Читать книгу Krahv Monte-Cristo. 3. osa - Alexandre Dumas - Страница 5

Helderi tänava majas, kuhu Albert de Morcerf oli Roomas külla kutsunud krahv Monte-Cristo, valmistuti 21. mai hommikul õhinal vastuvõtuks, mis pidi au tegema sõnapidajale noormehele.

Albert de Morcerf elas suure õue nurgas paiknevas majas, mille vastu jäi teenijatemaja. Ainult kaks maja akent olid tänava poole, kolm olid õue poole ja veel kaks aia poole.

Õue ja aia vahel kõrgus keisririigiaegses halvamaitselises stiilis ehitatud krahv ja krahvinna de Morcerfi avar ja luksuslik villa.

Kogu valdust eraldas tänavast müür, millel seisid teatud vahemaa järel lillevaasid ja mille keskel oli suur kullatud teravikega võrevärav — seda kasutati pidulikel puhkudel. õtse väravavahi ruumi kõrval oli väike uks, kustkaudu käis teenijarahvas või ka isandad, kui nad tulid või läksid jalgsi.

Albert’i eluasemeks valitud maja näitas ema delikaatset ettenägelikkust, kes ei tahtnud oma pojast lahkuda, oli aga mõistnud, et vikonti eas noormees peab olema täiesti vaba.. Teisalt näitas see ka noormehe arukat egoismi, keda võlus vaba jõudeelu, mida võimaldasid rikkad perekonnad oma poegadele, tehes nende elu kuldseks otsekui lindudele nende puuri.

Kahe tänavapoolse akna kaudu võis Albert de Morcerf teha oma välisvaatlusi. Noortel inimestel on vaja vaadet välja, nad tahavad alati näha inimesi oma silmapiiril, olgu see silmapiir kas või ainult tänav! Kui esialgne vaatlus oli tehtud ja miski nõudis teravamat tähelepanu, võis Albert de Morcerf oma uuringute täiendamiseks väljuda umbes samasuguse ukse kaudu, nagu oli väravavahi majakeses ja mis vääris erilist esiletõstmist.

See väike uks näis olevat kõigi poolt unustatud sellest hetkest peale, kui maja ehitati, ja näis olevat igaveseks suletud, nii tähelepanematu ja tolmunud oli ta; aga tema hoolikalt õlitatud hinged ja lukk osutasid salapärasele ja pidevale kasutamisele. See väike salakaval uks võistles kahe ülejäänuga ja irvitas väravavahi üle, kelle valvsa jälgiva silma alt ta kõrvale jäi ja avanes nagu kuulus koobas “Tuhande ühest ööst”, nagu Ali-Baba kuulus võluseesam — kas kabalistlike sõnade kaasabil või leppemärgi peale, mida öeldi ülimaheda häälega või tehti ülipeente sõrmedega.

Avara ja vaikse koridori lõpust, kuhu see uks viis ja mida kasutati eestoana, sai paremalt õue pool olevasse söögituppa ja vasemalt väikesesse salongi, mille aknad olid aia poole. Lehvikukujuliselt ülespoole väänlevad ronitaimed ja põõsapuhmad varjasid õue ja aia poolt kahte esimese korruse akent, kuhu võinuksid pääseda ebadiskreetsed pilgud.

Teisel korrusel olid samasugused kaks tuba ja lisaks veel kolmas, eestoa kohale jääv tuba. Need kolm tuba olid salong, magamistuba ja buduaar.

Alumise korruse salong oli sisustatud vaid alžeeria diivaniga, mis oli määratud suitsetajatele.

Teise korruse buduaarist sai magamistuppa ja salaukse kaudu trepile. Oli näha, et kõik ettevaatusabinõud olid tarvitusele võetud. Teise korruse kohal paiknes ruumikas ateljee, mida oli suurendatud müüride ja vaheseinte lammutamisega, omamoodi pandemoonium, kus kunstnik võistles dändiga. Sinna olid kuhjunud ja varjupaiga leidnud kõik esemed, mis olid teeninud Albert’i üksteisele järgnevaid kapriise: jahisarved, kontrabassid, flöödid, terve orkester, sest Albert’il oli korraks olnud mitte kutsumust, vaid lihtsalt tuju tegelda muusikaga; maalipukid, paletid, pastellid, sest muusikatujule oli järgnenud kergatslik maalimistahe; lõpuks floretid, poksikindad, espadronia ja kõikvõimalikud kaikad, sest vastavalt tol ajal noormeeste hulgas moes olevatele tavadele harrastas Albert de Morcerf kaugelt suurema püsivusega, kui oli seda teinud muusika ja maalimisega, neid kolme kunsti, mis täiendavad seltskonnalõvi haridust, nimelt vehklemist, poksi ja kaikavõitlust, ning võttis selles kehalisteks harjutusteks ettenähtud ruumis üksteise järel vastu Grisier’d, Cooksi ja Charles Leboucher’d.

