Читать книгу Võitlus kahel rindel ehk eestlase juhtumised Nõukogude armee päevil Afganistanis - Alar Nigul - Страница 2

Sammusin mööda öist Tartu linna Tähtvere mäest üles sõjakomissariaadi suunas. Ilm oli külm, puhus vinge tuul ja oli eestimaiselt pime 25. novembri varahommik, kell hakkas viis saama. Meid, kutsealuseid, paigutati Ikarus-tüüpi mugavasse bussi ja algas sõit Tallinna poole. Enne uinumist jõudsin seirata kaaskannatajaid, kes olid nagu minagi ilmsete peotunnustega, enamasti halvasti pügatud pea ja kummalise riietusega. Pilt meenutas „turuvarblasi”, kes vatijoped seljas, ametita ja armetuna hommikuti Tartu turuhoone juurde kogunesid, lootuses algavaks päevaks head ja tasuvat tööotsa saada. Neil oli vähemasti motiiv raha teenida, meie unistasime ainult sellest, kuidas sõjaväega rutem ühele poole saada.

Kõik soovitajad olid enne armeesse minekut nagu ühest suust kinnitanud, et nagunii sunnitakse meid oma hilpudest esimeses kogunemispunktis loobuma ja tagasi ei saa me oma vara kunagi. Sestap olid enamus bussis viibijatest kehvades riietes ja meenutasid pigem sõjavange kui tulevasi „eliitarmee“ sõdureid. Lähtudes ellujäämise printsiibist olin selga tõmmanud vana vatijope, väärtusetud püksid ja mingid jalanõud, et mitte külma kannatada ning vahetuspunktini vastu pidada.

Tallinna Lasnamäe kogunemispunkt meenutas filmides nähtud põgenikelaagrit: suur saal oli täis kahekordseid narisid, kuid kutsealuseid paistis sellegipoolest veelgi rohkem olema. Tundus tragikoomilisena, et armeesse tahtjaid oleks justkui poole rohkem, kui neid vastu suudeti võtta. Tegelikult ei soovinud keegi minu tuttavatest sõjaväkke minna, kuid sellest avalikult rääkida polnud sünnis. Iga mees elas oma hirmusid üle hambaid kokku surudes. Tasahilju loodeti mõne sooja koha peale saada, kus oleks saanud oma asja ajada „suure kodumaa” poegadega kokku puutumata. Mõnedel see isegi õnnestus, aga enamikul paraku mitte. Nägin tuttavaid nägusid nii ülikoolist kui ka oma kodukohast, tervitasime, kuid pikalt ei vestelnud ma kellegagi. Mul oli liiga palju tegemist keskendumisega, kus ma nüüdsest olen, mis on siin oluline, kuidas peaks käituma. Samuti püüdsin ette kujutada, millises väeosas ja kus ilmakaares ma teenima hakkan. Nõukogude Liidus oli see justkui lotomäng, võisid sattuda teenima koduukse alla, kuid samas ka Kuriili saartele Kaug-Idas, võimalused olid ääretud. Paljud lapsevanemad ei suutnud sellise teadmatusega elada ja ostsid vastavalt võimalusele oma poegadele turvalisemaid ning lähemaid teenistuspaiku. Minul seda võimalust polnud ja seega olin neist lootustest prii.

Juba samal hommikul pöördus päevnikust ajateenija minu poole ja käsutas: „Näe, siin on lapp ja hari, kogu kasarmu olgu puhtaks küüritud!” Selline rünnak kohe esimesel päeval üllatas mind väga, kuna kasarmus oli kaugelt üle saja mehe ja nüüd olin mina vahele jäänud – see oli halb märk. Ainuke lootus oli, et ajateenija valis huupi oma ohvreid ja püüdis ullikesi, keda ära kasutada. „Valisid vale mehe,” ütlesin karmi nägu tehes, kuigi süda tagus rinnus, sest polnud teada, millal vaja rusikatega enda eest seista. Sõjaväkke kaasa antud soovituste hulgas oli esikohal enda eest seismine, igasuguse hinnaga, et hiljem võiks uhkelt peeglisse vaadata. Nii oligi, vastuhakku kohates valis mees kiiresti uue ohvri ja mina võisin seekord rahulikumalt hingata, kuigi ähvardused vastuhaku eest olid kohutavad.

