Читать книгу Valged ööd - Ann Cleeves - Страница 8

Kenny Thomson vaatas alla Herring House’i poole. Ta hoidis oma paati selle taga rannal. Paat oli veetud tõusuvee piirist veidi kõrgemale ja päevad olid nii tüüned, et selle võis rahumeeli sinna seisma jätta. Hiljem, talve poole, tõstab ta oma paadi ratastele, viib üles murule ja katab presendiga kinni, et kõrgem tõusuvesi ja tormid seda merre ei kisuks. Praegu oli lihtsam jätta see rannale. Talle tuli mõte, et täna öösel võiks minna merele noori sägasid püüdma, kuid uksel olles teadis ta juba ette, et ei lähe kuhugi. Talle meeldis kala püüda, kuigi mitte enam nii väga nagu poisipõlves ja noore mehena. Willy, üks vanadest Biddista põlisasukatest, oli teda ja ta venda mõnikord oma paadiga kalale kaasa võtnud. Täiskasvanuna meeldis neile kahele endiselt koos kalal käia. Kui õhtul ilusat ilma pidas, helistas Kenny sageli Lawrence’ile: „Kuidas oleks, kui õige läheks paariks tunniks merele?” Aga nüüd oli Lawrence Shetlandilt ära kolinud ja see polnud enam see. Muidugi leidus ka teisi mehi, kellega kampa lüüa ja kes ainult ootasid kutset. Aga Kenny teadis, et siis peab ta pingutama, et nende vastu kena olla. Peab teesklema, nagu teda huvitaks nende elukäik: nende töö, nende naised. Lawrence’iga polnud tarvis teeselda.

Ta teadis, et Herring House’is peetakse pidu. Ta polnud küll kutset saanud, aga teadis sellest ikkagi. Oli aeg, kui Bella polnud teda kunagi kutsumata jätnud. Tal oli kombeks sõita mööda nõlva üles oma uhkes neljarattaveoga autos – Kennyle jäi arusaamatuks, mispärast Bella vajab sellist autot, kui ta nüüd sõidab ainult Lerwicki ja Sumburghi vahet, et lennukiga lõunas käia – ja ilma kutsumata Kenny majja siseneda.

See oli ka sulatõsi. Kui Bella oli kord pähe võtnud see ehitis ära osta ja korda teha, olid nad pea igal õhtul, kui Kenny oli lammaste ja põllutöödega päeval valmis saanud, seal remonti tegemas. Nemad kaks olidki seal kõige rohkem ära teinud. Suurest entusiasmist, nagu Lawrence oli märkinud. Tõepoolest, töötasu oli armetu. Aga noil aegadel oli väga raske pelgalt talupidamisega peret ära elatada ja väikeste lastega oli igasugune lisateenistus teretulnud. Bella oli siis ilmselt arvanud, et teeb neile teene. Tollal olid kõik mehed kõigi tööde peale meistrid.

„Loodan, et te ikka kindlasti tulete, Kenny. Sina ja Edith. Tahaksin teid väga oma peol näha. Meil ei oleks täna Herring House’i ilma selle suure tööta, mis sina ja Lawrence seal ära tegite.”

„Nojah,” ütles ta. „Ilm on igatahes sobiv.”

Pärast tööd oli Kenny läinud koju Edithi juurde ja Lawrence oli jäänud Bellaga juttu ajama. Mõnikord oli Kenny nii hilisel tunnil teerada pidi üles kodu poole rühkinud, et tema arvates pidi Edith kindlasti juba magama. Aga naine oli alati ärkvel ja ootas teda. Ega ta läinudki kunagi vara magama. Talvel istus Edith enamasti kamina ees kudumas. Kenny teadis, et aeg on tõesti hiline, selle järgi, et majas valitses kord – see oli võimalik ainult õhtusel ajal, kui nende mõlemad päeval segadust tekitanud lapsed olid voodisse heitnud. Kesksuvel oli Edith toimetanud aias, isegi varastel hommikutundidel. Meest nähes oli ta nähvanud mingi teravuse Bella pihta, kes ei häbene Kenny heatahtlikkust ära kasutada. Seejärel läksid nad üheskoos majja. See võis olla veel enne, kui Eric koolis käima hakkas. Praegu oli seda isegi raske ette kujutada. Nüüd olid mõlemad lapsed juba suured. Ingrid pidi varsti ise lapse saama. Ta töötas Aberdeeni lähedal ämmaemandana ja Eric pidas Orkneyl talu.

