Ühe liivimaalase mälestused. Kindralmajor Woldemar von Löwensterni mälestused

Оглавление

Woldemar von Löwenstern. Ühe liivimaalase mälestused. Kindralmajor Woldemar von Löwensterni mälestused

Eessõna

ESIMENE OSA. 1777–1796. Algus. Sünd, kasvatus, teenistusse astumine

TEINE OSA. 1796–1804. Teenistusaastad keiser Pauli ajal. 1799. aasta sõjakäik Šveitsi

KOLMAS OSA. 1804–1809. Teenistusest lahkumine. Abiellumine. Reis Viini. Pommitamine. Abikaasa surm. Wagrami lahing

NELJAS OSA. 1810–1811. Elu Peterburis. Tagasitõmbumine maale

VIIES OSA. 1812. aasta. Tagasipöördumine sõjaväkke. 1812. aasta sõjakäigu algus. Lähetus Napoli kuninga juurde. Marss kuni Dorogobužini. Kullerisõit Moskvasse ja tagasipöördumine. Borodino lahing

KUUES OSA. Taganemine Moskvani. Külgmarss. Barclay tagasiastumine ja minu positsioon Kutuzovi juures. Tarutino lahing. Vaenlase taganemine. Erinevad sõjastseenid. Vallutused. Marss kuni Wilnani

SEITSMES OSA. Peatumine Wilnas. Katsumused. Uurimused pealesunnitud tagasitõmbumises. Minek Preisimaale. Viibimine Ortelsburgi juures. Reis peakorterisse Plotzkis. Lahkumine parun von Wintzingerode korpuse juurde

LEIPZIG JA HEIDELBERG. 1858. Saatesõna

KAHEKSAS OSA. Teenistuskoht Wintzingerode juures. Edasiliikumine läbi Sileesia Saksimaale. Eelpostiteenistus. Lützeni lahing. Taganemine Dresdeni poole

ÜHEKSAS OSA. Retked Prantsuse armee tagalas. Bautzeni lahing. Taganemine üle Hochkirchi. Reichenbachi lahing. Korduvad retked kuni vaherahuni. Glogau blokaad. Elu Fraustadtis

KÜMNES OSA. Vaenutegevuse taaspuhkemine. Eelpostiteenistus. Retked ja sõjakassa äravõtmine. Wittenbergi blokaad. Ülesanne teisel pool Elbet

ÜHETEISTKÜMNES OSA. Bernburgi kaitsmine. Leipzigi lahing. Marss üle Eislebeni Heiligenstadti. Tegevus Põhjaarmees Rootsi kroonprintsi juhtimisel. Lahingud Hamburgi juures. Lahkumine Rendsburgi ja ümbruskonna vallutamine kuni relvarahuni taanlastega

KAHETEISTKÜMNES OSA. Tagasikutsumine Põhjaarmeest ja rakendus kindral Wintzingerode korpuses. Ülesanne Madalmaades, vastuvõtmine kindral Bülow’ poolt ja viibimine Antwerpeni all. Marss sealt kuni Prantsusmaa piirini

KOLMETEISTKÜMNES OSA. Sissemarss Prantsusmaale. Soissons’i vallutamine. Lähetus feldmarssal Blücheri juures. Seiklus Berry-au-Bacis. Viibimine Reimsis. Minu ekipaaži ja ratsahobuste kaotus. Minu lähetamine Soissons’i ja selle kindluse allaandmise saavutamine. Kohtumine Craonne’i juures. Laoni lahing

NELJATEISTKÜMNES OSA. Tegevusetus Laonis. Reims Napoleoni poolt vallutatud ja meie poolt tagasi võetud. Minu elamused seejuures. Rüütliteenused, mida ma daamidele osutan. Haigestumine. Äkiline lahkumine Châlons’i. Muutus asjade käigus: otsustatakse marssida Pariisi peale. Lahingud Fère-Champenoise’i juures. Ma liitun Pahleni ratsanikega. Lahing Pariisi ees 30. märtsil

