Читать книгу Elamata elud - Argo Järve - Страница 7

Ärkasin järjekordsest pohmelusest ühes odavas hotellis, kuskil äärelinnas. Voodisse olin jõudnud alles varavalges. Vaatasin silmi kissitades toas ringi ning püüdsin ähmaselt meenutada eilseid sündmusi.

Sündmuste virr - varr käis silme eest läbi nagu kinoekraanil. Tõsi küll, üksnes jupiti, kuna kõike ei suutnud ma hetkel kuidagi meenutada. Pea lõhkus meeletult ja ega ma tahtnudki eriti kohe mälestustega tegelda. Õhtu oli olnud raju nagu alati. Ööklubid, narko ja naised ei puudunud sellestki ööst. Pärast seda, kui olin Stefiga nii-öelda vennastunud, möödusid mu päevad pidevas möllus. See oli nagu rikkis karusell, mis pöörles aina kiiremini ega lasknud mind sealt enam maha.

Jõudsin veel vaevu tööl käia. Õnneks oli mul vahetustega töö, olin nimelt turvamees ja seega oli mul alatihti kaks-kolm vaba päeva jutti. Just need töövabad, niinimetatud hingamispäevad, möödusid linna peal klubides ja kahtlastes seltskondades tuuritades. Aeg - ajalt usaldas Steff minu kätte hoiule väiksemaid koguseid „kaupa“ ja mõnikord toimetasin hoolikalt suletud pakikesi tema palvel ka mingitele inimestele edasi. Steff andis mulle selle eest paaril korral justnagu muuseas rahanutsaka, mis mitmekordselt ületas mu haleda kuupalga.

See kõik oli nii uimastavalt magus ja kütkestav ning pani mind, noort meest, mõtlema, et mis kuradi pärast ma üldse tööl käin.

Muidugi ei mõelnud ma tollal valgest pulbrist kui hukatust külvavast meelemürgist ning oma tegevust ei pidanud ma sugugi ebamoraalseks või mingil määral kahjulikuks. Selle laastavast mõjust nii igale üksikule inimhingele kui kaudselt kogu ühiskonnale polnud mul siis tegelikult aimugi. Kõik oli lihtsalt nii kuradi lõbus ja tulus – aitasime ju vaid nõudlust rahuldada. Ja muidugi pidasime endid tollal ka kõvadeks meesteks.

Steffi teadsid paljud võtmeinimesed ja klubide uksed avanesid tema ees iseenesest, järjekorras seismata. Ükskõik kuhu me temaga läksime, teda tunti ja ilmselt kuigivõrd ka kardeti.

Loomulikult tundsin ka mina end tema seltskonnas tähtsana. Me olime justnagu kokku kasvanud. See lihtsalt oli nii. Vähe oli neid päevi, mil ma temaga üldse ei kohtunud või läbi telefoni ei suhelnud.

Ja nii mõnigi kord, kui ilma temata sihitult linnas kolades kuhugi tuttavasse baari või restosse astusin, tervitasid paljud tema nii-öelda äripartnerid mind vaat et pisukese lugupidamisega.

Seinalt tuge otsides komberdasin aknani ja keerasin ruloo täiesti alla. Mõne hetke pärast võisin silmad juba täielikult avada ja tualetti minna. Väikeses räpasevõitu ruumis oli vana vann, praguline peegel, paar kulunud väljanägemisega riiulit ja mõranenud jalaga pott. Tõstsin kaane üles ning soristasin kergelt tuikudes poti mustavasse sisemusse. Iiveldama ajas. Puhtusele poldud siin odavas ja kopitanud haisuga hotellis igatahes eriti rõhku pandud.

Imestasin endamisi, kuidas küll olin sellisesse urkasse sattunud. Tavaliselt, kui ma koju, see tähendab oma üürikorterisse ei jõudnud, ööbisin ikka paremates kohtades. Loputasin külma veega nägu, läksin tagasi tuppa ja istusin voodiservale, vaatasin ringi ning tõusin uuesti. Kobasin taskuid, kõik tundus korras olevat, haarasin põrandal vedeleva nahktagi ja väljusin toast. Mul polnud ikka veel aimugi, kus ma tegelikult viibisin. Kõmpisin ettevaatlikult trepist alla ja nägin portjeed.

“Hommikust, kas ma võlgnen veel midagi?” küsisin mind mitte lihtsalt tähelepaneliku, vaid lausa uuriva ilmega vahtivalt mehikeselt.

“Ei. Teil on kõik makstud. Soovite taksot?” vastati leti tagant. Ilmselt oli sama tegelane olnud siin ka minu saabudes, sest ta isegi ei küsinud, millisest toast jutt käib.

“Pole... vaja“ ühmasin aeglaselt ja väljusin hotellist.

Tiirutasin üsna kaua mööda tänavaid, enne kui taipasin, kus olen.

Pea hakkas tasapisi selginema, kuid enesetunne polnud kiita. Istusin ja toibusin sadama lähedal pargipingil ligi tund aega, enne kui otsustasin lõpuks koju minna.

Astusin sõidutee äärde ja viibutasin taksole, mis kiirelt lähenes ning teenistusvalmilt mu kõrval peatus. Avasin tagumise ukse ja pugesin auto sisemusse.