Edasi sõidutati meid Riiga, kus meid pesema kupatati ja jooksujalu poolleigest saunast läbi aeti. Siin vahetati isiklikud rõivad armeerõivaste vastu. Psühholoogiliselt oli see noore inimese jaoks väga suur muutus, kui ta esimest korda elus nii võimsat sümbolit, nagu sõdurivorm seda on, selga sättis. Tõmmates selga Nõukogude armee (NA) mundri ja mitte naljapärast, et karnevalile minna, vaid selleks, et kuuluda tervelt kaks aastat ihu ja hingega sellesse süsteemi. Kindlasti polnud see tunne – mundris olla – kõigil ühesugune. Usun, et inimestel, kel Nõukogude ajal õnnestus läänest toodud moodsaid hilpe kanda ja sellega tänaval tähelepanu äratada, võis eristumise ja sellega seotud enesekindluse kadumine olla rängaks katsumuseks. Ilma välise sümboolikata pöördusid kõikide sõjaväelaste pilgud ju ainult „sisemisele ilule”. Kindlasti oli ka vastupidiseid näiteid, kus mundrikandmine sisendas kindlustunnet, andes hoopis lisajõudu. Võimalik, et oli ka neid, kes tundsid lausa uhkust Nõukogude armee mundrit kandes ja muutusid seeläbi viisakamaks ja kultuursemaks. Mõne jaoks oli munder nagu mingi mask, mille taha oli mugav peita oma „väline või supermina” ja seetõttu avaldus käitumises hoopis „tegeliku mina” jooni, näiteks siis, kui õunaraksus käidi või midagi muud lubamatut tehti. Kui ikka sõduri silmis oli Nõukogude armee maine väga madal, oli ju mugav mõelda, et need inimesed tsiviilelus, kellele see õunaaed kuulus, nagunii ei tea, kes ma olen, mingu kõik pealegi armee kraesse. Selle vastu ei juletud nagunii astuda, vähemalt tolles riigis…

Päris naljakas oli kõrvalt jälgida, kuidas mõni ajateenija oma hilpe müüa üritas. See oli täiesti lootusetu ettevõtmine, sest järgmisel hetkel kuulus kogu kupatus armeele ehk järelevaatajaile ning midagi endale jätta oli praktiliselt võimatu. Sõduril on vaid kaks põuetaskut, mida võis seni turvaliseks pidada, kui sul munder seljas oli ja tasku sisu liialt reljeefsena välja ei pungitanud. Seega oli võimalik enda omaks pidada vaid mõnda fotot, mõnda kirja, vahest mõnda rahatähte ja äärmisel juhu taskumärkmikku. Rivistuse ajal märgiti üles, kellel olid autojuhiload, õhtul näidati meile tasuta mängufilmi sõdurikinos. Olime omaette, vanematest ajateenijatest eraldatud ja seetõttu veetsime aega sama turvaliselt nagu vanajumala seljataga. Seda taipasime alles paari päeva pärast neile päevadele tagasi vaadates. Peagi kihutati meid uuesti rongile ja pandi Kaliningradi poole teele. Kohapeal toimus arstlik läbivaatus, mille viis läbi karmi, kuid ükskõikse olemisega keskealine naisterahvas. Ta uuris meid samamoodi, otsekui valiks poeletilt searibi oma sünnipäevalauale. Olime tema jaoks kaup, millelt ta otsis silmaga nähtavaid defekte. Ta vaatas üle ja katsus läbi kõik kehaosad, ka kõige intiimsemad. Olime sinnamaani eesti poistega kokku hoidnud ja nüüd ukse taga järge oodates kihistasime lapsikult naeru ning viskasime nalja, et ei tea kelle too tädi õhtuks välja valib ning mille järgi otsus tehakse.

Sinnani olin naiivselt lootnud, et minu kui hea suusataja võimed on kirjas toimikus, mis minuga kaasa liigub, või on see mingil muul moel teada ning arstlikus komisjonis häid tulemusi näidates on lootus spordiroodu saada. Tagantjärele paneb taoline naiivsus mind muigama, sest kust pidid lihtsad inimesed oma igapäevatööd tehes teadma, milliseid vaimuhiiglaseid või füüsilisi talente nad läbi vaatavad, kui keegi neile seda polnud öelnud.

