Читать книгу Tüdruk Online tuuril - Zoe Sugg - Страница 4

Koduteel mu elevus üha tõusis – nii kõrgele, et koju jõudes sisenen ma kööki enam-vähem valsisammul. See näib üsna asjakohasena, kuna emal on seljas üle võlli sädelev „Tantsud tähtedega” kostüüm ning ta aina keerutab, kui nad Elliotiga mustvalgetel põrandaplaatidel vinget salsat tantsivad. Ellioti poiss Alex istub köögisaare kõrval taburetil ja hüüab neile Bruno Tonioli3 toretsevat stiili ahvides hindeid. „Seitse!”

On täiesti tavaline pärastlõuna Porterite majas.

„Penny, kullake, oledki kodus!” tähendab ema sammude vahele. „Sa pole mulle kunagi rääkinud, et Elliot on nii hea tantsija.”

„Ta on mitmekülgsete annetega mees!”

Nad lõpetavad tantsu keerulise heitega – ema heidab Elliotti.

Meie Alexiga hakkame spontaanselt ja innukalt plaksutama.

„Lähme üles?” küsin Ellioti ja Alexi käest. Nad vastavad peaaegu ühest suust „jah”.

Neid vaadates tunnen ma südames tuttavat torget. Elliot ja Alex on täiuslik paar – ja nemad ei pea kokku puutuma minu ja Noah’ kaugsuhtele omaste probleemidega. Nemad saavad koos olla alati, kui tahavad, ja neil pole vaja muretseda ajavööndite või Skype’i kasutamiseks piisavalt tugeva wifi võrgu olemasolu pärast. Nemad tunnevad end teineteise seltskonnas täiesti vabalt.

Tegelikult on nad nii sageli koos, et mu perekond on neile kahe peale ühise hüüdnime andnud, umbes nagu Brangelina või Kimye4. Nemad on Alexiot.

„Kas Alexiot jääb õhtust sööma?” hüüab ema meile enne järele, kui me trepist üles kaome.

„Ei, me võtame enne kontserti GBKst burgerid!” hõikan vastu.

„Ongi nii?” küsib Elliot kulmu kergitades.

Tunnen pisut piinlikkust. „Kira kutsus meid. On see okei?”

Alexiot vahetab pilke, kuid näib, et nad jõuavad kokkuleppele. „Pole probleemi, Penny-piiga,” sõnab Elliot. Ta küünitab selja taha ja haarab Alexi käe oma pihku. Ma naeratan.

Ma mäletan päeva, mil nad kohtusid; see juhtus veidi enne sõbrapäeva. Elliot oli mind Brighton Lanesi hämaras servas asuvasse vintage-riiete kauplusse kaasa tirinud, vaatamata sellele, et olime seal vaid päev varem käinud ja teadsime mõlemad, et kaubavalik ei ole selle ajaga muutunud. Aga siis nägin ma leti taga üht uut kutti lösutamas. Mul kulus mõni sekund, aga siis tundsin ma ta ära.

„Appike, Penny, ta on nii nunnu!” Elliot oli mind stangede taha sikutanud ning endale hiiglasliku sulgedest boa ümber mässinud.

„See on Alex Sheperd,” ütlesin. „Ta käib meie koolis kaheteistkümnendas klassis.” Otse loomulikult teadsin ma seda poissi, ennekõike tänu sellele, et Kira oli temast täiega sisse võetud. Alandasin häält. „Oled ikka kindel, et ta on gei?”

Elliot pööritas silmi. „Kas sa arvad, et tooksin su siia, kui ma poleks selles kindel? Me oleme teineteisele juba kaks nädalat silma teinud, sellest ajast peale, kui ta siia tööle tuli.”

„Sina ju flirdid kõigiga,” vastasin mina ja müksasin teda küünarnukiga ribidesse.

„Mitte niimoodi.” Elliot pilgutas mulle ülepingutatult silma ja ma hakkasin itsitama.

„Miks sa siis midagi ette võtnud pole?”