Viimasel ajal Bella teda enam ei kutsunud. Ta teadis, et Kenny nagunii ei tule. Edith oleks ehk meelsasti kasutanud võimalust kordki piduriided selga panna. Minna uhkele peole veini mekkima ja kuulama, kuidas seal räägitakse kunstist ja raamatutest. See oleks ehk Bella tänuvõlga nende ees veidigi kahandanud. Aga Kenny ei andnud selles küsimuses karvavõrdki järele. Muidu oli ikka Edith see, kellele nende majas viimane sõna jäi, aga kui asi puudutas Bella Sinclairi, ei lasknud Kenny endale vastu vaielda. „Ilma selle naiseta oleks Lawrence veel praegugi siin.” Kord oleks ta äärepealt lisanud: see naine murdis ta südame. Aga Edith oleks teda siis sentimentaalsuse pärast aasima hakanud. Edith oli alati olnud terava keelega, juba lapsest saati. Ja oli nüüdki veel. Kenny muheles. Rohkem kui kolmkümmend aastat abielu ja tema ikka veel kardab oma naist.

Ta vaatas kella. Pool kümme, rohkem kui ta arvas. Südasuvel oli ajataju kerge kaduma. Ta käis igal õhtul üleval mäe peal, kui ainult ilm vähegi lubas. Et lambad üle vaadata, nagu ta väitis, aga see oli tegelikult pigem ettekääne. Enamasti ikka selleks, et pääseda eemale arvutil klõbistavast Edithist, olla veidike omaette. Kui Edith oma tööd tegi, oli tal tunne, nagu oleks kogu maja lihtsalt tema naise laiendatud kontor, ja Kenny ei tundnud siis ennast seal kuigi koduselt. Talviti võttis ta mõnikord püssi ja taskulambi kaasa ning sõitis üle mäe jäneseid laskma. Esituled pimestasid jänest ja tegid temast kerge saagi. Kenny püssil oli summuti, et esimene lask ülejäänud jäneseid põgenema ei peletaks. Jänesepraad talle tegelikult ei maitsenud, liha oli liiga magus ja limane, aga piruka sees koos rohke sibula ja peekoniga võis ju vahest ka jänest süüa. Enamasti läks siiski nii, et ta viskas lastud jänesed lihtsalt minema.

Mõttetu raiskamine, noomis Edith siis. Tema lapsepõlv oli olnud vaene ja nüüdki veel kartis ta raskete aegade tagasitulekut, kuigi tal endal oli hea töökoht ja tema talupidajast mees käis aegajalt ehitustel lisa teenimas. Edith ei sallinud raiskamist. Aga nüüd oli neil sääste. Nad ei pidanud kartma, et jäävad vanaduspõlves nälga või oma lastele ülal pidada.

Kenny hõikas oma koera Vaila enda juurde, et kodu poole teele asuda. Kodu paistis talle kätte mäeharjalt veidi enne randa, selle taga seisis peaaegu veepiiril palju kõrgem Herring House. Kaugemal mererannas asus kalmistu. Kunagi ammu, enne teede rajamist, toodi kadunuke sinna paadiga kohale. Kõik Shetlandi surnuaiad olidki rajatud otse kaldale. Kennyle päris meeldis mõte, et temagi kirst viiakse matmiskohta ta enda paadiga, kuid ta arvas, et küllap leitakse varsti mingi põhjus, mis seda enam ei luba.

Ta nägi silmanurgast maanteel liikumist. Nägemine polnud enam see mis vanasti, kuid Kennyle tundus, et ta oli märganud kedagi galeriist lahkumas. Ta teritas pilku. Kuigi ta teeskles, et Bella tegemised ei lähe talle korda, sai uudishimu võitu. Harilikult ei lõppenud Bella peod nii varakult ja see külaline ei istunud autosse, et sõita mööda abaja äärt tagasi Lerwickisse viivale suurele teele. Selle asemel valis ta teele jõudes hoopis vastupidise suuna, möödus postkontorist ja kolmest majast enne muuli. Sealt edasi viis tee ainult vana kirikla juurde, kus elas Bella, ning Kenny ja Edithi majani. Skolesi järel ahenes tee jalgrajaks, mis kulges üle mäe selle taga asuvasse orgu. Ainsad inimesed, kes teerada kasutasid, olid Kenny, kui ta käis lambaid üle vaatamas, ja puhkajad oma jalgsimatkadel.

