Читать книгу Must klaasmaja - Avo Kull - Страница 4

„Maailm on hulluks läinud!“

Majandusteadlane Ivar Lagus ütles seda erilise rõhuga ja saatis võitlusvalmi pilgu üle paarikümne kuulaja, kes teda tähelepanelikult jälgisid ja hoolega märkmeid tegid.

„Te vaadake nüüd siia.“

Lagus astus pabertahvli ette, pööras hoogsa liigutusega uue lehe, võttis laualt musta markeri ja joonistas ümberpööratud püramiidi, mille tipp osutas põranda ja põhi lae poole.

„See siin on rahamaailma lihtsustatud skeem,“ ütles ta uuesti publiku poole pöördudes. „Ja nüüd ma näitan teile, kuidas seda magusat kooki jagatakse.“

Professor tegi pintsakuhõlmade lehvides kiire poolpöörde ja läbistas püramiidi kahe horisontaalse joonega.

„Nägite! Nüüd me jaotasime selle koogi kolmeks ebavõrdseks tükiks, ja igaühel neist on täpne tähendus. See kõige alumine ja kõige pisem tähistab reaalset, käegakatsutavat vara: autosid, laevu, lennukeid, vabrikuid, maid, maju, metsa. Pidage sealjuures silmas, et nende omanikud on elusad inimesed postiaadressi ja telefoninumbriga ja nii on see juba ammustest aegadest alates olnud. Saate aru, mida ma mõtlen?“

Keskpanga saali kogunenud kuulajad noogutasid nõustuvalt. Mitmed neist olid Laguse hullu maailma teooriat juba kuulnud, kuid andeka oraatori esinemist oli sellegipoolest huvitav jälgida. Rahandusringkondades tunti ja hinnati seda meest ning kutsuti ikka koolitustele, kus tema detailideni lihvitud efektsetel ettekannetel oli alati menu.

„Aga sellel kõige pisemal kolmnurksel koogitükil on üks oluline häda ja see on üks suur häda, ütlen ma teile,“ jätkas oraator aina enam hoogu minnes. „See suur häda seisneb selles, et pangad ei teeni selle vara pealt praktiliselt mitte midagi ja peavad sõrm suus pealt vahtima, kuidas omanikud raha kahe käega taskusse topivad. Kas see ei tee tigedaks?“

Lagus muigas, hingas sügavalt sisse ja paiskas siis kuulajate ette kõige efektsema osa oma sõnavõtust: „Otse loomulikult ei saanud pangad seesuguse sigadusega leppida ning leiutasid aktsiad, osakud ja võlakirjad, mis tähendab seda, et käegakatsutavale varale tekkis paberist ekvivalent, mis iseenesest polnud küll vara, kuid tal oli väärtus ja see muutis ta kaubeldavaks.“

Kõneleja võttis põuetaskust hoolikalt kokkuvolditud räti ja tupsutas läikima kippuvat nägu. Seejärel tõstis ta käe ja kuulutas järgmise tõe: „No nüüd alles õige triangel lahti läks, sest kohe tekkisid börs ja aktsiaturg, maaklerid ja diilerid, investorid ja analüütikud. Aga vähe sellest! Lisaks pankadele kiirustasid sellest pirukast matti võtma kindlustajad, investeerimisettevõtted, fondid ja varahaldusfirmad. Ilmlõpmata hulk ahneid ja aktiivseid inimesi läks liikvele ja lülitus protsessi ning nende tubli töö tulemusena vormus järgmine koogitükk, mida näete siin püramiidi keskosas. Selle tüki omapära seisneb naljakas tõsiasjas, et ta on palju mahukam kui alumine, reaalsest varast koos seisev koogitükk. Ja selle nimetus on väärtpaberiturg, mis on küll alumisest lõigust funktsionaalses sõltuvuses, kuid palju kordi suurem kui reaalsed väärtused, millel ta peaks põhinema.“

Lektor tegi pisikese pausi, lastes kuulajatel oma teooria põhipunktid mällu talletada, ja jätkas sugestiivse tooniga:

„Kuid see, sõbrad, on alles suure mängu algus, sest kohe näete tõelist silmamoondust, mida kadestaks iga mustkunstnik. Vaadake nüüd seda ülemist, kõige suuremat koogitükki.“ Kõneleja sihtis markeriga suurt trapetsikujulist moodustist ümberpööratud püramiidi ülaosas.

„Mis see sihuke võiks olla?“ esitas ta retoorilise küsimuse, millele keegi ei kiirustanud vastama. Kõik teadsid, et ta teeb seda kohe ise.

