Читать книгу Nahkhiirmees - Ю Несбё - Страница 6

Harry koputas ettevaatlikult Lõuna-Sydney politseiringkonna ülema uksele.

„Sisse,” kostis seest kõmisev hääl.

Suur laiaõlgne mees kõhuga, mis oli loodud muljet avaldama, seisis akna juures tammepuust kirjutuslaua taga. Õhukese juukselaka alt tõusid esile hallid puhmas kulmud, aga kortsud tema silmade ümber naeratasid.

„Harry Holy Oslost, Norrast, Sir.”

„Istu maha, Holy. Näed sina aga paganama hea välja nii varase hommiku kohta. Muide, ma loodan, et sa pole narkoosakonna poistel külas käinud?” Neil McCormack naeris südamest.

„Ajavahestress. Ma olen kella neljast saadik täiesti ärkvel olnud, Sir,” selgitas Harry.

„Muidugi. Lihtsalt üks sisenali. Meil oli siin paar aastat tagasi üks pisike korruptsioonijuhtum, kas tead. Kümme politseinikku mõisteti süüdi, muu hulgas narkootikumide müümise eest – üksteisele. Kahtlus tekkis seetõttu, et mõni neist oli ööpäev läbi kahtlaselt virge. See pole tegelikult naljaasi,” mügistas ta heatahtlikult naerda, pani prillid ninale ja lehitses enda ees olevaid pabereid.

„Oled niisiis saadetud siia, et aidata meid Inger Holteri mõrva uurimisel. Norra kodanik, Austraalias tööviisaga. Blond ilus tüdruk, kui piltide järgi otsustada. 23-aastane, eks ole?”

Harry noogutas. McCormack oli nüüd tõsine: „Kalurid leidsid ta Watson’s Bay kaldalt, täpsemalt The Gap Parkist. Poolalasti ning märgid näitavad, et ta kõigepealt vägistati ning seejärel kägistati ära, kuid spermajäänuseid pole. Seejärel viidi laip öö varjus parki ja visati sinna.” Ta tegi grimassi.

„Veidi halvema ilmaga oleksid lained ta kindlasti kaasa viinud, aga selle asemel jäi ta hoopis kivide vahele lebama, kust ta järgmisel hommikul leiti. Nagu juba öeldud, spermajääke meil ei ole ning põhjuseks on see, et tupp oli lõhki lõigatud nagu kalafilee ning merevesi oli tüdrukut korralikult pesnud. Seega ei ole meil ka sõrmejälgi, kuid meil on umbkaudne surmaaeg ...” – McCormack võttis prillid eest ja hõõrus nägu – „ja meil puudub mõrvar. Mida paganat sa oled mõelnud selles osas ette võtta, härra Holy?”

Harry hakkas vastama, kui teda katkestati: „Just, oled mõelnud jälgida hoolikalt, kuidas me selle põrgulise sisse mässime, ning samal ajal rääkida Norra ajakirjandusele, millist head koostööd me teeme. Hoida silm peal, et me ei solvaks kedagi Norra saatkonnast ega omastest, aga muus osas võtta seda kui puhkust ning saata oma kallile politseiülemale paar kaarti. Kuidas tal üldse läheb?”

„Hästi, nii palju kui mina tean.”

„Suurepärane naisterahvas. Ta on sulle kindlasti selgitanud, mida sinult oodatakse.”

„Mingil määral. Ma võtan uurimisest os...”

„Tore. Unusta see. Uued reeglid on sellised. Esiteks: alates praegusest hetkest allud sa mulle, mulle ja veel kord mulle. Teiseks: sa ei võta osa mitte millestki, milleks sa pole minult käsku saanud. Ja kolmandaks: üks üleastumine, ning lendad esimese lennukiga koju.”

Seda öeldi naeratuse saatel, kuid sõnum oli selge: käed saagist eemale, Harry oli siin üksnes vaatlejana. Ta oleks ilmselt sama hästi võinud ujumispüksid ja fotoaparaadi kaasa võtta.

„Nagu ma olen aru saanud, oli Inger Holter Norras mingisugune telekuulsus?”

„Poolkuulsus, Sir. Ta oli ühe paar aastat tagasi jooksnud noorteprogrammi saatejuht. Ta oli tegelikult juba unustusse vajumas, enne kui see juhtus.”

„Jaa, mulle on räägitud, et teie ajalehed on selle mõrva suurelt ette võtnud. Mõni neist on juba inimesi siia saatnud. Me oleme rääkinud neile seda, mida teame, aga seda pole palju, nii et neil hakkab kindlasti varsti igav ja nad sõidavad koju. Nad ei tea, et sa siin oled, meil on nende jaoks oma lapsehoidjad olemas, nii et pääsed sellega tegelemisest.”

„Tänan, Sir,” ütles Harry ja mõtles seda tõsiselt. Mõte üle õla piiluvatest üliinnukatest Norra ajalehtede reporteritest ei olnud sugugi paeluv.

„OK, Holy, ma olen sinuga aus ja räägin, kuidas asjad on. Minu ülemus selgitas mulle hoolikalt, et Sydney linnavõimud näeksid äärmiselt suure heameelega, et see asi lahendataks nii kiiresti kui võimalik. See on, nagu ikka, seotud poliitika ja majandusega.”

„Majandusega?”

„Vaata, arvestuste kohaselt kasvab tööpuudus Sydneys sel aastal üle kümne protsendi ning linn vajab igat krooni, mille turism sisse toob. 2000. aastal on ees ootamas olümpiamängud ja turistide vool Skandinaaviast on kõvasti kasvamas. Mõrv, eriti veel lahendamata mõrv, on linnale halb reklaam. Nii et me anname endast parima, meil on asja kallal neljaliikmeline uurimisrühm pluss suurendatud ligipääs maja ressurssidele – kõikidele andmebaasidele, kriminaaltehnilisele personalile, laboratooriumirahvale ja muule.”

McCormack otsis välja paberilehe, mida ta kulmu kortsutades uuris.

„Tegelikult peaksid sa koos Wadkinsiga töötama, kuid kuna sa oled ekstra Kensingtoni palunud, siis ei näe ma põhjust vastu olla.”

„Sir, ma ei ole enda teada ...”

„Kensington on hea mees. Pole palju põliselanikke, kes oleksid jõudnud sama kaugele kui tema.”

