Читать книгу 21 õppetundi 21. sajandiks - Yuval Noah Harari - Страница 5

Inimesed mõtlevad pigem lugudes kui faktides, arvudes või võrrandites ja mida lihtsam lugu, seda parem. Igal üksikinimesel, inimrühmal ja rahval on oma lood ning müüdid. Kuid 20. sajandil sõnastas maailma eliit New Yorgis, Londonis, Berliinis ja Moskvas kolm suurt lugu, mis pidid ära seletama kogu mineviku ning ennustama kogu maailma tulevikku. Need olid fašistlik lugu, kommunistlik lugu ja liberaalne lugu.

Fašistlik lugu seletas ajalugu võitlusena rahvaste vahel ning unistas maailmast, mida valitseb vaid üks inimrühm, kes kõik teised allutab. Kommunistlik lugu seletas ajalugu võitlusena ühiskonnaklasside vahel ja unistas maailmast, kus kõiki inimrühmi ühendab üks ühiskondlik süsteem, mis kas või vabaduse hinnaga võrdsuse tagab. Liberaalne lugu seletas ajalugu võitlusena vabaduse ja türannia vahel ning unistas maailmast, kus kõik inimesed tegutsevad vabalt ning rahumeelsena koos võimalikult väikese keskse võimu all, isegi kui sellega kaasneb mõningane ebavõrdsus.

Konflikt nende kolme loo vahel saavutas haripunkti Teises maailmasõjas, mille tulemusel heideti fašistlik lugu kõrvale. 1940. aastate lõpust kuni 1980. aastate lõpuni oli maailm lahinguväli kahe alles jäänud loo – kommunismi ja liberalismi – vahel. Siis varises kommunistlik lugu koost ning liberaalne lugu jäi ainsana valitsevaks teejuhiks inimkonna minevikku ja asendamatuks käsiraamatuks maailma tuleviku kohta – vähemalt nii näis see maailma eliidile.

Liberaalne lugu ülistab vabaduse väärtust ja jõudu. Selle järgi elas inimkond tuhandeid aastaid rõhuvate valitsemisviiside all, mis andsid inimestele üksikud poliitilised õigused, majanduslikud võimalused ja isikuvabadused ning piirasid tugevalt isikute, ideede ja kaupade vaba liikumist. Kuid inimesed võitlesid vabaduse eest ning aegamööda võttis see ka võimust. Jõhkraid diktatuure asendasid demokraatlikud valitsused. Vaba ettevõtlus asendas majanduspiiranguid. Pimesi kuuletuvatele kitsarinnalistele preestritele ja minevikku kinni jäänud tavadele allumise asemel õppisid inimesed oma peaga mõtlema ning enda südant järgima. Müüre, kraave ja okastraataedu asendasid maanteed, ülipikad sillad ning kihavad lennujaamad.

Samal ajal tunnistab liberaalne lugu, et maailmas ei ole sugugi kõik korras ja paljud takistused nõuavad endiselt ületamist. Suurt osa meie planeedist valitsevad türannid ja ka kõige liberaalsemates riikides kannatavad paljud elanikud vaesuse, vägivalla ning rõhumise all. Kuid me vähemalt teame, mida teha, et neid probleeme lahendada: inimestele tuleb rohkem vabadust anda. Peame kaitsma inimõigusi, tagama kõigile valimisõiguse, looma vaba turu ja lubama inimestel, ideedel ja kaupadel maailmas võimalikult vabalt liikuda. See liberaalne imerohi, mida on väiksemate teisendustega tunnistanud ühtmoodi nii George W. Bush kui ka Barack Obama, ütleb, et poliitiliste ja majanduslike süsteemide liberaliseerimist ning üleilmastamist jätkates tagame rahu ja heaolu kõigile.1

Progressi peatamatu võidukäiguga liituvad riigid saavad tasuks rahu ja jõukuse ning seda üsna peagi. Riigid, mis paratamatu saatuse vastu tõrguvad, kannatavad seni, kuni nemadki näevad valgust, avavad piirid ja liberaliseerivad ühiskonna, poliitika ja turu. See võib küll aega võtta, aga lõpuks on Põhja-Korea, Iraak ja El Salvador samasugused nagu Taani või Iowa.

1990. ja 2000. aastatel sai sellest loost ülemaailmne mantra. Paljud valitsused Brasiiliast Indiani võtsid üle liberaalse lähenemise, püüdes nii minna kaasa ajaloo kõigutamatu kulgemisega. Need, kes seda ei teinud, näisid möödunud ajastutest pärit fossiilidena. 1997. aastal noomis Ameerika Ühendriikide president Bill Clinton enesekindlalt Hiina valitsust, öeldes, et Hiina poliitika liberaliseerimisest keeldumine asetab Hiina ajaloos valele poolele.2

Kuid alates 2008. aastal maailma tabanud majanduskriisist on üha enamate inimeste liberaalse loo pettekujutlused purunema hakanud. Müürid ja tulemüürid on jälle moes. Vastuseis sisserändele ja kaubanduslepetele aina kasvab. Näiliselt demokraatlikud valitsused õõnestavad kohtusüsteemi sõltumatust, piiravad ajakirjandusvabadust ja kujutavad igasugust opositsiooni riigireetmisena. Ainuvalitsejad riikides nagu Türgi ja Venemaa katsetavad uut tüüpi mitteliberaalse demokraatiaga ning koguni diktatuuriga. Praegu julgeksid vaid vähesed täie enesekindlusega väita, et Hiina Kommunistlik Partei asetseb ajaloos valel poolel.

