Читать книгу Ulm sinu eksitas ära - Anna Jansson - Страница 6

Kell oli peaaegu üksteist, kui Linn Bogren haiglas vahetuse lõpetas. Just enne õhtuse vahetuse lahkumist toodi intensiivraviosakonnast üks haige neile üle. Otse vahetuse üleandmise ajal. Oleks otsus tehtud kas või tund aega varem, oleks kõik palju libedamalt läinud. Siseosakond pidi vastu võtma mitut haigust põdeva mehe, keda toideti sondiga, kellel oli kateeter ja uriinimõõteanum. Tilguti abil manustati talle elektrolüüte, proteiini ja rasva. Peale selle hapnikuballoon ja hingamisaparaat ning valuvaigistipump, mida nad enne näinud ei olnud. Sellel polnud isegi kasutusjuhendit. Kulus natuke aega, et ta sisse seada ja teatada omastele, et kohtade nappuse tõttu ei saa ta enam intensiivravis olla. Õhtul toodi intensiivraviosakonda raskesti vigastatud poiss, kellel oli kohta rohkem vaja. Loomulikult ei saanud seda eaka mehe omastele otse välja öelda. Oli parem, kui nad näevad seda kui rahustavat sõnumit. Tema seisund on nüüd stabiilne. Me otsustame, et ta võib tavaosakonnas olla. Vanasti, kui majanduslik olukord oli parem, olid eraldi põetajad. Too omadega sassis vana mees oleks vajanud kedagi, kes oleks kogu aeg tema kõrval. Selle lühikese aja jooksul, mis ta osakonnas oli olnud, jõudis ta kaks korda nõelad välja kiskuda, nii et veri ja tilgutis olnud vedelik voodisse jooksid ning nad pidid linu vahetama. Loomulikult vajas mees omaette palatit ja seepärast pidid nad pool osakonda ümber paigutama ja ühe vanadaami koridori viima. Ka too memm oli omadega sassis ja oleks vajanud kedagi, kes tal pidevalt silma peal hoiaks.

Tänavalaternate valgel astus Linn kiirel sammul mööda linnamüüri ääres kulgevat Strandpromenadenit kodu poole. Kaugel eemal jääsinisel silmapiiril paistis sadama poole sõitev Gotlandi parvlaev nagu valge suhkrutükk. Ta püüdis töömõtteid välja lülitada. Püüdis rahulikult hingata ja lõdvestuda, kuid see oli võimatu. Ta mõtles raskesti vigastatud poisile. Intensiivraviosakonnas töötava kolleegi käest kuulis ta, et poissi oli pekstud ja et tema vigastused on eluohtlikud. Ta nägi koridoris poisi vanemaid. Nende ilmselge meeleheide vapustas teda sügavalt.

Ei, ta peab töömõtete heietamise järele jätma. Peab enne kojujõudmist maha rahunema, et magada saaks. Homme hommikul tuleb jälle kell seitse tõusta. Parimal juhul saaks ta viis tundi magada. Kui hakkad kord kella vaatama, on kõik läbi. Saan veel viis tundi magada, veel neli tundi, kolm, kaks, üks, null. Tavaliselt magas ta vahetult enne kella helisemist nagu kott. Polikliinikus oli parem töötada. Terve nädal kella kaheksast viieni. Aga ta oli lubanud suveks haiglasse tagasi minna. Inimesi nappis. Naasmine oli temas mitmel põhjusel kõhklusi tekitanud. Ent lõpuks oli ta nõusoleku andnud. Tal oli hädasti raha vaja ja ühenädalasest puhkusest novembrikuus peab selleks aastaks piisama.

Linnamüüris oleva Kärleksporteni juures jäi ta viivuks seisma. Kaksteist aastat tagasi oli ta ühel päikesepaistelisel, kuid külmal kevadhommikul, kui lained vastu rannakive paiskusid, just siin kihlunud. Siis oli ta õnnelik… või kas ikka oli? Noor plika, ilmselt armunud rohkem armastusse kui mehesse, kellega kihlus. Mees tahtis seda ja tema tahe oli tugev. Ta oli vanem. Teadis paremini. Oli kõiges palju kindlam. Ta ütles, et nad sobivad teineteisega. Tema oli juba toona kõhelnud. Aga nii oli elus paljude asjadega. Ta oli harva oma tahtmistes kindel ja lõpuks tuli ju midagi valida, eks ole? Kui endale elukaaslast ei vali, oled üksi, ja miski ei hirmutanud teda rohkem kui see.

