Читать книгу Suremise viisid - Zakes Mda - Страница 2

„Surra saab mitmel viisil!” karjub Teelesaatja meile näkku. Valu on tema häälde sööbinud, raev tema näkku vaod joonistanud. Me kuulame vaikides. „Sellesinase meie venna viis on selline, et meie suud on sõnatuks jäänud. Seesinane väikevend oli meie oma laps ja tema surm on seda valusam, et see oli me eneste kätetöö. See pole esimene kord, kui me matame väikest last. Me matame neid iga päev. Aga nende mõrtsukaks on vaenlane… see, kelle vastu me võitleme. Sellesinase meie väikese venna tapsid aga need, kes võitlevad meie vabaduse eest!”

Hakkame pobisema. Ei ole Teelesaatja asi selliseid avaldusi teha. Tema kohus on kõnelda sellest, kuidas seesinane laps oma surmaga kohtus, mitte aga anda vaenlasele laskemoona. Proovib ta ehk ellu viia mõnd isiklikku poliitilist salaplaani? Teised aga tunnevad, et ilma meie häbi maailma ees lehvitamata ei suudaks Teelesaatja kuidagi matuselistele selgitada, mil moel me väikevenna tapsime. See, et vaenlane sellele jaole saab ja seda meie vastu kasutab, ei ole kindlasti mitte Teelesaatja süü. Tema jääb truuks tõsiasjadele, nagu head Teelesaatjad ikka.

Toloki on üks neid matuselisi, kes usub kindlalt, et Teelesaatja on vaba rääkima asjadest nii, nagu tema neid näeb. Toloki on käinud paljudel matustel ning hakanud imetlema väljavalituid, kes on neis rituaalides Teelesaatjaks määratud. Õnn on neile naeratanud, just nemad on kadunukest viimati elavana näinud. Enamasti on nad kui allikas, millest voolab imeväärseid teadmisi suremise viiside kohta.

Ta liigub veidi ettepoole, sest tahab kuulda iga sõna. Teelesaatja taktituse peale puhkenud nurin on muutunud nii valjuks, et hakkab matma ta vihaseid sõnu. Toloki arvas, et tal tuleb endale rahvasummas küünarnukkidega teed teha, aga inimesed astuvad ise tal eest. Miks küll inimesed talle teed annavad, küsib ta endalt. On see ehk lugupidamisest tema musta rüü ja torukübara vastu, mida ta kannab igal matusel oma ameti tunnustena? Aga miks katavad nad siis peoga nina ja suu, taganedes pimedas paanikas ja tõugates eespool seisjaid? Võib-olla on asi hommikueineks söödud ubades. Räägitakse, et on abiks, kui lisada ubadele veidi suhkrut, temal aga suhkrut ei olnud. Või on asi ehk selles, et ta pole end terve nädala pesnud ning detsembripäike on olnud üpris halastamatu. Ta on olnud liiga hõivatud matustel käimisega, et minna randa ja kasutada avalikke dušše, mille all ujujad kehadelt soolase vee maha loputavad.

„Merrie kressie, ou toppie,” kähistab üks joodik, ainus, keda ei hirmuta see miski, mida teised tema juures paistavad pelgavat. Häid jõule, vanamees. Vana mees? Ta on alles kolmekümne kaheksa aastane. Ta võib sellest joodikust nooremgi olla. „Asi on selles lõhnas, ou toppie. See on liiga vänge.” Ta kuuleb, kuidas üks naine itsitab. Miks peaks tema püha aroom kellelegi vastukarva olema? Tegemist on parfüümiga, millega ta kogu keha iga matuse eel üle piserdab, see on osa ta ameti juurde kuuluvat rituaalist. Sel tulipalaval jõulupühal võimendab vänget lõhna higihais, mis ei pärine mitte üksnes tema enda kehalt, vaid ka teistelt ihudelt rahvasummas.

Toloki on nüüd väga lähedal ajutisele poodiumile, millel Teelesaatja väljakutsuvalt seisab, aga ikka veel ei erista ta ühtki sõna, mida too lausuda üritab. Mõned meist segavad Teelesaatjale vahele. Mõned meist segavad vahele vahelesegajatele. Ja nii me üksteist ei kuulegi. Toloki poleks kunagi arvanud, et tema silmad saavad näha päeva, mil Teelesaatjale vahele segatakse. See on senikuulmatu pühaduseteotus. Ja seda kõike süütu väikese poisi matustel, esimesel jõulupühal pealegi.

Siis silmab ta teda – poisi ema. Too on üleni nutukrampides, ümbritsetud naistest, kes üritavad teda lohutada. Naine tõstab paluvalt silmad vaenutseva rahvasumma poole ning Tolokile tundub, et ta on neid silmi varem näinud. Aga kuidas saab see nii olla? Ta peab juurde astuma ja naist kõnetama. Ainult nõnda võib ta kindel olla. Aga inimesed kogunevad ümber naise ja peatavad Toloki.

„Ma tahan temaga ainult rääkida.”

„Me teame, kes sa oled. Sa oled Kutseline Leinaja Toloki. Meil pole siin sinu teenuseid vaja. Meil on endalgi leinajaid küll.”