Lisaks olid selles lemmikruumis François I aegadest pärit vanaaegsed puhvetid, mis olid täis hiina portselani, jaapani vaase, Luca della Robbia fajanssi ja Bernard de Palissy vaagnaid; vanad tugitoolid, kus olid võib-olla istunud Henri IV või Sully, Louis XIII või Richelieu, sest kaks tugitooli olid kaunistatud nikerdvapiga, kus särasid sinisel põhjal Prantsusmaa kolm liiliaõit, mille kohal oli kuningakroon — need olid silmanähtavalt pärit kas Louvre’i mööblihoidlatest või vähemasti mõnest kuninglikust lossist. Rangetele tumedatele tugitoolidele olid peale visatud hinnalised erksavärvilised riided, mida olid varjundanud kas Pärsia päike või olid nad õitsele puhkenud Calcutta ja Chandernagori naiste sõrmede all. Miks need riided seal olid, seda ei osanud keegi öelda; nad ootasid inimeste silma rõõmustades eesmärki, mis oli teadmata isegi nende omanikule, ja valgustasid oma siidise ja kuldse läikega kogu ruumi.

Kõige silmapaistvamal kohal seisis Rollet’ ja Blanchet’ nikerdistega roosipuust pianiino, mis oli tehtud meie päevade liliputisalonge arvestades, aga sellegipoolest sisaldas terve orkestri oma helisevas kitsas kastis ja oigas Beethoveni, Weberi, Mozarti, Haydni, Gretry ja Porpora meistritööde koorma all.

Peale selle võis näha kõikjal — seintel, uste kohal, laes — mõõku, pistodasid, nuge, nuiasid, kirveid, terveid kullatud, damaskitud, inkrusteeritud turviseid; herbaariume, kivimeid, karvu täistopitud linde, kes liikumatus lennus sirutasid oma tulevärvi tiibu ja nokka, mida nad iial kinni ei pannud.

On ütlematagi selge, et see oli Albert’i lemmikruum.

Sellegipoolest oli Albert kohtumise päeval seadnud oma peakorteri sisse esimese korruse väikeses salongis. Laual, mida teatud kaugusel ümbritses lai ja pehme diivan, särasid hollandlaste armastatud krakleefajansist pottides kõik tuntud tubakasordid, alates Peterburi kollasest tubakast kuni Siinai musta tubakani, siin oli tubakat Marylandist, Puerto Ricost ja Latakiast. Nende kõrval oli lõhnavast puust sigarikastidesse reastatud suuruse ja kvaliteedi järgi puro’d, regalia’d, havannad ja manilad; avatud kapiuksest paistsid piibud — saksa piipude kollektsioon, pika varrega türgi piibud merevaigust pitsi ja korallkaunistustega ning kullaga inkrusteeritud vesipiibud pikkade ussitaoliselt keeratud safianinahksete vartega — ja ootasid suitsetajate hetketuju või sümpaatiaavaldust. Albert oli ise juhatanud korraldamist või õigemini sümmeetrilist korralagedust, mida tänapäeva külalised armastavad pärast kohvijoomist vaadelda läbi suust tuleva ja pikkades tujukates spiraalides lae poole tõusva suitsu.

Kell kolmveerand kümme astus teener sisse. See oli Albert de Morcerfi ainus teener peale viieteistkümneaastase tallipoisi, kes rääkis vaid inglise keelt ja reageeris Johni nimele. Loomulikult oli argipäevadel maja kokk tema käsutuses, nii nagu pidulikkudel puhkudel oli seda ka maja livrees teener.

Toapoiss, kelle nimi oli Germain ja keda tema noor isand täielikult usaldas, pani ajalehed lauale ja ulatas Albert’ile paki kirju. Albert lappas hajali pilgul läkitusi, valis välja kaks peene käekirjaga lõhnavat ümbrikku, murdis pitserid lahti ja luges neid mõningase tähelepanuga.

“Kuidas need kirjad tulid?” küsis ta.

“Üks tuli postiga, teise tõi proua Danglars’i teener.”

“Laske teatada proua Danglars’ile, et ma võtan vastu koha, mida ta pakub mulle oma loožis… Oodake natuke… Päeval te käite ära Rosa juures ja ütlete talle, et ma olen valmis, nagu ta mulle ettepaneku teeb, õhtustama koos temaga pärast Ooperiteatrit. Te viite talle kuus pudelit veini: Küprose veini, herest, Malagat ja purgi Ostende’i austreid. Austrid võtke Boreli juurest ja ärge unustage Borelile ütlemast, et need on minu jaoks.”

“Mis kellaks härrale laud katta?”

“Palju kell on?”

“Kolmveerand kümme.”

“Täpselt kella poole üheteistkümneks. Võib-olla Debray peab minema oma ministeeriumisse... Ja pealegi... (Albert vaatas märkmikku) on see täpselt aeg, mis ma ütlesin krahvile: 21. mail kell pool üksteist hommikul, ja ehkki ma tema lubadusesse eriti ei usu, tahan mina siiski olla täpne. Muide, kas te teate, kas proua krahvinna on üles tõusnud?”

“Ma küsin järele, kui härra vikont seda soovib.”

“Jah. Paluge krahvinna käest üks joogikohver, minu oma pole täielik, ja ütelge talle, et mul on au kella kolme ajal tema juurest läbi tulla ja et ma palun talt luba kedagi talle esitleda.”