Kenny seisis ja jälgis tundmatut, kuni too jõudis kohani, kus tee kulges nõlvast alla ja kadus silmist. Mees jooksis veidralt hüpeldes, olles ebaloomulikult suure nurga all ettepoole kumaras, nagu võiks ta iga hetk käpuli käia. Kenny mõtles, et Bella suhtlusringkonda kuuluvate inimeste puhul ongi see tüüpiline. Kunstnikud. Nad isegi ei jookse nagu teised. Bella oli alati veidrikke ligi tõmmanud. Neil suvedel, kui nad kõik olid veel noored, oli kiriklas peatunud hulgaliselt võõraid. Nad olid voorinud oma kentsakates riietes seal sisse ja välja, avatud akendest oli tulvanud kummalist muusikat ja kostnud nende vatramist, mis ei paistnud hetkekski vaibuvat. Aga nüüd elas Bella seal üksinda, seltsiks ainult too vennapoeg. Talle endale oleks olnud parem Lawrence’iga kokku jääda.

Kenny rühkis edasi mäest üles ning luges mõttes oma lambaid kokku. Nädala lõpu poole tuli loomad keritsemiseks kokku ajada ja mäe pealt alla tuua. Unstist oli lubanud paar meest talle abiks tulla ja ka Martin Williamson oli lubanud aidata.

Kui Kenny maja juurde jõudis, oli kell juba üksteist läbi, kuid Edith toimetas ikka veel aias. Kõplas parajasti ube, tõmbas väikeste agressiivsete liigutustega vao vahelt umbrohtu üles. Suurema osa õhtust pidi ta siiski olema veetnud arvuti taga, sest kuigi palju polnud veel tehtud. Kuulnud meest lähenemas, tõstis Edith pilgu. Kenny leidis, et ta näeb väsinud välja. Edith oli viibinud Lerwickis terve päeva väldanud koosolekul ja koosolekud kurnasid ta alati ära.

„Tule juba tuppa,” ütles Kenny. „Muidu söövad sääsed meid mõlemaid elusalt ära.”

„Ma teen veel ainult selle vaovahe valmis.” Kenny vaatas, kuidas naine kummardub jälle kõplama, ja mõtles endamisi, kui kangekaelne ta on ja kui tugev.

„Kas sa nägid seda meest?” küsis Kenny, kui Edith viimaks selja sirgu ajas ja kõpla maja seinale toetas.

„Mis meest?” Naine vaatas teda, lükkas juuksesalgu näolt ära. Kennyle turgatas pähe, et ta on praegu isegi ilusam, kui oli nooruses. Siis olid ta näojooned paistnud pisut teravad ja luude peal justkui polekski olnud liha. See, mida Kenny oli tookord Edithi vastu tundnud, polnud õieti armastus. Vähemalt mitte selline armastus, mida näidatakse filmides. Või selline, nagu Lawrence oli Bella vastu tundnud. Nende algus polnud sama kirglik ei tema ega Edithi jaoks. Aga nad olid hästi läbi saanud ja Kenny oli teadnud, et sellest tuleb toimiv suhe. Et nad ei hakka teineteisele tõsiselt närvidele käima. Nüüd, kui Edith oli saanud viiekümneseks, vaatas Kenny teda mõnikord imestades. Naise näol polnud peaaegu üldse kortse, ta silmad olid otse uskumatult sinised. Nüüd oli nende vahele tekkinud kirg, mille jaoks neil polnud jätkunud energiat siis, kui lapsed olid veel väikesed.

„Mis meest?” kordas Edith. Mitte ärritunult, et peab küsimust kordama, vaid kerge muigega, justkui teades, mis mõtted Kennyl peas liiguvad.

„Seda meest, kes Herring House’i juurest siiapoole jooksis. Ta pidi siit mööda tulema.”

„Mina ei näinud,” vastas Edith.

Ta tõusis, võttis mehel käe alt kinni ja viis ta majja.

Edith tõusis igal hommikul varakult. Isegi siis, kui nad olid sõitnud puhkama või oma lapsi külastama, oli Edith enne teda üleval.

Kenny kuulis, kuidas ta köögis toimetab, tõstab kannu keeduplaadile ja avab siis ukse. Ta teadis, mida naine teeb järgmiseks: ise veel pidžaamas, tõmbab ta kummikud jalga, et minna kanu välja laskma. Edith pidi tööle minema alles üheksaks ja enne teele asumist istus ta koos mehega hommikust sööma. Kenny jaoks polnud hommikul maast lahti saamine nii kerge, Edithit vaevas aga südasuvel hoopis unetus. Kui Kenny keset ööd kempsu minekuks üles ärkas, tajus ta sageli selgelt, et Edith on ärkvel, lamab liikumatult tema kõrval voodis. Edith oli küll akende ette paksud kardinad riputanud, kuid neis valgetes öödes oli midagi, mis pani tema sisemise kella valesti käima. Mõnele see lihtsalt mõjus niimoodi. Kui Kenny ise öösel und ei saanud, tõmbus ta pingule, muutus kergesti ärrituvaks, pea täis ärevaid mõtteid. Unetus muutis Edithi kahvatuks, kuid ta ei kaevanud kunagi väsimuse üle ega jäänud töölt koju. Kord oli Kennyl õnnestunud veenda naist minema arsti juurde unerohtu küsima, kuid Edith ütles, et siis on ta terve järgmise päeva uimane ja aeglase taibuga ega saa keskuses tööga hakkama nagu tavaliselt. Mees tundis kergendust, kui päevad jälle lühemaks jäid ja Edith oli taas tema ise.

