Читать книгу Valged ööd - Ann Cleeves - Страница 7

Perez arutles endamisi, et sel ajal aastast on kõik natuke napakad. Süüdi on valgus, mis sind päeval pimestab ega jäta ööle ruumi. Päike ei kadunudki päriselt horisondi taha, isegi keskööl võis väljas raamatut lugeda. Talved olid nii trööstitud ja süsimustad, et suvel haaras inimesi seletamatu rahutus, nad kukkusid rabelema. Valitses üldine arusaam, et suvest tuleb võtta viimast, tuleb viibida vabas õhus ja naudiskleda, enne kui pimedus jälle võimule pääseb. Siin Shetlandil kutsuti seda suvehulluseks. Ja sel aastal oli see eriti tuntav. Harilikult on siinne kliima ettearvamatu, muutlik iga tunni tagant, vihm ja tuul vaheldumas sulniste päikesepaisteliste viivudega, kuid nüüd oli ilm pea kaks nädalat püsinud ilus. Pimeduse puudumine mõjus ka lõunapoolsele rahvale. Mõned neist reageerisid isegi ägedamalt kui kohalikud. Nad polnud harjunud, et linnud laulavad hilja õhtul, et hämarus püsib hommikuni ja loodus libiseb välja oma tavapärastest raamidest – kõik see paistis neid häirivat.

Vaadates, kuidas musta riietunud mees päikese joonistatud ruudus põrandale põlvili langeb ja nutma puhkeb, mõtles Perez, et tegemist on suvehulluse ilminguga, ja lootis, et selle vahejuhtumiga tegeleb keegi teine. Žest oli ülimalt teatraalne. See mees poleks osanud ise siia tulla. Kas oli Bella Sinclair ta siia kutsunud või oli keegi alalistest näitusekülastajatest ta kaasa toonud. Lõuna poolt tulles oli üpris keeruline Herring House’i üles leida, isegi Lerwickist läbi sõites. Küllap on selle taga keegi naine, arvas Perez. Või on tegemist veel ühe kunstnikuga, kes tahab endale tähelepanu tõmmata. Perezi teada need, kes on sügavas depressioonis, keda peaaegu kogu aeg nutma ajab, ei soovi sattuda tähelepanu keskpunkti. Nad pigem poevad kuhugi nurka ja teevad ennast nähtamatuks.

Kuid mitte keegi ei tõtanud meest lohutama. Inimesed jäid vait ja jälgisid justkui lummatult, aga samas piinlikkust tundes meest, kes oli nüüd pea üles valguse poole tõstnud ja ulgus ikka veel nutta, käed külgedel rippu.

Perez adus ta kõrval seisva Frani hukkamõistu. Naine ilmselt ootas, et ta midagi ette võtaks. Tõsiasi, et praegu polnud Perezi tööaeg, ei tähendanud midagi. Politseinik peaks ometi teadma, mida nüüd teha. Ja see polnud kõik. Fran kasutas ära teadmist, et mees on temasse kiindunud. Fran oli see, kes määras, kui kiiresti asjad arenevad. Kui kaua oli ta pidanud tänast õhtut ootama? Perez püüdis nii meeleheitlikult naisele meeldida, et sobitas oma elu kokku tema plaanidega. Alati. Ta mõistis alles nüüd, kui täielikult ta sõltub Frani tahtest, ja see äratundmine tabas teda valusalt. Kuid siis, kohe ebameeldiva tõdemuse järel tuli häbitunne väiklaste mõtete pärast. Fran oleks äärepealt oma tütre kaotanud. Ta pidi ju ometi saama aega sellest toibumiseks. Üleüldse oli ta ju väärt, et teda oodata. Perez astus nutva mehe juurde, kükitas tema juurde maha, aitas ta püsti ja talutas pealtvaatajate pilkude alt ära.

Nad võtsid istet köögis, kus noor kokk Martin Williamson suupistekandikuid täitis. Perez tundis teda, oleks osanud tema elulugu jutustada, oleks pärast hetkelist järelemõtlemist võinud öelda isegi noormehe vanavanemate eesnimed. Herring House’il oli oma restoran ja Martin Williamson juhtis seda. Täna oli peaosas muidugi heeringas. Soodaga kergitatud leiva ringikujulised viilud, peal õhukesed rulli keeratud heeringalõigud. Kala oli marineeritud, õhus hõljus äädika ja sidruni puhas lõhn. Valikus oli ka kohalikke austreid ja Shetlandi suitsulõhet. Perez oli lõunast saadik söömata, tal hakkas suu vett jooksma. Martin tõstis nende sisenedes pilgu.