Teener lahkus. Albert heitis diivanile, tõmbas paaril ajalehel ümbrised katki, vaatas üle etenduste rubriigi, krimpsutas nägu, nähes, et kavas oli ooper ja mitte ballett, otsis parfümeeriareklaamidest asjata teadet uue hambapuhastusvahendi kohta, millest oli kuulnud, viskas siis üksteise järel käest Pariisi kolm kõige populaarsemat ajalehte ja pomises pikalt haigutades:

“Jumala eest, ajalehed lähevad päev-päevalt igavamaks.”

Sel hetkel peatus kerge tõld ukse ees ja hetk hiljem tuli toapoiss ning teatas härra Lucien Debray tulekust. Pikka kasvu heledapäine noormees astus sisse naeratuseta, sõna lausumata, näol poolametlik ilme. Tal oli kahvatu nägu, hallid silmad ja kindel pilk, õhukesed ja tundetud huuled, seljas tsiseleeritud kuldnööpidega sinine frakk ja ees valge lips; siidpaela otsas rippus kilpkonnaluust monokkel, mida tal õnnestus kulmu ja põselihase pingutamisega aeg-ajalt oma parema silma ette suruda. “Tere, Lucien, tere,” ütles Albert. “Teie täpsus kohutab mind, kulla sõber! Mida ma pean sest arvama? Ootasin teid viimasena, aga teie tulete kümme minutit enne kümmet, kuigi kohtumine on määratud kella poole üheteistkümneks! Imede ime! Ega ministeerium pole juhuslikult kukkunud?”

“Ei, armas sõber,” ütles noormees, vajudes pehmesse diivanisse. “Rahustuge, me kõigume pidevalt, aga me ei kuku iialgi ja ma hakkan juba arvama, et oleme tagandamatud, rääkimata veel sellest, et poolsaare afäärid konsolideerivad meid lõplikult.”

“Ah õigus! Te ajate Don Carlose Hispaaniast välja.”

“Ei, armas sõber, ärge ajage kõike segamini. Me toome ta teisele poole Prantsusmaa piiri ja pakume talle kuninglikku külalislahkust Bourges’is.”

“Bourges’is?”

“Jah, mis kuradi päralt ta nurisema peaks? Bourges on kuningas Charles VII pealinn. Kas te tõesti ei teadnud seda? Eilsest peale teavad seda Pariisis kõik. Juba üleeile oli börsile midagi läbi imbunud, sest härra Danglars (ma lihtsalt ei mõista, kuidas see mees saab uudised teada meiega ühel ajal) mängis tõusu peale ja võitis terve miljoni.”

“Ja teie ilmselt ordenipaela. Ma näen uut sinist paela teie ordeniliistul?”

“Ah nad saatsid mulle Carlos III ordeni,” vastas Debray ükskõikselt.

“Ärge tehke nägu, et see teid ei huvita, ja tunnistage, et teil on selle üle hea meel.”

“Tegelikult jah. Orden sobib hästi musta kinnise fraki täienduseks. See on elegantne.”

“Ja mõjub nii, nagu oleks tegu Walesi printsi või Reichstadti hertsogiga,” naeratas Albert.

“Sellepärast näetegi mind täna nii vara hommikul, kallis sõber.”

“Te saite Carlos III ordeni ja tahtsite mulle teatada seda head uudist.”

“Ei. Vaid sellepärast, et saatsin kogu öö kirju: kakskümmend viis diplomaatilist depešši. Kui ma hommikul koju jõudsin, tahtsin magada, aga mu pea hakkas valutama, ma tõusin uuesti üles ja läksin tunnikeseks ratsutama. Boulognes metsas hakkas mind vaevama igavus ja nälg. Need kaks vaenlast käivad harva käsikäes, aga nüüd liitusid nad minu vastu — omamoodi karlistlik-vabariiklik liit. Ja siis tuli mulle meelde, et täna hommikul toimub teie juures pidusöök, ja siin ma nüüd olen: mul on nälg, toitke mind, mul on igav, lõbustage mind!”

“Kallis sõber, see on minu kui võõrustaja kohus,” ütles Albert ja helistas teenri, kuna Lucien sedaaegu oma türkiisinkrustatsiooni ja kuldnupuga peene jalutuskepi otsaga vedelevaid ajalehti lennutas. “Germain, klaas herest ja küpsiseid. Siin on sigarid, kallis Lucien, loomulikult salakaup. Proovige neid ja soovitage oma ministril ka meile neid müüa nende peaaegu et pähklipuulehtede asemel, mida ta meie korralikke kodanikke suitsetama sunnib.”

“Või veel! Ei tule mõttessegi. Sellest hetkest peale, kui nad valitsuse poolt tulevad, teie neid enam ei taha ja leiate nad olevat jälgid. Pealegi ei puuduta see kuidagi siseministeeriumi, see kuulub rahandusministeeriumi kompetentsi. Pöörduge härra Humanni poole, kaubandusmaksude osakond, koridor A, tuba 26.”

“Te üllatate mind tõepoolest oma põhjalike teadmistega. Võtke ometi üks sigar.”

“Oo kallis vikont,” ütles Lucien, süütas manila roosa küünla kohal, mis kuldses küünlajalas põles, ja nõjatus taas diivanile. “küll te olete õnnelik, et teil pole vaja midagi teha. Te lihtsalt ei tea, kui õnnelik te olete!”