„Küll ma võtan. Lihtsalt … anna mulle veidike aega.”

Kira jaoks pidid Alexi teistsugused huvid muidugi pettumuseks kujunema, aga küll ta sellest üle saab. Poiss oli välimuselt pisut korralikum, kui Ellioti partner minu meelest olema pidanuks, kuid ta silmades vilkus ulakas säde, mis oleks kelle tahes sulama pannud. Ümber stange Alexi poole kiigates nägin, et ta silmitseb mind ainiti, niisiis tõstsin käe ja lehvitasin talle.

„Penny, mida sa enda meelest teed?” Ellioti sosin valjenes vähemalt oktaavi võrra.

Naersin. „Lisan tempot. Pealegi ma olen ju lihtsalt viisakas. Ta vaatas meie poole. Okei, ta tuleb nüüd siia – katsu lahe olla.”

„Mida?” Ellioti nägu oli ehmatusest valge, aga ta asus oma juukseid siluma. „Kuidas ma välja näen? Ma tean, et poleks pidanud täna oma viltkübarat pähe panema! Ma näen liiga viisakas välja. Ma oleks pidanud midagi lahedamat valima.”

„Elliot, sa paned segast.” Ma polnud kunagi varem teda nii ähmi täis näinud. Sikutasin boad allapoole, et see enam kaisuloomana ta pealael ei kükitaks.„Ja pealegi näeb su viltkübar välja igati …” Aga Alex jõudis meieni enne, kui ma lause lõpetada sain.

„Saan ma teid kuidagi aidata?” päris ta tagasihoidliku naeratusega. Ta pilk oli Elliotis kinni.

„Kas sa abiellud minuga?” pobises Elliot oma nina alla.

„Mida sa ütlesid?” Alex kortsutas kergelt kulmu.

„Oh, ei midagi … Ma siin just pidin küsima, kas sa aitaksid mul selle kaabu juurde salli valida?” Elliot oli korraga hoopis teine inimene. Ta närvilisus hajus otse mu silme all ja enesekindel poiss, keda ma tundsin, oli korraga tagasi.

„Ikka. Ma tean midagi, mis su „Suure Gatsby” stiiliga igati hästi sobib.” Alex suundus teise stange juurde.

„Kas sa teadsid, et Francis Scott Fitzgeraldi naine nõustus temaga abielluma alles siis, kui tal oli raamatuleping kotis?” küsis Alexi kannul kulgev Elliot.

„Ei teadnud, aga seda teadsin küll, et tema õigekiri oli kohutav,” vastas Alex käigu pealt.

Vaatasin, kuidas nad kahekesi minust eemaldusid ja vahetasid andmeid kirjaniku kohta, kelle lugemiseni mina veel jõudnud polnud (ja raamatu põhjal tehtud filmi polnud ma samuti näinud). Tundus, nagu oleksid nad teineteist kogu elu tundnud. Tol hetkel teadsin, et pean Ellioti omapead jätma. Ma ei tahtnud talle kuidagi tüliks olla.

Aga siis tagurdasin ma ehtpennylikul moel riidevarna otsa ja lennutasin terve virna vanamoelisi kasukaid ja stoolasid põrandale. Läksin näost tulipunaseks ning hakkasin karusnahku ja raskeid mantleid üles korjama, aga need moodustasid paraja sasipuntra. Kes muu peale minu oskaks veel Ellioti jaoks nii olulise hetke ära rikkuda.

Alex ja Elliot olid välgukiirusel mu kõrval. „Ära muretse – küll ma panen kõik tagasi,” ütles Alex.

„Ma aitan,” lubas Elliot. Nad mõlemad kummardusid, haarasid pika karusnahkse stoola kummastki otsast ja lappasid, kuni nende käed kokku puutusid. Ma peaaegu tundsin õhus pragisevat elektrilaengut. See oli nende „Leedi ja Lontu”5 spagetikausihetk – seda filmi ma olin lapsena näinud, palju kordi. Pobisesin midagi vabanduseks ja üritasin uuesti poest välja hiilida, aga sel korral ei pannud kumbki neist mind tähele. Nad on sellest hetkest peale paar olnud. Ja mulle meeldib mõelda, et minu kohmakus aitas sellele pisinatukene kaasa.

