Читать книгу Vongozero - Яна Вагнер - Страница 4
ОглавлениеEma suri teisipäeval, 17. novembril. Kuulsin seda naabrinaiselt – mis oli eriti irooniline, sest ei mina ega ema pole temaga kunagi lähedane olnud, ta oli riiakas, eluga rahulolematu naisterahvas tõreda, justkui kivist välja raiutud näoga; nende viieteistkümne aasta jooksul, mis me temaga ühes trepikojas elasime, oli aegu, kus ma talle isegi tere ei öelnud ja vajutasin mõnuga liftinuppu enne, kui ta hingeldades ja vaevaliselt jalga jala ette seades oma ukse juurest liftini jõudis – uksed sulgusid just sel hetkel, kui ta kohale jõudis, tema näole tuli nii naljakas ilme: monumentaalne nördimus. Neil aastatel (olin siis neliteist või viisteist) helistas ta tihti samasuguse näoga meie uksekella ja esitas lävelt – ema ei kutsunud teda kunagi sisse – oma pretensioone: sulavesi, mis saabastelt koridori tilkus, võõras, kes helistas pärast kella kümmet õhtul eksikombel tema uksekella, „mis tal jälle vaja on, ema”, küsisin valjusti, kui ema hääletoon muutus juba päris abituks: kogu oma elu jooksul ei õppinudki ta ennast kaitsma ja tühiseimgi lahkheli poesabas, millest teistel osalistel vaid silmad särama ja palged õhetama lõid, tekitas temale peavalu, südamekloppimist ja pisaraid. Kui sain kaheksateist täis, tuli naabrinaise iganädalastele sekkumistele ootamatult lõpp – ehk ta aimas, et olen valmis ema ukseesisel välja vahetama, ja lõpetas oma nördinud haarangud; mõne aja möödudes hakkasin teda taas teretama, tundes iga kord mingit ähmast võidukat pühalikkust, aga siis varsti kolisin kodust välja (võimalik, et pärast minu lahkumist sõda jätkus, aga ema ei rääkinud sellest kunagi) ja kujutluspilt tigedast, vaenulikust naisest, kellele tema nimi – Ljubov – armastusväärsuse puudumise tõttu täiesti ebasobiv oli, kuivas kokku ja muutus vaid üheks tähtsusetuks lapsepõlvemälestuseks.
Viimase kümne aasta jooksul ei ole ma vist kordagi tema häält kuulnud, kuid millegipärast tundsin ta otsemaid ära, pruukis tal vaid ütelda „Anjuta”; ta lausus mu nime, jäi siis vait ja ma sain kohe aru, et ema ei ole enam – ta ainult hingas telefonitorusse, katkendlikult ja häälekalt, ning ootas kannatlikult, kuni ma põrandale istusin, kuni püüdsin sisse hingata, kuni nutsin – ma surusin toru vastu kõrva ja nutsin, kuigi ei olnud veel sõnagi kuulnud peale oma nime; ma tahtsin nutta võimalikult kaua, et ükski sõna enam kuuldavale ei saaks tulla, ja tige Ljubovi-nimeline naine, kes oli minu mälus muutunud ähmaseks lapsepõlvepildikeseks – sulguvad liftiuksed, monumentaalne nördimus –, lasi mul nutta kümme minutit või kakskümmend ja hakkas alles pärast seda rääkima. Ta ütles siis – mina istusin samal ajal põrandal –, et ema ei piinelnud üldse, „televiisoris on muidugi palju igasuguseid jubedusi näidatud, aga ära sa midagi sellist mõtle, see kõik polnud hoopiski nii hirmus, ei mingeid krampe ega lämbumist, viimastel päevadel ei pannud me uksi kinni, Annake, paljugi mis, saad ise aru, hakkab halb – ukseni astuda ei jõua, vaatasin tema juurde sisse, tõin natuke puljongit, aga tema lamas voodis ja ta nägu oli väga rahulik, nagu oleks ta magades lihtsalt lõpetanud hingamise”.
Ema ei rääkinud mulle, et on haigeks jäänud, kuid millegipärast oli mul tunne, et see kindlasti juhtub; väljakannatamatu oli elada iga päev mõttega, et ta on meie rahulikust, õnnelikust kodust kaheksakümne kilomeetri kaugusel, kõigest nelikümmend minutit autosõitu, aga ära tuua ma teda ei saa. Viimast korda käisin tema juures poolteist kuud tagasi, Miška kool oli selleks ajaks karantiini tõttu juba suletud, ka instituudid olid juba suletud ja käis vist jutt kinode ja tsirkuse sulgemisest, aga see kõik ei näinud veel katastroofi moodi välja, pigem nagu ootamatult alanud vaheaeg, maskides inimesi nägi tänavatel endiselt harva ja nad tundsid ennast ebamugavalt, sest möödujad vahtisid neid; Serjoža sõitis ikka iga päev linna tööle ja esialgu Moskvat veel ei suletud – seda isegi ei arutatud, kellelegi ei tulnud pähe, et hiiglaslikku metropoli, päratut, tuhandekilomeetrise pindalaga sipelgapesa võiks väljast okastraadiga kinni pitseerida, välismaailmast ära lõigata, et ühel päeval äkitselt lõpetavad lennuväljad ja rongijaamad töö, reisijad tõstetakse linnalähiliinide elektrirongidest välja ning nad seisavad perroonil külmunud ja hämmeldunud summana nagu lapsed, kellel koolitunnid ära jäetud, hinges segunenud ärevus ja kergendus, saates silmadega linna poole lahkuvaid tühje ronge – tol päeval kõike seda veel ei juhtunud. Ma läksin vaid hetkeks ema poolt läbi, et tema juures lõunatanud Miška kaasa haarata, ema ütles „Anjuta, söö ometi enne, supp on veel kuum”, aga tahtsin Serjoža tulekuks koju jõuda, vist jõudsin vaevalt kohvi ära juua ja olingi minekuvalmis – ei jõudnud temaga õieti millestki rääkida, ukse juures koridoris ainult suudlesin kiirustades põsele, „Miška, tee ruttu, tipptund on kohe käes”, ma isegi ei kallistanud teda, oh, emake, emake.
Kõik juhtus nii kiiresti – mõne päevaga ilmusid internetti äkki kuulujutud, ja et mul polnud midagi targemat teha, siis lugesin neid ja jutustasin õhtul Serjožale ümber, ta naeris – „Anka, kuidas sa seda linna kinnipanemist ette kujutad – kolmteist miljonit inimest, valitsus, ja üldse – seal töötab ju pool oblastit, ära kujuta ette – mingisuguse hingamisteede jama pärast aetakse teile, paranoikutele, hirm naha vahele, te ostate hunniku ravimeid kokku ja tasapisi kõik vaibub”. Linn pandi kinni ootamatult, öösel; Serjoža ei äratanud mind kunagi hommikuti üles, aga ma teadsin, et talle meeldib, kui ma tõusen temaga koos, keedan talle kohvi, käin paljajalu tema järel majas ringi, istun kinni vajuvate silmadega tema kõrval, kuni ta endale särki triigib, teda siis ukseni saadan ja tagasi magamistuppa loivan, et tekk üle pea tõmmata ja veel tunnike-paar magada – sel hommikul äratas ta mind telefonihelinaga:
„Pisike, vaata korraks internetti, linna suunas on metsik ummik, juba pool tundi seisan ühe koha peal.” Tema hääl oli pisut ärritunud nagu inimesel, kellele ei meeldi hilineda, kuid ärevust hääles ei olnud, seda mäletan ma selgesti – ärevust veel ei olnud. Tõstsin jalad voodist välja ja istusin mõnda aega liikumatult, püüdes unest virguda, läksin kabinetti, lülitasin läpaka sisse, vist põikasin korraks kööki ja kallasin endale tassi kohvi – see ei olnud veel jahtuda jõudnud; lonksasin kruusist sooja kohvi ja ootasin, kuni otsingumootor üles laeb, et ummikute kohta uurida, ning kohe otsinguakna kohal, selliste uudiste seas nagu „Malaisia lennuõnnetuses keegi ei hukkunud” ja „Michael Schumacher naaseb Vormel 1 radadele” nägin esireas fraasi: „Moskvasse sissesõitu otsustati ajutiselt piirata”. Fraas ei olnud hirmutav, igavad, lamedad sõnad, „ajutiselt piirata” kõlas kuidagi tavaliselt ja ohutult, lugesin lühikese, neljarealise uudise lõpuni ja sellal, kui Serjoža numbrit valisin, hakkasid äkki selle esimese, süütult kõlava pealkirja kohale üksteise järel ilmuma uued teated; just siis, kui jõudsin sõnadeni „Moskva karantiini tõttu suletud”, võttis Serjoža telefoni vastu ja ütles:
„Ma juba tean, raadios just räägiti, esialgu üksikasju ei avaldatud; helistan kohe kontorisse ja siis sulle tagasi, loe seni edasi, eks? Mingi täielik jama!” Ning katkestas kõne.
Ma ei hakanud edasi lugema, vaid helistasin emale, keegi ei vastanud, katkestasin kõne ja valisin ema mobiilinumbri; kui ta lõpuks vastu võttis, kostis tema häälest kerget hingeldamist:
„Anjuta? Mis on, mis juhtus, miks sul selline hääl on?”
„Ema, kus sa oled?”
„Läksin poodi – leib sai otsa, mis ometi juhtus, Anja, ma käin ju alati sellel kellaajal väljas, millest selline paanika?”
„Te olete kinni pandud, ema, linn on kinni pandud, ma ei tea veel mitte midagi, lugesin uudistest, kas sa hommikul uudiseid kuulasid?”
Ta vaikis hetke ja ütles siis:
„Hea, et teie väljaspool olete. Kas Serjoža on kodus?”