„Ah nii?”

McCormack kehitas õlgu.

„Nii need asjad lihtsalt on. Niisiis, Holy, kui peaks midagi olema, siis tead, kust mind leida. Küsimusi?”

„Hmm, ainult üks väike formaalsus, Sir. Tahaksin teada, kas Sir on siin maal õige kõnetusviis ülemuse poole pöördumiseks või on see veidi liiga ...?”

„Formaalne? Jäik? Jah, küllap on. Aga see meeldib mulle. See aitab mul meeles pidada, et selle krempli boss olen siiski mina.” McCormack müristas naerda ja lõpetas kokkusaamise mahlaka tervituskäepigistusega.

„Jaanuar on Austraalias turismihooaeg,” selgitas Andrew, kui nad end Circular Quayl autode voolus edasi pressisid.

„Kõik tulevad ooperimaja vaatama, lahel paadisõitu tegema või Bondi Beachile naisi vaatama. Kahju, et sa töötama pead.”

Harry kehitas õlgu.

„Sellest pole midagi. Turistimagnetid ajavad mind nagunii ainult higistama ja tekitavad tahtmise kedagi lüüa.”

Nad jõudsid New South Head Roadile, kus Toyota kiirendas ida poole, Watson’s Bay suunas.

„Sydney idaosa pole päris selline nagu Londoni idaosa,” selgitas Andrew, kui nad möödusid majadest, millest üks oli moodsam kui teine. „Selle kandi nimi on Double Bay. Me kutsume seda Double Payks.”

„Kus Inger Holter elas?”

„Ta elas veidi aega koos kallimaga Newtownis, aga kui nad lahku läksid, kolis ta Glebe’is väiksesse ühetoalisse korterisse.”

„Kallimaga?”

Andrew kehitas õlgu.

„Too on austraallane, arvutiinsener, ja kohtus Ingeriga, kui Inger kaks aastat tagasi siia puhkusele sõitis. Tal on mõrvaõhtuks alibi ja ta pole ka muidu just mõrvari prototüüp. But ya never know, do ya?”

Nad parkisid The Gap Parki serva, mis oli üks Sydney paljudest rohelistest kopsudest. Järsud kivitrepid viisid üles tuulest räsitud parki, mis kõrgus põhja pool Watson’s Bay kohal ja idas Vaikse ookeani kohal. Kuumus lõi neile vastu, kui nad autoukse avasid. Andrew pani ette paari suuri päikeseprille, millega ta meenutas Harryle kodukootud pornokuningat. Ühel või teisel põhjusel oli Austraalia kolleeg tõmmanud endale täna selga kitsa ülikonna ja Harry meelest nägi see must laiaõlgne mees veidi koomiline välja, kui ta tema ees teerada mööda vaatluskoha poole õõtsus.

„See siin on Vaikne ookean, Harry. Järgmine peatus Uus-Meremaa umbes 2000 märja kilomeetri kaugusel.”

Harry vaatas ringi. Lääne pool nägi ta kesklinna koos Harbouri sillaga, põhja pool supelranda ja purjekaid Watson’s Bayl ja rohelist Manlyt, väina põhjaküljel asuvat eeslinna. Ida pool kaardus horisont erinevate sinise värvi toonide spektris. Kaljud langesid nende ees otse alla ja seal kaugel lõpetasid lained kivide vahel oma pika teekonna müriseva crescendo’ga.

„Nii, Harry, nüüd seisad sa ajaloolises paigas,” ütles Andrew. „1788. aastal saatsid inglased oma esimese laevatäie karistusaluseid Austraaliasse. Oli otsustatud, et nad sätivad end sisse siit umbes miili jagu lõunas Botany Bays, aga kohale jõudes arvas hüva kapten Phillip, et maastik on liiga põrgulik, ning saatis väikese paadi ranniku äärt mööda lõunasse midagi paremat otsima. Nad keerasid sisse ümber neemetipu, millel me praegu seisame, ja leidsid maailma parima sadama. Veidi hiljem tuli kapten Phillip koos ülejäänud laevastikuga: 11 laeva, 750 karistusalust, nii mehi kui naisi, 400 meremeest, neli mereväekompaniid ja kahe aasta jagu varustust. Aga see maa on karmim, kui see välja näeb, ning inglased ei osanud loodust ära kasutada nii, nagu aborigeenid seda tegema olid õppinud. Kui järgmine varustuslaev kaks ja pool aastat hiljem siia tuli, olid inglased nälga surnud.”

„Tundub, et asjad läksid pärast siiski paremaks.” Harry osutas peaga Sydney roheliste seljakute poole ja tundis, kuidas higipiisk abaluude vahelt alla jooksis. See palavus tõi talle kananaha ihule.

„Inglaste jaoks kindlasti,” ütles Andrew ja sülitas tugevalt üle kaljuserva. Nad saatsid süljelarakat silmadega tükk maad allapoole, enne kui see tuule käes hajus.

„Tal vedas, et ta ei pidanud kukkumist läbi elama,” ütles Andrew. „Ta põrkas alla lennates ilmselt kaljude vastu, sest keha küljest oli suuri tükke ära rebitud, kui nad ta leidsid.”

„Kui kaua ta oli surnud olnud, enne kui ta leiti?”

Andrew tegi grimassi. „Politseiarst ütles, et 48 tundi. Aga ta ...”

Ta pani pöidla vastu suud. Harry noogutas. Politseiarst oli järelikult üks janune hing.

„Ja sa hakkad kahtlema, kui arvud on liiga ümmargused?”

„Ta leiti reede hommikul, nii et ütleme, et ta suri millalgi kolmapäeva öösel.”

„On siin mingeid jälgi?”

„Nagu sa näed, saavad autod parkida otse siin all, piirkond ei ole öösiti valgustatud ja on suhteliselt inimtühi. Me ei ole saanud ühtegi tunnistajaütlust ega usu ausalt öeldes ka, et neid tulemas oleks.”

„Mis me nüüd siis teeme?”

„Nüüd teeme me seda, mida boss käskis, ehk siis lähme restorani ja kasutame natuke ameti esinduseelarvet. Sa oled siiski Norra politsei kõrgeim esindaja rohkem kui 2000 kilomeetri raadiuses. Vähemalt.”

