Читать книгу Valik - Aigi Vahing - Страница 21

Enne igat kokkupuudet toiduga panen käed kokku ja ütlen palve. Ütlen küll neid sõnu, millest netist leitud meieisapalve koosneb, aga mõtlen selle taga mõtteid, mis mind aitavad.

„Saagu nii, et ka minul oleks võimalik elada nii, nagu on hea elada. Olgu nii, et laual oleks alati nii palju toitu, kui ma vajan – mitte vähem, mitte rohkem. Ning tee palun nii, et suudaksin oma teod iseendale andeks anda ning andestada kõikide teiste teod ka nendele, ning hoia mind eemal ihadest, sest ainult sina suudad seda teha – täna ja ka homme, ning mina usun seda.” Nii et ma ei tea, mida meieisapalve tähendab, kuid ma tean, mida see mulle tähendab.

Öeldakse, et ained lähevad viimastena. See tähendab, et isegi kui kainel junky’l pole hetkel probleemi oma põhisõltuvusega, siis käitub ta teiste inimeste, iseenda ja teiste ainetega seoses ikkagi nagu sõltlane. Mul on sõltlasena terve rida käitumisharjumusi, mille olen oma elu jooksul omandanud, et justkui eluga toime tulla, mis mind aga saboteerivad, ja mis veelgi hullem: ABOSLUUTSELT EI AITA ENAM.

Veetsin sooja ning idüllilise laupäeva Eno ja Karlito seltskonnas, aga kuna püüdsin sinna vahele ka omi asju sobitada, kasvas pinge veidi üle pea … Kui sinnamaani olin suutnud nende küsimuste tulvaga malbe kassi naeratusega hakkama saada, siis eile leidsin enda seest väikse käsigranaadi tiksumas. Olin nad õhtu lõpuks viinud maitsma väga head Ameerika burgerit ning sedasama burgerit oodates hakkas Eno kõval häälel väljendama oma katkematut sisemonoloogi – ma polnud tolleks hetkeks veel aru saanud, et selle peamiseks ülesandeks on teda ennast maha rahustada. Väljendus see mulle nendesamade küsimuste esitamisena, millele olin korduvalt vastuseid andnud, nagu kust leiab infot imelisse Beaconi muuseumisse väljuvate rongide kohta ja kust võiks selguda, millal, kus … JA NII EDASI. Niisiis. Eno katkematu neuroosiriba ajas mind granaati näperdama, kuid just Karlito pani mu selle vastu maad virutama. Jutt käis kauplustest ning sellest, kuidas siin, New Yorgi linnas, pole ikka piisavalt ägedaid poode, et kõige ägedamate jaoks pole raha, normaalse hinnaga poest pole mitte midagi osta ning second hand‘ides pole ka nagu mitte midagi. Karlito siis viimaks hüüatas: „Mõistad, ma ju PEAN midagi oma naisele leidma! Ma ju pean talle midagi kingiks viima, ja oma emale ka, kes andis mulle veidi raha.” Ja just siis küsis Eno uuesti, et kust saab tema oma emale ingli kuju osta. Plahvatasin, ütlesin, et MA EI TEA, et olen sellest teemast täiesti ära väsinud, et kõik on oma asjad siit linnast ostetud saanud, suurte kottidega ära läinud ja jumala rahule jäänud, et mingu nad tänavale, linn on poode täis. Ma tõesti ei tea, kus neid KÕI-GE ÄGEDAMAID riideid müüakse, ja muid asju ütlesin ka, sest on jumalast raske kogu aeg olemas olla ning kõigile küsimustele vastata ja tunda muret, et kas need minu pakutud kohad ikka kõiki nende soove rahuldavad. Oleks tahtnud ennast tühjaks karjuda, kuid sain end pidama, olgugi et vesi juba voolas silmist ja ninast ka.

Karlito ütles siis saatuslikud sõnad: „Ei, ma olen täitsa üllatunud, täitsa šokis olen.“ Sellest piisas, et muuta mind läbitungimatult kaledaks – muutun selliseks alati, kui keegi mind hullumeelsuses süüdistab – see on väga vana, väga tõhus rüü, rauast muidugi, ja lõhub kandjat –, kuid pean nentima, et väga mõnus oli selline olla – üle hulga aja! Kohutav.

Kuid nii nagu ainult üks närvihaige teisega, nii oskas ka Eno selles olukorras väga hästi käituda. Ka mina tunnen ennast rahulikult ning turvaliseltki, kui keegi teine närvivapustuse saab, sest ma tean, et see ei tähenda mitte midagi.

Noja õhtu lõpuks – kuna olen paranev junky, siis ei saa ma endale mitte mingisugust vimma ega süütunnet lubada – vabandasin, et sorry, ma ei oska lihtsalt mitte midagi doseerida, oleksin pidanud ette nägema, et võin sotsiaalsusest üledoosi saada. Karlito arvas sellepeale, et medõde minust ilmselt ei saaks; mina ütlesin, et medõde võib minust saada väga hea, kuna mul on doseerimisega probleeme ainult iseenda puhul. Eno vabandas, et tema ei saanud aru, et tema küsimustejada võib koormav olla – tema jaoks olevat see small talk. Lahkusime kallistustega ja sõpradena… Täna pressikeskusesse tulles tundsin ennast siiski mõnevõrra halvasti. Arvuti taha istudes tundsin vajadust midagi kosutavat lugeda. Saatuse tahtel avasin ühe T vana kirja. Juba LA-s mõjus see mulle nii hästi, et pidasin tookord vajalikuks teda tänada – täna aga tänan teda selle eest, et ta maalis selle kirjaga mu ette poisi, kellega tahaks iga päev koos olla ning mängida. Nii et põgenen, selle asemel et endale tunnistada – kaotasin enesevalitsuse eile. Kui see on tühisem, kui kainuse kaotamine ainetega, siis miks tunnen ma end läbikukkununa?

Hommikukohvi sain ekslikult suhkruga. Võtsin lonksu ja sülitasin välja. Kõndisin kööki, kallasin kohvi kraanikausist alla ning läksin ostsin uue. SEE ON IME. Möödunud korral, kui sain kohvi kogemata suhkruga, jõin selle ära, mõeldes ise: ainult suhkur su kainust ei murra, jahu on ka vaja – joo ikka ära, säästad dollari, mis see tühipaljas suhkur ikka teeb, kohvi pole ju magustoit, jne, jne. Pärast piinlesin päeva-kaks toiduobsessioonide käes. „Tõmbun tagasi kui tuleleegist,” ütlevad kained alkohoolikud ootamatu kokkupuute kohta viinaga. Mulle tundus see liialdusena ning võimatuna. Kuid nüüd juhtus see taastumise ime ka minuga. Emotsionaalse eluga on aga omajagu kainenemisteed veel maha kõndida.