Serjoža helistas koduteelt veel mitu korda, lugesin talle valjusti ette netis avaldatud üksikasju – kõik uudised olid lühikesed, üksikasjad imbusid välja kildhaaval, paljud teadaanded algasid sõnadega „kinnitamata andmetel”, „linnavõimu allika teatel”, lubati, et keskpäevastes uudistes võtab riigikanalites sõna peasanitaararst; uuendasin pidevalt veebilehte, kuni kõik pealkirjad ja tähed lõid mul silme ees virvendama, kohv oli jahtunud, ja minu suurimaks sooviks oli, et Serjoža jõuaks kiiremini koju tagasi; pärast minu kolmandat telefonikõnet ütles ta ootamatult, et ummik on liikuma hakanud, autojuhid, kes olid mootorid seisanud ja teel ringi uitasid, naaberautodesse piilusid ja raadiotest uudistekatkeid kuulasid – „täielik jama, pisike, uudiseid loetakse kõigest poole tunni tagant, lasevad muusikat ja reklaame, kurat neid võtaks” –, läksid oma autode juurde tagasi, et siis pikas rivis linna poole roomata; nelikümmend minutit ja viis kilomeetrit hiljem selgus, et lähima mahasõidu juures pöörab autodevool tagasi oblasti poole, Serjoža helistas veel kord ja ütles:
„Paistab, et uudised ei valeta, linn on tõesti suletud,” – nagu oleks selles veel mingit kahtlust, nagu oleks ta linna poole liikudes nendel viiel viimasel kilomeetril tagasipöördeni arvestanud võimalusega, et see kõik on ainult pettus, kellegi ebaõnnestunud nali.
Miška ärkas, tuli trepist alla ja paugatas külmkapi uksega, tulin kabinetist välja ja ütlesin:
„Linn pandi kinni.”
„Mis mõttes?” Ta pööras ümber ja tema unesegane olek, sassis juuksed ja padjajälg põsel rahustasid mind millegipärast kohe maha.
„Moskva on karantiinis. Serjoža sõidab kodu poole, helistasin vanaemale, tal on kõik korras. Mõnda aega me linna ei pääse.”
„Lahe,” ütles minu muretu nääpsuke poiss, kelle elus polnud tõsisemaid muresid kui katki läinud mängukonsool; teda ei hirmutanud uudis mitte põrmugi – võib-olla mõtles ta sellest, et vaheaeg kestab nüüd veel mõnda aega edasi, aga võib-olla ei mõelnud ta üldse midagi, ainult naeratas mulle uniselt, haaras siis paki apelsinimahla ja küpsiseid ning läks jalgu lohistades tagasi oma tuppa.
See kõik polnud tõesti veel hirmus. Oli mõeldamatu, et karantiin mõne nädala jooksul ei lõppe – televiisoris räägiti neil päevil „ajutistest meetmetest”, sellest, et „olukord on kontrolli all, linnas on piisavalt ravimeid ning toiduainetega varustamine on organiseeritud”, uudiseid ei edastatud veel lõputu jadana, liikuva tekstiribaga ekraani allosas ega otselülitustega kummaliselt tühjadele tänavatele, kus liikusid üksikud marlimaskides inimesed; kõik kanalid olid veel täis meelelahutussaateid ja reklaami, keegi ei kartnud veel päriselt – ei need, kes olid linna sisse jäänud, ega ka meie, väljajääjad. Hommikud algasid uudistega, emale ja sõpradele helistamisega, Serjoža töötas kodus, see ootamatult alanud vaheaeg oli isegi meeldiv, meie side linnaga ei olnud katkenud, vaid lihtsalt ajutiselt piiratud. Mõte sellest, et linna tungida ja ema ära tuua, ei tundunud eriti pakilisena – esimest korda tuli see põgusalt jutuks õhtusöögilauas, vist karantiini esimesel päeval, ja esimestel päevadel sõitis Serjoža (ja mitte ainult tema – nagu pärast selgus, tegid seda ka mitmed meie naabrid) korduvalt kodust ära, sest kuulu järgi olid suletud ainult suuremad maanteed, ja paljud kõrvalised sissesõiduteed olid endiselt lahti, kuid linna ei pääsenud ta kordagi ja tuli alati tühjade kätega tagasi.
Päriselt hakkasime kartma sel päeval, kui teatati metroo sulgemisest. Kõik juhtus kuidagi üheaegselt, nagu oleksid läbipaistmatud kardinad korraga üles tõmmatud, ja informatsioon tulvas meist pulbitseva voona üle, ühtäkki saime ehmatusega aru, kui muretud olime olnud, linnas oli nelisada tuhat haigestunut; ema helistas – „poodides on riiulid tühjad, aga ärge muretsege, jõudsin ühtteist varuda, mul pole palju vaja, ja Ljubov Mihhailovna räägib, et elamuvalitsuses trükitakse toidutalonge ning varsti hakatakse toiduaineid jagama” –, siis ütles ta veel: „Tead, lapseke, ma tunnen ennast kuidagi rahutult, väljas on kõik maskides.” Pärast ei õnnestunud Serjožal tööle helistada, mobiilside hangus nagu uusaastaööl – teade võrgu ülekoormatusest ja kinnine toon – ja päeva lõpuks pudenes uudiseid juba üksteise järel – komandanditund, liikumiskeeld, patrullid, ravimite ja toiduainete jagamine talongide alusel, äriettevõtted suletud, koolides ja lasteaedades organiseeritud hädaabipunktid; öösel helistas meile Lenka, kes telefonitorusse nuttis: „Annake, mis punktid, need on ju lihtsalt laatsaretid, põrandal on madratsid maas, aga madratsitel inimesed, nagu sõjas.”
Sellest päevast peale ei möödunud ühtegi õhtut, mil me poleks Serjožaga plaani pidanud, kuidas miskit moodi karantiinist ja relvastatud, respiraatoreid kandvate süngete meeste valvesalkadest mööda pääseda; alguses olid teed tõkestatud lihtsalt plastmassist punavalgete klotsidega, nagu neid riikliku autoinspektsiooni valvepostide juures sageli näha võib, ja millest täiskäigul auto oleks suurema vaevata läbi sõitnud, betoonmürakad, millest turritasid välja novembrituules roostetavad terasvardad, tulid hiljem; „nad ei hakka ju ometi meie pihta tulistama, meil on suur raske auto, me võiksime sõita ringiga, anname neile lihtsalt raha”, – ma karjusin, vaidlesin, nutsin – „me peame ema ja Lenka ära tooma, peame vähemalt proovima”, ja ühel õhtul kandis see tüli meid tõusulainena kodust välja – Serjoža toppis vaikides ja minu poole vaatamata taskutesse raha, sidus saapanöörid kinni, väljus, tuli tagasi autovõtmete järele; ma kartsin nii väga, et ta mõtleb ümber, võtsin nagist esimese ettejuhtuva jope, hüüdsin Mišale:
„Läksime vanaemale järele, ära kellelegi ust ava, said aru?”– ja jooksin vastust ära ootamata Serjožale järele.
Teel vaikisime. Maantee oli tühi ja pime, valgustatud teelõiguni jäi veel ligi kakskümmend kilomeetrit, meile sõitsid vastu üksikud autod – kõigepealt tuli kurvi tagant nähtavale hajus valge valguspilv, et seejärel ühe vilgutusega kahvatukollaseks lähivalguseks muutuda, ja need vilkumised, millega autod üksteist justnagu tervitasid, mõjusid rahustavalt; ma vaatasin Serjoža profiili, kangekaelselt kokku surutud huuli, ei julgenud kätt välja sirutada ega teda puudutada, et mitte sundida teda muutma seda hetkeotsust, mis pärast nii paljusid vaidluspäevi, pisaraid ja kahtlusi pani teda mind kuulda võtma, minuga kaasa sõitma, ma lihtsalt vaatasin teda ja mõtlesin – ma ei palu sinult enam mitte kunagi mitte midagi, ainult aita mul ema ära tuua, palun aita mind.
*
Möödusime künklikest, sipelgapesi meenutavatest eramurajoonidest, pimeduses rahumeelselt kumavate akendega, ja jõudsime valgustatud teelõigule – mõlemal pool laia maanteed tänavavalgustid nagu kollaste langetatud peadega puud, kummalgi pool pimedad kaubanduskeskused, tühjad parklad, alla lastud tõkkepuud, reklaamtahvlid „Knjažje Ozero eliitelamurajoon”, „Maa otse omanikult – alates 1 ha”; kui ees tuli nähtavale kordon, mis tõkestas sissesõidu linna, ei saanud ma alguses arugi, millega tegemist on – kaks patrullautot viltu keset teed, üks neist sisselülitatud tuledega, tee ääres väike roheline veoauto, asfaldil mõned pikad betoonblokid, mis eemalt vaadates meenutasid piklikke pastilaatükke, üksik inimkuju. See kõik nägi nii süütu ja ebareaalne välja, et ma uskusin esmakordselt – meil võib kõik õnnestuda, nii et sel ajal kui Serjoža kiirust vähendas, võtsin ma telefoni ning valisin ema numbri, ja kui ta vastu võttis, teatasin:
„Ära ütle midagi, me tuleme sulle kohe järele,”– ja lõpetasin kõne.
Enne autost väljumist avas Serjoža miskipärast kindalaeka, kuid pani selle kohe jälle kinni, ilma et oleks sealt midagi võtnud; ta jättis mootori tööle, mina istusin kõrvalistmel ja vaatasin, kuidas ta valveposti poole liigub. Ta astus aeglaselt, justkui püüdes välja mõelda, mida öelda, ma saatsin teda pilguga ja hüppasin siis autost välja – selja tagant kostunud häälest sain aru, et autouks ei olnud kinni läinud, kuid ma ei hakanud tagasi minema – ning läksin pooljoostes talle järele, ja kui ma temani jõudsin, seisis ta juba kaitsevärvi riietes mehe vastas, kes oli kohmakas nagu karu; oli külm, mehel oli lõua all mask, mida ta hakkas kiirustades näole tõmbama, kui meid autost väljumas nägi, ta püüdis maski paksus mustas kindas käega mitu korda tulutult servapidi üles sikutada. Teises käes hoidis ta poolikut sigaretti. Tema selja taga patrullautos paistis paar inimfiguuri ja tuhmilt helendav ekraan – nad vaatavad televiisorit, mõtlesin ma, nad on tavalised inimesed, samasugused nagu meie, kindlasti jõuame kokkuleppele.
