Читать книгу Jeremy Poldark. Kolmas Poldarki raamat - Winston Graham - Страница 6

Oli juba keskhommik ja lõunaaeg lähenes, kui Demelza pööras Caerhaysi kodu poole. Trenwithi valdustest möödudes kahetses ta, et pole enam võimalik põigata läbi ja ajada Verityga mõni minut sõbralikult juttu. Ta tundis nendest jutuajamistest kõvasti puudust ega suutnud sellega kuidagi harjuda. Aga Verity oli Falmouthis, võib-olla koguni merel, ning kõigi eelarvamuste kiuste nähtavasti õnnelikult abielus. See oli teoks saanud suuresti tänu Demelza sepitsustele, niisiis ei tohtinud ta kurta. Tõtt-öelda oli just Verity põgenemine löönud kahe perekonna vahele kiilu ja seda lõhet polnud suutnud päriselt lappida isegi Demelza jõuluaegne eneseohverdus. Nüüd ei seisnud asi enam Francise taga. Pärast läinud jõulude haiguspuhangut ja väikese Julia surma paistis too kõigest väest pingutavat, et ilmutada Demelzale kõige tehtu eest tänulikkust. Kes sellest kuuldagi ei tahtnud, oli Ross. Nende vahel kõrgus ületamatu tõkkena Carnmore’i vasekompanii läbikukkumine. Ning kui Rossi kahtlustused vastasid tõele, ei saanud Demelza seda talle süüks panna. Tema ise oleks küll hoopis meelsamini jätnud selle tüli seljataha. Demelza eelistas alati asjad selgeks rääkida, selle asemel et jätta kibedad kahtlustused vinduma.

Mõisamaja polnud jõudnud veel silmist kaduda, kui ta nägi teerajal endale järele ratsutamas Dwight Enyst ning tõmbas ratsmed pingule, et arsti järele oodata. Noor tohter võttis temani jõudes kübara peast.

„Ilus hommik, proua. Rõõm näha, et peate lugu värskest õhust.”

„Mul on oma eesmärk,” vastas Demelza ja vedas ninaga õhku. „Viimasel ajal on kõigel, mida ma teen, üks või teine eesmärk. Võiks ju öelda, et moraalses mõttes üpris kiiduväärne.”

Mees vastas tema naeratusele – Demelza naeratus oli nakkav – ja juhtis oma hobuse Caerhaysi kõrvale sammu sõitma. Rada oli küllalt lai, et mahutada kahte ratsanikku. Arsti pilguga pani ta tähele, et Demelza on pärast jaanuarikuist haigust ikka veel väga kõhn.

„Küllap sõltub kõik sellest, kui kiiduväärsed on eesmärgid.”

Demelza lükkas tuules vallandunud kihara kübara alla tagasi. „Vaat seda ei oska ma öelda. Peaksime küsima kirikuõpetajalt. Käisin Place’is tohterdamas Sir Johni kariloomi.”

Dwight näis olevat üllatunud. „Ma ei teadnudki, et te seda oskate.”

„Ega ma oskagi. Võin üksnes jumalat paluda, et tema Hereford hakkaks paranema. Kui lehm sureb, pole ma oma eesmärgile sammugi lähemal.”

„Ja kui ta ellu jääb?”

Demelza vaatas tema poole. „Kuhu sa lähed, Dwight?”

„Sawle’i, vaatama paari haiget. Patsiendid, kel pole raha ravi eest maksta, hindavad mind üha kõrgemalt. Choake läheb järjepanu laisemaks.”

„Ja ilmselt pahuramaks. Mis jõud selle taga õieti on, et ... et Ross tahetakse süüdi mõista?”

Arst näis tundvat end ebamugavalt. Ta heitis ripneva ratsmerihma üle musta sametkuue varruka. „Küllap õigussüsteem.”

„Oojaa, õigussüsteem. Aga peab olema veel midagi muud. Millal on seadust varem huvitanud see, et rüüstatakse madalikule jooksnud laeva või tuuseldatakse paari maksuametnikku – isegi kui oletada, et Rossil oli sellega pistmist, ning me teame, et ei olnud. Seda kõike tehti siinmail siis, kui mina sündisin, ja juba sadu aastaid varemgi.”

