Читать книгу Hanumani teekond Lollandile - Andrei Ivanov - Страница 1

ESIMENE OSA
1

Оглавление

Taani provints ajas Hanumanil südame pahaks. Lillekorvid gammel kro1 aknalaudadel, akende taga pelglikult noaga viinerit saagivad kühmus vanainimesed.

Kõik selles maailmas oli tema jaoks võõras. Mis tahes pisiasi tekitas võõristust. Mustrisse laotud kõnnitee. Ornamendid seintel. Sepistatud aiad. Vasevalust käepidemed. Tänavate segadik, ilupõõsastest hekid, muruniidukite põrin, müüridega piiratud tehased, vabrikud, prügilad…

„See on ehtne laborilabürint!” rääkis Hanuman, tonksates küünarnukiga mulle ribidesse. „Just kahele sellisele rotile nagu meie sinuga, Euge! Must ja valge! Heh! Kumb jääb ellu? Kõikides linnades üks ja seesama! Üks ja seesama!”

Nii oligi. Erepunane postkast kuldse vapiga: pasun ja selle kohal kroon. Hooldatud lilleklump bensujaamas. Ristmikul nägus kiosk tedretähnilise plikaga. Rütmiliselt lainetav linnamüra, justkui tõmmataks sepalõõtsa. Industriaalsesse perspektiivi veetud juhtmed. Sinnasamasse suunduvad teed. Laitmatult märgistatud. Tapvalt siledaks rullitud. Tundus, et autodel pole sõitmiseks mootorit tarviski! Nii sujuvalt liuglesid nad. Nagu konveierilinti mööda. Sõites otseteed taevasse. Vahtides neile järele, kõndisime me ühest peatusest järgmisse, varjusime vihma ja tuule eest tumerohelistesse metallkarpidesse, suitsetasime, keerutasime kaarti. Bussid sõudsid mööda roomaja ükskõiksusega. Kõrkide juhtide vormiriietus sundis pingule tõmbuma. Kuldsed nööbid, kokardid, mansetid… Kõik nagu peab. Kohevad vuntsid raskete voltis buldogipõskede all. Pilgeni ängi täis silmad. Hanuman kõõritas nende poole umbusuga, venitades närviliselt traksi.

„Neid küll ei kadesta,” rääkis ta teeseldud muigega. „Kujuta ainult ette, kärutada päevad läbi mööda neid teid… Igavusest võib lolliks minna! Me oleme siin kõigest mõne päeva vantsinud ja juba omadega läbi, aga nemad triigivad iga päev!”

Mõnikord buss peatus, juht loivas välja, et aidata mõnda eidekest või lihtsalt kallata termosest kohvipära välja, heites üksiti meie poole riivamisi pilgu. Hanuman jälgis teda silmanurgast ainiti ja manitses mind mitte valvsust kaotama: ta oli veendunud, et nad kõik on ühtlasi ka politsei teenistuses.

„Nad on kohustatud ette kandma,” rääkis ta suunurgast. „Usu mind! Nad kõik kirjutavad sellistele paberitele alla… Nad kutsutakse kabinetti, seal pistetakse nina alla instruktsioon… Nad loevad pool tundi ja kirjutavad siis alla… Nii kui miskit on, helistavad… Spetsiaalsel numbril… Neil on politseis sellistele signaalidele momentaanselt reageerimise osakond… Aga mis sina siis arvasid! Kohe sõidavad välja! See on parim viis kontrolli tugevdamiseks! Arvad, et see pole kahtlane?.. Istuvad siin mingisugused… Üks on must… Kes nad sihukesed on?.. Miks mitte kontrollida dokumente?..”

„Kobiks siis parem minema?” kostsin mina ning me ajasime end püsti ja läksime. Hanuman ümises seejuures midagi laulda…

Temas eksles alati mingi meloodia, mida ta peitis kõikide eest tihedalt kokkupigistatud huulte taha, varjas tuule ja ilma eest, tümpsutas salamisi kord üht, kord teist jalga. Võitles iga noodi eest. Kuid tuul rebis huultelt sõnu. Mühin ronis pealuusse. Täitis teda võõrusega. Rebis rinnakorvist rütmi välja. Sõitis transportöörina hinge. Kihutas rollerina südamesse. Hädist meloodialeeki summutasid taanlaste haukuvad hääled, vägevad sepavasarad, mürisevad mootorid, supermarketite kädin. Lõksud, ummikteed, kollaka ajaloovarjundiga punastest tellistest seinad ahistasid Hanumani hinge. Kuhu ka ei vaata – igal pool on rahvuslikust uhkusest säravad punased tellised. Tihedas reas, nagu valatud, paneb lausa hambad valutama! Tuulised skväärid. Steriliseeritud stilisatsioon klaasitud jaamades, kus piletite asemel jagatakse ehholaaliaid ja voldikuid. Busside, rongide, praamide segaseid sõiduplaane täis voldikud. Igal pool. Et sa ära ei kaoks, teelt ei eksiks, et süüdistaksid iseend, kui midagi…

Selles hoolega siledaks kammitud maailmas oli kõigele mõeldud; sellisel kahel täil nagu meie Hanniega oli praktiliselt võimatu uberikku leida ja peitu pugeda. Kõikjal olid silmad ja kaamerad. Kõigil olid telefonid peos. Isegi erilisel viisil istutatud puud näisid meid jälgivat ja andvat märku kellelegi, kes kindlasti hoidis puudel silma peal. Iga pisiasi oli kavatsuslikult õmmeldud meile arusaamatu elu pannoosse. Kõik pärines samast ääsitulest. Platvormid ja väärikusse pakitud inimesed oma rongi nõudlikus ootuses, kõik see oli hiigellõõrist välja roomanud, paigale tardunud ja asetunud meie ette, kohutades oma terviklikkusega. Eriti hirmsad olid inimesed. Vallutamatud nagu bastionid. Siledad vihmamantlid, timmitud liigutused. Külmad nagu halastamatud rööpad. Prillide läige, hammaste valevus. Korralikult tehtud – nagu postid, mis toetavad tuhmi taevast. Igaühe kontol on teatud teened. Kasulikkust ühiskonnale korrutasid regulaarselt läbitavate kursuste loetelud. Igaühe kohal säras kustumatu spetsialiseerumistäht. Igaüht kaitses nähtamatu loorina mõne võimsa korporatsiooni vägi. Paljudeks aastateks kestma mõeldud olendid. Garantiiaja katsid kindlustuskompaniid. Kõik oli arvesse võetud. Isegi juhus…

InterCityd kihutasid minema. Kandes oma soolikates nende väärtuslikke elusid. Nad vestlesid millestki, lugesid midagi, ei pannud midagi tähele, magasid, vaatasid uneledes meie poole, meist mööda, meist läbi. Meile neis rongides kohta ei olnud. Kontrolörid oleksid meid välja visanud: Hanumanile jalaga tagumikku andes, mind selga nügides. Kontrolöride vormimütsid noogutasid nokatsitega, nende kompostrid mulgustasid ruumi, kilomeetrite viisi terast: tšikk! – værsgo2– tšikk! – værsgo

Me löntsisime edasi; maa alt kasvasid välja tõkkepuud; välgutades tulesid, sõitsid välja mingid autod; ühtelugu sattusid ette lukustatud uksed, väravad, sildid „Ingen adgang”, „Forbudt!3, „Privat”… Hanuman oli kimbatuses. Tema silmis püsis klaasistunud läige. Külm. Tuul. Uudishimulikud taksojuhid. Lipp igal majaõuel. Lipp, mis laperdab nagu narts.

„Nad salvivad siin isegi tuult patriotismiga, et mitte nakatuda reeturlusepisikuga,” plagistas Hanuman hambaid. „Seda ei saa aktsepteerida! Euge, see ajab lihtsalt oksele! Mis maa see sihuke on, man! Mis kuningriik see sihuke on!”

„Puhta südametunnistuse ja puhaste vetsupottide maa, man,” jõmisesin ma läbi une.

Uni võttis üha enam võimust. Me veeresime allamäge, kukkusime kuhugi lehtrisse, lasime end sisse imeda. Õhus oli midagi pahaendelist. Heljusid nägemused. Tatsasid punaste mütsidega päkapikud. Punases vormiriietuses mehed, kah nagu päkapikud, marssisid raskete vaskpillidega, pelutades lendu rasvaseid vareseid. Nad olid amatöörid, kuid marssisid ja puhusid pasunaid tõeliste artistide moega. Tiirutasid platsil nagu üleskeeratult: att! att! Valmistusid mingiteks pidustusteks… Majadele tõmmati girlande. Eidekesed sättisid akendele nukke. Hirmul linnud rippusid taevas nagu praht. Päike kissitas ja viskus jälle poleeritud vasktorudesse. Vitriinid andsid teada allahindlustest. Poisid ja tüdrukud jagasid tänavatel kutseid ja kaarte. Põldudelt kanduv traktori takk-takk-takk süvendas halbu eelaimusi. Keegi pastaka ja paberilehega habemik sebis jalus, tülitas möödakäijaid, palus, et kirjutataks millelegi alla ja annetataks midagigi… Seina najale toetati redel. Kahtlane tüüp võttis telefoni…

Sisenesime jaama. Kadusime rahvasumma. Jälle liiklusskeemid. Märgid, nooled… Järjekordsed bukletid: turismipaigad, muuseumid, ajalugu, raamatukesed tungivate soovitustega: „Kui Te olete Jyllandis käinud, kuid pole külastanud … ... … ... ja … siis võib täie kindlusega öelda, et Te pole tõelist Taanit näinud.”

„Oh, see on masendav!” oigas Hanuman. „Heh, parem, kui ma poleks Taanit üldse näinudki! Ma oleks ennemini võinud pimedaks jääda, kui et astusin praamilt sellele neetud maale!”

Ma korjasin üles voldiku, mille ta oli käest visanud, lugesin: „… külastada provintsihõngulist gammel kro restorani, sest ainult siin saate maitsta ehedat Taani toitu…” Otse loomulikult saab sealsamas „…külastada Aqualandi, Legolandi, Akvaariumi ja Aarhusi vanalinna; rahvusparki esimeste viikingikuningate kalmega, magnooliate ja orhideede aeda… muuseumi muinaslaevadega, millega mindi vallutama Londonit ja Pariisi, avastati Island, Gröönimaa, Ameerika, India ja kogu ülejäänud maailm…” Otse loomulikult „ja kogu ülejäänud maailm”. Vaat niiviisi! Vähemast ei saanud juttugi olla… Ja jälle sõiduplaan: „Rongide abiga saate Te kõiki neid suurepäraseid paiku Taanis külastada.”

„Vaat nii, Euge,” jätkas Hanuman. „Pool tundi praamiga, kõigest pool tundi! Ainult pool tundi… Helsingborgist Helsingørini on pool tundi, mitte rohkem… Sa lähed praamile normaalses riigis ja oled poole tunni pärast kurat teab kus! Masendav, man, masendav!”

Jah, meel oli nii must, et oli tahtmine tuulega kaasa ulguda.

Sõiduplaanid puurisid meil hinge. Algul Hanuman ei julgenud neid puudutada. Siis hakkas tundma vastumeelsust. Kord jäime ühte bussijaama (vist Odense lähedal) toppama. Aega oli lahedasti, me ei teadnud, kuidas seda surnuks lüüa. Istusime ja sülitasime jalge ette, tõmmates kolme viimast suitsu. Juba paljas mõte, et meil on suus keel, millega saame teineteisega rääkida, ajas südame pahaks.