„Ma ei soovi tema juurde ametiasjus. Palun lubage mul temaga rääkida.”

„Haa! Kas sa loodad tõesti teda meie selja taga veenda, et ta sind palgale võtaks? Ma võin kohe öelda, et meil ei ole Kutselise Leinaja teenuste eest maksmiseks raha. Me saame väga hästi ise ka leinatud.”

Kes on üldse need inimesed, kes ei lase teda ligi naisele, kellest kahtlustab, et see on ta kodukülast pärit? Talle antakse teada, et tegu on tema tänavatoimkonna liikmetega. Nad on otsustanud kaitsta naist kõigi eest, kes tahavad teda tülitada küsimustega poja surma kohta. Eriti innukalt on talle üritanud läheneda lehereporterid, et küsida selliseid rumalaid küsimusi nagu näiteks: mida arvab ta kahetsusväärsest asjaolust, et tema poja tapjateks olid omad inimesed? Neil on kange soov meelitada temalt välja mõni terav ütlus, nii et neil oleks järgmisel päeval sütitavad pealkirjad kohe võtta. Tänavatoimkond on alati valvas.

Teelesaatjal ei õnnestugi jätkata lugu sellest, kuidas suri kadunuke, seesinane meie väike vend. Lärm on liiga vali. Kirikuõpetaja loeb kiire palve. Kühvlid ja labidad haukavad mullaküngast haua kõrval ja varsti ongi täis aetud auk, millest saab sellesinasele meie väikesele vennale puhkepaik igavesest ajast igavesti, aamen. Hauale kõige lähemal seisjad laulavad kirikulaulu, sellal kui kühvliga mees silub õrnalt väiksemat kuhjakest, mis on endise augu kohale kerkinud. Asetatakse leinapärjad. Keegi küsib, kas pärjalintide sõnumeid avalikult ette ei loetagi, nagu tavaliselt kombeks, ja üleüldse – kus on leinava ema sugulased? Tal ei olegi sugulasi, hõikab keegi vastuseks. Tänavatoimkond ongi tema sugulased. Siis kogunevad kõik matuserongiks, mille eesotsas on kirstu surnuaeda toonud furgoon, ja alustatakse pühalikku protsessiooni tagasi kadunukese ema koju, skvotterite laagrisse, kus me peseme ära käed ja naudime tänava­toimkonna ettevalmistatud söömaaega.

Toloki otsustab, et käib kiirelt kadunukese elupaigas, peseb käed ja kaob seejärel. Ta ei taha teha tegemist inimestega, kes on tema suhtes sel määral lugupidamatust üles näidanud. Olgugi näljane, ei kavatse ta ka nende toidust osa saada. Kui ta ei tunneks sellist austust matuserituaalide vastu, läheks ta suisa kohe koju, käsigi pesemata. Inimesed annavad talle teed, kui ta rühib matuserongi etteotsa, mis on juba surnuaia väravast väljas. Selleks ajaks, kui ta tänavale jõuab, on protsessioon toppama jäänud ja inimesed kurdavad kannatamatult kuumuse üle. Teised üritavad teha algust kirikulauludega, aga nende hääled on surnuaias peetud vaidlusest kähedad. Nende hääle, kes suudavad veel ühe või paar nõrka nooti kuuldavale tuua, matab enda alla tänavalt kostev kärarikas tuututamine.

Tuututamine pärineb pulmarongist, kus on palju autosid ja busse, kõik kirevate lintide ja õhupallidega kaunistatud. Nemad lähevad vastassuunda ja keelduvad matuserongi mööda laskmast. Ka matuserong ei anna järele, sest austusest surnu vastu on kombeks jätta matuseprotsessioonile sõidueesõigus. Pulmaseltskond naudib patiseisu ja laulab kõigest kõrist. Autode ja busside akendest ilmuvad välja pulmaliste pead ja mõnel puhul ka värvikirevais rõivais ülakehad, nad taovad peopesadega vastu sõidukite külgi, nii et sellest saab sõjakas rütm. Pulmarongi eesotsas oleva kabrioleti juht, kelle sõidutada on pruut ja peig, vaidleb furgooni juhiga, kes veab surnud lapse ema.

„Te peate meile teed andma!”

„Aga me oleme matuserong.”

„Meie rongis on ilusad inimesed ning palju uhkeid autosid ja busse, samas kui teie rongkäigus on vaid vana skorokoro1-furgoon ja mitusada närust hinge oma jala peal.”

„Ei ole minu süü, et need inimesed on vaesed.”