„Ma ei tahaks uskuda, et see nõnda on – asi pole nii lihtne. Teeksin kõik, et Rossi aidata ... ja teengi, te ju teate seda ...”

„Jah, tean küll.”

„Aga kindlasti ei tasu unustada tõsiasja, et seadusest võib ehk kümme korda mööda hiilida, aga olles sind üheteistkümnendal korral kätte saanud, imeb ta end külge nagu kaan ega lase lahti enne, kui asi on selgeks tehtud. Nõnda see on. Muidugi tekib küsimus, kas pole nüüd, kui seadus on esimese sammu astunud, liikvele läinud teisigi jõude ...”

„Siinkandis on käinud mehi ning küsitlenud isegi meie enda teenijaid Gimletteid. Vaevalt leidub ümberkaudu maja, kuhu pole sisse astutud ega proovitud veeretada süüd Rossi kaela! Jah, muidugi on selle taga seadus, aga sel seadusel peab olema palju aega ja raha, sest ükski omainimene teda ära ei anna ning küllap nad seda juba teavad. Rossil on vaenlasi, aga nende hulka ei kuulu kaevurid, kes tegutsesid laevavrakkidel!”

Nad jõudsid Sawle’i kirikuni, mille viltune torn ei jäänud alla Pisa omale, ning Sawle’i rinnakul jättis Dwight hobuse seisma. Kallakul mäeveerul töötas mitu naist nisupõllul. Selle servades seisis vili juba hakkides, aga keskelt oli põld veel lõikamata ja nägi välja nagu tikitud taskurätt.

„Teie ei tule siitkaudu?”

„Ei, Ross ootab mind koju.”

„Esialgu arvan,” sõnas Dwight, „et kui siin on peale seaduse mängus veel mingid jõud, siis võime kõrvale jätta niisugused ennasttäis kergatsid nagu tohter Choake, sest temal pole ei raha ega sappi, et teha nii palju kurja.”

„Seda arvan minagi, Dwight. Me mõlemad arvame sedasama.”

„Ei ...” lausus Dwight. „Et te teaksite: ma pole Warlegganite pool käinud juba terve aasta.”

Demelza vastas: „Ma olen õigupoolest kohtunud ainult George’iga. Mida teised endast kujutavad?”

„Ega ma neid kuigi hästi tunne. George’i isa Nicholas on suur vintske ja võimukas mees, aga teda peetakse ausaks – haruldane omadus. George’i onu Cary hoiab tavaliselt tagaplaanile, ning kui tuleb teha midagi valgustkartvat, jääb see arvatavasti tema hooleks. Pean siiski tunnistama, et minu vastu on nad alati olnud kaunis kenad.”

Demelza pilk puhkas tasandiku lõpus paistval hõbedaselt sinetaval merekolmnurgal. „Laevahukus surmasaanud Sanson oli nende nõbu. Ning Rossi ja George’i vahel oli vimm juba enne vasesulatuskompaniid. Nüüd on hea aeg arveid klaarida.”

„Sellepärast ei maksa liiga palju muretseda. Kohtus pääseb maksvusele ainult tõde.”

„Ma ei ole selles nii kindel,” vastas Demelza.

*

Hendrawna rannas avanes hoopis teine vaatepilt kui Trevaunance’i abajas. Kaljude jalamit noolis vesi küll kaunis rahulikult, ent tasasele liivasele rannaribale tormasid möirates lained ja ikka veel mahedas õhus rippus madalal vee kohal udu. Ross, kes oli nagu igal hommikul jalutanud tumedate kaljudeni, suunas kodu poole kõndides pilgu sinna, kus losutasid kaljudel Wheal Leisure’i ehitised, ning suutis neid hämus vaevalt eristada. Tundus, nagu kõnniks ta aurusaunas.

