Читать книгу Salajaki lahing - Юхан Теорин - Страница 12

Ristin ja cari istuvad kindluse tornis. Liikumatult, näljaselt.

Ristin veeretab oma nelja Heli kuuli. Need on küpsete murakate suurused, aga kõvad ja rasked.

„Kas sa omadele oled juba rääkinud?“ küsib Cari, kes istub Ristini selja taga.

Ristin raputab pead. Ta teab, mida Cari silmas peab: Heli kuulid kuulavad pealt. Need kinkis jumalanna Hel. Ta andis kuulid viitritele koos nelja päikesesauaga, mida prints Dhor alati kaasas kannab, et kevadet äratada. Kuule on ikka edasi pärandatud. Ristin päris need, kui tema ema neli talve tagasi enam talveunest ei ärganud.

Ristin rullib kuule oma kõhnade kätte vahel ja laulab tasa. Ta kuuleb, kuidas teised maaraviitrid ümberringi üles ärkavad.

Kambrisse imbub ere valgus. Kajte ja teised maarad avavad torni tihedaid aknaluuke. Koos valgusega tulevad mägedest lõhnad. Vee ja taimede lõhnad. Siis kostab Kajte kutselaul. Tulgu kõik kevadet tervitama.

Cari ja Ristin ajavad end samuti püsti. Nad ronivad aeglaselt trepist üles suurtorni tippu kambri kohal. Välja kevadtuule kätte. Ja päikese heleda palge ette.

Org kindluse all on sulanud. Lumest on järel vaid riismed. Kolmkümmend maaraviitrit hingavad sügavalt sisse ja laulavad kevade auks. Päikese auks, kes nad üles äratas.

Siis pöörduvad maarad põhja poole, kuristiku poole, mida hüütakse Jarmalandiks. Nad hakkavad kisendama. Kiledat võitluslaulu, mis tervitab allilma jumalannat Heli. Teda, kes tõuseb öösel sügavikust, nägu surnuvalge.

Alt paistab Jarmalandi piir nagu hiiglaslik serv. Jääst edasi vaid pilved.

Jarmaland. Kaljude ja pimeduse maailm. Kus elavad jäledad väikesed pukid ja eluohtlikud öökaarnad.