Nüüd peab Alexiot mulle üliolulisele küsimusele vastuse leidmisel abiks olema: mida selga panna, kui sa oma poisiga üle kahe kuu viimaks päriselt kohtud? Me tormame trepist ülemisele korrusele, kus asub minu tuba. Alex võtab oma pikkade koibadega kaks astet korraga. Ta on nii minust kui Elliotist kõvasti pikem.

„Ee, Penny – kas sa ei peaks mitte homme kontserttuurile minema?” küsib Alex, kui ta on trepist üles jõudnud ja minu toa uksel seisab.

„Mida sa silmas pead?”

Aga ma tean täpselt, mida ta silmas peab. Minu magamistoast oleks justkui keeristorm üle käinud. Iga viimne kui hilp, mida ma eales kandnud olen – iga sall, vöö ja müts –, vedeleb mu voodil kõrguvas hunnikus. Mu kirjutuslauale on laotud hunnikute viisi kordamismaterjale ja põrandale, kus ma oma viimast fotograafiaportfooliot kokku panin, on laiali loobitud papitükke.

Ainus lage koht mu toas on lai aknalaud, kus ilutseb kõmuajakirjast välja lõigatud pilt Noah’st, kes mul ümbert kinni hoiab. Pildi alla on kirjutatud: Noah Flynn oma tüdrukuga. Ma sattusin ajakirja esimest korda elus ja kuigi mu juuksed näevad kohutavad välja, hoidsin selle mälestuseks alles. Lisaks on aknalaual kalender, mis on peaaegu üleni kuldsete tähtedega kaetud; tänasele kuupäevale on punane ring ümber tõmmatud.

Elliot astub kikivarvul läbi selle segaduse. „Pühadevahe. Ocean Strong ei oska pakkida.”

Ocean Strong on nimi, mille me Elliotiga koos mu alter ego jaoks välja mõtlesime ja mille lainele ma lülitun iga kord, kui ärevust tunnen – täpselt nagu Beyoncé, kes kasutas oma lavakarakterina Sasha Fierce’i. Beyoncé ei vaja enam Sashat ja loodetavasti ei lähe ka minul Ocean Strongi ühel päeval enam vaja. Aga praegu klammerdun ma selle nime nagu päästerõnga külge, mis peab mind paanikahäirete tormisel merel aitama pinnal püsida.

Viipan käega voodi poole. „Ee, istuge … vist.” Toetan end peeglilaua ette toolile kuhjatud džemprivirna otsa.

„Ma kardan, et sa oled Megani laiba siia kuskile ära peitnud,” ütleb Elliot nina kirtsutades.

Näitan talle keelt. „Unista edasi.”

Kui ma kooli läksin, sai Meganist mu parim sõber – aga ühtäkki muutus ta tohutu mukkimisvajadusega poistehulluks ja selfi-sõltuvuses tüdrukuks, keda ma enam ära ei tundnud. Möödunud aastal tekitas temas kadedust minu niinimetatud suhe Olliega – poisiga, kellest olin enne Noah’ga tutvumist täiega sisse võetud. Meie vahel ei juhtunud midagi, aga isegi sellise suhte tekkimise võimalusest piisas, et Megan armukadedusest täiesti ära pööraks. See oligi Ollie, kes mu toona anonüümsest blogist teada sai, Noah Flynni ära tundis ja sellest Meganile rääkis. Megan omakorda hammustas asja läbi ja rääkis kõigest kollasele meediale, tehes minust kõmuajakirjanike ja avalikkuse tähelepanu objekti.