*
Serjoža jäi mehest viie sammu kaugusele seisma – kiitsin teda mõttes: tormakus, millega maski näole tõmmati, ei jätnud kahtlust, et mees ei soovinud meie lähenemist; ka mina jäin seisma ja Serjoža kostis rõhutatult reipa häälega, millega tavaliselt pöördutakse inspektorite ja militsionääride poole:
„Komandör, kuidas meil oleks võimalik linna pääseda?” Tema hääletoonist ja huulte kokkupigistamisest võis aru saada, kui raske on tal esitada seda sundimatut tooni, kui ebameeldiv on talle see teeseldud sõbralikkus, mida ta tegelikult ei tunne, kui ebakindel on ta oma edus; mees sai maski näole ja pani käe õlal rippuvale automaadile – selles liigutuses ei olnud ähvardust, see nägi välja nii, nagu poleks tal lihtsalt käsi kuhugi panna; ta vaikis ja Serjoža jätkas samasuguse võltssõbraliku häälega:
„Kuule, semu, väga oleks vaja, kui palju teid on, kas viis? Äkki saame kuidagi kokkuleppele?” Ta libistas käe taskusse. Eemal seisva patrullauto uks läks irvakile ja sel hetkel ütles käe automaadile asetanud mees noore, justkui veel murduva häälega:
„Pole ette nähtud, keerake ots ringi,” – ja rehmas käega, milles suitses pooleli olev sigarett, eraldusriba poole; me vaatasime masinlikult samas suunas – metallist eraldusbarjäärist oli hoolikalt tükk välja lõigatud ja mõlemal pool barjääri olid selgelt näha lumme sõidetud roopad.
„Oota, komandör,” alustas Serjoža uuesti, kuid automaadiga mehe silmadest nägin, et meie plaan ei õnnestu, et on mõttetu teda komandöriks kutsuda, talle raha pakkuda, et kohe kutsub ta oma kaaslased ja meil tuleb autosse istuda ning tagasi keerata mööda neid samu jälgi, mida on lumme vajutanud teised meietaolised, kes on püüdnud kinnipitseeritud linna sisse pääseda, et sealt ära viia kedagi, keda nad armastavad, kelle pärast südant valutavad; ma lükkasin Serjoža kõrvale ja astusin veel neli sammu edasi, otse automaadiga mehe ette, siis nägin, et ta on alles päris noor, vaevalt kahekümneaastane, püüdsin talle silma vaadata, kuigi ta proovis minu pilku vältida, ja ütlesin:
„Kuule.” Ma ütlesin talle „kuule”, kuigi tavaliselt ma kellegagi ei semutse, see on minu jaoks tähtis; teietamine loob inimeste vahele distantsi – siin olen mina, täiskasvanud haritud edukas naine, ja seal see poisike, valge maski alt välja paistvate armiliste põskedega –, aga ma tean, et praegu pean ma rääkima just selliselt.
„Kuule,” ütlen ma, „mul on seal ema, mõistad, ema on mul linnas, ta on täitsa üksinda, ta on terve, sinul on ju ka ema ja sa armastad teda, palun lase meid sisse, keegi isegi ei märka, kui tahad, siis võin üksi sõita ja mees ootab mind siin, mul on kodus laps, nii et tulen kindlasti tagasi, luban sulle, sõidan üksi linna ja tulen tunni aja pärast tagasi, lase mind sisse.” Märkasin, et tema silmadesse imbus ebakindlus, ja olin valmis veel midagi ütlema, kuid siis ilmus tema selja taha veel üks mees, samasuguses maskis ja samasuguse automaadiga õlal:
„Semjonov, mis sul siin toimub?” Ja mina, püüdes neile kordamööda silma vaadata, enne kui nad jõuavad üksteisele otsa vaadata, hakkasin kiiresti rääkima, andmata neile võimalust toibumiseks:
„Poisid, palun laske mind läbi, ma pean ema ära tooma, ema jäi sinna, minu mees ootab koos teiega niikaua siin, tulen tunni aja pärast tagasi, ta ei pea isegi autosse sisse istuma, Serjoža, sa oled ju soojalt riides, eks, sa võid siin tunnikese ringi jalutada, ma teen kiiresti,”– aga äkitselt astus ette see vanem mees, lükkas noorukese Semjonovi, kellel oli peaaegu lõpuni põlenud sigaret käes, kõrvale, ja ütles valjusti, peaaegu karjudes:
„Pole ette nähtud, öeldi ju, nagu oleksin mina selle välja mõelnud, keerake kohe tagasi, mul on käsk, minge autosse.” Ja viibutas automaati, ka tema liigutuses ei olnud mitte mingisugust ähvardust, kuid ma ei jõudnud enam sõnagi öelda, sest noor Semjonov, visates koni kahetsusega enda ette maha, teatas peaaegu kaastundlikult:
„Ümber linna on tõmmatud okastraat, seal on veel üks kordon, isegi kui meie teid läbi laseme, siis sealt te ikkagi sisse ei saaks.”
„Lähme, pisike, lähme, meid ei lasta läbi, sellest ei tule midagi välja,” ütles Serjoža, võttis mul käest ja talutas peaaegu vägisi auto juurde.
„Aitäh, mehed, sain aru,” rääkis ta ja tõmbas mind enda järel edasi; taipasin, et vastu vaielda on kasutu, kuid mõtlesin ikka veel, mida niisugust neile öelda, et nad mind läbi laseksid, aga midagi, mitte kui midagi ei tulnud pähe, ja kui me autosse istusime, avas ja sulges Serjoža millegipärast taas kindalaeka ning enne kohalt võttu lausus mulle:
„See siin ei ole miilits ega liikluspatrull. Vaata vormi, Anja, need on sõjaväelased.” Ja kuni ta auto ümber pööras, kuni rataste all krõbisesid lumme sõidetud roopad, võtsin ma telefoni kätte ja valisin ema numbri, mis oli esimene number E tähe all, „ema”; ta vastas kohe pärast esimest kutsumist ja karjus:
„Halloo, Anja, halloo, mis teil seal toimub?”
Mina aga vastasin peaaegu rahulikult:
„Emake, midagi ei tulnud välja, peame veel ootama, mõtleme midagi välja.”
Ta vaikis natuke aega ja ma kuulsin ainult tema hingamist – see kostus nii selgelt, nagu oleks ta minu kõrval autos istunud. Siis ta ütles:
„Muidugi, kullake.”
„Ma helistan sulle õhtul, eks?” Lõpetasin kõne ja hakkasin taskutes sobrama, pidin end selleks istmelt kergitama, sõitsime juba tagasi, kohe varsti pidi valgustatud teelõik läbi saama – ees nägin juba kollase valguse piiri ja eramurajoonide kumavaid aknaid, kodus ootas meid Miška.
„Kujutad sa ette, jätsin suitsud koju,” ütlesin Serjožale ja puhkesin nutma.
Täpselt nädal aega hiljem, teisipäeval, 17. novembril ema suri.
* * *
Seda unenägu nägin kogu oma hilisema elu, mõnikord korra aastas, mõnikord harvemini, kuid alati, kui hakkasin seda juba unustama, tuli ta tingimata uuesti – pean justkui kuhugi jõudma, üldse mitte kaugele, ja seal ootab mind ema, liigun väga aeglaselt edasi, kohtan mingisuguseid teisi, mulle mittevajalikke inimesi, ja takerdun nendega vestlusesse justkui ämblikuvõrku, ning kui ma lõpuks peaaegu eesmärgini olen jõudnud, siis taipan äkitselt, et olen hiljaks jäänud, et ema pole enam seal, et teda ei ole kuskil – ja et ma ei näe teda enam kunagi. Ma ärkasin omaenese karjatuse peale, pisaraist märja näoga, hirmutades minu kõrval lamavat meest, ja isegi kui too kõrval lamaja mind embas ja üritas lohutada, peksin ning lükkasin tema käsi eemale ja olin kurdistunud oma vankumatust üksindusest.
19. novembril jäi meie telefon lõplikult tummaks; sellega koos kadus ka internet. Selle avastas Miška – ta oli ainuke, kes vähemalt üritas teha nägu, nagu läheks elu omasoodu edasi; pinnale ujudes poolunenäolisest koomast – millesse mind vajutasid tabletid, mida Serjoža sundis mind alla neelama iga kord, kui ma nutma hakkasin ja enam lõpetada ei suutnud –, käisin kontrollimas, kus on need kaks, kes on mulle veel jäänud. Mõnikord leidsin mõlemad uudiseid kerimas, pead arvuti kohal kummargil, aga mõnikord kadus Serjoža hoovi – ta lõhkus seal vist puid, kuigi raske oli ette kujutada mõttetumat tegevust, aga Miška – tema istus ikka veel arvuti ees, vahtis YouTube’is klippe või mängis võrgumänge, ja seda vaadates hakkasin jälle karjuma ja nutma; kohe paukus välisuks, mille vahelt pääses majja külm õhuvool, ilmus Serjoža, kes viis mind magamistuppa ja sundis veel ühte tabletti alla neelama. Päeval, mil side kadus, ärkasin selle peale, et Serjoža mind õlast raputab:
„Aitab magamisest, pisike, meil on sind vaja. Telefon on tumm, internetti ka pole, ainult satelliidi kaudu saame veel uudiseid vaadata, aga meie inglise keelest ei piisa.”
Läksin alla elutuppa ja avastasin televiisori juures diivanil Miška – põlvedel lebas tal Oxfordi sõnaraamat, tema nägu oli keskendunud ja õnnetu nagu eksamil. Tema ümber istusid täiskasvanud: kaunis Marina otse meie maja vastas asuvast jubedate tornikestega kolmekordsest kivilossist ja tema abikaasa Ljonja, Serjoža püramiidskeemi partner. Diivani juures maas istus nende väike tütreke – tema ees seisis vaas meie pulmareisilt kaasa toodud teokarpidega; punnis põse järgi otsustades oli üks teokarpidest tal juba suus, ja peenike sillerdav süljenire venis lõua alt ülejäänud hapra varanduseni. Serjoža juhtis mind käe alt toetades trepist alla – kaks päeva tablette ja pisaraid ei olnud möödunud vist jälgi jätmata, sest kui Marina silmad (hoolimata varajasest tunnist oli tema jumestus laitmatu – on naisterahvaid, kes näevad igal ajal ingellikud välja) minu poole pööras, tõstis ta käe kiiresti suu juurde ja püüdis isegi diivanilt püsti karata:
„Anja, sa näed kohutav välja, ega sa haige ei ole?”
„Me oleme terved,” kiirustas Serjoža selgitama, ja ma olin tema peale selle kiirustamise pärast pahane, nagu oleksime hoopis meie Marina elutoas istunud ja lubanud oma lapsel võõraid mälestusesemeid lutsutada.
„Sõbrad, meil siin juhtus ...”