“Aga mida teie teeksite siis, kallis kuningriikide lepitaja,” sõnas Morcerf kerge irooniaga, “kui te midagi ei teeks? Ah? Olete ministri erasekretär, kes tegeleb ühteaegu Euroopa suurte salanõudega ja Pariisi väikeste intriigidega; teil on vaja kuningaid, veelgi enam, kuningannasid protežeerida, parteisid liita, valimisi juhtida; te teete rohkem ära oma sule ja telegraafiga kui Napoleon võitlusväljadel mõõga ja võitudega; teil on kakskümmend viis tuhat livri rendist lisaks teie palgale; hobune, kelle eest Château-Renaud pakkus teile nelisada luidoori, aga teie ei tahtnud teda ära anda; teil on rätsep, kes teil iialgi ühtegi püksipaari ära ei riku; teil on Ooper, “Jockey Club” ja Varieteeteater — ning kõige selle juures ei leia te, millega oma meelt lahutada? Hea küll, siis lahutan mina teie meelt.”

“Mil moel?”

“Muretsen teile ühe uue tuttava.”

“Mehe või naise?”

“Mehe.”

“Ma tunnen neid juba küllalt!”

“Aga säärast, kellest mina räägin, te veel ei tunne.”

“Kust ta tuleb? Maailma otsast?”

“Võib-olla kaugemaltki.”

“Tönt võtaks! Loodetavasti ei too tema meile hommikusööki?”

“Ei, olge mureta, meie hommikusöök valmistatakse minu ema köögis. Teil on siis päris tõesti nälg?”

“Pean tunnistama, et jah, kuigi seda on väga alandav öelda. Aga eile ma õhtustasin härra de Villefort’i pool. Kas teie pole tähele pannud, et kõigi nende kohtutegelaste juures on viletsad õhtusöögid? Alati jääb mulje, nagu vaevaksid neid süümepiinad.”

“Te põlastate teiste eineid, aga kas teie ministrite juures süüakse hästi?” küsis Albert.

“Meie vähemalt ei kutsu külla korralikke inimesi; ja kui me ei peaks oma vastuvõttudega austama mõnda matsi, kes mõtleb ja ennekõike hääletab õigesti, me hoiduksime õhtusöökide korraldamisest enda pool nagu katkust, uskuge mind.”

“Kallis sõber, võtke veel klaas herest ja küpsist.”

“Meelsasti, teie Hispaania vein on oivaline. Näete isegi, tegime jumala õigesti, et rahustasime selle maa.”

“Jah. Aga Don Carlos?”

“Don Carlos joob Bordeaux’ veine ja kümne aasta pärast anname tema pojale väikese kuninganna naiseks.”

“Mille eest teie saate Kuldvillakuordeni, kui olete veel ministeeriumis.”

“Mulle paistab, Albert, et täna hommikul te olete otsustanud mind järjekindlalt meelitustega toita.”

“See turgutab kõige paremini seedimist, kas pole nii? Aga oot-oot, ma kuulen eestoast Beauchamp’i häält, te hakkate temaga vaidlema ja see aitab teil kannatliku meelega oodata.”

“Mille üle vaidlema?”

“Ajalehtede üle.”

“Oo kallis sõber,” ütles Lucien ülimalt põlastades, “kas mina siis loen ajalehti?”

“Seda enam on teil põhjust ägedalt vaielda.”

“Härra Beauchamp!” teatas teener.

“Tulge aga sisse, kohutav sulemees!” ütles Albert, tõusis püsti ja läks noormehele vastu. “Vaadake, siin on Debray, kes teid põlgab, kuigi ta pole teid lugenud, vähemasti nii ta ütles.”

“Tal on jumala õigus,” sõnas Beauchamp. “Ta on nagu mina. Ka mina kritiseerin teda, teadmata, mida ta teeb. Tere päevast, ordenikomandör.”

“Ah te juba teate,” ütles erasekretär ja noormehed surusid naeratades kätt.

“Iseendast mõista!” ütles Beauchamp.

“Ja mida räägitakse selle kohta seltskonnas?”

“Millises seltskonnas? Meil on palju seltskondi sellel 1838. aastal pärast Kristuse sündi.”

“Kriitikute ja poliitikute seltskonnas, kus teie mängite lõvi rolli.”

“Räägitakse, et see on väga õige, teie külvavat küllaldaselt punast, et sellest pisut sinist võiks võrsuda.”

“Pole halvasti öeldud,” sõnas Lucien. “Miks te ei kuulu meie ringi, kallis Beauchamp? Teiesuguse mõistusega mees teeks karjääri kolme või nelja aastaga.”

“Ma ootan vaid ühte, et teie nõu järgi talitada, ministeeriumi, mis püsiks kindlalt pool aastat. ütelge mulle nüüd, kallis Albert, ma pean ju laskma vaesel Lucienil ka pisut hinge tõmmata, kas me sööme hommikust või lõunat? Ma pean minema saadikutekotta. Nagu näete, pole meie ametis kõik sugugi nii roosiline. “

“Me sööme hommikust. Ootame veel vaid kahte inimest ja istume lauda kohe, kui nad on pärale jõudnud.”

