Читать книгу Messi. Väike poiss, kellest sai jalgpallilegend - Yvette Żółtowska-Darska - Страница 9

Argentinas, nagu ka mujal Lõuna-Ameerikas, ei ole kuigi palju rohelisi jalgpalliväljakuid nagu Euroopas. Enamasti tuleb mängida tänaval või mõnel tühjal platsil ehk potrero’l, kus väravat märgistavad kaks kivi. Mängijad on sellistes karmides oludes tihti üleni sinikaid ja kriimustusi täis, aga just nii saavad neist vastupidavad ja kiired jalgpallurid, keda miski ei suuda peatada.

Las Herase linnaosas Rosarios mängisid lapsed jalgpalli lihtsalt tänaval. Leo ja tema vennad ei lasknud end sellest häirida, nad olid rahul, et üldse mängida said. Õnneks polnud Messi pere kodutänaval kuigi palju autosid. Enamasti sõitis sealt mööda vaid mõni jalgrattur.

Leo parim sõber oli sel ajal tema tädi Marcela poeg Emanuel Biancucchi, keda kutsuti Manuks. Emanuel oli täpselt sama vana kui Leo. Koos oma vanemate vendadega – Matías ja Rodrigo Messi ning Maximilian Biancucchiga – moodustasid nad rühma, mida kutsuti Viisikuks. Vaat see oli alles vinge meeskond!

Vanemad poisid veetsid kogu oma vaba aja jalgpalli tagudes või rattaga sõites. „Pisikesed“ käisid neil kõikjal järel ja mangusid, et neid kampa võetaks. Teatavasti oli poistel suur vanusevahe: Matías oli ju viis ja Rodrigo seitse aastat vanem kui Leo. Seega polnud neil erilist tahtmist Leo ja Manuga mängida, aga valikut ei olnud: vanemad käskisid neil noorematel vendadel silma peal hoida ja jalgpallimäng tundus olevat selleks parim moodus.

Leo jaoks oli vendadega võistlemine suur väljakutse. Talle ei meeldinud kaotada ja seepärast pidi ta leidma „vanadega“ mängides võimaluse võita. Aga kuidas saab viieaastane poiss võistelda kümne- ja kaheteistaastastega, kes on pealegi veel mitu aastat klubis trennis käinud? Ta pidi mängu panema kõik, mis loodus talle andnud oli: väleduse ja kiiruse.

Kui vanemad poisid nägid Leod palli mängimas, ei suutnud nad oma silmi uskuda. Poiss oli kiire nagu välk ja tundus, nagu oleks pall otse ta jala külge kleebitud. Vanematele poistele oli see pinnuks silmas ja kui nad ei suutnud ausal teel palli hankida, võtsid nad kasutusele ebaausad võtted. Neil polnud oma väikese venna vastu mingit halastust. Ja kuidas Leo sellele reageeris? Nagu väikesed lapsed ikka, hakkas temagi nutma ja jooksis vanemate juurde.

„Issi, Matías lõi mind jalaga!“ kisas Lionel.

„Mina ei löönud sind. Ise kukkusid! Sa oled piripill ja kaebupunn!“ vastas Matías.

„Ei ole. Ära valeta! Sa lõid mind jalaga ja tõukasid ka!“ nuuksus Leo ja tõmbas käed rusikasse.

Kui poiste vahel tekkis suurem tüli ja nad ei suutnud selgitada, kes kellele liiga tegi või kelle tõttu nad nad kaotasid, pidid isad sekkuma. Peale mõningast „arutelu“ surusid poisid üksteisel kätt ja läksid rohkem või vähem vihastena koju, et järgmisel päeval taas otsast peale alata.

Mõne aja pärast märkas Leo, et mida rohkem ta nuttis ja vihastas, seda enam meeldis ta vendadele tüli norida ja et ülejäänud pere ainult naeris selle üle. Seepärast otsustas ta ühel päeval oma käitumist muuta. Aitab titekatest pisaratest! Nüüdsest peale ei lase ta end kukkumistest ja tõukamisest häirida, vaid tõuseb püsti ja mängib veel paremini edasi. Mis siis, kui poisid teda jalaga löövad või lükkavad. Tema jätkab võitlust palli pärast ja üritab väravat lüüa. Katsugu nad ainult teda takistada.

Nüüd, kui Lionel on 28-aastane, meenutab ta neid lapsepõlvemänge kui parimat jalgpallikooli. Just neil Las Herase asfaltteedel Messi ja Biancucchi majade ees kujunes välja Leo Messi omalaadne ja sihikindel stiil. Võta pall ja jookse. Jumal kaitseb kiireid. [no image in epub file]