Ta astus Kärleksportenist sisse ja läks mööda Studentalléd kodu poole. Linna peal oli palju rahvast. Enamasti noored, kes tähistasid kooli lõppu. Turistidevooluks ei olnud veel päris õige aeg ja keskajanädal toimub alles augustis, ent soojus oli inimesed oma urgudest välja üksteise seltskonda toonud. Wisby Hotelli ees seisis valges kleidis pruut oma kaaskonnaga. Kõik naersid, rääkisid, kallistasid ja lobisesid. Ilmselt oli pidu olnud tore. Pruut oli väga ilus. Linni südamest käis piste läbi ja ta mõtles Sarale. Pruut oli nii väga kauni ja vastupandamatult vapra, punakasblondide laines juuste ja elavate roheliste silmadega Sara moodi.

Sara toodi nende osakonda tsüstilise fibroosi diagnoosiga. Ravimatu. Ebaõiglane. Iga haigushooga läks tema hingamine hullemaks. Päevad olid täis ravivõimlemist ja tugevaid antibiootikumikuure ja nende vahel oli tal kange tahtmine rääkida. Linn jäi pärast tööpäeva lõppu veel kauaks haiglasse. Sest tahtis seda, tahtis rohkem kui midagi muud. Mitte ainult Sara pärast… see ei olnud mingi ohver. Neist said lähedased sõbrad. Nad käisid koos teatris ja kinos, kuulasid hiliste õhtutundideni muusikat. Vahetasid muljeid, vaidlesid. Vabal ajal ei tohi patsientidega suhelda. See ei ole hea. Kui tahad vastu pidada, tuleb töö ja vaba aeg rangelt lahus hoida. Seda teab iga professionaalne meditsiiniõde. Kuid tunded käivad oma rada. Iga kord, kui Saral halvem oli ja ta osakonda toodi, tundus see isikliku kaotusena. Kõhust käis piste läbi. Enne vastuvõtule tulekut helistas Sara tihti osakonda: „Ei saa enam kodus olla. Mul on jälle palavik.” Hapnikukogus kasvas iga korraga. Nakkused tabasid aina rängemini. Kopsumaht vähenes ja surm vajutas ta põskedele oma pitseri. Ta oli nii noor, ei olnud veel kolmekümmetki täis. Jäänud oli vaid üks võimalus. Kopsusiirdamine. Uued kopsud ja uus elu. Ta pandi ootenimekirja. Lootus oli väike. Nimekiri oli pikk. Kopsud peavad sobima. Doonoreid on vähe ja ootamine omamoodi jube. Ootad kellegi surma, et ise edasi elada. Linn ei tahtnud, et Sara nii halvasti ja masendavalt mõtleks. Kellegi mõttetust surmast võib tulla midagi head, üks osa kehast elab edasi, saab elu anda. Möödusid nädalad ja Sara tegi, mis suutis, et vormis olla. Sõi täisväärtuslikku toitu, tegi trenni, mõtles positiivselt, magas nii kaua, kui sai, puhkas, tegi jälle trenni. Kõik läheb hästi. Peab hästi minema.

Päev saabuski. Uued kopsud olid olemas ja Sara kavatseti lennukiga Karolinska haiglasse viia. Sellest reisist sõltus elu ja surm. Sel öösel jäi Linn Sara juurde haiglasse. Kumbki neist poleks nagunii magada saanud. Paistis täiskuu, palatis olid tuled kustutatud. Hõbedases valguses nägi Linn Sara kahvatut nägu ja tumedaid hiilgavaid silmi. Tema nahk läikis murettekitavalt. Keskööl tõusis palavik. Saral olid külmavärinad. Nägu punetas ja silmad läikisid. Laup pärlendas higist. Sel ööl sai keegi teine ootenimekirjas olija võimaluse elada. Liiga haiget inimest opereerida ei saa. Sara tervis halvenes. Ta jäi kõhnaks. Viimaks oli tal maskis 15 liitrit hapnikku ja ometi ahmis ta õhku, nagu oleks maratoni jooksnud. Ta vaakus elu ja surma vahel, higistas ja võitles nakkusega, mis ei tahtnud järele anda.

Sa pead koju minema, rääkisid Linni kolleegid. Tegelikult on sul vaja magada, et jaksaksid oma tööd teha. Kliiniku juhataja Sam Wettergren vestles temaga pikalt. Ta aimas, kuidas asjad on ja sõnastas selle omamoodi. Tema suus kõlas see nii inetult. See, mis oli hoolimine ja kaastunne. Juhataja ütles otse välja, et Linn peaks töölt ära minema, ja kui ei lähe, kavatsevat ta Linni mujale üle viia. Meditsiiniõel ei tohtivat patsiendiga lähedast suhet olla. Tema kliinikus niisugust asja olla ei tohtivat.