Millegipärast oli mulle väga oluline takistada teda lauset lõpetamast ja enne kui ta rohkem jõudis öelda, läksin tüdruku juurde, harutasin süljest märjad osavad sõrmekesed lahti, tõmbasin vaasi tal käest ja asetasin selle üles kaminasimsile:
„Marina, võta tal teokarp suust välja, see jääb tal kurku kinni, see ei ole ju komm.”
„Nüüd ma tunnen oma tüdruku ära,” ütles Serjoža poolihääli kergendunult, meie pilgud puutusid kokku ja ma ei saanud teda naeratusest ilma jätta.
Ma ei kannatanud neid kumbagi, ei Marinat ega tema lihtsakoelist, kärarikast, kurguni raha ja rumalaid anekdoote täis tuubitud Ljonjat; keldris seisis Ljonjal piljardilaud, ja nädalavahetustel käis Serjoža seal aeg-ajalt mängimas; esimesel kuuel kuul selles elurajoonis elades püüdsin temaga koos käia, aga sain kiiresti aru, et ma ei saa isegi teeselda, et mul on nendega lõbus, „parem juba üldse seltskondlikust elust loobuda kui see õudne paroodia”, rääkisin Serjožale, tema aga vastas „tead, pisike, ei tasu nii pirtsakas olla; kui elad maal, tuleb naabritega läbi käia”; ja nüüd istusid need kaks minu elutoas minu diivanil ning minu poeg üritas neile meeleheitel näoga CNNi uudiseid tõlkida.
Samal ajal kui Marina oma tütre suust viimaseid teokarpe välja õngitses, patsutas Ljonja peremehelikult enda kõrvale diivanile ja ütles:
„Istu, Anka, ja tõlgi. Telefonid on tummad, meie omad arvatavasti valetavad häbematult, ma tahan teada, mis maailmas sünnib.”
Ma istusin diivanilaua äärele – mul polnud vähimatki tahtmist nende kõrvale istuda, pöörasin end televiisori poole ning ei kuulnud enam ei Marina abitut kudrutamist „Daša, sülita nüüd, sülita see kohe välja”, ega Ljonja käredat naerulaginat „lapsehoidja on karantiinilõksus, Marina peab nüüd ise emainstinktid meelde tuletama, nagu näed, Serjoga, siis praegu veel väga hästi välja ei tule”; tõstsin käe ja nad jäid otsemaid vait, ma kuulasin uudiseid ja lugesin ekraani all jooksvat riba, möödus kümme minutit, siis viisteist, püsis haudvaikus, ma pöördusin nende poole – Marina istus nüüd tardunud asendis põrandal, pigistades peos märga teokarpi, mille oli Daša suust kätte saanud, ja Ljonja hoidis tüdrukut süles, surudes käega tema suud kinni, ta silmad olid väga tõsised, nii täiskasvanulikku pilku polnud ma tema silmis varem näinudki; Ljonja kõrval istus liikumatult Miška, pika ninaga kõhn nägu, suunurgad alla vajunud, kulmud üles tõstetud nagu Pierrot’ maskil, sõnaraamat oli põlvedelt maha libisenud – ilmselt tema inglise keele oskusest siiski piisas, et peamist taibata.
Ma ei vaadanud Serjoža poole, kes seisis diivani taga, ja ütlesin:
„Nad räägivad, et igal pool on sama asi. Jaapanis on seitsesada tuhat haigestunut, hiinlased ei edastanud statistikat, austraallased ja inglased sulgesid piirid, aga see ei aidanud neid – paistab, et ka nemad jäid hiljaks; lennukid ei lenda mitte kuskil. New York, Los Angeles, Chicago, Houston – kõik Ühendriikide suurimad linnad on karantiinis ja kogu Euroopa on omadega samamoodi perses – see on lühidalt kõik. Räägitakse, et loodi rahvusvaheline fond ja töötatakse välja vaktsiini. Veel räägitakse, et enne kahte kuud vaktsiini ei tule.”
„Aga mis nad meie kohta räägivad?” Ljonja võttis käe tüdruku suult ära ja see hakkas kohe näppu imema; nad mõlemad vaatasid mind ja esmakordselt märkasin, kui sarnased nad olid – vaene pisike, temas ei olnud midagi haprast tõupuhtast Marinast, tal olid Ljonja lähedal asetsevad silmad, valevad punnis põsed ja kolmnurkne, lohukesega lõug.
„Mis neil meist. Seni on meie kohta vähe räägitud. Siin on samamoodi kõik halvasti, haigus on samuti igal pool – eriti Kaug-Idas, Hiina piiri juba ei sulge, räägivad, et seal on kolmandik elanikkonnast nakatunud; Piiter pandi kinni, Nižni Novgorod pandi kinni.”
„Aga Rostov, mis nad Rostovi kohta räägivad?”
„Ljonja, ei räägi nad Rostovi kohta midagi, Pariisist räägitakse, Londonist.” See oli isegi meeldiv, neli paari hirmunud silmi naelutatud minu näole; nad rippusid iga minu sõna küljes, nagu oleks neist sõnadest midagi väga tähtsat sõltunud.
„Mul on ema Rostovis,” ütles Ljonja vaikselt. „Juba nädal aega pole mul õnnestunud seal telefoni teel kedagi kätte saada, ja nüüd on telefon päris tumm. Serjoža, mis tal hakkas? Anja, mis sul on?”
Sel ajal kui Serjoža lükkas tüdrukut kätel hoidvat Ljonjat ja ringi vahtivat Marinat välisukse poole („Serjoga, mis ma valesti ütlesin? Mis teil juhtus? On teil abi vaja?”), üritasin mina sisse hingata – kurgus pitsitas, ära räägi neile, ära räägi – ja püüdsin kinni Miška pilgu; ta vaatas mind huulde hammustades ja tema nägu oli meeleheitel, abitu, sirutasin käe tema poole ning ta hüppas diivanilt minu juurde, laud ragises reetlikult tema raskuse all, ta klammerdus mu õla külge ja sosistas kuhugi rangluu piirkonda:
„Ema, mis nüüd küll saab?”
Ja mina vastasin:
„No kõigepealt me muidugi lõhume selle pagana diivanilaua ära,” – ja ta hakkas kohe naerma, nagu ta ikka tegi, kui veel päris väike oli, teda oli alati lihtne naerma ajada, ükskõik kui suur tema mure ka oli, see oli kõige lihtsam viis tema maha rahustamiseks, kui ta nuttis. Serjoža astus elutuppa:
„Mis teile nalja teeb?”
Vaatasin teda üle Miška pea ja ütlesin:
„Ma arvan, et edasi läheb kõik järjest hullmaks. Mida me nüüd teeme?”
*
Ülejäänud päeva veetsime me kõik – mina, Serjoža ja isegi Miška, kes oma mängud nurka viskas – elutoas sisselülitatud teleka ees, nagu oleksime alles nüüd taibanud selle viimase meile alles jäänud sidekanali väärtust, ja püüdsime ammutada võimalikult palju informatsiooni, enne kui ka see side välismaailmaga katkeb. Miška muidugi ütles:
„Maa tehiskaaslasega ei juhtu midagi, ema, see on kindel, ükskõik, mis nad seal välja lülitavad, tema lendab ikka ringi,” – aga istus sellegipoolest koos meiega, kuni lõpuks uinus, sättides sassis pea diivani käetoele.
Õhtupoolikul kustutas Serjoža lambid, tegi kaminasse tule ja tõi köögist viskipudeli ning kaks klaasi. Miška magas diivanil, tõmbasin talle pleedi peale, meie istusime diivani ees põrandal ja lonksasime viskit; kaminatule soe oranž kuma segunes ekraani sinaka valgusega, televiisor ümises vaikselt ja näitas suures osas samu kaadreid, mida hommikul vaatasime: diktorid punaste tähistega tipitud maakaartide taustal, erinevate linnade tühjaks jäänud tänavad, kiirabiautod, sõjaväelased, ravimite ja toiduainete jagamine (järjekordades seisjate näod erinesid üksteisest vaid maski värvi poolest), New Yorgi suletud börs. Ma ei tõlkinud enam midagi, istusime vaikides ja lihtsalt vaatasime ekraani, ja hetkeks tundus mulle, et see on tavaline õhtu, nagu neid meie elus juba palju on olnud, ja me lihtsalt vaatame igavavõitu, veidi veniva süžeega filmi maailmalõpust. Panin pea Serjoža õlale, ta keeras minu poole, silitas mu põske ja ütles kõrva sisse, et mitte Miškat äratada:
„Sul on õigus, pisike, nii lihtsalt see kõik ei lõpe.”
Hääl, mis mind üles ajas, lõppes samal hetkel, kui silmad avasin; toas oli pime – kaminas oli tuli kustunud ja viimased hõõguvad söed ei andnud enam valgust, tagapool nohises Miška, minu kõrval – istudes ja pead taha nõjatades, magas Serjoža. Pikast põrandal istumisest oli selg kangeks jäänud, aga ma ei liigutanud, üritades meelde tuletada, mille peale ma ärganud olin; mõne lõputu pika sekundi jooksul istusin täielikus vaikuses, pingsalt kuulatades, ja just siis, kui juba peaaegu uskusin, et kuulsin imelikku häält vaid unes, kuulsin seda uuesti otse oma selja taga – nõudlik, vali koputus vastu aknaklaasi. Pöörasin Serjoža poole ja haarasin tal õlast – hämaruses nägin, et tema silmad on lahti; ta pani sõrme suule, ja ilma et oleks püsti tõusnud, kallutas end veidi paremale ning leidis vaba käega kobades kamina kõrval rippuva malmist ahjuroobi, mis õrnalt kolksatas, kui ta seda konksu otsast maha võttis. Esimest korda kahe aasta jooksul, mil siin valges, kerges ja imelises majas elasime, kahetsesin teravalt, et trellitatud, laskeava mõõdus akendega sünge telliskivist kindluse asemel, nagu enamikul naabritest, olime valinud õhulise puitkonstruktsiooni läbipaistva fassaadiga, mille moodustasid katuseharja poole pürgivad tohutu suured aknad; ma tundsin äkki selle klaasist kaitse haprust, nagu oleks meie elutuba ja kogu maja selle taga kõigi oma pisikeste mugavustega, lemmikraamatutega, kergete puidust treppidega, Mišaga, kes häirimatult diivanil magas, vaid esiseinata nukumaja, kuhu iga hetk võis sisse tungida hiiglaslik võõras käsi ja harjunud korra segi paisata – igaühe meist pahupidi pöörata, laiali puistata, välja tõmmata.
