Читать книгу Võitlus kahel rindel ehk eestlase juhtumised Nõukogude armee päevil Afganistanis - Alar Nigul - Страница 3

9. detsembril andsime sõdurivande, mille järel üldrivistusel teatati, et meie polk saadetakse täies koosseisus täitma internatsionaalset kohustust Afganistani Demokraatliku Vabariigi ees.

Nüüd oli see siis välja öeldud, ametlikult ja lakooniliselt. Sahinad Afganistani saatmisest olid juba mõnda aega ringi liikunud, aga me ei võtnud seda kuigi tõsiselt, sest seda kardeti üle kogu Nõukogude Liidu ja hirmul on teatavasti suured silmad. Selline teade tekitas vastakaid tundeid. Ühelt poolt oli muidugi meeletu hirm hukkumise või vigastada saamise ees või mis veelgi hullem – vangi langemise ees. Teiselt poolt tekkisid lootused paremale toidule, seiklustele, elule ebatavalisel maal. Me ei osanud iseennast sellisesse sõjaolukorda asetada ― seda oli võimatu oma senise elukogemuse põhjal hinnata või millegagi võrrelda. Veidike kohutas mind ka mõte, et see teade tuli kuidagi emale edastada. Olen kuulnud, et mõned võitluskaaslased on hiljem väitnud, justkui oleksid nad varjanud oma vanemate ees teenistust Afganistanis. Mul on seda raske uskuda, kuna me olime siiski noored poisid ja vajasime mingisugust lohutust või julgustust. Me olime väga hirmul ja vajasime abi väljastpoolt, kodu oli selleks kõige usaldusväärsem allikas. Ise andsin emale ridade vahelt teada, mis toimub ja kuhu saadetakse. Abi saamise asemel tajusin tema vastustes, et hoopis mina olin see, kes pidi lohutama ja julgustama. Olin küll veidi hämmingus, kuid järele mõeldes on see igati loogiline. Tema ei saanud ju kuidagi olukorda mõjutada, ta oli teadmatuses, rippus ainult minult saadud info küljes. Ja mis kõige paradoksaalsem – minu surmasaamise korral oleks ju minu jaoks kõik lõppenud, tema oleks aga pidanud edasi elama kurvastuses, võib-olla ka kahetsedes millegi tegematajätmise pärast.

Millised olid minu tollased ettekujutused sõjast Afganistanis? Huvitaval kombel polnud ma kordagi mõelnud selle üle, et mina oleksin tugevam pool ja peaksin kellelegi liiga tegema, liiati veel kedagi tapma. Kujutluspildid liikusid ainult nõrgema poole seisukohalt lähtudes, näiteks et keegi tulistab minu suunas ja ma ei saa eest ära hüpata, piiramisrõngasse jäämine, laskemoona lõppemine ja muidugi vangi langemine koos piinamisega. Silme ette kerkisid fotod raamatust, mida olin lapsepõlves korduvalt kooli pioneeride toas lehitsenud. See oli aastal 1975 ja seal oli kujutatud Vietnami sõja ohvreid, kellel olid elusast peast kõhud lahti lõigatud ja sisikond välja voolanud. Keegi ülikoolikaaslastest teadis rääkida, kuidas vangidel elusast peast nahk maha võetakse ja muidugi kõri läbilõikamise jutt, mis nende puhul kõige tõenäolisem tundus. Tegemist oli siiski lambakasvataja-rahvaga.

Järgnevatel päevadel läks tõeliseks saginaks. Kogu 12. polk tuli koos rasketehnikaga kokku pakkida ja rongidele laadida. Meie kaitseingel leidis selles saginas võimaluse mind, Andrust ja Kalevit linnaloaga välja kutsuda, kusjuures põhjuseks tõi ta vajaduse linna piltniku juures meist pilti teha. „Seltsimees major,” pöördus Johannes pataljoniülem Šatsi poole, „siin saadetakse minu kõrgkooli tudengitest kaasmaalased Afganistani, Nõukogude Liidu rahvusvahelist võlga täitma. Neil pole ühtegi fotot oma ajateenistusest ja tõenäoliselt ei tekigi neil rohkem võimalusi. Palun lubage neid piltniku juurde viia!” Šatsil oli süda rinnus, pealegi oli ta Johannest ajateenistuse jooksul tundma õppinud ja hindas mehe julgust ning otsustusvõimet äärmiselt kõrgelt. Sellisele küsimusele polnud võimalik eitavalt vastata.