Keegi ei nihku paigast. Vastasseis võib isegi vägivaldseks minna, sest kabrioleti juht, hiiglasemõõtu sell, hakkab välja hõikama furgoonijuhi ema selliseid kehaosi, mille olemasolustki see kleenuke mees seni ei teadnud. Toloki jalutab kabrioleti juurde. Ta tervitab pruutpaari ja hakkab neile just matuse-etiketi teemal karmi loengut pidama, kui torssis kabrioletijuht otsustab äkitselt ikkagi, et vabastab tee. Ta annab teistele pulmarongi sohvritele signaaliga märku, et nad pargik­sid teeserva, nii et matuseprotsessioon saaks rahumeeles mööduda. Toloki naeratab. Vahel ta lihtsalt mõjub inimestele sedasi. See võib olla tema lõhn. Ja see võib olla ta ametirõivas – must rüü ja torukübar. Kindlasti ei ole asi selles, et kabrioletijuhile teeks hirmu ta kogukas kuju. Tõtt-öelda on ta päris lühike. Aga selle, mis jääb vajaka pikku­ses, teeb ta tasa laiuses. Toloki on üsna jässaka kehaehitusega ning ta õlad on piisavalt laiad, et võtta hõlpsasti kanda kõik leinamured. Ta kollane nägu on lai ja sama hästi kui lame ning terav nina ripub väikese lapseliku suu kohal seda peaaegu varjates. Tema silmad on väikesed ja muutumatult kurva pilguga, mis on mõjusaim siis, kui ta oma kuulsad kalmuäärsed maneerid käiku laseb. Silmade kohal lesivad paksud kulmud kui karvased thithiboya tõugud.

Furgoonijuht astub talle ligi. „Selle äsja maetud lapse ema tahab sind tehtu eest tänada.”

Nii lähebki ta furgooni juurde ja ta kahtlused saavad kinnitust. Ta ei kõhkle enam, et see on Noria, too ilus ülbe lipakas tema kodu­külast. Naine on nüüd vanaks jäänud ja näeb veidi kurnatud välja. Aga ilus ta on endiselt. Ja tunneb temagi ära.

„Toloki! Sa oled ju Toloki meie külast!”

„Jah, Noria, see olen mina. Ma tahtsin sinuga juba surnuaial kokku saada, aga nad ei lasknud mind sulle lähedale.”

„Sa ei saa seda neile pahaks panna, Toloki. Mu poja surmast saadik on kõiksugu rahvas meid muudkui tülitanud.”

Siis kutsub ta Toloki endale skvotterite laagrisse külla, pärast seda, kui kurbade matuseasjadega on ühele poole saadud. Toloki astub eemale, samm lustakalt nõtke. Ta kavatseb käsi pesta ja kiirelt lahkuda. Noriat külastab ta homme või siis ehk ülehomme. Mu jumal! Noria! Toloki ei ole teda peaaegu kakskümmend aastat näinud! Kui vana ta nüüd õieti on? Peaks olema kolmkümmend viis. Tolokil on meeles, et ta on Noriast kolm aastat vanem. Naisel on tulnud külast lahkumisest alates raskele elule lõivu maksta. Aga tema ilu on ikka endine.

*

Siin linnas on asjad tegelikult üsna samasugused. Täpselt nagu toona külaski elame koos ühtesama elu. Me teame kõigist kõike. Me teame isegi neid asju, mis juhtuvad siis, kui meid parasjagu kohal pole; asju, mis juhtuvad suletud uste taga keset ööpimedust. Me oleme külakumu kõikenägev silm. Kui meie pärimuses algab rahvajutt sõnadega „Räägitakse, et ükskord…”, siis meie olemegi need, kes räägivad. Ükski lugu ei kuulu kellelegi isiklikult. Lugu kuulub kogukonnale ja kogukond võib seda vesta nii, nagu heaks arvab. Ega meil olekski tegelikult mingit tarvidust õigustada kogukondlikku häält, kes siinset lugu vestab, kui te ei oleks hakanud küsima, kuidas me küll Toloki ja Noria asjades nii kõiketeadvaks oleme osutunud.

Toloki ja Noria lahkusid külast eri aegadel ning nad mõlemad olid otsustanud end linna kaotada. Neil ei olnud vähimatki soovi teineteist üles otsida ja nõnda juhtus, et nad unustasid teineteise olemasolu sootuks. Aga meie hoidsime neil kahel lahku hargnenud ja kasinal elul alati silma peal. Olime õnnelikud, kui nemad olid õnnelikud. Ja tundsime valu, kui nemad haiget said. Algul üritasime neid mõnikord kokku viia, nii nagu omakülapoisid ja -tüdrukud vahel ikka kokku saavad, et rääkida kodukülast ning tähistada ühist huvi pakkuvaid sündmusi, nagu sünnid, paariminekud, esivanemate pühad ja surmad. Aga meie pingutused jäid märkamatuks nagu higi koera kasukas. Ja tõesti, Toloki koguni vältis Kutselise Leinajana neid matuseid, millel oli pistmist omakülapoiste ja -tüdrukutega. Pärast kehva kogemust mööblitegija Nefolovhodwega, kes jõudis linnas haljale oksale ja teeskleb nüüd, et ei tunne oma küla inimesi enam äragi, ei ole Toloki tahtnud kodukülast linna asunutega tegemist teha. Ta ei ole seda tüüpi, kes andestab ja unustab, olgugi et tema hädad Nefolovhodwega leidsid aset palju aastaid tagasi, üsna ta linnaelu alguspäevil. Seevastu Noria elu on olnud alati seotud külakaaslastega ning kõigi teiste inimestega riigi igast nurgast, kes end skvotterite laagris sisse on seadnud. Nii olimegi mõtte Noria ja Toloki kokku viia peast heitnud kuni tänase päevani, sellesinase meie väikese venna matuseni.