„Sellele jubedusele siin panid aluse andekad ja ahned inimesed, kes ei saanud osa esimesest ega ka teisest tükist, kuid kelle koogiisu oli sedavõrd suur, et nad keerasid kokku kohutava taina ja küpsetasid koogi, millesarnast maailm polnud veel näinud.“

Õppejõud hingas sügavalt sisse ja jätkas vabalt voolavas kiirkõnes:

„Mängu toodi derivatiivid ehk tuletisväärtpaberid, millest tavainimese mõistus hästi üle ei käi… nüüdseks on aga futuuridest, forvardidest, optsioonidest ja repodest saanud osa pangainimeste igapäevaelust ja kõik me mängime seda mängu sisusse süvenemata kaasa. Ja nagu nendest oleks veel vähe, on ilmunud turule teisigi imelikke vidinaid ehk surrogaatinstrumente, millel vaid väike raha lõhn juures, ent millega tõsimeeli ja ausa näoga päise päeva ajal kaubeldakse.“

Kõneleja pöördus uuesti pabertahvli poole: „Just niisugustest asjadest see ülemine ja kõige rasvasem lõik koos seisabki. Aga pöörake tähelepanu ärevust tekitavale detailile, et see kolossaalne koogitükk on mitu korda suurem kui alumine ja keskmine kokku, ehk hiir on sünnitanud mäe. Ja nüüd kõige tähtsamast, milleks ma kogu seda juttu teile täna räägin.“

Lagus peatus hetkeks, raputas pead, astus mõne sammu kuulajate poole ja tasandas hääle peaaegu sosinaks:

„See kamakas siin, reaalse majanduse pea kohal on kui saatana sõrm, mis meile ükskord põrgutee kätte näitab, ja selleks on üks väga tõsine põhjus,“ ütles ta markeriga ülemist lõiku sihtides. „Pöörake tähelepanu tõsiasjale, et kogu see krempel siin on vaid tühipaljas õhk ja udu, nõiakunst ja posimine, kurjad kired ja kaarnate kraaksumine, mis mitte midagi ei maksa, sest sel kogumil pole enam sidet reaalsete väärtustega, ja mõnikord tundub mulle, et ka reaalse maailmaga mitte.“

Majandusteadlane peatus hetkeks, libistas pilgu üle kuulajaskonna ja nähtuga ilmselt rahule jäänud, jätkas aina kasvava hooga:

„Te vaadake nüüd, millise kohutava kolossi me oleme endale pea kohale kogunud,“ võttis esineja oma mõtte valjuhäälselt kokku. „Piisab vaid tühisest vääratusest selle monstrumi ülemistes kihtides, kui meile veereb kaela meeletu laviin katteta vekslitest ehk tühjadest lubadustest ning olematutest väärtustest kokku keeratud kive ja kaikaid, mis kogu me hästi väljatimmitud pangandusmaailma pahupidi pööravad.“

„Miks?“ küsis kleenuke pidevalt märkmeid tegev tütarlaps tagareast.

„Aga seks, et me ei tea, kui palju on pankades sulisid ja kui palju sulidel pankasid. Me ei tea, mida sisaldavad pankade väärtpaberiportfellid, kus teadupärast peaksid olema usaldusväärsed võlakirjad ja fikseeritud tulumääraga väärtpaberid. Me ei tea, kui palju on neil portfelli põhja kogutud kahtlase väärtusega struktureeritud investeeringuid ehk kimpu köidetud võlgasid, millest loodetakse suurt tulu, kuid mille tõeline väärtus selgub pahatihti alles pankrotiprotsessil. Meie aja Bonnie ja Clyde jääksid lihtsalt nälga, sest mis mõtet on röövida pankasid, mille varakambris on vaid võlad ja imelikud vidinad, mida on targem mitte torkida.“

Oodatud naer saalis jäi tulemata, kuulajad noogutasid mõtlikult. Äraolev ilme inimeste näol oli asendunud tähelepanu ja märgatava pingega, sest kõneldi tähtsatest asjadest, mis puudutasid suuremal või vähemal määral kõiki.

„Nagu sellest kõigest veel vähe oleks,“ jätkas kõneleja oma hoogsat etteastet, „turule on toodud ehtsad tapamasinad ehk püramiidskeemid ja rahakarussellid, mis tõukavad äärmised küll kelgult maha, aga kesktõukejõudu ja muidki füüsikaseadusi eirates liigub nende raha täpselt vastupidises suunas ning voolab vabalt keskmiste karussellikeerutajate kotti.“

Hajevil ilmega jälgis Mark Sepper esineja mõttekäiku ja kritseldas märkmeraamatusse allapoole pööratud teravikuga võrdhaarse kolmnurga, mille ülaosa tähistas märkusega „hirm ja õudus“. „Phobos ja Deimos,“ mõtles ta muiates. „Sõjajumal Marsi riiakad pojad on otsaga panka jõudnud.“

Professori lustakas ja kirglikus kõneviisis esitatud ettekanne meeldis küll Margile, kuid ta ei vaevunud kõnealuste küsimuste tagapõhja süüvima, sest olukorda rahaturul teadis ta niigi. Hetkel köitis teda miski muu. Mitte kõne sisu, vaid selle vorm oli tähtis, efektne esitusviis ja kuulaja köitmise psühhotehnilised võtted olid tähtsad ja ta tahtis need mällu talletada, sest pidas avaliku esinemise oskust oma edaspidises elus väga vajalikuks. Ta ei teadnud veel, kus ja kunas ta seda kasutama hakkab, aga kunagi juhtub see kindlasti.