“Mis sorti inimesi te ootate einele?” küsis Beauchamp.

“Ühte aadlikku ja ühte diplomaati,” sõnas Albert.

“Järelikult tuleb meil aadlikku oodata ligi kaks tundi ja diplomaati üle kahe tunni. Ma tulen desserdi ajaks tagasi. Hoidke mulle maasikaid, kohvi ja sigareid. Ma söön oma kotleti saadikutekojas.”

“Ärge seda tehke, Beauchamp, sest kuigi aadlik oleks kas või mõni Montmorency ja diplomaat Metternich, meie sööme täpselt kell pool üksteist. Seni aga võtke Debray’st eeskuju, nautige mu herest ja küpsiseid.”

“Olgu peale, ma jään. Pean täna hommikul ilmtingimata oma meelt lahutama.”

“Nüüd te olete nagu Debray! Aga minu meelest, kui ministeerium on nukker, peaks ju opositsioon olema lõbus.”

“Kallis sõber, teil pole aimugi, mis mind ähvardab. Täna hommikul pean ma kuulama härra Danglars’i kõnet saadikutekojas ja õhtul ühe Prantsusmaa peeri tragöödiat tema naise juures. Kurat võtaks seda konstitutsioonilist valitsust! Meil on ju valimisõigus, nagu räägitakse, kuidas me ometi säärase valisime?”

“Mõistan, teil on vaja varuda lõbusat tuju.”

“Ärge ometi rääkige halvasti härra Danglars’i kõnedest!” ütles Debray. “Ta on opositsioonis ja hääletab teie poolt.”

“Selles see häda ongi. Ma ootan kannatamatult, et te saadaksite ta sõnu tegema Luxembourg’i paleesse ja mina saaksin siis südamest naerda.”

“Armas sõber,” ütles Albert Beauchamp’ile, “kohe näha, et Hispaania asjad on korras, te olete täna hommikul vastikult sapine. ärge unustage, et Pariisi seltskonnakroonika räägib minu ja preili Eugénie Danglars’i abielust. Ma ei või ometi lubada teil rääkida halvasti inimese kõneosavusest, kes mulle ühel päeval ütleb: “Härra vikont, te teate ju, et ma annan oma tütrele kaks miljonit kaasavara”.”

“Minge ikka!” ütles Beauchamp. “Seda abielu ei sõlmita iial. Kuningas võis ta teha paruniks, võib teha peeriks, aga aristokraadiks ei tee. Krahv de Morcerf on liiga aristokraatlik sõjamees, et nõustuda kahe näruse miljoni eest ebavõrdse abieluga. Vikont de Morcerf peab abielluma markiisiga.”

“Kaks miljonit on siiski kena summa,” ütles Albert.

“Paras aktsionärikapital bulvariteatri või raudtee puhul, mis viib Jardin des Plantes’i juurest Räpeesse.”

“Las ta räägib, Morcerf,” ütles Debray ükskõikselt, “teie aga abielluge. Te ju abiellute rahakoti etiketiga? Teil peaks olema ju ükskõik? Las sellel etiketil olla pigem üks vapp vähem ja üks null rohkem. Teie vapil on seitse rästast, te annate kolm oma naisele ja teile endale jääb veel neli. See teeb välja üks rohkem kui härra de Guise’il, kellest oleks peaaegu saanud Prantsusmaa kuningas ja kelle nõbu oli Saksamaa keiser.”

“Arvan, et teil on õigus, Lucien,” sõnas Albert hajameelselt.

“Muidugi on. Pealegi on iga miljonär niisama suursugune kui vallaslaps, õigemini, ta võib seda olla.”

“Pst! ärge rääkige nii, Debray,” ütles Beauchamp naerdes, “Château-Renaud’1 võib tulla tahtmine teid terveks ravida paradokside pildumise maaniast ja torgata teid läbi oma esiisa Renaud de Montaubani mõõgaga.”

“See oleks vääritu tema seisuses,” vastas Lucien, “sest mina olen madalast soost, väga madalast.”

“Halastust!” hüüdis Beauchamp. “Ministeerium hakkab juba Beranger’ moodi laulma, jumal küll, kuhu me niiviisi välja jõuame?”

“Härra de Château-Renaud, härra Maximilien Morrel,” ütles teener, teatades kahe uue külalise tulekust.

“Nüüd on siis kõik,” ütles Beauchamp, “ja meie hakkame sööma. Albert, te ootasite ju veel vaid kahte inimest, kui ma ei eksi?”

“Morrel!” pomises Albert üllatunult. “Morrel! Mida see peab tähendama?”

Aga juba oli härra de Château-Renaud, kena välimusega kolmekümneaastane noormees, aadlik pealaest kuni jalatallani, see tähendab, tal oli de Guiche’i nägu ja Mortemart’i mõistus, haaranud Albert’i käest kinni ja ütles:

“Lubage, armas sõber, teile esitleda spahikaptenit härra Maximilien Morreli, ta on mu sõber, veel enamgi, mu päästja. Muide, see mees esitleb ennast ise küllalt hästi. Tervitage minu kangelast, vikont.”

Ja ta astus kõrvale pikka kasvu suursuguse noormehe eest, kellel oli kõrge laup, läbitungiv pilk ja mustad vurrud, mida meie lugejad peaksid mäletama Marseille’s toimunud küllaltki dramaatilisest situatsioonist, nii et võib-olla nad ei ole teda veel unustanud. Värvikas hästi istuv pooleldi prantsuse, pooleldi idamaastiilis munder tõstis esile noormehe sihvaka piha ja laia rinna, millel ilutses Auleegioni rist. Noor ohvitser kummardas elegantselt, kõik ta liigutused olid sujuvad ja ta valitses hästi oma tugevat keha.

“Härra,” sõnas Albert südamlikult, “härra parun de Château-Renaud teadis ette, kui suurt rõõmu ta mulle teeb teid mulle tutvustades. Te olete tema sõber, härra, saage ka meiega sõbraks.”

“Väga kena,” ütles Château-Renaud, “ja soovige, kallis vikont, et ta teeks parajal võimalusel teie heaks sedasama, mida ta minu heaks on teinud.”

“Mida ta siis tegi?” küsis Albert.

“Oh sellest ei tasu rääkida,” ütles Morrel, “härra de Château-Renaud liialdab.”

“Kuidas nii? Või sellest ei tasu rääkida! Kas elu pole seda väärt, et sellest rääkida! No kuulge, te kaldute ülearu filosoo- fiasse, kallis härra Morrel… See võib ju sobida teile, kes te oma elu iga päev kaalule panete, aga mulle, kes ma seda üks kord juhuslikult teen...”

“Niipalju taipan ma teie jutust, parun, et härra kapten de Morrel päästis teie elu.”

“Jaa. Jumala tõsi! Täpselt seda ta tegi,” ütles Château-Renaud.

“Mis puhul?” küsis Beauchamp.

“Beauchamp, kulla sõber, te teate, et ma suren nälga,” ütles Debray, “ärge hakake nüüd lugusid pajatama.”

“Ega mina ei takista lauda istumast,” ütles Beauchamp.

“Château-Renaud jutustab meile seda lauas.”

“Härrased,” ütles Morcerf, “kell on alles veerand üksteist, ärge seda unustage, me ootame veel ühte külalist.”

“Ah õigus! Diplomaati,” sõnas Debray.

“Kas diplomaati või kedagi teist, seda ma ei tea,” sõnas Albert, “tean vaid seda, et ta lahendas ühe delikaatse ülesande minu heaks nii hiilgavalt, et kui ma oleksin kuningas, oleksin teinud ta kõikide oma ordenite kavaleriks, ka siis, kui minu käsutada oleks olnud nii Kuldvillaku kui ka Sukapaelaorden.”

“Kuna me veel lauda ei istu,” ütles Debray, “siis kallake endale klaas herest, nagu meie tegime, ja jutustage meile oma lugu, parun.”

“Te teate, et mul tuli mõte minna Aafrikasse.”

“Tee sinna rajasid juba teie esivanemad, kallis Château-Renaud,” ütles Morcerf galantselt.

“Aga ma ei usu, et te läksite nagu nemad Kristuse hauda vabastama uskmatute käest.”

“Teil on õigus, Beauchamp,” sõnas noor aristokraat. “Tahtsin lihtsalt natuke püstoleid paugutada. Duell on mulle teatavasti vastik sellest ajast peale, kui kaks minu sekundanti sundisid mind ühe asja klaarimiseks läbi laskma käe oma parimal sõbral… Pagana lugu! Franz d’Epinay’1, keda te kõik teate.”

“Õige jah,” ütles Debray, “te pidasite kunagi duelli… Mille pärast?”

“Võtku mind saatan, aga ma tõesti ei mäleta!” ütles Château-Renaud. “Kuid see on mul selgesti meeles, et mul oli häbi oma talenti vaka all hoida ja ma tahtsin proovida araablaste kallal uusi püstoleid, mis ma olin kingituseks saanud. Niisiis läksin laevale, et sõita Orani, ja jõudsin Constantine’i just selleks ajaks, kui piiramine lõpetati. Hakkasin koos teistega taganema. Nelikümmend kaheksa tundi talusin ma üsna hästi vihma päeval ja lund öösel, aga kolmandal hommikul suri mu hobune külma kätte. Vaene loom! Ta oli harjunud tekkide ja taluahjuga… Araabia hobune, kes ei kannatanud välja oma kodumaa Araabia kümnekraadist külma.”

“Sellepärast te tahategi mu inglise hobust ära osta,” ütles Debray. “Te loodate, et ta talub külma paremini kui teie araablane.”

“Eksite väga, ma andsin tõotuse, et ei lähe enam eluilmas Aafrikasse.”

“Teil pidi siis kõva hirm olema,” tähendas Beauchamp.

“Jumala eest oli, pean seda tunnistama,” vastas Château-Renaud. “Ja oli ka põhjust! Hobune oli surnud, ma taganesin jalgsi; kuus araablast kihutasid galopis minu poole, et mu pead maha raiuda, kaks neist lasksin ma püssiga maha, veel kaks püstolitega, otsetabamusega; jäi veel kaks, aga mina olin relvitu. üks kahmas mul juustest kinni — sellepärast kannangi nüüd lühikesi juukseid, ei või iial teada, mis võib juhtuda! —, teine tõstis jatagani kõri juurde ja ma tajusin juba raua teravat külmust, kui härra, keda te siin näete, kargas nende meeste juurde, tappis püstolilasuga selle, kes mind juustest hoidis, ja lõi lõhki tolle pea, kes tahtis mu kõri mõõgaga läbi lõigata. Härra oli endale tõotanud päästa sel päeval ühe mehe, juhuse tahtel osutusin selleks mina. Kui ma ühel päeval rikkaks saan, tellin ma Klagmannilt või Marochettilt raidkuju “Juhus”.”

“Jah,” naeratas Morrel, “see oli 5. september, ühesõnaga, selle päeva aastapäev, mil mu isa imeliselt päästeti. Ja kuivõrd see minu võimuses on, püüan ma seda päeva alati tähistada mingi teoga…”

“Kangelasteoga, eks?” sõnas Château-Renaud. “Nii ma siis osutusin väljavalituks, aga see polnud veel kõik. Esiteks päästis ta mu mõõgalöögist, siis päästis külmast, andes mulle mitte pool oma mantlit nagu püha Martin, vaid terve mantli, ja lõpuks veel näljast, jagades minuga, arvake mida?”

““Felixi” pasteeti?” küsis Beauchamp.

“Ei, oma hobust, millest me mõlemad sõime ühe tüki suure isuga. See oli ränk.”

“Hobuse söömine või?” küsis Morcerf naerdes.

“Ei, ohver,” vastas Château-Renaud. “Küsige Debray’lt, kas ta ohverdaks oma inglase võõra inimese heaks?”

“Võõra inimese heaks mitte,” vastas Debray, “aga sõbra jaoks võib-olla.”

“Ma aiman, et me saame sõpradeks, härra parun,” ütles Morrel. “Pealegi oli mul juba au teile öelda, oli see nüüd kangelaslikkus või mitte, ohver või mitte, aga sellel päeval pidin ma midagi ohvriks tooma vastutasuks soosingu eest, mida õnn meile ühel päeval tõi.”

“Lugu, millele härra Morrel vihjab,” lisas Château-Renaud, “on vaimustav lugu. Ta räägib teile sellest ühel päeval, kui olete lähemalt tuttavaks saanud. Aga täna koormame parem kõhtu ja mitte mälu. Mis kell on hommikusöök, Albert?”

“Pool üksteist.”

“Täpselt?” küsis Debray, tõmmates kella taskust.

“Te annate mulle ometi viis minutit armuaega,” ütles Morcerf. “Ka mina ootan päästjat.”

“Kelle päästjat?”

“Minu loomulikult!” vastas Morcerf. “Kas te arvate, et mind ei või päästa nagu iga inimest ja et maailmas ainult araablased päid maha raiuvad! Meie hommikueine on filantroopiline hommikueine ja meie lauda tulevad, ma loodan seda vähemalt, kaks inimkonna heategijat.”

“Mida me nüüd ette võtame?” küsis Debray. “Meil on vaid üks Montyoni auhind?”

“See antakse muidugi tollele, kes ei ole midagi teinud, et seda saada,” ütles Beauchamp. “Akadeemial on kombeks säärasel viisil kimbatusest välja rabelda.”

“Kust ta tuleb?” küsis Debray. “Andestage minu pealetükkivust, ma tean, et te olete sellele küsimusele juba vastanud, aga küllalt ebamääraselt, ja seetõttu luban ma endale esitada selle veel kord.”

“Ausalt öelda, ma ei tea,” vastas Albert. “Kui ma teda kolme kuu eest külla kutsusin, oli ta Roomas. Aga sellest ajast peale, kes teab, mis teid ta on tallanud!”

“Kas te peate teda võimeliseks olema täpne?” küsis Debray.

“Minu arvates on ta võimeline kõigeks,” vastas Morcerf. “Pidage meeles, et koos viieminutilise armuajaga on veel vaid kümme minutit jäänud.”

“Ma kasutan seda ära, et öelda teile paar sõna oma külalise kohta.”

“Vabandust,” ütles Beauchamp, “kas sellest, mis te meile räägite, saaks materjali ajalehele?”

“Kahtlemata,” vastas Morcerf, “arvan koguni, et väga põnevat materjali.”

“Rääkige siis! Saadikutekotta ma ilmselt ei jõua, pean selle kuidagi tasa tegema.”

“Ma olin Roomas viimase karnevali ajal.”

“Me teame seda,” ütles Beauchamp.

“Jah, aga seda te ei tea, et sattusin röövlite kätte.”

“Röövleid ei ole,” sõnas Debray.

“On küll, ja pealegi on nad üsna jälgid, see tähendab, vaimustavad, minu meelest olid nad isegi nii toredad, et ajasid hirmu peale.”

“Teate, kallis Albert,” ütles Debray, “tunnistage üles, et teie kokk ei saanud õigeks ajaks valmis, et austrid ei jõudnud kohale Marennes’ist või Ostende’ist ja et proua de Maintenoni eeskujul kavatsete roa asendada muinasjutuga. Tunnistage seda, kallis sõber, me oleme küllalt heast seltskonnast, et teile seda andestada ja kuulata teie lugu, olgu ta pealegi muinasjutuline, nagu oletada võib.”

“Ja mina ütlen teile, et kuigi ta on muinasjutuline, on ta tõsi algusest kuni lõpuni. Ühesõnaga, röövlid võtsid mu kinni ja viisid ühte üsnagi nukrasse paika, mille nimi on San Sebastiano katakombid. “

“Ma tean seda kohta,” ütles Château-Renaud, “oleksin seal äärepealt palavikku jäänud.”

“Minuga läks hullemini, mina sain selle tõepoolest,” ütles Morcerf. “Mulle öeldi, et mind peetakse kinni lunaraha pärast, tühise summa pärast, minult nõuti neli tuhat rooma skuudot, kakskümmend tuhat Tours’i livri. õnnetuseks oli minul kõigest tuhat viissada, mu reis oli lõpukorral ja kõik mu krediidid olid ammendatud. Ma kirjutasin Franzile. Mõistagi! Franz oli ju ka seal ja te võite temalt järele pärida, kas ma kriipsu võrragi valetan. Ma kirjutasin Franzile, et kui ta ei tule hommikul kella kuueks kohale nelja tuhande skuudoga, olen ma kell kuus ja kümme minutit jäädavalt õndsate pühakute ja kuulsusrikaste märtrite seltsis, kelle seas mul oli au viibida. Uskuge mind, härra Luigi Vampa, nii oli röövlipealiku nimi, oleks oma sõna kindlalt pidanud.”

“Ja Franz tuligi nelja tuhande skuudoga?” küsis Château-Renaud. “Tönt võtaks! Neli tuhat skuudot pole ju mingi eriline probleem, kui inimese nimi on Franz d’Epinay või Albert de Morcerf.”

“Ei, ta tuli lihtsalt koos külalisega, kellest ma teile rääkisin ja keda ma loodan teile tutvustada.”

“On see härra siis mõni Herakles, kes tappis Cacuse, või Perseus, kes vabastas Andromeda?”

“Ei, see on umbes minu kasvu härra.”

“Hambuni relvastatud?”

“Tal polnud isegi kudumisvarrast.”

“Ta kauples teie lunaraha pärast?”

“Ta sosistas paar sõna pealikule kõrva ja mind lasti vabaks.”

“Ja isegi vabandati tema ees, et teid oli kinni võetud,” tähendas Beauchamp.

“Täpselt nii,” ütles Morcerf.

“Ohoo! Kas see mees oli siis Ariosto?”

“Ei, see oli lihtsalt krahv Monte-Cristo.”

“Inimese nimi ei saa olla krahv Monte-Cristo,” ütles Debray.

“Loomulikult mitte,” kinnitas Château-Renaud inimese kõigutamatu veendumusega, kes tunneb kõiki Euroopa aadlimatrikleid nagu oma viit sõrme. “Kas keegi on kunagi kuulnud mingist krahv Monte-Cristost?”

“Võib-olla ta tuleb Pühalt Maalt,” ütles Beauchamp. “Võib-olla kuulus Kolgata mõnele tema esivanemale, nii nagu Surnumeri Mortemart’ile.”

“Vabandust,” ütles Maximilien, “aga ma usun, et võin teid pisut valgustada, härrased. Monte-Cristo on väike saar, millest kuulsin tihtilugu meremeeste suust, kes minu isa laevadel teenisid. Mingi liivatera Vahemeres, tolmukübeke lõpmatuses.”

“See on täpselt õige. härra,” ütles Albert. “Selle liivatera,. selle tolmukübeme valitseja ja kuningas on too, kellest ma teile rääkisin. Oma krahvitiitli on ta ostnud endale kuskil Toscanas.”

“Teie krahv on siis rikas?”

“Ma arvan küll.”

“Minu meelest peaks see ju näha olema?”

“Te eksite, Debray?”

“Ma ei mõista teid.”

“Kas te olete lugenud “Tuhandet ühte ööd”?”

“On aga küsimus, pagan võtaks!”

“Kas teie siis teate, on need inimesed rikkad või vaesed, keda seal kohata võib? Kas pole nende viljaterad teemandid või rubiinid? Nad näevad välja nagu viletsad kalamehed, kas pole nii? Te kohtlete neid sellele vastavalt, ja äkki teevad nad teie ees lahti mingi salapärase koopa ukse ning te leiate sealt varanduse, mille eest võite ära osta terve India.”

“Ja siis?”

“Asi on selles, et minu krahv Monte-Cristo on üks neist kalameestest. Isegi oma nime on ta sealt võtnud, ta nimetab ennast Sindbad Meresõitjaks ja tal on koobas, mis on täis kulda.”

“Ja teie, Morcerf, olete seda koobast näinud?” küsis Beau- champ.

“Ei, mina ei ole, aga Franz on. Pst! Krahvi ees ei tohi sellest sõnakestki hingata. Franz käis seal seotud silmadega, teda teenisid tummad teenrid ja naised, kelle kõrval Kleopatra paistab tavaline kurtisaan. Naiste osas ei olnud ta küll päris kindel, sest need tulid sisse alles siis, kui ta oli hašišit maitsnud, nii et võib kergesti olla, et ta pidas naisteks lihtsalt raidkujude gruppi.”