*

Sellal kui Toloki end ööseks magama asutab, mängivad kellad eemal katedraalis „Püha ööd”. Löögid on aeglased ja valulikud, teistsugused kui too rõõmsameelne jõululaul, mida ingliilmelised kooripoisid selsamal hommikul kirikutrepil olid ette kandnud. Toloki oli teel matusele ning peatus ja jäi kuulama. Esimesel jõulupühal ei ole tema jaoks tegelikult mingit tähtsust. Ka kirikul mitte. Aga jõulukoraalid talle meeldivad ja neid kuuldes laulab ta iga kord kaasa. Kauaks ei saanud Toloki siiski seisma jääda, sest ta ei teadnud matuse toimumisaega. Selle matusega ei olnud ta ametialaselt seotud. Õigupoolest oli ta alles hommikul teada saanud, et sel päeval üldse mingi matus toimub. Tavaliselt esimesel jõulupühal matuseid ei peeta. Ta arvas, et peab istuma terve päeva igavledes oma kaiäärses puhkepaigas, nõeludes ametirüüd ja sättides asju, et olla valmis töisteks kalmistupäevadeks. Siis kuulis ta kaht sadamatöölist kõnelemas kummalistest asjadest, mis olid neil päevil juhtunud, ning naisest, kelle poeg oli tapetud ja kes oli nõudnud, et laps tuleb matta kas esimesel jõulupühal või üldse mitte. Sealsamas paigas ja selsamal hetkel otsustas Toloki, et kasutab võimalust ja veedab südant kosutava päeva haua ääres. Tal ei olnud aimugi, et selle matusega on seotud omakülatüdruk, sest siis, nagu teame, ei oleks ta kohale läinud. Lõpuks valmistas Noria nägemine aga Tolokile siiski rõõmu.

Täpselt iga tunni aja tagant mängivad kellad „Püha ööd”. Ühes torniaknas, võimalik, et kellaruumi omas, tabab Toloki silm jõulupuud, millel vilguvad punased, rohelised, sinised, kollased ja valged tulukesed. Katedraal on mõne tänavavahe kaugusel tema peakorterist, nii kutsub ta kaiäärset varjupaika ja ooteruumi, kus ta oma öid mööda saadab. Kuna kirik on künka otsas, saab ta nautida tulede ilu, ning täna õhtul suigutab kellade jõululaul ta õndsale unele. Aga esmalt peab ta endale veidi süüa tegema. Ta võtab ostukärust, kus hoiab kogu oma maist vara, pakikese lemmiksöögiga – selleks hõrgutiseks on rullbiskviit, mida ta naudib sibulapealsetega. Ta tõukab käru nurka, millest teab, et see on alati turvaline hoiupaik. Kuigi ta peakorter on avalik koht, ei puutu keegi kunagi tema asju, isegi mitte siis, kui ta on parasjagu ära matusel ja jätnud need terveks päevaks järele­valveta. Kõik teavad, et ostukäru kuulub Tolokile, kes magab kai ääres, sadagu vihm või paistku päike. Teda ja tema vara ei tülita kunagi keegi. Ei tänavapuhastajad ega politsei. Isegi mitte lärmitsevad madrused kaubalaevadelt ega prostituudid, kes nende meelt käivad lahutamas.

Esmalt haukab Toloki biskviidirullist ja siis sibulapealsetest. Ta pööritab mõnust silmi. Ta mälub kiirustamata, võttes aega iga suutäie nautimiseks. Mis kirvendava maitsega delikatess… Toit justkui laulaks ta suus. Hoopis midagi muud kui nood hommikul söödud oad. Kes on näinud teda seda toitu söömas, on maininud, et see on ebatavaline kooslus. Seda enam on põhjust nautida. Olgugi et see kombinatsioon on Toloki enda leiutis, loob see tema ümber sedalaadi kasinuse aura, mis seostub ida usundite munkadega, kellest ta on madruseid rääkimas kuulnud.

Mõnikord rändab ta mööda brošüüri, mille sai paar suve tagasi ühelt idast tulnud laevalt maha astunud roosas rüüs pühendunult, ning tallab siis sama maapinda, mida need pühad mehedki. Ta tunneb iseäranis palavat huvi hommikumaiste munkade elu vastu. See on kui janu põneva joogi järele, mida ta pole kunagi maitsnud, kuid mida targad mehed on talle kirjeldanud. Ta näeb iseennast aghori sadhu pimestavas hiilguses, nautimas samasugust ülimat austust, mida vagad hindud pühendunute suhtes ilmutavad. Tema kasin eksistents möödub laibapõletusalal, ta küpsetab oma toitu tuhastamisriida leekidel ning sööb inimeste jäätmeid ja jäänuseid. Janukustutuseks joob ta iseenda uriini. Ainus puuduv detail on kolbast tehtud kauss, mil­lesse kerjusmunk almuseid kogub, sest kerjamist Toloki ei tunnista. Pühendunu või mitte, tema ei kerja. See on ainus selle püha seisusega kaasnev tava, mida ta eirab, kuigi mõistab väga hästi almuste kogumise šamanistlikku külge. Naastes ellu, millest see kaugete maade aghori sadhu lumm puudub, on ta rõõmus, et jääb isegi oma unelmais piisavalt tugevaks ja keeldub igast sendist, mida pole tööga välja teeninud. Tema ametis makstakse kogukonnale olulise teenuse pakkumise eest. Tema teenus on leinata surnuid.