Pärast Julia surma ja tema vastu algatatud kohtuasja oli Ross sundinud end iga päev ette võtma seda jalutuskäiku. Või kui tuli tuju ja ilm oli hea, läks ta oma uue paadiga merele ja purjetas St. Ann’sini. See ei hajutanud küll pea kohalt murepilve, kuid aitas näha asju õigetes proportsioonides ja tulla toime igapäevaste kohustustega. Rossi tütar oli surnud, onupoeg oli ta reetnud, palju tööd ja vaeva nõudnud vasesulatusplaan oli läbi kukkunud, ta läheb kriminaalkuriteos süüdistatuna kohtu alla ja teda võib hõlpsasti oodata ees surmanuhtlus või eluaegne väljasaatmine, ning kui see karikas peaks temast mööda minema, järgnevad paari kuu pärast pankrot ja võlavangla. Aga senikaua tuli vilja külvata ja lõigata ning Demelzat riietada ja toita, hoida ja hellitada, niipalju kui ta praeguses elujärgus üleüldse suutis kedagi hoida ja hellitada.

Kõige rängema hoobi oli talle andnud Julia surm. Demelza lein oli olnud sama sügav, aga naine oli paindlikuma loomuga ning leidis tahtmatult lohutust väikestest asjadest, mis Rossile ei tähendanud suurt midagi. Ootamatul aastaajal õitsele puhkenud kanakoole, pööningult leitud pesakond kassipoegi, pärast pikaleveninud külmi väljatulnud soe päike, esimese heinavaalu lõhn – säärased asjad pakkusid Demelzale ikka ja jälle ajutist kergendust ning lein ei suutnud teda sel määral muserdada. Ehkki Ross ei andnud sellest endale aru, oli suuresti hoopis Demelza see, kes sel aastal hellitas ja hoidis teda.

Pärast jõuluaegseid torme oli talv olnud vaikne, mõtles Ross, aga rahu polnud piirkonnas sellegipoolest, nii nagu seda polnud ka tema südames. Vase hind oli kerkinud parasjagu nii palju, et pisut suurendada seni tegutsevate kaevanduste kasumit – liiga vähe, et õhutada avama uusi või taasavama vanu. Võis öelda, et elati toimetuleku piiril.

Olles rannalt lahkunud, ronis Ross üle lagunenud müüri ning nägi Demelzat mööda orgu lähemale ratsutamas; Demelza märkas teda just samal ajal ja lehvitas ning Ross lehvitas vastu. Koju jõudsid nad peaaegu korraga ning Ross aitas naise sadulast maha ja andis hobuse ligi tõtanud Gimlettile.

„Oled ennast tänahommikuseks ratsasõiduks üles löönud,” lausus mees.

„Mõtlesin, et on vale lasta end käest ja liikuda ringi, nagu polekski ma proua Poldark.”

„Leidub neid, kes praegu just nii teeksidki.”

Demelza võttis Rossil käe alt kinni ja avaldas sellele kerget survet, et mees teeks koos temaga väikese ringkäigu aias.

„Mu tokkroosid on sel aastal hädisevõitu,” ütles Demelza. „Ilmad on olnud liiga vihmased. Vili on ka hiline. Nüüd jääb üle loota, et september tuleb ebatavaliselt soe.”

„Siis on kohtusaalis umbne.”

„Ega me kogu kuu kohtus ole. Ainult ühe päeva. Seejärel oled sa vaba.”

„Kes seda ütleb? Kas oled rääkinud oma nõidadega?”

Demelza jäi seisma ja noppis vanalt priimulalehelt teo. Ta hoidis seda vastikustundega kinnastatud käe pöidla ja nimetissõrme vahel. „Ma ei tea kunagi, mida nendega peale hakata.”

„Poeta siia kivi peale.”

Demelza tegigi nõnda ja pööras pea ära, kui mees teole peale astus. „Vaene väike elukas. Aga nad on nii aplad; ma ei paneks pahaks, kui nad lepiksid ühe-kahe lehega ... Mis nõidadesse puutub, Ross, siis kas oled kunagi kuulnud niisugusest lehmahaigusest, mida kutsutakse sabaväänajaks?”