Ta kõmpis posti juurde ja hakkas lihtsalt igavusest sõiduplaani vahtima, kõrvutades seal kirjas olevat sellega, mis toimus peatuses. Arvata võib, et midagi langes kokku… ning juba ta võttiski endale pähe, et suudab nüüd nagu kõik taanlased orienteeruda selle riigi ajas ja ruumis! Uskudes, et ta on selle maailma vaimust osa saanud, uskudes, et ta ei ole nüüd mitte ahv, vaid inimene, sõitis ta mõned peatusevahed. Teel toppis neid buklette oma mappi, kinnitades, et nüüd on sel kõigel mõte ja neid võib tarvis minna; ta läks nii hoogu, et isegi lukk ei tahtnud kinni minna. Kuid kõik see lõppes kurvalt: lõpuks veendus ta mitte niivõrd selles, et sõiduplaanid on kasutud, kuivõrd omaenda võimetuses saada selle riigi korra seadustest sotti, mõistis, et ta ei hakka nendest tabelitest kunagi miskit aru saama; viskas minema ja tõotas, et ei võta neid enam kunagi.

See juhtus mingi väikese linna, mille nimi võis olla Randers või Horsens, vaksali platvormil. Me polnud kolm päeva midagi söönud ja, mis kõige hullem, ei võtnud asja parandamiseks midagi ette. Jäime sellesse linnakesse toppama diileri pärast, kes oli õhuakna kaudu meilt viimase raha ära tõmmanud. Magasime autode kalmistul vanas romus, mis käivitus ja hoidis mõnda aega sooja, kuni sai otsa see lonks bensiini, mille eelmine omanik oli auto äraviimiseks jätnud. Ja kui külm hakkas näpistama, tegime suurde plekkpurki lõkke, põletasime pornoajakirju Hanumani mapist, põletasime pagasiruumidest leitud ajalehti, kuid ikka ei saanud sooja. Kattusime tahmaga, imbusime suitsuhaisust läbi, kuid sooja ei saanud. Tõmbasime ära kogu haši, kuid ei mingit kaifi. Kõhvisime ära kolmsada koni, mille olime välja kraapinud kõikide vähegi värskemate vrakkide tuhatoosidest. Pistsime taamal kasvanud ainsal õunapuul kinni viimse kui pabula. Tikud said meil otsa, kõik tulemasinad andsid otsad, Hanumani liitrine veepudel sai tühjaks; lõpuks kustus lõkketuli meie purgis ja kõngesid viimased söed. Roomasime sooja saamiseks jaama. Teel sinna ropsisin ma tänavale, millel oli ilge nimi – Gavnøvej4. Mul keeras kogu sisikonna pahupidi… Hannie ütles, et ma poleks pidanud nii hirmsasti õunu ja konisid ahnitsema. Ja hiljem lisas: „Aga äkki on sul haavand?”

Seda öeldes ei pöördunud ta üldse minu poole, vaid lausus lihtsalt tühjusse, vahtides kuhugi enda ette… Mõte võimalikust haavandist tegi enesetunde õige räbalaks. Kuid ma võtsin end kokku, ajasin ennast püsti ja vedasin kuidagimoodi jaama. Seal jõime kemmergus vett. Hanuman istus sõiduplaaniga kolm tundi potil, püüdes oma härmas ajudega saada taipu, millal ja millise platvormi juurde tuleb Aarhusi rong…

Aarhusiga olid meil miskipärast seotud ähmased, palavikulised lootused, mis painasid meid kõik kolm Randersis oldud päeva. Ma ei mäleta, millal, mis asjaoludel need lootused meis tärkasid. Nad siginesid nagu ussnugilised. Niisama lambist… Lihtsalt ilmusid. Seda oli varemgi juhtunud. Siin polnud midagi imestada. See oli nagu köha, külmetus. Trahh – ja oledki palavikus. Sama oli ka Aarhusiga… Selles oli miskit sihukest nakkuslikku… Need lootused hiilisid meile pähe nagu nägemused hulludesse; nad puresid meid kui kirbud; nende kolme päevaga seal kuradi Horsensis kratsisime me oma hinged täitsa verele kohe! Mäletan, kuidas Hanuman äkitselt süttis ja lasi end kanda sellel talle iseloomulikul, kirglikul emotsioonidetulval. Teda tabas ehtne laks! Kirgastus! Ta oksendas sõnu. Oli valmis jalamaid sinna jooksma, suu vahus, läbi murdma, lukus ustele prõmmima… Minema sellest neetud Randersist!

„Aarhusi! Usu mind, man,” korrutas Hanuman mulle õlale plaksates. „Tõmbame Horsensist minema. Aarhusi, man! Vaat kuhu tuleb põrutada! Aarhusi! Kuidas ma kohe selle peale ei tulnud?! Fuck me in the mouth! Fuck me in the ass!5 Milline tohman! Oleks kohe pidanud Aarhusis maha minema!”

Ma läksin algul samuti põlema, kuid jahtusin ruttu maha. Kustusin samamoodi nagu söed purgis. Mul oli savi: pole vahet, kas Horsens või Aarhus… Kuid ma ei öelnud Hanumanile midagi, et olukorra väljapääsmatust mitte süvendada. Tegin näo, et olen samuti suuna leidnud. Viimane öö autos oli nii ränk… Isegi endamisi porisemiseks polnud jaksu.

Hannie kiskus ühe koni teise järel ja arutles närviliselt: „Mmm, jajah, just nimelt Aarhus! Jah, man, jaa… Suur linn, seal on palju välismaalasi, lihtne rahva hulka kaduda, saab teha tegusid, tunda ennast inimesena. Jagad matsu, Euge? Lihtsam kontakti saada. Äkki võtame mõne rajalt maha. Äkki veab tööga. Ma olen kuulnud, et seal on ehtne idamaa turg. Räägitakse, et suur. Uh! Peab olema ka India restorane. Ilmtingimata. Kuidas siis ilma India restoranita saaks? Isegi Frederikshavnis on olemas. Mis siis veel Aarhusist rääkida. Mine tea, kui joppab…”

Kuid kõigepealt tuli Aarhusi jõuda. Hanuman arvas, et me lipsame läbi, kui joppab. Ta ütles ikka „kui joppab”. Kui meil ei jopanud, ütles ta lihtsalt bad luck6. Ja kogu moos. Seekord käis ta miskipärast mulle peale ja muudkui korrutas: „Peab joppama. Seda ei saa juhtuda, et ei joppa. Meil pole nii ammu jopanud. Nii ei saa olla, et inimesel kogu aeg ei joppa. Lõpuks peab ka joppama. Siit on Aarhusi kiviga visata! Siin on ju lokaalne haru. Ei kontrollita peaaegu kunagi. Vaat pärast Aarhusi, seal on jah kontrollid, aga kuni Aarhusini – mitte ilmaski… Tead ju küll… Aarhusis on ümberistumine. Ja üldse, see on lähemal kui Roskildest Kopenisse… Kontroll käib kord sajandis, kui sedagi… Kui vahele jääd, lasevad minema… Kui palju kordi on minema lastud… Ah?”

„Ja-jaa, muidugi,” nõustusin ma uniselt.

Hanuman küttis end üha rohkem üles, nagu oleks sutsaka saanud, kui käis vett laskmas. Võimalik, et siis ta tõigi selle idee… Romulaplangu tagant… Ma ei mäleta. Pole oluline. Aarhus, selline, nagu ta oma vaimusilmas seda nägi, ajas talle tõsiselt elu sisse! Oli näha, et ainuüksi sõna „Aarhus” mõjub talle kui adrenaliinilaks, sest ta muudkui kordas ja kordas seda nagu loitsu.

„Aarhus pole sul mingi tankla ühes Superspariga… Ega see pole küla, kus kõik juba kolmsada aastat tagasi üksteist läbi keppisid! Aarhus on ju kunagine pealinn! Sisuliselt suurlinn! Seal oli kuninga residents! Üliõpilaste linn, see aga tähendab muusikat, kaifi… Taani kultuuripealinn! Ma reklaamist lugesin…”

„Ja-jaa, muidugi,” kostsin mina.

Hanuman muudkui kiheles. Käis iga kümne minuti järel pinda. Tiris mu teadvust näljaunest välja. Viimasel ööl ta lihtsalt ei suutnud enam paigal püsida. Talle tuli äkitselt peale rännukihk. Ta nägi end InterCitys! Hanumanile meeldisid hullult Skandinaavia rongid. Ta oli DSB-sse7 lausa armunud. Rongis tundis ta ennast inimesena. Ta ka muutus selleks. Kehastus maailmakodanikuks. Manas ette Saksa hindu näo. Sellise hindu, kes on sündinud kusagil Scheisswurstbachis priske sakslanna ja kiitsaka põgeniku armuviljana ja pole Indiat eluski näinud. Ta oli isegi nõus leppima sellega, et teda peetakse pakiks, peaasi, et oletatavalt Euroopas sündinuks. Sihukesi jobusid oli seal nagu kirjusid koeri. Jõlkusid jõude, salates maneeridega oma nahavärvi. Tema tegi täpselt sama: muigas samamoodi, nagu oleks ta kõigest tülpinud, viskas samamoodi jalgu vastasistmele, tõmbas samamoodi särgikaeluse lahti, näidates kõigile oma amulette, lehitses samamoodi ajakirja Tag med8. See oli fenomenaalne. Mulle isegi tundus, et ma diskrediteerisin oma kohalolekuga tema kunsti, ähvardasin kõik ära rikkuda. Ta keeras end akna poole, vahtis tüdinud näoga talumatuid maastikke, kordas muudkui „det er så kedeligt, mand,såkedeligt”9 niiloomulikuigavlevailmega, nagu oleks lapsest peale nende põldude ja linnakeste vastu tülgastust tundnud, ja see kukkus tal nii ehedalt välja, et kontrolörid ei söandanud talt piletit küsida. Nad astusid meist mööda, nokkides oma nokatsitega õhku istmeridade vahel otsekui rästad künnimaal. Ja Hanuman vaatas neile siis põlastavalt järele. Ta oli kutsumuselt piletita sõitja. Piletita rongisõit andis talle energialaengu. Ta sai niiviisi hoo sisse. See mõjus talle ägedamalt kui amfitriip. Lasta paar peatusevahet ilma piletita tähendas kena päeva algust. See oli tema jaoks isegi vajadus. Selline hoovõtt võis lõppeda kordaläinud poevargusega või eidega külje all!

