Читать книгу Kas doktor Proktor suudab jõulud päästa? - Ю Несбё - Страница 4

Lugu sai alguse viimasel advendipühapäeval õhtuhämaruses.

Norrat, iseäranis Oslot, ise-iseäranis Suurtüki tänavat ja ise-ise-iseäranis üht imelikku sinist viltuvajunud maja tänava lõpus – kus keegi peaks varsti jalad kõhu alt välja ajama ja tee trepini lahti lükkama, lummemattunud pirnipuust mööda kuni väravani – kattis paks lumi. Kas seal tõesti siis ei elata? Miks ei, elatakse küll, värava ja trepi vahel võis näha väikesi ja suuri jälgi, jäälilledes akende taga põlesid küünlad ja korstnast tõusis suitsu.

Ja köögilaua taga istus naabritüdruk, kelle nimi oli Lise, ja vaatas unistavalt enda ette, kuulates Juliette’i, lahket naist, kes seisis ja liigutas midagi potis, jutustades romantilist jõululugu kahest armastajast, kes olid koos, kaotasid teineteist, aga leidsid jõuluõhtul uuesti.

„Ma arrrrrmastan armastuslugusid, mis on keskelt kurvad,” ohkas Lise. „Eriti kui nad on natuke jubedad ka.”

Juliette Margarin naeris ja valas potti piima juurde. „See on sellepärast nii, mademoiselle Lise, et sa istud siin hubases soojuses ega ole väljas nende koledate, pahade, nähtamatute olenditega, kes nüüd enne jõule ringi hiilivad.”

Samal hetkel krääksatasid esikus uksehinged ja kööki tuhises külm tuulehoog. Nad vahetasid pilgu. Keegi – või miski – oli just sisse tulnud. Esikupõrandalt kostsid nagisevad sammud.

„K-kes seal on?” küsis Juliette väriseva häälega.

Ei mingit vastust.

„Kes ...” hakkas Juliette küsima, aga lõi käe kohkunult suu ette.

Köögiuksele oli ilmunud midagi hirmuäratavat.

Puuriit. Lühikeste kasehalgude riit, mis õõtsus maapinnast kahekümne sentimeetri kõrgusel.

„Oo õudust, õõtsuv puuriit!” halises Juliette. „Mis sa meist, süütutest kaitsetutest naistest tahad?”

„Süüa!” ütles puuriit.

„Mon Dieu!” ütles Juliette, sest ta on prantslane ja mon Dieu tähendab „mu jumal”! „Kas sa sööd mõlemad ära või aitab sulle ainult väiksemast? Kas sa sööd kogu maja ära või tahad ...”

„Süüa riisiputru!” ütles puuriit.

„Istu siia pliidi ette,” ütles Juliette ja keeras tagasi pudrupoti poole.

Puuriit õõtsus pragiseva pliidi ette, kukkus kolinal halukorvi ja selle tagant ilmus nähtavale ebatavaliselt väike poiss. Tal oli veel väiksem püstnina ja kõige väiksemad tedretähnid, mida keegi kunagi näinud on. Ta kloppis kampsunilt lund ja noppis oma erepunastest juustest ja imeväikestest kõrvadest kasepinde.

„Kõht tühi, Bulle?” küsis Lise.

„Kõht tühi?” osatas tibatilluke poiss ja pühkis nina kampsunivarrukasse.

„Lubage mul selgitada ...”

„Oo ei,” pomises Lise.

„Kui ma läksin sellele polaarretkele, siis olin valmis tooma ohvriks oma elu, ja mul mõlkus peas ainult üks mõte.” Ta tõstis uskumatult lühikese nimetissõrme. „Päästa naisi ja lapsi ... noh, eelkõige naisi ... külma ja nälja käest. Lihtsate vahenditega, ilma sideseadmete või navigatsiooniriistadeta, võitlesin ma end ihuüksi läbi lumepõrgu, mis ähvardas mind tihtipeale enda alla matta. Aga ma ei andnud alla. Sest ma olen Bulle, ja Bulle ei anna iial alla, Bulle ...”

