Читать книгу Must klaasmaja - Avo Kull - Страница 5

Kell polnud veel üheksa – ta oli saabunud pisut varem kui vaja. Mark seisatas kesklinna hiljuti tekkinud uusehitise ees ning vaatas kerge värinaga südames kõrghoone klaasfassaadi ja tänavapildi moonutatud peegeldusi selle kiiskaval pinnal. Hoone üllatav sarnasus ookeanitaguste ehitistega, mida ta oli kauge kivilinna tänavatel alati imetlenud, sisendas usku, et ta pole oma valikutes eksinud ja nüüd kuulub temagi salapärase klaasmaja asukate siseringi. Inimesed tänaval astusid sihikindla sammuga oma tööpaiga poole ja paljud neist suundusid samasse majasse, kuhu temalgi täna asja oli.

Mark astus otsustavalt edasi, avas peegelklaasi ja kroomiga kombineeritud välisukse ja leidis end avarast liftihallist. See oli otsekui teine maailm – läikiva mosaiikpõranda, valge lae ja kroomitud poleerpindade maailm, steriilse puhtuse, maheda valguse ja meeldivate lõhnade maailm, mis moodustas ootamatu kontrasti äsja kogetud tuhmi ja tolmuse tänavapildiga.

Uks kolmanda korruse trepikojas reljeefsete kirjadega hõbeplaadi kõrval oli kutsuvalt lahti. Mark kohendas lipsusõlme, silus käega üle pintsakuhõlma ja astus tuppa, kus teda juba oodati. Tervitused, õnnitlused, naeratused, sõbralikud sõnad ja õlalepatsutused. Üks püüdlikult naeratav linalakk ulatas talle teatraalse reveransi saatel kolm roosi ning väljendas kergelt kogeledes iseenda ja kogu kontorirahva suurt rõõmu uue kolleegi saabumise puhul. Melu uue tulija ümber kestis mõne minuti ja hetkeks tundus, et siin käib kõik samuti nagu eelmisel kevadsuvel Chicago pangas, kus uus praktikant külvati üle naeratuste, julgustavate repliikide ja siiraste sümpaatiaavaldustega, kuid peagi siirdusid siinsed inimesed vaikides või vabandussõnu pomisedes oma laua taha. Paigale jäi vaid kaks tähelepanuväärse välimusega tegelast, kes olid vaikides seina ääres seisnud ja toimuvat mitte midagi ütleva ilmega jälginud. Nemad ei sekkunud üldisesse melusse, ei naernud ega rõõmustanud, vaid lihtsalt vaatasid. Ametnikud möödusid neist peanoogutusega, mida võis pidada ka kergeks kummarduseks, aga pikemaks vestluseks keegi nende kahe ees ei peatunud. Mõningane distants kontorirahva ja ülemuste vahel avaldas muljet ja aeg-ajalt heitis Mark neile uuriva pilgu.

Sagimine uuele tulijale kätte näidatud töölaua ees lõppes peagi ning nüüd läksid ülemused liikvele – ja see oli mõjus vaatepilt. Mustas ülikonnas pikakasvuline mees astus sammukese seinast eemale. Tema jõuline figuur täitis kohe suure osa toast ja tundus, et ta võtab enda valdusse rohkem ruumi, kui tema füüsiline keha tegelikult vajab. Mehe selgete sinisilmade ja tugeva lõuaga nägu ning korrapäraste joontega reljeefne pea meenutas mõneti raidkuju, mille ilme kõneles jõust, võimukusest ja tugevatest tahteomadustest. Seda enneaegu hallinenud peaga meest Mark juba tundis: firmajuht Peep Malleus oli talle tööintervjuul põhjaliku ülekuulamise korraldanud. Malleus tõmbas vaba tooli lähemale ja võttis sisse koha Margi laua vastas. Tema kaaslane, majesteetliku hoiakuga esinduslik naine, istumisega ei kiirustanud. Ta seisis endiselt seina ääres ja jälgis tähelepanelikult kõike, mis tema ümber toimus, ning mõnikord jäi pilk tema süsimustadest silmadest päris pikalt peatuma uustulnukal. See oli terane ja uuriv, kuid siiski sõbralik pilk, mis ei ärritanud, pigem paitas.