Pärastpoole hakkasin ma mõtlema, et Aarhus ei tekkinud tookord Hanumani teadvusse kaugeltki mitte juhuslikult. Ta tahtis lihtsalt sõita rongiga kontrolöre pelgamata. Sõita Aarhusi oli sama mõttetu nagu mis tahes teise linna. Polnud üldse kuhugi sõita! Vali kaardil milline punkt tahes, meil ei olnud kuskil tuhkagi teha. Kuhu me ka poleks sõitnud, ei oodanud meid kuskil keegi. Peale mentide ja ebameeldivuste…

Mina ei tahtnud mõelda sellest, mis võis mind oodata Eestis, tema ei tahtnud lihtsalt oma minevikku tagasi pöörduda. Ta rääkis tihtilugu: „Minu jaoks on sõita Indiasse sama hea kui minna tulevikust pimeduseaega. Man, kui sul on vedanud ja sa oled järsku ajamasinasse sattunud, siis sõita minevikku oleks selge rumalus! Tuleb edasi kütta! Ja mida kaugemale, seda parem!” Ta ei tahtnud üldse kuhugi naasta. „See on sama hea kui saavutatust loobuda,” ütles ta. „Ainult edasi!” Teda võis oodata naine Indias või lapsega tüdruk Bukarestis või sõbratar Prahas või päris värske suhe Stockholmis. Mitte üheski neist suundadest Hanuman sõita ei tahtnud. Ta tahtis sõita Ameerikasse. Ameerika oligi see punkt, kus pidi lõppema tema teekond tulevikku. Just Ameerikas pidi ta tulevik saama olevikuks. Kuid ükski Taani rong sinna mõistagi ei suundunud. Ta oli meeleheitel. Ja mõtles meeleheitest endale välja Aarhusi. Aarhus oli lihtsalt ettekääne, saaks vaid kuhugi liikuma hakata, saaks vaid rutemini minema sellest neetud kivikülast. Mis iganes selle nimi ka oli, Randers, Horsens… Mis vahet seal on! Ükskõik kuhu. Kuhu iganes! Saaks vaid minema. Me olime nii kuradima kuses. Lootusetus pitsitas soolikat. Ma olin omadega täitsa läbi. Olin valmis kõngema sealsamas, jaama peldikus. Minust tulid sihukesed pursked, et ma tundsin end kahurina, mis sünnitab kohe mürsu.

Lõpuks kuulsin, kuidas Hannie ütles teises kabiinis: „Teine perroon. Eluga! Meil on viis minutit!” Me tõttasime teisele platvormile, jäime seisma. Ja siis saabus meie rong kolmanda perrooni äärde. Kihutasime kurja vandudes tagasi. Kuid ei jõudnud. Kogu jalakäijate tunneli soolikas oli täis inimpaska, reisijaid mingite pampudega. Ruum muutus ühtäkki tihkeks, kitsaks, läbimatuks nagu vedel kaevik. Suurivaevu trügisime trepini. Rong lipsas nina eest ära. Hanuman läks raevu. Läks marru. Kargas jopest välja ja kukkus selle peal trampima, näidates oma suure suu kõiki hambaid. Ta vandus nii valjusti, et isegi mina läksin eemale, astusin automaadi juurde, teesklesin pileti ostmist. Aga ise seisin, silmad kinni, lastes ajudel looja vajuda. Tahtsin õhus lahustuda. Haihtuda kus kurat! Ma teadsin, et ümberringi on inimesed. Ma teadsin, et nad vaatavad. Mind haaras paranoiline värin. Litsudes end omaenda varju sisse, seisin ma seal ja surusin laugusid silmamunadele – et ainult mitte nutma hakata. Aga selja taga pröökas Hanuman, pildus välke. Kobrutas kõigi nähes vihast. Žestikuleeris. Sisises. Urises. Väänles kui voolik. Ta sülitas sellele, et teda vahiti. Sitta neist võmmidest! Mingu kõik sitale! Kõik ja igaüks eraldi! Ta oli hirmus nagu Cuchulainn enne taplust. Tal oli kõigest kopp ees! Ta loopis soolasambaks tardunud reisijate silme all reklaamvoldikuid rööbasteele ja karjus neile järele: „O, it must be a practical joke! This schedule does not make any sense at all! What do we need it for, if we can’t fucking use it! I see no fucking point!…”10

Kõik need oskused, mis me olime Kopenhaagenis omandanud, osutusid Jyllandis täiesti kõlbmatuks. Kompostrid keeldusid libapileteid vastu võtmast. Hanuman ei suutnud kuidagi õiget nõksu leida, ükski tema rimeik ei sobinud millekski. Komposter tõi kuuldavale vastiku piiksu ja me tõmbusime tast eemale, keerasime selja, lahkusime. Sama lugu oli ka bussidega! Meid kihutati peaaegu et jalahoopidega minema, kui me liimitud piletid jäid juhi kompostrisse kinni, juht vandus, meie taganesime, juht haaras pihku telefoni, meie tegime minekut, reisijad vahtisid pikkade nägudega meile järele, me lisasime sammu.

Hanuman ei suutnud sellega harjuda, kui aeglaselt venivad päevad, kui mõttetult mööduvad nädalad. Ta rääkis, et meie elu sarnaneb tuulevaikusega, et me ei liigu millegi poole. Ta ei suutnud harjuda õõnsate, kõledate pühadega. Ta pelgas inimtühje väikelinnu, nende kitsukesi tokkroosidega ääristatud tänavaid. Ta hakkas lupiine vihkama esimesest pilgust! Aga neid lupiine oli seal… Iga aia ääres! Tihedasti kokku litsutud tänavad vonklesid ettearvamatult ja igal pool kasvasid lupiinid: roosad, violetsed, sirelilillad, punased, helesinised, kollased…

„Vaata, kuidas nad lilli armastavad! Neetud idioodid püüavad hollandlastega võistelda! Nad arvavad, et kui istutavad palju lilli, siis muutub nende riik kas või natuke paremaks! Lilleline revolutsioon… Flower power… No fucking way!11” turtsus Hanuman.

Ta vedas meid alailma valesse kohta. Me eksisime kogu aeg ära, jõudsime tupikutesse, vantsisime tagasi. Meid jõllitati akendest, aedadest, autodest… Tuli teha nägu, nagu otsiks me kedagi, uurida kaarti, paberit, vahtida ringi, etendada turiste. Tolku polnud mingit! Hanuman sülgas vandesõnu, ütles, et tänavad pole sugugi sõiduplaanidest paremad.

„Nende tänavad ei vii kuhugi. Kõik on umbteed,” kurtis ta. „Need ehitati niiviisi selleks, et oleks lihtsam varast püüda!”

Meid polnud püüda tarviski. Me jooksime ise sülle. Aja ainult mendiküna ette! Iga kord tupikusse sattudes jõudsime hõbetahvlikesega väikese ukse juurde, kus meile tuli vastu üks ja seesama vanamutt moekas, nüüdsama nõelasilmast tulnud viksis mantlis; ta esitas meile küsimuse, millele me ei olnud suutelised vastama, sest ei saanud isegi aru, mida ta oma susistava suuga küsis; me keerasime ringi ja läksime ära, tundes oma selgadel kleepuvat pilku ja tema kala kombel maigutava suu hingamist.

Hanuman ei suutnud kuidagi harjuda vaikusega, millega olid täidetud kõik nädalalõpud, ta ei õppinud dešifreerima hääli, mida pimedus hõikas, ei suutnud kohaneda kõiki traate ja kellukesi kõlistavate tanklatega, Jyllandi erilise kõnepruugiga, Jyllandi vanurite kõnnaku ja jalgade sahinaga. Ta ei saanud taipu, kummale poole uksed avanevad. See oli vist kõige hullem.

Suutmatus seda võõrast maailma omaks võtta tõukas Hanumani jaburatele seadusrikkumistele. Ta sebis kemmergus paberit, näppas pakkide viisi salvrätte. Ei lahkunud kohvikust ilma tuhatoosi või soolatopsita. Oleks võinud arvata, et ta on kleptomaan või tavaline hull. Kuid ta polnud ei üks ega teine. Ta lihtsalt maksis sellele maailmale kätte kõikide solvangute eest, mis talle osaks saanud olid; ta põlgas inimesi, kellel oli selles maailmas hõlbus elada. Tal oli põhjust küll ja veel… Ta põlgas inimesi kas või nende ontliku väljanägemise pärast, puhaste värviliste riiete pärast, selle pärast, et isegi pensionärid käisid riides nagu teismelised, seljakottide pärast, roosade kapuutside, roheliste käpikute, punaste tossude pärast…

„Need inimesed meenutavad martsipanist nukke,” rääkis Hanuman. Ma olin temaga nõus. Kõige vastikum oli see, et nendel nukkudel olid silmad, need vahtisid kogu aeg. Ma tabasin ühtelugu pilgu… Sellise erilise pilgu… Sa näed, kuidas pilk libiseb üle rahvasumma, üle tänava, üle vaateakna, siis aga langeb sinule ja seisatub; silmad tõmbuvad vidukile, silmad uurivad, dešifreerivad sind kui sümbolit, püüavad paigutada sind inventariloendisse, pilk klassifitseerib sind… Tühi vaev. Meile ei olnud selles loendis kohta. Me ei olnud samasugused mutukad nagu nende kohalikud prükkarid ja kaltsakad. Omadega olid nad juba harjunud. Nende vastu olid vaktsiinid. Nende pärast ei tarvitsenud muretseda. Nad teadsid, mida omadelt oodata; omad hulgused olid kasvatatud ja registrisse kantud, dresseeritud nagu kord ja kohus. Meie aga ei mahtunud ilmselgelt šablooni sisse. Me ei sarnanenud inimestega, kellele on lapsest peale selgitatud, kus on parem ja kus vasak, mida tohib teha ja mida ei tohi. Sellepärast nad tõmblesidki. Jah, need martsipaninimesed närvitsesid. Me ajasime oma välimusega neid martsipanist nukke stressi.

„Heh, Euge! Stress on viimane asi, mida neile tarvis,” õpetas Hanuman mind. „Üksi selle eest võidakse meid kinni panna!”

Meist hoiti eemale, meile vaadati kõõrdi. Igaühe taskus oli telefon. Kui kellegi käsi kerkis kõrva juurde, tõusime me nagu käsu peale ja läksime.

„Topeltkontroll, Euge, jällegi topeltkontroll,” litsus Hanuman läbi hammaste, sülitades nukulikule trotuaarile, kirudes maapõhja teemärgistust, musikaalseid valgusfoore, stende koolilaste joonistustega. Ta needis maapõhja iga McDonald’sit ja Spar Kioskit, õhupallidega ehitud puid lastekohvikute ümber…

Kord öösel suunas Hanuman kustes joa ahjusoojale burksiputkale, mis trügis vägisi otsa pehkinud, kuid siiski hooldatud kirikukökatsile. „Heh! Religioon on siin au sees samamoodi nagu pensionärid,” pobises ta püksiauku lahti tehes. „Kuid miskipärast ruttavad lapsed oma vanureid plejehjem’i12 saatma. Religioon eksisteerib selles riigis sügavalt rudimentaarsel kujul. Ta on olemas, kuid kusagil seal, plejehjem’is. Kapis, tolmune luukere… Jumal puhkab hullaris… Jeesus hullusärgis… Pastor uinutab oma kogudust jutlustega otsekui Juudas vitaminoolisüstlaga…” Ja nii edasi… ja nii edasi…

Ta itsitas ja soristas laisa joa sellele, mis kunagi oli ilmselt olnud kirikutrepp, aga nüüd saanud McDrive’iks. Ta kusi, kõndides pikkade kõverate jalgadega ümber parkimiskohtade. Põlesid ümmargused laternad, silma kargas maha aetud ketšupi jälg. Hanuman kusi häälekalt kollase plasttooli peale. Piirdel rippus surnud õhupalli nahk. Puud ohkasid vaikides. Hanuman kusi ümmarguse laua peale. Tähed värelesid, lipukesed laperdasid. Hanuman kusi potis kasvava väikese nulu peale. Hanuman kusi vitriinile. Hanuman kusi prügikastile. Hanuman kusi klaasuksele. Ta raputas viimaseid tilku maha sõnadega „…vaat niiviisi… vaat nii… tegin ma… teie uuele hamburgeriusule… vaat nii… vaat nii… persse…”

Sõnadega „ja sina müüsid ka ennast maha” sisenes ta Aalborgi pubisse, mille uksel seisis puust indiaanlane, käes kruus vahutavat puuõlut ja rinnal silt „Minagi valisin Tuborgi”. Kõverdas nägu iga kord, kui möödus kindlustusagentuurist. „Vaat kus istuvad tõelised vereimejadlibahundid,” rääkis ta. „Nad teenivad raha inimeste hirmu pealt!”