Vaatasime akna poole – verandale viiva rõduukse juures, öise taeva taustal mustas selgelt eristuv inimkuju.
Serjoža proovis püsti tõusta; takerdusin käe otsa, milles ta hoidis ahjuroopi, ja sosistasin:
„Oota, ära tõuse, pole vaja.” Ja siis kostis klaasi tagant hääl:
„Mis te seal passite, Bresti kindluse kaitsjad, ma näed teid väga hästi läbi klaasi, Serjožka, tee lahti!”
Serjoža pillas ahjuroobi kolinal põrandale ja viskus rõduukse poole; Miška ärkas, istus diivanile ja hõõrus arglikult ringi vahtides silmi; uks läks lahti, elutuppa tuli pakase ja tubaka hõngu, ja klaasi taga seisnu astus sisse ning hakkas rääkima:
„Pange tuli põlema, partisanid, kurat teid võtaks.”
„Tere, isa,” vastas Serjoža seinal kobamisi lülitit otsides, ja alles nüüd hingasin välja, tõusin püsti ja astusin lähemale.
*
Meie tutvuse alguses, kolm aastat tagasi, ei tutvustanud Serjoža mind oma isale kohe, vaid peaaegu pool aastat pärast seda, kui tema eksnaine lõpuks haaret lõdvendas, lahutusjärgsed kired pisut vaibusid ja meie elu tasapisi tavapärastesse rööbastesse vajus; Serjoža isa võitis mu südame otse väikese korteri lävelt, mille olime Moskva Tšertanovo linnaosas Serjožaga üürinud, et koos elada – ta mõõtis mind silmadega pealaest jalatallani üle, kallistas kõvasti ja üldsegi mitte isalikult ning palus end kohe kutsuda „isa Borjaks” , kuigi ma pole veel kordagi suutnud tema poole niiviisi pöörduda – alguses vältisin igasuguseid otseseid pöördumisi, aga pärast, veel aastajagu hiljem, otsustasin neutraalse „isa” kasuks, sina peale me läinud ei ole. Mul oli temaga kohe algusest peale hea olla – parem kui Serjoža sõprade seltskonnas, kes olid harjunud nägema teda hoopis teise naisega, ja kes iga kord, kui ma midagi rääkisin, kuulasid rõhutatud viisakusega, nagu püüdes meenutada, kes ma selline olen; pidevalt tabasin end sellelt, et püüdsin neile meeldida, peaaegu iga hinnaga – see oli mingisugune lapsik, rumal konkurents naisega, kelle ees tundsin end süüdlasena, ja ma vihkasin ennast selle pärast. Isa Borja käis meil harva – neil Serjožaga oli minevikus, arvatavasti juba Serjoža lapsepõlves, midagi juhtunud, mille üksikasju nad kunagi ei jaganud; mulle on alati tundunud, et Serjoža on ühteaegu oma isa üle uhke ja ka häbeneb teda, nad helistasid harva ja kohtusid veelgi harvem – ta ei käinud isegi meie pulmas. Arvasin põhjuse olevat selles, et tal polnud korralikku ülikonda – juba mõnda aega tagasi loobus ta kõigi jaoks ootamatult ülikooliõppejõu karjäärist, andis oma väikese Moskva korteri üürile ja sõitis kuskile Rjazani lähistele külasse, kus ta sest ajast peaaegu sealt lahkumata elaski ühekordses, ahju ja välikäimlaga vanas majas, tegeles väikestviisi salaküttimisega ja Serjoža sõnul purjutas kõvasti kohalike külameestega, kelle seas saavutas kõigutamatu autoriteedi.
Ta seisis nüüd juba valgustatud elutoa keskel, kissitades ereda valguse käes silmi, tal oli seljas Serjoža vana, päevinäinud jahilkäimise jakk ning jalas kalossideta vildid, mis millegipärast heldimust äratasid ja mille ümber hakkas soojal põrandal juba loiguke moodustuma. Serjoža hakkas talle vastu minema, aga sammu kaugusel jäid nad kuidagi kohmetult seisma ega kallistanudki, selle asemel pöörasid mõlemad minu poole – seisin siis nende vahele ja embasin mõlemaid; tihkest kodusest suitsu- ja tubakalõhnast eraldus äkki vänget alkoholihaisu ning ma mõtlesin endamisi, kuidas tal küll meieni oli õnnestunud sõita, siis aga meenus, et vaevalt see teedel praegu kellelegi üldse korda läheb. Surusin põse tema jahijope kulunud varruka vastu ja ütlesin:
„Nii hea, et te siin olete. Kas soovite süüa?”
Veerand tundi hiljem susisesid pliidil praemunad ja me kõik – kaasa arvatud Miška, kes püüdis meeleheitlikult silmi lahti hoida, et mitte magama jääda – istusime köögilaua taga; kell oli pool neli hommikul ja kogu köök oli isa õudsete sigarettide lõhnast juba läbi imbunud – ta tunnistas ainult Java suitsumarki ja keeldus põlastavalt Serjoža pakutavast Kentist. Kuni söök valmis, jõudsid nad Serjožaga juba ühed joogid teha, aga kui panin nende ette auravad taldrikud ja Serjoža tahtis juurde valada, kattis isa Borja ootamatult pitsi oma suure kämbla suitsukollaste sõrmedega ja ütles:
„Ei, vast aitab juba sellest suurilmaelust. Lapsed, ma tulin teile ütlema, et te olete idioodid. Mida kuradit te istute siin oma klaasist majas oma praemunadega ja teete nägu, nagu kõik oleks hästi? Isegi jalgvärav on teil lahti – turvalisusest pole siin muidugi haisugi, iga lapski saab teie naljakast jalgväravast ja dekoratiivsest tarast üle, arvasin, et teil on ikka rohkem aru peas.”
Tema hääletoon oli naljatav, aga silmad ei naeratanud – ühtäkki märkasin, et suur käsi, milles ta hoidis järjekordset süüdatud sigaretti, väriseb kurnatusest ja tuhk kukub otse praemunataldrikusse, et tema nägu on hall ning silmade ümber on tumedad rõngad. Väljaveninud kraega, umbmäärase värvusega kampsunis (ilmselt samuti Serjoža oma), paksudes pükstes ja viltides, mida ta ei mõelnudki jalast võtta, nägi ta meie heledas elegantses köögis välja nagu tohutu võõrapärane lind, ja meie kolm istusime tõepoolest tema ümber nagu hirmunud lapsed ja rippusime iga ta sõna küljes.
„Ma väga lootsin, et ei leia teid enam siit – arvasin, et teil jätkus mõistust taipamaks, mis toimub, ja te olete juba ammu oma nukumaja kinni naelutanud ning siit jalga lasknud,” jätkas ta, haarates peaaegu pool praemunast kahvlile ja hoides seda tasakaalus. „Aga võttes arvesse teie kõigile teada mõtlematut lollust, otsustasin selles siiski veenduda ja kahjuks oli mul õigus.”
Vaikisime, meil ei olnud midagi vastata. Isa vaatas kahetsevalt kahvli otsas värisevat praemuna, pani selle taldrikule tagasi ja lükkas taldriku eemale, oli näha, et ta mõtleb, kuidas alustada, ja mingi osa minust juba teadis, mis ta meile nüüd täpselt ütleb; et seda hetke edasi lükata, tahtsin püsti tõusta ja laua ära koristada, aga isa Borja peatas mind käeviipega ja hakkas rääkima:
„Oota, Anja, see ei võta kaua aega. Linn suleti kaks nädalat tagasi,” ta istus nüüd, käed enda ees risti ja pea norgu vajunud, „ja esimestest haigusjuhtumitest on möödunud pisut enam kui kaks kuud, kui meile muidugi ei valetata. Ma ei tea, kui palju inimesi pidi surema, enne kui nad otsustasid linna kinni panna, aga otsustades selle järgi, et nad on meil juba telefonid välja lülitanud, toimub kõik kiiremini, kui nad arvestasid,” ta tõstis pea ja vaatas meile otsa, „lapsed, tehke ometi arukamad näod pähe, kas te pole tõesti kunagi epideemia leviku matemaatilisest mudelist kuulnud?”
„Ma mäletan, isa,” ütles äkki Serjoža.
„Mis see epideemia mudel on?” küsis Miška kohe. Tema silmad olid ümmargused.
„See on väga vana värk, Miška,” ütles isa Borja mulle otsa vaadates, „me arvutasime neid Gamalei epidemioloogiainstituudi jaoks juba seitsmekümnendatel. Nüüd olen muidugi juba ammu mängust väljas, aga oletan, et üldpõhimõtted ei ole muutunud – täppisteadusi juba maha ei joo, lapsed, see on nagu jalgrattasõit. Lühidalt öeldes sõltub kõik haigusest – kuidas täpselt levib, kui nakkav see on, kui pikk on peiteaeg ja milline on suremusprotsent. Väga oluline on ka see, kuidas võimud haigusega võitlevad.
Tookord arvutasime välja seitseteist mudelit alates katkust lihtlabase gripini välja, ma ei ole arst, olen matemaatik, ja sellest uuest viirusest tean väga vähe. Ma ei hakka teid diferentsiaalvõrranditega vaevama, kuid sündmuste arenemise kiirust arvesse võttes karantiin neid väga palju ei aidanud – tervenemise asemel inimesed surevad, ja surevad kiiresti, võib-olla ravitakse viirust valesti, võib-olla puuduvad ravimid, aga võib-olla veel ei teata, kuidas ravida – nii või teisiti, ma ei usu, et kogu linn oleks juba hukkunud, aga ta hukkub, ja üsna varsti, ning kuni see kõik hakkab juhtuma, püüaksin teie asemel sellest võimalikult kaugele pääseda.”
„Mis hakkab juhtuma?” küsisin, ja nüüd äkki rääkis Serjoža:
„Nad murravad välja, Anja. Need, kes linnas on. Inimesed, kes pole haigestuda jõudnud, koos nendega, kes on juba nakatunud, aga ise veel ei tea seda, ja võtavad endaga kaasa ka inimesed, kes tõesti on juba haiged, sest ei saa neid sinna maha jätta. Nad sõidavad kõigis suundades meist mööda, koputavad sinu uksele ja küsivad vett või süüa või paluvad öömaja, ning kohe, kui sa midagi sellist teed, jääd haigeks.”