Ta tõmbab end pingil kerra ja magab looteasendis, nagu tema külas kombeks. Kuigi Toloki on elanud kõik need aastad linnas, magab ta endises asendis, mitte nagu Nefolovhodwe-taolised inimesed, kes on võtnud üle nii palju linnakombeid, et magavad nüüd igasugustes linnapoosides. Tõsi, ta ei ole Nefolovhodwet magamas näinud, aga temasugune mees, kes teeskleb nüüd, kui temast on saanud üks jõukamaid mehi kogu maal, et ei tunne enam oma küla inimesi ära, magab kohe kindlasti sirgete jalgadega või mõnes teises absurdses asendis. Erinevalt külarahvast ei maga Toloki siiski alasti, sest tema peakorter on avalik koht. Ta magab täies rõivas, kas siis oma ametirüüs või selles ainsas muus rõivakomplektis, mis tal on ja mida ta kutsub koduriieteks. Kuna tema leinarüü on kuluma hakanud ning võimalus, et ta võiks saada teise samasuguse, on ülimalt ebatõenäoline, vahetab ta rüü avalikus tualetis sagedasti koduriiete vastu niipea, kui matuselt tagasi jõuab. Ta tahaks kostüümi säästa, et see veel pikki leina-aastaid vastu peaks. Praegu on detsember ning ilm on väga kuum ja niiske. Nii ei võta ta tekki peale. Talve puhuks, kui ookeanilt puhuvad jäised tuuled, on ta varustatud paksu tekiga, mida hoiab seni ostukärus.

Uni ei tule kergelt, isegi kui iga tunni tagant kõlab kellade hällilaul. Ta mõtleb tänastele sündmustele. Muidugimõista on ta haavunud. Milline endast lugupidav Kutseline Leinaja ei oleks? Miks nad teda poisi matustel niiviisi kohtlesid? Teda tuntakse ja tunnustatakse linna kõigil kalmistutel. Alles eile, ühe saladuslikku surma surnud mehe matusel, ületas ta iseennastki.

Tavaliselt, kui surnukeha omanikud teda kutsuvad, istub ta väga silmatorkavalt mullakuhila otsa, mis pärast seda, kui palved on lausutud ja Teelesaatja rääkinud, haua täidab, ning nutab surnu pärast tasakesi. Tõsi, vahel räägivad Teelesaatja ja teised matusel kõnelejad enne surnukeha kalmistule viimist tema kodupaigas või kirikus, kui surnu oli eluajal kristlane. Aga igal juhul istub Toloki mullakünka otsas ja jagab maailmaga oma kurvastust. Kadunukese tänulik perekond maksab talle nii suure summa, kui suudab. Ühel päeval tahaks ta jõuda kindlate tasumääradeni leinamise eri tasemete eest, just nagu need on teistes ametites. Arstidel on eri haigustele eri taksid. Juristid küsivad tasu, mille suurus erineb vastavalt juhtumi raskusele. Ja kindlasti ei lepi need ametimehed iga summaga, mida kliendid neile anda suvatsevad. Aga tema lepib esialgu kõigega, mis talle antakse, sest inimesed ei ole Kutselise Leinaja ideega veel harjunud. See idee ongi üsna uus ja tema selle kutse seni ainus esindaja. Ta on siiski valmis teisi inimesi välja õpetama, et traditsioon jätkuks ka pärast tema surma. Siis elab ta ajalooraamatutes edasi kui ülla elukutse alusepanija.

Eile oli tipphetk tema karjääris, mis on kestnud juba mõned head aastad. Nagu me teile rääkisime, suri kõnealune mees saladuslikku surma. Kadunukese perekond andis Tolokile kuningliku ettemaksu selle eest, et ta matuseteenistust oma kohaloluga õilistaks. See oli suurim summa, mida ta eales ühegi matuse eest oli saanud. Isegi massimatustel polnud ta nii palju teeninud. Sestap pingutas ta selle nimel, et anda oma parim. Terve matuse, kõnemees kõnemehe järel, istus ta mullakünka otsas ja tõi kuuldavale agoonias piinleja ägavaid häälitsusi, mis olid nii ängistavad, et kõigi kuuldekauguses viibijate silmad täitusid nende mõjul pisaratega. Teelesaatja kõne ajal rõhutas Toloki iga selle valusat lõiku lihast ja luust läbi lõikava oigega, mis pani sugulased pööraselt ulguma.

