Читать книгу Elamata elud - Argo Järve - Страница 6

Kõik sai alguse sellest, kui ma kohtusin Stefiga. Stefan oli diiler. Enesekindel mees, kes armastas luksust, kalleid riideid ja edevaid ehteid. Esmakordselt nägin teda ühes kesklinna baaris. Ega ma teda otseselt ei tundnudki, ta oli lihtsalt üks paljudest ühe mu tuttava tuttavatest. Esimesel kohtumisel ei meeldinud Stefan mulle mitte üks raas. Ta tundus liiga ülbe ja minu suhtes kahtlustav. Ta oli selline kergelt paha poisi maiguga. Lakutud soeng, efektsed tätoveeringud, seljas poolpikk nahkmantel ning kaelas pöidlajämedune kuldkett. Sõitis tumendatud klaasidega uuema malli mersuga.

Elas kuuldavasti heas linnaosas, omaette, luksuslikult sisustatud hiigelsuures korteris.

Esimest korda temaga seal baaris kohtudes ei vahetanud me omavahel vist rohkem kui kolm sõna. Minu mäletamist mööda oli see nii:

“Tere, kuidas kärab?”

Ja see oligi kogu õhtu jooksul kõik, mina olin nende kamba jaoks veel täiesti võõras ja tühine putukas. Vähemalt mõnda aega veel. Sattusin nende punti täiesti juhuslikult. Olin oma töökaaslasega linnas aega surnuks löömas, kui ta uhke mobiiltelefon helises, sellel ajal oli selline asi suur luksus ja igal mehel seda juba polnud. Ragnar vastas lühidalt ja kui oli mobla tasku pannud, ütles mulle, et peab ühe asja korda ajama ja kui ma tahan, võin temaga kaasa minna ning piiluda musta äri telgitagusesse maailma. Pidagu ma seal ainult suu kinni. Tuleb aeg, siis võivat ehk ka mina äris kaasa lüüa. Millises, jäi mul esialgu segaseks.

Istusin tollel minu jaoks sootuks uue tee avaval õhtupoolikul koos mingite Ragnari tuttavatega igavlevalt kõrtsis laua taga ja luristasin läbi kõrre odavat kokteili – Scottich Leader koolaga.

Mulle nad tookord erilist tähelepanu ei pööranud, ajasid omi asju. Rääkisid poolihääli, ega ma kõike kuulnudki, aga jutt käis kindlapeale mingist narkolaadungist, mis pidi lähiajal linna saabuma. Stefan tundus olevat selle kamba tähtsaim nina. Teised kuulasid teraselt ja noogutasid heakskiitvalt oma peanuppusid, kui ninamees midagi range olekuga seletas.

Järgmine kord vahetasime Stefaniga juba rohkem lauseid ja kolmandal korral võis meievahelist kahekõnet juba tubliks jutuajamiseks nimetada.

Möödus mitmeid nädalaid ja kuid, ilma et me tutvus oleks kuhugipoole arenenud ja ka minu roll selles pundis polnud muutunud: ikka veel võõrastati ja vahel koguni kästi natukeseks eemale minna, kui nad midagi organiseerisid ja arutasid.

See solvas mind pisut, kuid surusin oma uhkuse alla – tahtsin ju nii väga samuti nende hulka kuuluda…

Ühel päeval aga muutus kõik minu jaoks jäädavalt. Olime taas baaris aega surnuks löömas ja konjakit limpsimas, kui äkki kutsus Steff mu kõrvale ja küsis keerutamata:

”Tuve, kas kokat tahad proovida?“ Vastust ootamata jätkas ta äraolevalt: ”Mina igatahes lähen ja tõmban paar triipu, teeb olemise heaks. Kui tahad, tule kaasa.”

Ma ei kõhelnud hetkegi ja noogutasin nõusolevalt. Läksime sellesama baari räämas tualetti.

Steff vaatas vilksamisi kogu ruumi üle, astus ühte räpasesse, nõmeda mürkrohelise värviga lohakalt ülevõõbatud kabiini ning võttis taskust kilekotikese valge pulbriga. Seda kraami oli seal minu silma järgi vähemalt mitukümmend grammi.

Ma teadsin, et selline kogus maksab roppu raha ja sedagi, et triipu tõmbavad väga paljud kuulsad loomeinimesed – näitlejad, muusikud, kunstnikud… ja loomulikult pahad poisid kõiksugu märulifilmides. Külm higi tõusis millegipärast otsaette ja kerge kananahk tuli ihule.

Seda kraami müüdi kuuldavasti vähemalt sada dollarit gramm või vastavas väärtuses kroonide eest, olenevalt kliendist ning kogusest, ja see polnud sugugi väike raha, eriti minusuguse madalapalgalise jaoks.

Steff käskis mul uksel valvet pidada ja rullis tagataskust võetud rahatähest oskuslikult torukese. Tõmbas siis taskust välja väikese peegli ja raputas läbipaistvast kotikesest ettevaatlikult, kuid kindla käega sellele pisikese lumivalge kuhjakese, vedas harjunud liigutusega pangakaardiga piki peeglit triibu ning tõmbas sellest pool ühte ninasõõrmesse. Ootas hetke ja tõmbas ülejäänud koguse teise sõõrmesse. Nuusatas mõned korrad naljakalt õhku ning pühkis ninaaluse puhtaks. Olin seda protseduuri varem näinud ainult filmides. Loomulikult oli see minutaolise kolkast pärit algaja „elumehe“ jaoks põnev ja uudne. Ja aeg oli selline segane, erinevad jõugud paugutasid pimedatel tänavatel püsse ja tegelesid arvete klaarimistega.