Mark Sepper, sihvaka rühi, blondi pea ja korrapäraste näojoontega noormees, oli kahekümne kaheksandaks eluaastaks saavutanud palju, hoopis rohkem kui tema õpingukaaslased, kellest mitmed olid küll kraadi omandanud mõnes välismaa mainekas ülikoolis, ent istusid endiselt väikese finantsametniku tüütul toolil. Esialgu mitte küll täie teadmisega, kuid järjekindlalt oli Mark teinud mitmeid õigeid otsuseid, mis maksid nüüdseks juba dividende. Raha ja pangandus oli ülikooli astumisel tema teadlik valik, aga hiljem lisandunud äriharidus juhtis ta sinna, kuhu ta alati oli tahtnud. Kohe pärast esmast gradueerimist läksid teele avaldused viide mainekasse kõrgkooli ja juba mõne kuu pärast alustas ta magistriõpet Chicago Northwestern Universitys, millest sai tema elu ülikool. Lisaks mõningasele amerikaniseerumisele andsid kaks õpinguaastat suurlinnas hindamatu kogemuse, mis sillutas tee edukale karjäärile rahamaailmas, ja see oli tähtis, sest rahaga oli Margil olnud alati pisut pingeline suhe, mida ei saanud küll otseselt vaesuseks nimetada, ent kunagi polnud tal seda piisavalt. Ehkki kraadiõpe ülikoolis sisaldas stipendiume, oli kitsikus alati käes ja lõbusa tudengielu asemel tuli põhiliselt vaba aega veeta vast valminud Millennium Parkis. See laius rohelise oaasina linna keskväljakut ümbritseval alal ning uue aastatuhande alguse tähistamiseks korraldati seal hulganisti tasuta kontserte ja vabaõhuetendusi. Seal, keset lärmakat inimmerd, sai ta olla omaette ja anduda unistustele, mis olid olnud kogu teadva noorusaja ta alalisteks kaaslasteks pealesunnitud või vabatahtlikel üksindushetkil, ja neid oli palju. Veendumus, et tema ei jää pelgalt keskastmeametnikuks nagu ta isa, kes oli saanud vanaks enne, kui vaba riigi uued võimalused avanesid, oli tekkinud ammu. Nüüdseks teadis ta täpselt, et tema tee on teine ja see viib välja vabale inimesele kohase elujärje, jõukuse ja mõjukuse omandamise juurde.

„Maailm on läinud hulluks,“ kordas ettekandja taas valju häälega oma põhipostulaati ja Mark tõstis pea. Nüüd tuleb ettekande lõpuosa, mille Lagus esitas alati efektselt nagu hästi kätteõpitud tsirkusenumbrit, ja seda tuli hoolega kuulata.

„Kunagine korrastatud ja konservatiivne rahamaailm on muutunud džungliks, kus kolavad ringi röövlid ja salakütid; kus pesitsevad petturid ja piraadid, võltsijad ja valerahategijad; kus põõsa taga passivad kannibalid, krokodillid ja muud kiskjad loomad, kes aina ootavad sobivat hetke, et teid ribadeks rebida ja pintslisse pista. Mõelge nüüd hoolega, armsad inimesed, kas see on koht, kuhu te tahtsite tulla, ja kas see on unistuste amet, mida te tahaksite pidada.“

Huviga jälgis Mark esineja kirglikku etteastet ja üritas mõista, kelle jaoks seda juttu räägitakse. Muidugi meeldib vanale Lagusele kohutavaid kolle maalida, et nõrganärvilisi ehmatada, kuid selle publiku seas vaevalt et niisuguseid leiab. Mark libistas mõtliku pilgu üle kaaslaste ja ei leidnud ühtki, kel poleks olnud mõnd välismaist kraadi ette näidata. Mitmed neist olid läbinud akadeemilise magistriõppe Yale’is või Stanfordis ja need olid juba elunäinud inimesed. See mõte tõi uue naeratuse noormehe näole, sest tema oli üks kolmest kohalviibijast, kel on ette näidata maailma äriringkondade üks nõutuimaid diplomeid, mis võimaldas lisada oma nime järele täheühendi MBA – see oli kõva sõna isegi siinses paljunäinud seltskonnas.

„Master of Business Administration? Awesome,“ oli Chicago Metropolitan Capital Banki personalijuht Richard Rowntree üllatunult hüüdnud tema dokumente uurides. Polnud just tavapärane, et tudeng tuleb alles viimasel suvel enne kaitsmist pangapraktikale – kohalikel oli kombeks hakata raha lõhna nuusutama juba esimesel suvevaheajal.

„Estonia … fine, very fine indeed,“ jätkas Rowntree dokumentide lappamist ja Margil jäigi teadmata, kas kõneleja oli niisuguse riigi nime varemalt kuulnud või mitte, kuid kaua tal mõtteid mõlgutada ei lastud.

„Capital markets, my friend … capital markets division,“ teatas personalijuht oma otsuse ja nooruke tudeng kinnitatigi kaheks kuuks investeerimispanganduse analüüsiosakonna praktikandiks.

