Читать книгу Võõras lind - Anna Jansson - Страница 5

Õhtupoole sõitis Ruben autoga Klinte kalmistule, et haudadele lilli viia. Harilikult käis ta seal jalgrattaga, ent ta kere valutas. Küllap oli ilmamuutust oodata.

Müüri alla oli olnud maetud reederite suguvõsast pärit Klinteby omanik J. N. Donner. Kuid ta ei leidnud kalmistumullas rahu ja Klinteby hobused tõrkusid sealt möödumast, nii viidigi surnukeha ilusasse parki, mis mõisa juurde kuulus. Surnuaia pimedal põhjapoolel puhkasid teise sordi kodanikud: enesetapjad ja vabausulised. Vanadusse või haigustesse surnud luterlased ja õige õpetuse järgijad tohtisid puhata päikesepoolsel küljel. Järelikult olid baptistikogudusse kuulunud vanaisa ja vanaema hauad põhjapoolsel küljel. Rubenil oli kombeks juhust kasutada ja vanaisa Runega mõni sõna juttu ajada. Vanaema oli alati olnud reserveeritum, kuid vestlused vanaisa Runega ei tarvitsenud sellepärast ilmtingimata lakata, et ta teispoolsuses oli. Ta oli alati hea kuulaja olnud.

„Bensiinihind on jälle tõusnud. Sa keeraksid ennast hauas ringi, kui teaksid, mis see nüüd maksab, ja ometi tangitakse ja sõidetakse autoga. Peab ju. Tegelikult oleks mul vaja uued püksid osta, aga selle jaoks ei ole raha. Kas tead mis, vanaisa, jumala eest, tangid või palja persega, sest bensiini peab sul olema.” Kõnekas vaikus oli piisav vastus. Ruben pani kimbu ussikeeli teravatipulisse vaasi ja lentsis üle tee surnuaia teise ossa, mis asus Klintebergeti all. Seal oli rohkem päikest, ometi oli Rubenil kõhe ja külm. Siin puhkasid tema ema Siv Nilsson ja väike Emelie, kes suri aasta pärast Eriku sündi. Rubenil oli ähmaselt meeles õhukese roosa riide pilvedesse mähitud korvis kisendav pamp. Paar siputavaid jalgu ja pitsidega müts, mis peaaegu terve tillukese näo ära varjas.

Vanamehetoi oli vanadekodus omaenda maailmas, kus Siv oli köögis kuuldeulatuses ja kohvikann podises pliidil. Kell viis tahtis ta üles tõusta ja lehmi lüpsma minna, kuid jäi tänulikult magama, kui öövalves olevad töötajad lubasid selle asja oma peale võtta. Ja kui talle kohvi voodisse viidi, kuigi tal ei olnud sünnipäev, arvas ta, et on taevariiki jõudnud. Jah, mitte päriselt, aga peaaegu.

„Nojah, kuule, ema, kas sul on meeles, kuidas sa tahtsid minuga Angelast rääkida?” ütles Ruben ja pani käe raskelt hauakivile. „Sellest on nüüd viiskümmend aastat möödas ja see oli minu elu kõige hullem päev.” Ruben istus haua äärde murule ja toetas pea vastu kivi. Ta tundis ennast äkki nii rammetuna. Kindel see, et talle hakkab külmetus kallale kippuma, kurgus oli sihuke tunne. Arvatavasti oli tal palavik. Nädalavahetusel toimuva kirjatuvide võistluse peale mõeldes oli asi kehv. Nende kiirete noorte tuvidega, kelle ta oli välja valinud, oleks tal üsna hea lootus seekord rändkarikas ära võita. Ta istus ja pani silmad kinni ning mälestused Angelast ründasid teda täie jõuga. Kõhulihased tõmbusid kaitseks pingule. Ta tundis laugude taga kipitust ja laskis mõtted ning pisarad vabalt voolama. Ta oli kindel, et palavik teeb ta nõrgaks ja härdameelseks. Muidu ta nii ei teeks, ei istuks ega luristaks nina seal, kus inimesed teda näha võivad.