Andrew ja Harry istusid valge linaga kaetud laua taga. Kalarestoran Doyle’s asus Watson’s Bay kaldal ning seda eraldas merest vaid väike liivarand.

„Naeruväärselt ilus, kas pole?” ütles Andrew.

„Nagu läikiv piltpostkaart.” Väike poiss ja tüdruk ehitasid otse nende ees rannal liivalossi, taustaks asuursinine meri ja lopsaka taimestikuga rohelised seljakud ning kauguses Sydney uhke siluett.

Harry valis kammkarbid ja Tasmaania forelli, Andrew Austraalia lesta, millest Harry tõenäoliselt isegi kuulnud polnud. Andrew tellis pudeli Chardonnay Rosemounti, mis oli „toidu juurde täiesti vale, kuid valge, hea ja mahub just eelarve piiridesse”, ja nägi kergelt üllatunud välja, kui Harry ütles, et ta ei joo alkoholi.

„Kveeker?” küsis ta.

„Ei midagi sellist,” ütles Harry.

Doyle’s oli vana kalarestoran, pereettevõte, ning tuntud kui üks Sydney paremaid, rääkis Andrew. Oli kõrghooaeg ja restoran puupüsti täis ning see seletas Harry meelest, miks teenindaja tähelepanu polnud just lihtne pälvida.

„Siinne kelner on nagu planeet Pluuto,” ütles Andrew ägedalt. „Tiirleb perifeerias, ilmub välja ainult igal kahekümnendal aastal ning on ka siis paljale silmale nähtamatu.”

Harry ise polnud suuteline mingit nördimust tundma ning nõjatus rahuloleva ohkega toolile.

„Aga neil on suurepärane toit,” ütles ta. „Nii et see seletab siis ülikonda.”

„Nii ja naa. Nagu sa näed, ei ole asjad siin nii ranged. Aga mu kogemused õpetavad, et on hea mõte mitte ilmuda sellistesse kohtadesse teksade ja T-särgiga. Oma välimuse tõttu pean ma üht-teist natuke kompenseerima.”

„Mida sa sellega mõtled?”

„Aborigeenidel ei ole sellel maal just kõrge staatus, nagu sa ehk oled aru saanud. Juba üsna alguses kirjutasid inglased kodustele, et põliselanikel on nõrkus alkoholi vastu ning kalduvus varavastastele kuritegudele,” jutustas ta. Harry kuulas huvitatult.

„Nad arvasid, et see on geenides. „Ainus, milleks nad kõlbavad, on põrgumuusika tegemine, puhudes pikki tühje puutükke, mida nad kutsuvad didgeridoo’ks,” kirjutas üks neist. Noh, Austraalia on maa, mis kiitleb sellega, et on suutnud ühendada erinevad kultuurid toimivaks ühiskonnaks. Aga kelle jaoks toimivaks? Probleem või eelis – kõik sõltub vaatepunktist – on see, et põliselanikke ei ole enam näha.

Aborigeenid puuduvad peaaegu täielikult Austraalia avalikust elust, välja arvatud poliitilised küsimused, mis tiirlevad aborigeenide erihuvide ja aborigeeni kultuuri ümber. Austraallased maksavad pattude kustutamiseks selle eest, et nende majades ripuks seinal aborigeeni kunst. Seevastu on aborigeenid aga hästi esindatud sotsiaalabijärjekordades, enesetapustatistikas ja vanglates. Kui sa oled aborigeen, on sul tõenäosus vanglasse sattuda 26 korda suurem kui ülejäänud austraallastel. Mõtle veidi selle peale, Harry Holy.”

Andrew jõi ära ülejäänud veini, kuni Harry selle peale veidi mõtles. Ja selle peale, et ta oli tõenäoliselt just söönud kõige parema kalaroa oma 32-aastases elus.

„Ja siiski pole Austraalia rassistlikum kui teised maad, me oleme ju paljukultuuriline rahvas ning siin elavad inimesed kogu maailmast. See tähendab vaid, et tasub endale ülikond selga panna, kui restorani lähed.”

Harry noogutas uuesti. Selle peale polnud rohkem midagi kosta.

„Inger Holter töötas baaris?”

„Täpselt nii. The Alburys Oxford Streetil Paddingtonis. Ma mõtlesin, et võiksime õhtul sinna sõita.”

„Miks mitte kohe?” Harry märkas, et hakkab kogu sellest aeglusest kannatamatuks muutuma.

„Sest kõigepealt lähme majaperemeest tervitama.”

Pluuto ilmus järsku tähistaevasse.

Glebe Point Road tundus olevat hubane, mitte üleliia saginat täis tänav, kus väikesed, peamiselt rahvuskööke esindavad restoranid maailma eri otstest külg külje kõrval asusid.

„See oli varem Sydney boheemlaskant,” rääkis Andrew. „Ma elasin 70ndatel tudengina siinsamas naabruses. Siit leiab ikka veel neid tüüpilisi taimetoidurestorane alternatiivse elustiiliga seltskonnale, kellel keskkonnaprobleemid hinge peal, raamatupoode lesbidele ja muud taolist. Aga vanad hipid ja happepead on kadunud. Pärast seda, kui Glebe muutus popiks kohaks, läksid üürihinnad üles, nii et mul ei oleks raha siin elada isegi mitte oma politseipalgaga.”

Nad keerasid paremale Hereford Streetile ning sisse number 54 väravast. Väike must karvane loom tuli haukudes nende poole ja paljastas rea väikesi teravaid hambaid. Pisike koletis nägi lausa põrgulik välja ning oli rabavalt sarnane turismibrošüüri pildiga tasmaania kukkurkuradist. Agressiivne ja üldiselt selline, keda endale kõri kallale ei tahaks, oli seal kirjas. Liik olevat peaaegu välja surnud ning Harry lootis sisimas, et see nii ka oli. Samal ajal kui siinne eksemplar, suu pärani lahti, tema poole hüppas, tõstis Andrew jala, tabas looma lennu pealt, ja saatis karjuva eluka aia ääres olevasse põõsasse.

Suure vatsaga mees, kes nägi välja, nagu ta oleks just üles tõusnud, seisis hapu näoga ukse peal, kui nad trepist üles läksid.

„Mis penist sai?”

„Imetleb roosipõõsaid,” andis Andrew naeratuse saatel teada. „Me oleme politseist, mõrvaosakonnast. Härra Robertson?”