2016. aasta, mil Ühendkuningriigis toimus rahvahääletus riigi lahkumise üle Euroopa Liidust ja Ameerika Ühendriikide presidendiks valiti Donald Trump, tähistas aega, kui pettekujutluste purunemise hiidlaine tabas Lääne-Euroopa ning Põhja-Ameerika paduliberaalseid riike. Kui mõni aasta tagasi üritasid ameeriklased ja eurooplased endiselt relvade abil Iraaki ning Liibüat liberaliseerida, siis praegu peavad paljud inimesed Ameerika Ühendriikides Kentuckys ja Inglismaal Yorkshire’is liberaalset arusaama soovimatuks või saavutamatuks. On neid, kellele on hakanud meeldima vana hierarhiline maailmakord, ning nad ei taha loobuda oma rassist, rahvusest või soost tulenevatest eesõigustest. Teised on (kas õigesti või ekslikult) jõudnud järeldusele, et liberaliseerimine ja üleilmastamine kujutavad hiiglaslikku väljapressimist, mis peab rahvahulkade kulul ülal ning toetab tillukest paremikku.

Aastal 1938 anti inimestele valida kolme loo vahel, aastal 1968 kahe loo vahel ja aastal 1998 näis alles olevat vaid üks lugu; praegu aga ei ole meil enam ühtki lugu. Pole ime, et liberaalsed eliidid, kes valitsesid viimastel aastakümnetel suurt osa maailmast, on šokiseisundis ja segaduses. Elu koos ühe looga on kõige kindlam. Kõik on ilmselge. Ilma ühegi loota jäämine on aga hirmutav. Miski ei tundu enam loogiline. Natuke nagu Nõukogude nomenklatuur 1980. aastatel, ei mõista ka liberaalid, kuidas ajalugu saab kindlaks määratud kursilt kõrvale kalduda ning neil puudub teine arusaam tegelikkuse tõlgendamiseks. Suuna kaotamine paneb nad mõtlema apokalüptilistes terminites, nagu tähendaks ajaloo kõrvalekaldumine kujuteldava õnneliku lõpu poole viivalt teelt paratamatult maailma lõppu. Suutmata tegelikku olukorda aduda, täituvad meeled katastroofistsenaariumidega. Nii nagu inimene, kes kujutab ette, et äge peavalu tähendab pahaloomulist ajukasvajat, nii kardavad paljud liberaalid, et Brexit ja Donald Trumpi esilekerkimine kuulutavad ette inimühiskonna lõppu.

Sääskede tapmisest mõtete tapmiseni

Sihituse ja läheneva hukatuse tunde muudab veel teravamaks tehnoloogiline areng. Liberaalne poliitiline korraldus loodi tööstusajastul, et hallata aurumootorite, naftatöötlemistehaste ja telerite maailma. Sellel on revolutsioonidega info- ja biotehnoloogias raske toime tulla.

Nii poliitikutel kui ka valijatel on keeruline uusi tehnoloogiaid hoomata, nende plahvatusohtliku võimekuse rihtimisest rääkimata. 1990. aastatest on internet muutnud maailma arvatavasti rohkem kui miski muu, kuid interneti-revolutsiooni eestvedajateks olid pigem tarkvarainsenerid kui parteid. Kas te olete kunagi valimistel internetile oma hääle andnud? Demokraatlik korraldus üritab endiselt taibata, mis toimub, ning sel puuduvad paljuski vahendid, et tulla toime eesootavate vapustustega nagu tehisintellekti pealetung ja plokiahela (ingl blockchain) võidukäik.

Juba praegu on arvutid muutnud finantssüsteemi nii keeruliseks, et üksnes vähesed suudavad sellest aru saada. Tehisintellekti täiustudes võime peagi jõuda niikaugele, et ükski inimene ei saa enam rahaasjadest sotti. Milline mõju on sellel poliitilistele arengutele? Kas te kujutate ette valitsust, mis ootab vaguralt, kuni mingi algoritm selle eelarve või uue maksureformi heaks kiidab? Samal ajal võivad partnervõrkude (P2P) hallatavad plokiahelad ja krüptovaluutad nagu bitcoin kogu rahasüsteemi täielikult ümber kujundada nii, et äärmuslikud maksureformid muutuvad vältimatuks. Näiteks võib dollarite maksustamine muutuda võimatuks või ülearuseks, sest enamik tehinguid tähendab info vahetamist, millega ei kaasne rahvusvaluuta selgelt jälgitavat liikumist ühest käest teise. Valitsustel tuleb seega leiutada võib-olla täiesti uut laadi maksud, näiteks informatsioonile kehtestatav infomaks, mida tasutakse samuti infos, mitte dollarites. Kas poliitiline korraldus suudab kriisiga toime tulla enne, kui sellel raha otsa saab?

Veel tähtsam on, et info- ja biotehnoloogia paarisrevolutsioon ei pruugi ümber kujundada üksnes majandust ning ühiskonda, vaid ka meie kehad ja meele. Inimesed on ajaloo jooksul õppinud küll valitsema maailma enda ümber, kuid oma sisemaailma pole nad suutnud seni kuigivõrd kontrolli alla saada. Me oskame ehitada paisu ja peatada jõe voolamist, aga me ei oska peatada keha vananemist. Me oskame luua niisutussüsteeme, aga meil pole seni olnud aimugi, kuidas luua aju. Kui sääsk meie kõrva ääres piniseb, siis oskame selle maha lüüa, aga kui mingi mõte meil peas kumiseb ega lase meil magada, ei oska suurem osa meist seda mõtet vagaseks teha.

Revolutsioonid info- ja biotehnoloogias annavad meile kontrolli sisemaailma üle ning võimaldavad meil luua ja toota elu. Me õpime, kuidas ise aju luua, elu pikendada ja mõtteid vaigistada. Keegi ei tea, millised on selle kõige tagajärjed. Inimesed on saanud alati paremini hakkama tööriistade leiutamise kui nende mõistliku kasutamisega. Paisuga jõge taltsutada on lihtne, kuid hinnata selle sammu mõju ökosüsteemile on tunduvalt raskem. Samamoodi on lihtsam meie meeles toimuvat ümber suunata kui ette arvata, kuidas see meie psüühikale ja meie sotsiaalsüsteemidele mõjub.