Kenny nautis seda poolt tundi hommikusöögilauas, kui nad said olla ainult kahekesi, enne kui naine tööle läks. Selleks ajaks, kui Kenny pestud ja riidesse sai, oli Edithil tee valmis ja köögist tuli röstsaia lõhna. Edith oli läinud duši alla, mees kuulis, kuidas veepaak uuesti täitus.

Edith pidas vanurite ja puuetega inimeste hoolekandekeskuses juhataja ametit. Kenny polnud ikka veel selle mõttega päriselt harjunud – tema Edith vastutamas kogu personali ja eelarve eest, sõitmas Lerwickisse koosolekule, peenelt riides, juuksed üles pandud. Edith õpetas välja kõik Shetlandi hooldajad, näitas ette, kuidas nende hoole alla usaldatud inimesi turvaliselt tõsta ja liigutada. Kenny imetles oma naise tugevust ja otsusekindlust. Kõik selle Shetlandi osa vanurid toodi taksode ja bussidega keskusesse kokku. Mõnikord rääkis Edith oma klientidest nimepidi ja siis avastas Kenny ehmatusega, et need mehed ja naised, keda tema oli lapsena tundnud kui tugevaid, mõnikord isegi hirmuäratavaid isiksusi, olid nüüd hapra tervisega, tuhmunud mõistusega ja kusepidamatusega vanakesed. Teda hirmutas mõte, et see võib juhtuda ka tema endaga. Kas ma lõpetan oma elupäevad keskuses bingot mängides? Kord oli ta maininud midagi taolist Edithile ja naine oli vastuseks torganud: „Eeldusel, et sul veab! Nüüd, kui naftatulud hakkavad kokku kuivama ja kõik on säästurežiimil, võib juhtuda, et siis keskust enam polegi, kui meie seda vajame.” Rohkem mees oma hirmudest enam juttu ei teinud. Teda lohutas vaid teadmine, et tõenäoliselt sureb ta enne Edithit. Naised ju elavad meestest kauem. Kenny ei suutnud isegi ette kujutada, kuidas oleks elada päris üksi.

Kenny kallas tee välja, määris röstsaiale võid ja Edith tuli kööki, riides, juuksed veel märjad, kuid krunni keeratud.

„Mida sa täna teha kavatsed?” küsis ta.

„Harvendan naeritaimi,” vastas Kenny.

Naine tegi kaastundliku grimassi, sest teadis hästi, milline tüütu ja selga vaevav töö see on – kõblata välja liiga tihedalt kasvavad taimed, et juurikal oleks ruumi kasvada.

Kuid Kennyl oli eilsest saadik mõlkunud peas mõte, et täna peaks siiski paadiga merele minema. Edithile ta sellest ei rääkinud. Naine rabas nii kõvasti tööd teha ja Kennyl oli tunne nagu koolipoisil, kes kavatseb tunnist poppi teha.

Röstsaia ära söönud, kadus Edith väiksesse magamistuppa, mis oli kunagi olnud Ingridi tuba ja mida ta nüüd kasutas kabinetina, ning korjas oma paberid kokku ja pani kotti. Kenny läks koos naisega välja, suudles teda hüvastijätuks ja saatis pilguga eemalduvat autot.

Ta oli küll kavatsenud paar tundi naeritaimi harvendada, enne kui paadi vette lükkab, kuid juba oligi tal jalge all lühike tee randa kuuri juurde, kus ta hoidis oma päramootorit, õngi ja mõrdu. Puhus kerge tuuleke. Idakaarest. Ta jäi hetkeks kaaluma, kas peaks siiski kellegi kaasa kutsuma, ning käis mõttes läbi need, kes üldse saaksid ühes tulla. Martin Williamson oli meeldiv noormees, aga enamasti käis ta hommikuti tunnikese poes abiks, enne kui alustas tööpäeva Herring House’i kohvikus. Kenny seisatas hetkeks ja kuulis vaikuses lunne muuli taga maaninal. Neid oli nüüd vähem kui tema poisipõlves, aga siiski piisavalt, et ta kõrv tabaks lähemale jõudes nende kädina.

