Читать книгу Kui mind enam ei ole - Adam Haslett - Страница 3

Majakesest väljudes pimestas mind valevus. Lumine õu sädeles vahetu päikese käes. Kuurikatust ääristavad purikad tilkusid sulavett. Männid, mis olid ennist halli taeva taustal seisnud liikumatult ja süngelt, nägid jälle välja elusad, karskes valguses rohelised ja rõsked. Jalajäljed, mille me Michaeliga olime lumisele teele jätnud, hajusid, kahanedes kiviplaatidel ovaalideks. Meie jälgede alt sissesõiduteel paistis esimest korda alates siiasaabumisest kruusa. Mitu nädalat oli valitsenud krõbe külm, kuid nüüd oli käes detsembrikuine sula. Ma ei teadnudki täpselt, mis päev oli või mis kell, igatahes pidi keskpäev juba ammu möödas olema.

Teisel pool teed seisis noore homaarimehe kastiauto. Šassii külge paakunud jäisest sopast immitses pruuni vett. Sulava lumemütsi alt paistis puuriita kattev punane present. Künkal seisva lihtsa valge talumaja katusel tõusis korstnast selgesse sinisesse taevasse suitsu.

Ma pidin helistama õele. Ma pidin talle ütlema, mis oli juhtunud. Sellest oli juba tunde möödas, ja ma polnud ikka veel kellegagi rääkinud.

Hakkasin küla poole kõndima. Möödusin talveks suletud suvemajadest ja pensionil paarikeste elamutest, mille väliverandad olid kinni ehitatud ja tuled sitskardinate taga põlesid päev läbi. Käreda külmaga oli jalutuskäike saatnud vaikus. Aga nüüd kuulsin ojakest, kui see metsa vahelt läbi voolas, kulges tee alt ja tühjenes kivisele rannale. Ma kuulsin kajakate kiljumist ja isegi vee nirisemist lumehangede ees, iga nire pühkis minema kuivanud soola vööte asfaldil.

Ma tahtsin kuulda Sethi häält. Ma tahtsin kuulda, kuidas ta kirjeldab oma päeva, või kas või seda, mida ta hommikuks sõi, ja kuidas ta räägib plaanidest, mis ta on meile valmis teinud selleks ajaks, kui ma tagasi jõuan. Siis saaksin ma talle öelda, et nüüd on kõik korras, et edaspidi saame kogu aeg koos olla. Aga ma polnud suutnud ka talle helistada.

Niipea kui ma selle välja ütlen, muutub see tõeks.

Kõndisin edasi, jopelukk lahti, mütsi ja kinnasteta, päikese käes oli peaaegu soe. Mu õde on nüüdseks San Franciscos üles tõusnud ja sõidab ühistranspordiga tööle või on juba kohal. Ema ajab asju või lõunatab mõne sõbrannaga või läks ilusa ilmaga niisama jalutama, muretsedes ja kujutledes, kuidas meil Michaeliga siin Maine’is läheb, ja mõeldes, kui kaua peaks ootama, enne kui võib meile uuesti helistada.

Külla suunduva peatee ristmikul olin jõudnud vana baptistide kiriku juurde. Kõrged piki löövi jooksvad vitraažristkülikud sirasid punaselt ja oranžilt, justkui seestpoolt. Valgetest voodrilaudadest kirikutorni oli ereda taeva taustal peaaegu valus vaadata. Huvitav, kas homaarimees ja tema naine käisid ka seal. Või kas ta oli seal lapsena käinud isa või hoopis vanaisaga või kas ta üldse kirikus käis.

Tema tekitatud heli, kui ta sissesõiduteel puid lõhkus, oli Michaelile närvidele käinud. Aeglases rütmis raiumine. See oli Michaeli diivanilt püsti söögitoaakna juurde ajanud, kus ta vaatas ja pominal vandus.

Miks ei võiks see heli seda uuesti teha, mõtlesin ma sel unenäolisel hetkel, ebareaalses olukorras, kui olin endiselt ainus, kes teadis. Miks ei võiks see heli Michaelit veel kord kohale meelitada? Teda torkida, tema kõrvu kriipida. Miks ei? Mis inimene ma olen, kui ma vähemalt ei ürita teda tagasi kutsuda?

Pöörasin ringi ja hakkasin kiiresti tuldud teed tagasi kõndima, mööda teelõiku, mis laskus rannale ja tõusis siis jälle pisut, mind tagant sundimas lootus, et mulle antakse võimalus seda päeva otsast alata.

Alguses arvasin, et mu mõistus jukerdab, kui olin ümber pöörates näinud homaarimeest – ta oli minust ainult paar aastat noorem –, ta tuli oma maja poolt, soe jope seljas ja nokats peas. Hakkasin tema poole sörkima, kartes, et ta kaob, kui ma õigel ajal kohale ei jõua. Selle asemel peatus ta mõni samm enne sissesõiduteed ja vaatas, kuidas ma tema kastiautole lähenen. Selleni jõudes toetasin käe tasakaalu hoidmiseks tagaluugile.

Terve kuu jooksul, mis me olime Michaeliga siin viibinud, polnud me kumbki temaga sõnakesti vahetanud.

Seisime hetke vastamisi. Tema käed rippusid külgedel. Habetunud nägu oli imelikult liikumatu.

„Kas ma saan aidata?” küsis ta aeglasel ettevaatlikul toonil, mis muutis küsimuse millekski ähvardusetaoliseks.

Osutasin peaga majakese poole. „Ma olen mõnda aega seal peatunud.”

„Jah,” ütles ta. „Ma olen teid näinud.”

Tule lähemale, tahtsin ma öelda. Mul oli vaja, et ta oleks piisavalt lähedal, et saaksin teda lüüa. Või talle kaela langeda.

„Juhtus hirmus asi,” ütlesin ma esimest korda valjult. „Mu vennaga.”

Lähemale. Palun tule lähemale. Aga ta ei tulnud, ta seisis oma kohal, kissitas silmi, kõheldes nii endas kui ka minus.