Teelesaatja seletas, et keegi ei tea täpselt, kuidas seesinane vend suri. Teelesaatjaks ei olnud ta saanud mitte seetõttu, et oli kadunukest viimati elusana näinud, vaid seetõttu, et kui kõik teised olid käega löönud, oli see naine teinud ainsana meeletuid pingutusi, et selgitada välja tõde kadunukese surma kohta ja otsida üles ta laip. Seega ei peaks inimesed ootama temalt seda, mida nad Teelesaatjalt tavaliselt ootasid: kuulda üksikasjalikult, mis oli sedasinast venda vaevanud, kuidas oli ta näinud märki lähenevast surmast, kuidas ta suri ja millised viimased sõnad lausus enne, kui ta hing kehast lahkus.

Seesinane meie vanem vend, kuulsime me Teelesaatjalt, lahkus ühel päeval kodust ja ütles, et läheb külla oma armsale õele, kes end nüüd Teelesaatjana selle leinava rahvahulga ees seismast leidis. Aga alates päevast, mil mees oma maja uksest välja astus, ei olnud keegi teda enam elavana näinud. Esimesel kahel päeval ta naine ja neli last ülemäära ei muretsenud. „Sest lõppeks,” ütles Teelesaatja, „on mehed koerad ja lähevad teadupoolest aeg-ajalt hulkuma.”

Vaat need sõnad ei olnud küll meeste kõrvadele kenad kuulda. „Kuidas tohib noor tüdruk, kes lõhnab veel oma ema piima järele, rääkida meie kohta sellist lugupidamatut laimu? Mis kasvatus see selline on?” torisesid nad isekeskis. Aga Teelesaatja rääkis meessoo skandaalsest käitumisest jultunult edasi. Seejärel ütles ta, et kahe päeva pärast helistas naine mehe õele ja kõigile teistele sugulastele, aga keegi neist ei olnud meest näinud. Ta ei olnud õe majja jõudnudki. Nagu tavaks, otsisid nad läbi kõik piirkonna haiglad ning politseijaoskonnad ja vangimajadki. Mitte kusagil ei olnud mingi­sugust teavet nende venna kohta. Need toimetused võtsid päevi aega, sest vangimajad ja haiglad kihasid inimestest, kellest sugulased isegi ei teadnud, et nad seal on, ja bürokraadid, kes neis kohtades töötasid, olid sarnased nagu ühe pere lapsed. Oi kui ebaviisakad nad olid ning inimeste aitamise vastu polnud neil erilist huvi – eriti kui need inimesed nägid vaesed välja. „Ja teate mis?” vahutas Teelesaatja vihast. „Need on meie oma inimesed. Kui nad valitsusasutustes säherdusele tähtsale postile saavad, peavad nad end meist paremaks. Nad kohtlevad meid kui kõntsa!”

Perekond istus koos maha ja otsustas, et seesinane vend on kaduma läinud ja enam ei olegi midagi teha. Aga ta õde ütles: „Kuidas saab üks inimene olla kadunud, kui ta pole nõel? Mina ütlen, et keegi kuskil teab, kus mu vend on. Me pole isegi veel tavakohaste otsingutega ühele poole saanud. Me pole surnukuuris käinud.”

Ja nõnda läks ta suurde riiklikku surnukuuri. Seal oli palju inimesi, kes nagu temagi otsisid kaduma jäänud sugulasi, kes võisid surnud olla. Ta asus järjekorda hommikul, kui kontori uksed avati. Viimaks, lõuna paiku, jõudis järjekord ka temani. Naine vastuvõtulaua taga vaatas talle viivuks otsa, võttis siis pastapliiatsi ja sirgeldas midagi paberitükile. Siis hõikas ta tüdrukut kontori teises otsas ja hooples ta ees jõulupiknikuga, mis tal sõpradega kavas oli. Nad arutasid kleitide ja uuemate moekate mustrite üle. Nad rääkisid parimatest õmblejatest, kes oskavad õmmelda ilusamaidki kleite kui need, mida võib leida linna kõige peenematest ja kallimatest Itaalia ja Pariisi moele spetsialiseerunud äridest. Tüdruk ütles, et ta läheb nurgapealsesse kohvikusse rasvakukleid2 ostma, ja naine leti taga palus: „Too mulle ka mõni.” Siis jätkas ta sirgeldamist. Lahke vana mees, kes seisis sellesinase meie õe taga, kes otsis oma armsat venda, sosistas: „Mu tütar, ehk peaksid tuletama tema kuninglikule kõrgeaususele meelde, et me ootame tema abi.”

„Preili, ma otsin oma venda.”

„Oo, kas tõesti? Mina arvasin, et külastate meid niisama, sest mina ei näe muud, kui et te lihtsalt seisate seal ja jõllitate mind.”