„Bulle käis garaažist puid toomas,” ütles Lise ja näitas näpuga köögiaknast välja, kus kuupaiste pani värava kõrval helendama räämas puukuuri.

„Just,” ütles poiss. „Ja äranälginud, otsajäänud Bulle on seepärast natuke pettunud, et naised ja lapsed – eelkõige naised –, kelle heaks ta on riskinud oma noore eluga, ei ole jõudnud pisut kaugemale ...” Bulle pööritas silmi ja vajus seejärel põrandale pikali. „... riisipudru valmistamisega.”

„Bulle, sa olid ära ainult viis minutit.”

„Ja söök saab valmis ainult viie minuti pärast,” naeris Juliette. „Eriti kui sa võtad jalad alla ja katad laua, Bulle.”

Bulle kargas püsti, hüppas tööpinnale, avas kapiukse ja võttis välja taldrikud.

Samal hetkel kostis põrandalaudade alt pauk.

„Mis see oli?” hüüatas Lise.

„Ah, eks muidugi Viktor, kes leiutas midagi.”

Nad kuulsid keldritrepilt lohisevaid jooksusamme ja kohe seejärel astus kööki ebaharilikult pikk ja kõhn mees. Tal oli must sasipea, laia naeratuse ümber hõre habe, seljas sinine leiutajakittel ja ees prillid, mis osutusid lähemal vaatlusel ujumisprillideks. „Armsam! Mu sõbrad!” ütles ta ja andis Juliette’i põsele laksuva musi. „Heureka!”

„See tähendab „olen leidnud”,” sosistas Lise Bullele, kes oli roninud tema kõrvale puupingile.

„Bulle teab seda, sõbrake,” ütles Bulle. „Mille sa leiutasid, doktor Proktor?”

„Sõbrad, nüüd te alles kuulete. Ma parandasin Raspa ajaseepi, mistõttu ei ole ajas ja ruumis rändamiseks enam spetsiaalset ajavanni vaja.” Ta näitas väikest šampoonipudelit, kus oli midagi vedelat ja vaarikapunast.

„Seebi võib valada ükskõik millisesse vanni, pange või basseini ja ajada vahule. Seejärel pole vaja muud kui sukelduda vahu alla, mõelda mingile kaugele kohale ja minevikuhetkele, ja kui püsti tõusete, siis olete nagu niuhti seal!”

„Mon amour, sa oled geenius!” ütles Juliette ja kallistas professor Proktorit nii kõvasti, et too läks näost punaseks.

„Sulle antakse prüüsika Nobeli peermia!” ütles Bulle, kes oli tõusnud püsti ja seisis puupingil. „Sa võid müüa ajaseepi kogu maailmale, sa saad rikkaks!”

„Kahjuks mitte,” naeratas doktor Proktor. „Nimelt on need Raspa ajaseebi viimased piisad ja nüüd, kus Raspa on kadunud, ei tea keegi valemit, mille järgi seda juurde valmistada.”

„Aga riisiputru saame küll juurde valmistada!” ütles Juliette ja asetas poti keset lauda. „Laske hea maitsta, siis vaatame, kas suudame sellele otsa peale teha!”

Seejärel asusid nad Juliette’i riisipudru kallale. Sest on ainult üks asi, mis meeldib Lisele ja Bullele paremini kui Juliette’i riisipuder, ja see on doktor Proktori karamellipuding. Bullele meeldisid muuseas kõik karamelli maitsega asjad, seepärast oli tal pidevalt taskus karamellikastmepudelike. Tema ema ei olnud nimelt sugugi meisterkokk, nii et kui Bulle ja ta õde õhtust sõid, oli Bulle õppinud ema tähelepanu kõrvale juhtima (hüüdes näiteks: „näe, seitsme jalaga ämblik!”) ja oma õhtusöögile karamellikastmepudelikesest sortsama. Kuigi tuleb tunnistada, et kalapulgad karamellikastmega maitsevad natuke imelikult ja hernesupp karamellikastmega maitseb veelgi imelikumalt.