„Ega sul midagi selle vastu ole, kui me veidi aega siin istume?”

„Ainult mitte liiga toidu lähedal. Tervishoiu- ja hügieeninõuded.” Kuid ta ütles seda laia naeratusega. Perezile meenus, milline rõõmsameelne laps ta oli olnud. Perez oli näinud Martinit pulmades ja pidudel, mäletas teda alati naervana, ikka seotud mingi koerustükiga.

Nüüd jätkas noormees köögis toimetamist ega pööranud neile rohkem tähelepanu. Galeriist kandus nendeni viiulimuusikat. Roddyl oli palutud uuesti üles astuda, et taastada soodne õhkkond raharaiskamiseks. Tundmatu nuuksus ikka veel. Perezit valdas kaastunne, ta pani endale pahaks, et oli hetk tagasi mõelnud vaid toidule. Ta ei kujutanud ette, et võiks ise niimoodi avalikult ahastada, oletas, et meest oli tabanud mingi kohutav õnnetus, mis oli pannud ta kõigi ees nutta lahistama. Või oli ta raskelt haige. Just, nii pidi see olema.

„Kuulge,” ütles ta, „kas asi on siis tõesti nii hull?” Ta tõmbas mehe jaoks tooli lähemale ning surus ta sellele istuma.

Mees vaatas Perezit näoga, nagu tajuks alles nüüd tema juuresolekut.

Tundmatu pühkis käeseljaga silmi. See oli lapselik, teesklematu liigutus, mis pani Perezi viimaks heldima. Ta õngitses taskust taskurätiku ja ulatas selle mehele.

„Ma ei saa aru, mida ma siin teen,” ütles mees. Inglane, kuid mitte mõne lõunapoolse krahvkonna elanik, mõistis Perez. Talle meenus Roy Taylor, Invernessi kolleeg. Roy oli pärit Liverpoolist. Kas selle mehe hääldus on samasugune nagu Royl? Mitte päris, leidis ta.

„Me kõik tunneme mõnikord nii.”

„Kes te olete?”

„Jimmy Perez. Ma olen inspektor. Kuid see pole põhjus, miks ma täna Herring House’i tulin. Mu kaaslane on üks kahest kunstnikust.”

„Herring House?”

„See koht siin. Kunstigalerii. Nii seda kutsutakse.”

Mees ei kostnud midagi. Ta oleks nagu sulgunud oma isiklikku maailma, vajunud jälle meeleheite sügavusse, lakanud kuulmast väljastpoolt kostvaid helisid.

„Mis teie nimi on?” küsis Perez.

Ikka ei mingit vastust. Ainult tühi pilk.

„Ei juhtu ju midagi halba, kui te mulle oma nime ütlete.” Ta hakkas kannatust kaotama. Perezile tundus, et täna õhtul avaneb tal võimalus Franiga asjad selgeks rääkida. Ta oli kujutlenud, kuidas ta ööseks naise juurde jääb. Tema kujutlusvõime oli maalinud pilte, mis oleksid jahmatanud neid, kes teda tundsid, olid jahmatanud teda ennastki. Cassie pidi veetma öö oma isa juures. Fran ise oli talle seda öelnud ja see oli ju hea märk. Oli ju? Enamasti viisid teiste inimeste emotsioonid liigagi kergesti ta endaga kaasa. Kuid täna oli tal hea põhjus see nuuksuv võõras tagasi tõrjuda.

Mees tõstis pilgu, et talle otsa vaadata.

„Ma ei tea oma nime,” ütles ta kõlatult. Ei mingit traagikat enam. „Ma ei mäleta seda. Ma ei tea oma nime ja ma ei mäleta, miks ma siin olen.”

„Kuidas te siia tulite? Herring House’i? Shetlandile?”

„Ma ei tea.” Mehe häälde oli tekkinud paanikanoot. „Ma ei mäleta mitte midagi enne seda maali. Seda, mis ripub seal seinal ja kus peal on punases naine. Ma nagu oleksin sündinud seda pilti vahtides. Nagu see oleks ainus asi, millest ma aru saan.”