„Jajah. Mida te nüüd jälle tahate? Ma olen ju öelnud, et olen öelnud kõik, mis ma tean.”

„Ja nüüd olete te öelnud, et olete öelnud, et olete öelnud ...” Tekkis pikk paus, mille jooksul Andrew ei loobunub naeratamast ning Harry vahetas raskuse vasakult jalalt paremale.

„Vabandage, härra Robertson, me ei ürita teid jalust nõrgaks võtta, aga see siin on Inger Holteri vend ja ta vaataks hea meelega Ingeri tuba, kui see teile liiga palju tüli ei tee.”

Robertsoni suhtumine muutus hetkega.

„Andke andeks, ma ei teadnud ... tulge sisse!” Ta avas ukse ja läks nende ees trepist üles.

„Njaa, ma tegelikult isegi ei teadud, et Ingeril on vend. Aga nüüd kui te ütlete, näen ma muidugi õe ja venna sarnasust.”

Tema taga pööras Harry end pooleldi Andrew poole ja pööritas silmi.

Polnud tehtud katsetki Ingeri tuba koristada. Igal pool oli riideid, ajakirju, täis tuhatoose ja tühje veinipudeleid.

„Eh, politsei palus mul mitte midagi puudutada.”

„Arusaadav.”

„Ta ei tulnud lihtsalt ühel õhtul koju. Lihtsalt kadus.”

„Tänan, härra Robertson, me oleme seletuskirja lugenud.”

„Ma ütlesin, et ta ei peaks mööda Bride Roadi ja kalaturu juurest käima, kui ta õhtuti koju tuleb. Seal on pime ning palju musti ja kollaseid ...” Ta vaatas ehmunud Andrew Kensingtoni poole: „Ma vabandan, ma ei mõelnud ...”

„Kõik on korras. Te võite nüüd minna, härra Robertson.”

Robertson vantsis trepist alla ja nad kuulsid, kuidas ta köögis pudelitega kolistas.

Toas olid voodi, mõni raamaturiiul ja kirjutuslaud. Harry vaatas ringi ja üritas luua enda jaoks muljet Inger Holterist. Ohvriteadus tähendas, et tuli end ohvri olukorda panna. Ta mäletas vaevu seda teeseldult jultunud tüdrukut teleekraanilt tema heatahtlikkuse, noorusliku toimekuse ja siniste süütute silmadega.

Ta polnud igatahes selline kodu küljes kinni olev tüüp, kes oleks kulutanud kogu oma vaba aja pesapunumisele. Seinal ei rippunud ühtki pilti, ainult üks filmi „Kartmatu” plakat Mel Gibsoniga – Harry mäletas seda vaid seetõttu, et see oli mingil mõistetamatul põhjusel võitnud parima filmi Oscari. Nojah, mõtles ta. Järelikult oli Ingeril olnud halb maitse, vähemalt filmide osas. Ja meeste. Ise kuulus Harry nende hulka, kes tundsid end isiklikult reedetuna, kui Mad Max endast Hollywoodi staari tegi.

Seinale oli kinnitatud ka pilt Ingerist pingil istumas, taustaks mingid värvilised, vesterne meenutavad fassaadid ning kaaslasteks punt pikajuukselisi habemega noorukeid. Tal oli seljas vabalt langev lilla kleit. Tema heledad juuksed rippusid lahtiselt mõlemal pool tema kahvatut tõsist nägu. Noorel mehel, kelle käest ta kinni hoidis, oli laps süles.

Riiulis oli pakk tubakat, mõned astroloogiaalased raamatud ja robustselt väljalõigatud puumask, mille pikk nina paindus alla nagu nokk. Harry pööras maski ümber. „Tehtud Paapua Uus-Guineas”, seisis hinnasildil.

Need riided, mis polnud mööda voodit ega põrandat laiali, rippusid väikeses riidekapis. Neid polnud palju. Mõned puuvillased särgid, kulunud mantel ja kübarariiulil suur õlgkübar.

Andrew võttis kirjutuslaua sahtlist paki sigaretipabereid.

„King Size Smoking Slim. Keeras tema endale alles suuri sigarette.”

„Kas te leidsite siit mingeid narkootikume?” küsis Harry.

Andrew raputas pead ja osutas sigaretipaberitele.

„Aga ma võin kihla vedada, et kui me oleksime tuhahunnikud tolmuimejaga kokku korjanud, siis oleksime kanepi jäänuseid leidnud.”

„Miks seda tehtud ei ole? Kas rühm polegi sündmuskohal käinud?”

„Esiteks ei ole meil mingit põhjust oletada, et see siin on sündmuskoht. Teiseks ei ole marihuaana suitsetamine midagi sellist, mille pärast kõva lärmi lüüa, meil siin Uus-Lõuna-Walesis on marihuaana suhtes tunduvalt pragmaatilisem hoiak kui nii mõneski teises osariigis. Ma ei taha välistada, et mõrv võiks kraamiga seotud olla, aga üks või kaks pläru on selles kontekstis väheolulised. Seda, kas ta ka muid aineid tarvitas, ei või me kindlalt teada. The Alburys on liikvel mingil määral koolat ja disainernarkootikume, aga keegi neist, kellega me rääkinud oleme, ei ole nimesid nimetanud ning vereproovidest ei leitud midagi. Kõige kangematest ainetest Inger igatahes sõltuvuses ei olnud. Tal polnud süstlajälgi ning meil on kõige karmimatest ringkondadest päris hea ülevaade.”

Harry vaatas teda. Andrew köhatas.

„Vähemalt selline on ametlik versioon. Siin on muide üks asi, mille kohta nad arvasid, et sina meid aidata saad.”

See oli kiri. „Kallis Elisabeth”, algas see, ja oli ilmselt alles pooleli. Harry libistas silmad kirjast üle:

Jajah, mul on kõik hästi, ja mis kõige tähtsam – ma olen armunud! Ta on loomulikult ilus nagu Kreeka jumal, pikkade pruunide lokkis juustega, trimmis tagumikuga ja pilguga, mis ütleb sulle seda, mida ta sulle juba sosistanud on: ma tahan sind nüüd, kohe, lähima nurga taga, WCs, laua peal, põrandal, kus iganes. Tema nimi on Evans, ta on 32-aastane ja (üllatus-üllatus) varem abielus olnud ning tal on kena väike pooleteiseaastane poeg nimega Tom-Tom. Praegu ei ole tal mingit kindlat töökohta, aga ta ajab ise väikest viisi äri.