Aga praegu olid nad Juliette’i ja doktor Proktori köögis. Ja kuni nad lurinal ja mõminal putru parkisid, jutustas Juliette Margarin, kuidas tema rikkas perekonnas Prantsusmaal tähistati jõule suures külmas lossis, kus pakuti pardipraadi, ja seal oli palju teenreid, aga mitte ühtki sõpra või sugulast.

„Meie pool oli vastupidi,” ütles doktor Proktor, tõusis püsti ja pani raadio käima.

„Minu vanematel oli tibatilluke soe maja ja mitte ühtki teenrit, küll aga jõuluõhtul hulk sugulasi. Meid oli nii palju, et maja oli lõhkemiseni pungil, meid pressis välja akendest ja ustest.” Ta oli leidnud raadiojaama, kust tuli soovikontsert, kus tuttavad, kallimad, tädi- ja onutütred, sõbrad, klassikaaslased ja kolleegid saatsid üksteisele jõulutervitusi ja soovilugusid. „Kõik olid leiutajad ja kõik rääkisid korraga oma uuematest leiutistest,” ütles Proktor. „Me sõime midagi uut, mis ema ja vanaema olid välja mõelnud, ja kinkisime üksteisele jõuludeks omaleiutatud asju.”

„Näiteks mida?” küsis Bulle suutäite sekka.

„Noh, need võisid olla lihaskindad, millega sai ära väsimata tonnide kaupa lund rookida. Või suusad, millega ei olnud võimalik kukkuda. Aga enamasti olid need asjad, mis plahvatasid kuidagi naljakalt. Ja siis ühel aastal leiutas tädi Inga kommikarbi, mille avamisel kõik kommid rääkima hakkasid. Nad kiitsid läbisegi, kui imehead nad on, kuni kiljusid kooris: „Võta mind, võta mind!””

„Ho-hoo!” hüüdis Bulle. „Ja teil käis jõuluvana?”

Proktor vahtis enne vastamist mõtlikult enda ette. „Isa läks välja ja ütles, et peab jõuluvanale appi minema. Natukese aja pärast tuli jõuluvana kingitustega, ütles, et tal on palju tegemist, ja lahkus niisama kiiresti, nagu oli tulnud.”

„Meie pool teeb isa täpselt samuti!” ütles Lise. „Aga ma saan kingade järgi aru, et see on isa, kes on jõuluvanariided selga tõmmanud.”

„Aga sina, Viktor?” küsis Juliette. „Kas sa said aru, et see on sinu isa, kui ta tuli igal aastal pärast jõuluvana lahkumist koju tagasi?”

„Ei,” ütles doktor Proktor hajameelselt ja vaatas aknast välja. „Isa tuli tagasi alles päris hilja. Jõuluvana aitamine oli nimelt suur ja tähtis töö.”

„Ha-haa,” ütles Bulle kuivalt.

„Selline jõuluõhtu tundub igatahes lõbusam kui minu kodus,” ütles Lise. „Meie peres tehakse üksteisele ainult asjalikke kingitusi. Nagu uus koolikott või annetus puhkpilliorkestri toetuseks või muu säärane. Isa jälgib hoolega, et me õigetpidi ümber jõulupuu käiksime ja kui me oma pakid lahti teeme, korjab ema kingipaberid kokku ja triigib ära, et neid saaks järgmisel aastal kasutada. Ja ta kogub kaardid ka kokku ja kirjutab peale, kui palju kingitus tema arust maksis, et me saaksime järgmisel aastal teha sama kalli kingituse.”

„Põhjalik ema,” ütles Proktor.

Lise naeris. „Eelmisel aastal sain ma väikese kingituse, mis oli pakitud harilikku kirjapaberisse, ja paber oli pealegi kasutatud, sinna oli midagi trükitud. Kaardil seisis ainult „JÕULUVANALT”. See oli lumekuul, tead, selline klaaskuul, mida raputades hakkab lund sadama.”

„Muidugi tean,” ütles Proktor. „See oli nimelt minu vaarisa, kes need klaaskuulid leiutas.”