VIIETEISTKÜMNES OSA. Sissemarss Pariisi. Mu esimene päev sealsamas. Napoleoni pilt Vendôme’i platsil. Ülesastumine Théâtre français’s. Parteivaim. Napoleoni troonist loobumine. Nõrk mulje, mille see jätab. Me peame jälle sõjaväljale minema. Marmont’i ületulek päästab rahu. Lähem vahekord Barclayga. Petetud lootused. Rahu ja lahkumine

MARTENSI AFÄÄR

1. Ooberst Cappelle’i kiri Löwensternile

2. Von Löwensterni vastus

3. Martensi kiri Löwensternile

4. Löwensterni vastus

Järelsõna lk 138–141 kirjeldatud sündmuste kohta

Baltisakslasena impeeriumi teenistuses

Отрывок из книги

Need mälestused on kindral Woldemar von Löwensterni päevikute, kirjade, suuliste jutustuste nagu ka teiste kindlate andmete järgi aastal 1850 kokku pandud ning kindrali enese poolt läbi loetud, parandatud ja tunnustatud kui tõde ja kogu hingest kirjutatu. Nende siht on tema läbi elatud aja kombed, olukord ja silmapaistvad isikud talletada ning neid ei tohi ära vahetada prantsuskeelsete memuaaridega, mille kindral on oma käega kirja pannud ning sõjaministeeriumi arhiivi andnud.

Peterburi, 1851

.....

Enne seda tähistasime me minu õe Henriette abiellumist krahv Stenbockiga. Mu vaene õde suri pärast mõnda õnnelikku abieluaastat, mida ma veel omal ajal meenutan, aga temast jäi järele tütar, ema kaunis ja noorendatud pilt, ning poeg, kes oma päritolu pöördumatutele ihadele järgnedes võitlusse ja sõtta läks ning Kaukasuse kuristikes karmis võitluses Dargo lähedal[25.] jala kaotas, nii et ta endast nüüd kangelase torsot kujutab.

Sellega lõppes ka meiepoolne vaenutegevus selles kandis. Vürst Suvorov oli oma kuulsa ülemineku St. Gotthardist ja veel raskema marsi üle Claruse Churi teoks teinud ning saatis kindral Korsakovile käsu Lindau ja Bregenzi peale liikuda, et temaga ühineda. Positsioonid, kust me lahkusime, võtsid üle Mannheimist tulevad austerlased kindral Nauendorfi juhtimisel. Ma kirjeldasin kogu siinsest sõjapidamisest vaid seda, mida ise nägin. Kuna aga meie ülemkindral Korsakov ka selle hulka kuulub, luban ma endale lõpetuseks ühe märkuse tema kohta. Tema kaotus Zürichi juures pole mitte tema juhitud vägede (nood pidasid end igati vahvalt üleval), vaid tema ülbuse ja hukutava vaate süü prantslaste suhtes. Ta oli kaasa teinud mõne varasema sõjakäigu Madalmaadesse ja Reini äärde Condé korpusega ning tolle ümbritsejate eelarvamused ja arvamused omaks võtnud; seeläbi kinnitas ta: prantslaste uus sõjavägi koosnevat kehvast, sõjategevuseks kõlbmatust rämpsust, kes imponeerivad ebakindlatele üksustele vaid oma massidega, hästi korraldatud ja kindlameelsete sõdurite ees aga jookseb pärast lühikest kära ja vihast rünnakut laiali nagu kari villakandjaid. Ilma suurema sõjaõnneta, aga täis kõrkust ja ülbust, mida ta lasi tunda eelkõige liitlaste ohvitseridel, tõmbas ta enda peale liitlaste vihkamise ja omaenda üksuste poolt ka mitte just armastust. Zürichi juures tegi ta vigu, millest hullemaid poleks ka sõjakunsti õpilane teha võinud; ja kogu püsivus, kogu tema vahvate vägede ennastohverdav vaprus ei suutnud neid vigu heaks teha. Aga kõrkus, kuigi silmapilkselt maha löödud, ei jätnud teda maha: ta ajas kõik austerlaste kaela, kes ka muidugi mitte ilma süüta polnud, ja kiitles veel hilisematel aastatel oma vägitegudega Šveitsis.

.....