„Ei ole.”

„Tagumised jalad on halvatud ja hambad hakkavad suus logisema.”

„Lehmadel logisevad hambad alati,” lausus Ross.

„Ja saba näeb imelik välja, just nagu oleksid lülid katkenud. Sellest haiguse nimetus tulenebki. Kas usud, et lehm saaks terveks, kui lõigata saba lahti ja panna haava peale keedetud sibul?”

„Ei,” vastas Ross.

„Aga kui lehm oleks niikuinii paranemas, ega see siis midagi halba ka teeks või mis?”

„Millega sa täna hommikul õieti tegelnud oled?”

Demelza tõstis pilgu ja uuris mehe kõhna aristokraatlikku nägu.

„Sain tagasiteel kokku Dwightiga. Ta lubas tulla kohtusse.”

„Ei tea, mis kasu temast seal peaks olema. Mulle tundub, et niikuinii on kohal juba pool Sawle’i ja Gramblerit. Tulevad vaatama ja parastama.”

Nad kõndisid vaikides ringi. Aed oli järjest madalamale laskuvate pilvede all paigale tardunud, igast lehest ja õiest õhkus jäävate asjade soojust ja kindlust. Ross mõtles: mitte miski siin ilmas ei ole jääv, on üksnes üürikeseks ajaks peatuvad soojus- ja lähedushetked möödavilksatavate nukrate päevade jadas.

Pilvedest vallandunud vihmavaling ajas nad tuppa ning nad seisid natuke aega võõrastetoa akna all, vaadates, kuidas suured piisad sireliokstele potsatavad ja need tumedaks värvivad. Kui vihm tuli nii ootamatult, tundis Demelza ikka veel tungi minna vaatama, kas Julia ei maga õues. Ta oleks seda äärepealt Rossile öelnud, aga sai endal sõnasabast kinni. Harva juhtus, et nad nimetasid lapse nime. Mõnikord kahtlustas Demelza, et Julia seisab tõkkena nende vahel – kuidas Ross ka ei pingutaks, ei suuda ta ikka veel andeks anda, et naine oli läinud Trenwithi rahvale appi ja toonud sealt nakkuse.

Demelza lausus: „Kas pole juba aeg jälle notar Pearce’i juurde minna?”

Ross mühatas: „See mees ajab mu närvi. Mida harvem ma temaga kohtun, seda parem.”

Demelza vastas vaikselt: „Need riskid ei puuduta üksnes sinu, vaid ka minu elu.”

Ross võttis tal ümbert kinni. „Oot-oot. Kui minuga peaks midagi juhtuma, ei ole sinu elu kaugeltki veel läbi. Maja ja maad jäävad sulle. Sinust saab Wheal Leisure’i kaevanduse enamusaktsionär. Sina hakkad kandma vastutust ... siinsete inimeste, kogu selle piirkonna eest ...”

Demelza katkestas teda: „Ei, Ross, siis pole mul enam midagi. Ma olen jälle kerjus. Olen harimatu kaevuriplika ...”

„Oled ilus noor naine, kel on aastaid veidi üle kahekümne, väike maavaldus ja suur võlakoorem. Sinu elu paremad aastad on alles ees ...”

„Ma elan ainult sinu kaudu. Sina tegid minust selle, kes ma olen. Sina mõtled mu ilusaks, sa mõtled, et olen maahärra naine ...”

„Jama! Sa lähed kahtlemata uuesti mehele. Kui mind poleks, lendaks siia kogu krahvkonnast mehi kohale nagu mesilasi. See pole mingi meelitus, vaid sulaselge tõde. Võiksid valida tosina ...”

„Ma ei läheks enam kunagi mehele. Mitte kunagi!”

Ross pigistas tema kätt. „Kui kõhn sa ikka veel oled.”

„Ma ei ole kõhn. Sina peaksid teadma, et ei ole.”

„Noh, ütleme siis, et sale. Üksvahe oli su piht vähe toekam.”