Selle asemel, et oma tundeid Sara vastu argpükslikult eitada, ei kommenteerinud Linn mehe öeldut. Ta ei kavatsenud ohver olla. Kui juhataja talle ultimaatumi esitab, siis vastab tema sellega, mis pole mehele kuigi meeldiv. Temale, kes peaks teistele eeskujuks olema. Piisas vihjest saatuslikule veale, mille mees oli teinud ja mis võis tema karjääri igaveseks kihva keerata.

„Mida sa kavatsed ette võtta?” küsis Sam Wettergren ja Linn nägi, kuidas üle mehe kõrgi näo libises hirm.

„Mitte midagi – kui mind rahule jäetakse,” vastas ta. Esimene raund lõppes tulemusega üks-üks. Kui mees ennast tema asjadesse ei sega, siis tema oma tähelepanekutest kellelegi ei räägi.

„Kas Sara teab midagi sellest uurimusest? Kas sa oled talle midagi rääkinud?”

„Ei, sina oled ju tema arst ja ta usaldab sind. Ma ei taha seda usaldust õõnestada. Ma ei ütle Sarale midagi, kui sina tegeled oma asjadega ja mina omadega.”

Nädala pärast toimus muudatus. Sara sai veel kord terveks ja see oli ime. Palavik läks üle ja hapnikukogust võis vähendada, ent Sara pidi haiglasse jääma. Ta jätkas uskumatu visadusega treenimist. Sõitis jalgrattaga kümneid kilomeetreid, hapnikumask peas, oodates viimast võimalust. Puhkus – liikumine, puhkus, liikumine, ta hoidus täielikult kontaktidest inimestega, kes võisid olla külmetunud või kanda mingit muud nakkust. Linn noomis isiklikult läbi ühe konsulteeriva ülemarsti, kes kavatses Sara palatisse minna, kuigi endal oli nina vesine.

Ja uus võimalus tuli… ühel vihmasel novembriõhtul, kui Linn tööl oli. Ta ei unusta seda õhtut kunagi. Mitte seni, kuni elab. Koordinaator helistas. Ees ootab operatsioon. Uued kopsud on saabunud. Linnile anti juhtnöörid helikopterisõidul kasutatavate hapnikuballoonide kohta, kästi patsient valmis seada ja paberid ära täita. Ta helistas valvearstile. Üle keha värisedes ajas ta Sara üles ja rääkis talle imelisest uudisest. Nad naersid ja nutsid. Hirm ja rõõm uhtusid neist üle nagu murdlained. Nüüd peab kõik punktipealt toimima. Linn arvestas hapnikukoguse välja ja palus kolleegil üle kontrollida. Ta pani kanüüli paika. Kiirabimehed on kohe kohal. „Varsti näeme,” ütles Linn. Nägemiseni! Ta kallistas Sarat. See võis olla nende viimane kallistus, viimane pilk Sarale.

„Ma armastan sind, Linn. Päriselt,” sosistas Sara talle juustesse.

„Mina sind ka. Rohkem kui midagi muud siin ilmas.” Nüüd oli see välja öeldud. Keelatu oli välja öeldud. Ja kuristiku kohale oli sild ehitatud. Võbelev rõõm ja südant pitsitav hirm. Andku see Sarale julgust ja jõudu elamiseks.

Vahetuse lõpuni jättis Linn teised patsiendid unarusse. Tema mõtted olid kogu aeg Sara juures. Oli ime, et ei juhtunud midagi tõsisemat kui see, et õhtused rohud jäid tublisti hiljaks ja mitu patsienti jäi enne unerohu saamist magama.

Kui Linn tol öösel koju jõudis, ei saanud ta und. Ta istus akna all, vaatas väljas sadavat vihma ning palus jumalat, keda ta ei uskunud, et Sara elama jääks. Et operatsioon hästi läheks. Et Sara taluks ravimeid, mis immuunsust pärsivad, et tema organism kopse ära ei tõukaks. Ma armastan sind, Sara. Alles nüüd ütles ta selle iseendale välja. Selle, mida ta südamepõhjas teadis, kuid ei olnud julgenud endale tunnistada. Terve mõistuse vastane. Patsient. Naine. Kuhu see välja viib? Ei, magada ta sel öösel ei saanud. Mitte silmatäitki.

Imed sünnivad, kui neid oodata, miraaklid võtavad natuke rohkem aega, nagu võlurid tavaliselt ütlevad. Algul ei tundnud nad teda ära. Osakonda sisenes kergel sammul suveseelikus ja lahtiste, laines punakasblondide juustega õitsev noor naine. Tema silmad särasid ja naeratus oli nagu päike.

„Sara! Kallis Sara, luba, ma vaatan sind! Fantastiline! Ei mingit hapnikku.” Linn ei suutnud oma rõõmu kellegi eest varjata. Ja Sam jättis nad tol päeval rahule.