Me omandasime ajaga võime välist maailma enda huvides ära kasutada ning kujundada ümber kogu planeet, kuid kuna me ei mõistnud ülemaailmse ökoloogia keerukat süsteemi, on meie tehtud muudatused tahtmatult mõjutanud kogu ökosüsteemi ning me seisame ökoloogilise huku veerel. Eesootavatel sajanditel annavad bio- ja infotehnoloogia meile võime kasutada enda huvides ära sisemaailma ning iseend ümber kujundada, kuid kuna me ei mõista oma meele keerukat süsteemi, võivad tehtavad muudatused meie vaimse süsteemi nii segi lüüa, et seegi võib kokku variseda.

Bio- ja infotehnoloogia revolutsioonide taga seisavad insenerid, ettevõtjad ning teadlased, kes ei ole kuigi teadlikud oma otsuste poliitilistest tagajärgedest ja kes kindlasti ei esinda mitte kedagi. Kas parlamendid ja parteid võiksid ohjad enda kätte haarata? Praegu nii ei tundu. Tehnoloogiline murrang ei ole isegi poliitilise päevakorra eesotsas. Nii oli 2016. aasta Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste kampaanias peamine murrangulise tehnoloogiaga seotud teema Hillary Clintoni e-kirjadega seotud arutelu3,4 ja hoolimata töökohtade kadumise kohta käivast jutust, ei puudutanud kumbki kandidaat automatiseerimise võimalikku mõju tööturule. Donald Trump hoiatas valijaid, et mehhiklased ja hiinlased võtavad ameeriklastelt töö ning seetõttu tuleb Mehhiko piirile ehitada müür.5 Ta ei hoiatanud valijaid kunagi, et algoritmid võivad nad töökohtadest ilma jätta, samuti ei teinud ta ettepanekut ehitada California piirile tulemüür.

See võib olla üks põhjus (kuigi sugugi mitte ainus), miks ka liberaalse lääne tagalaks olevates riikides on valijad kaotamas usku liberaalsesse loosse ja demokraatlikusse arengusse. Tavainimesed ei pruugi tehisintellektist ega biotehnoloogiast aru saada, kuid nad aduvad, et tulevik läheb neist mööda. 1938. aastal võis tavalise inimese olukord Nõukogude Liidus, Saksamaal või Ameerika Ühendriikides olla küll täbar, kuid vähemasti kuulis ta pidevalt, et ta on maailmas kõige tähtsam ja just tema ongi tulevik (seda loomulikult vaid juhul, kui ta oli „tavainimene”, mitte juut või aafriklane). Ta vaatas propagandaplakateid, millel kujutati üldjuhul kangelaslikes poosides söekaevureid, tehasetöölisi ja koduperenaisi, nähes neil iseennast: „Seal plakatil olen mina! Ma olen tulevikukangelane!”6

Tänapäeval tunneb tavainimene end üha tähtsusetumana. TED (technology, entertainment, design – tehnoloogia, meelelahutus, disain) konverentside kõnedes, valitsuse mõttekodades ja kõrgtehnoloogia konverentsidel pillatakse õhinal hulga salapäraseid sõnu: globaliseerumine, plokiahel, geenitehnoloogia, tehisintellekt, masinõpe, mida tavainimesed ei oska kuidagi endaga seostada. Liberaalne lugu oli tavaliste inimeste lugu. Kuidas võiks see jääda tähenduslikuks küborgide ja võrgustatud algoritmide maailmas?

20. sajandil tõstsid rahvahulgad mässu enda ärakasutamise vastu ning püüdsid anda oma kandvale osale majanduses ka poliitilise jõu. Nüüd kardavad rahvahulgad tähtsusetuks muutumist ja kasutavad palavikulise õhinaga neile veel alles jäänud poliitilist jõudu enne, kui on liiga hilja. Brexit ja Trumpi võimuletulek võivad osutada traditsioonilistele sotsialistlikele revolutsioonidele vastanduvat suunda. Venemaa, Hiina ja Kuuba revolutsioonid sõltusid inimestest, kes olid hädavajalikud majandusele, kuid kel puudus poliitiline võim; 2016. aastal toetasid Trumpi ja Brexitit suuresti inimesed, kel oli endiselt poliitilist mõjujõudu, kuid kes kartsid kaotada majanduslikku väärtust. Võib-olla ei ole 21. sajandi rahvarahutused suunatud inimesi kurnava majanduseliidi vastu, vaid majanduseliidi vastu, kelle jaoks inimesed on üleliigsed.7 See võib olla juba ette kaotatud lahing. Tähtsusetuse vastu on tunduvalt raskem võidelda kui ärakasutamise vastu.

Liberaalne fööniks

See pole sugugi esimene kord, kui liberaalne demokraatia seisab silmitsi usalduskriisiga. Ajast, mil see lugu 19. sajandi teises pooles ülemaailmse mõjujõu saavutas, on seda korrapäraselt tabanud ka kriisid. Üleilmastumise ja liberaliseerimise esimene ajajärk lõppes tapatalgutega Esimeses maailmasõjas, mil imperialistlik võimupoliitika peatas progressi ülemaailmse võidukäigu. Austria ertshertsogi Franz Ferdinandi tapmisele Sarajevos8 järgnenud päevadel ilmnes, et suurvõimud uskusid meelsamini imperialismi kui liberalismi ning maailma vaba ja rahumeelse kaubanduse abil üheks liitmise asemel keskendusid nad sellele, et alistada endale toore jõuga veel suurem tükk maakerast. Kuid liberalism elas selle aja üle ja väljus ajalookeerisest tugevamana kui varem, lubades, et see oli „sõda, mis lõpetas kõik sõjad”. Väidetavalt näitas see enneolematu verevalamine inimkonnale, milline oli imperialismi koletu hind ja inimesed olid nüüd lõpuks ometi valmis looma uue maailmakorra, mis tugineks vabaduse ning rahu põhimõtetele.