Naeris minu üle, kui märkas, et ma Rootsi või Norrasse minevale praamile nukralt järele vaatan. „Ära ole kurb, Euge. Sa ei jõuaks sellise praamiga nagunii kaugele,” rääkis ta mind õlale patsutades. „Laev, millel on Taani lipp, sõidab ainult Taani ja mitte kuhugi mujale…”

Teda ajas marru kõik, mida ta nägi üle kahe korra. Vikerkaar igas aiakeses. Tumedanahaline kolask suhkruvatiga. Valjuhäälne lauluke „Looney Tunes’ist”, mille saatel tiirutas linnakestes ringi pühademunaks maalitud jäätiseauto. Kuhu me ka ei läinud, kuulsime neid kimedaid megafonihuilgeid ja piilupart Donaldi naerukõginat, misjärel ujus pildile see totakas, multikategelasi täis joonistatud auto. Ma käisin välja oletuse, et meid jälitatakse, ent Hanuman valas mind üle põlglike pilgetega: „Neid autosid on kümneid! Ära ole paranoik, Euge!”

Ilusa ilmaga harjutasid iga kooli juures tüdrukud oma etteasteid: punasesse ja kuldsesse riietatud nägusad trummitüdrukud keerutasid, viskasid kõrgele ja püüdsid osavalt kinni hõbedaselt sätendavaid tokke, aga eemal tegid tedretähnilised trikoos trullad „Gimme baby one more chance’i saatel võimlemiskujundeid. Me sättisime end pingile istuma ja suitsetasime, suitsetasime ja vaatasime nende harjutamist, jõime vett ja limpsasime keelt.

Sildid, kirjad igal sammul, igal teisel seinal kolmas grafitipõlvkond; valgustatud teeservad, helkur igal püksisäärel ja varrukal; pildid, triibud, postid, nooled jalgratturitele, korralikult üles rivistatud kalmud. Punases vormiriides kirjakandja pruunil jalgrattal. Kojamehed oranžis. Postiljon kõlistas neile kella ja lehvitas. Nad lehvitasid talle vastu ja lasid edasi – ajasid pagevaid punaseid, kollaseid, pruune lehti õhulisteks vihkudeks… Lehed tõusid lendu, keerlesid, langesid, hüplesid, veeresid, uperpallitasid, pühkusid kokku suurde hunnikusse ning juba kugistas neid miniauto, mille roolis oli kõhetu vanaldane naine.

„Hehahoo!” hüüatas Hanuman. „No on alles riik! See maailm on kokku pandud nagu konstruktor, ainult et seda ei saa lahti võtta… See on niimoodi kokku pandud, et sellest võib aru saada ainult see, kes on seal sündinud… Nagu ka nende kuramuse keel, raisk…”

„Vaata neid inimesi, Euge!” karjus ta mulle. „Nad ei ela, nad mängivad elu. Nad mängivad elu samamoodi nagu Monopoli või Bingo Lotot. Nad vaevad iga sõna nagu Egiptuse jumalad südameid! Nad kompavad sind nagu turvaväravad poeuksel! Nad näevad, et sa oled rohtu suitsetanud, isegi kui see oli eelmisel aastal. Nad haistavad sinu kuse lõhnast, et su viisa on ammuilma lõppenud. Nad loevad sinu silmist geneetiliselt päritud alkoholismi ja orjuse. Nad varastavad sinult südame enne, kui sulle selle olemasolu meenub. Ja seejärel istuvad oma tagasihoidlikusse Volkswagenisse ja sõidavad aiapeole, aga sina jääd nende põllule seisma nagu rapitud hernehirmutis. Varesed situvad sulle pähe, sellal kui nemad mugivad kusagil oma sõprade aias vorstikesi ja kulistavad õlut ja neil pole sinust sooja ega külma… Nad unustavad su igaveseks! Nad lihtsalt igavlevad! Said aru?! Mida muud neilt värdjatelt oodata…”

Ilukõnehood käisid tal tavaliselt peal sompus ilmaga. Me sattusime sageli paksu udu sisse, sest kõndisime jalgsi nagu ehtsad Taani landevejsridder’id13. Bussiraha ei olnud võimalik kokku kraapida. Piletite võltsimist ei õnnestunud meil käppa saada. Ja ka sõita, sõita polnud meil kuhugi.

„Miks peaksime pileti peale raha raiskama, kui me ei tea, kuhu sõita?” rääkis Hanuman löödult. „Ütle, kas sina tead, kuhu me lähme?” küsis ta minult. Ma ütlesin, et ei tea. „Ja mina ka ei tea!” karjus Hanuman. „Mina ka ei tea!” Ta oli minuga äärmiselt avameelne. Ta ei teadnud enam, kuhu kõmpis, ega varjanud seda. Aarhusi ta enam ei kippunud, ta sülitas Aarhusi peale, see idee lahkus temast koos viha, vahu, higi, kisaga… Niipea kui raevupurse läbi sai, oli Aarhus tal meelest läinud ja rohkem ei meenutanud ta seda kunagi, nagu poleks sihukest linna üldse olemaski! Mul jäigi seal käimata ja kontrollimata, kas seal on idamaa turg või ei ole. Aarhus oli unustatud ja meil polnud enam sihti – vantsisime asu leidmata mööda teed edasi, ühest linnakesest teise, otsides pilguga kõike, mis ripakil. Jyllandi kõnnumaa imes meid nagu mülgas järjest sügavamale oma põldude vahele.

Me tühjendasime peenrahapurke peremehetutel maasika-, redise-, porru-, lillelettidel; aususele toetuvaid müügilette sattus ette päris sagedasti, kuid raha oli seal vähe, kõndimist oli palju… Me ajasime taskusse kõike, mis näppu jäi, ja löntsisime edasi, krõmpsutades porgandeid, rediseid… Hanuman kõlistas taskus münte, pomisedes, et juba on taskupõhja peenraha siginenud, asi seegi, asi seegi…

Me jõime külma piima talunike külmkappidest, mis olid täpselt samamoodi tee äärde pandud, ajasime juustu ja münte taskusse, kiirustasime teelt jalga laskma. Ma keelitasin teda keerama põldude vahele, et külmikust või letilt raha kadumise avastanud talumehed ei tormaks meile autoga järele. Hanuman torises, kuid nõustus. Me sattusime sompu, sumpasime udus, ekslesime, jõudsime välja tee peale, lonkisime huupi, jõudsime tagasi leti juurde, kus olime tuulanud enne, kui murdsime lahti külmkapi. Hanuman ärritus, kirus, vandus, et tema rohkem põldudel ei luusi. Rääkis igasugu jama. Et aurumoodustised, geisrid, purskavad allikad ja udud on temas lapsest peale hirmu tekitanud. Tal olevat olnud foobia. Rääkis isegi loo, kuidas nad olid lastena Chandīgarhis mingis vabrikus ringi luusinud ja tema rumal vend oli vist mingit kangi tõmmanud või ventiili keeranud, nii et igast küljest oli auru pursanud, hirmsa pahinaga. Hanuman olla silmapilk pimedaks jäänud, kuna prillid läksid uduseks, ta tormas vabrikus ringi, jooksis torude otsa. Esimene langetõvehoog oli teda tabanud sealsamas, masuudi ja omaenda kuse loigus. Ta kaotas teadvuse. Töömehed leidsid ta ja kandsid kätel auru seest välja.

Ma naersin, ütlesin, et üksainus juhtum ei saa põhjustada foobiat, pealegi ei ole niisugust foobiat üldse olemas ja kui olekski, ei saaks see niisama lihtsalt tekkida. Sihukese tühja asja pärast! Rääkimata langetõvest… Ma ütlesin, et ta vajab analüütikut. Hanuman vihastas mu peale, kuid mina keelitasin teda ikka ja jälle põllule keerama. Ütlesin, et põllul ei aja auto alla, aga maanteel võidakse udus, kui meil pole helkureid (ta keeldus kategooriliselt helkurit kandmast), meile vabalt otsa sõita. Või mõtlesin midagi muud välja…

Tegelikult ei kartnud ma auto alla jäämist. Seda kartsin ma kõige vähem, sest olin sellisest elust päris juhmistunud. Kärvata olnuks lihtsam kui kõmpida niiviisi uduvihmas, minnes kirdetuule käest läänetuule kätte, seejärel põhjatuule kätte ja nõnda edasi. Tuuled sasisid, toppisid külmi sõrmi salli alla, varruka- ja sääreotstest sisse, ronisid püksiauku, piitsutasid tagumikku, rebisid mütsi peast, tirisid koti käest, riietasid lahti, tantsisid hullunud viirastuste kambana. Ei, jääda auto alla – ja kui saaks veel hoobilt surma –, see olnuks puhas rõõm… Seda karta oli suisa naljakas ja üldse mitte piinlik.

Kõige rohkem kartsin ma, et mendid tulevad meid kontrollima. Mingid tüübid hulguvad, paljugi mis; üks on must, ahaa, kes nad on? Tuleks dokumente kontrollida… Ja siis läheks lahti sihuke kammaijaa, et ei tahtnud mõeldagi. Sest mendid ei lase sind kohe maha, vaid hakkavad sul seaduse järgi pöidlaid kruttima, sind marineerima… Kuid ma ei tahtnud oma hirmu talle tunnistada. Hanuman oli valmis neile alla andma, avama toimiku, paluma varjupaika; tal olid põhjendused… Ainult et ta tahtis teha seda ise, mitte vahele jäädes. Veel oli tal võltsitud „sinine kaart”, mingi indialase oma. Õigemini selle koopia… Küll tema oleks välja nuputanud, kuidas välja keerutada… Ta rääkis ise endale vastu. Kord tõmbles, kord ütles, et tühjal teel ei ole mentide kartmiseks nähtavat põhjust ega saagi olla. Pole ju kedagi! Ta ei uskunud, et mendid võivad lihtsalt eikusagilt välja ilmuda. Ta ei uskunud halba saatusse. Aga mina uskusin! Teadsin lapsest peale, et mendid on deemonid! Kuid Taanis ei oleks nad põllule roninud. Mitte mingi hinna eest. Taanis sai mente vältida ainult kõrvuni sitas kükitades. Ma leidsin sadu põhjuseid varjamaks oma tõelisi hirmusid ja keeramaks seejuures suure tee pealt ära. Mõtlesin välja mingi marsruudi – „lõikame merele lähemale”, „lõikame merest kaugemale”, „lähemale talu juurde, vaatame, äkki on miskit välja pandud, külmkapp või mingid juurikad” – ja siis andis ta järele. Kõndis minu järel ja me sattusime udu sisse. Udus hakkas Hanuman enesevalitsust kaotama. Ta karjus, et kardab kohutavalt udu, et on kartnud udu juba lapsest peale. Sest vaadake, ta olevat ükskord mägedes ära eksinud… Mägedes oli udu… Talle tundus, et ta astub sammu ja kukub kuristikku… Ta oli siis veel päris väike. Sestpeale esinesid tal paanikahood. Ma rahustasin teda, ütlesin, et me pole mägedes, mingeid kuristikke pole ega saagi olla, kuid miski ei mõjunud, ta ei kuulanud mind, ajas oma joru.