Jaanilaupäeva õhtust alates oli Angela kuidagi muutunud. Rubenil oli raske seletada, kuidas. Tüdrukul oli kombeks elu ja surma ja kõige mõtte üle pead murda, kuid pärast mootorrattaõnnetust oli asi hullem kui kunagi varem.

„Inimesele antakse ainult üks elu ja nii palju valikuvõimalusi. Kuidas inimene teab, et tema valik on õige? Ma pean silmas seda, et ta pärast ei kahetseks, kui on liiga hilja.” Ruben ei teadnud, tema mõtted ei olnud kunagi neid radu mööda liikunud. Kõik oli ju niigi hästi. Tõused hommikul üles, teed oma töö ära, ja kogu lugu.

Angela oli Klinteby konservivabrikusse tööle saanud, ja õhtuti, kui Ruben jalgrattaga teda vaatama tuli, tahtis ta ainult magada. Kuid nädalavahetustel, kui ta vaba oli, võis juhtuda, et nad sõitsid ratastega Björkhagasse või Toftasse suplema. Angela ei pakkunud enam suudlusi ega silitusi. Näis, nagu oleks võluvägi pärast sadamasillal naljatlemist kaduma läinud, ja Ruben ei teadnud, mida teha, et seda tagasi saada. „Me oleksime võinud surma saada, Erik ja mina,” lausus Angela ikka ja jälle. „Mõtle, kui oleksimegi saanud … kui me oleksime tõepoolest surnud … ja praegune elu ei ole päriselu, vaid miski, mida me lihtsalt edasi teeskleme, sest surm on nii jube. Mitte olemas olla, see ajab mulle hirmu peale. Kas sa saad aru, Ruben? Kas sa saad mu jutust aru? Aga kas sa ei arva, et võib-olla saab inimene elada paralleelset elu? Mulle meeldib see mõte, sest siis ei ole ju vaja valida ja siis ei saa midagi valesti minna. Mitu paralleelset elu nagu puu hargnevad oksad, taipad?” „Eeei, aga ma kuulan ikkagi hea meelega,” vastas tema ja püüdis tõtt rääkida ning ometi meele järele olla.

Nad ei suhelnud mitte nagu armastajad, vaid rohkem nagu sõbrad või nagu õde ja vend. Seepärast oli Ruben imestunud, kui Angela ta ühel õhtul oma tuppa kutsus. Tüdruku pilgus oli midagi. See õhtu ei olnud niisugune nagu tavaliselt.

„Kedagi ei ole kodus,” ütles Angela. „Nad ei tule enne, kui homme õhtupoolikul.” Hämmastava enesestmõistetavusega hakkas ta Rubeni nähes lahti riietuma. Too seisis nagu kivikuju ja vahtis tüdrukut. Kui ta džempri üle pea tõmbas ja selle all ei olnud rinnahoidjat, ei teadnud Ruben, kuhu silmi peita. Angela astus seelikust ja aluspükstest välja ning vaatas tõsise näoga Rubenile otsa. Ta ei olnud kunagi kaunim olnud ega kunagi kurvem välja näinud kui sel hetkel. Ruben julges vaevu hingata, veel vähem ennast liigutada. Angela võttis tal käest kinni. „Tule.” Nagu unenäos järgnes Ruben talle voodisse. Ta kohmitses oma särginööpide kallal ja Angela aitas teda. Kui halvatus üle läks, armatsesid nad meeletult. Kogu mängulisus oli kadunud. Angelas oli mingi nälg, mingi pöörasus, niisugune nagu siis, kui inimene armatseb, et surma eemal hoida.

„Kui palju sa mind armastad?”

Ruben suudles ja silitas tüdrukut, et too taipaks, et ta armastab teda rohkem kui elu ennast, rohkem kui midagi muud või kedagi teist. Sõnu ei olnud tal iialgi olnud, tema jutt oli ta kätes. Ta lootis, et sellest piisab. Nutt tuli nii ootamatult. Angela nuttis ja tema lohutas sõnatult. Kas ma tegin midagi pahasti? Ta ei suutnud küsimust esitada ega saanud vastust, siis mitte.