Seda suve ei unusta Mark iialgi. Meeletutes kogustes pöörlev rahamass suure maa suure panga masinavärgis. See näis algul mõistetamatu ja hoomamatu, sisendas aukartust ja irratsionaalset hirmu, mis saigi esimestel nädalatel praktikandi valdavaks meeleoluks. Aga pikapeale sündis kaosest kord ja kahe kuu möödudes marssis Mark pangahoonest välja juba mõningase teadmisega investeerimisäri omapäradest ja keerdkäikudest, aga ka võimalustest ja ohtudest. See sisendas optimismi ja siis tundus talle, et praktiline pangatöö oma reeglite ja rutiinse tegevusega on hoopis lihtsam ja mõistetavam, kui see teoreetilistel loengutel tundus. Kuid seegi polnud vist kõige tähtsam, mis Margile meelde jäi. Hoopis mõjuvama mulje jätsid talle kolleegid analüüsiosakonnast, kes lõunalauas fondijuhtidega pidevalt kemplesid ja üritasid üksteist maha teha. Teravmeelne lõõp täitis terve söögipausi, ent Mark ei märganud kunagi, et keegi oleks solvunud või ennast puudutanuna tundnud. Näis, et see omapärane sõnasõda lõbustas kõiki ja lõi meeldiva vahelduse pingsale ekraani jõllitamisele, mis tundus olevat analüütikute põhitegevus. Esimesel töökuul tundis ta end lustakate kaaslaste seltskonnas eksootilise loomana, keda kõik tahtsid külla kutsuda ja oma sõpradele esitleda. Tihti sai temast suure seltskonna huviobjekt, kellele adresseeritud küsimused ei tahtnud kuidagi lõppeda. Tões ja vaimus üritas Mark neile veenvalt vastata ja kõik noogutasid osavõtlikult, kuni ta märkas, et keegi ei huvitu tõsiselt tema jutu sisust. Siis võttis ta kasutusele paarilauselise trafareti, millega sai põhiline öeldud. Aga suve lõpuks oli ta omandanud ehtameerikaliku maneeri olla positiivne ja peagi said tema uued tuttavad Eesti olude kohta sellise sõnumi, et seal on kõik fine, very fine. Selle peale patsutasid kaaslased sõbralikult naeratades talle õlale ja soovisid jätkuvat edu.

Ometi polnud tavatu suhtlusmaneer peamine, mis sealsetest külaskäikudest meelde jäi. Hoopis pangaametnike eluviis oli see, mis äratas hinges imeliku igatsuse, millele ei osanud algul nimegi anda. Stiilse mööbliga täidetud kuue- või kümnetoalised elumajad keset hästi hooldatud muruplatsi, seintel õlimaalid, gravüürid ja gobeläänid, mille autorluse ja ka ehtsuse määramiseks Margil teadmised puudusid ja seepärast tuli tal elavat huvi teeseldes ära kuulata majaperemehe loeng nende õilsast päritolust. Ja siis veel autod, suured, võimsad ja uhked autod... iga maja ees kaks või kolm, mõnel pool rohkemgi. Kuid suurimat muljet avaldas eestlasele pankurite iseteadev hoiak, siiras silmavaade ja lõputu optimism, millega võeti vastu ja anti edasi iga teade sõltumata selle iseloomust. Kontrastiks sellele ehe snobism, mis ilmnes igas pangateenistujas kohe, kui ta oma toretseva villa paraadukse avas.

„Me elame ettearvamatus ja prognoosimatus maailmas,“ mürises jälle esineja hääl keskpanga saalis ja Mark tõstis pea. Endalegi üllatuseks oli ta hiljuti avastanud oma mõttemaailma eripära, mis ilmutas kauge mandri mälestusi hoopis kaunimana, kui need tegelikus elus olid, ja neil oli tava vallutada kogu tema tähelepanu sõltumata ajast või kohast.

„Me ei tea, mida toob tulevik,“ jätkas kõneleja mahlakas bass. „Me ei tea, milline infokilluke võib meile juba homme saatuslikuks saada, sest äraarvamatute keerdkäikudega maailm on tulnud lähedale, uskumatult lähedale, ja me peame kurbusega tõdema, et selle koostisosi, mida me ise mõjutada saame, jääb aina vähemaks.“

Lagus libistas pilgu üle kuulajate ja kohe tõusis tagareast käsi. Hallis kampsunis kleenuke tütarlaps küsis jälle: „Aga milleks meil siis analüütikud on? Kas nemad ei ütle…“

„Analüütikud?!“ Lai naeratus valgustas esineja nägu. Ta ei vaevunudki küsimust lõpuni kuulama, vaid vaigistas selle tõrjuva käeliigutusega.

„Analüütikud, kulla sõbrad, on maailma kõige toredamad inimesed, kes loodi lohutuseks sünoptikutele, et nemad poleks siin ilmas ainukesed ekslikud, kes ennustamise eest palka saavad. Analüütikuid läheb meil vaja siis, kui tuleb seletada, miks asjad läksid just nii, nagu nad mingil juhul poleks tohtinud minna. Siis kirjeldavad nad juhtunut viiekümne võõrsõnaga, et asi inimestele hästi arusaadav oleks, ja joonistavad seinale kakskümmend kõverat, mis kõik tõendavad kurja maailma ettearvamatust. Mis aga prognoosidesse puutub, siis on nõid Nastjal hoopis suurem šanss suuri kataklüsme ette ennustada ja õigetele asjadele kogemata pihta saada, sest tema ei kasuta inimmõistusele allumatuid viie tundmatuga valemeid, vaid lähtub suure mõtleja Murphy lihtsast loogikast, et kui mõni asi saab kihva minna, siis ta kindlasti ka läheb.“

Mark muigas, kirjutas märkmikku sõnad analüütik ja sünoptik ning vedas nende vahele võrdlusmärgi. Vana Lagus on vist isegi tsipa jänkiländi õhku hinganud – kust need pärlid muidu tulevad. Õrn naeratusevirve jäigi noormehe näole püsima, sest nüüd oli ta jälle seal, kus talle viimasel ajal üha tihedamini meeldis olla – minevikus, kaunite mälupiltide ja mõnusate meenutuste keskel.