Tuli välja, et ta kartis udu mitmel põhjusel. Ta mitte ainult ei kartnud udusse füüsiliselt kaduda. Ta tundis udu ees mingit ontoloogilist hirmu. Ta kartis, et võib midagi unustada ja mitte niisama tühja-tähja, vaid olulist. Ta kartis, et udu varastab talt mälu või hinge, pistab asemele kellegi teise oma ning siis väljuks Hanuman udust täiesti teisena. Näiteks astuks ta udust välja Amarjeetina, aga see on hoopis teine inimene. Või Arjunana ja siis oleks päris hullusti. Lõpuks kandis udu kogu tema suguseltsi meelest halbu sõnumeid, ebamäärasust, muutusi, lahkhelisid, tülisid, laostumist. Mind need asjad ei kohutanud sugugi, sest kõik see oli minu arvates minuga juba juhtunud ning hullem võis olla ainult mentide kätte sattumine.

Mõnikord kukkus Hanuman udus midagi jahvatama, puistates fuck’e nii heldelt, et ajas üle ääre. Vandesõnad, ilma milleta ei kujutanud tema artikulatsiooniaparaati ettegi nagu India toitu ilma tšillipiprata, olid tegelikult kütus, mis pani tema elokventsi liikuma. Ta jutustas mulle seal udus kogu oma suguvõsast, oma esimesest naisest ja nendest õnnetutest, keda ta oli paljaks varastanud, et jõuda Kreekast Itaaliasse. Ta pajatas oma luiskelugusid nii ladusasti, et raske oli ära tabada, kus on tõde ja kus väljamõeldis, või näha valede hunniku taga tõevarjugi. Ta kaunistas oma fantasmagoorilisi monolooge olematute ajalooliste isikutega ja käigu pealt välja mõeldud sündmustega. Kui ta pistis töinama, siis ikka kuni läkastamise või luksumiseni. Hüsteeria mattis tal hinge. Tal käisid peal patukahetsushood. Ta tunnistas üles hirmsaid asju. Tuli tal käest kinni võtta ja talutada nagu last või pimedat. Mingil täieliku meeleheite hetkel tegi ta ilastades, vastumeelselt, äkitselt, olles pudelist vett lonksanud, kummalise avalduse, et ta olevat just nüüdsama saanud nägijaks. Seejärel käivitas ta taas oma monoloogi ja kukkus Taanit siunama. Taanit võis ta sarjata risti ja põiki, ükskõik mis kohast, ükskõik millisest tähestiku tähest. Alustas kuningannast ja lõpetas teab millega. Mõnikord läks ta omadega täiesti rappa, vantsis ja podises miskit omaette nagu nõdrameelne.

„Nendel idiootidel on seniajani kuninglik perekond. Häh! Vaadake neid! Nad ei löönud neid maha nagu Venemaal. Ei, kus sa sellega! See on ju arenenud, tsiviliseeritud ühiskond! Põrgusse! No muidugi! Viikingid on kasvanud kosmopoliitideks. Põlvitagem siis nende ees! Selleks oli vaja astuda üksainuke samm. Neile on miskipärast seniajani tarvis lossiaadlit. Nad armastavad nii kangesti traditsioone. See on osa nende ajaloost. See on nii tähtis. Nende veretu revolutsioon sai läbi poole tunniga. Tuli kokku rahvas koosseisus viisteist kirjakandjat ja kolm kojameest, üks tatine prillidega studioosus kandis suurt plakatit, kuningas viskas neile aknast manifesti, mille oli kirjutanud tema armuke, kelle huultel polnud veel kuivanud kuninglik seeme, aken löödi kinni jätkamaks armumänge, siis hakkas vihma sadama, kirjakandjad said märjaks, suitsud olid tõmmatud ja mindigi laiali, baaridesse oma demokraatiat tähistama, kojamehed haarasid pihku luuad, prillipapa riputas plakati seinale, see on nüüd riiklikus ajaloomuuseumis. Oligi kogu revolutsioon. Ei mingit verevalamist. Ei mingeid kuulipildujaid. Ei ühtegi poodut! See pole teile Venemaa. Vau, nad ei tapnud kuningat; ta on neile vajalik. Nad on siin nagu Inglismaal. Miks mitte nagu Prantsusmaal? Sest Inglismaad valitsevad nende esivanemad. Mitte otsesed, kuid geenid, normannide, daanide, jüütide verelibled… Nad peavad seda meeles, sellepärast austavadki inglasi. Nad austavad neid kui nõbusid, peavad neid edumeelseks. Või veel, taipasid kupatada kõik oma paadunud maniakid ja mässajad Ameerikasse ja Austraaliasse. Mõistlik otsus. Braavo! Hehahoo, õhk läks kohe puhtamaks. Ent võta näpust: siin on teile India ja Aafrika poisid. Nad õiendasid ka nendega väga nutikalt. Jagasid mõlemad kontinendid kiirustamata ära sihukeste sirgete piiridega, et vastik vaadata. Elage armastuses, minge rahus! Ja mismoodi me peaks siis nüüd elama? Lihtsalt mingisugune kartograafiline perfektsionism. Lõikasid riigid korrapärasteks tükkideks, imeilusateks geomeetrilisteks kujunditeks, lihtsalt nagu mingi tordi! Reservatsioonid! Tükike sulle, tükike mulle, siin on hollandlasele tükike, see on prantslasele, aga tolle tüki võivad omale saada, sealt pole üldse midagi võtta, paljas liiv. Hahaa, inglastel on kõige täpsemad mõõteriistad. Nad katsetasid neid meie peal. Kõik mõõdud on lordide kojas välja mõõdetud. Mõõtude mõõt alates sugupuust. Marlborough’ ja Darlingtoni esiisa nivelliiriga ühes ja kaaluga teises käes. Vasaku silma asemel mikroskoop, et miski nägemata ei jääks. Parema asemel teleskoop, et Wellingtoni saabastega sammuda tulevikku. Andiamo! Maailm, mille ehitas Jack, on mõõdetud jalgades ja kaalutud naeltes. Otse loomulikult on neile vaja kuningannat. Printsessi polnud põhimõtteliselt vaja, liiga ilus, muinasjutuliselt ilus. Kuid England is not mythical land of blue birds and roses… it’s a land where policemen kill black boys on mopeds14 Aga Taanis on rollereid kõige rohkem, isegi rohkem kui Hollandis jalgrattaid. Ma pole ilmaski näinud nii palju rollereid. Nad on isegi selle jaoks oma sõna välja mõelnud: knallert15. Hämmastav! Oled sa seda kuulnud? Või sina ise rääkisidki mulle sellest? Ja sulle oli sellest vist rääkinud su sugulane, kui ma ei eksi, on mul õigus? Pole tähtis. Udus pole sugulasi. Udus ei ole üldse mitte midagi. On ainult sõnad, mis kaotavad mõtte. Need on taani keeles viimase neljakümne aasta kaks viimast uut sõna: üks on roller ja teine vesinik. Uhahahaa! Vesinikupommi pole neile vaja, nad mõtlesid välja uue sõna. Parem oleks võinud udu laiali ajada ja muidusööjatest lahti saada. Aga ei, nemad tahavad ka, et lossis oleks kuninganna. Loomulikult, miks peaks loss tühjalt seisma? Muuseum ühes seal elava reliikviaga. Vingem kui Madame Tussauds’ muuseum. Heh, ajalookaitseala, elus kuninganna. Vaadake teda, selle naise soontes voolab Taani Holgeri veri. Hohoo! See teeb saurusele pika puuga ära. Mammutile. Külalisele kosmosest. Ta on meie kuninganna. Nad on siin nagu sipelgad. Nagu mesilased, raisk. Putukad. Ja seda kuninglikku perekonda on neile vaja, et neid pildistada, lugeda neist kõmulehtedes, panna nad riidesse, toita ja isekeskis taga rääkida. Küla värk. Neil pole siin millestki muust laterdada. Kelle lehm andis kui palju piima, kelle emisel sündis kui mitu põrsast, ning lehma- ja traktorijutu vahele ka törtsuke kuningannast. Ning seejärel sellest, et Jensi kana muneb priskemaid mune kui Nielsi oma, ja et Heidil on tissid suuremad kui Birthel, ja et Nielsil on munn pikem kui Jensil, aga kust sina ise seda tead? Hehahoo!”

Ta jäi hoiatamata seisma ja seisis kui post, elutult rippuva salliga, nagu vana põllutööriist, toigas nööri otsa seotud raskusega. Nii ta seisis, näol selline ilme nagu välgust tabatud inimesel, kellele on avanenud tõde või teatatud midagi kohutavat. Võis seista minutit seitse, liikumatult. Nagu ei liiguks tal ka sisemuses miskit. Isegi silmi pilgutamata. Otsekui oleks välja lülitatud. Keset udu, mille müürist võisid läbi kumada talude piirjooned või tuled, kuid ei pruukinud. Ta seisis ega reageerinud millelegi, tekitades minus katastroofilise üksinduse tunde. Seejärel pani ta käed mu õlgadele, kummardas allapoole, vaatas mulle sügavalt silma sisse, otsekui uurides, ega mu silmad pole hepatiidist kollakaks tõmbunud, ning pika, raske hingamisega täidetud pausi järel ütles Hanuman, jällegi läbisegi fuck’idega: „Euge! Kuradi litapoeg! Kas sa saad must aru või ei?.. Ah!.. Millal sa hakkad aru saama?.. Millal hakkad tervikpilti nägema?.. Ah?!.. Millal, ma küsin sinult?.. Kaua sa kavatsed olla idioot?.. Kas sa siis ei taipa, millise sita sisse me oleme sinuga kinni jäänud?.. See pole mitte maailm, vaid mingisugune sõnnikuhunnik!.. Siloauk, kurat võtaks!..”

Hanuman võttis mu pea oma käte vahele, vahtis minusse otsekui kristallkuuli sisse, kus lootis näha teisi maailmu, ja sosistas: „Kas sa siis ei mäleta midagi? Sa oled kõik unustanud!.. Kuradi värdjas, sa oled kõik unustanud! Me saame selles Jumala neetud maailmas ainult vingerdada! Need hüäänid ei ole jätnud meile vähimatki šanssi! Need šaakalid tassisid kõik laiali!.. Meile visati koeraraipe kondid!.. Meile pole midagi jäänud! Pugeda nahast välja, et tõmmata endale tekiräbalast tükike, et korraks tukastada, vaat mis on meile jäänud! Ja miks see on nii? Sest need täissöönud elajad on kogu sooja kalorifeeridesse tõmmanud! Tubadesse imenud! Kogu soe läks korstnatesse! Neetud korstnatesse, Euge! Jah! Raipesööjad! Nad panid armastuse pankadesse, seifidesse luku taha! Aktsiad on ära jagatud! Inflatsioon! Meiesugused seisku töötu abiraha sabas! Taldrikutäis suppi! Kirpe täis hulgused! Aga need raisad, ebamäärast sugu rasvamaod, nemad annavad suursuguselt ja suuremeelselt meile sooja võlgu! Võttes meilt ära viimsegi hingetõmbe! Kinopilet – ongi kogu armastus! Viieks minutiks! Kogu elu jooksul! Klantsid krantsid! Tselluloidist humanoidid! Jumalasarnased androidid limusiinides! Šampanjakork sinu tagumikus! Kas sa saad must aru?.. Kas sa kuuled mind?.. Eurooplane rikkus kõik ära! Goot, hunn, hiihnhm! Lääneeurooplase aju lörtsis kõik ära! Sina oled ju slaavlane, raisk! Oled ju?.. Loodan, et ma ei eksi… Ega sa ei ole mingi soomlane, ah? Või saksa asunik Kasahstanis, ah? Sina oled slaavlane! Mina olen indialane! Me mõlemad oleme Euroopa tsivilisatsiooni ohvrid! Kuidas sa sellest ometi aru ei saa! Sa oled ju Castanedat lugenud!..” Ja nii edasi ja nii edasi…