„Ainult pärast Julia sündi. Siis olid ... hoopis teised lood.” No nii, see nimi oli nüüd välja öeldud.

„Jah,” vastas mees.

Minuti või kaks valitses vaikus. Rossi laud olid langetatud ja Demelza ei suutnud mehe ilmest välja lugeda, mida too mõtleb.

„Ross,” sõnas ta.

„Jah?”

„Ehk paistab see kunagi teises valguses. Võib-olla tuleb meil veel lapsi.”

Ross tõmbus naisest eemale. „Vaevalt tahaks ükski laps endale isaks võllamõistetud meest ... Ei tea, kas õhtusöök on valmis.”

Demelzast lahkunud, sõitis Dwight mööda kitsast rada edasi Sawle’i külasse, saatjaks jõe vulin ja tinapurustusmasinate kolksatused. Ta oli saabunud sellesse piirkonda alles üsna hiljaaegu – noor verisulis arst, kellel olid meditsiinist omad, radikaalsed arusaamad –, aga tema elust näis olevat möödunud siin otsekui kümme aastat. Selle aja jooksul olid inimesed, kelle keskel ta töötas, hakanud teda usaldama ja armastama; ta oli andestamatul kombel rikkunud Hippokratese vannet ning pidanud end seejärel vaevaliselt uuesti tõestama – maainimesed olid talle täielikult andestanud, sest süüdistasid kõiges tüdrukut; tema ise, kes ta oli enda vastu alati kriitiline ja nõudlik, suutis andestada üksnes osaliselt.

Dwight oli väga palju õppinud; ta teadis nüüd, et inimesed on lõpmata erinevad ja täis vasturääkivusi ning seepärast nõuab igasugune ravi kannatlikku pusimist, katsetamist ja eksimusi; et kirurgil ja üldarstil tuleb sageli ainuüksi kõrvalt jälgida neid lahinguid, mis peetakse nende silme all; et väline abi pole eales veeranditki nii tõhus kui inimkeha enesetervendamisvõime ning pulbrid ja tilgad võivad mõnikord teha kasu asemel hoopis kahju.

Kui talle olnuks omane enesega rahulolu, tundnuks ta ehk rõõmu, et on jõudnud oma eluga nii kaugele, sest paljud tuttavad arstid ja apteekrid polnud kogenud midagi selletaolist oma senise elu jooksul ega pidanud tõenäoliselt kogema ka edaspidi. Ta hoidus ametikaaslastega suhtlemast, sest tõdes alatasa, et nende ja tema vaated on täiesti erinevad. Ainus lohutus oli see, et nood olid ka isekeskis sõjajalal ning ühine oli neil ainult absoluutne ja kaljukindel veendumus, et just nende meetod on ilmeksimatu – veendumus, mida ei suutnud vähimalgi määral kõigutada isegi see, kui mõni patsient suri. Kui haige inimene nende ravile vastu ei pidanud, tuli selles süüdistada haiget, mitte nende meetodit.

Mida uskus doktor Thomas Choake, seda Dwight ei teadnud. Nad olid kohe alguspäevil tülli läinud ja kohtusid seepärast harva, aga et mõlemad praktiseerisid enam-vähem ühes ja samas piirkonnas, tuli neil paratamatult ikkagi aeg-ajalt kokku puutuda. Choake teadis sedamaid, kuidas on õige üht või teist patsienti tohterdada; mõnikord tundus koguni, nagu oleks ta valinud ravimeetodi välja juba haiget nägemata. Kas tema võtted võrsusid mingist meditsiiniteooriast või sündisid Choake’i enda ajus, ei osanud Dwight öelda.