Sellele vaatamata õnnestus mul talle tagasi teha, kui me Elliotiga Megani ja Ollie ette võtsime – see lõppes neile jäätisekokteili pähevalamisega. Pärast jäätisekokteiliafääri ei ole ma Meganiga enam tegemist teinud. Uudised sellest vahejuhtumist – mu ainsast enda eest seismise suurhetkega seotud vaprusevälgatusest – levisid koolis kulutulena.

Aga Megani-sugused tüdrukud kaotavad oma positsiooni vaid hetkeks. Tundub, nagu oleksid nad oma sisemise enesekindlusega kõigest üle ning ebameeldivad või piinlikkust tekitavad sündmused on nende jaoks nagu hane selga vesi. Ta isegi naljatab, et just jäätis on tema piimvalge jume saladus. Ja nüüd sai ta kirja, et on vastu võetud ühte Londoni kõige paremasse teatrikooli. Ta on taas puutumatu ja maailma tipus.

Ka Ollie läheb meie koolist ära. Ta pere otsustas kolida, et aidata ta vennal tennises järgmisele tasemele tõusta. Mul on Olliest natuke kahju. Vaatamata sellele, kuidas ta minuga käitus, ei usu ma, et ta oleks halb poiss. Ja nüüd on ta oma venna varjus ega pääse sealt välja. Ühesõnaga, kaks mu peamist vastast on läinud. Mina ise olen ainus väljakutse, millega mul tuleb silmitsi seista.

Elliot plaksutab käsu. Ta on nüüdseks täiega „Sõprade” Monica korraldaja-režiimile lülitunud. „Okei, kus su kohver on?”

„Oih, tundub, et Alex istub selle peal.”

Alex hüppab püsti ja lükkab virna riideid enda alt minema. Mu asjade alt ilmuvad viimaks nähtavale erkroosa kohvri küljed.

„Kui kaua sa üldse ära oled?” uurib Alex mu kohvri punnitavaid külgi pilguga mõõtes.

„Ta on ära neliteist päeva, kolm tundi ja kakskümmend üks minutit,” ütleb Elliot. „Ma kavatsen iga sekundi üle arvet pidada!”

„Ma arvan, et mu vanemad teevad sedasama,” ütlen tobedalt naeratades.

„Kas neil võttis selle mõttega harjumine kaua aega?” küsib Alex.

„Oi, kõigest kaks kuud alates hetkest, kui Noah lihavõttepühade ajal selle ettepaneku tegi! Ausalt öeldes ei olnud ma isegi kindel, et suudan temaga kaasa minna.”

Noah’ga koos kontserttuurile minek oli suur asi. Ikkagi päris esimene reis omapead! Ja vaatamata sellele, et iga viimne kui üksikasi oli korduvalt peensusteni läbi käidud, olin siiski pisut närviline.

„Muidugi suudad. Sellest tuleb kirjeldamatult vinge kogemus ja ma olen nii kohutavalt kade. Ja nüüd, Penny, tee oma kohver lahti ja näita, mis sul seal on.”

Teen, nagu ta käskis, ja juba esimene asi, mis kohvrist silma hakkab, tekitab minus piinlikkust. Elliot torkab käe kohvrisse ja sikutab välja kõige lohvakama villase kampsuni, mida keegi kunagi näinud on ja mille laiad mugavad varrukad on nii pikad, et ma saan neid peaaegu kaks korda enda ümber mähkida. See kuulub mu emale, kes kandis seda – ta enda sõnul – ainult siis, kui ta rase oli ja mitte kordagi enne ega pärast seda.

Elliot tõstab kardigani kohvrist välja ja hoiab seda enda ees. See on nii pikk, et ulatub talle poolde säärde. „Sa ikka tead, et sa oled kontserttuuril keset suurt suve, eks ole? Miks sa pead endaga terve lambakarja kaasa vedama?”

Tõmban kampsuni ta käest ära. „See on mu lohutuskampsun.” Surun selle näo vastu ja hingan oma ema lemmikparfüümi lõhna sisse. See lõhnab nagu kodu. „See aitab paanikahoogude vastu. Preili Mills ütles, et kui ma kardan tuuril ärevust ja koduigatsust tunda, peaksin kaasa võtma mõne asja, mis aitab mul end alati turvaliselt tunda. See meenutab mulle kodu. Ma ei pidanud suleteki kohvrisse toppimist väga praktiliseks ja see kampsun oli järgmine valik.”