Ta oli saanud terve suve analüütikute ja sünoptikute sarnasuse kohta käivaid nalju kuulata, sest Warren Bailey, kellega Mark peagi sõbrunes, rääkis neid tihti. Sagrispäine ja alati reibas atleet oli analüüsiosakonnas üks paljudest, kes võttis uustulnuka kohe tingimusteta omaks ja ei ilmutanud vähimatki võõristust. Juba esimese töönädala lõpul istus Mark sõbraliku kolleegi seltskonnas Ryan Fieldi jalgpallistaadionil ja karjus Northwesterni ülikooli Wildcatside toetuseks hääle ära.

„No mida sinu kassid karudele teevad,“ naeris Warren praktikanti õlale patsutades.

„Küll nad küünistavad,“ üritas Mark oma ülikooli meeskonda kaitsta, ehkki teadis, et heategevusliku sõprusmängu vastaseks on eelmise Super Bowli võitja Chicago Bears, kelle vastu amatööridel erilist lootust pole. Nii ka läks, aga see hakkajat praktikanti eriti ei häirinud, sest tema peamise tähelepanu tõmbas endale Warreni poolõde Heather, kes maandus kohe pärast tutvustamist Margi kõrvaltoolile, sirutas oma šokolaadiläikega jalad kõigile vaatamiseks välja ja käskis sundimatu elegantsiga end Hettyks kutsuda.

Mark tundis, kuidas tal läheb südame alt külmaks, ja hetkeks ta kõnevõime takerdus. Seda naist ta tundis – ta oli teda näinud nii Central Parki vabaõhulavadel kui ka telekas. Hetty Bailey! Särav ja võluv Hetty Bailey! Imeline ja taevalikult ilus Hetty Bailey! Andekas ja inglihäälne Hetty Bailey, kes kümbles glamuuri ja kuulsuse valgusvihus ning keda saatsid kõikjal imetlevad pilgud ja vaimustusepomin. Mark vaatas arglikult üles ja taipas kohe, et kõigi lähedal ja ka kaugemal istuvate inimeste pilgud on laserikiirena koondunud temale; et kõik sosistavad oma kaaslastele midagi ja näitavad näpuga tema poole. Loomulikult oli tähelepanu teravik suunatud tõmmule lauljale, kelle ilmumine tekitas kõikjal elevust, aga uudistavalt uuriti ka blondi noormeest särava iluduse kõrval, nii et hetkega oli eestlasest saanud terve staadionitäie uudishimulike huviobjekt. Kuid Hettyt tähelepanu ega imetlevad hüüded ei häirinud. Tema erkrõõmus suhtlusmaneer, aval pärlinaeratus ja siiras pilk suurtest sõstrasilmadest ütlesid sõnadetagi, et talle meeldib olla tähelepanu keskmes; et ta tunneb end siin hästi; et ta naudib seda imetlust ja huvi, mis temaga vältimatult kaasas käib.

Vahetu siirusega alustas lauljatar suhtlust kõrvalistujaga ja Margil tuli veel kord vastata küsimustele, mis polnud varem kedagi tõsiselt huvitanud. Kuid nüüd oli teisiti ja vist esimest korda sellel mandril veedetud aja jooksul tajus Mark, et küsija huvi tema vastu on siiras ning ei piirdu tavapärase small talk’iga, mis mitte millekski ei kohusta. Juba esimese trafaretse lause järel sekkus kõlav sopran ja palus täpsustada oma maa asupaika Euroopas, seejärel selle ajalugu ja riigikorraldust. Sageli korratud poolvalju hüüatus „Well, I never!“ viitas siirale huvile, aga ka üllatavalt headele teadmistele Euroopa ajaloo ja selle humanistlike ideede kohta.

„MFA,“ muigas Warren õele osutades ja eestlane noogutas tunnustavalt. Kaunite kunstide magistrikraad selgitas mõndagi, ent Margi jaoks jäi selle naise kuvandis ikkagi domineerima tugevalt väljendunud seksuaalne veetlus, mida ei saanud peita ega vaka all hoida, sest see avaldus igas tema liigutuses, poosis või pilgus. See oli lihtsalt temas olemas ja iga liialt lähedale sattunud meesolend jäi selle võrku, tahtis ta seda või mitte. Esialgne võõristus möödus ruttu ja juba mõne minuti pärast leidis Mark end lõbusast vestlusringist, kus Warreni vaimukad naljad vaheldusid Hetty kõlava naeruga.

Mäng algas, publiku pilgud kinnitusid sinises univormis „karude“ tihedale rivile ja Mark võis hetkeks lõdvestuda. Ta ei pidanud enam küsimustele vastama ega vaimukas olema ning ta lasi oma pilgul ekselda jalgpalliplatsi pügatud murul ja ülikoolikaaslaste punavalgel vormil, mis moodustasid väljaku vastasservas rombikujulise mustri. Korraks kõrvale vaadates tajus ta, et kaugeltki mitte kõik pilgud ei püsi jalgpalliväljakul – üllatavalt tihti vilksas ühe või teise vaade ikka ja jälle tema ja ta kauni kaaslase poole. Need olid tähelepanelikud ja uurivad pilgud ning Mark võis ainult oletada, kui paljude silmis peegeldus siiras huvi või kui paljusid ajendas silmanurgast piidlema kiivus või kadedus.