Sel keskpäeval tuli Dwightil külastada mitut patsienti ning tema esimene käik oli Charlie Kempthorne’i juurde. Kaks aastat tagasi oli Kempthorne’il olnud mõlemas kopsus tiisikus; tabandunud oli õigupoolest kummastki ainult tipp, aga ka see tähendas surmaotsust. Nüüd tundus mees olevat paranenud, tõbi polnud endast märku andnud juba terve aasta, Charlie ei köhinud enam, oli kaalus juurde võtnud ja sai jälle tööd teha – mitte küll enam kaevurina, vaid purjeõmblejana. Ta oli kodus, nagu Dwight arvaski, istus oma maja ukse ees ning laskis suurel nõelal ja niidil käia. Kui mees arsti nägi, vedas tema kõhn, tumepruuniks päevitunud nägu laialt naerule ning ta ajas end püsti, et tulijat teretada.

„Tulge sisse, söör. Rõem teid näha. Olen pand teid oodates mõne muna kõrvale.”

„Ega ma kauaks jää,” vastas Enys sõbralikult. „Astusin lihtsalt läbi, et vaadata, kas pead ettekirjutustest kinni. Aga aitäh pakkumast!”

„Too ravi on ju lausa lust. Siin ma istu päiv otsa päikese käes, lase mutku nõglal kävvä ja teeni rohkemp kui maa all.”

„Ning kuidas läheb Lottiel ja Mayl?” Kempthorne’il oli kaks tütrenääpsu, üks viiene, teine seitsmene. Naine oli tal kolm aastat tagasi uppunud.

„Nemad on provva Coadi man. Mis nad sial opvad, toda minu pia küll ei võta.” Kempthorne tegi niidi suus märjaks ning jäi siis, niidiots pöidla ja nimetissõrme vahel, arstile kavalalt otsa vaatama. „Ehk tiate juba, et soetõbi on jälle liikvel. Tädi Sarah Tregeagle käsk teile edesi öölda.”

Dwight ei vastanud. Talle ei meeldinud patsientidega jutujätkuks haigustest lobiseda.

„Curnow’del, Betty Coadil ja Ishbelitel on aigus majas, käsk ta mainida. Vai mes sial oodatagi – see ju augustikuus tavaline asi.”

„Ilus suur puri sul.”

Charlie nägu läks jälle naerule. „Jah, söör. St. Ann’si paadile One and All. Sinna lähäb peris palju purje.”

„Kas sa tolliametnike paatidele ka purjesid õmbleksid?”

„Siss jätassin õmmelused poolikuks, nõnna et kui akkavad taga a’ama, rebeneb puri lahki.”

Siit mäejalamil asuvale lagedale platsile hobuse seljas laskuda polnud päris ohutu, seepärast läks Dwight mõtteisse vajunult jala mööda rööpmelist Stippy-Stappy Lane’i alla. Tanumast üht kätt jäid küla paremad majad; teist kätt, umbrohtu kasvanud kiviaia taga oli järsu nõlvaga uhtorg, mida mööda mere poole voolav Mellingey jõe haru pani tööle tinarõmmimismasinad. Iga elamu paiknes eelmisest umbes kuus jalga allpool ning viimase juures sidus Dwight ratsu kinni. Kui ta uksele koputas, tuli päike pilvede vahelt välja ja allpool asuvatele hoonetele langes vasekarva valgusvihk, mis pani katused läikima, otsekui sajakski juba.

Siin elasid Jacka Hoblyn, kellel oli omaenda tinapurustusmasin, tema naine Polly, nende tütar Rosina, kes oli vigane, ja noorem tütar, üheteistkümnene väike ja elav Parthesia, kes tuli ust avama. Alumisel korrusel oli kaks väikest paetuhast põrandaga tuba, millest ühes tegi Rosina oma õmblustööd ja valmistas kamasse. Parthesia ütles, et ema on voodis, ning kepsles tema ees mööda kivist välistreppi üles sarikate all paiknevale pööningukorrusele, kus nad kõik magasid. Arsti kohale juhatanud, silkas ta jälle alla otsima isa, kes oli tema sõnutsi samuti haige.