Siis tuli Hitleri ajahetk, kui 1930. aastatel ja 1940. aastate alguses näis fašism lühikese aja vältel lausa vastupandamatuna. Selle ohu kõrvaldamine juhatas sisse järgmise kriisi. Che Guevara ajahetkel näis 1950. ja 1970. aastatel taas kord, et liberalism püsis vaevu jalul ning tulevik oli kommunismi päralt. Lõpuks oli ikkagi kommunism see, mis kokku varises. Kaubanduskeskus osutus Gulagist mitu korda tugevamaks. Veel tähtsam oli, et liberaalne lugu osutus vastastest palju paindlikumaks ja dünaamilisemaks. See saavutas imperialismi, fašismi ja kommunismi üle võidu, võttes neilt üle mõne nende parima idee ning võtte. Eelkõige õppis liberaalne lugu kommunismilt empaatiat suurendama ja vabaduse kõrval ka võrdsust väärtustama.

Alguses hoolis liberaalne lugu peaasjalikult keskklassi kuuluvate Euroopa meeste vabadustest ja eesõigustest ning näis töölisklassi, naiste, vähemuste ja mitte-läänlaste rasket olukorda eiravat. Kui Ühendkuningriik ja Prantsusmaa 1918. aastal õhinal vabadusest rääkisid, ei pidanud nad silmas oma ülemaailmsete impeeriumide alamaid. Näiteks vastati India enesemääramisõiguse nõuetele 1919. aastal Amritsari tapatalgutega, mille käigus Briti armee tappis sadu relvastamata meeleavaldajaid.

Veel Teise maailmasõja järel oli lääne liberaalidel endiselt väga raske oma väidetavalt universaalseid väärtusi mitte-läänlastele kohaldada. Näiteks oli üks esimesi asju, mida hollandlased viis aastat kestnud ränga natsiokupatsiooni alt 1945. aastal vabanedes tegid, armee taastamine ja selle saatmine teisele poole maakera, et taastada oma võim Hollandi endises koloonias – Indoneesias. Kui 1940. aastal loobusid hollandlased iseseisvusest juba neli päeva kestnud vastupanu järel, siis Indoneesia iseseisvuse mahasurumise nimel võitlesid nad üle nelja pika ja piinarikka aasta. Pole ime, et paljud rahvuslikud vabastusliikumised kõikjal maailmas panid lootuse pigem kommunistlikule Moskvale ja Pekingile kui vabaduse isehakanud eestseisjatele läänes.

Aegamööda suutis liberaalne lugu siiski oma silmapiiri avardada ning jõudis vähemalt teoorias eranditult kõigi inimeste vabaduste ja õiguste väärtustamiseni. Vabaduse ulatusala laienedes mõistis liberaalne lugu ka kommunismile omaste hoolekandesüsteemide tähtsust. Ilma teatava ühiskondliku turvavõrgustikuta ei ole vabadusest suuremat kasu. Sotsiaaldemokraatlikud heaoluriigid sidusid demokraatia ja inimõigused riigi rahastatud hariduse ning tervishoiuteenustega. Koguni padukapitalistlikud Ameerika Ühendriigid on mõistnud, et vabaduse kaitsmine nõuab vähemalt mingisuguseid riiklikke hoolekandeteenuseid. Nälgivatel lastel ei ole üldse vabadusi.

1990. aastate alguses kuulutasid nii mõtlejad kui ka poliitikud „ajaloo lõppu”, kinnitades enesekindlalt, et kõik senised suured poliitilised ja majanduslikud küsimused on leidnud lahenduse ning demokraatiast, inimõigustest, vabast turust ja riiklikest hoolekandeteenustest koosnev täiustatud liberaalne pakett on end lõplikult kehtestanud. Näis, et see pakett oli määratud levima üle kogu maailma, ületama kõik takistused, kaotama rahvusriikide piirid ja muutma inimkonna üheks vabaks ülemaailmseks kogukonnaks.9

Kuid ajalugu ei lõppenud ning Franz Ferdinandi, Hitleri ja Che Guevara ajahetke järel oleme jõudnud Trumpi hetke. Kuid seekord ei seisa liberaalne lugu vastamisi sidusa ideoloogilise vastasega, nagu kunagi olid imperialism, fašism või kommunism. Trumpi hetk on mitu korda nihilistlikum.

Kui 20. sajandi peamistel mõttevooludel ja liikumistel oli visioon, mis hõlmas kogu inimkonda – olgu selleks siis ülemaailmne võim, revolutsioon või vabastamine –, siis Donald Trump midagi sellist ei paku. Vastupidi. Tema keskne sõnum on, et Ameerika ülesanne ei ole mingit ülemaailmset visiooni sõnastada ega edendada. Niisamuti ei ole ka Ühendkuningriigi Brexiti liikumise esindajatel Lahtiühendatud Kuningriigi tuleviku kohta selget plaani: Euroopa ja maailma tulevik jääb nende nägemisulatusest väljapoole. Suurem osa Trumpi ja Brexiti poolt hääletanud inimestest ei hüljanud sellega kogu liberaalset paketti, esmajoones kaotasid nad usu selle üleilmastumist puudutavasse ossa. Nad usuvad endiselt demokraatiasse, vabasse turgu, inimõigustesse ja ühiskondlikusse vastutusse, kuid leiavad, et need head ideed peaksid püsima riigi piirides. Nad usuvad, et parim moodus Yorkshire’is või Kentuckys valitseva vabaduse ja heaolu säilitamiseks on ehitada nende piirile müür ning kohaldada välismaalaste suhtes mitteliberaalset poliitikat.