„Aga ema läks õudselt närvi, sest nüüd ta ei tea, kellele me peame sel aastal sama kalli kingituse tegema! Ja ma ei tahtnud talle öelda, et meie tuttavate hulgas on loomulikult ainult üks inimene, kes tuleks mõttele oma kingitust niiviisi pakkida!”

Juliette ja Lise vaatasid väikese punapea poole, kes ei paistnud nende juttu kuulavat, vaid tegi näo, nagu puhuks trompetit, vilistades kaasa „Püha öö” trompetisoolot, mis raadiost tuli.

„Kas ta ütles, et see on temalt?” küsis doktor Proktor.

Lise raputas pead.

Proktor sügas habet. „Siis ei saa sa ju välistada, et see oli jõuluvanalt.”

„Ei noh, tere talv,” puhkis Lise. „Jõuluvanalt? Ega ma kaheaastane ei ole!”

„Nii et sa ei usu jõuluvana?”

„Ei! Sina usud või?”

„Eeeeeei.” Doktor Proktor tegi väikese pausi. „Ma mitte ei usu jõuluvana. Vaid ma tean ...”

Juliette köhatas noomivalt.

„Mida sa tead?” küsis Lise.

„Ma ... ee ... tean ...” ütles Proktor ja heitis pilgu Juliette’i poole, kes vaatas teda hoiatavalt.

„Ütleme nii,” lausus Proktor. „Ma tean, et viimastel aastatel on üha vähem neid, kes jõuluvana usuvad, sest jõuluvana on ohjeldamatus kingituste ostmises meelest läinud. Nüüd usuvad inimesed rohkem härra Thrane kaubamaja jõuluallahindlusi kui jõuluvana. Härra Thrane rikkus kasvab jõulust jõulu, aga vaest jõuluvana ja ta väikesi lihtsaid kingitusi ei vaja enam keegi.”

„Sinu jutust jääb mulje, nagu oleks jõuluvana olemas,” naeris Lise.

„Ma ...” hakkas Proktor ütlema, aga Juliette katkestas teda järsu köhatusega.

„Räägi parem, kuidas sinu kodus jõule peetakse, Bulle,” palus Juliette.

Bulle tegi imelikke lämbuvaid hääli, kuni tal õnnestus kugistada alla nii palju riisiputru, et ta sai vastata. „Varem sõltus see alati sellest, kas emal on parajasti kavaler. Kui oli, siis tohtisime mina ja mu õde sõita vanaisale külla, kui ta veel elas. Ja tema luges meile ette.”

„Jõuluevangeeliumi?”

„Ei,” ütles Bulle ja tõstis veel putru ette. „Raamatut „Loomad, kelle olemasolust sa teada ei soovi”.”

„Hm. Kõlab armsasti.”

„Hiigla armsasti,” ütles Bulle ja toppis suu täis. „Kas te teadsite näiteks, miks New Yorgis hakati ehitama selliseid pilvelõhkujaid, kus esimesel korrusel on poed ja kõrgemal korterid?”

Teised vaatasid talle sõnatult otsa.

„Vampiirkaelkirjakute pärast,” ütles Bulle.

„Appikene,” ütles Juliette ja kummardus üle laua lähemale. „Räägi!”

„Seal pole suurt midagi rääkida,” ütles Bulle. „Ainult seda, et vampiirkaelkirjakutel on jubedad vampiirikihvad, millega nad hammustavad ja imevad verd ja õlut ja ...” Kostis lurinat, kui ta lusikast riisiputru lürpis.

„Päh!” ütles Lise.

„Aga õnneks käivad nad väljas ainult öösiti,” ütles Bulle. „Nad kõnnivad oma pikkade peenikeste koibadega pimedatel linnatänavatel. Nad on nii pikad ja nende koivad on nii peenikesed, et autod sõidavad nende alt läbi ja enamik juhte ei märkagi neid. Aga autod vampiirkaelkirjakuid ei huvita, nad on nimelt vere- ja õllejahil. Sellepärast ongi nii hea, et neil on pikk kaelkirjakukael. Hea neile. Mitte meile. Sest sääraste jalgade ja kaelaga ulatuvad nad vähemalt kolmanda korruseni. Nii et kui mõni armastab magada lahtise aknaga ...” Bulle viibutas lusikaga, nii et puder lendas, „siis ei peaks ta magamistuba ega külmkapp olema madalamal kui neljandal korrusel.”