Läbisin kontrolli edukalt nagu enamik kutsealuseid. Ainult üks tugev maamees, kelle rusikas oli lapse pea suurune ja kes oli ilmselgelt meist kõige kõvem löömamees, praagiti välja, sest tal puudus kuus hammast!!! Ise ta selle üle kordagi ei kurtnud. See oli mõtlemapanev fakt, seega hinnati lisaks lihaste läbimõõdule veel midagi… Edasi liikusime läbi Kaliningradi (endine Königsberg) Gvardeiskisse (endine Tapiau) tankipolgu territooriumile, mis oli samuti kunagi sakslaste poolt ehitatud. Kogu see hiigelsuur sõjaväelinnak oli laotud punastest tellistest. Meie saabusime sellele mõõtmatule riviplatsile õhtuhämaruses. Gaz-661 kast, milles me istusime, oli täis noori ajateenijaid. Riviplatsile jõudes hoomasin linnaku mastaape ja võpatasin, kui üle lageda hiiglasliku platsi kõlas puhtas eesti keeles: „Kas eesti mehi ka on?” „On küll,” vastasin rõõmsalt ja püüdsin hääle järgi meest leida. Selleks oli vanemleitnandi auastmes tugeva kehaehituse ja vuntsidega mees, kellega sain kergesti jutule. Selgus, et tegemist on oma teaduskonna mehega, kelle nimi Johannes K., ta oli Tartu ülikooli lõpetamise järel kutsutud ohvitserina siia tegevteenistusse. Rõõm oli vastastikune, kui selgitasin oma tausta.

Saabunud oma tulevasse teenistuskohta, moodustati äsja armeesse mobiliseeritutest rühmad, mis teistest ajateenijatest eraldati. Seda nimetati karantiiniks, mis oli justkui nädalapäevad kestev sisseelamislaager. Selle aja jooksul elasime omaette kasarmus ja õppisime peamisi sõduritarkusi: voodi korrastamist, korda kasarmus, valvekordi, riviõppust, mundri eest hoolitsemist, käsklusi jne. See oli suhteliselt pehme maandumine „kõvale pinnasele”. Kuigi elu oli raske ja harjumatu, sõjaväerutiini oli üliraske omaks võtta, oli tunda, et tegelik elu armees on kordades karmim. Tunnetasime seda igal sammul, kui vanemate ajateenijatega või lihtsalt tšurkadega2 nelja silma alla sattusime. Igal sammul püüti meil peast rabada tuttuusi karvamütse, püüti hirmutada arusaamatute roppustega, anti mõista, mis õige pea juhtuma hakkab, kui meid väeosadesse määratakse. Ei osanud sellest midagi arvata, õigupoolest polnud mahtigi, sest päevad olid täis kõiksugu õppusi ja drilli ning voodisse minnes uinusime silmapilkselt. Minu jaoks oli algul kõige raskem hommikune äratus, sest olles näinud meeldivaid unenägusid, mis olid seotud eelneva eluga ning ärgates seista silmitsi reaalse ning lõputuna tunduva teenistusega, oli üleminek karm. Oli mehi, kes öösiti nutsid nagu väikesed lapsed.

Mul oli vedanud selle poolest, et minu kursusekaaslane Riho J oli minuga koos karantiini määratud. Sain temaga vähemalt eesti keeles kõnelda, kuigi vanemad ajateenijad seda taunisid, tehes väga teravaid märkusi.

Olin armees teeninud umbes nädala, kui meie noorsõdurid üles rivistati ja lasketiiru laskmisharjutusele saadeti. Armees ei tohiks see fakt, et automaadist laskeharjutusi sooritatakse, üllatust äratada. Meie puhul muutis asjaolu eriliseks see, et me polnud veel vannet andnud, ja igaüks meist lasi märklauale tervelt nelikümmend lasku. Enamik ajateenijaid laskis kogu kaheaastase teenistuse jooksul kõigest kolm lasku!

Karantiin sai pärast vande andmise päeva läbi ja meid, noori, hakati jaotama erinevatesse teenistuskohtadesse. See oli nagu kaasaegne orjaturg, kus vaadati meeste välimust, toimikut, küsiti spordisaavutuste kohta ning pärast seda määrati lõplikult konkreetse üksuse koosseisu.

Mind määrati „orjaturul” miinipatareisse, kus sain endale „austava” 82 mm miinipilduja sihturi kohustuse. See oli tipp, mida suudeti pakkuda ühele endast heal arvamusel olevale murdmaasuusatajale! Minu enesehinnang sai kõva hoobi. Olin jahmunud, kuna olin ennast siiski lootustandvaks sportlaseks pidanud, kuid siin olin ma lihtsalt üks tühipaljas ettur. Millegipärast oli ei-tea-kust tekkinud arvamus, et „tegijad“ on näiteks luurajad, nende ümber oli mingi eriline „aura“. Oletasin et nende väljaõpe on seotud harjutustega, mis muudavad mehe osavamaks, vapramaks, kavalamaks ja targemaks. Seda ma ju salamahti lootsin siit armeest saada. Nüüd miinipildujana – ei mingit romantikat, täielik proosa. Või koguni draama?