Tõusva suurvõimu Hiina lähenemine on peaaegu vastupidine: sisepoliitikas on riik liberaliseerimisega endiselt vägagi ettevaatlik, kuid suhtluses ülejäänud maailmaga on riik omaks võtnud palju liberaalsema lähenemise. Kui tõele au anda, siis vabakaubanduse ja rahvusvahelise koostöö vallas näib just Hiina president Xi Jinping Obama tegeliku järeltulijana. Marksismi-leninismi tagaplaanile asetanud Hiina paistab liberaalse rahvusvahelise korraga pigem rahul olevat.

Uuesti esilekerkiv Venemaa näeb end ülemaailmse liberaalse korra tunduvalt jõulisema vastasena, kuid hoolimata sõjalise jõu taastamisest on riik ideoloogilises plaanis pankrotis. Vladimir Putin on kahtlemata menukas nii Venemaal kui ka mitmesuguste parempoolsete liikumiste hulgas üle kogu maailma, kuid tal puudub üleilmne maailmavaade, mis võiks kõnetada töötuid hispaanlasi, rahulolematuid brasiillasi ja lihtsameelseid Cambridge’i üliõpilasi.

Venemaa pakub küll liberaalsele demokraatiale alternatiivi, kuid seda uut mudelit ei saa kuidagi pidada sidusaks poliitiliseks ideoloogiaks. Pigem on tegu poliitilise praktikaga, kus teatud hulk oligarhe monopoliseerib riigi jõukuse ja võimu ning kasutab seejärel kontrolli meedia üle, et varjata oma toiminguid ning kindlustada oma võimu. Demokraatia tugineb Abraham Lincolni põhimõttele: „Sa võid lollitada kõiki inimesi mõnda aega ja mõnd inimest kogu aeg, kuid sa ei saa lollitada kõiki inimesi kogu aeg.” Kui valitsus on korrumpeerunud ega suuda rahva elu parandada, siis saab küllaldaselt suur hulk kodanikke sellest lõpuks aru ning valitsus vahetatakse välja. Kuid valitsuse kontroll meedia üle õõnestab Lincolni loogikat, sest see ei lase inimestel tõde näha. Meedia monopoliseerinud valitsev oligarhia võib ikka ja jälle oma vead teiste kaela ajada ning juhtida rahva tähelepanu välis-ohtudele – olgu need siis tegelikud või kujuteldavad.

Sellise oligarhia all elades on alati mingi kriis, mis on tähtsam kui niisugused igavad teemad nagu tervishoid ja keskkonnareostus. Välisohu või võimaliku riigipöörde valguses pole kellelgi aega muretseda ülerahvastatud haiglate ja reostatud jõgede pärast. Tagades lakkamatu kriiside voo, võib korrumpeerunud oligarhia valitsemist lõpmatuseni pikendada.10

Kuigi oligarhia mudel on tegelikkuses osutunud elujõuliseks, ei meeldi see kellelegi. Erinevalt teistest ideoloogiatest, mis uhkusega oma arusaamu esitlevad, ei ole valitsevad oligarhiad oma tegude üle kuigi uhked ja kalduvad kasutama suitsukatteks teisi ideoloogiaid. Nii teeskleb Venemaa demokraatiat ning selle ladvik vannub truudust pigem Vene rahvusluse ja õigeusu väärtustele kui oligarhiale. Prantsuse ja Ühendkuningriigi paremäärmuslased võivad küll toetuda Venemaa abile ning väljendada Putini vastu imetlust, kuid isegi nende valijad ei taha elada riigis, mis tegelikult Vene mudelit jäljendaks – riigis, kus kõikjal lokkab korruptsioon, teenused ei toimi, puudub õigusriik ja valitseb tohutu ebavõrdsus. Mõningate uurimuste järgi on Venemaa majanduslikult üks kõige ebavõrdsemaid riike maailmas: 87 protsenti kogu riigi jõukusest on koondunud kümne protsendi kõige rikkamate inimeste kätte.11 Kui paljud töölisklassi kuuluvad Rahvusrinde12 toetajad tahaksid sellise jõukuse jaotumise mustri üle võtta ka Prantsusmaal?

Inimesed hääletavad jalgadega. Maailmas reisides olen paljudes riikides kohanud suurt hulka inimesi, kes tahaksid suunduda elama Ameerika Ühendriikidesse, Saksamaale, Kanadasse või Austraaliasse. Olen kohanud ka mõnda, kes tahaks kolida Hiinasse või Jaapanisse. Kuid ma ei ole veel kohanud kedagi, kes unistaks Venemaale elama asumisest.

Mis puudutab „ülemaailmset islamit”, siis kõnetab see eelkõige neid, kes selle rüpes on sündinud. See võib küll köita mõningaid inimesi Süürias ja Iraagis ning ehk ka ühiskonnast võõrandunud moslemitest noori Saksamaal ja Ühendkuningriigis, kuid pole kuigi tõenäoline, et Kreeka või Lõuna-Aafrika, rääkimata Kanadast või Lõuna-Koreast, liituks probleemide lahendamiseks ülemaailmse kalifaadiga. Ka sel juhul hääletavad inimesed jalgadega. Iga moslemist nooruki kohta, kes suundub Saksamaalt Lähis-Itta, et elada islami teokraatia all, tuleb arvatavasti sadu Lähis-Ida noori, kes hea meelega teeksid läbi vastupidise teekonna ja alustaksid uut elu liberaalsel Saksamaal.