Ma võisin muidugi teeselda, et mäletan kõike ja saan kõigest suurepäraselt aru, Hannie, all right! Lääne-Euroopa mentaliteedi roll kiirendatud liikumises suure lõpu poole, apokalüpsiseni on kolm minutit sõitu bemariga mööda kiirteed, ohoi! Muidugi, Hannie! Sina ja mina! Kõigi vastu! Jaa, nafta on mul meeles! Gaas on mul meeles! Kõik, kõik on mul meeles, iga sinu lausutud sõna on mu rinnale graveeritud! Jne, jne. Tema seltsis ei tohtinud end lõdvaks lasta. Tuli kavaldada. Tuli talle takka kiita. Ei tohtinud talle vastu vaielda. See oleks võrdunud enesetapuga. Ta ju loksus kui paat tormisel veel. Ainult piiksata ja sõgeduse sügavik neelab su…

Hanuman lasi mu pea lahti. Ta tegi sammu, teise, ajas huule torukile ja astus, sõnu põlglikult süljates, otsekui puhastades süljega teed enda ees. Kuninganna, kanade, munade juurest võis ta jõuda majanduseni, sotsiaalhoolekandeni ja sügavamale, kuni viikingiteni, kes tõid maailma ja levitasid kõiksugu katkust hullemini üksnes vulgaarsust, vandalismi ja hävingut. Ta jõudis selleni välja, et nimetas Taanit juba lihtsalt kahe tähega – DK, ja hääldas seda decay’na16. Seejärel hakkas ta Taanile (ja Euroopale ühes kõigi germaani hõimudega) vastandama Indiat, mida ülistas otsatult ja ülespuhutult, vaata et luulevormis!

„Oo, India, kõigi keelte ja tsivilisatsioonide häll! Mu kallis Punjab! Viie jõe maa, iidseim maa! Mohenjo-daro, oled sellest kuulnud? Häbene, Euge! Mitte teada sihukest asja – see pole isegi mitte ignorants, vaid lausa pahe. Maa, kus sündisid kõikide mütoloogiate jumalad. Kus Lava ja Kucha laulavad Ramajanat. Kus tantsib Šiva, kus aedades kasvavad kivid. Piimakanga voltide vahel keerlevad kuldsed herilasesülemid ja teemanditolm! Oo, mu kodune Chandīgarh! Lillede linn, linn, mis on Le Corbusier’ enese ehitatud. Ja ülikool, kus minul, nüüdsel kodutul, oli kunagi au ja õnn õppida ning luua oma tunnustamata šedöövreid! See viie tärni ülikool on tervenisti Le Corbusier’ enese projekteeritud ja selliselt, et üliõpilased võiksid kakskümmend neli tundi ööpäevas joonistada või voolida või kirjutada või tantsida või joonestada või juua, mida iganes – kakskümmend neli tundi loomulikus valguses, lihtsalt liikudes päikese järel ühest auditooriumist teise, lõputult. Hehahoo! Euge, see teeb ka UCLA-le silmad ette. Oo, India! Maa, kus on nii pikad sajud ja niivõrd täiuslikud, üldiselt mittevajalikud niisutussüsteemid, see on pikkade jõgede, pikkade teede, tuubil rongide ja tühjade kukrute maa, see on poeetide, loovuse, armastuse ja loomingu maa. Värvide ja naeratuste maa. Laulu ja tantsu maa. Aga Taani… Mis maa see sihuke on? Siin pole isegi kuskile sülitada. See pole mingi maa,” karjus Hanuman. „See on apteek!”

Kuid kõige vähem talus ta Taani provintsis kõige enam levinud inimtõu meesisendite tüüpi. Mehi sinistes kombinesoonides, värvilärakatega õlgadel, tunkerihma vahele torgatud pliiatsiga, rinnataskust välja vahtiva mobiiltelefoniga, suitsupakiga vöökotis, väga keerulise lõhnaga: hambapasta, kohvi, tubaka ja odekolonni segu. Nad olid igal pool. Ja nad olid alati ametis. Nende najal püsiski püsti see maailm, milles Hanuman ei suutnud kuidagi omale kohta leida. Sellepärast, et nad olid ehitanud selle maailma, võtmata arvesse võimalust, et sinna imbuvad sellised eksemplarid nagu Hanuman või mina. Nende inimeste juuresolekul tundis ta end ebamugavalt; tal hakkas külm; ta hakkas nende pilkude all kössi vajuma, nihelema, oma vasakut kõrvalesta näppima või miskipärast moblat kontrollima. Ta ei sallinud nende inimeste kommet kõnelda valjusti ja kõndida hoogsalt, astuda nimme raske sammuga, seejuures üles kääritud käistes kätega vehkides. Hanumani läbistas iga kord värin, kui ta silmas maas nende selgeid reljeefseid jälgi. Aga jälgi oli nagu kiuste igal pool. Seda vihkas ta üle kõige. Jäljed olid tema jaoks otsekui etteheide. Nad tuletasid talle meelde tema enda olemasolu viirastuslikkust. Seda, et ta ise heljub ilmas ringi jälgi jätmata, sest tal ei õnnestu kinni kahmata elust, mis kaob tema jalge alt minema, libiseb fantastiliselt õhukese siidina sõrmede vahelt läbi. See ajas Hanniet meeleheitele, pani kannatama ja kõike ümbritsevat veel rohkem vihkama.

Ta vihkas talunike lehmalikult viltu mäluvaid suid. Ta vihkas talusid, mis seisid maletaja mõtlikkuses tardunud poolitatud põldude servades, kus unised lehmad näisid liikuvat otsekui malendid laual. Ei suutnud kuulata taanikeelset juttu; vihkas kioskeid ja kauplusi, poisse ja tüdrukuid punases Brugseni univormis ja sinises REMA 1000 vormis, nende nokatsid riivasid silma, nende haukuvad hääled lõikasid valusalt kõrva. Kala lõhn, segunedes odava Aalborgi napsiga, paiskas jalust. Gammel Danski17 pahvakas, mis tungis läbi Samsoni tubaka pilve, tekitas kõrvetisi. Oma õnne aianduses leidnud paadunud hädavareste hapud näod panid teda luksuma. Automaadikohv hakkas tal maksale ja odav Carlsberg neerudele, ta kannatas seedehäirete all ja kurtis nimmevalu. Igas vastutulijas kahtlustas ta nuhki. Iga akna taga võis olla ment. Ta oli väljakujunenud paranoik. Temaga polnud lihtne. Tema hea tuju murdus kui kõrsik; tema tuju muutus, nagu Euroopas läheb häälest ära kusagil troopikas valmistatud pill. Ta rääkis vastu iseendale ja igaühele. Vaidles pisiasjade üle. Ta oli kapriisne, raske oli tema meele järele olla. Kui ma polnud nõus temaga koos norutama, hakkas ta mossitama ja arvas mu ülejäänud maailma hulka, mille vastu me olime kokku leppinud pidada kompromissitut sõda. Ta võis depressiooni langeda hoobilt, sügavale ja kauaks; põhjuseks võis olla mis iganes, põhjust polnud tarvis otsidagi. Põhjuseid oli ümberringi külluses. Heida pilk ükskõik mis suunas ja sa leiad kohe sadakond põhjust depressiooniks. Teda masendasid näiteks Gröönimaa eskimod, kes kuidagi ei suutnud oma lõputust pohmelusest välja tulla. Ja ta kannatas nende pärast. Indias katsetati tuumarelva ja see viis tema tuju nulli. Ta kuulutas, et sellesse riiki ei lähe ta nüüd kohe kindlasti enam kunagi tagasi. „Riik,” rääkis ta, „kus mõeldi välja budism ja katsetatakse tuumarelva, on kõige silmakirjalikum riik maailmas… mina seal elama ei hakka!”

Ta oli igasugune. Ta võis paista kalk. Võis vanamehe põlglikult õlaga eest lükata. Võis vanaeidele jämedalt nähvata. Neiud, kel olid läbipaistvad silmad, peas värvilised vetikad, nabas rõngas ja tätoveering nimmekohal, äratasid temas ainult loomalikke tundeid, mis piirnesid vägivallahimuga. Kui Hanuman nägi postkontorihoonest väljakasvavat Unicorni panka mis tahes mõttetus linnakeses, surus ta hambad kokku ja jõnksutas tigedalt lõualuid. Ent ka need tugevad tunded, mis väärisid üksnes lugupidamist, võisid kiiresti kustuda ning Hanuman võis vajuda norgu, minna niimoodi lukku, et ei kuulnud keskit ega miskit.

Talunike tölplus, pikatoimelisus ajas teda marru; lakkamatu briis, mis kord sülitas näkku vihma, kord rögistas kaamelitatina kleepuvat lörtsi, tegi tal meele kurvaks. Teda masendas kõike hajutav hämarus, ta kartis, et hämarik neelab ka tema, ja liikus seetõttu linnas ringi ühe posti juurest teise juurde. Kuid sapikollast laternavalgust vihkas ta samuti. Videvikus paljunesid krabinad, sosinad, sammud, kaja. Hanniele tundus, et ta muutub varsti eilse iseenda järelkajaks ning siis on juba hilja, siis teda enam tagasi ei too. Tal ei jää üle muud kui videvikus pudelina puruks minna.

Põgenikelaager, kuhu me mitmeks kuuks toppama jäime, mõjus kogu oma õhustikuga talle ängistavalt. Laager meenutas rongijaama, kus kaugeltki mitte kõikide rongide jaoks polnud rööpaid pandud ja kaugeltki mitte kõikidele rongidele, mis jaamast läbi kihutasid, ei müüdud pileteid; ja kui mingeid ikkagi müüdi, siis polnud selge, kes müüb ja mismoodi, kus üldse asuvad kassad ning kes on kassiir. Ja nagu alati, valitses sõiduplaanides täielik segapuder.

Mõnda aega paelus teda tõesti mõistatuslik Direktoraat, millest kõik ümberringi nii palju rääkisid ja millest onu oli mulle aastaid kirjutanud. Ma arvasin siis, et onu lihtsalt heitis minu, tudengi üle nalja: mõtles endale mingi Direktoraadi välja ja luuletab sellest lugusid kokku, kuid nagu selgus, ei olnud see teps nii. Direktoraat oli päriselt olemas, seda kinnitasid kas või kirjad, mida Nepalino sai vastuseks oma petitsioonidele. Nagu kunagi mu onu, sehkendas ka Hanuman sääraste paberitega, jõlkus koridorides, kuulas jutuajamisi, kirjutas üles, korjas dokumente, luges, püüdis analüüsida, ajas netis Direktoraadi virtuaalse eksistentsi jälgi, isegi omandas piisava hulga taanikeelseid bürokraatiatermineid ja formuleeringuid… Ent jällegi – piisava hulga selleks, et jätta asjatundliku inimese muljet, kuid masinavärgi toimimisest aru saamiseks sellest ei piisanud. Peagi jõudis ta ummikusse, kaotas lootuse ja andis alla, otsustades, et kuna kohe kuidagi ei õnnestu selles riigis elamisluba saada, istutab ta end kas või tema prügimäele, punub kuskile ämblikuvõrgu ja poeb varju.