Perez hakkas kahtlustama, et see võib olla mingi kohatu nali. Sedasorti nali, mida Sandy võiks ehk naljakaks pidada. Sandyl, Perezi töökaaslasel, kes oli pärit Whalsayst, oli pisut lapsik huumorimeel. Jaoskonnas teadsid kõik, et boss on täna siin koos oma inglannast kunstnikuga, ja Perez poleks eriti imestanud, kui nad oleksid teinud katset nurjata tema õhtused plaanid. Nende meelest oleks see olnud hirmus naljakas.

Mehel ei paistnud olevat peavigastust. Ta nägi välja liiga esinduslik ja klanitud, et temaga oleks alles äsja võinud juhtuda mingi õnnetus. Aga kui ta teeskles, siis igatahes veenvalt. Need pisarad ja üle kere vappumine. Midagi sellist on ju raske teeselda. Ja kust võiks Sandy teda tunda? Kuidas oleks Sandy suutnud veenda teda sellist etendust andma?

„Te võiksite oma taskud pahupidi pöörata,” pani Perez ette. „Seal peaks teil olema juhiluba, krediitkaardid. Saame siis vähemalt teie nime teada, otsime üles sugulased, saame vähemalt aimu, mis teiega võis juhtuda.”

Inglane tõusis, pistis käe põuetaskusse. „Siin pole midagi,” teatas ta. „Ma hoian oma rahakotti alati siin.”

„Seda te siis ikkagi mäletate?”

Mees ebales. „Mulle vähemalt tundub nii. Aga kuidas ma saan üldse milleski kindel olla?” Ta asus aeglaselt, järjekindlalt kõiki taskuid läbi otsima. Mitte midagi. Ta võttis pintsaku seljast ja ulatas Perezile. „Kontrollige ise.”

Perez tegi seda, kuigi teadis juba ette, et ei leia midagi. „Aga püksitaskud?”

Mees tõmbas taskud pahupidi, seisis seal hirmunult ja veidi naeruväärselt, valge voodririie tilpnemas musta kanga taustal.

„Teil polnud midagi kaasas?” päris Perez. „Kotti? Portfelli?” Ta kuulis ise oma hääles meeleheidet. Lootus veeta öö koos Franiga kahanes kiiresti olematuks.

„Kust mina tean!” See kõlas peaaegu nagu karjatus.

„Ma lähen otsin.”

„Ei,” palus mees. „Ärge jätke mind üksi.”

„Kas keegi on teile midagi teinud? Mida te kardate?”

Mees mõtles pisut järele. Kas talle hakkas midagi meenuma? „Ma pole kindel.”

„Tulge minuga kaasa, kui tahate.”

„Ei. Ma ei suuda ilmuda nende inimeste ette.”

„Te mäletate, et nägite neid?”

„Ma ju ütlesin, ma mäletan kõike alates sellest maalist.”

„Kas maalil oli midagi, mis mõjus teile rängalt?”

„Võib-olla. Ma pole kindel.”

Perez tõusis. Nende pilgud kohtusid üle laua. Kokk oli köögist lahkunud ja Roddy Sinclair oli lõpetanud oma etteaste. Galeriist kostis summutatud häältesuminat. „Ma lähen uurin välja, kas teil oli midagi kaasas,” ütles Perez. „Ja kas keegi teid tunneb või nägi teid saabumas. Siin te olete väljaspool ohtu.”

„Jah,” sõnas mees. Kuid ta hääl kõlas ebakindlalt. Nagu lapsel, kes kinnitab endale, et ta ei karda pimedat.

Galeriis oli Fran süvenenud vestlusse koguka naisega, kelle kleit meenutas lillelist telki. Fran õhetas kergelt. Neist möödudes taipas Perez, et naine oli ostnud ühe Frani töödest ja nad arutasid nüüd, kuidas seda lõunasse toimetada. Turist, oletas Perez. Käes oli turismihooaeg. Kindla peale rikas turist. Rääkis parajasti, kui kõrgelt ta Frani kunsti hindab, ja küsis, kas nad võiksid arutada pikemat koostööd. Järsku oli Perez Frani üle väga uhke.

