Lõpparve

Оглавление

Yrsa Sigurðardóttir. Lõpparve

2004. aasta september. Proloog

2016. 1. peatükk

2. peatükk

3. peatükk

4. peatükk

5. peatükk

6. peatükk

7. peatükk

8. peatükk

9. peatükk

10. peatükk

11. peatükk

12. peatükk

13. peatükk

14. peatükk

15. peatükk

16. peatükk

17. peatükk

18. peatükk

19. peatükk

20. peatükk

21. peatükk

22. peatükk

23. peatükk

24. peatükk

25. peatükk

26. peatükk

27. peatükk

28. peatükk

29. peatükk

30. peatükk

31. peatükk

32. peatükk

33. peatükk

34. peatükk

35. peatükk

Epiloog

Отрывок из книги

Koolihoone heitis tühjale mänguväljakule jahedat varju. Hoone taga säras päike. Möödakäijad, keda oli liikvel vähe, tõmbasid sellesse varju sisenedes mantli kõvemini ihu ümber ja kiirendasid sammu, kuni jõudsid jälle sooja päikesevalguse kätte. Seal, teisel pool, oli ilm vaikne, kuid siin, kooli territooriumil, puhus platsinurgas seisvaid kiikesid liikuma pannes jääkülm tuul. Kiiged kõikusid pikkamisi edasi-tagasi, nagu oleksid nendel istunud nähtamatud lapsed. Vaka moodi tüdinud lapsed. See külm oli siiski veel hullem kui tüdimus. Külm näpistas tüdruku põski ja pani tal varbad kipitama. Ta oli otsast otsani läbi külmunud. Kivitrepil istumine tegi asja ainult veelgi halvemaks, sest uus vateeritud jope ei olnud piisavalt pikk, et taguotsa katta. Ta soovis, et ta oleks ema kuulanud ja valinud pikema jope, kuid pikk oli tal ainult tumesinist värvi. Vööni ulatuv oli punane.

Vaka nihutas ranitsat turjal ja pidas aru selle üle, kas ta ei peaks mitte päikese kätte minema. Siis oleks tal vähemalt soe oodata – ehkki üksi oleks ta ikkagi ja tunneks igavust, sest tal ei oleks millegi poole vaadata. Kuid kooli vari ulatus juba nii kaugele, et ta kartis, et kui ta on selle hämarusest välja astunud, ei näe isa teda ja sõidab jälle minema. Ei, parem juba külma taluda, kui sellise võimalusega riskida.

.....

Vaka noogutas pelglikult ja astus viimase sammu läveni. Järgmisel hetkel oli ta majas, sattunud päevavalgusest pimeduse kätte. Teda võtsid vastu sigaretisuitsu hais ja hapukas lehk, mis pani ta nina krimpsutama. Tüdruk sulges nende järel ukse ja pimedus muutus veelgi tihkemaks. Võib-olla see oligi hea. Pimedus varjas segaduse, mis siin majas valitses, ja tüdruk ei näinud vastikustunnet väljendavat ilmet Vaka näol.

„Telefon on teisel korrusel. Tule edasi,” sosistas tüdruk peaaegu liiga vaikselt selleks, et teda kuulda oleks. Vaka silmad hakkasid pimedusega harjuma ja ta pani tähele, et tüdruk heidab pilke kord ühele, kord teisele poole. Kui Vaka viivitamatult ei reageerinud, viipas ta läbematult käega. Ta oli mantli seljast võtnud, kuid jätnud ühe kinda kätte.

.....