Lokkas kuritegevus ja prostitutsioon, must äri tagas ihaldatud elujärje. Ajalehed ja televisioon pasundasid pidevalt arveteklaarimisest, autopommidest, tapmistest. Suurlinna elu tundus mulle nagu ulmelises ja põnevas gangsterifilmis. Õhk oli paks pingetest, põnevusest ja püssirohulõhnast. Vähemalt paistis see niimoodi minuvanustele üksinda uitavatele nolkidele, kes kangesti tahtsid kuuluda kuhugi jõuku või niinimetatud maffiasse.

Tegelikult ei olnud Eestis mingit maffiat kunagi olnud ega olnud ka tollal. Olid vaid kuritegelikud rühmitused teistest endistest liiduvabariikidest ja nende kohalikud käsilased, kes liikusid linnast linna, tumedate varjudena nagu mustad kaarnad, ja neid kamandasid isehakanud ristiisad. Üks julmem kui teine. Narkoäri kinnitas tänavatel aina tugevamalt kanda. Püstolid paukusid ja inimesed kadusid. Jäädavalt.

Steff raputas peeglile uue koguse kraami ja vedas kaardiga kiiresti kaks peenikest triipu.

“Säh! Tule tõmba sisse. Tee ometi siva!” kamandas ta ja vaatas ise närviliselt ukse poole. Õpetas, kuidas asi täpselt käib ja läks ise vetsu välisukse juurde valvesse.

Väriseva käega sättisin juba varem rulli keeratud rahatähe ninasõõrmesse ja surusin sõrmega teise ninapoole kinni. Tõmbasin paar korda oskamatult sissepoole. Tundsin, kuidas kibe pulber seestpoolt nina kõrvetas. Ajas läkastama ja pisarad tükkisid silma. Asetasin rullis rahatähe teise sõõrmesse ning kordasin püüdlikult protseduuri. Silmad võttis juba päris vesiseks. Pühkisin varrukaga kärmelt ninaalust, silmad pisaraist kuivaks ja astusin kabiinist välja. Stefi võttis mu käest peegli, niisutas sõrme ja tõmbas sellega vilunult üle peeglipinna. Hõõrus siis sõrmega igemeid ja pesi peegli voolava vee all kähku puhtaks. Pani selle põuetaskusse ja ütles: “Varsti laksab korralikult, ma lähen ees välja, sa passi siin natukene aega ja tule alles siis.”

Noogutasin pead, silmad vesised, ja astusin räpase kraanikausi juurde.

Steff avas aeglaselt ukse ning hiilis nagu pahandust teinud kassipoeg peldikust välja. Vaatasin peeglist oma kergelt punetavat nägu ja loputasin selle jahutava külma veega kiirelt üle. Kuivatasin näo juba ammu kulunud ja üpris viletsa väljanägemisega T-särki ning kõndisin ükskõikset nägu tehes tagasi baari. Pea sumises, järsku oli erakordselt kerge olla.

Kogu maailm tundus nii tühine ja halenaljakas. Istusin toolile ja jäin ilmselt totralt irvitava ilmega vaatama teisi lauasistujaid. Tundsin, kuidas sülg suhu voolas, ja äkki tuli suur tahtmine rääkida, rääkida ja aina rääkida.

Absoluutne mölapidamatus ja eufooria tekkis kõige ümbritseva suhtes. Pakatasin energiast. Väsimus oli kui peoga pühitud. Suu kuivas pisut ja seepärast tõusin ning suundusin baarileti poole. Uut kokteili tellima minnes oli tunne, nagu ei kuulaks jalad enam sõna ja et kõnnin nagu toonekurg. Sõrmedega vastu letti trummeldades teatasin sõnu pudistades kiirelt oma joogisoovi. Baarmen vaatas mind mitte just sõbralikult ja pobises endale midagi nina alla. Mõtles ilmselt endamisi, et ma olen üle joonud jaaniuss või midagi sinnapoole, aga see ei häirinud mind absoluutselt. Haarasin letilt klaasi ja viskasin baarmenile mõned kortsus rahatähed. Ma isegi ei vaadanud, palju seal seda oli, niivõrd kiire oli lauda tagasi minekuga. Nüüd tundsin ennast juba tähtsalt ja tõelise kambajõmmina ning teistega võrdsena.

Sellestsamast võrdsusest saigi minu allakäigu algus, millest ma ei saanud aru enne, kui olin päris põhjas, ning endised sõbrad kes hukkunud, kes lihtsalt hoidsid minust eemale nagu marutõbisest penist, ja ka lähedased olid mulle käega löönud. Lähedaste all mõtlen oma vanemaid, kes minu käekäigu vastu absoluutselt huvi ei tundnud ja ka mina olin nendega läbikäimise lõpetanud, sest meil polnud üksteisele midagi öelda ega pakkuda. Suhete parandamiseks polnud kahjuks enam aega antud. Sedagi mõistsin ma alles hiljem.