Ning jah, ma tean, et sa aimad halba, aga ma luban, et ei lase end halvale teele viia. Vähemalt mitte esialgu.

Aitab Evansist. Ma töötan ikka veel The Alburys. „Mr. Bean” ei kutsu mind enam välja pärast seda, kui Evans ühel õhtul baaris sees käis, ja see on igal juhul edasiminek. Aga ta jälgib mind ikka veel oma kleepuva pilguga. Fui! Tegelikult hakkab mul sellest tööst veidi kõrini saama, aga ma pean veel niikaua seal püsima, kuni elamisloa pikendatud saan. Ma olen NRK-ga rääkinud, nad plaanivad järgmisel sügisel sarjale uut hooaega ja ma saan kaasa teha, kui tahan. Decisions, decisions!

Kiri lõppes seal, ilma allkirja ja kuupäevata.

Lahkudes tänas Harry Robertsoni kättpidi ning Robertson vastas kummardusega kaastunnet avaldades ning öeldes, et Inger oli olnud suurepärane tüdruk ja fantastiline üürnik ning ühesõnaga kogu maja ja ehk isegi kogu naabruskonna ehe. Robertson lõhnas õlle järele ja tema diktsioon ei olnud enam kõige selgem. Väravast välja minnes kuulsid nad roosipõõsast vingatust. Paar hirmunud silmi piilus välja.

*

Nad said laua ühes tihedalt täis Vietnami restoranis Darling Harbouris. Peaaegu kõik teised seal olid asiaadid ja oli selge, et enamik neist olid püsikunded – nad pidasid kelneriga arusaamatuid vestlusi hääletooniga, mis täiesti ennustamatult üles ja alla hüppas.

„See kõlab, nagu hingaksid nad ebaregulaarsete vahedega heeliumi sisse ja teeksid pärast sellist piilupart Donaldi häält,” arvas Harry.

„Kas sulle ei meeldi asiaadid?” küsis Andrew.

Harry kehitas õlgu: „Ah, mis siin meeldida või mitte meeldida. Ma ei tunne ühtegi. Mul ei ole ühtki põhjust, miks nad mulle meeldima ei peaks, kui nii võib öelda. Nad tunduvad olevat aus ja töökas rahvas. Aga kuidas sinuga on?”

„Paljud asiaadid tahavad Austraaliasse tulla ja siin on palju neid, kellele see ei meeldi. Minul ei ole midagi kellegi vastu. Mina ütlen, et tulgu aga.”

Harryle tundus, et talle kuuldus ridade vahelt: „Nagunii on juba liiga hilja, minu rahvas on selle maa kaotanud.”

„Mõni aasta tagasi oli asiaatidel peaaegu võimatu Austraalias elamisluba saada, võimud tahtsid hoida maa nii valgena kui võimalik. Ettekääne oli, et ei taheta suuri kultuurikonflikte – kogemused aborigeenide ühiskonda assimileerimisega polnud pehmelt öeldes just head. Aga siis pakkusid jaapanlased Austraaliale suuri kapitalisüste ja jutt oli kohe teine. Ühtäkki hakati rääkima, et peab vaatama, et ei jäetaks end isolatsiooni, vaid peab hoopis leppima sellega, et Aasia on meie lähim naaber ning kaubavahetus selliste riikidega nagu Jaapan on vähehaaval muutunud tähtsamaks kui kauplemine Euroopa ja USAga. Niisiis said Jaapani ketid ehitada hotelle The Gold Coastile Brisbane’i suunas ning panid ametisse jaapanlastest ärijuhid, kokad ja retseptsionistid, samas kui austraallased said tööd toateenijate ja liftipoistena. Varem või hiljem toob selline asi kaasa vastureaktsiooni. Keegi ei taha omaenda maal saapapuhastaja olla.”

„Sinu rahvas samuti mitte, nagu ma sellest aru saan.”

Andrew naeratas mõrult.

„Eurooplased ei saatnud kunagi aborigeenidele mingit avaldust elamisloa saamiseks.”

Harry vaatas kella. Oli veel paar tundi aega, enne kui The Albury, kus Inger oli töötanud, uksed õhtuks lahti tegi.

„Sa tahad ehk enne korra kodust läbi käia?” küsis Harry. Andrew raputas pead. „Seal ei oota mind praegusel ajal mitte keegi teine peale minu enda.”

„Praegusel ajal?”

„Njaa, viimased kümme aastat. Ma olen lahutatud. Naine elab koos tüdrukutega Newcastle’is. Ma üritan nendega kohtuda nii tihti kui võimalik, aga sinna on tükk maad ja tüdrukud on varsti piisavalt suured selleks, et neil hakkaksid nädalavahetuseks omad plaanid olema. Varsti avastan ma ilmselt, et ma ei ole enam ainus mees nende elus. Nad on kenad väikesed põrgulised, kas tead. Neliteist ja viisteist. Pagan, ma peaksin minema kihutama iga kosilase, kes uksele läheneda julgeb.”

Andrew naeratas laialt. Harry ei saanud teisiti, kui pidi selle kummalise kolleegi vastu sümpaatiat tundma.

„Well, that’s the way it goes, Andrew.”

„That’s right, mate. How ’bout you?”

„Noh. Naist pole. Lapsi pole. Koera pole. Ainsad, kes mul on, on ülemus, isa ja paar tüüpi, keda ma ikka veel semudeks nimetan, hoolimata sellest, et iga korra vahele, kui nad helistavad, jääb aasta. Või iga korra vahele, kui mina helistan.”

„Selles järjekorras?”

„Selles järjekorras.” Nad naersid ning jäid istuma ja vaatama lähenevat õhtust tipptundi. Andrew tellis veel ühe Victoria Bitteri. Inimesed tulvasid poodidest ja pankadest välja: hallijuukselised kullininadega kreeklased, prillidega asiaadid tumedates ülikondades, hollandlased ja äratuntavalt Briti päritolu tüdrukud pikkade ninade ja punaste juustega. Kõik kiirustasid, et jõuda Pramatta bussile või Bondi Junctioni metroo peale. Äriinimesed lühikestes pükstes – Austraaliale omane nähtus, nagu Andrew seletas – olid teel kaide poole, et minna mõne praami peale, mis viis Port Jacksoni lahe põhjaküljel paiknevatesse eeslinnadesse.