See võib osutada, et praegune usalduskriis on eelnenutega võrreldes väiksem. Iga liberaal, kelles viimaste aastate sündmused meeleheidet tekitavad, peaks endale meelde tuletama, kui palju hullemana näis elu aastal 1918, 1938 või 1968. Lähiaastatel ei näe me arvatavasti liberaalse loo täielikku hülgamist, vaid pigem üleminekut „etteantud menüü lähenemiselt” „buffet’ mõtteviisile”.

Käimasolevaid arenguid on raske mõista osalt seetõttu, et liberalism ei ole kunagi olnud ühetähenduslik. Liberalism hindab vabadust, kuid vabaduse tähendus sõltub kontekstist. Nii võib vabadus seisneda ühe inimese jaoks vabades valimistes ja demokratiseerimises. Teine aga arvab, et vabadus on seotud kaubanduskokkulepete ja üleilmastumisega. Kolmanda jaoks seostub see geiabielude ja abordiga. Liberalism pakub mitmesuguseid lähenemisi majanduses, poliitikas ja eraelus ning seda nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil. Järgnev tabel võtab kokku liberalismi põhielemendid:

Liberalismi menüü

Viimastel aastakümnetel maailmas valitsenud liberaalne lugu väitis, et kõigi kuue osa vahel valitsevad tugevad olemuslikud seosed. Üks ei saa olemas olla teiseta, sest areng ühes valdkonnas muudab selle hädavajalikuks teisteski valdkondades ning ühtlasi elavdab seda. Näiteks ei saa vaba turg edukalt toimida vabade valimisteta – demokraatiata hakkaks turge peagi mõjutama onupojapoliitika ning korruptsioon valitsuses. Samamoodi edendab sooline võrdõiguslikkus rahvusvahelist rahu – üldjuhul õhutavad sõdu tagant patriarhaalsed väärtused ja macho-poliitikud. Üleilmne lõimumine käib omakorda käsikäes üksikute tarbijate vabadusega – minu isiklik vabadus on suurem, kui mul on võimalus valida kolme kohaliku kaubamärgi asemel saja rahvusvahelise kaubamärgi vahel. Ja nii edasi. Seega, kui riik tahab nautida üht rooga liberalismi etteantud menüüst – näiteks majandusvabadust –, peab see tellima ka kõik ülejäänud road.

Tänapäevaseid populistlikke ja rahvuslikke liikumisi kõikjal maailmas ühendab asjaolu, et kuigi nad väidavad end olevat liberalismi vastu, ei heida ükski neist liberalismi täielikult kõrvale. Pigem loobuvad nad sellisest lähenemisest, mis toetub etteantud menüüle ning tahavad valida liberaalsest buffet’st välja just need palad, mis on kõige rohkem nende maitse järgi. Nii on Trump endiselt vägagi vaba turu ja erastamise poolt, kuid ta usub, et võib neid endale lubada olenemata sellest, et ta õõnestab samal ajal mitmepoolset koostööd ning koguni vabakaubandust. Hiina toetab vabakaubandust ja riigi „üks vöönd, üks tee”13 plaan on üks ambitsioonikaimaid üleilmastumisega seotud projekte, kuid vabade valimiste ideest pole riik sugugi nii vaimustunud. Ühendkuningriigi Brexiti pooldajad toetavad demokraatiat ning neil pole midagi individualismi vastu, kuid neile ei meeldi mõte mitmepoolsest koostööst ja rahvusvahelistele organisatsioonidele liiga suure võimu andmisest. Ungari peaminister Viktor Orbán on nimetanud oma valitsemisviisi mitteliberaalseks demokraatiaks, väites, et Ungaris saab korraldada vabu valimisi ilma, et selleks oleks vaja seista näiteks vähemuste õiguste, mitmekesisuse ja individualismi eest.

Roog, mida peaaegu kõik vähemalt teoorias tahavad, on rahumeelsed rahvusvahelised suhted. See on liberaalse buffet’ šokolaaditort. Roog, mida peaaegu mitte keegi ei taha – ehk ülemaailmne seller –, on immigratsioon. Ka demokraatia, individualismi ja mitmepoolse koostöö kõige tulisemad poolehoidjad pole eriti huvitatud liiga paljude sisserändajate vastuvõtmisest.

Seda, kas buffet’ stiilis lähenemine elujõuliseks osutub, näitab alles tulevik. Sarnasus toidumaailmaga võib olla eksitav. Restorani menüü on peakoka koostatud nimekiri eraldiseisvatest roogadest. Kuid liberaalne lugu on alati väitnud, et liberaalne korraldus on üksteisest sõltuvatest organitest koosnev elav organism. Suppi võib tellida ka magustoiduta, kuid südant ei saa kopsudest lahutada. Kas Trump saab edendada vabaturumajandust Ameerika Ühendriikides, õõnestades samal ajal vabakaubandust ülemaailmsel tasandil? Kas Hiina Kommunistlik Partei saab lõigata majandusliku liberaliseerimise vilju, ilma et see peaks astuma ühtki sammu poliitilise liberaliseerimise poole? Kas ungarlastel saab olla demokraatia isiklike vabadusteta või on Orbáni mitteliberaalne demokraatia lihtsalt kaunikõlalisem väljend diktatuuri kohta? Kas rahvusvaheline rahu saab säilida maailmas, mille piiridele kerkib aina rohkem müüre ja kus hoogustuvad kaubandussõjad? Buffet’ stiilis lähenemine võib kaasa tuua hoopis liberaalse korra koostvarisemise nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil.