Nomaadide pidev liikumine häiris Hanumani; tegelaskujude vahetumine laagris jättis kibestumuse ja mahavaikimise maigu; iga päevaga tugevnes hinges rõhuv tunne, et ta on oma rongist maha jäänud, sunnitud ootama, kuid hilja juba, rong on marsruudilt maha võetud ega tule enam kunagi ja peab jooksma, kuid ei tea, kuhu. See tunne paisus, pitsitas rinda. Hanumanil algas migreen. Migreen pures teda, piinas nagu hambavalu. Ta ei teadnud, mida endaga peale hakata. Läks näost tuhkhalliks, krigistas hambaid ja oigas unes. Ta püüdis ju isegi magades lahendada Direktoraadi saladust.

Migreenide all hakkas ta kannatama juba meie tutvuse esimestel päevadel, kui elasime temaga ühes ja samas illegaalide pelgupaigas ühe ettevõtliku kurdi tiiva all, kes teadis, kuidas dokumentideta inimesed rakkesse panna ja pealegi nii, et ei peaks neile maksma. Me elasime tema hotellis, oodates valedokumente, mille abil, nagu kurd meile sisendas, pidime saama end selles maailmas jumalikult sisse seada. Või ootasime inimest, kes oleks meid varustanud selliste dokumentidega, või kui mitte dokumentidega, siis legendiga, vajalike sõnadega, mis avaksid meie ees kõik uksed… Ühesõnaga, me ootasime seal midagi võimatut, rassisime kui sõgedad kurdi heaks tööd teha! Ei pistnud oma tillukesest toauberikust ninagi välja. Aken oli meil tihedasti kinni löödud, välisvalgusest ei tunginud sisse ükski kiir. Me päevakava oli nii tihe, et polnud hetkegi aega isegi kõrvaliste mõtete jaoks. See oli ööpäevaringne valve. Me pidime tegema kõike: hakkima salateid, toppima döner-kebabe, keetma liitrite viisi kohvi, küürima põrandaid ja parandama mingeid lelusid. Peremees ei lasknud meil hingegi tõmmata, kutsusime teda tagaselja Hotelloks. See hotell asus rannikul, väikeses sadamalinnas Frederikshavnis. Päris põhjas, täitsa pärapõrgus. Hannie leidis seal ühe vaatamisväärsuse. See oli väikese kahekorruselise maja aken. Maja oli vana, ilmselt sajandivanune, kuid päris hästi säilinud nagu ka saja-aastased Taani pensionärid tõukeratastega; me juhtusime tihtilugu nägema, kuidas nad reipalt supermarketisse kihutasid, kuidas lükkasid sadamas noori laiali, trügides oma kottide ja ratastel kohvritega läbi rahvasumma. See aken oli Frederikshavni šedööver. Hanuman nimetas seda väljapaistvaks kunstiteoseks, mis andis ehedalt edasi Taani kolkanurga armetust kogu tema sügavuses, kogu selle tapvat spliini. Millal iganes me selle akna juurde ei astunud, nägime me alati üht ja sama pilti: neiu istus televiisori ees sohval, jalad kohvilauale tõstetud, ta suitsetas tugitoolis lösutades, suitsetas ja vahtis uniselt telerit, tema näol oli igavus, asendudes aegamisi tülgastusega, mis tekib liigsest suitsukiskumisest.

Hanuman oli sellest aknast rabatud. Ta ütles: „Sa vaata, Euge, milline aken! Ja kui madalal see on! See aken on ju vöö kõrgusel. Ja ette ei ole tõmmatud ei kardinaid ega ribisid. Täiesti avatud kõigi pilkudele, see on enam kui avatud uks. Sellises korteris pole kübekestki intiimsust. Milleks seda akent üldse vaja on?”

Hiljem võttis Hanuman selle ühteilma jutuks, selle näilise avalioleku, velkommenluse jääkuubikutega hingetaskus. Tookord, ühel meie esimestest jalutuskäikudest Frederikshavnis, vaatas ta neiut teleri ees, lirtsas läbi hammaste ja sõnas: „Vaata seda, Euge. Tunneta inimeksistentsi ängi… see tüdruk istub reede õhtul kodus ja vahib televiisorit. Üksinda! Vahib televiisorit ja suitsetab. Endal on juba süda paha nii suitsust kui ka sellest, mida ta telekast näeb. Ta hakkab sihukese elu pärast kohe oksendama. Kuid ta istub edasi ja põrnitseb ekraani! See juba on midagi!”

Mõne päeva pärast läksime me jälle jalutama ja kõndisime taas neiu aknast mööda ning ta istus seal jälle teleka ees ja suitsetas. Televiisor heitis talle helke, ta suitsetas ja vahtis telerit. Pärast me hakkasime spetsiaalselt käima ja vaatama, kontrollima, kas tüdruk istub televiisori ees, ja ta oli alati truult kohal, nagu oleks see tema töö. Hanuman ütles kord hiljem mulle: „Kui palju võib Taanis teada saada pelgalt akendesse kiigates. Praktiliselt kõike. Võib selle maa elanike kohta kõik teada saada. Raamatuid pole vaja lugedagi. Ainult kõnni ringi ja piilu akendesse. Esiteks ei tõmba nad oma akendele kardinaid ette; teiseks on nende elu tühi, kuid täis topitud kõiksugu rämpsu, umbes sihukest nagu õlgkaabude ja allalibisenud pükstega portselanpoisid. Või need näkineiud. Neid on igal pool! Ja nende lipud! Ja nende päkapikud, trollid… Hehahoo! Mida kõike neil pole! Kolmandaks, mattudes kogu selle pahna alla, surevad nad igavusest, sest nad on täielikud idioodid, piiratud juhmardid ja seepärast saab neid võtta paljaste kätega, Euge!”

Kuid nagu aeg näitas, ei olnud tal päris õigus, mitte päris…

Veel ajas Hanumani hulluks Taani provintsi lõhn. Kaks korda aastas – üks kord kevadel ja teine kord sügisel – veeti Jyllandi poolsaarel kõikidele põldudele väetist, see kestis mingisugused kaks-kolm nädalat ja sel lühikesel ajavahemikul muutus elu Jyllandil väljakannatamatuks. Hannie ütles kord, et ta tunneb ennast olevat keset katkuepideemiat, mis on tapnud kõik ümbruskonna elanikud ja kedagi pole jäänud matma laipu, mis vedelevad ja mädanevad, ainult et neid pole miskipärast näha.

Hais, mis tuli põllult, mille poole avanes meie uberiku ainus aken, oli iseäranis terav ja vänge, nähtavasti sellepärast, et segunes meie laagri jäätmelehaga. See hais pani koguni silmad vett jooksma. Hanumani ajas see püstihulluks. Ta aju kiilus kinni, ta sööstis paigalt ja tormas minema, hüppas esimese ette juhtuva bussi peale ja sõitis seni, kuni põllud otsa said, kuni nähtavale ilmus sinine lainetav raske tinahalli taevamüüri all ohkav mereriba. Siis tuli ta bussist maha ja kõndis kaldale. Ta kõndis, jalgadega kergelt liiva sisse vajudes. Otsis käigu pealt pimedate, natuke närviliste sõrmedega pakist sigareti. Lähenes veepiirile, kummardas sellele hiiglaslikule vahutavale meduusile otsekui emale, ütles talle oma „namaste”, puudutades sõrmedega vett just nagu sari allserva, ja pani suitsu põlema. Ning ta seisis seal niiviisi pikalt, täiesti üksi, keeranud meile kõigile selja, unustanud meid kõiki.

Kui ta hiljem mõne mõtte välja ütles, võis ta omistada sellele „mereäärse” päritolu; võis öelda, et see turgatas talle pähe mere kaldal.

Ma lugesin kokku kolm sellist mõtet; võimalik, et neid oli rohkem, kuid mulle jäi meelde ainult kolm. Esimene puudutas maailmas ülemvõimu saavutamist vasakäärmusliku maitse ja esteetika terrori absolutiseerimise kaudu. Mis asi on vasakäärmuslik maitse, mõikasin ma väga ähmaselt, et mitte öelda rohkem: ei mõiganud üldse. Esteetika terrorist ma isegi ei üritanud mõelda. Teise mõtte, mis olevat teda tabanud mere ääres, ütles ta välja järjekordsel popsuringil, vist mister Skov’ lossis: „Seda tahaks küll teada,” lausus ta suitsupahvakate vahele, „kas Jeesusel said jalad märjaks, kui ta vee peal kõndis? Euge, mida piibel selle kohta ütleb? Ega sa ei mäleta? See mõte tuli mulle pähe mere ääres, just siis, kui sina neelasid solgi ja asülandisita haisu, aga mina puhkasin rannaliival… Hahahaa!” Ning kolmas, kolmas mõte oli seotud Lollandiga: ta ütles, et sai mere ääres aru, et tahab sõita Lollandile. Õigemini oli ta sellest juba ammu rääkinud, kuid varem ujus Lolland tema monoloogides välja nagu mingi miraaž või pelk unelm, ei rohkemat. Kuid pärast üht oma põgenemist väljakannatamatu väetisehaisu eest mere äärde oli ta sellest mõttest haaratud. Ta muud ei teinudki kui rääkis Lollandist, sellest, et tuleb otsekohe sinna sõita. „Lollandile! Sellesse Skandinaavia eedenisse!” karjus ta, ületades pikkade agronoomisammudega jalgpalliväljakut. „Edasi! Lollandile!” karjus ta kui väepealik. „Kohe praegu! Sinna, kus poolpaljad tüdrukud siuglevad basseinides kui viigrid… Sinna, kus ecstasy kukub suhu nagu meteoorid ookeani lõugade vahele. Sinna, kus on muusika ja möll. Taani Ibizale, Lollandile!”

Kuid miks ta tahtis Lollandile sõita, seda ma paraku ei mäleta. Ma mäletan, et ta rääkis, kuidas teda olla mere ääres tabanud suurepärane idee; ta olevat isegi astunud põlvini jäisesse vette, nii tugevasti peibutas teda vahusesse lainesse joonistunud unistus. Ma mäletan, et ta oli tookord naastes üleni närvis, elektrit täis, meeletu. Ta astus meie pimedasse külma tuppa sõnadega „Euge, me sõidame Lollandile!”, aga kahe päeva möödudes jättis kõik jälle sinnapaika ja jooksis minema. Ja ma ei suutnud enam meelde tuletada, mispärast ta tahtis Lollandile sõita.