Elliot võtab mu käest kampsuni, voldib korralikult kokku ja paneb kohvrisse tagasi. „Okei, selle luban sul jätta. Aga seda küll mitte!” Ta sikutab välja beebiroosa eest nööbitava kleidi, mille taskutele on õmmeldud rüüsilisest kangast roosid. „Sa lähed tuurile, mitte vanaema juurde teed jooma!”

„Okei, las see jääda koju.” Ma hakkan naerma. „Ma ei ole pakkimises eriti osav.”

Elliot hõõrub teatraalselt meelekohti. „Penny, mõnikord mulle tundub, et sa oled lootusetu juhtum! Me peame selle probleemiga hiljem tegelema. Aga nüüd tagasi asja juurde. Mis sa täna õhtul selga panna kavatsed?”

Nüüd on minu kord teatraalselt esineda. „Ma olen sõna otseses mõttes iga viimast kui hilpu proovinud! Ma lihtsalt ei leia ühtki sobivat asja. Mis sa arvad, kas must topp ja teksad ajaks asja ära?”

Elliot teeb halvakspanevat grimassi. „Ei lähe läbi. See ei ole piisavalt peen.”

„Kuidas sellega oleks?” Alex hoiab käes musta skater-lõikega kleiti, mille olemasolu ma olin unustanud. See on kaunistatud valgete ja kollaste kirikakardega. Ostsin selle ASOSest ühel neist päevadest, mil me pidime Kira ja Amaraga eksamiteks õppida, kuid pole seda kordagi kandnud.

„See on absoluutselt täiuslik!” lausub Elliot. „Daamid ja härrad, minu poiss: tipptasemel stilist.”

Alex kehitab õlgu. „Kuule nüüd, kui piisavalt kaua jaekaubanduses töötad, siis mõned asjad ikka külge jäävad.”

Võtan Alexi käest kleidi ja lipsan vannituppa. Tõmban kleidi selga ja takseerin end peeglist.

Ma ei suuda uskuda, et näen viimaks Noah’t kontserdil esinemas. Tundub, nagu oleksin seda ühtaegu oodanud ja kartnud alates hetkest, mil talle helistati ja öeldi, et temast saab tuuril The Sketchi soojendaja. Harutan oma pikad juuksed krunnist lahti ja need langevad lainetena mu näo ümber. Ema õpetas mulle väikest nippi silmapliiatsiga, mida katsetades ma nüüd joone silma välisnurgast ülespoole tõmban. Silmad on kohe hoopis külgetõmbavamad, kassilikud. Ehk ma isegi tulen selle kõigega toime. Minu uus tunnuslause: Noah Flynni tüdruk.

Oma peas Noah’ albumi avatakte kuuldes arvan hetkeks, et hakkan hulluks minema, kuid vannitoa ust avades saan aru, et Elliot ja Alex on mängima pannud loo „Elemendid”, ühe kaheksast laulust plaadil „Sügisetüdruk”. Iga Noah’ kirjutatud laul on eelmisest parem – aga plaadi nimilugu „Sügisetüdruk”, mille ta mulle kirjutas, on mõistagi mu lemmik.

Alexiot hoiab käest kinni ja Ellioti pea toetub Alexi õlale. Nad on lihtsalt liiga nunnud ja ma ei taha neid häirida. Aga Elliot ilmselt kuuleb mind, sest vaatab üle õla minu poole. Ta suu vajub ammuli. „Sa oled raju, Ocean Strong!”

„Oi, ma tänan,” ütlen mina ja teen kniksu.

„Olgu siis, lapsed – laseme selle jäätiseputka õhku,” ütleb Elliot sõnu madalahäälselt venitades.

Vaatame Alexiga mõlemad talle kulmu kortsutades otsa.