Kui tõepoolest nii läheb, mis võiks siis liberaalset lugu asendada? Üks võimalus on üldse loobuda mis tahes ülemaailmselt kehtivast loost ja otsida pidet kohalikest rahvuslikest ja religioossetest lugudest. 20. sajandil olid rahvuslikud liikumised äärmiselt kaalukas poliitiline jõud, kuid neil puudus sidus arusaam meie planeedi tulevikust. Nende ainus plaan oli toetada maakera jagamist iseseisvateks rahvusriikideks. Nii võitlesid Indoneesia rahvuslased hollandlaste ülemvõimu vastu ja Vietnami rahvuslaste siht oli vaba Vietnam, kuid indoneeslastel ega ka vietnamlastel polnud oma lugu, mis inimkonda tervikuna kätkeks. Kui jõudis kätte aeg arutada, kuidas Indoneesia, Vietnam ja kõik ülejäänud vabad rahvusriigid peaksid üksteisega suhestuma ning mida peaks võtma ette ülemaailmsete probleemidega, näiteks tuumaohuga, pöördusid kõik rahvuslased eranditult kas liberaalsete või kommunistlike ideede poole.

Kuid kui liberalism ja kommunism on praeguseks usaldusväärsuse kaotanud, kas poleks siis mõttekam, kui inimesed hülgaksid üldse üheainsa ülemaailmse loo idee? Sest kas polnud kõik need ülemaailmsed lood – kommunism kaasa arvatud – lõppude lõpuks lääne imperialismi looming? Miks peaks Vietnami külaelanikud usaldama mõne Trierist pärit sakslase ja Manchesteri töösturi vaimusünnitisi? Ehk peaks iga riik eraldi leidma isikupärase tee, mida määratleksid vastava riigi enda iidsed tavad? Võib-olla peaksid läänlasedki mõneks ajaks lõpetama püüde maailmas toimuvat juhtida ja keskenduma vahelduseks enda asjadega tegelemisele?

Väidetavalt toimub see juba praegu kõikjal maailmas, kui liberalismi kokkuvarisemise järel tekkinud vaakumit üritatakse ettevaatlikult täita minevikuigatsuslike kujutlustega mingist kohalikust kuldajastust. Ameerika isolatsionalismile üles kutsunud Donald Trump lubas „Ameerika uuesti suureks teha”, nagu olnuks 1980. või 1950. aastate Ameerika Ühendriigid täiuslik ühiskond, mille ameeriklased peaksid 21. sajandil kuidagi taaslooma. Brexiti liikumise eestvedajad unistavad Ühendkuningriigi muutmisest sõltumatuks jõuks, nagu elaksid nad endiselt kuninganna Victoria päevil (1819–1901, valitses aastatel 1837–1901) ja nagu oleks „uhke üksindus” interneti ning ülemaailmse kliimasoojenemise ajastul kuidagi elujõuline poliitika. Hiina eliit on uuesti avastanud algse keiserliku ja konfutsianistliku pärandi, mis täiendab või koguni asendab küsitava väärtusega marksistlikku ideoloogiat, mille nad omal ajal läänest üle võtsid. Venemaal ei ole Putini ametlik siht korrumpeerunud oligarhia loomine, vaid pigem vana tsaaririigi taaselustamine. Sada aastat pärast bolševistlikku revolutsiooni lubab Putin vana tsaaririigi hiilguse naasmist isevalitsuslikul kujul, mida hoiavad alal Vene rahvuslus ja õigeusu vagadus ning mille mõjuala ulatub Balti riikidest Kaukaasiani.

Sarnased minevikku ihaldavad unistused, mis segavad omavahel rahvustunded ja usutavad, toestavad ühtlasi India, Poola, Türgi ning paljude teiste riikide valitsusi. Kuid kusagil ei ole need kujutelmad niivõrd äärmuslikud kui Lähis-Idas, kus islamistid tahavad jäljendada korda, mille prohvet Muhamed 1400 aastat tagasi Mediinas rajas, ja kus Iisraeli fundamentalistlikud juudid teevad 2500 aasta tagusesse piibellikku aega tagasi ulatuvate unistustega silmad ette isegi islamistidele. Iisraeli valitsusliikmed räägivad avalikult lootusest viia nüüdisaegse Iisraeli piirid vastavusse piibli-Iisraeliga, piibellike seaduste taaskehtestamisest ja koguni iidse Jeruusalemma templi ülesehitamisest kohale, kus praegu asub Al-Aqṣā mošee.14

Liberaalsetes eliitides tekitavad sellised arengud õudu ning nad loodavad, et inimkond naaseb liberaalsele rajale enne, kui selleks on liiga hilja. 2016. aasta septembris hoiatas president Obama oma viimases ÜROs peetud kõnes kuulajaid takerdumast eraldusjooni täis tõmmatud maailma ja konflikti, mis kulgeb mööda ammuseid rahvuse, suguharu, rassi ning religiooni piire. Tema sõnul on hoopis avatud turu ja oma tegude eest vastust kandva valitsuse, demokraatia, inimõiguste ning rahvusvahelise õiguse põhimõtted need, mis kujutavad käesoleval sajandil inimarengu kõige kindlamat alustuge.15

Obama osutas õigusega, et arvukatest puudustest hoolimata on liberaalne pakett ometi paremini õnnestunud kui kõik selle alternatiivid. Suur osa inimestest pole kunagi varem saanud nautida sellist rahu ja heaolu, mis valitsevad 21. sajandil liberaalse korra eestkoste all. Esimest korda ajaloos sureb rohkem inimesi pigem vanaduse kui nakkushaiguste, pigem rasvumise kui näljahädade ja pigem õnnetusjuhtumite kui vägivalla tagajärjel.

Kuid liberalismil puuduvad selged vastused suurimatele probleemidele, millega me praegu vastakuti seisame: ökoloogilisele kriisile ja murrangulisele tehnoloogiale. Liberalism on tavapäraselt tuginenud majanduskasvule, mis pidi justkui imeväel lahendama keerulised sotsiaalsed ja poliitilised konfliktid. Liberalism lepitas töölisklassi keskklassiga, usklikud ateistidega, põliselanikud sisserändajatega ja eurooplased aasialastega, lubades kõigile suuremat koogitükki. Olukorras, kus kook pidevalt suuremaks muutus, oligi see võimalik. Kuid majanduskasv ei päästa ülemaailmset ökosüsteemi – vastupidi, see toob kaasa ökoloogilise kriisi. Majanduskasv ei lahenda murrangulise tehnoloogiaga kaasnevaid probleeme – selle eeldus on üha uute murranguliste tehnoloogiate leiutamine.