„Mon Dieu!” sosistas Juliette, aga Proktor naeris tema kõrval laginal.

„Aga veelgi hullem on neil, kes elavad Austraalias Põhja-Terroritortüüriumis,” ütles Bulle ja ajas silmad pärani. „See on kõige kõrvalisem ja süngem koht maamuna peal ...”

„Bulle!” hüüatas Lise.

Juliette kergitas kulmu ja vaatas talle otsa.

„Aga ta mõtles selle välja!” oigas Lise.

„Mis siis?” ütles Juliette. „Räägi edasi, mon ami.”

„Lendkoerad,” ütles Bulle ja ajas käed laiali. „Jõle pirakad nahkhiiretiibadega kutsud. Päikeseloojangul lendavad nad urust välja nii suurte parvedena, et katavad kogu taeva. Saja aasta eest hakkasid nad kogunema asulatesse ja linnadesse ja vanaisa rääkis, et nad olid kõige hullem loomanuhtlus pärast seda, kui tsetse-elevandid Aafrika mandrit laastasid.”

Juliette lõi käe kohkunult suu ette: „Mais non! Nii et lendkoerad imesid inimestel verd?”

„Verd?” ütles Bulle ja kortsutas laupa. „Mis hea pärast? Nad olid ju koerad. Nad pasandasid!”

„Eee ... pasandasid?” küsis Juliette ja keeras doktor Proktori poole. „Kuidas see prantsuse keeles on, Viktor?”

„Ma hiljem seletan, kallis.”

„Seda sadas kaela nii mis ladin,” ütles Bulle ja pani käed pea peale. „Inimesed said seda juustesse, mütsile, paljale pealaele, aeda, katusele, terrassile ja basseini. Ja need ei olnud sihukesed koerad, kel on väikese kilekotiga omanik, kes nende järelt koristab. Mõnel pool oli sitakiht meetripaksune. Pruun vedel löga, kus inimesed libisesid, kahlasid ja mõnikord ka uppusid. Ja mäherdune lehk! Muide, kas keegi tahab veel riisiputru?”

„Tänan, ei,” ütlesid ülejäänud kolm kooris ja vaatasid pealt, kuidas Bulle ülejäänud valge mögina oma taldrikusse kallutas.

„Nii et iga lendkoera allalaskmise eest anti preemia,” ütles Bulle. „Lendkoeri oli lihtsalt liiga palju. Austraallastele meeldib aias grillida, nii et päikeseloojakul ajasid nad grilli kuumaks, lasid õhku paugu ja – lops! – oli neil grillil värske ja küps koerapraad. Nad sõid seda enamasti saia, sinepi ja ketšupiga ja vanaisa jutu järgi tekkiski niimoodi mõiste hot dog. Muide, mis ketšupisse puutub ...” Bulle võttis taskust karamellikastmepudelikese ja vaatas putru taldrikul.

„Halb mõte,” ütles Lise.

„Nõus,” ütles Bulle ja pistis karamellikastmepudelikese taskusse tagasi. „Aga vanaisa läks Austraaliasse, et kirjutada lendkoertest LKOSTES-is.”

„LKOSTES-is?” küsis Juliette.

„Loomad, kelle olemasolust sa teada ei soovi,” ütlesid Lise ja doktor Proktor kooris.

„Ja ühel õhtul, kui vanaisa oli grillipeol, patsatas grillile midagi muud,” rääkis Bulle. „Nad olid lasknud maha mingit sorti lendpõdra, sarvekroon peas ja puha!”

Lise laksas endale vastu laupa. „Bulle, sa valetad!”

„Ei, ei valeta!” ütles Bulle.

„Või nii!” Lise laskis käed alla. „Mine siis koju ja too vanaisa raamat siia ja näita mulle seda lendpõtra.”

„Muidugi mitte.”

„Häh! Sest sa valetad!”

„Nii-nii, lapsed,” ütles doktor Proktor, aga Bulle oli juba lauale hüpanud.