Rabelemine palliplatsil omandas aina jõhkramaid jooni ja koos sellega kasvas publiku kõuehäälne kaasaelamine oma lemmikutele. Mark mõtles. Imelise naise lähedus, uue tutvuse vapustav mõju ja äsja kogetud elamuse erutav lummus ei kadunud hetkekski peast. Lisaks sellele uudishimulikud pilgud, mis nüüdki, alanud mängu pingelistel hetkedel siit-sealt tema poole pöördusid. Äkki tabas Mark end mõttelt, et sama palju kui menukat lauljat, vaadatakse ka teda ennast, ja ta arvas teadvat, mis selle uudishimu taga peitub, sest kuidagi tuttav tuli ette see olukord. Oli ta ju ise mitmel korral kaunite naiste kaaslasi sama pilguga vaadanud ja üritanud mõista, mis puust poisid need on, keda ingli moodi iludused on endale välja valinud. Neil naistel oli ju võimalus valida parimaist parimad ja nii särava neiu saatjaks ei saanud olla argine noormees, kes pole millegi poolest tähelepanuväärne. Margi selg nõksatas sirgemaks, lõug kerkis kõrgemale ja ta libistas spontaanselt käe üle niigi sileda siilipea. Taas vaatas ta oma lähemat ümbrust ja nägi, et ta pole eksinud. Nii sai ta selle ootamatu kohtumise plusspoolele kanda teadmise, et oma isiku tähtsust ja mõjujõudu saab mees väljendada ka naise abil, kelle kõrval ta parasjagu viibib.

„Kõik lootus jätke siia sisenedes,“ mürises ettekandja hääl üle saali, andes märku, et ilukõnelise etenduse finaal on lähedal. „Nende Dante Alighieri sõnadega tahan rõhutada tänase maailma eripära, mis juhib meid lihtsast, loomulikust ja mõistuspärasest elust aina kaugemale ning annab meid üha enam tehisliku, tingliku ja ebaeetilise ühiskonnakorralduse meelevalda. Me hävitame metsi, mis annavad meile õhku, ja muudame need paberiks. Me külvame haritavale maale õlikultuure, millest tehtud autokütuse jääke me iga päev ise sisse hingame. Me täidame põlde mittepaljunevate geneetiliselt muundatud monokultuuridega, me paiskame pinnasesse tuhandeid tonne mürke ja sööme ise sellest võrsunud toitu!“

Esineja hääl vaibus peaaegu sosinaks ja viimased sõnad ütles ta hiirvaiksele saalile nukral toonil, otsekui kahetsedes seda, mida ta nüüd peab kuuldavale tooma:

„Ja kui te nüüd arvate, et meie rahamaailmas midagi teistmoodi on, siis te eksite väga. Raha maagiline mõju inimesele avaldub kõiges ja kõikjal ja mitte alati pole see ekslikule inimesele õnnistuseks. Raha toel luuakse siia maailma ilusaid asju, kuid sama palju võidakse sellega teha ka kurja, tuues kannatusi kõigile. Raha võib olla õnnistav, aga samas ka tappev; ta võib täita kõik teie maised soovid, aga võtta hinge, kui te pole piisavalt valvsad. Head sõbrad, homme alustate te töist tegevust pankades ja varahaldusfirmades, kus rahast saab teie peamine töövahend. Siin te käitlete seda jae ja hulgi, te ostate seda sisse ja laenate välja. Te näete võimalusi, millest tavainimesel aimugi pole; te kogete ahvatlusi, mis on paljudel pea pööritama pannud. Aga ühte tahan ma teile öelda: rõõmu ja rahuldust pakub see töö vaid siis, kui suudate oma soove taltsutada ja alati ausaks jääda; kui suudate oma käed ja hinge puhtad hoida. Seda, armsad sõbrad, soovin ma teile kõigest südamest.“

Aplaus ei alanud kohe. Vana Laguse viimaste sõnade mõju kestis ja pingsad pilgud püsisid ikka temal, kui ta paberid pikkamööda laualt kokku korjas ja need oma kulunud portfelli peitis. Seejärel kõlas kiitus kõnelejale ja üksmeelse entusiasmiga aplodeeriti pikalt ning valjult – emotsioon püsis. Veel ei kõlanud naer ega vaimukad märkused, kaaslastele heideti häbelikke pilke ja vaikselt hakati toolidelt tõusma teadmises, et neile on öeldud midagi tähtsat, mis vajas kaalumist ja mõtestamist.