Vastu hommikut oli ta ilmselt tukkuma jäänud ja avastas ärgates, et Angelat ei ole tema kõrval voodis. Tema lõhn oli linades alles. Väljas oli valge, ent kell ei olnud rohkem kui veerand seitse. Tualettruumi uks oli lukus ja ta kuulis, et Angela nuuksub ja oksendab seal.

„Angela, kas sul on paha olla?” Ta kuulis Angela kiledat ja õõnsat naeru, seejärel tulid nuuksed. „Kuidas on? Kas ma saan midagi teha? Angela, tee uks lahti.”

„Mine koju, ma tahan rahus olla.” Ja ikkagi ei saanud Ruben mitte millestki aru, enne kui õhtul hiljem, kui ema Siv ta kõrvale kutsus, et öelda seda, mida öelda tuli. Ta lükkas juuksed näolt kõrvale, silus põlle ja ajas selja sirgu nagu tal kombeks oli, kui oli vaja ennast mingi raske asja ees kokku võtta. Ta oli nii tõsise näoga, et Rubenil tuli hirm peale, tema hääl oli rabe ja kuiv nagu mullused oksad.

„Ma rääkisin Angela emaga.”

„Jah.” Ema pilgus oli midagi, mis sundis Rubenit häbelikult silmi maha lööma.

„Nagu sa kindlasti tead, ootab Angela last.”

„Mida?” See mõte pani pea ringi käima. Ei olnud võimalik, nad olid ju alles…

„Angela sõidab õhtuse laevaga mandrile. Eriku juurde. Erik on lapse isa. See juhtus jaanilaupäeva õhtul, kogemata. Erik peab ikkagi oma teo eest vastutama ja nende eest hoolitsema.”

„Mida põrgut!” Ruben kargas toolilt püsti, nii et see pikali kukkus. „See raibe.” Polnud see ajupõrutus tal siis nii hull ühtigi, kui ta sai Angelale ligi litsuda… „Ma tapan ta ära. Ma löön ta maha…”

„Võta aru pähe, Ruben. Angela oli asjaga päri ja ta on otsustanud mandrile tema juurde minna. Ma aimasin, et sul on teistsugused lootused olnud, aga elus ei lähe alati nii, nagu tahad. Küllap sa leiad endale varsti uue toreda tüdruku…”

Rohkem Ruben ei kuulnud, enne kui oli sunnitud toast välja tormama, et nägu katki ei läheks. Ta pidi saama rahus olla. Pidi pääsema ema kaastundliku pilgu eest, mis valu veel hullemaks tegi. Ta jooksis läbi aleviku, kirikust mööda, ega peatunud enne, kui eksis ühele Buttleskogeni rajale. Seal vajus ta samblale kokku ja tõmbas põlved lõua alla, et vaigistada krampi kõhus. Ta püüdis selgelt mõelda. Angela sõidab õhtuse laevaga. Veel saaks ta seda takistada. Võib-olla saaks ta veel Angelat veenda, et ta siia jääks. Kas ta tahtis, et Angela jääks pärast seda, mida too teinud oli? Jah, kui tüdruk kahetseks ega sõidaks mandrile Eriku juurde, võiks ta talle andestada ning tema ja lapse enda juurde võtta. Aga ainult siis, kui Angela otsustab siia jääda ja ei kohtu enam kunagi Erikuga. Ta peab jõudma Angelaga rääkida enne, kui laev välja läheb. Peab. Kuid Buttleskogen ei ole niisugune nagu teised metsad. Kui see kellegi oma rohelisse rüppe püüab, et lase ta teda nii kergesti minema. Ruben ei teadnud, kui kaua ta oli ringi ekselnud ja püüdnud ilmakaari ära arvata. Kui ta paari tunni pärast Alskogi juures tee peale jõudis, oli kogu lootus otsas. Ainus, mis alles jäi, oli viha ja ajapikku kibestumus.