„Mis me nüüd teeme?” küsis Harry.

„Lähme tsirkusesse! See on siinsamas lähedal ja ma lubasin ühele sõbrale, et astun ühel päeval läbi. Ja täna on üks päev, kas pole?”

The Powerhouse’is oli väike tsirkusetrupp juba alustanud õhtupoolikuse tasuta etendusega väikesele, kuid noorele ja entusiastlikule publikule. Hoone oli olnud jõujaam ja trammidepoo, kui Sydneys olid veel rööbassõidukid, seletas Andrew. Nüüd toimis see omalaadse tänapäevase tehnika muuseumina. Kaks tragi tüdrukut olid just lõpetanud ühe mitte just väga vaatemängulise trapetsinumbri, kuid olid pälvinud valju ja heatahtliku aplausi.

Suur giljotiin veeretati sisse samal hetkel, kui lavale ilmus kloun. Tal oli seljas värviline kostüüm ja peas triibuline müts, silmanähtavalt inspireeritud Prantsuse revolutsioonist. Ta komistas ning veiderdas laste suureks vaimustuseks. Siis tuli lavale teine, pika valge parukaga kloun ning Harry sai lõpuks aru, et too kujutab Louis XVI-t.

„Mõistetud surma ühehäälelise enamusega,” kuulutas triibulise mütsiga kloun.

Varsti viidi süüdimõistetu tapalavale, kus tema pea – laste jätkuvaks vaimustuseks – pärast suurt karjumist ja kisamist lõpuks korralikult giljotiini alla sai asetatud. Kõlas lühike trummipõrin, tera langes alla ning kõigi üllatuseks – Harry kaasa arvatud – lõigati monarhil pea maha heli saatel, mis meenutas kirvelööki metsas selgel talvehommikul. Pea koos parukaga kargas lahti ja veeres alla korvi. Valgus kustus ning kui see taas süttis, seisis peatu kuningas rambivalguses, omaenda pea kaenla all. Nüüd ei tahtnud laste juubeldamisele enam mingit lõppu tulla. Siis kustus valgus uuesti ja kui see teist korda süttis, seisis kogu trupp ja kummardas ning etendus oli läbi.

Kui rahvas väljapääsu poole voolas, läksid Andrew ja Harry lava taha. Algelises garderoobis olid artistid juba ametis kostüümide seljast võtmise ja meigi eemaldamisega.

„Otto, ütle tere sõbrale Norrast,” hõikas Andrew.

Üks nägu pöördus. Louis XVI nägi ilma parukata ja näo peal laiali oleva meigiga veidi vähem majesteetlik välja.

„Tuka The Indian!”

„Harry, see on Otto Rechtnagel.”

Otto pakkus randmest kostva naksu saatel seisusekohaselt oma kätt ja nägi nördinud välja, kui Harry pisut segaduses olles selle kerge surumisega piirdus.

„No kiss, handsome?”

„Otto arvab, et ta on naine. Aadlipäritolu naine,” selgitas Andrew.

„Loll jutt, Tuka. Otto teab väga hästi, et ta on mees. Te tundute segaduses olevat, noormees? Äkki tahate ise järele vaadata?” Otto naeris helisevat naeru heliredeli ülemises osas.

Harry tundis, kuidas tal kõrvalestad kuumaks muutusid. Paar kunstripsmeid välkus süüdistavalt Andrew poole:

„Kas see sinu sõber räägib ka?”

„Ma vabandan. Minu nimi on Harry ... ee ... Holy. Võimas number. Uhked kostüümid. Väga ... elav. Ja ebatavaline.”

„Louis XVI number? Ebatavaline? Vastupidi. See on vana klassika. Esimest korda etendas seda klounide perekond Jandaschewsky ainult kaks nädalat pärast tõelist hukkamist 1793. aasta jaanuaris. Rahvas armastas seda. Rahvas on alati avalikke hukkamisi armastanud. Kas teate, kui palju kordusi Kennedy mõrvast kõik Ameerika telekanalid kokku igal aastal näitavad?”

Harry raputas pead.

Otto vaatas mõtlikult lakke.

„Üsna palju.”

„Otto näeb end suure Jandy Jandaschewsky mantlipärijana,” selgitas Andrew.

„Is that so?” Tuntud klouniperekonnad polnud Harry eriala.

„Ma ei usu, et sinu sõber on asjaga päriselt kursis, Tuka. Jandaschewsky perekond oli siis üks ringireisiv musikaalsete klounide trupp, kes tuli pärast sajandivahetust Austraaliasse ja jäi siia pidama. Nad pidasid tsirkust päris Jandy surmani välja, 1971. aastani. Mina nägin Jandyt esimest korda, kui olin kuueaastane. Sellest ajast peale teadsin ma, mis minust tulema peab. Ja nüüd ongi see käes.”

Otto naeratas läbi meigi kurba klouninaeratust.

„Kuidas te kaks teineteist tunnete?” küsis Harry. Andrew ja Otto vahetasid pilke. Harry nägi võpatust nende suunurkades ja mõistis, et ta oli hädas.

„Ma mõtlen lihtsalt ... politseinik ja kloun ... see ei ole just päris ...”

„See on pikk lugu,” ütles Andrew. „Võib öelda, et me kasvasime koos üles. Otto oleks muidugi võinud oma ema maha müüa tükikese eest minu taguotsast, aga mina märkasin juba päris noores eas kummalist tõmmet tüdrukute poole ja muid selliseid jõledaid heterotunnuseid. See pidi olema kuidagi seotud pärilikkuse ja keskkonnaga, või kuidas, Otto?”

Andrew luksus naerda, põigates samal ajal kõrvale lehviku eest, millega Otto teda lüüa üritas.

„Sul ei ole stiili, sul ei ole raha ja sinu taguots on üle hinnatud,” vingus Otto. Harry vaatas teisi trupiliikmeid, kes ei paistnud laskvat end intsidendist häirida. Üks tragidest trapetsineiudest pilgutas talle julgustavalt silma.