„Ja kui sa keeldud, Anja,” ütles isa Borja, „võivad nad selle peale väga solvuda, nii et kogu see lugu ei tõota meile midagi muud kui ebameeldivusi.”
„Isa, mis sa arvad, kui palju meil aega on?” küsis Sejoža.
„Mitte eriti palju. Kõige rohkem ehk nädal ja ma väga loodan, et me hiljaks ei jää. Ma muidugi pahandasin teiega, lapsed, aga ise olen ka hea, teie olete kõigest rumalad väikesed pursuid, aga mina, vana loll, oleksin pidanud kohe, kui nad oma karantiini välja kuulutasid, teie juurde sõitma, mitte maal viina jooma. Üht-teist vajalikku võtsin kaasa, aga kõige jaoks polnud mul raha kaasas ja ma kiirustasin, nii et meil seisab ees paar hullumeelset päeva; Serjožka, mine tee värav lahti, minu auto peab hoovi ajama. Kardan, et minu vanake ei sõida enam kuskile, viimased kilomeetrid muretsesin päris tõsiselt, et pean jalgsi teie juurde kõndima.” Kuni ta püsti tõusis ja taskutest võtmeid otsis, vaatasin teda ja mõtlesin, et see tahumatu, lärmakas mees – mees, kelle me olime päris ära unustanud ega olnud talle juhtunust alates kordagi helistanud, et teada saada, kuidas tal läheb – jättis maha oma Rjazani küla, laadis kogu kila-kola autosse ja oli valmis oma kahekümneaastase Niva keset teed jätma, kui auto otsad peaks andma, ning pakases jalgsi edasi minema lihtsalt veendumaks, et oleme ikka veel siin, ja siis sundima meid tegema seda, mis tundub temale mõistlik. Oli näha, et Serjoža mõtleb sama – mulle isegi tundus, et ta ütleb midagi, kuid ta võttis lihtsalt autovõtmed ja läks välisukse juurde.
Kui uks tema taga sulgus, jäime kolmekesi kööki; isa Borja istus jälle, vaatas mind naeratuseta ja ütles:
„Sa näed halb välja, Anja. Kuidas emaga on?” Ma raputasin kiiresti pead ja tundsin, kuidas nägu krimpsu tõmbus, ta võttis mul kohe käest ja esitas veel ühe küsimuse:
„Kas Irast ja Antoškast olete midagi kuulnud?” Ma tundsin, kuidas valamata jäänud pisarad mul silmis ära kuivasid, sest olin unustanud, täiesti unustanud nii Serjoža esimese naise kui ka viieaastase Antoška; pigistasin käe suule ja raputasin õudusega uuesti pead, tema aga muutus morniks ja küsis:
„Mis sa arvad, kas ta on nõus ilma nendeta ära sõitma?” Ja ütles siis kohe ise endale vastuseks:
„Kõigepealt peame muidugi välja mõtlema, kuhu üldse sõita.”
Sel ööl ei arutanud me enam midagi – kui Serjoža tohutu presendist seljakoti raskuse all küürutades majja sisse astus, heitis isa minu poole lühikese hoiatava pilgu ja tõttas talle vastu, ning sellega oli vestlus läbi; järgmised pool tundi tassisid nad – lävel iga kord püüdlikult saapaid lumest puhtaks trampides – Nivast, mis oli nüüd maja ette pargitud, mingisuguseid kotte, paunu ja kanistreid; Serjoža tegi ettepaneku jätta enamik asju autosse, „neid ei lähe meil ju kohe vaja, isa”, aga isa Borja oli kõigutamatu ja varsti oli kogu tema iselaadi pagas hoiustatud kabinetti, kuhu ta seejärel suundus ka ise, pakutud külalistele mõeldud voodipesust loobudes.
„Pole siin mingit pesu vaja, Anja, sean ennast mugavalt diivanil sisse, magamisaega pole enam palju jäänud, pange uksed kinni ja minge voodisse, hommikul räägime,” ütles ta ja tatsas, vildid jalas, kabinetti, jättes maha märja jäljerea ning sulgedes enda järel tihedalt ukse.
Tema sõnad kõlasid kui käsklus – kõigepealt, meile sõnagi ütlemata, läks magama Miška, kuulsin, kuidas tema toa uks üleval paugatas. Serjoža keeras välisukse lukku ja läks samuti üles, mina kõndisin esimese korruse läbi ja kustutasin tulesid; alates ajast, kui siia kolisime, sai sellest vaiksest öisest ringkäigust üks minu lemmikrituaale – külaliste lahkumise või kolmekesi veedetud õhtu järel ootasin, kui Serjoža ja Miška oma tubadesse lähevad, et siis tuhatoosid tühjaks raputada, laualt nõud koristada, diivanipadjad korda seada, vaikuses viimane sigaret tõmmata ja kodust unist pimedust endast maha jättes minna mööda valgustatud treppi teisele korrusele, seisatada Miška ukse juures ja lõpuks siseneda meie jahedasse pimedasse magamistuppa, heita endalt riided, libiseda uinunud Serjoža kõrvale teki alla ja suruda ennast tema sooja selja vastu.
* * *
Ma ärkasin, avasin silmad ja vaatasin aknast välja, püüdes kellaajast aimu saada, aga aknatagusest hallist novembrihämarusest oli võimatu ära arvata, kas praegu on hommik või hoopis päeva teine pool. Voodi minu kõrval oli tühi ja mõnda aega püsisin liikumatult kuulatades – majas oli vaikne. Keegi ei äratanud mind ja hetkeks tundsin kiusatust silmad kinni panna ja uuesti magama jääda, nagu olin viimasel ajal tihti teinud, aga sundisin ennast siiski üles tõusma, hommikumantlit õlgadele heitma ja trepist alla minema. Mulle tundus, et maja on tühi. Köögis lõhnas juba jälle isa sigarettide järele, laual seisis hommikusöögi jääkide keskel veel soe kohvikann; kallasin endale kohvi ja hakkasin laualt taldrikuid koristama, sel hetkel paukus välisuks ja sisse astus isa Borja.
„Auto andis otsad,” ütles ta mingisuguse pidulikkusega hääles, otsekui rõõmustades selle üle, et tal oli õigus olnud.
„Pean vanakese siia jätma. Hea, et teil on mõlemal maasturid, ei teagi, mis me siis teinud oleksime, kui sul oleks mingi naistekas olnud.”
„Tere hommikust, isa,” ütlesin. „Aga kus Serjoža ja Miša on?”
„Me ei hakanud sind äratama, Anjuta,” – ta astus lähemale ja pani käe mulle õlale – „sa olid eile öösel nii vaevatud näoga. Joo nüüd kohvi, meil on sinuga palju teha. Serjoža saatsin koos Miškaga poodi, ära muretse, nad ei sõida Zvenigorodist kaugemale ja see polegi vajalik – nimekiri on meil pikk, aga mitte väga mitmekülgne, kõik saame ümbruskonnast ostetud. Kui veab ja teie naabrid ei ole veel taibanud, et vermuti ja kivideta oliivide asemel tuleb muud varuda, siis leiame paari päeva jooksul kõik vajaliku ja võime ära sõita.”
„Aga kuhu on meil sõita?”
„Esialgu on oluline siit kaugemale saada. Olete linnale liiga lähedal, Anja, meie jaoks on praegu oluline saada nii kaugele kui võimalik. Ma rääkisin hommikul Serjožaga, otsustasime, et esialgu sõidame tagasi minu juurde Levinosse – ikkagi kakssada kilomeetrit Moskvast, rahvast vähe ja suurest teest kaugel, meil on seal jõeke, mets, kõrval jahimajand; sõidame sinna, eks paistab, mis edasi saab.”
Päevavalguses, meie köögi tuttavlikus, koduses õhkkonnas – kohvi lõhn, koristamata nõud laual, leivapuru, toolileenile visatud Miška oranž kapuutsiga kodukampsun – tundus kõik eile selle laua taga öeldu ebareaalse väljamõeldisena. Akna taga sõitis mööda auto. Kujutlesin isa tillukest pimedat kahetoalist majakest, kuhu oma läbimõeldud mugavast maailmast millegipärast sõitma peame, kuid mul ei olnud jaksu temaga vaielda.
„Mida ma pean tegema?” küsisin ma. Küllap aimas ta minu näoilmest, millele ma mõtlen, ja teda rõõmustas, et ma ei hakanud vastu vaidlema.
„Pole viga, Anja, teeme väikse sõidu, mõtleme veel, küll te seal tegevust leiate,” ütles ta leplikult, „ja kui tuleb välja, et mul ei olnud õigus, jõuate alati tagasi tulla. Tule, näita mulle, kus teil on soojad riided, tegin sulle nimekirja – mõtle, võib-olla tahad midagi veel kaasa võtta.”
Veidi rohkem kui tunni aja pärast olid riided meie magamistoa põrandale kuhjadesse kokku pandud – soojad joped, villased sokid, kampsunid, pesu; isa erilise heakskiidu pälvisid kvaliteetsed karusnahkse voodriga saapad, mis Serjoža mulle ja Miškale eelmisel aastal enne Baikali äärde sõitmist ostis – „lapsed, teil on veel lootust!” teatas ta pidulikult. Mina tassisin garderoobist riideid, tema aga sorteeris neid; aeg-ajalt käisin aknast teed jälgimas – hakkas hämarduma ja tahtsin väga, et Serjoža ja Miška jõuaksid kiiremini tagasi. Vastasmaja aknad läksid valgeks; kui järjekordselt akna juurde läksin, nägin teise korruse rõdul mehekuju – see oli Ljonja, kes rõdule tossutama läks, Marina ei lubanud tal toas suitsetada. Mind nähes lehvitas ta mulle ja taas kord mõtlesin tavapäraselt, et peab lõpuks ometi akende ette läbipaistmatud kardinad riputama – linnast välja elama asudes ei olnud meil aimugi, et kõik meie hoovis ja majas toimuv on naabritele nii hästi näha, kuni Ljonja talle omase jultumusega ükskord Serjožale ütles: „Teie siia kolimise järel, sõbrad, on rõdul suitsetamine hulga huvitavamaks läinud; kohe näha, et äsja abiellunud.” Ma lehvitasin talle vastu ja siis teatas isa Borja minu selja tagant:
„Riideid nüüd vast jagub, Anja, vaataks õige, kuidas teil ravimitega lood on.” Olin just aknast ära pöördumas, kui äkki märkasin väikest rohelist Ameerika veoautot, mis Ljonja automaatvärava juures peatus.