Arvatavasti ei suutnud ma seda meenutada seepärast, et olin tol ajal kõige vastu tähelepanematu. Mul polnud mitte millestki sooja ega külma. Seda enam ei uskunud ma kõiki neid asülantide muinasjutte paradiisist. Ma hakkasin Lollandis kahtlema kohe, veel enne, kui kuulsin, et Mais, noor armeenlane, võiks justkui Lollandist midagi teada. See pläralõug olevat Lollandi kohta samuti palju seesugust kuulnud. Ta keris autoriteetselt sõrmedele palvehelmeid ja teatas mokaotsast, et Lollandile sõidetakse ainult selleks, et pidu panna, keppi saada, ja kui juba satud Lollandile, siis eideta kindlasti ei jää. Mina seda ei uskunud. See idioot ei osanud üldse varastada, kuid oli nii ahne, et ei saanud varastamata jätta. Ta varastas kõike, mis ette jäi, mingeid rinnahoidjaid, jäi vahele tühja-tühjaga (näiteks lihakäntsakaga, mis kukkus tal otse kassas põuest välja). Me küsisime temalt, milleks ta rinnahoidjaid varastab, ega ta ometi fetišist pole, naersime, kuid tema ütles surmtõsiselt, et müüb neid araabia naistele. Keegi loomulikult ei uskunud teda. Araabia naised ei ostnud üldse midagi, sest neil polnud raha, raha oli nende meeste käes. Mais ei teadnud isegi seda! Ta ei söönud peaaegu midagi. Ta ei kulutanud oma pocket-money18. Keerles alati köögis nende ümber, kes süüa tegid. Teda toideti haledusest. Ta rääkis, et ei osta toidukraami lihtsalt sellepärast, et ei oska süüa teha. Ta oli Ajaxi fänn, vehkis sisse palluripüksid, kandis neid nagu reliikviat. Särki tal ei õnnestunudki hankida. Unistas Saksamaale siirdumisest, seisis tundide viisi kaardi ees, vedas piki seda näpuga, näidates kõigile kohta piiril, kust ta üle läheb… Sinna tekkis koguni rada, tema määrdunud sõrme jälg, otsekui nälkjas oleks üle lehe roomanud. Kuid minna siiski ei julgenud: arvan, et kuna kuulu järgi maksti Saksamaal asülantidele vähem – see oli talle talumatu. Ta polnud suuteline otsust langetama. Ta võis vaid ees ja jalus tolgendada ja taga rääkida. Tagarääkimises oli ta kibe käsi. Tamilite kohta rääkis, et need on kõik pederastid. Ta olevat näinud, kuidas nad liisku tõmbavad. Meie hiinlase kohta, kui tollele sõbranna sigines, ütles Mais samuti põlglikult, et ta olevat aknast piilunud, kuidas too oli naise jalge vahele kaevunud ja matsutanud nagu siga! „Tervelt tund aega! Ja tema veel koristab teil siin,” viskas ta sapiselt nagu süljeliraka. Kes teab, mida ta meist võis kokku kedrata. Ei midagi head, see on küll kindel! Ta püüdis meile külje alla ujuda ainult sellepärast, et teda kihutati igalt poolt minema, ja seda tegid ennekõike omad, ta tegi neile häbi oma nürimeelsusega, räpakusega, lohaka lõuakaapimisega. Aga armeenlastele on see väga tähtis: pintsak seljas, viigid teravad. Kultuur! See kandilise peaga nolk käis määrdunud dressis, ronis kõikidest lahtistest akendest sisse ja varastas kõike, mis näppu sattus. Tõmbas ühtelugu omal püksid katki. Midagi asjalikku loomulikult ei leidnud, sest keegi ei hoidnud ammuilma tubades mitte midagi. Hanuman ütles talle kord, et kui ta püüab meie aknast sisse ronida ja midagi näpata või kui Hanuman kas või märkab millegi puudumist või paigalt nihkumist, siis tuleb ta joonelt tema juurde ja kütab tal, tattninal, tagumiku kuumaks. Seepeale küsis Mais debiilselt muheledes: „Aga kust sa teada saad, et see mina olin?”

Ent meie aknasse ta ei roninud, vaatamata sellele, et Hannie hoidis seda alati pärani. Mais oli lihtsalt argpüks. Ta varastas triikraudu ja kalkulaatoreid odavatest poodidest, kus polnud turvaväravaid, kus kõigil oli kama kaks, kus triikraud maksis parimal juhul viiskümmend krooni. Seal oli ta lausa kunn. Võis korraga kolm triikrauda välja tuua. Temalt ei ostnud neid mitte keegi! Kuid tal oli vaja tulla tagasi saagiga, mitte tühjade kätega. Pungil kilekotiga, seljakotiga, mis oli täis midagi rasket, ükskõik mida, kas või kive, peaasi, et naised köögis näeksid, et Mais tarib miskit oma uberikku. Aga mida ta seal tassis ja kui kiiresti see konteinerisse lendas, sel polnud enam erilist tähtsust.

Mida võis tema teada Lollandist, küsisin ma endalt. Mitte midagi! Ta võis heietada piletihindadest, rongidest ja praamidest, jah, ta teadis kuskilt või tegi näo, et teab, kui palju sõit Lollandile maksab…

„Kõigest kolmsada krooni,” rääkis ta autoriteetselt. „Jah! Mul on vaja kolmsada krooni, et jõuda Lollandile!”

Ta rääkis nii, justkui poleks tal rahapeidikut, justkui poleks seal kolmesadat krooni!

„Palju vähem, kui Bornholmilt, ahper! Bornholmilt tuleb oma viissada kindlalt ära!”

Ma ei suutnud seda kuulata. See oli täielik jama. Hanuman muigas samuti:

„Viissada krooni Bornholmilt… Kuhu? Mais, miks sa peaksid Bornholmile sõitma? Et sõita Bornholmilt Lollandile?”

„Miks ta minuga niiviisi räägib?” pahandas Mais, pöördudes minu poole. „Ütle talle, et ma saan aru küll, et Lollandile saab rongiga sõita… Kakssada kilomeetrit tunnis!”

Hoides vägisi muiet tagasi, tõlkisin selle Hanumanile. Ta väljendas hämmeldust: kas tõesti sõidavad Lollandile rongid?

„Muidugi sõidavad! Kuidas siis muidu?! Ilmtingimata! Neil sõidavad rongid igale poole… Nende rongid panevad kakssada kilomeetrit tunnis! Isegi Rootsi, isegi Saksamaale… Kakssada kilomeetrit! Viuh – ja oledki kohal! Täna siin, homme juba seal! Ainult passi on tarvis, sest nad kontrollivad…”

„Mais, Rootsi ja Saksamaale rongid ei lähe, ei lähe!”

„Kuidas ei lähe?! Ma ise nägin plaani!”

„See oli plaan!” kisendas Hanuman. „Projekt, saad aru! Projekt! Tulevikuks… Euge, tõlgi talle…”

„Pole vaja mulle tõlkida! Kas ma siis ei saa aru! Väga hästi saan! Projekt! Kust mina tean: projekt-mojekt… Ütle talle, et praamid ja rongid, kõik lähevad… Isegi buss käib! Millega tahad, sellega sõidadki… Kolmsada krooni! Maksab samapalju! Bornholmilt viissada!”

„Kaks otsa – Kopenisse ja tagasi – on viissada krooni! Bornholmilt! Mis puutub siia Bornholm, Mais? Me räägime Lollandist! Lollandist, Mais!”

„Tean, et Lollandist… Ega ma loll ole! Ma lihtsalt võrdlen hindu.”

„Või tema võrdleb hindu… Kuidas sa siit Lollandile sõidad?”

Mais laksutas keelt, ajas end aeglaselt püsti (kõigepealt otsmikukurrud, seejärel tagumik) ja vedas meid Taani kaardi juurde, mille oli nende bildingus üles riputanud Tiko.

„Siin on Farsetrup, jah, vend-džan? Tõlgi talle, Ženja-džan, mul on kehv inglise keel…” Ja jätkas: „Siin on jaam… Siin lähed rongi peale, jah? Sõidad Ringstedi, jah? Jäta meelde! Edasi istud ümber… Et oleks Nykøbing F… Jäta meelde, F… Sealt Lollandile… Aga siin on praamid… Kopenist on praamiga Lollandile kolmsada krooni… Ma tean kõike. Lollandilt lähevad samuti praamid Saksamaale, vend-džan! Arvad, et ma tahan niisama Lollandile? Ee-ei, ma mõtlen, mismoodi Mais sõidab Saksamaale… Praam – see on variant, ahper, variant…”

See oli täielik jama. Ta ei jaganud üldse, millest rääkis. Miks me kaardi juurde kebisime?! Kaart oli tema hullustuse reisijuht: Saksamaa, Saksamaa… Kolmsada krooni! Farsetrupist oli Kopenisse vähemalt viissada. Me teadsime seda niigi.

„Ma arvan, et tuleb isegi vähem,” ütles Hanuman, kui me olime Maisist lahti saanud. „Ehk sada krooni, mitte rohkem… See on ju nii lähedal! Kiviga visata! Peaasi on jõuda Sjællandile… Vaat milleks on pappi vaja… Aga seal, kui pilet nutikalt järgi teha… Huvitav, kuidas seal on, kas klippekort või tuleb pilet päriselt kassast osta? Mis sa arvad, Euge?”

„Pole halli aimugi,” nohisesin vastu. „See on küll selge, et Mais on täielik lollpea, ja sellest, mis ta seal rääkis, pole mingit tolku!”

Loomulikult oli ta täielik vuhvel, see Mais. Vuhvel! Ta võis kuhugi sõitmisest ainult unistada. Ma võisin vabalt ette kujutada, kuidas ta luiskab laagrites noorematele poistele, et on juba käinud Lollandil ja Saksamaal ja sõitnud Helsingørist praamiga Rootsi ja teinud kõikjal muidugi vingeid tegusid, tühjendanud kauplusi… Vabalt!

Ei olnud ta kusagil käinud ega teadnud midagi! Ta võis ainult piltide peale pihensit panna. See oli kõik, milleks ta võimeline oli. Või tema läheb Lollandile? Või seal saab keppi? Mida ta elus näinud on? Mida ta seal Belgiast sokkis? Juveelikauplustest, mida olevat röövinud? Džiibist, millega olevat üle katuse käinud, kui politsei teda taga ajas? Tema fantaasiad olid odavate märulite tasemel. Kord kõndisime temaga koos mööda Aalborgi tänavat ja meist läks mööda kaks kena taanlannat; ta hakkas miskipärast minuga valjusti prantsuse keeles rääkima ja see, mis ta kuuldavale tõi, oli lihtsalt kogum talle teada olevaid sõnu: „Alors mon ami tu t’appelles Eugène et moi appelle Mais et nous vivons ici à Danemark et c’est bien, n’est-ce pas, mon ami? Que’estce que tu penses, toi, hein?

1

vana trahter, kõrts – tn k. (Siin ja edaspidi autori märkused, kui pole märgitud teisiti.)

2

olge lahke – tn k.

3

läbipääs keelatud – tn k.

4

Sõna-sõnalt sitarada – vn k ja tn k. (Tõlkija märkus.)

5

Keppige mind suhu, keppige mind persse! – ingl k.

6

halb õnn – ingl k.

7

Danske Statsbaner – Taani riigiraudtee.

8

sõna-sõnalt: Võta Kaasa; see ajakiri on tavaliselt olemas linnadevahelistes rongides.

9

see on nii igav, mees, nii igav – tn k.

10

Oo, see peab olema mingi nali! See sõiduplaan on täielik mõttetus! Milleks meile see, kui me ei saa seda kasutada! Ma ei näe mingit mõtet! – ingl k.

11

Lillerevolutsioon… Mida kuradit! – ingl k.

12

hooldekodu – tn k.

13

maanteerüütlid – tn k. Niiviisi kutsutakse Taanis irooniliselt püsielukohata hulkureid, neile on iseloomulik eriline välimus: veidrad rõivad, rohkelt rinnamärke, tassivad seljas kotte, teekanne, rulli keeratud madratseid; sageli on neil käru ja koer; arvatakse, et nende eluviis on tingitud protestivaimust.

14

Inglismaa ei ole müütiline sinilindude ja rooside maa… see on maa, kus politsei tapab rolleritega sõitvaid musti kutte – ingl k. Viide Sinéad O’Connori laulu sõnadele.

15

motoroller – tn k.

16

Taani kuningriigi lühendit tähistavate tähtede d [di] ja k [kei] hääldusele tuginev sõnademäng: decay tähendab inglise keeles kõdu, langust.

17

Vana Taani – tn k. Spetsiifilise maitsega rahvuslik alkohoolne jook.

18

taskuraha – ingl k. Toetus, mida antakse asülantidele igapäevakulutusteks.

Hanumani teekond Lollandile

Подняться наверх