Читать книгу Valik - Aigi Vahing - Страница 7

Aasialased on veidi teise olemisega. Näib, et sama usinad kui töös, on nad palvetamises. Midagi lohiseb mu kõrval, vahekäigus. Vaatan, lüheldane töölisnaine lohistab end, valge küünal käes, jumalaema kuju poole. Täie alandlikkusega.

Alles põhjas – nurkaaetuna saab valida: kas elu omaenda mina igaveses ja üha jõhkramas vangistuses või vabakssaamine eimiskiks olemise hinnaga. Sest ainult eimiski võib ilma tiibadeta lennata. Leap of faith, ütlevad mu kaasmaalsed selle tüki kohta ning tegevusena tähendab see, et teed ühe suure otsuse ainult südamega – hirmununa, aga uskudes, et oled õigel teel ning hakkad hüppama, kuid maalapp, millele maanduda, joonistub su jalge alla alles siis, kui oled julgenud õhku tõusta.

Väga paljud inimesed põlvili ei palveta. Kuid roomamas polegi veel kedagi näinud – aasia naine ikka lohistab veel ennast – aeglaselt, justkui hirmuvalitseja ette, kes on võtnud tema lapsed enda kätte surmata. Veidi sagedamini ollakse vist ametis sellega, et „püütakse ühe jala peal tasakaalu hoides Jumala olemasolust aimu saada. On aga suur vahe, kas vaevata end oma raskusega või väljendada tänulikkust põlvili laskudes”^[1.] . Kuid nii juba kord on, et mina istun siin, ja kiriku laest paistab mulle valgustki pähe, kuid ma ei suuda oma südamesse tänulikkust meelitada; aasia naine aga lohistab end pimedas, põlvitab kuju ette maha ning hakkab temaga rääkima – vaikselt ja pühendumusega. Kadestan teda. Tema jaoks ei ole see riitus, vaid tõelisus. Hämmastav, kui kiirelt kadeduse sabas vimm jalutab. Juba ma põlgan teda. Põlgan ka jumalaema, kes näib aasia naisega nii lahkelt rääkivat, kuid minu möödudes kaob sügavale seinaorva sisse ära. Naine tõuseb püsti, ega ma talle otsa vaatamast hoiduda ei suuda – teen seda meelevaldselt, ta mööduvast kujutisest nii palju kaasa krabades, kui kahe sekundiga saab. Nüüd näen, et naine on jõukas. Muidugi. Vaene inimene, kes käib tööl – teeb tööd oma kätega – ei vaja kinnitust, et ta on oma tegemisis õige tee peal? Naine tõusis lõpmata rõõmsa näoga sealt kujukese eest püsti, kuid vannun, et sinna roomates meenutas ta ema, kes anub armu oma laste elu pärast. Täie alandlikkusega roomas ta, end tervenisti unustades. Ennast unustades … mis õnnis seisund. Ma ei pilka. Taltumise tugevus ja tahtejõuetuse voorus.