“Kuidas elu läheb, Tuve, kas koju?” küsis taksojuht. Võpatasin ja vaatasin juhti pingsalt. Ent taksisti nägu ei meenunud mulle kuidagi ega kuskilt. Ju oli ta mind ennegi koju toimetanud.

“Läheb kah. Jah, ikka koju,” vastasin ning püüdsin asjatult veel meenutada, kust küll ma seda meest tean. Taksojuht rääkis vahetpidamata, küll kehvast ajast ja oma kodusest elust. Heitis aeg - ajalt pilke peeglisse, justkui veendumaks, kas ma teda ikka kuulen, ning jätkas oma monoloogi, sest ma suutsin vastata üksnes noogutuste või pearaputustega. Jäin mõttes selle juurde, et ju ta oli mind ennegi sõidutanud.

Pool tundi hiljem peatus takso mu elukoha ees. Maksin arve ja väljusin kiirustades autost.

Võtsin oma pisikeses üürikorteris mõnuga vanni ja heitsin päevinäinud, kuid puhta pesuga voodisse pikali. Tundsin end äravaevatuna, justkui oleks minuga palli mängitud. Kõik kondid ja kohad valutasid. Olin olnud kindel, et niipea kui koju jõuan, lähen vanni ja seejärel jään magama nagu imik, kuid see ei õnnestunud.

Tõusin ja läksin ohates poolpimedasse kööki. Seal oli akna ette kinnitatud ruloo alati suletud. Mulle ei meeldinud liigne päevavalgus ja uudishimulike pilgud, kes tänavalt sisse võisid vaadata, tegemist oli ikkagi esimese korrusega. Kardinaid polnud ma siia jõudnud veel soetada.

Avasin vana, kägiseva uksega külmiku ja võtsin riiulilt pooltühja mahlapaki. Rohkem seal midagi polnudki. Klaasi ei viitsinud ma otsida, vaid valasin jahutavat tomatimahla otse pakist oma valusasse ja põletavasse kurku.

Ahnelt neelates tegin pakile põhja peale ja pühkisin suu käeseljaga puhtaks. Virutasin paki vandudes seina ääres seisvasse inetusse prügikasti ja istusin põrandale maha. Suitsuhimu oli suur, aga ühtegi sigaretti ei hakanud silma.

Ohanud ja end vaevaliselt taas püsti ajanud, kõndisin elutuppa, kohmitsesin äsja ostetud Hugo Bossi nahktagi taskutes ning leidsin kortsunud Marlboro paki. Süütasin väriseva käega sigareti ja ohkasin taas valjult mitu korda. Torkasin käe püksitasku ja tõmbasin sealt välja hunniku kortsunud rahatähti. Umbkaudu tuhat dollarit ja pihutäis kroone. Seda oli rohkemgi kui küllalt. Olin äsja maksnud ära üüri ja meeletu lauatelefoniarve – kasutasin seda vahel päris agaralt, eriti johmas peaga, aga see oli teinekord ka mu ainus side välismaailmaga. Juhtus, et sulgesin end pimendatud korterisse lausa päevadeks ning ei lasknud sisse isegi Steffi ega teisi kambajõmme.

Mobla oli üürikorteris alati hääletu peal ja nii ei saanud keegi neist, kes ukse taga kobistamas ja kuulatamas käisid, teada, kus ma parajasti viibin. Lauatelefonile ei vastanud ma nagunii kunagi, kasutasin seda ainult välja helistamiseks.

Tõmbasin ahnelt paar mahvi ja suitsu aeglaselt välja puhudes kuulatasin vaikust. Seinakell tiksus nii kuradi valjusti, et mul hakkas hirm. Väristasin õlgu ning kustutasin pooliku sigareti tuhatoosi. Tõusin ettevaatlikult toolilt ja läksin akna juurde ning näpuga õrnalt ruloo plastribi kergitades piilusin välja.

Päike oli juba kõrgel ning kõrvetas korralikult. Eemaldusin ja läksin tagasi elutuppa. Lülitasin televiisori sisse ning jäin seda, hääl maha keeratud, tühjal pilgul vahtima.

Tugev ning nõudlik koputus äratas mind omast mullist. Ehmatasin, süda hakkas meeletult taguma ja otsaesine tõmbus märjaks. Miskipärast tundsin end nagu kuriteolt tabatuna. Läksin kikivarvukil esikusse ning püüdsin kuulatada ja ära arvata, kes seal ukse taga olla võiks.

Uuesti kostus nõudlik koputus. Ärevalt hiilisin kööki ja piilusin aknast välja.

Maja ees seisis must, tumendatud akendega vanema aastakäigu Mercedes - Benz. Juba kolksataski välisuks ning tänavale astus nahktagis ja heledas sonis pikemat kasvu meesterahvas. See oli Hardi. Nüüd tuli mulle äkitselt meelde, et ta pidi minult täna ju ühe paki saama. Tõmbasin ruloo kähku eest ja koputasin närviliselt aknale. Mees tänaval seisatas ja pööras ümber. Lai irve venitas ta niigi laia näo räigelt suureks ning ta meenutas mulle millegipärast sonimütsiga Klaabut.