Polly Hoblyn, neljakümnene naine, kes nägi välja nagu viiskümmend kaheksa, teretas teda rõõmsalt ja Dwight naeratas talle vastu, pannes samal ajal tähele kõiki malaariale iseloomulikke sümptomeid: lihaste värinat, kahvatut pinges nägu, koolnuvalgeid sõrmi. See oli ebatavaliselt raske juhtum. Lootust andis tõik, et ta oli kutsutud – olgugi et ebalevalt ja andekspaluvalt – seda ravima. Alles kaks aastat tagasi ostsid inimesed, juhul kui neil oli selleks raha, sääraste kaebuste puhul rohtu St. Ann’si apteekrilt Irbylt või mõnelt omakandi vanamoorilt; doktor Choake’i ei söandanud nad kindlasti kutsuda, kui polnud just luumurdu või surmatõbe. Rahvas oli hakanud pisitasa hindama seda, et doktor Enys ei pidanud paljuks tohterdada ka neid, kes suutsid tasuda üksnes natuuras kui üldse. Mõistagi leidus sääraseidki, kes ütlesid, et tohter teeb vaeste inimeste peal oma katseid, aga saad sa siis keelata kurje keeli kõlksumast.

Dwight segas naisele annuse kiinapuukoorepulbrit; olles näinud seda plagisevate hammaste vahelt sisse minemas, pani ta hilisemaks valmis veel kaks palavikupulbrit ning ööseks sal polychrest’i ja rabarbripulbrit. Siis langes ukseavale vari, sest lävele ilmus Jacka Hoblyn.

„Päiväst, tohtriärra. Thesia, too alt lappi ... Ma igistan nigu ärg. Mis sel Pollyl siis õite viga on?”

„Korduvad palavikuhood. Ta peaks jääma vähemalt kaheks päevaks voodisse. Ja kuidas sinuga on? Arvan, et sul on sama häda. Palun tule siia valguse kätte.”

Kui mees lähemale astus, pahvatas Dwightile ninna džinnilõhna. Jackal oli niisiis jälle joomatuur. Parthesia tuli kepseldes üles, käes punane riidelapp, ning isa pühkis sellega oma madalat laupa. Jacka pulss oli täitunud, tugev ja kiire. Palavik oli hilisemas järgus ning pidi tekitama tohutut janu.

„Terake on jah. Aga kõikse parem on iki ringi liikuda, mitte asemel vedeleda. Mida kiirembidi liigud, seda kiirembidi aigus kaub.”

„Kuula mind, Hoblyn. Võta see siin kohe praegu sisse ja teine pulber täna õhtul enne magamaminekut veega. Kas said aru?”

Jacka vedas käega läbi turris juuste ja põrnitses teda pahuralt. „Mina’i taha tohtritega tegemist tetä.”

„Selle peaksid ikkagi sisse võtma. See teeb olemise palju paremaks.”

Natuke aega vaatasid nad tõtt, aga kaevur oli sunnitud arsti mainele alla vanduma ning Dwight vaatas kerge rahuloluga, kuidas paras ports viinakivilahust haigele sisse läks. Õhtune pulber – loodetavasti on Hoblyn piisavalt kaine, et see veega ära juua – sisaldas kümme graani jalapapulbrit, aga sellest ei olnud nii suurt lugu. Dwight tundis rohkem muret kolme naise kui pereisa tervise pärast.

Lahkudes nägi Dwight Rosinat longates mäest üles tulemas, piimakann käes. Tüdruk oli seitsmeteistkümnene ega olnud veel jõudnud tund tunni järel kehvas valguses õmblustööd tehes rikkuda oma keni silmi. Kui nad kohakuti jõudsid, naeratas Rosina ja tegi kniksu.

„Homme peaks su perel juba parem olema. Vaata, et ema oma pulbri sisse võtaks.”

„Kindlasti vaatan. Suur tänu, söör.”

„Kas isa muutub purjuspäi ... tülikaks?”

Neiu punastas. „Ta on siis pahas tujus, söör. Talle on raske meeltmööda olla või nii.”

„Kas ta lööb teid ka?”

„Oh ei, söör ... või ehk õige harva. Pärastpoole otsib ta siis alati lepitust.”