Andrus, Johannes, autor ja Kalev Gvardeiskis päevapiltniku juures. Detsember 1984

Pärast pildistamist jalutasime linnas ringi, otsisime märke kunagise Saksa linna kaunist arhitektuurist ja vägevusest ning käisime kohvikus „vabadust hingamas”. Aeg lendas kiiresti ja see jäi esimeseks ning ainukeseks linnaloaks kogu minu ajateenistuse vältel!

Kursusevend ja sõber Andrus 5. jalaväeroodust väänas oma jala järgmisel päeval õnnetult välja, see paistetas nii üles, et saabas ei mahtunud jalga. Seetõttu lebas mees kohalikus arstipunktis. Polgul oli lahkumisega rutt ja liikusid jutud, et haiged jäetakse maha ning sel juhul oli alati teoreetiline võimalus, et neid teistele järele ei saadetagi. Johannes tõmbas mind ühel päeval jälle ettevalmistustöödest kõrvale ja kutsus arstipunkti Andrust vaatama. Mulle oli jäänud mulje, et ta eriti ei hoolinud teiste ohvitseride arvamusest ja läks sageli määrustikuga vastuollu, kui ta mõnda eestlast aidata soovis. Teel arstipunkti uuris ta minu käest, kas me soovime Afganistani minna ja teatas samas, et teda ei võeta kaasa, sest tema kohustuslik ajateenistus hakkab lõppema. Ta ei saanud kahjuks meid edaspidi kuidagi aidata. Loomulikult ei soovinud keegi meist vabatahtlikult Afganistani minna, kuid midagi polnud parata. Andrusega juttu puhudes ja tema tervise kohta pärides kordas Johannes samu küsimusi, mis ta mulle oli esitanud. Saanud Andruselt sarnased vastused, võttis ta äkitselt parema jalaga hoogu ja lõi oma saapaninaga nagu jalgpalli karistuslöögi Andruse haige hüppeliigese suunas. Hetkeks olime kõik jahmunud, Andruse nägu moondus valust ja silmi valgusid pisaraid, kuid endiselt häält tegemata mõistis ta selgelt Johannese teo tähendust. Ta oli teinud kõik endast sõltuva nagu Schindler, et vähemalt üht eestlast õudusest säästa. Paraku see ei õnnestunud, jalg ei läinud hullemaks ning järgmisel päeval kirjutati Andrus arstipunktist välja. Johannes vabandas hiljem, et oleks pidanud ikka käeluu purustama, see oleks olnud kindel mahajäämise põhjus, aga ta polevat julgenud oma uusi sõpru nii julmalt kohelda.

Kui kõik ettevalmistused olid tehtud, võis 15. detsembril kümnepäevane teekond Turkmenistani, Iraani piiri äärde alata. Sõideti arhailistes platskaardivagunites, kus ühes vahekäigus oli magamiskohti arvestatud kuuele reisijale, kelle pagasi jaoks oli ette nähtud kolm kitsast riiulit kõrgel lae all. Meie vagunis oli ühes vahekäigus ühe jao suurune üksus ehk siis üheksa-kümme meest koos varustusega (isiklik varustus ja voodivarustus). Ühte vagunisse pidi mahtuma roodu-suurune üksus. Võib ette kujutada, milline vaatepilt seal avanes, kui selline hulk üksteise suhtes vaenulikke ja kasimatuid inimesi nii väikesel pinnal nii pika aja jooksul koos pidi viibima. Vagunist välja või teise vagunisse minna oli keelatud, ohvitserid kogunesid omaette ja sõdurid olid enamiku ajast koos, kus igavusest sündis kõiksugu olukordi. Teravalt on meelde jäänud, kuidas ma jaoülema käsul tundide viisi äratuse ja unerahu käsklusi täitsin. Äratus tähendas seda, et tuli kolmandalt korruselt pesuväel alla karata, püksid ja frentš selga tõmmata, hõlmad kinni nööpida, saapad koos jalarättidega jalga sikutada ning müts pähe sättida neljakümne viie sekundi jooksul, mis oli norm. Minu rekord küündis lõpuks kahekümne sekundini. Tol korral võtsin neid käsklusi endale alandavana, kuid imelikul kombel oli nendel käsklustel ka mingi iva sees, sest tõepoolest tuli meil Afganistanis häire peale kibekähku riietuda ning lahinguks valmis olla.

