Kustunud mälestuste saar
Описание книги
Mis jääb alles, kui kõik kustub? Nimetu saare nimetutel kallastel haihtuvad asjad: kõigepealt linnud, siis roosid ja paadid… Paljud saare elanikud ei märkagi, kuidas ümbritsev vähehaaval olematusesse libiseb. Need vähesed aga, kes kadunut veel mäletavad, elavad pidevas hirmus salapolitsei ees, kes hääbunud esemed ja unustamisvõimetud inimesed hirmuäratavate mälujahtide käigus minema viivad. Kui painajaliku loo peategelane, noor romaanikirjanik, avastab, et ka tema toimetaja võib peagi politsei haarangutes kaduma minna, otsustab ta aidata mehel põgeneda. Peagi tuleb tal silmitsi seista küsimusega – kuidas ja kellele kirjutada romaani, kui keegi ei mäleta enam sõnu ega tunne asju, mida need kunagi ammu tähistasid. Ja kuidas saavad teineteist armastada mees, kes kunagi midagi ei unusta, ja naine, kes enam midagi ei mäleta?
Отрывок из книги
Mõtlen vahel, mis haihtus siit saarelt esimesena. „Tükk aega enne sinu sündi oli see saar pilgeni täis mitmesuguseid asju – läbipaistvaid asju, hästi lõhnavaid asju, tuules laperdavaid ja värskelt läikivaid asju. Ühesõnaga, sedasorti uhkeid asju, millest sul enam aimugi pole,“ jutustas ema mulle tihti, kui ma veel väike olin. „Aga kahjuks ei saa saarerahvas neid toredaid asju lõputult hinge põhjas tallel hoida. Kui sa juba siin maalapil elad, pead leppima sellega, et nad üksteise järel su peast kustuvad. Küllap on varsti käes aeg, kus ka sinul tuleb oma esimesest asjast ilma jääda.“
„Kas see on väga hirmus?“ uurisin ma ehmunult ema käest. „Ei, üldse mitte. See pole valus ega ebamugav. Ühel heal hommikul ärkad oma voodis ja tunned, et vahepeal on midagi juhtunud. Surud silmad kõvasti kinni, ajad kõrvad kikki ja tunnetad hommikust tuulehoogu oma põskedel – miski on eilsega võrreldes hoopis teistmoodi. Ja siis taipad korraga, mis see on, mille sa oled kaotanud, taipad, mis on saarelt sedapuhku igaveseks hääbunud.“
.....
Ümbruses seisatanud inimesed hoidsid hinge kinni. Mõni lipsas kiiresti kõrvaltänavale peitu. Kõik soovisid ainult, et kogu see vaatepilt, mille tunnistajateks nad on, võimalikult kiiresti läbi saaks – lõpeks kõik ometi enne, kui minuga midagi halba juhtub. Aga õhk veoautode ümber seisis täielikult paigal, justkui oleks kogu olemine otse ajakeerise südamikku kistud.
Mina seisin hiirvaikselt laternaposti varjus ja surusin käsikirjaga ümbrikku tihedalt vastu rinda. Valgusfoori tuli vahetus mitu korda rohelisest kollaseks, siis punaseks ja jälle roheliseks. Aga ülekäigurada ei ületanud keegi. Inimesed silmitsesid mind trammiaknast uurival pilgul. Ümbrik oli täiesti kortsu läinud.
.....