Roolis istus kaitsevärvi riietuses ja musta kootud mütsiga mees. Isegi läbi klaasi oli näha, et tema näol valendab mask; autouks paukus ja välja hüppas teinegi mees, ta oli samamoodi riides, üle õla rippus automaat. Ta viskas sigareti jalge alla ja hõõrus selle saapaninaga vastu lumega puistatud asfalti hoolikalt laiali, astus siis Ljonja jalgvärava juurde ja püüdis seda lahti tõmmata – värav oli vististi lukus ega avanenud. Tõstsin silmad Ljonja poole ja viitasin käega alla, aga ta oli ka ise juba veoautot märganud ja sulges parajasti rõduust, et alla minna; poole minuti pärast läks jalgvärav lahti ja avasse ilmus Ljonja, jope õlgadel – oli näha, et ta ulatab kaitsevärvi riietuses mehele käe, too aga astus sammu tagasi ja viipas automaadiga, justkui andes käsku eemale minna. Veoauto presentkate paotus, madal piire paiskus alla ja kastist hüppas välja veel üks mees, samuti maskis ja automaadiga, kes erinevalt esimesest ei hakanud värava juurde minema, vaid jäi auto juurde seisma.
Mõnda aega ei juhtunud midagi – Ljonja seisis endiselt väravaavas, kätt ta enam ette ei sirutanud, aga naeratus püsis tal ikka veel näol – paistis, et nad rääkisid millestki; kaitseriietuses meest nägin vaid selja tagant.
„Mis seal on, Anja?” hüüdis isa Borja. „Kas poisid jõudsid tagasi?” Samal silmapilgul tegi esimene kaitseriides mees paar kiiret sammu Ljonja suunas ja torkas teda automaaditoruga rinda, misjärel mõlemad värava taha kadusid ja hetke pärast läks nende järel kiirustades sisse ka autokastist välja hüpanud mees; Ljonja kolmemeetrise aia tagant polnud enam midagi näha, ma kuulsin, kuidas koer kõvasti haukuma hakkas, ja äkki – imelikku raksatust, milles tundsin kohe ära püssipaugu, kuigi see ei kõlanud hoopiski Hollywoodi filmides ja Miška arvutimängudes kuuldud mahlakate mürisevate valangute moodi. Sööstsin akna juurde seda avama, ei teagi miks, aga sel hetkel oli mulle millegipärast väga oluline aken lahti teha ja kuulda, mis väljas toimub; autokastist hüppas välja veel üks maskis mees ja jooksis hoovi, sel hetkel tundsin õlal rasket kätt, mis mind sõna otseses mõttes põrandale pikali tõmbas:
„Anja, tule akna juurest eemale ja ära mõtlegi pead välja pista.” Isa jooksis vandudes esimesele korrusele, ma kuulsin, kuidas ta trepist alla trambib ja kabineti ust paugutab; kartsin üksinda üles jääda ja jooksin kägarasse tõmbudes talle järele; ma ei jõudnud veel trepinigi, kui nägin, et ta tuleb tagasi – käes hoidis ta kulunud musta plastikvutlarit, mida ta üritas endamisi poolihääli kirudes jooksu pealt lahti teha; end seina vastu surudes lasin ta tagasi magamistuppa ja järgnesin nagu takjas talle taas akna juurde.
Minu poole vaatamata vehkis ta raevukalt mõned korrad käega, ma astusin paar sammu tagasi ning jäin üle isa õla aknast välja piiludes tema selja taha seisma – näha ei olnud endiselt midagi, aga avatud aknast kuulsin, kuidas Marina kuskil aia taga kiljatas; väravale ilmusid kaks meest – nad liikusid aeglaselt, kiirustamata, kandes Ljonja hiiglaslikku lameekraaniga televiisorit, juhe sabana nende järel lumes lohisemas; neist ühel oli üle õla heidetud hõbehall pikk kasukas ja veel midagi, mida ma hästi ei näinud, ning naiste käekott. Kuni need kaks auto juures pusisid ja asju peale laadisid, ilmus välja kolmas – ta seisatas viivuks, hoides käes automaati, mis oli sihitud Ljonja hoovi sügavusse, ning pööras siis äkitselt meie maja poole. Mul oli tunne, et ta vaatab mulle otse silma ja hetkeks näis mulle, et see on maski alt paistvate armiliste põskedega noor Semjonov – toosama, keda nägime nädal aega tagasi Serjožaga linna lähedal karantiinivalves –, läksin automaatselt aknale lähemale, et teda paremini silmitseda, komistasin põrandal vedeleva lahtise plastikvutlari otsa, ning isa Borja, kes akna juures seisis, keeras ringi ja käratas vihaselt:
„Anja, kurat võtaks, kas sa lähed siit ära või ei?” Istusin ühe ropsuga otse tema ette põrandale ja vaatasin talle lõpuks otsa – tal oli käes pikk, kirbelt relvaõli järele lõhnav jahikarabiin, ta keeras midagi lõgistades, laskus kükakile ja küünarnukiga aknalauale toetudes lükkas püssitoru läbi avatud akna välja.
Meieni kostis tuhm metalne heli, noort Semjonovit meenutav mees koputas nähtavasti jalaga vastu meie väravat – kahe aasta jooksul, mil me Serjožaga selles majas elasime, ei olnud me jalgvärava külge uksekella ühendanud, ja nüüd tundsin selle üle millegipärast heameelt: inimestel, kes plaanivad sinu majja tungida, ei tohiks olla võimalust kella helistada; uksekella meloodiline helin – eriti meeldis mulle heli, mis kõlas nii, nagu lööks keegi kerge haamrikesega vastu vasktaldrikut, pu-pumm – oleks praegu, varem kuuldud üksiku püssipaugu, Marina karjatuse ja aknast nähtu järel kõlanud eriti kohatult, erinevalt saapalöökidest värava õhukese metalli pihta. Isa Borja liigatas, aga selle asemel, et pead aknast välja pista, ta, vastupidi, pressis ennast vastu küljeseina ja hüüdis:
„Hei, kodumaa kaitsja, vaata üles!” – ja koputas kiiresti kätt tõstes vastu aknaklaasi. Ilmselt õnnestus tal meie värava juures seisva mehe tähelepanu võita – istusin põrandal ega näinud toimuvat –, sest väravale koputamine lakkas; veendudes, et mehe tähelepanu on temale koondatud, isa Borja jätkas:
„Kuule, poisike, sul tuleb oma automaadist, mida sa hoiad nagu labidat, läbi paksude palkide tulistada, ja ma väga kardan, et sul ei õnnestu esimese korraga tabada ja võib-olla ei õnnestu ka teisel korral. Aga selle asjandusega,” – ta vehkis väheke aknast välja turritava jahipüssitoruga – „augustan ma su kolba kiiresti läbi; ja kui mul veab – üldiselt olen õnneseen –, siis jõuan augu lasta ka teie käru bensupaaki ja kogu seda jama, mis te naabermajast röövisite, ei vii enam keegi minema! Aga kõigepealt jõuan võib-olla maha võtta selle tüübi, kes roolis istub. Kellelegi meist pole seda vaja, eks ole ju?”
Väljas oli vaikne, väga vaikne; avatud aknast liugles sisse lumehelves, selle järel teine, veidi aega keerlesid need õhus mu silme ees ja hakkasid minu jalge juurde põrandale maandudes sulama, siis kuulsin, kuidas autouks kinni virutati ja mootor käivitati. Poole minuti pärast, kui kaugeneva auto hääl õhku hajus, hüppasime isaga sõnagi lausumata jalule ja jooksime trepist alla, sealt edasi välisukse juurde ja läbi lumise hoovi – ma ei jõudnud talvejalanõusid jalga tõmmata ja kui teerajalt kõrvale astusin, vajusin pahkluuni lumme –, lõime jalgvärava lahti ja jooksime vastasmaja poole.
Paar meetrit väravast eemal, hoolikalt puhtaks pühitud teerajast vasakul, lebas Ljonja lemmik, valge ilus keskaasia lambakoer, käpad imelikult kere alla kõverdatud, justkui oleks ta keset hüpet tardunud. Kehaasendi järgi oli ta juba surnud, lumi tema ümber oli punane ja jahune nagu lahtilõigatud augustikuine arbuus; tema kõrval kükitas Ljonja, põsk verine, võib-olla oli see tema veri, aga võib ka olla, et koera oma. Samme kuuldes, pöördus ta meie poole – tema ilmes oli midagi lapselikku ja solvunut; liikusin nüüd juba aeglaselt talle lähemale ja ütlesin peaaegu sosinal:
„Ljonja ...” Miskipärast surus ta sõrme suule ja ütles haledalt:
„Vaadake, mis nad temaga tegid,” – varises siis kohmakalt lumele, tõstis pingutades suure kõrvadeta pea üles, asetas endale põlvedele ja hakkas koera mõlema käega silitama – valge pea vajus taha, tohutud lõuad avanesid pisut ja lumivalgete hammaste vahelt rippus välja pärlmutterjas roosa keel.
Kükitasin mehe kõrvale, pigistasin tema õlga, tema aga kummardus, kaevus nägupidi heledasse valgesse karvakasukasse ja hakkas küljelt küljele õõtsuma, justkui liikumatut koerakeha magama äiutades. Sel hetkel läks massiivne rauduks tema selja taga lahti ja lävele ilmus Marina – kahvatu ja äranutetud, ta vaatas minu ja isa poole, kes seisis Ljonja kõrval, aga majast välja ei tulnud, vaid ütles:
„Anja, mis ometi toimub, nad võtsid kasuka ja televiisori ära – kas nägid?”
„Tüdruk, ole tänulik, et nad sind kaasa ei võtnud ja neljakümne kilomeetri pärast kuskile metsa vahele ei visanud,” lausus minu selja tagant isa Borja. „Armetud idioodid, väga oli vaja neil seda sitast kasukat.”
Ljonja tõstis pead, vaatas isa poole – vildid, väljaveninud kraega ebamäärast värvi kampsun, ikka veel rasket jahipüssi pigistav käsi – ja ütles aupaklikult:
„Ohoh, tõsine riist.” Isa Borja vaatas pikka hirmsat eset oma käes ja lausus:
„Tõsine, seda küll. Pole ainult laetud. Aga mulle pakub huvi hoopis see, millal me ükskord uut moodi mõtlema õpime.”