Liberaalne lugu ja vaba turumajanduse loogika julgustavad inimesi suurelt unistama. 20. sajandi teises pooles sai igale põlvkonnale – olgu siis Houstonis, Shanghais, İstanbulis või São Paulos – osaks eelmisest parem haridus, kvaliteetsemad tervishoiuteenused ja suurem sissetulek. Järgnevatel aastakümnetel võib noorem põlvkond murrangulise tehnoloogia ja ökoloogilise kriisi koosmõju tõttu olla õnnelik, kui neil õnnestub senine olukord säilitada.

Meie ees seisab pidevalt ülesanne luua maailma loost ikka ja jälle tänapäevane tõlgendus. Nii nagu tööstusrevolutsiooniga kaasnenud murrangud lõid pinnase uute, 20. sajandi ideoloogiate tekkeks, nii nõuavad arvatavasti ka eesootavad bio- ja infotehnoloogia revolutsioonid uudseid arusaamu. Järgmisi aastakümneid iseloomustab seega tõenäoliselt tõhus eneseanalüüs ja uute ühiskondlike ning poliitiliste mudelite sõnastamine. Kas liberalism võib end taas uuesti määratleda nagu 1930. ja 1960. aastate kriiside järel ning muutuda veel külgetõmbavamaks? Kas traditsiooniline religioon ja rahvuslus võiksid anda vastuseid, mida liberaalid ei suuda anda, ning kas iidse tarkuse najal saaks ehk luua uue nüüdisaegse maailmavaate? Või on ehk käes aeg minevikuga lõpparve teha ja koostada täiesti uus lugu, mis ei jäta kõrvale üksnes vanad jumalad ja rahvused, vaid ka nüüdisaegsed tuumväärtused – vabaduse ning võrdsuse?

Praegu on inimkond kaugel neile küsimustele mingi üksmeelse vastuse leidmisest. Me elame endiselt nihilistlikus hetkes, millega kaasneb pettekujutluste purunemine ja viha ning kus inimesed on kaotanud usu vanadesse lugudesse, kuid pole veel uut omaks võtnud. Seega, mis saab edasi? Esimese sammuna tuleks meil vaigistada viimsepäevakuulutusi ja lülituda paanika režiimilt ümber hämmingu režiimile. Paanika on teatavas mõttes liigne enesekindlus. See tuleneb rahulolust iseendaga, millega kaasneb arusaam, et ma tean väga hästi, kuhu maailm liigub – ikka allakäigu poole. Hämming on olemuselt alandlikum ja seega läbinägelikum. Kui teil on tunne, et tahaksite mööda tänavat ringi joosta ja karjuda: „Maailmalõpp on lähedal!”, siis üritage endale öelda: „Ei, asi pole selles. Tegelikult ei saa ma lihtsalt aru, mis maailmas toimub.”

Järgnevates peatükkides püüan selgitada mõningaid hämmastavaid uusi võimalusi, mis meil on, ja seda, kuidas võiksime sellest lähtuvalt edasi toimida. Kuid enne inimkonda ees ootavate probleemide võimalike lahenduste juurde asumist tuleb meil paremini mõista väljakutset, mille tehnoloogia meile esitab. Revolutsioonid info- ja biotehnoloogias on veel lapsekingades ning on vaieldav, mil määral need on süüdi liberalismi praeguses kriisis. Suuremal osal inimestest Birminghamis, İstanbulis, Peterburis ja Mumbais on vaid ähmane ettekujutus, kui sedagi, tehisintellekti pealetungist ning selle võimalikust mõjust nende elule. Kuid pole kahtlustki, et tehnoloogiline revolutsioon kogub järgmistel aastakümnetel üksnes hoogu ja asetab inimkonna ette raskeima proovikivi, millega sel on kunagi tulnud rinda pista. Mis tahes lugu, mis tahab inimkonna poolehoidu võita, peab tõestama võimekust tulla toime info- ja biotehnoloogia paarisrevolutsiooniga. Kui liberalism, rahvuslus, islam või mõni uus usutunnistus tahab kujundada maailma aastal 2050, ei piisa üksnes tehisintellekti, suurandmete algoritmide ja biotehnoloogia mõistmisest, vaid see peab muutma need ka uue tähendusliku loo osaks.

Selle tehnoloogilise väljakutse olemuse mõistmiseks oleks ehk kõige otstarbekam alustada tööturu näitest. Ma olen alates 2015. aastast mööda maailma ringi reisinud ja rääkinud inimkonda ees ootavast olukorrast nii valitsusametnike, ettevõtjate, ühiskonnaaktivistide kui ka koolilastega. Iga kord kui jutt tehisintellektist, suurandmete algoritmidest ja biotehnoloogiast nende jaoks igavaks või tüütuks muutub, ei ole mul nende tähelepanu uuesti köitmiseks vaja tavaliselt teha muud, kui mainida vaid üht võlusõna – töökohad. Tehnoloogia revolutsioon võib peagi miljardid inimesed tööturult välja tõrjuda ja luua ulatusliku uue kasutu inimklassi, tuues kaasa ühiskondlikud ning poliitilised rahutused, millega ükski olemasolev ideoloogia ei oska toime tulla. Kogu jutt tehnoloogiast ja ideoloogiast kõlab ehk väga laialivalguva ning kaugena, kuid suure hulga inimeste tööpuudus või tööta jäämise üsna reaalne võimalikkus ei jäta kedagi ükskõikseks.