Kõneleja pidulik toon ja ülev esitusviis meenutasid Margile ilusaimat päeva tema elus, mil ta istus purpurses keebis ja mustas kantkübaras Ryan Fieldi valgel plasttoolil sõprade ja õpingukaaslaste keskel. Terve nädalavahetuse kestnud gradueerimispidustused, mis täitsid määratu staadioni tohutu inimsummaga, tõid eesti poisi hinge ootamatu ärevuse, mida ta oli küll aimanud, aga mis nüüd, kui see käes oli, ütles selgelt ja üheti mõistetavalt, et peagi tuleb tal tagasi koju minna ja viia seal ellu kõik unistused, mida ta on ookeani taga veedetud aastatega kogunud. Nüüd algab reaalne elu koos kõigi oma päratute võimalustega; nüüd tuleb temal võidelda oma võitlused ning saavutada eesmärgid, millest ta on mõelnud ja unistanud. Aga selleks on ta valmistunud ja teinud seda kõige paremal moel, mis siin maailmas võimalik.

Hetk, mil ta pärast rector magnificus’e sooja käepigistust aplodeerivate kaaslaste ridadest mööda marssides kantkübara tuti uljalt paremalt vasakule pööras ja oma plasttoolile istus, sai pöördepunktiks tema elus. Aina uuesti libistas ta pilgu üle oma verivärske diplomi kuldkirja ja imetles lihtsat, kuid mõjusat teksti, mis ümberlükkamatult tõendas, et selle dokumendi omanikul on magistrikraad ärijuhtimises. Raske oli varjata oma võidurõõmu ja vaigistada vaimustusetulva. Pangapraktika ajal oli ta saanud kindla teadmise oma õpitava eriala eelistest ja nüüdseks teadis ta hästi, milliseks võlusõnaks ärimaailmas on MBA. Talle oli mitmel moel selgitatud, et see diplom on dokument, mis avaldab muljet, avab uksi ja aitab karjääriredelil jõudsate hüpetega tõusta ning sissetulekuid suurendada; et see on ihaldusväärne ürik, mida tahavad endale paljud, aga ette näidata võivad vaid vähesed; et selle sammuga on ta omandanud maagilise pileti, mis avab tee elu päikselisele poolele.

Nüüd oli ta tagasi Tallinnas, kus homme tuleb astuda esimesed sammud oma unistuste täitumise teel. Pangaust enda järel sulgedes vaatas Mark taevasse ja tõstis suvemantli krae üles – jälle sadas. Armas on see Eesti ilm, mõtles ta juba mitmendat korda pärast kodumaale naasmist ja muigas. Paljud, kes eestimaist ilma kiruvad, ei teagi ilmselt, kui ebameeldivaks võis Chicago ilm keset suurt suve pöörata. Vaid mõne minutiga võis põhjala hingus hajutada suvekuumuse Suurjärvistu avarustesse või Kanada lõputusse metsamassiivi ning asendada selle polaaraladelt sissetungiva kõleda õhuvooluga. Talviti tõid aga Suurjärvistu kohal niiskust kogunud sajupilved kaasa maailma suurimaid, labakindasuuruseid lumeräitsakaid, mis võisid olemise üsna ebameeldivaks muuta. Selle kõrval oli Eestimaa kliima pigem malbe ja sõbralik.

Estonia bussipeatuses Mark seisatas ja libistas hajameelse pilgu üle koguneva rahva. Langetatud pead ja pilgud, ainitine vaade kinni asfaldis, tõsised ja keskendunud ilmed, sõnatud ja mornid näod, ei rõõmu ega elevust, ei spontaanseid hüüdeid ega naeru. Ta oli mõõdukal maal, kus käituti mõõdukalt, kõneldi mõõdukalt, naerdi mõõdukalt ja igasugune kõrvalekalle etteantud suhtlusmaneerist tekitas võõristust. Kui ta oleks juhtumisi hetkeks oma asukoha unustanud, siis kõneles ainus pilk siinsele bussi ootavale rahvale selget keelt, et ta on jälle tagasi kodus. Aga tema oli tulnud mujalt, kus kõneldi valjult, naerdi ja rõõmustati valjult, kus elati hasartselt kaasa teiste inimeste tegemistele.

Bussi uksed avanesid sahinal, inimesed astusid üksteise järel sisse ja seisatasid vaikides vahekäigus, kuid Mark neid enam ei vaadanud, sest heitlikud mõtted kandsid ta hetkeks tagasi North Halstedti tänavale, mida kutsuti hellitavalt ka Bluusialleeks. Vaid sadakond meetrit lahutasid Chicago vanimat bluusiklubi Kingston Minesi väikesest bluusimajast B.L.U.E.S, aga need olid imelised meetrid. See näis olevat kogu maailma bluusirahva kohtumiskoht, kuhu kogunes noori ja vanu, musti ja valgeid igast ilmakaarest. Rõõm, naer ja laul täitsid seda tänavat juba varastel õhtutundidel, siin sõbruneti kiirelt, sõlmiti uusi tutvusi ja kõnetati vabalt igaüht, kes vastu tuli. Armastus bluusi vastu ühendas ja inimesed naeratasid siiralt.