Dwight möödus tädi Mary Rogersi poe eendaknast ning jõudis mäejalamil konutavate lagunenud hüttide kobarani, mida kutsuti Guernseyks. See oli kõige armetum paik. Aknad olid laudadega kinni löödud või kaltse täis topitud, uksed olid tõstetud eest ja toetatud vastu seina, osmikute vahel kulgesid lahtised solgiveekraavid ja kitsukesed jalgrajad, katused olid lagunenud, kipakates sarades roomasid ja mängisid poolpaljad lapsed. Siin tundis Dwight alati piinlikkust oma korralike riiete pärast: need olid pärit sootuks teisest maailmast. Ta koputas esimese hüti uksele, täheldades üllatunult, et selle mõlemad pooled on suletud, ehkki valgus pääses tuppa suuresti just ukse kaudu. Nädal tagasi oli Dwight aidanud Betty Carkeekil ilmale tuua esimese poja, pärast seda kui kaks kalanaisest ämmaemandat olid tema kallal hulk aega soperdanud ja jänni jäänud. Ta kuulis seest lapse nuttu ning natukese aja pärast ilmus Betty uksele ja paotas umbusklikult tollijagu ülemist poolt.

„Ah teie, söör. Tulge sisse.” Betty Carkeek, neiuna Coad, polnud küll seda sorti naine, kes haigustele kergesti alla vannuks, aga kui neljas ja viieski päev said mööda, ilma et lapsevoodipalavik endast märku oleks andnud, tundis Dwight ikkagi kergendust. Nüüd peaks Betty juba ise toime tulema. Ta astus naise järel kivist onni – millekski enamaks oli seda raske nimetada – ning nägi Ted Carkeeki istumas kolde juures ja segamas väikese tule kohal mingit taimekeedust. Ted ja Betty olid olnud abielus kõigest kuu aega, aga istuda kodus ajal, kui teenistust polnud sugugi kerge leida, ehkki mehel oli töökoht, ei olnud just parim viis oma kiindumust ilmutada.

Noogutanud noormehele, läks Dwight last vaatama. Ted tõusis ja hakkas ukse poole minema, aga Betty peatas ta ning mees pöördus mühatades paja juurde tagasi. Lapsel oli nohu ja ta hingas kiiresti. Dwight arutles endamisi, mida kogemusteta tüdruk võis olla temaga teinud – oma ametis pidi ta alatasa kokku puutuma rumaluse ja hooletusega.

„Su ema pole siin, Betty?”

„Ei, söör. Ema on terake tõbine.”

Muidugi. Kempthorne oli ju maininud ka Coade.

„Palavikuhood?”

„Jah, vist küll.”

Leem läks keema ja tuli hakkas pritsivatest piiskadest turtsuma. Suits pööras avatud korstnast tagasi ja keerles mustunud sarikate ümber.

„Kuidas sul endal läheb?”

„Äste. Aga Ted põle ...”

„Pia mokk maas,” ütles Ted kolde juurest.

Dwight ei vaadanud tema poolegi. „Sa oled liiga vara voodist tõusnud,” lausus ta tüdrukule. „Kui Ted on kodus, siis võib ta ju sinu eest hoolitseda.”

„Mina oolitsen iki rohkemp tema iist.”

Ted tegi kärsitu liigutuse, aga naine jätkas: „Las tohter vaatab su üle, Ted. Ega sa sial tule ääres istudes parane. Tema ei ole sääne, kis kaibama juusep. Toda sa piaks ju tiadma.”

Ted tõusis mornilt ja astus uksevalgusesse. „Tegin õlale äda ja kogu lugu. Arstil põle sellega kedagist piale akata.”

Dwight tõmbas poisi õlga katva kotiriide eemale. Musketikuul oli riivanud luud ja tulnud välja, jättes esialgu järele kaunis puhta haava. Nüüd oli selles paraku tekkinud põletik, mille vastu ei aidanud ka raudrohukeeduse mähised.

„Kas majas puhast vett on? Mis teil seal tulel podiseb?” Dwight sidus haava, esitamata ainsatki küsimust selle tekke kohta.