Ta ületas tee ja liiva vahelise kiviklibu. Siit läks otsetee, kus pidi kogu aeg hoolega jalge ette vaatama. Kord oli ta siin jala ära nihestanud, see valutas mitu päeva. Ta peatus, kui oli jõudnud varjuni, mille Herring House maale heitis, lihtsalt et vaadata, kas läheduses keegi veel ringi liigub, kuid kedagi polnud näha. Galerii kohvikus pidi hiljem kohvi pakutama, kuid selle avamiseni oli veel aega ja maja ees ei paistnud pargitud autosid.

Kuur seisis tee kõrval täpselt seal, kus tee ühtis muuliga, minna oli veel paarsada jardi. Tema ja Lawrence olid selle kuuri kunagi püsti pannud ja see paistis veel päris tugev, kuigi järgmisel või ülejärgmisel aastal tuleb katuse laineplekist paneelidest mõned välja vahetada. Kuuri ei pandud kunagi lukku, seda kasutasid kõik Biddista paadiomanikest mehed, teised peale nende muuli juurde kuigi tihti ei sattunud. Kunagi ammu oli kõik, mida saare elanikud vajasid – süsi ja vili ja loomasööt –, toodud laevaga just siia. Nüüd randusid siin ainult mujalt tulnud puhkajad, kes oma jahiga ööseks ankrusse jäid, kuid sel aastal polnud Kenny veel ainsatki puhkajat näinud. Uksel oli raske riiv, et ukse saaks väljastpoolt kindlalt kinni panna, siis ei pääsenud tuul seda logistama. Täna aga oli riiv lahti ja uks paokil. Kenny püüdis meenutada, kes oli viimasena kuuris käinud, kes võis olla nii lohakas. Ühestainsast korralikust puhurist oleks piisanud, et kuuriuks hingedelt maha rebida. Roddy Sinclair, oletas Kenny. See oleks nii tema moodi. See poiss lihtsalt ei osanud teistega arvestada. Kord oli ta paadikuuris mingit pidu pidanud ja järgmisel päeval oli Kenny leidnud eest hunniku punaseid purke, tühja viskipudeli ja ühe võõra noormehe magamiskotis põõnamas. Kenny tõmbas ukse lahti ja hingas sisse sõõmu tuttavat mootoriõli ja kala lõhna.

Kuna ta oli mõelnud Roddy Sinclairile, arvas ta esimese hooga, et laest alla rippuv kogu kujutab endast poisi järjekordset koerustükki. Et Roddy on ennast Bella peol purju joonud ja otsustanud natuke nalja teha. Kenny oli kindel, et lähemale minnes leiab ta eest õlgi täis topitud väetisekoti, millele on peale tõmmatud must pintsak ja alla seotud mustad püksid. Pea oli sile, pisut läikiv. Nagu päris, mõtles Kenny. Ta lükkas rippuvat kogu. See oli üllatavalt raske, kindlasti mitte õlekubu. Vari kiikus kuuri tagaseinal edasitagasi ja kogu hakkas köie otsas keerlema ning alles nüüd nägi Kenny esimest korda nägu. Seda kattis klounimask: uksepraost langev hommikuvalgus peegeldus vastu valgelt läikivalt plastmassilt, punane suu irvitas ja jõllis silmades oli tühi pilk. Siis nägi Kenny, et kogul on päris inimese käed. Nahk. Kondised sõrmenukid. Küüned siledad ja ümarad nagu naisterahval. Aga see polnud naine. See oli mees, kiilakas mees. Surnud mees, laetala küljes köie otsas alla rippumas, varbad ainult mõni toll põrandast kõrgemal. Kõrval ümber kukkunud suur plastmassämber. Kenny mõistis, et mees oli ämbri kummuli keeranud, kasutanud seda üles ronimiseks ja siis selle ümber ajanud. Ta tundis, kuidas tal kõht krampi tõmbub. Ta oleks tahtnud maski maha kiskuda, surnu näo ees oli see rõve. Kuid ta ei suutnud. Selle asemel võttis ta mehe käsivartest korraks kinni, et kogu ometi paigale jääks. Ta ei talunud mõtet, et surnu jääb temast tala külge kiikuma nagu võlla tõmmatud hernehirmutis.

Tema esimene mõte oli helistada Edithi mobiilile. Aga mida saaks Edith teha? Ja nii, ennast natuke narrina tundes, teadvus ähmane, astus Kenny kuurist välja, istus kiviklibule maha ja valis numbri 999.