Valges kitlis ametimees juhatas õe koridori, mille põrandal lamas tosin alasti laipa. Mitte ükski neist ei olnud tema vend. Ta juhatati järgmisesse ruumi, kus põrandal oli veel alasti surnukehasid. Talle öeldi, et need olid toimetatud kohale just sel hommikul. Kokku oli seal vahest kakskümmend surnukeha, vanu ja noori mehi ja naisi, ilusaid noahaavadega tüdrukuid, kes lamasid grotesksetes poosides, vaevalt teismeikka jõudnud lapsi, kes kõik olid ohvrid meie elusid hävitavas raevukas sõjas. „Räägin teile, emad ja isad, meid ümbritseb surm. Varsti kogeme me sünni enese surma, kui sama tempoga jätkame.” Rahvale ei pakkunud Teelesaatja pidevad targutused huvi. Nad tahtsid, et ta jõuaks loo tuumani: kuidas ta sellesinase meie venna surnukeha kätte sai. Aga tema tundis, et need asjad tuleb sellegipoolest välja öelda.

Valge kitliga ametimees juhatas ta veel ühte ruumi, kus laibad olid alustel paigutatud millessegi, mis meenutas hiiglaslikku dokumendikappi. See oli väga külm ruum. Ametimees ütles: „Enamik neist on tuvastamata isikute laibad. Ma saan ühekorraga välja tõmmata vaid kaks alust ja siis peame kiiresti ära jooksma, et päikese käes sooja saada. Kui me seda ei tee, siis külmume siin surnuks.” Ja nõnda tõmbas ta välja kaks alust ja naine heitis pilgu surnukehadele. Ta raputas pead ning nad jooksid välja ja seisid päikese käes. Mõne minuti pärast läksid nad sisse tagasi ja kordasid protseduuri. Oli ilmselge, et nii kuluks neil mitu päeva. Tõsiasi, et kogu aeg toodi sisse uusi laipu, sellal kui teisi matmiseks välja viidi, tegi asja veelgi keerulisemaks. Aga ta oli kõigiks nendeks kannatusteks valmis, olgugi et tal keeras kõhus ja sülg valgus suhu, sest ta oli oksendamise veerel. Oli hiline pärastlõuna ja ta oli eelmainitud protseduuri juba enam kui kümme korda läbi teinud, kui ilmus päästja teise valges kitlis ametimehe kujul, kes paistis eelmisest nii vanem kui ka kõrgemal ametipostil olevat. „Saate tuvastada oma venna riiete järgi, mida ta kandis,” ütles ta. Ta selgitas, et kõik riided, mida surnud olid kandnud, olid ühes ruumis nummerdatult virnas ja iga number vastas aluse numbrile.

Õde ei teadnud, milliseid riideid ta vend oli kandnud. Kui ta oli helistanud vennanaisele, kes talle neid kirjeldas, läks ta riidekuhja juurde. Ta tundis kergendust, kui leidis need sealt vaid mõneminutilise otsimise järel; kergendust mitte venna surma pärast, aga seepärast, et otsingutel oli nüüd lõpp. „Just neid riideid kandis minu vend, kui ta pere teda viimati nägi,” ütles ta ametimehele. Nad läksid tagasi külma ruumi ja ametnik tõmbas vastava aluse välja. Aga surnukeha seal ei olnud. Alus oli tühi!

Valge kitliga ametimees oli murelik. Asja lähemalt uurides selgitas ta välja, et sellel alusel olnud keha oli samal hommikul antud üle – ilmselgelt eksituse tõttu – ühele perele, kes elas ühes teises linnakeses. See oli antud nende matusekorraldajale. Oli juba hiline õhtu ja õel ei jäänud muud üle, kui koju magama minna.

Järgmisel hommikul astus ta koos mõne meessugulasega rongi, mis viis nad linnakesse, kuhu oli saadetud nende venna surnukeha. Nende õuduseks oli surnukeha juba surnuaial ja matuseteenistus pihta hakanud. Kummalise väljanägemisega mees, seesama, keda võis näha täna mullakünka otsas nendega koos nende armsat venda leinamas, istus mullakuhila otsas ka tolles kauges linnakeses ja nuttis tasakesi. Võõrad hakkasid parasjagu nende venna surnukeha maha matma, kui nad pärale jõudsid ja matuseteenistuse katkestasid.

„Mis neil inimestel viga on? Mis neil mureks?”

„Kuulake, jumalalapsed, see on vale surnukeha, mida te matate. See on mu venna keha.”

„Kes on need inimesed, kes tahavad meie surnukeha ära varastada?”

Peaaegu oleks järgnenud kaklus, kuna matusekorraldaja käis peale, et neil on õige surnukeha ja hull naine oma hullu saatjaskonnaga tuleb vahistada pühaliku asjatoimetuse takistamise eest. Aga õde jäi endale kindlaks. „Tapke mind või ära, kui tahate,” ütles ta. „Ma ei lähe siit enne minema, kui mu venna keha vabaks annate.” Ta oli veendunud, et kui nad keelduvad, siis tuleb neil sinnasamasse, venna juurde, matta ka tema. Kummalise väljanägemisega mees päästis olukorra. „Palun,” pöördus ta nördinud rahvahulga poole, „ärgem rüvetagem kaklemisega kohta, kus surnud oma igavest und magavad. Seda probleemi on lihtne lahendada. Avage kirst, et teha lõplikult ja igaühele selgeks, et see on õige surnukeha.” Matusekorraldaja ja mõned pereliikmed, kellele surnukeha väidetavalt kuulus, keeldusid ja ütlesid vaimulikule, et see matuseteenistusega jätkaks. Mõned rahvahulga seast soovitasid aga kirst avada, et hoida ära skandaalne kaklus kalmistul. Kirst avati ja tõepoolest, seal oli seesinane meie vend.