Peale Angela ei olnud kunagi kedagi teist olemas olnud. Ja ei tulnud ühtegi teist toredat tüdrukut, kellega ema oli püüdnud teda omal kohmakal kombel lohutada. Möödunud viiekümne aasta jooksul oli tal oma vennaga ainult üks lühike jutuajamine olnud. „Kui sa koju tuled, Erik, löön ma su maha. Et sa teaksid.”

Räägiti, et Erik avas oma advokaadifirma ja et tal läks hästi. Siv käis mitu korda aastas mandril neid ja oma väikest pojatütart Mikaelat vaatamas. Räägiti ka, et Angela oli oma närvide pärast sanatooriumis, et ta sai elektrišokke ja keeldus rääkimast. Seda pajatas Sonja Cederroth. Ei võinud teada, kas see oli tõsi või ei. Ruben oli Sonjale väga selgelt mõista andnud, et ta ei taha Angelast enam sõnagi kuulda, ja Sonjal oli olnud piisavalt oidu vait olla. Aitas nendestki juttudest, mis nagunii tekkisid. Ruben hoidus kõrvale, otsekui oleks see tema häbi, sest polnud kedagi, kes oleks võinud seda jagada. Kui ta oleks midagi väärt olnud, poleks Angela ära läinud, eks ole?

„Muidugi tundsin ma Erikust puudust, ema. Selge see, et tundsin. Ma kaotasin ju nad mõlemad. Aga kui ma oleksin lasknud neil saarele tulla, otsekui midagi ei oleks juhtunud, oleksin mõistuse kaotanud. Kas see oleks parem olnud?”

Kui Ruben auto õue tamme alla parkis ja välja ronima asutas, oli tal tunne, et kogu jõud on otsas. Ta jäi hetkeks avatud uksega autosse istuma ning ilmselt tukastas, nägu vastu rooli, sest ärkas valju signaali peale. Unesegase pilgu tõstnud, nägi ta Berit Hoast teisel pool tara lehvitamas. Küllap arvas Berit, et ta tuututab temale. Nii ta võis ju arvata. Ruben lõdises, kui kõrvalhoone poole sammus, et tuvilas õhtune talitus ära teha. Natuke vara küll, aga ta pidi vaatama, et voodisse saab. Trepp võttis ta hingetuks. Ta hoidis kõvasti käsipuust kinni ja astus ühe astme korraga. Kõige ülemisel astmel pidi ta tükk aega seisma ja hinge tõmbama. Rinnus oli valu. Söödakühvel oli kadunud. Ruben võttis kahe peoga nisuteri ja läks siis esimese pesa poole, kuhu ta oli valgevenelasele aseme teinud. Kühvel oli seal. Ta oli akna alt surnud tuvi avastanud, kühvli maha pillanud ja linnu õue viinud. Nii oli. Peod täis, lähenes ta Sir Tobyle ja nägi kohe, et tuvi pole terve. Linnu silmad olid tuhmid, suled puhastamata ja sassis. Paanikaga oli sama lugu. Ka tema ei näinud kõbus välja, pealegi oli tal kõht lahti. Ruben võttis taskust käkras taskurätiku ja nuuskas nina. Asi oli halb. Aasta suurim noortuvide võistlus oli tulekul ja tema võistkonda oli tabanud haigus. Ometi olid linnud vaktsineeritud, kuigi ta ei osanud paugupealt öelda, mille vastu. Cederrothil oli pudel kaasas olnud. Süstlad ja nõelad olid ikka veel puuride kõrval kapisahtlis. Hull lugu küll. Kui ta loomaarstile helistaks, jõuaks kuuldus teiste klubi meeste kõrvu ja tal keelataks ilma pikema jututa oma tuvidega võistlusel osalemine. Olukord tuleb mingit muud moodi lahendada. Diskreetselt. Ruben istus akna alla taburetile, toetas lauba vastu seina ja mõtles. Berit Hoas oli õues ja korjas pesu kokku. Oma lõheroosad aluspüksid oli ta köögirätikute alla riputanud, nii et keegi ei näeks, et ta on neid pesnud. Lõheroosa – mihuke jõle värv. Ruben kõkutas omaette naerda. Ka Berit ei olnud abielus olnud. Pole ka ime, kui inimesel nii vägev aluspesu on. Seal pole kohta kergemeelsusele ja häbitule edevusele. Ruben oli tuvilast oma vaatluskohast näinud alussärke ja korsette tuules lehvimas ja need olid vähemalt sama pelutavad kui lõheroosad säärega aluspüksid. Loomulikult olid Beritil ka oma head küljed. Ta ei rääkinud tühje jutte ja oli abivalmis. Kui ta Beritilt nõu küsiks? Ruben võttis mobiiltelefoni. Ta ei kasutanud seda kuigi sageli. Klahvid tundusid ikka veel harjumatud. Telefon oli tal rohkem sellepärast, et teistel kirjatuviklubi meestel oli.