„Harry ja mina teeme õhtul ühe tuuri The Alburysse. Tuled sa ka?”

„Sa tead väga hästi, et ma ei käi seal enam, Tuka,” ütles Otto mossitades.

„Sa peaksid olema sellest nüüd üle saanud, Otto. Elu läheb edasi, kas tead.”

„Kõigi teiste elu läheb edasi, tahtsid sa öelda. Minu oma lõpeb siin, täpselt siin. Kui sureb armastus, suren mina.” Otto libistas käega teatraalselt üle lauba.

„Kuidas soovid.”

„Pealegi pean ma kõigepealt koju minema ja Waldorfi toitma. Minge teie, võib-olla tulen ma natuke hiljem järele.”

„See you soon,” ütles Harry ja surus huuled häälekalt Otto ettesirutatud käe vastu.

„Looking forward to it, Harry Handsome.”

*

Päike oli loojunud, kui nad Paddingtoni Oxford Streetile sõitsid ja väikese pargi veerde parkimiskoha leidsid. Sildil seisis „Green Park”, aga muru oli pruuniks põlenud ja ainus roheline asi oli keset parki asuv pargimajake. Puude vahel rohul lamas mees, kelle soontes voolas aborigeeniveri. Tema riided olid räbaldunud ja ta oli nii räpane, et tundus pigem halli kui mustana. Kui ta Andrew’d nägi, tõstis ta käe millekski tervitusetaoliseks, aga Andrew eiras teda.

The Albury oli nii täis, et nad pidid end klaasustest sisse pressima. Seal jäi Harry mõneks sekundiks seisma ja enda ees avanevat pilti jälgima. Klientuur oli värvikas segu kõikvõimalikest tüüpidest. Ülekaalus olid noored mehed: rokkarid kulunud teksadega, ülikondades yuppie’d läikima lakutud soengutega, „kunstnikud” kikkhabemega ja näituseavamiskihisevaga klaasides, ilusad blondid surfipoisid valge naeratusega ning mustas nahas motoklubide tüübid ehk „the bikies”, nagu Andrew neid kutsus. Lokaali keskel baarialal oli täies hoos etendus pikajalgsete poolalasti naistega, kellel olid seljas lillad, sügava dekolteega topid. Nad kargasid ringi ja imiteerisid laiade, punaseks värvitud suudega Gloria Gaynorsi „I Will Survive’i”. Tüdrukud vahetusid, nii et need, kes parajasti numbrist osa ei võtnud, teenindasid külastajaid, pilgutades silmi ja flirtides avalikult.

Harry trügis letini ja tellis.

„Coming up right away, blondie,” ütles roomapärases kiivris baaridaam madala bassihäälega ja naeratas kelmikalt.

„Ütle mulle, kas sina ja mina oleme ainsad heterod selles linnas?” küsis Harry, kui ta õlle ja klaasi mahlaga tagasi tuli.

„Sydneys on San Francisco järel maailma kõige suurem homode hulk,” selgitas Andrew. „Austraalia küladele ei ole tolerants seksuaalsete kõrvalekallete suhtes eriti iseloomulik. Aga kui kuuldused sellest, kus on valik kõige suurem, juba levima on hakanud, siis pole ime, et kõik sinnapoole kaldu maapoisid Austraalias tahavad Sydneysse. Ja mitte ainult Austraaliast, vaid homod kogu maailmast tulevad iga päev tungeldes siia.”

Nad läksid lokaali tagaossa teise baarileti juurde, kus Andrew hüüdis leti taga olevat tüdrukut. Too seisis seljaga nende poole ja tal olid kõige punasemad juuksed, mida Harry iial oli näinud. Need ulatusid tema liibuvate teksade tagataskuteni, kuid ei varjanud tema selja kumerust ega puusade harmoonilist ümarust. Tüdruk pööras ringi ja naeratas pärlvalgete hammaste särades. Tal oli ilus kitsas nägu, kus kaks asuursinist silma ja lugematud tedretähnid, mis katsid kogu nägu. Vastutustundetu raiskamine, kui see siin ei ole naine, mõtles Harry.

„Mäletad mind?” karjus Andrew üle müra, mida tekitas mürtsuv 70ndate disko. „Ma olen see, kes käis Ingeri kohta küsimas. Kas me saaksime rääkida?”

Punajuukseline muutus tõsiseks. Ta noogutas, andis märku ühele teisele tüdrukule ja näitas neile teed köögi taha väikesse suitsuruumi.

„Any news about what happened?” küsis ta ja rohkem polnudki Harryl vaja mõistmaks, et tüdruk rääkis paremini rootsi kui inglise keelt.

„Ma kohtusin kord ühe vana mehega,” ütles Harry norra keeles. Tüdruk vaatas teda üllatunult.

„Ta oli laevakapten Amazonasel. Pärast seda, kui ta oli portugali keeles kolm sõna öelnud, sain ma aru, et ta on rootslane. Ta oli kolmkümmend aastat seal elanud. Ja ma ei oska sõnagi portugali keelt.”

Punajuukseline nägi algul hämmeldunud välja, kuid hakkas siis naerma. Helisev, rõõmus naer, mis pani Harry mõtlema ühe või teise haruldase metsalinnu peale.

„Kas see torkab tõesti nii väga kõrva?” küsis ta rootsi keeles. Tal oli sügav, rahulik hääl ja õrnalt kurguhäälsed r-id.

„Intonatsioon,” vastas Harry. „Te ei saa sellest intonatsioonist iial vabaks.”

„Do you guys know each other?” Andrew vaatas neid kahtlustavalt.

Harry vaatas punajuukselise poole.

„Nope,” vastas too.

Ja kas sellest pole mitte kahju, mõtles Harry omaette.

*

Punajuukselise nimi oli Birgitta Enquist ja ta oli elanud Austraalias neli aastat ning töötanud The Alburys aasta.

„Me rääkisime muidugi tööl olles omavahel, aga mul ei olnud Ingeriga mingit eriti lähedast suhet, ta hoidus enamasti omaette. Meil on baaris punt, kes vahel linna peal käib, ja siis juhtus mõnikord, et ta ilmus välja, kuid ta polnud kõige innukamate hulgas. Ta oli just ühe Newtowni tüübi juurest ära kolinud, kui ta siin alustas. Kõige isiklikum, mida ma temast tean, on see, et suhe muutus aja jooksul tema jaoks liiga piiravaks. Tal oli vajadus uute impulsside järele.”