Enne kui saatjaskond surnukeha koju viis, kõnetas õde kummalise väljanägemisega meest, kes oli neid aidanud, andes nõu kirst avada.

„Isa, te olite nii abivalmis, kes te olete?”

„Ma olen Kutseline Leinaja Toloki.” Ja ta selgitas neile, mida tema elukutse endast kujutab, ning ütles, et tegelikult oli see tema esimene tööots selles väikeses linnakeses, mis oli nii kaugel suurlinna kalmistutest, kus ta tavaliselt töötab.

„Te olete hea inimene. Ostame teie teenuse sellesinase meie venna matusele.”

„Leinan teda meelsasti teist korda.”

Just seetõttu saidki nad nüüd näha, kuidas ta seal kogu hingest leinas.

Aga see polnud veel kõik, mida Teelesaatja sellesinase meie venna kohta öelda tahtis. Õde oli võtnud edasi uurida, kes oli toonud ta venna laiba surnukuuri. Ta sai teada, et selle oli sinna toonud politsei. Ta läks politseijaoskonda, et järele pärida, kust oli politsei ta venna keha leidnud. Talle öeldi, et see leiti garaaži juurest hostelite kõrval, kus elasid kaugetest küladest pärit rändtöölised. Hommikul märkas garaaži öövalvur midagi, mida seal eelmisel õhtul polnud olnud. Ta astus lähemale ja avastas mehe surnukeha. Pea oli lõhki raiutud ja aju tilpnes sealt välja. Jalgades olid kuulihaavad. Ta helistas politseisse, kes tuli ja viis surnukeha ära. Nad ütlesid, et lähikonnast oli leitud veel sarnaste vigastustega laipu. Need kõik topiti politseifurgooni ja visati surnukuuri.

„Just, need olid kindlasti rändtöölised hostelitest,” hõikasid inimesed mitmelt poolt rahvahulgast vihaselt. „Nad on tapnud palju meie inimesi, aga meie ainult istume siin ja räägime muudkui rahust. Kas me oleme mehed või üksnes arad rotid?”

Ei olnud kedagi, kes poleks teadnud, et nood jõhkrad rändajad kuuletusid hõimupealikule, kes valitses raudse rusikaga üht kauget küla. Nad tulid linna, et oma lastele elatist teenida, aga hõimupealik andis neile relvad ja saatis nad kohalikke elanikke kimbutama. Vahel tuli isegi politsei neile appi, sest see aitas suruda alla neid, kes võitlesid vabaduse nimel. Keegi ei paistnud päris täpselt teadvat, miks hõimupealik neid koledaid asju tegi või kuhu oli kadunud tema inimlikkus. Aga teised rahva hulgast ütlesid, et ta tegi seda seepärast, et tahtis võimu kogu maa, mitte ainult oma küla üle. Ta tahtis valitseda kõiki, mitte ainult oma küla elanikke, olgugi et tal ei olnud rahva toetust. Inimesed üle kogu maa vihkasid teda ja soovisid ta surma. Inimesed teavad, kes on nende tõelised juhid, ütles rahvahulk, ja kui hõimupealik tahab mängida karmi mängu, siis tuleb tal juba omasugustega vastamisi seista.

Selline poliitikajutt segas Toloki innustunud leinamist. Ta rahustas rahvahulga maha ja palus neil keskenduda leinamistegevusele. Kuigi asjad, mis inimesi vihastasid, olid olulised, võis nende üle alati arutleda siis, kui mindi tagasi skvotterite laagritesse ja agulitesse. Neil oli olemas rohujuuretasandi juhtimine tänavatoimkondade kujul, mis olid alati suutnud inimesed tõhusalt kokku ajada, et ellujäämise ja enesekaitse küsimusi arutada. Kogu rahvahulk nõustus temaga. Ta tundis suurt uhkust selle üle, et inimesed olid tema nõu kuulda võtnud. Vahest kasvatas see tema tähtsust kogukonna silmis. Enne hiljutisi juhtumeid, kui ta oli leidnud end tõelisest nõuandjarollist, oli tema ülesanne olnud leinata ja üksnes leinata. Siiski ei tohi ta unustada, mis on peamine. Kutselise Leinaja töö on leinata, aga mitte sekkuda matusetoimingutesse. See alandaks tema ametiväärikust, kui ta laseks end tõmmata inimlikesse tülidesse.

*

See oli eile. Täna koheldi teda ülima lugupidamatusega ja nüüd on ta pahane. Ta magab ja näeb unes Noria kurbi silmi, mis vaatavad nääklevat rahvahulka anuval pilgul.

1 Vana ja kulunud sõiduk tsvana keeles. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

2 Vetkoek, frititud pärmitainakukkel, mida süüakse kas hakkliha- või magusa täidisega.