Bella tuli talle vastu, möödus kõrvale vaatamata eakast mehest, kes püüdis talle midagi öelda. Hallid juuksed ülilühikeseks pöetud, rippuvad hõbekõrvarõngad ja hall siidpluus – Perez leidis, et Bella meenutab suurt hõbedast kala. Seda muljet toetasid suu ja suured heledad silmad. Kuid Bella oli endiselt atraktiivne. Nooruses oli teda peetud kaunitariks, tema ilu oli legendaarne ja nüüdki veel köitis ta tähelepanu. „Aitäh, Jimmy, et te selle vaese mehega tegelemise enda peale võtsite. Mis temaga on?” Ta vaatas Perezile oma pilkumatute hallide silmadega otsa.

„Ei oskagi täpselt öelda.” Perez ei avaldanud kunagi rohkem kui hädapärast tarvis. See oli tal juba lapsena külge jäänud komme. Kasvanud üles väga väikeses külas, kus privaatsus oli tundmatu mõiste, oli ta õppinud seda kõrgelt hindama. Ja nüüd tööelus oli teave osutunud väärtuslikuks valuutaks, mida ei tohtinud kergemeelselt laiali jagada. Kusagil mujal, kus võis nautida anonüümsust, polnud sellest midagi, kui politseinik kippus mõnikord lobisema. Kodus naisele pillatud lause, baarileti ääres räägitud naljajutt. Keegi ei saanud teada. Kuid siin oli juhuslikult pillatud lausel halb komme sind hiljem kummitama tulla. „Kas teie tunnete teda, Bella? On ta kunstikoguja? Ajakirjanik? Muuseas inglane.”

„Ei. Ma oletasin, et Fran kutsus ta siia.”

„Paistab, et teie autoportree avaldas talle sügavat muljet.”

Bella kehitas õlgu, andes mõista, et huvi, mida tema looming inimestes äratab, on täiesti normaalne.

„Kas te nägite teda galeriisse sisenemas?”

„Ta astus sisse vahetult enne seda, kui Roddy mängima hakkas. Olen näinud nii paljusid tema esinemisi, et mu tähelepanu polnud keskendunud ainult talle nagu kõigil teistel.”

„Kas see mees oli üksinda?”

„Oli, võin seda kindlalt öelda.”

„Kas te panite tähele, oli tal tulles mingi kott kaasas?”

Bella sulges korraks silmad, et mälupilti elustada. Tema mälu peale võis kindel olla. Ikkagi maalikunstnik.

„Ei,” teatas ta. „Kotti polnud. Käed olid taskus. Sel hetkel paistis ta veel ennast vabalt tundvat. Seisis teiste taga, lihtsalt vaatas, kuni Roddy oli esinemise lõpetanud. Kõndis seejärel minu maali juurde, enne kui seisatas Cassie pildi ees. See paistis teda kangesti erutavat, kas teile ei tundunud?” Bella jäi vastust ootama.

„Mees näib olevat mõnevõrra segaduses,” lausus Perez viimaks. „Ma pole päris kindel. Võib-olla närvivapustus. Peaksin ta vist arsti juurde viima.”

Kuid Bella oli lakanud teda kuulamast. Naine laskis pilgul ringi käia, püüdis saada ülevaadet publiku huvist väljapaneku vastu.

„See on Peter Wilding, kes vestleb praegu Franiga,” märkis ta. „Loodan, et Fran on tema vastu kena. Mees on kokkuostja.”

Lillelises kleidis naine oli edasi liikunud ja loovutanud oma koha innukale keskealisele valges särgis mehele, kel olid väga tumedad juuksed. Fran rääkis ja mees kummardus talle lähemale, pea pisut viltu, justkui tahaks olla kindel, et ükski sõna naise jutust kaduma ei läheks.

Bella tõi kuuldavale naerupahvaku ja kõndis minema. Teel tagasi kööki möödus Perez neist kahest nimme hästi lähedalt. Nüüd rääkis Wilding. Ta hääl oli madal ja Perez taipas, et mees ülistab Frani kunsti, kuigi sõnad mattusid üldise kõnemulina alla. Fran isegi ei märganud temast mööda kõndivat Perezit.

Köögiuksel inspektor seisatas. Martin Williamson seisis kraanikausi juures seljaga tema poole ja pesi panne. Salapärane võõras oli kadunud.