„Kas tead, kellega ta läbi käis?” küsis Andrew.

„Tegelikult mitte. Nagu ma ütlesin, siis rääkisime omavahel küll, aga ta ei andnud mulle kunagi mingit täielikku ülevaadet oma elust. Mitte et ma oleksin küsinud ka. Oktoobris võttis ta ette ühe käigu põhja poole Queenslandi ja kohtus seal vist mingi Sydney pundiga, kellega ta pärast seda kontakti hoidis. Ma usun, et ta kohtus seal ühe tüübiga, too käis ühel õhtul siin. Aga kõike seda olen ma teile ju juba rääkinud,” ütles ta küsivalt.

„Ma tean, kallis preili Enquist, ma tahan lihtsalt, et minu Norra kolleeg kuuleks seda otse sinult ja saaks samal ajal näha, kus Inger töötas. Harry Holy on ju Norra parim uurija ning võib olla asju, mida me Sydney politseis ei ole tähele pannud, kuid mis võiksid talle silma jääda.

Harryt tabas äge köhahoog.

„Kes on Mr. Bean?” küsis ta imeliku pingul häälega.

„Mr. Bean?” Birgitta vaatas neid mõistmatult.

„Või keegi, kes meenutab seda Inglise koomikut ... kas tema nimi pole mitte Rowan Atkinson?”

„Aa, sa mõtled Mr. Beani!” ütles Birgitta ja naeris jälle metsalinnunaeru. Naera veel, mõtles Harry.

„See on Alex, baariomanik. Ta tuleb alles hiljem.”

„Meil on põhjust arvata, et ta oli Ingerist huvitatud.”

„Alex vaatas Ingerit hea pilguga, tõsi. Ja mitte ainult Ingerit, suurem osa tüdrukuid baaris on ühel või teisel ajal tema meeleheitlike püüdluste objektiks olnud. Või siis Viiulrai, nagu meie teda kutsume. Mr. Beaniks nimetas teda ainult Inger. Tal vaesekesel ei ole kerge. Üle kolmekümne, elab ema juures ega jõua omadega kuhugi. Aga bossina on ta täiesti okei. Ja täiesti kahjutu, kui te seda mõtlete.”

„Kuidas sa seda tead?”

Birgitta kirtsutas nina.

„Temas ei ole seda.”

Harry teeskles, nagu teeks plokki märkmeid.

„Kas sa tead, kas Inger tundis kedagi või kohtus kellegagi, kelles ... noh, „oleks see”?”

„Noh, siin liigub palju erinevaid tüüpe. Mitte kõik pole homod ning oli palju neid, kellele Inger silma jäi, ilus nagu ta on. Oli. Aga mulle ei tule kedagi konkreetset pähe. Oli üks ...”

„Jah?”

„Ei, ei midagi.”

„Ma nägin raportist, et Inger oli siin tööl sel õhtul, kui ta eeldatavasti tapeti. Kas sa tead, kas tal oli pärast tööd midagi kokku lepitud või pidi ta otse koju minema?”

„Ta võttis köögist mingeid toidujääke kaasa, ütles, et need on koerale. Ma teadsin, et tal ei ole koera, nii et ma küsisin, kuhu ta läheb. Ta ütles, et läheb koju. Rohkem ma ei tea.”

„Tasmaania kukkurkurat,” pomises Harry. Birgitta vaatas teda küsivalt. „Tema korteri omanikul on koer,” lisas Harry selgituseks. „Sellele pidi kindlasti midagi altkäemaksuks andma, et terve nahaga sisse pääseda.”

Harry tänas selgituste eest. Kui nad olid minemas, ütles Birgitta: „Meil siin The Alburys on väga kahju selle pärast, mis juhtus. Kuidas tema vanemad hakkama saavad?”

„Mitte just kõige paremini, ma kardan,” ütles Harry. „Mõlemad on muidugi šokis. Ja süüdistavad ennast selles, et lasid tal siia sõita. Kirst saadetakse homme Norrasse. Ma võin Oslo aadressi hankida, kui tahate matusteks lilli saata.”

„Aitäh, see oleks sinust väga kena.”

Harryl oli tahtmine veel millegi kohta küsida, kuid keset kogu seda surma ja matuste juttu ta ei suutnud. Teel välja nägi ta tüdruku lahkumisnaeratust võrkkestal. Ta teadis, et see jääb sinna veel mõneks ajaks.

„Pagan võtaks,” pomises ta enda ette. „Kull või kiri.”

Lokaalis seisid kõik transvestiidid ja tubli ports teisi külastajaid baarileti taga püsti ja tegid järele Katrina & The Wavesi. „Walking On Sunshine” üürgas kõlaritest.

„Sellises kohas nagu The Albury pole aega liiga pikaks kurvastamiseks ja järelemõtlemiseks,” ütles Andrew.

„Nii see ilmselt peabki olema,” vastas Harry. „Elu läheb edasi.” Ta palus Andrew’l natuke oodata, läks baari tagasi ja viipas Birgittale.

„Vabandust, ainult üks viimane küsimus veel.”

„Jah?”

„Harry hingas sügavalt sisse. Ta kahetses juba, kuid oli liiga hilja.

„Kas tead siin linnas mõnd head Tai restorani?”

Birgitta mõtles järele.

„Jaa, üks on Bent Streetil, kesklinnas. Tead sa, kus see on? Räägitakse, et see pidavat olema väga hea.”

„Nii hea, et võiksid kaaluda kaasatulemist?”

See ei kõlanud sugugi hästi, mõtles Harry. Pealegi oli see ebaprofessionaalne. Tegelikult vägagi. Birgitta ohkas tülpinult, aga mitte nii tülpinult, et Harry poleks aru saanud, et võimalus on olemas. Pealegi oli naeratus endiselt suunurkades.

„Kasutad sa seda tihti?”

„Üsna tihti.”

„Kas see töötab?”

„Statistilisest vaatepunktist? Mitte eriti.”

Birgitta naeris, kallutas pea viltu ja vaatas Harryt uudishimulikult. Siis kehitas ta õlgu.

„Miks mitte? Ma olen kolmapäeval vaba. Kell üheksa. Ja sina teed välja, võmmisinder.”