„Mis on, teile ei meeldi mu uued amerikanismid? Mõtlesin enne Noah’ga kohtumist väheke harjutada. Ja nüüd aksessuaarid.” Ta lükkab mu randmetele peotäie käevõrusid ja seab kaela ümber pika rippuva keti. Ta naeratab mulle. „Nüüd on sul vaid Converse’i ketse vaja ja oledki valmis.”

Vaatan end täispikkuses peeglist.

„Sa näed viimase peal välja, Pen. See komplekt on täiuslik,” ütleb Elliot. „Leah Brown, sa võid ju olla planeedi kõige kuumem popstaar, aga minu tüdruku vastu sa ei saa!”

Luban endal naeratada ja ütlen endale, et näen hea välja. Ja näengi. Ma tunnen end enesekindlana. Kuid haaran sellegipoolest jaki järele, et see peale tõmmata. Elliot teeb grimassi.

„Mis on?” küsin. „Restos võib külm olla.”

„Kui see juba jutuks tuli, siis äkki hakkaks minema!” Elliot vaatab kella.

„Tom!” hõikan trepist alla vennale. „Kas sa viid meid ära?”

Kuulen vastuseks mühatust, mida loen nõustumiseks.

Aga kui me välja jõuame, ei istu Alex koos meiega autosse. Ta surub käed taskusse. „Sorri, semud, ma pean kõigepealt kodust läbi astuma. Saame kontserdil kokku, okei?”

Ellioti õnnelik meeleolu hajub ja ta õlad vajuvad längu.

„Oled kindel?” küsin mina. „Ma saan aru, et terve karja üheteistkümnendikega on väga igav hängida, aga suurem osa meist on täitsa normaalsed.”

„Asi pole selles,” vastab tema. „Mul on lihtsalt vaja üks asi ära teha.”

„No olgu siis.”

Ta kallutab end ettepoole ja suudleb kiirustades Elliotti, kuid Elliot ei ole enam hingega asja juures. Siis, kui Alex on läinud, kehitab ta õlgu ja on hetkega jälle tema ise. „Läksime!”

Mõned minutid hiljem peatab meie armastusväärne autojuht Tom auto GBK burgeriresto ees. Elliot hüppab autost välja, aga kui olen talle järgnemas, kummardub Tom minu poole ja haarab mul käsivarrest. „Kui mingi jama on või sul peaks abi vaja minema, siis helista mulle otsekohe, said aru, Pen-Pen?”

Kallistan teda ja ta kannatab selle kangeks tõmbudes ära. Aga ma tean, et tegelikult ta armastab mind.

Reedeõhtune Brighton on täis Londonist töölt naasvaid pendelrändajaid ja pillerkaaritajaid, kes peavad plaani õhtu väljas veeta. Näen endast nooremat poissi kõnniteel istumas ja kitarri mängimas. Ta laulab vaikselt, kuid tal on hämmastav hääl. Mitte keegi ei peatu, et teda kuulata – isegi Elliot mitte, kes viibib nii sügaval omas maailmas, et kõnniks isegi Londoni sümfooniaorkestrist seda tähele panemata mööda –, aga mina tahaksin natuke venitada. Poisi esitatud kaunis muusika naelutab mind paigale.

„Kas ma tohin pilti teha?” küsin temalt, kui viimane akord on kõlanud.

„Ikka,” vastab poiss. Teen paar võtet ja võtan seejärel rahakotist naelase mündi, mille ta kitarrikotile asetan. Ta naeratab tänulikult ja mina sööstan burgeriresto suunas, sest taevas avaneb ja vihma hakkab ladistama. Tüüpiline briti suvi.

Sees on kõik juba ootamas. Elliot kiirustab minu poole ja sunnib mind peatuma. „Ära nüüd närvi mine,” alustab ta.

„Mida sa sellega öelda tahad?” kortsutan kulmu. Aga siis astub ta kõrvale.

Tema selja taga seisab Megan.

Ja tal on seljas täpselt samasugune kleit.