„Berit Hoas,” ütles naine ja Ruben vastas „Ruben” ning ladus siis oma mure lagedale.

„Ma arvan, et neil on rohtu vaja, aga minu meelest on riskantne loomaarstiga rääkida. Kas sinul pole kodus midagi? Midagi kanget?”

„Kas sa mõtled penitsilliini? Ma usun, et mul on ühes pudelis seda natuke järel sellest ajast, kui mu õel angiin oli. Ta ei saa tablette neelata, ja siis anti talle vedelat rohtu, aga see oli nii jäleda maitsega, et ta jättis kuuri pooleli, kui enesetunne paremaks läks. Ma sain ülejäänu endale, juhuks, kui ta oleks mind nakatanud, siis kui ma seal käisin. Aga mul ei läinudki seda tarvis.”

Ruben naeratas ja palavikust hoolimata tundis ta ennast selle hea uudise peale päris hästi. „Kui sa saad mulle seda vedelikku laenata, oleksin sulle igavesti tänulik.”

„Oled sa kindel, et on hea tuvidele penitsilliini anda? Ma mõtlen seda, kas loomadele ja inimestele võib ühte ja sama rohtu anda?” Beriti häälde ilmus mingi uus karmus ja nõudis vastust, see oli koolmeistrihääl, mis ei olnud Rubenile kunagi meeldinud.

„Kindla peale. See ajab asja ära küll. Mis sa arvad, kas sa saad pudeli mulle tuua? Ma olen seni tuvilas.”

Kui arstirohi süstlasse tõmmata ja nõel ära võtta, saab seda tuvile nokka tilgutada, täpselt nii, nagu Angela toitis tuvi, keda kull oli rünnanud. Angela, Angela, Angela. See asi ei kõlba kuhugi. Ta peab nüüd need lollused lõpetama ja muude asjade peale mõtlema. Ruben kratsis habemetüügast. Muidugi oli ta unustanud habet ajada.

„Eile käis siin üks maalimüüja,” ütles Berit, kui ta puhkides trepist üles ronis. „Kas ta käis sinu juures ka?”

„Ei.” Ruben ei olnud terve eilse päeva jooksul mitte ühtegi inimest näinud. Hommikupoolikul käis ta sadamas lesta ostmas. Aga pärast seda oli kodus. „Mulle ei meeldi, kui igasugused siin ringi luusivad. Peab vist hoolikamalt uksi lukustama.”

„Minu meelest oli see nii kurb,” lausus Berit. „Ta ei osanud sõnagi rootsi keelt, aga tal oli silt, kuhu oli inglise keeles kirjutatud, et tal on raha vaja, sest tema pojale on uut neeru tarvis. „Kidney” on ju neer?”

„Ei mina tea. Mulle ei meeldi, et nad raha manguvad. Kas tal tööd ei ole?” Ruben pomises pikalt omale nina alla, oodates, millal Berit trepist üles jõuab.

„Ta maalib pilte. Päris ilusaid pilte, seal on meri ja pilliroopuhmad ja paadid ja…”

„Kas sa ostsid ta käest maali? Siis hakkab neid siia voorima, selles võid kindel olla.”

„Mul oli temast kahju. Kujuta ise ette, kui sul oleks haige poeg ja tal oleks uut neeru vaja. Kujuta ette, Ruben. Siis teeks inimene kindlasti ükskõik mida, et raha kokku saada.”