Nädalavahetustel pääses mõlemasse klubisse ühe piletiga, aga Mark eelistas Kingston Minesi, mis näis oma kahe lava ja tantsupõrandaga olevat publiku lemmik. Ta tavatses seal tantsimas käia. Selles paigas ei pidanud partneri leidmisega pingutama – tantsuhimulisi tüdrukuid liikus ümberringi palju –, kuid Margile meeldis hoopis muu. Siin ei tantsitud modernsel viisil, nagu seda tänapäeval tehakse, vaid nii nagu eelmise sajandi algul, bluusi hiilgeajal, mil B. B. King ja Ray Charles oma muusikaga sellessamas saalis publikut hullutasid. Siin tantsiti keha vastu keha, põsk vastu põske kuumas kallistuses, mis tekitas imelise koosolemistunde, vaimustas ja erutas. Siin jagati rõõmu meeldivast muusikast, kogeti inimlikku lähedust ja ei vaevutudki varjama erootilist iha, mida partnerite muusikasse sulandunud embus tahes-tahtmata tekitas. Margile meeldisid mustad tüdrukud ja partneri valikul kaldus tema eelistus alati vanamoodsasse printsessikleiti riietunud tõmmude iluduste poole. Džäss ja bluus näisid olevat nende tulesädemetena erksate neidude element, milles nad elasid kõikevõitva kirega välja kogu rõõmu ja andumuse, mida nende nõtke keha endas peitis. Nende tüdrukute ennastunustavas tantsus aimus looduslapse vahetu võlu, mida tsivilisatsiooni tinglikud reeglid polnud jõudnud veel hävitada.

Buss peatus Sõpruse puiestee serval ja Mark astus maha. Sadu oli lõppenud ja mantli võis ära võtta. Ta läbis reipa sammuga lühikese tänavalõigu, mis lahutas bussipeatust üheksakorruselisest tellishoonest Tammsaare tee alguses, ja avas sneppervõtmega ukse. Liftinuppu pressides heitis ta tõreda pilgu korruselamu trepikojale, kuid selle pildi vaatamise oleks ta parema meelega vahele jätnud. Katkise käepidemega välisuks, määrdunud klaasidega aken, lapilised krohvipinnad seintel, rebenenud värvikihid selle peal. Ja see on tema kodu! See on paik, kus ta peab veetma ilusaima aja oma elust, looma pere ja kuhu sünnivad tema lapsed? Ei ja veel kord ei!

Liftišaht undas ja mürises, kuni uksed lõpuks avanesid. Mark astus sisse ja jäi umbse kasti rohelise plastiga kaetud seina jõllitama. Uksed sulgusid ja kahtlast kolinat tekitades hakkas lift aeglaselt kõrgemale tõusma. Pisike puur, milles ta pidi terve minuti veetma, tõi hinge mitmeid kordi kogetud ängi. Siin tunnetas ta kõige teravamalt kuristikku, mis lahutas tema praegust elukeskkonda unistuste kodust, kus ta oleks tahtnud elada. See kitsas kast, millesse tal koju saabudes tuli vältimatult siseneda, sai vaesuse, armetu olme ja kitsikuse võrdkujuks ning ta mõtles sellele tihedamini, kui oleks tahtnud. See ilmetu ja lagunev ehitis siin oli kommunismiutoopiasse uppunud mõistuse sünnitis ja ta ei kavatsenud siia kauaks jääda.

Kuuenda korruse korterisse sisenedes pilt küll pisut paranes, kuid mitte palju. Hädapäraselt sisustatud kitsad toad, pretensioonitu mööbel ja pea olematu köök oli kõik, mida vastne diplomand sai endale lubada. Hajameelselt astus Mark tuppa, vajus väsinult tugitooli ja vaatas mitte midagi nägeva pilguga aknasse. Pikapeale äng möödus ja ta tundis nüüd optimismipuhangut tõusmas. See oli talle hoopis omasem kui hetkeline nukrusnoot, mis teda koju tulles tihti tabas. Ta mõtles lähipäevil eesseisvale tegevusele ja tundis, kuidas pahvak adrenaliini sööstab soontesse. Homme asub ta ametisse. Tal on väärikas töökoht väärikas firmas, millest paljud unistavad, kuid kuhu saavad kuuluda vaid parimad. Tema on üks väljavalitutest, kes hakkab oma päevi mööda saatma tumedate peegelklaasidega kaetud majas, mille sisemus jääb saladuseks kõigile, ent mitte temale. Selles majas pöörleb suur raha, siin saavad teoks ambitsioonikad unistused ja auahned plaanid; siin loetakse kokku kasumeid ja otsitakse neile kapitaliturgudelt lisa; siin tehakse kaalukaid otsuseid ning sõlmitakse sisukaid lepinguid, ja siis kõlavad kokku šampanjaklaasid. Selle maja kabinettides istuvad mõjukad mehed ja koridorides kõnnivad graatsiliselt mustas firmakostüümis naised. Homme teeb ta esimesed sammud maailmas, mis muudab tema elu, avab võimalusi ja sillutab soovide täitumise tee. Hetkeks meenunud vana Laguse hoiatav sõnum keskpanga konverentsilt pani ta vaid korraks muigama. Eks tema räägi sellest, millest rääkima peab, kuid see jutt on nõrganärvilistele, keda tulebki nii tähtsasse ametisse astumisel pisut ehmatada, et nad ennast kohe alguses liialt proffidena ei hakkaks tundma. Aga Mark Sepper on hoopis teisest puust mees. Tema on juba elu näinud inimene, tema teab, kust malli võtta, ja ei lase end paanikatekitajatel heidutada. Pangandus ja raha – selle läheduses tahab ta veeta kogu oma edaspidise elu, sest see maailm meeldib talle ja ta tahab siia kuuluda.