Minuga samasse jakku määrati veel üks eestlane, nagu minagi ajateenistusse võetud EPA3 esimeselt kursuselt. Ülar K oli lihtne ja heasüdamlik maapoiss, kes oma olemuselt ilmselt kõige paremini vastas venelaste ettekujutusele eestlastest. Ta oli nagu enamik meist kasina või olematu vene keele oskusega, kuid lisaks oli ta väga kaalutlev oma ütlustes, võttis alati paar sekundit vastamiseks, rääkis aeglaselt ja sõnu valides. Ta oli keskmist kasvu, ümara näo ja nõrga kehaehitusega. Iseloomult oli ta heatahtlik ja sõbralik, mida sõjaväes pahatihti naiivsusena tõlgendati. Ta oli loodud pigem tudengitele loenguid pidama, kui sõjaväes füüsilist jõudu ja täpsust nõudvaid harjutusi tegema.

Olin koolipõlves järjekindlalt murdmaasuusatamisega tegelnud, võistelnud korduvalt vabariiklikel võistlustel ja jõudnud esimese kümne hulka, spordiühingu Kalev meistrivõistlustel isegi esimese kolme hulka. Pealegi sobis mulle tolleaegne kompleksvõistlus VTK4, mis jagunes suviseks ja talviseks kompleksvõistluseks. Talvise kompleksvõistluse alade hulka kuulusid lamades püssist laskmine, kangil lõuatõmbamine ja 10 km suusatamine. Olin sel alal isegi meistersportlase kandidaat ja korduvalt esimese kolme seas vabariigis. Selle poolmilitaristliku spordiala treenimiseks olin kooli ajal kodus oma õuele kangi meisterdanud, kus ma pärast jooksutreeninguid mitmesuguste harjutuste abil käe-, kämbla- ja kõhulihaseid treenisin. Vanaisa lugude hulgas oli üks, mis mind kangi peal innustas. Ta oli mulle juba lapsepõlves jutustanud, kuidas ta koolis spordirõngaste peal trikke tegi. Õpetaja oli andnud poistele ülesandeks hoida käsi rippes küünarnukist üheksakümne kraadise nurga all kõverdatuna ning tõsta jalad ette samuti täisnurga all ning selles asendis siis viivuks püsida. Osa poisse oli sellega hakkama saanud, sealhulgas vanaisa. Et rõngad olid üks tema meelisalasid, oli ta nendel kodus palju harjutanud. Rippasendist tõusis ta sirgete kätega kahelt poolt kõrvalt alla ristiasendisse, jaladki täisnurga all ette sirutatud. Selle jõudemonstratsiooniga pälvis ta kaasõpilaste ja eriti õpetaja õigustatud imetluse. Kujutasin vaimusilmas ikka vanaisa ette trikke tegemas, kui ise kangil rassisin ja raskeks läks. Kakskümmend lõuatõmmet järjest polnud mulle probleem, võistlustel tuli neid lisakski, samuti jõutõusud kangil nii keha kui ka jalad ees toengasendisse. Tundsin ennast kangil väga koduselt.

Hommikvõimlemise ajal läksin igal hommikul vabatahtlikult pärast jooksuringi kangile ja tegin tavapäraseid harjutusi, et lihastoonust hoida. Sõjaväesaabastega oli see küll veidi raskendatud, kuid see mõjutas põhiliselt korduste arvu, mitte sooritust ennast. See jäi silma meie miinipatarei „vanakestele”, kes seda kõrvalt vargsi jälgisid. Ühel hommikul soovisid nad mind proovile panna ja käskisid mul kaksteist lõuatõmmet teha. Tegin seda meeleldi ja kujutasin endale ette, et teenin sellega nende imetluse. Kurjusel olid aga hoopis teised plaanid. Oleg, meie patarei „vanake”, käskis seejärel Ülaril kangile hüpata ja kaksteist lõuatõmmet mulle järele teha. Olime mõlemad asjade sellisest pöördest jahmunud, mulle polnud hetkekski pähe tulnud, et Ülar peab minu võimete pärast nüüd kannatama. Ta hüppas käsu peale kangile ja juba tema kätehoiust kangil oli selge, et see spordiala on mehele võõras. Ta suutis kangil vingerdades ja sipeldes lõua kahel korral kangi juurde upitada. Kolmas kord ta lõug enam sihile ei jõudnud, kuigi ta väänles ja punnitas meeleheitlikult. Siis lasi ta käed kangi küljest lahti ja jäi õnnetul ilmel oma käskijale otsa vaatama. See aga haudus juba uusi kurje plaane. Ta käskis Ülaril taas kangi külge rippesse hüpata ning sooritust jätkata. See oli aga ilmselgelt võimatu ülesanne, mida Ülar ka välja ütles. Seejärel käskis Oleg minul haarata Ülari jalgadest ja need selja taha enda poole tõmmata nii, et Ülar jäi diagonaalis, nägu maa poole, kangile rippuma. Nüüd jõudis karistuse mõte meieni. Mul ei lubatud jalgu lahti lasta, mis tähendas, et niipea, kui Ülar oleks väsimusest käed kangi küljest lahti lasknud, oleks ta üpris kõrgelt ninali asfaldile prantsatanud. Ütlesin talle vaikselt eesti keeles, et sel hetkel, kui ta käed lahti tulevad, annaks ta mulle märku, et saaksin ta jalad enne lahti päästa. See ka õnnestus ja Ülar maandus siiski jalgadele, kuigi Oleg meie kokkumängu peale vihaselt räuskas ja meile koledat tulevikku lubas.

„Orjaturul” jäi mulle silma üks Leedu päritolu noorsõdur, kes oli umbes kaks meetrit pikk, tema kämblad olid mehe näo suurused. Pea oli tal vastavalt kasvule ebaloomulikult suur, kõige suurema numbriga peakatted olid tema peas kui tübeteikad ja silmad moodustasid näos peene triibu. Ta nina oli ülahuule poole kõverdunud, sellel „ilutses” suur punn ja tema suu oli kriipsuna näkku joonistatud. Sõnaga, mees nägi välja nagu ehtne killer. Ta väitis, et on tegelenud spordiga, täpsemini võrkpalliga ja seetõttu määrati ta pataljoni luurerühma. Tema nimi oli Ruoška. Edaspidine teenistus viis mind ikka ja jälle selle mehega kokku. See oli üks neid juhtumeid, kus inimese välimusest tulenev ootus on täielikus vastuolus tema olemuse ja käitumisega. Lähemal tutvumisel selgus, et tegemist on äärmiselt ujeda ja kohmaka inimesega, kes ei osanud või ei soovinud armeed silmas pidades oma välimusest tulenevat eelist ära kasutada.

Seekord määrati Ruoška minu silmis privilegeeritud rühma, mina oma võimetega olin sel hetkel väärt kõigest suurt metalltaldrikut kandma! Tundsin kogu maailma ebaõiglust enda vastas. Tagantjärele võib aru saada, kui egotsentriline on üks tavaline noor inimene, kes oli sinnamaani pidevalt tundnud oma ligimeste imetlust ja austust mingi oskuse või teadmise pärast. Ta oli elanud justkui mingis pseudomaailmas, kus puudus reaalsus, kus tagasiside oli olnud moonutatud ning see oli muutnud nooruki vägagi haavatavaks. Edasi sõltus kõik sellest, kas noor inimene adapteerus uues olukorras või mitte. Selle kohta on Darwinil üks teooria…

Ühel hommikusel rivistusel küsiti, kas meie seas on mehi, kes õpivad arstiks. Astusin kaks sammu rivist välja, sest mul olid meeles sõprade soovitused, et alati tuleb kuulata tähelepanelikult, milliseid spetsialiste vajatakse. Kui pakutakse midagi, mis tundub soodne, siis ütle alati jah. Nii nutikad on eestlased ikka, et iga asjaga vähemalt mõõdukal tasemel hakkama saavad, ükskõik, mis oskusi nõutakse. Seekord oli meie polku külastamas rühm meedikuid, kes Afganistani haavatute jaoks doonoriverd kogusid. Vaja oli abilisi ajateenijate ettevalmistamisel, mis tähendas nende rahustamist, žguti panemist, küünarnukiõndla puhastamist ja veregruppi tähistavate siltide kleepimist kogumiskotikestele. Edasi tuli arst ja torkas kanüüli veeni. Meil olid valged kitlid seljas ja nägusid kattis marlimask, olime doonorite jaoks moondatud ja seega anonüümsed. Selle paari päeva jooksul käisid minu käe alt läbi kõik meie pataljoni võitlejad, kaasa arvatud meie miinipatarei „kotkad”, kes ennast rühma liidriteks pidasid. Eranditult kõik olid hirmunud ja nad ei püüdnudki seda varjata. Kas see hirm tulenes oletatavast valust, mis kaasnes, või millestki muust, igatahes pöördus enamik neist minu kui arsti poole ja nad palusid kinnitust ega väga valus pole. Rahustasin neid ja tundsin neile ka mõnes mõttes kaasa, sest kuigi oli öeldud, et võetakse kakssada grammi, siis enamikult tilgutati kogumiskotti nelisada grammi. See muutis pisemad isendid võrdlemisi nõrgaks ja abituks, paljud minestasid püsti tõustes, protestida polnud aga kellelegi.

Selle viie päeva jooksul nägin aknast läbi õrna lumesaju, kuidas mu kaaslased platsil rivisammu harjutasid ning tundsin rõõmu, et sain soojas ruumis tegelda asjadega, mis mind rohkem paelusid. See rõõm oli aga üürike – viimasel päeval andsin ise ka verd ja siirdusin tagasi oma miinipatareisse. Huvitav oli jälgida meeste reaktsiooni, kui mõni karm onu mind ära tundis. Olin ju neile kõigile mõne päeva eest pihiisa rollis olnud. Enamik neist leidis võimaluse mulle vaikselt külje alla pugeda ja ähvarduste saatel vaikima sundida. Mul oli lõbu laialt, nüüdsest olin nende nõrkusest teadlik.

Nõukogude armees noorsõdurina päevnik olla oli kole. Kolm meest oli korraga vahis, üks seisis ja ülejäänud kaks küürisid kasarmut, nii ööl kui päeval. See oli ka koht, kus mehi proovile pandi, näiteks kästi peldikut oma isikliku hambaharjaga küürida! Terve mõistusega võttes oli see käsk absurdne, kuid seaduse järgi tuli allohvitseri käsk esmalt täita ja alles seejärel võis selle otstarbekuse kohta raporti kirjutada. See oli huvitav otsustamise koht: enamik muidugi keeldus selliseid käsklusi täitmast, kuigi ähvardati uue valvekorraga järjest või siis peksu ja sõimuga. Olles täiesti kurnatud ja magamata, trummeldas peas ainus soov linade vahele saada, kasvõi tunniks ja see pani mõne mehe käsku täitma. See oli aga kahtlemata lõks, sest sealt algas allakäik, karm ja pöördumatu.

Oli laupäev, olin parajasti vahis ja sain hetkeks mahti puhata. Meie miinipatarei paiknes kasarmus kahel erineval korrusel, „vanakesed” esimesel ja meie jagu kolmandal. Olin oma jao ruumi sisenenud, et salaja veidi voodile pikali visata, kui nägin seal kahte pooleaastase staažiga lätlastest seersanti omakeeli vestlemas. Ehmatasin algul, sest vahis olles polnud mul kasarmusse asja, kuid mehed viipasid mind enda juurde ja pakkusid rahumeeli istet. Selgus, et üks mees oli tugev laskesuusataja, mis andis meile palju jutuainet, kuna olin ise ju murdmaasuusatamisega tegelnud. Sõbrunesime vaatamata minu puudulikule vene keele oskusele kiiresti. Paraku jäi see istumine üürikeseks, kuna peagi oli minu kord valvepostile asuda. Õhtu saabudes ilmusid linnast tagasi meie patarei „vanakesed” (aasta teeninud mehed), kes olid ilmselgelt joomased. Umbes neli-viis meest sisenes kasarmusse ja hakkas tüli norima minu uute tuttavate lätlastega. Lähenesin vargsi ruumi uksele ja kuulsin, et reamehed soovisid alandavaid käske anda, püüdes vähem teeninud seersante nii-öelda dresseerida. Mehed aga ei mõtelnudki alluda ja õige pea paisus tüli kakluseks, ning endalegi tagajärgedest aru andmata tormasin möllu ja asusin lätlasi kaitsma. Lõime vastase kiiresti taanduma ja pöördusime tagasi oma toimingute juurde. Ei möödunud veerand tundigi, kui trepist voolas üles kahe jao suurune kättemaksuüksus, mis sõjakalt meie magalasse sisenes. „Nüüd saan ma korraliku keretäie,” ütlesin Rihole, kellega koos valvekorras seisime. Ta ei saanud minu jutu mõttest aru ning käed-jalad tööd täis, ei pööranudki ta sellele tähelepanu. Püüdsin talle mõista anda, et ta ühineks vastuhakuga ja tuleks meile appi, kuid leidsin samas, et see on tema otsus ja ta ei pea sellesse vabatahtlikult sekkuma, kui ei soovi. Mõne hetke pärast paiskus uks lahti ja lävel seisid ennist taanduma sunnitud ajateenijad. Suures kasarmukoridoris silmadel ringi käia lastes jäi nende pilk minule peatuma: „Näe, seesama pojuke oli nende pundis!” ütles üks neist ja järgmisel hetkel tiriti mind hõlmast rebides kasarmusse ja tõugati voodite vahele välisseina poole. Narid olid kasarmus kahekordsed ja ruumi keskele jäi kitsas käimise ruum, kuhu üle kahe mehe kõrvuti seisma ei mahtunud. Nüüd tõugati mind akna suunas ja ma jäin üksinda vahekäiku seisma, „karistussalklased” trügisid summas mulle järele, kuid nad segasid üksteist ja ei mahtunud kuidagi vahekäiku ära. Samal ajal käis karistusoperatsioon ka minu uute läti sõprade kallal, keda armutult kõhtu ja rindkeresse peksti. Nende oiged panid mul vere soontes tarretama, sest minu saatus oli sel hetkel vägagi ettearvamatu ja ühtegi ohvitseri polnud samuti laupäeva õhtul kasarmusse oodata. Kaotada polnud enam midagi ning hakkasin taas meestele vastu. Neid oli üpris kerge endast eemal hoida, kuna nad ei mahtunud mitmekesi mulle kallale tulema. Õige pea ronisid nutikamad neist aga naride peale ja kargasid mulle ülevalt kaela nagu ahvid filmis „Mowgli” ning sellega suruti minu vastuhakk kiiresti maha. Olin väga hirmul, kuna puudus ettekujutus, missugune karistus võiks sellise vastuhaku eest järgneda. Kujutasin ette, et see on valus, samas lootsin, et mitte eluohtlik. Meestesumma vahelt surus ennast läbi ja astus minu ette suuremat kasvu juba varasemast tuttav Olegi-nimeline reamees, kes oli ilmselt seltskonna liider. Tema nägu oli ümmargune nagu kakuke, rindkere lai ja tugev, varrukate otsas paistsid suured rusikad nagu söekaevuril. Mees urises madalal ning ähvardaval häälel, kui suure veaga ma olin hakkama saanud ja kui halvasti mu käsi nüüd ja tulevikus käima hakkab. Ma ei saanud tookord eriti vene keelest aru, eriti sellisest, milles minuga siis kõneldi. Aimasin, et see roppude sõnade jada on dešifreeritav ja ma peaksin selle ähvarduse tulemusel unustama vähimagi vastupanu, kuid õnneks ei teadnud mina selle keele „koodi”. Mõlemalt poolt käänati mu käed selja taha üles nii, et jäin abitult oma „kohtumõistja” ette kummargile ja seejärel virutas viimane mulle viisteist korda täiest jõust vastu rinnakut. Niisuguse karistuse mõte oli selles, et vorminööbi niidiaas moodustas nööbiga üheksakümnekraadise täisnurga ja kinnitus nööbi külge jäigalt. Kui vastu nööpi lüüa, tungis niidiaas vastu rinnakut ja tekitas metsikut valu. Kui rinnalihased olid piisavalt treenitud, võis juhtuda, et nööp toetus kahelt poolt lihastele ja niidiaas ei ulatunud rinnakut kahjustama. Sel juhul oli tegemist lihtsalt löögiga vastu tuima rinnalihast. Nii juhtus ka seekord. Pärast esimesi lööke arvasin, et see on sissejuhatus millelegi koledale või mees lihtsalt lööb nii-öelda kolmnurgast mööda. See piirkond oli juba koolipõlvest teada kui hinge kinnilöömise koht. Kui ta oli oma väsitava töö lõpetanud ja kõik jäid pingsalt vahtima, kuidas ma reageerin, siis manasin näole valugrimassi, kuigi olin seekord pääsenud vaid ehmatusega. Meenus lapsepõlves kuuldud onu Remuse jutt, kus kilpkonnaonu palus rebast, et too võib teha temaga mida tahes, ainult mitte vette visata. Vetteviskamine tähendas viimasele hoopis vabanemist ja reinuvader ei saanudki seda kunagi teada. Nüüdsest teadsin, et kui kunagi tulevikus on võimalus karistust ise valida või „kohtumõistjat” mõjutada, siis kirjeldatud karistusviis oli mulle vastuvõetav.

Minu läti sõbrad liikusid järgmistel päevadel ringi, sinikad silmade ümber, kuid see polnud nende vastupanu murdnud, pigem vastupidi.

Ühel hommikul loeti polgu rivistusel ette hirmuäratav teade ― meie miinipatarei on määratud polgu köögitoimkonda. Polgus oli ligi tuhat meest ja toimkonna ülesandeks oli neile söögitegemine (näiteks kartulite koorimine, mis kestis terve öö), lauakatmine ja – koristamine ning nõudepesemine. Valmistusime parajasti toimkonnaks, mis tähendas puhta krae õmblemist, näo ja juuste korrastamist jms, kui minu kaptenist miinipatarei ülema juurde astus vanemleitnant Johannes K. „Meie polk vajab vaksalisse mehi, kes peavad lahingumoona laadima, töö võib kesta hilisööni,” ütles ta kaptenile. „Me oleme toimkonnas,” vastas too, „me ei saa töökäsi ära anda!” „See on pataljoniülema käsk!” jäi Johannes oma sõnadele kindlaks. „Homme hommikul saate mehe tagasi,” lisas ta. Kaptenil tuli sellega leppida ning järgmisel hetkel juhtis Johannes mind kasarmust välja. „Ma loodan, et sa ei pahanda, kui ma sind siit toimkonnast veidi eemal hoian, jõuad seal oma teenistusaja jooksul veel küllalt käia,” ütles ta mulle silma pilgutades, „meil on siin paari sõbraga minu sünnipäeva puhul väike istumine planeeritud ja ma arvasin, et soovid osaleda.” Olin väga üllatunud, et selline õnn mulle sülle kukkus, uurisin veel, et ega see talle endale kuidagi kahju tee, kui see mingil põhjusel avalikuks peaks tulema. Tema aga kinnitas, et kaptenil on toimkonnas liiga palju tegemist, et selle küsimusega pataljoniülemat tüüdata, pealegi on mehi küllaga, ühe mehe puudumine on köömes. Nii me siis siirdusime eestlastest ohvitseride üürikorterisse, kus peale Johannese olid kogunenud veel ohvitserid Väino P. ja Tõnis T., viimane koos abikaasa ja kümnekuuse tütrega. Kuni varaste hommikutundideni rüüpasime õlut ja rääkisime oma asjadest. Venelastel oli üks kena ütlus: „S koroblja na bal” ehk siis laevalt otse ballile. See iseloomustas täpipealt minu olukorda. Olin juba hakanud harjuma selle õudse muutusega oma elus. Enam ei ärganud ma hommikuti segaduses, kuhu olen sattunud, olin ka magamise ajal sõjaväes. Nüüd aga istusin huvitavate elulugudega meeste seltsis, kes oma EÜE5-lugusid jutustasid ja armee narrustest ja juhtumistest oma kogemuse põhjal pajatasid. Ja mis minu jaoks kõige hämmastavam – need mehed mängisid kõik kolmekesi triona kitarri ning laulsid peast kõige kaunimaid ja kaunimalt eesti laule, mida ma eales olin kuulnud. See olukord oli nii ootamatu ja liigutav, et sarnanes pigem unenäoga.

Kella kaheksa paiku hommikul väeossa jõudes oli hommikusöök just lõppenud, sööklas sagimist palju ja Johannes andis mu kaptenile üle. Viimane luges meie nägudelt ilmselt midagi muud, kui mürsukastide tassimise jälgi, kuid sõna lausumata saatis ta mind appi nõudepesusse. See oli jube urgas, kus suurtes kuupmeetristes alumiiniumist neljakandilistes tünnides ujus räpane punakas rasvane vedelik. Sinna sisse tuli kõik nõud panna ja seejärel pesta. Võitlesin okserefleksiga ja õppisin kiirelt uusi töövõtteid. Olin olukorraga mõttes leppinud. Olin ajateenistuses nii-öelda roheline ja seetõttu tuli nagunii kõik ebameeldivamad tööd ära teha. Nüüd olin pääsenud ka õhtusest sagimisest, kus lisaks koristamisele järgmise päeva söök ette valmistati. Kaua ei õnnestunud mul nõusid pesta, vähem kui tunni pärast kuulsin tuttavat eesti aktsendiga komandohäält. Johannes otsis mind valjuhäälselt taga ja nähes mind tegemas kõige mustemaid töid nõudepesus, ähvardas ta miinipatarei vanemaid ajateenijaid, et tema isiklikult määrab, kus ja mis töid mina toimkonnas teen. Ta oli ise vahepeal samuti pataljoniülema poolt köögitoimkonnale appi määratud ja taas aitas ta mind kergematele töödele. Mulle oli kaitseingel tekkinud. Ülejäänud päeva istusin ma leivajaotuspunktis ja minu töö oli valget leiba lõigata ning seda läbi luugi koos või ja suhkruga jagada. Ruumi uks oli tavaliselt lukustatud, sest tegemist oli ikkagi „strateegiliselt tähtsa kraamiga”. „Vanakesed” ainult kiristasid läbi väikese luugi hambaid ja ähvardasid üle õla piiludes, mida minuga kõik tehakse, kui toimkond lõpeb. Ma ei saanud õnneks ähvarduse sisust aru ja olin juba veidikene õppinud asjadel endast läbi voolata laskma, elades põhimõttel üks päev korraga. Nii möödus minu esimene köögitoimkond polgus ja elul polnud väga vigagi.