„Seda raamatus ei ole, sest nii hõrgu lihaga põhjapõder ei ole loom, keda võiks mitte olemas olla,” hüüdis Bulle. „Vaid hoopis loom, kelle olemasolu teeb rõõmu, sest sellest saab parim mõeldav pühapäevapraad.”

„Hästi öeldud, Bulle,” ütles doktor Proktor. „Nii hästi öeldud, et võid preemiaks nõud ära pesta.”

„Nõud? Preemiaks?”

„Jah. Ja võid küsida oma parimalt sõbralt, kas ta aitaks sul kuivatada.”

Bulle ägises, pani silmad kinni ja laskis punaste juustega pea ja lühikesed käed rippu. Siis tõstis ta pea püsti. Tegi ühe silma lahti. See leidis üles Lise. „Kuuule, Liiise ...?”

„Jah!” vastas too ja kiskus endal ärritunult salvrätiku eest. „Ma aitan sind.” Ta hakkas taldrikuid kokku korjama.

Bulle hüppas alla tema kõrvale ja võttis oma parimal sõbral ümbert kinni. „Sa oled nii hea, Lise!”

„Jah, ja sa oskad seda alati ära kasutada!” ütles Lise ja laksas talle pähe, aga õige õrnalt, ja kas ta mitte ka ei naeratanud. Sest kui Lise oleks aus – ja seda oli ta peaaegu alati – siis oli paar asja, mida ta armastas rohkem kui karamellipudingit, ja üks neist oli Bulle.

Bulle ja Lise pesid nõud puhtaks, samal ajal kui Juliette ja doktor Proktor jõid köögilauas kohvi ja ümisesid soovikontserdi meloodiaid kaasa. Ja Lise rääkis, et tahab endale jõuludeks paremat maailma, kus vaestel lastel oleks natuke parem elada, ega näinud, kuidas Bulle seisis tema selja taga ja tegi grimasse ja haigutas nii valjusti kui suutis. Ja Bulle seletas, et tahab endale natuke ajaseepi, et sõita 1922. aasta Pariisi Punasesse Veskisse ja näha tantsijaid, kes vihuvad laval kankaani.

„Ma arrrrmastan kankaanitantsijannasid,” ütles Bulle suletud silmil ega näinud Liset, kes tegi grimasse ja talle selja taga sarvi. Ja samal hetkel vakatasid kõik neli, sest raadiohääl oli maininud doktor Proktori nime.

„... Viktor Proktor tahab kinkida selle laulu oma kallimale Juliette Margarinile ja soovib kõigile Suurtüki tänava elanikele, ka Lisele ja Bullele, häid jõule!”

Seejärel kõlasid akordionihelid ja üks naine hakkas prantsuse keeles laulma.

„Edith Piaf!” naeris Juliette.

„Millest ta laulab?” küsis Lise.

„Armastusest, aga keskelt on laul kurb,” ütles Juliette. „Aga kuula, nüüd läheb lugu rõõmsaks!”

Ja siis tantsis doktor Proktor Juliette’iga ja Lise küsis, kas Bulle ka tantsiks, ja too ütles olgu peale, aga ainult siis, kui nad tantsivad kankaani. Seejärel seisid Lise ja Bulle kõrvuti, panid käed puusa ja loopisid jalgu nii kõrgele, kui suutsid, hüüdes: „Kankaan!”

„SEE ON UUDISTE ERISAADE! TÄNA MÜÜS KUNINGAS JÕULUD HÄRRA THRANELE!”

Raadiohääl kostis nii äkitselt ja järgmine lause oli nii šokeeriv, et doktor Proktor ja Juliette kaotasid keset piruetti tasakaalu ning Bulle ja Lise kukkusid selili, üks jalg püsti.

„JA HÄRRA THRANE ANNAB TEADA, ET NÜÜDSEST ON NEIL, KES EI OLE HÄRRA THRANE KAUBAMAJAST VÄHEMALT 10 000 KROONI EEST KINGITUSI OSTNUD, JÕULUDE PIDAMINE KEELATUD.”