Ešeloni vanemaks oli major Mahmutov, kes oli ühtlasi ka polgu zampolit elik poliitiliste vaadete eest vastutaja. Ühel õhtul vaidlushoos ja ei-tea-kust hangitud alkoholi mõju all muutus tema vaidlus luurerühma meestega nii teravaks, et sõnadest tuli puudus. Mees ei osanud aga ohtu õigesti hinnata ja väljus löömingust tugevama vaenlase vastu sinise silma ja alandatud eneseväärikusega. Et tegemist oli mõjuvõimsa inimesega, peatati rong ja viidi koheselt läbi juurdlus süüdlaste väljaselgitamiseks. Kuna tegemist oli pimeda aja ja ebaselgete asjaoludega, siis jäid süüdlased tuvastamata ning karistus kirvena kogu luurerühma pea kohale rippuma. Ešeloni seisak aga jätkus ning muutus sujuvalt leinaseisakuks, sest nende minutite jooksul oli saanud teatavaks selle seltskonna jaoks olulise tegelase, N Liidu kaitseministri Ustinovi manalasse minek. Olime ju kõik sama mehe käskkirja alusel sõjaväkke kutsutud.

Omamoodi seiklus oli ka miinipatarei söögiga varustamine. Selleks olid rongi külge haagitud mõned loomavagunid, kus suured mobiilsed katlad vahetpidamata tulel podisesid. Aeg-ajalt tegi rong peatuse ja noorsõdurid, kes selleks ajaks juba tamburis passisid, kummagi käe otsas roheline kümneliitrine välitermos, tormasid tuhatnelja söögi järele. Köögivaguni avatud luugi ees käis omakorda võitlus koha eest järjekorras, samuti pidi jagajatelt nõudma, et termosed ääreni täidetaks. Vastasel korral olid noored ise need, kes söögist ilma jäid. Selles tragikoomilises olukorras ei teadnud tegelikult mitte keegi mitte kunagi, kui pikk on rongi seisuaeg ja kui peatuse ajal ei jõutud sööki kätte saada, siis jäi üksusel söömata. Võite endale ette kujutada, mis juhtus noorsõduriga, kes rühma söögist ilma jättis ja alles mitme tunni pärast järgmise peatuse ajal oma vagunisse tagasi sai. Pärast sööki tuli leida võimalus rasvased katelokid puhtaks pesta, ka see oli võimatu missiooni üks etappe. Kui Ukrainast läbi sõitsime, kattis maapinda paks kohev lumi ja väljas paukus enam kui kümnekraadine pakane. Rongi aga ei köetud, kogu ruumi täitev soojus oli eraldunud reisijatest. Tamburisse jäetud termosed jäätusid, samuti olid jääs vaguni veesüsteem ja klosett. Inimene harjub kõigega ja selle ebatavalise reisi puhul oli vähemalt üks hea aspekt: kuigi tuli armee kombe kohaselt oma üksust valvata, sai öösiti piisavalt magada ja unevõlga tasuda. Peamine oli aga hoopis see, et teenistusaeg jooksis nagu hiigelsuur liivakell katkematult ühes suunas, ajateenistuse lõpu poole.