* * *
Kõik me tundsime millegipärast ühtemoodi, et minu ja Serjoža kergemeelne puitmaja on Ljonja telliskivikindlusest hetkel ohutum; võimalik, et see tuli sellest, et too oli juba sissetungiga rüvetatud – pärani löödud uks, esikus ümber kukkunud lauake, põrandale laiali puistatud pisiasjad, segi paisatud jalanõud, porised saapajäljed mosaiikplaatidel ja surnud koer hoovilumel –, samal ajal kui meie olime oma läbipaistvat puutumatust veel suutnud kaitsta; ja seepärast haaras tardumusest toibunud Ljonja käevangu Marina, kes oli hetkeks majja kadunud ja tõi lastetoast välja teki sisse mähitud unise tüdruku – meie isaga ootasime neid paigalt liikumata väljas –, ning juba nad mõlemad jooksidki riidesse panemata üle kahte maja eraldava lumise asfalttee, ja nad oleksid oma lahti löödud jalgvärava ja ristseliti paisatud välisukse nii jätnudki, kui mitte isa poleks hüüdnud:
„Hei, mis su nimi nüüd oligi, Ljonja, seda kõike ei saa nii jätta, hirmutad naabrid ära.” Ljonja peatus, pilgutas silmi ja läks aeglaselt tagasi väravat kinni panema.
Poole tunni pärast istusime kõik koos meie elutoas – mina, isa, ikka veel lapselikult solvunud ilmega Ljonja, kelle sinakaslilla põsk silmanähtavalt üles paistetas, ja Marina – soeng sassis, silmad paistes, käed värisemas –, keda esmakordselt nägin kellegi muu kui külma laitmatu diivana. Isa Borja kükitas kamina ees ja püüdis tuld süüdata, diivanil pilgutas uniselt silmi paksupõseline, roosas karumõmmidega pidžaamas tüdrukuke. Läksin kööki ja tõin sealt pudeli, mille eile Serjožaga olime avanud – Ljonja silmades sähvatas tänulikkus, ta kallas endale ühe sõõmuga sisse viski, mis ma talle valasin, ja nihutas tühja klaasi minu poole, et ma selle veel kord täidaksin.
„Kalla mulle ka, Anja,” palus Marina, kes Dašaga diivanil istus ja käega tugevasti tüdruku väikest roosat kanda pigistas; tema hambad kõlksatasid kõvasti vastu klaasi serva, aga ta jõi selle nägu kirtsutamata põhjani.
Valjusti praksudes võtsid halud lõpuks tuld. Isa pani klaasukse kinni, pöördus laua poole ja libistas pilgu meist üle, ta ilme oli peaaegu rahulolev; avastasin end mõttelt, et ehk tunneb ta end lõpuks pärast pikki aastaid oma pojale taas vajalikuna, et talle meeldib, kui kiiresti me kõik – tema nõuandeid mittevajavad jõukad täiskasvanud – tema kaitset vajavateks ebakindlateks lasteks muutusime. Ja veel mõtlesin ma, et kogu selle aja jooksul, mil ta keset ööd meie lävele ilmus, ei olnud keegi meist talle isegi aitäh öelnud.
Otsekui minu mõtete jätkuks pani Ljonja klaasi kolksatusega lauale ja ütles:
„Ma vaatan, et te suhtusite sellesse kõigesse väga tõsiselt, ja mina, loll, avasin neile ukse – mõtlesin, et omad inimesed ju, võibolla on vett vaja või teed juhatada. Kui sind ei oleks olnud ...”
„Boriss Andrejevitš,” ütles isa Borja tähendusrikkalt ja sirutas käe, mida Ljonja kiiresti kohalt tõustes pigistas.
„Kui sind ei oleks olnud, Andreitš, siis oleksid nad ka mind sinna Aika kõrvale pikali pannud. Ma ei jõudnud koera isegi ketist lahti lasta – selle asemel läksin ja tegin ukse lahti, lollakas, tahtsin tal kätt suruda.” Ta haaras pudeli ja kallas endale lisa ning tahtis pudeli juba lauale tagasi panna, aga tõstis selle siis uuesti üles ja täitis veel ühe klaasi, mille nihutas isa Borja ette. Ma nägin Marina janust pilku ja lükkasin ka meie klaasid Ljonja poole – see oli koketeeriv liigutus, nagu oleks meil siin pidu olnud, ja mul hakkas kohe piinlik, mõtlesin, et kõik toimuv ei tiirle enam ümber meie, naiste; hetkeks tundus, et need kaks klaasi jäävadki tühjalt pudeli juurde seisma, aga Ljonja täitis masinlikult ka need klaasid, kuigi ei heitnud meile pilkugi, ta vaatas jahipüssi, mis siinsamas seina najale toetus, toru püsti – kui tagasi tulime, tegeles isa Borja esimese asjana püssiga, pani padrunid sisse, ja asetas selle käeulatusse, et püssi oleks võimalik kiiresti haarata.
„Kas sul relvaluba on? Andreitš, sa oled täpselt nagu Nathaniel Bumppo, kuidas sa püssi aknast välja torkasid, nad ei oleks ilmaski niisama ära sõitnud ...” Ta rääkis midagi veel, aga mina mõtlesin – kas sa näe, tuleb välja, et lihava kukla ja lamedate naljadega Ljonja luges lapsepõlves Fenimore Cooperit, mängis indiaanlasi ja võibolla kujutles end Rajaleidja või Tšingatšgukina; tõstsin silmad tema poole ja kuulsin teda ütlevat:
„Ilus tüdruk oli, kennelist võtsin majavalvuriks, lapsehoidjat pidi saatma, et temast mööda minna, külalised kartsid purjus peaga hoovis suitsetamas käia, Marina kogu aeg torises, et tõin krokodilli koju, aga koer oli tark, teadis, keda puutuda ei tohi, Daška toppis talle isegi näppe suhu ja midagi ei juhtunud. Ja nemad tegid temaga nii, jooksu pealt, tema poole isegi vaatamata, nagu oleks ta prügi.” Tema huuled hakkasid järsku värisema, ma vaatasin teda ja tundsin, kuidas pisarad, mida ma terve päev olin tagasi hoidnud, eilsest hommikust peale, kui nägin neid kõiki elutoas sellelsamal diivanil (meie pulmast pärit teokarbid ümara Daša suus, veel sündsalt kammitud, hommikust meiki kandev Marina, käega diivanit patsutav Ljonja), purskusid nüüd ägedalt, tugeva vooluna silmist, kuid ma ei jõudnud isegi nuuksatada ja keegi ei vaadanud minu poole, sest kõik me kuulsime, kuidas väljas meie värava juures peatus auto.
Järgmine hetk oli sündmustest nii tihe, et oleks õigupoolest pidanud kümme korda kauem kestma – ma nägin Marinat, kes võttis väikese Daša käte vahele ja istus küürutades põrandale; karabiin, mis nagu jahiteemalise fotolavastuse dekoratsioon just äsja seina najal oli seisnud, oli nüüd isa käes, kes tormas otsekui lennates trepist üles teise korruse akna juurde; Ljonja, kes kadus viivuks kööki, ilmus lävele, pigistades peos tükeldusnuga – valguse käes oli näha, et noa lai hirmus tera oli kohatult rasvane, nagu oleks sellega hommikusöögiks vorsti lõigatud; olin ainuke, kes kohalt ei liikunud ja jõudsin juba tunda piinlikustki, et mul polnud aimugi, mida ma peaksin nüüd täpselt tegema – just siis kostis teiselt korruselt isa hääl, mis kergendusega teatas:
„Poisid jõudsid tagasi.”
Mõnda aega olime kõik ametis sellega, et ajasime auto hoovi ja tassisime sealt suurtes valgetes krabisevates kilekottides asju välja nagu kärarikka koduse pidustuse eel. Serjoža tassis sisse viimase suure pappkasti ja asetas selle esiku põrandale („ära tassi neid kaugemale,” ütles isa Borja, „jäta siiasamasse, niikuinii peame uuesti auto peale laadima”), karbis välgatas midagi metalset, ja ta ütles:
„Peaaegu kõik saime ostetud peale kütuse, bensiinijaamas oli kilomeetripikkune järjekord, tahtsime enne pimedat koju jõuda, eks homme käime ära.”
„See on paha,” vastas isa, „aga nüüd pole tõesti mõtet enam sõita, peame hommikuni ootama.”
„Jäta, isa, me ju arvestasime, et teeme nädal aega ettevalmistusi, aga juba täna saime peaaegu kõik kätte – nii toiduained kui ka ravimid, ainult kütus ongi veel jäänud, homme võtame kanistrid ja sõidame tanklad läbi, peame mitmest kohast võtma – mehed rääkisid järjekorras, et kõigile antakse jao kaupa. Ah jaa, meile lähim jahipood on Jahimees Krasnogorskis, Volokolamskis oli vist ka üks, aga see jääb meie teelt eemale, võib-olla ostame sinu juures Rjazanist padruneid juurde?” Nad läksid elutuppa, Serjožal oli käes mõlemalt poolt isa tiheda käekirjaga täis kirjutatud vihikuleht, nende järel tuli Miška, käes Serjoža auto võtmed – suurele teele me teda veel ei lubanud, aga meie väikestel külavaheteedel sõitis ta juba täiskiirusega ja alati kui võimalik, ajas hea meelega auto hoovi.
„Sealt me küll midagi ei saa,” ütles isa Borja vastuseks ja jäi vait. „Kardan, et Rjazanis pole meil enam midagi teha.”
Alles nüüd tõstis Serjoža silmad oma nimekirjalt, vaatas meid kõiki hoolikalt, ja lõpuks märkas Ljonja paistes sinist põske ja nuga, mida too ikka veel millegipärast käes pigistas.
„Mis teil siin toimub?” küsis ta hetk hiljem, ja Ljonja, kes tema pilgu all segadusse sattus, pani kiiresti noa oma tühja klaasi kõrvale – tera välgatas laua poleeritud pinnal; ta tahtis juba vastata, aga isa jõudis temast ette ja ütles seda, millest ma majja naasmisest peale mõelnud olin, kuid mida ei julgenud välja öelda: