Читать книгу Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides - Alo Lõhmus - Страница 2

(TALLINNFILM 1968)

"Kindlus meres" oli minu jaoks etapiline ja väga oluline film. Selle filmi ettevalmistamine algas tegelikult juba siis, kui töötasin Eesti NSV Teaduste Akadeemias. Enne seda olin töötanud küll tehases, küll laste turismi-ekskursioonijaamas, igatahes oli mul väga raske püsivat töökohta leida. Siis sain ükskord kokku oma koolivennaga Tallinna 7. keskkoolist, kes töötas juba teadurina Teaduste Akadeemias.

"Mis sa teed?" küsis koolivend. Mina vastasin: "Näed, tehasest tulin ära ja nüüd õpetan lapsi, käin nendega matkamas. Õpetan neile fotoasjandust."

Ajasime juttu edasi ning koolivend sai teada, et olin Kaug-Põhjas pidanud õige mitmeid ameteid ja elukutseid, teinud kaevuritööd, olnud metsalangetaja ning surnumatja, kuid muu hulgas ka elektrik. Olin maa all elektrivedurit juhtinud. See oli teoks saanud tänu nahaalsusele, sest kui laagriülemused küsisid, mida sa oskad, tuli ikka öelda rohkem, kui tegelikult oskasid. Ja alles siis hakkasid töö käigus õppima.

Koolivend teadis sedagi, et ma olin juba ammusest ajast fotovärgi vastu huvi tundnud. Nii ta ütleski: meil on seal akadeemia raamatukogus mingid seadmed, mida keegi ei oska käima panna, äkki sina proovid? Tegu oli esimese algelise mikrofilmimise seadmega, mis, nagu vene riistad ikka, olid hästi mõeldud, aga kehvasti tehtud.

Niisiis viis koolivend mind kättpidi akadeemia raamatukogu direktori juure. Eelnevalt ta loomulikult rääkis temaga, tegi talle selgeks, kes ma olen ja et minuga tuleb olla ettevaatlik. Direktor oli kena daam ja ütles lihtsalt, et seadmed on Sakala tänava 3. maja keldrikorrusel, eks te vaadake, mis nendega teha annab.

Uurisin natuke seadet ning selle tehnilist passi, nuputasin veidike ja tööle ta hakkaski. Midagi eriti keerukat seal ei olnud, vähemalt võrreldes nende asjadega, millega ma varem olin tegelnud. Pealegi see aparaat huvitas mind, tegu oli ju ikkagi pilditegemise riistapuuga. Sooritasin ka proovitöö: võtsin ühe raamatu, klõpsisin selle leheküljed mikrofilmile ning ilmutasin ära. Selle tagajärjeks oli kutse akadeemiasse selle riista peale tööle tulla.

Mul on see häda, et kõik ettevõtmised kipuvad mu käes vägisi laienema. Nii juhtuski, et mikrofilmimisele lisandus peagi ka pildistamine, sest pilti ma ju oskasin teha ning ühel või teisel teadlasel või ametimehel läks ikka fotograafi tarvis. Minu patrooniks kujunes akadeemik Harald Haberman, kes tuli mingisuguse probleemiga minu juurde sinna Sakala tänava keldrisse ja käis välja mu ettevõtmise laiendamise idee. Mina leidsin, et see oleks väga põnev, minu huvi filmi vastu ei olnud kuhugi kadunud. Tulemusena tekkis peagi fototeenindus kogu akadeemia süsteemile, millele lisandus varsti ka filmiteenindus. Minust sai alates 1957. aastast Eesti NSV Teaduste Akadeemia teadusfilmi ja – foto laboratooriumi juhataja. Hangiti kaamerad, ilmutusmasinad, kopeerimismasinad, parameetrite mõõtmise riistapuud. Lugesin ka palju foto- ja filmialast kirjandust, kõike, mis kätte sain.

Möödaminnes sain tuttavaks ka linnuteadlase Eerik Kumariga. Ma arvan, et just Kumari viis mind kokku abielupaar Lingidega Tartust. Harry Ling oli zooloog ning Ruth Ling ornitoloog, neid huvitas toona lindude käitumise uurimine. Loomade käitumise uurimine ei olnud veel läinud allamäge nagu praegu, selle ala juhtivad teadlased Nikolaas Tinbergen ja Konrad Lorenz olid hästi kuulsad ning ka mina neelasin nende raamatuid nagu põnevusromaane. Ja Ruth Lingil oli tulnud pähe mõte uurida Eesti laidudel lindude, peamiselt kajakaliste käitumist. Uurida, ning selleks otstarbeks ka filmida.

Mina haarasin sellest muidugi suure rõõmuga kinni. Nii ma siis sattusingi Läänemaale Matsalu kanti, mis on minu teiseks koduks jäänud siiani. Ruth Ling, sümpaatne ja üsna vaikne daam, seletas mulle, mida tal tarvis on. Ega ta väga täpselt just öelnudki. Mul tuli filmida naerukajakate, hõbekajakate ja teiste laidudel juhtuma olevate lindude käitumist.

Mina mõtlesin, et kuidas ma neid, paganaid, küll filmida saan. Leppisin kohalike meestega kokku ja nad tegid mulle roomatid, panime mattidest kokku nelinurkse onni, katus ka peal. Läksin sinna kaameraga sisse. Seadsin oma aparatuuri üles. Kui ma veidi aega olin seal vaikselt püsinud – sest esialgu pidid linnud mu ümbruskonnas rahunema – hakkasin läbi objektiivi välja vaatama.

Miks ma sellest üldse räägin? See jutt ei vääriks tähelepanu, kuid minu jaoks oli vaatamine läbi filmikaamera tegelikult esmakordne tõeline looduse nägemine. Muidugi olin loodusega tuttav ka varem, olin palju ringi hulkunud, aga see oli nägemine kaugelt ja eemalt. Kuid nüüd korraga nägin eemal kivil pesitsevat kalakajakat teleobjektiivi vahendusel, nägin tema portreed, sain jälgida tema vahelduvaid ilmeid. Nägin, kui hämmastavalt kaunis ta tegelikult on. Distantsilt nägemine on ju tönts, siis näed vaid looma või linnu figuuri ja asendit, see on kõik. Aga looma miimikat, valguse ja varju mängu ning tema näoilmet niimoodi ei näe. Kuid mina nüüd nägin.

See oli plahvatusetaoline elamus, see naelutas mind sel moel kaamera taha, et võisin seal päevade kaupa passida. Mõnikord filmisin ka, aga esialgu unustasin filmimise ära, sest kaamerast paistev oli sedavõrd haarav.

Veetsin seal roomattidest onnis nädalapäevad. Toit ja vesi olid mul kaasas, ma ei olnud väga nõudlik, sest olin ju palju karmima eluga harjunud. Pikapeale hakkasin aga mõtlema, kuidas lindude käitumist paremini jäädvustada. Mul oli 16-millimeetrist filmi kaasas mõned tuhanded meetrid, kuid kümne minuti jäädvustamiseks kulus ju sada meetrit. Kuigi sel ajal oli filmilimiidi mõiste kui säärane mulle veel täiesti võõras, ei olnud filmilinti raisata. Hakkasin linde vaatlema ja tegin vähehaaval enda jaoks selgeks nende liikumise teatava koodi või loogika. Ja tasapisi, vaikselt-vaikselt hakkas midagi mu ees avanema.

Kalakajakate pere. Laidudel elutsevate lindude nägemine läbi objektiivi oli plahvatusetaoline elamus, mis naelutas mind päevade kaupa kaamera taha passima.

Ma püüdsin selle koodi järgi mõistatada, mis võiks olla lindude järgmine tegevus, et lülitada kaamera tööle enne selle algust. Et ma saaksin kätte mingisuguse protsessi. Ma ju ei teadnud, mida teadlased tahtsid – ega nemad vist isegi ei teadnud. Aga ma püüdsin jäädvustada mingi protsessi algusest lõpuni, niipalju kui filmikassett selleks parajasti võimalust andis.

See oli esimene väga tugev pauk, mis aheldas mind küllalt kõvasti laidude ja üldse lindude külge. Minu baas asus filmimise ajal Puise ninal Matsalu lahe ääres ning seal liikus palju ringi mees, kes oli äärmiselt tähtis minu järgmise filmi jaoks – see oli noor, aga endale juba nime teinud ornitoloog Sven Onno.

Me saime tuttavaks, ta vedas mind kaasa oma rännakutel laidude peale ning mind hämmastas, missuguse põhjalikkusega ta vaatles, kuidas ta oskas kõike lugeda jälgede järgi. Kõik, mis ta märkas, tähendas ta üles oma märkmikku. Onno andis mulle laidude lindude elu kohta rohkem teadmisi kui keegi teine, sest ta polnud mitte ainult lindude vaatleja, vaid ka mõtleja, nende käitumise analüüsija.

Ma ei tea, kas ja milliseid järeldusi tehti nendest lindude käitumise filmidest, mis ma laidudel filmisin. Ma oletan, et ülesanne oli juba algselt valesti püstitatud, teadlased oleksid ise pidanud laidudel kohal olema ning toimuvat ise fikseerima. Sest mina ju teadsin, mis ümberringi toimus, filmimaterjali vaatav teadlane aga ei teadnud. Kuid selleks, et nähtut kuidagi tervikuks siduda ja loogilisi järeldusi teha, olnuks vaja teada, mis sündis kaamera pildiotsijast väljaspool. Aga see ei olnud lõpuks ju enam minu asi.

Mina proovisin vahepeal õppida tehnikaülikoolis tööstusettevõtete seadmete elektrifitseerimist. Kuna ma elektrit ju mingil määral tundsin, astusin sellele erialale, kuid sain õige ruttu aru, et mu aju on selle jaoks absoluutselt kõlbmatu. Mul ei ole matemaatikukalduvusi, seal aga oli kõvasti matemaatikat tarvis. Seal oli vaja formaalset mälu, mida mul on vähevõitu. Ka muid puudusi leidus mul küllalt ja ma sain aru, et ma võib-olla lõpetan selle kooli ära, aga mu pärastine elu saab olema üks hirmus vaev. Jätsin tehnikaülikooli pooleli, pidasin veidi aega vahet ning proovisin astuda Üleliidulisse Riiklikku Kinematograafia Instituuti. Vahepeal olin tegelnud intensiivselt fotograafiaga. 1964. aastal tekkis fotograafide rühmitus STODOM, kuhu kuulusid Kalju Suur, Peeter Tooming, Andrei Dobrovolski koos oma abikaasa Tatjana Dobrovolskajaga, Rein Maran ja Boris Mäemets, kelle perekonnanimede esitähtedest tuleneb ka rühmituse nimi. Mina olin üks esimesi, kes hakkas näituste jaoks värvipilte tegema. Ning vist just Andrei ajendamisel mõtlesin katsuda kinoinstituuti pääseda, kus ma ju keskkoolist alates olin soovinud õppida. Et ma vähemalt teen katset, näen, kuidas see vastuvõtmine toimub. Ma ju teadsin, et mehed proovisid sinna aastaid edutult sisse saada, kuid ei jätnud üritamist.

Valisin oma paremad pildid välja ja sain loa sisseastumiskatsetel osaleda. Mul ei olnud vabariiklikku kohta, mida olin taotlenud siis, kui keskkooli järel esimest korda katset tegin. Kuid minu hämmastuseks võtsid nad mind kaugõppesse vastu! Mulle pakuti spetsialiseerumist mängufilmile, kuid mina tahtsin õppida ainult populaarteaduslikku filmi ning ainult operaatoriks. Selleks olid väga konkreetsed põhjused. Esiteks ei tundnud ma mängufilmi vastu erilist huvi, teiseks teadsin, et see tee on minu jaoks suletud. Otsustasin püsida võimalikult tagasihoidlikul positsioonil.

Kinoinstituudi kolmandal aastal oli tarvis juba teha valmis esimene reaalne film. NSVL kultuuriministeeriumi käskkirja kohaselt pidi filmi kulud kandma see asutus, mille juurde tudeng kuulus, kuid see käskkiri ei laienenud Teaduste Akadeemiale. Seetõttu oli filmi tegemine akadeemia all võimatu, pealegi oli seal toimunud võimuvahetus – ja mitte paremuse suunas. Otsustasin, et pean minema tööle Tallinnfilmi või Eesti Telefilmi, muud võimalust ju toona ei olnud.

Proovisin esmalt Telefilmi, kuid see oli siis veel nii kodukäsitöönduslik asutus, et ei pakkunud mulle mingit huvi, kuigi mu lapsepõlve maja- ja mängukaaslane Anton Mutt oli sel ajal seal operaator ja kõva poiss. Seega proovisin Tallinnfilmi ning saingi 1967. aastal sinna operaatori assistendiks. Ja mitte tavalise operaatori assistendiks, vaid kombineeritud võtete osakonna operaatori assistendiks!

Tallinnfilmis sattusin kokku režissöör Ülo Tambekiga, ääretult huvitava persooniga, kes oli Tallinnfilmi toonastest dokumentalistidest-režissööridest kõige targem. Ta tegi mulle millegipärast ettepaneku hakata oma filmi "Eduard Wiiralt" (1968) operaatoriks. Mulle pakkus see meeletult huvi, sest Wiiralt oli oma mõistatuslikkuse tõttu üks mu armastusi, tegin seda filmi hea meelega.

Ning siis kutsus režissöör Reet Kasesalu mind tegema filmi "Kindlus meres", mis jutustas lindude elust ühel puutumatul Vilsandi merelaiul. Haarasin sellest muidugi kinni.

Harry Ling oli filmile kirjutanud tõsimeelse ja tõsiteadusliku stsenaariumi Vilsandist ja Vilsandi laidudest, loetledes üles, mitu laidu seal on ning kes kõik seal elavad ja tegutsevad. Harry Ling oli väga tugev teadlane, aga ta ei olnud filmistsenarist, tema stsenaarium ei klappinud mulle mitte üks raas. Ma kontakteerusin Sven Onnoga, kes hakkaski mind aitama. Temast kujunes filmi ametlik konsultant.

Vilsandile filmima sõitsime kolmekesi: üks poiss, kes oli filmi administraator, assistent ja mina. Režissöör Kasesalu käis kohal ühe korra ning küpsetas meile väga toredaid pannkooke, sellega tema osalus võtetel ka lõppes. Aga mulle sobis see, et mul olid vabad käed, suurepäraselt. Lähtudes Sveni nõuannetest ning oma tarkusest ja lollusest tegime lindudega igasuguseid katseid, mis olid väga lõbusad. Asetasime pesadesse võõraid mune, puupalle ning isegi klotse ja fikseerisime lindude reaktsiooni. Sveni jutust teadsin, et linnud peavad kuni teatava kauguseni meeles koha, kus nende pesa asub. Pesa nihutades selgitasime välja, kui täpne nende kohamälu on. Teiseks kuulsin Svenilt, et lindudele on tähtis, et muna oleks pesas ja nad peavad munaks peaaegu iga eset, mis pesas asub, sõltumata selle kujust. See tundus olevat nii võluv, et oli kange tahtmine need katsed ära teha ja neid filmivaatajale näidata.

Filmimise üks omapärasid oli asjaolu, et Vilsandi oli sel ajal range piiritsoon. Tallinnfilmi kõik värvifilmid ilmutati sel ajal veel toonases Leningradis, seejärel tuli kogu materjal esitada Kuressaares asunud piirivalvevõimudele, kes oma kinosaalis kõik lindid läbi vaatasid ning tuvastasid, et neil ei leidu midagi piirivalvet puudutavat. Piirivalve osakonnaülem, kes seda tegi, oli ise linnuhuviline ning vaatas materjali suure põnevusega.

Niimoodi elasime kogu suve, see oli hästi tore aeg. Tegime tutvust kõikvõimalike lindudega ja ka kohaliku rahva ja nende eluoluga. Üks koloriitsemaid oli Leo Aumees, kes sel ajal oli Vaika Riikliku Looduskaitseala juhataja. Ta oli uhke loodusemees, tõeline saarevaht, kes tundis Vilsandit kuni viimase kivikese ja linnuni – sõna tõsises mõttes kohalik professor.

Juhtus ka üks päris erakordne, aga lõbus lugu. Vilsandi linnusaartel Vaikadel oli olnud kaks betoonist ehitist, niisugust kandilist, seest õõnsat ja avadega. Need olid mõeldud jääkosklate "hotellideks". Üht ma nägin, kuid teise olemasolust polnud mul aimugi. Otsisime saartel oma vaatlustelgi jaoks head kohta, mida polnud sugugi lihtne leida, sest Vaikad on väga kivised, siledat paika on seal raske leida. Lõpuks aga leidsime päris paraja sileda kaljupealse. Panime sinna oma telgi üles, mingit spetsiaalset varjet mul sel ajal veel ei olnud. Tegu oli täiesti tavalise telgiga, ühest august vaatas objektiiv välja ja kogu lugu.

Linnud elavad aktiivset elu hommikul ja õhtul. Keskpäev on nende jaoks tühi aeg, nad peavad siestat nagu hispaanlased – kõik nende vajadused on rahuldatud, nad istuvad pesal, rahu on majas. Mina olin hommikul enne päikesetõusu ärganud ning kui saabus keskpäev, läksin ka ise magamiskotti magama. Selleks, et mingeid pahandusi ei juhtuks, tõmbasin kaamera telgiavast ettevaatlikult tahapoole, kuid ava ise jäi alles.

Ühel päeval sain lõbusa elamuse osaliseks. Magasin ja järsku tundsin läbi une, et telgis on keegi. Elukogemus on mind õpetanud: mitte kunagi ei tohi sellisel juhul otsekohe reageerida, vaid kõigepealt tuleb vaadata, mis lahti on. Pilutasin vaikselt silma ja minust paarikümne sentimeetri kaugusel istus jääkoskel. Nokaga, tutiga ja üsna vallatu olekuga. Mina ei julgenud end muidugi üldse enam liigutada, õieti hingatagi mitte. Nii oli ta seal oma kümme minutit, siis tõusis jalule, sirutas tiibu ja oligi telgiava peal, kust end välja pressis. Jääkoskel on ju koopas ja urus pesitseja, ta on väga osav end aukudest läbi suruma.

Jääkoskel oli läinud, aga minu nina ees oli tema muna. Kui ma sellest hiljem Aumehele rääkisin, naeris ta nii, et kõht kõver. Ma ei teadnud, et just selle koha peal oli asunud üks linnuhotellidest, mille jää oli aasta või paari eest ära viinud. Sellepärast jäigi järele sile koht, mida neil laidudel harilikult ei leidunud. Kuid nagu filmiski öeldud: linnud mäletavad oma pesitsuskohta meetri täpsusega. Koskel oli lihtsalt tulnud oma vanasse pesakohta munema.

Andsin muna Aumehe kätte. Sel ajal oli rannarahval veel komme korjata kosklate mune. Tavaliselt leitakse, et see on paha-paha, aga ma ei oska siiamaani öelda, kas ikka on. Kosklatel on harjumus varjatuna, näiteks lainete poolt kaldale uhutud kasti all, pesal olla, kuid sobivaid kohti ei ole eriti palju. Seega võib juhtuda, et mitu kosklat munevad ühte ja samasse pessa ning pesas olevate munade arv ületab märgatavalt haudumiseks vajaliku. Nii et kui rannarahvas üleliigseid mune ära korjas, siis tuli see mõnikord võib-olla isegi kasuks. Mune hoiti keldris pütis vee sees, ma olen neid ka ise söönud, kui neid mulle pakuti: nad on maitselt veidi vängemad kui kanamunad ja neil on kerge kalatraani maitse juures, ent praetuna pole neil viga midagi. Ise ma kosklamune korjanud ega toiduks valmistanud ei ole.

Piirivalvurid tõid meie juurde elama ühe rongapoja ning me ise korjasime üles kaks perest maha jäänud ristpardi poega. Juba siis puutusin ma kokku linnupoegadele omase käitumisega: nad järgnevad sellele, keda nad esimesena näevad, peavad seda olendit emaks. Need pojad hakkasid meil tõepoolest järel käima, nagu ka filmis näha on, ja me ei osanud nendega mitte midagi peale hakata. Vanad linnud olid juba merele läinud, me püüdsime poegi paadiga neile järele sokutada, aga see oli lootusetu: vanalinnud läksid lihtsalt eest ära, nad ei võtnud poegi omaks. Kes jääb maha, see jääb maha. Nõnda elasidki need kaks pardipoega meie ruumis, lõpuks nad isegi magasid rahulikult minu rinna peal, kus oli öösiti veidi soojem.

Lõpuks tõin ma nad endale koju. Mu elamine oli sel ajal Tallinnas tolleaegses N. Gogoli, varasemas ja praeguses Raua tänavas, sealses vanemate korteris elasidki mul põranda peal ronk ja vannitoas kaks ristparti. Nad kasvasid päris kopsakaks ning mu kodune olukord läks päris drastiliseks kätte, sest naised ei taha niisugust elukorraldust hästi tunnistada. Rongasitt haiseb pealegi päris korralikult. Kuid seal vannitoas on elanud palju erinevaid elusolendeid, isegi siile. Andsin pardid varsti loomaaeda, nendega ei olnud midagi muud peale hakata. Loomaaed asus siis veel Lasnamäe veerul ja ühes sealses tiigikeses elasid nad väga kenasti. Ronga kinkisin ühele kolleegile, kel oli omaette elamine. Ronk tegi ka tema juures palju pahandust.

Sellega minu vahekord selle filmiga lõppes. Filmi pani kokku režissöör, kelle töösse ma ei sekkunud. Muidugi seletasin talle küll, mille jaoks ma midagi olin filminud.

Varsti jõudis kätte aeg hakata tegema kinoinstituudi diplomitööd. Seda filmi ei tohtinud kokku klopsida põlve otsas ning tegu pidi olema mõne stuudio ametlikku tootmisprogrammi võetud ja kõigis instantsides kinnitatud filmiga. Teemat valides ma väga kaua ei mõelnud. Mu ema Hell Maran oli hariduselt õpetaja ning sellena oli ta kuni nõukogude korra tulekuni ka töötanud. Tal oli ka päris palju kirjanduslikku annet. Ta kirjutas muu hulgas ka lastenäidendeid ning nende seas loo sipelgatest, mis mulle 8-aastase põnnina tohutu mulje jättis. See oli ilus lugu, aga muidugi kõneles see sipelgate kaudu hoopis inimestest, nagu lastele ikka kirjutatakse. Kui näidendit praeguse pilguga vaadata, siis on tegu üsna tavalise looga, aga mul oli sellest asjast hammas verel. Ja ma mõtlesingi välja, et teen filmi sipelgatest.