„No nii, Mark,“ alustas Malleus oma monoloogi. „Tere tulemast meie meeskonda, varahaldusfirma Pirita Asset Management meeskonda.“

Mark noogutas nõutult – nii pidulik sissejuhatus oli pisut ootamatu.

„Mina olen Peep Malleus ja minule on usaldatud selle kuldvasika karjatamine.“ Mark noogutas taas ja üritas tõsine olla, ehkki uue ülemuse kõrgelennuline toon tahtis vägisi muigama panna.

„Tutvustan sulle ka teist karjast ehk inimest, kellega sul tuleb hakata kõige lähemat koostööd tegema.“ Malleus viipas seina ääres seisvale naisele: „Sirje Veekallas, partner ja turustrateeg.“

Naine astus paar sammu edasi ja ulatas üle laua käe.

„Rõõm tutvuda,“ ütles ta madala rinnahäälega ja naeratas. Käepigistuse ootamatu jõulisus lisas veel ühe isikupärase joone selle omapärase naise kuvandisse. Aga omapärane ta oli, selles polnud kahtlust. Hetkest, mil ta Margi vaatevälja ilmus, sai temast noormehe põhiline huviobjekt. Peenejooneline nägu süsimustade juuste raamistuses, pikk kasv, veatu figuur, sale ja sportlik. Viimse detailini lihvitud riietus, mida teisedki naised siin kontoris kandsid, oli pigem tagasihoidlik, kuid ometi kumas tema hoiakust, ilmest ja esinemisviisist läbi mingi salapärane elegants, mille allikas jäi esialgu tabamatuks.

„Nagu juba öeldud, on selle kuldvasika nimi Pirita Asset Management ehk lühendatult PAM, millest tuleneb ka meie trading code,“ jätkas Malleus oma etteastet. Firmajuhi komme ingliskeelseid oskussõnu kasutada kõlas pisut kummaliselt, kuid Mark oli varemgi märganud eestlaste tava jätta turuterminid tõlkimata. Esialgu oli ta näinud selles soovi oma keeleoskusega eputada, aga nüüdseks teadis ta juba, et mitmeid oskussõnu pole veel maakeeles olemas, neid alles luuakse ja sobitatakse.

„Hetkel teenime oma igapäevast leiba kahe investeerimisfondi müügiga, aga valmistame ette ka kolmanda, kinnisvaraga seotud fondi turule toomist. Oled ehk juba märganud, et selle sektori tormakas areng on äratanud tähelepanu nii meil kui ka naabrite juures, ja siit võib meile päris kopsakas tulu tõusta.“

Väike uhkusenoot kõlas Malleuse hääles, kui ta lisas: „Meie firma ajalugu pole küll pikk, kuid plaanid on meil prisked. Rahameestele meeldib oma portfelli meie juures hoida ja küllap me paneme varsti ka ühe korraliku pensionifondi püsti.“

Firmajuht vaatas justkui oma sõnadele tuge otsides ringi ja nähes nõustuvaid noogutusi, jätkas: „Igat sorti finantsteenused on need, millega me tahame suurele Euroopa turule teed teha, et ka sealsesse rahajõkke oma võrgud välja panna.“

Malleus vaatas vestluskaaslasele pingsalt otsa ja muigas Margi hämmeldust märgates rahulolevalt. Siis pilgutas ta seina ääres seisvale Sirjele silma ja naeratas laialt. Mark mõtles – ta ei teadnud, mida öelda. Nii ambitsioonikas ettevõtmine eeldas korralikku kapitaliturgude üksust koos analüüsimeeskonnaga, mida võisid endale lubada vaid rikkad pangad, aga siin…

„Tüürime nüüd asjale lähemale.“ Malleuse bassihääl sekkus võimukalt mälupiltide sirvimisse ja Mark teritas tähelepanu.

„Ühe õige kapitalituru kauboi tähelend algab analüüsigrupist ja see tee tuleb sinulgi läbi käia. Üleüldse on selle asjaga nii, et ses kurvilises süsteemis ei saa sa ühtki arenguetappi vahele jätta ja kogu materjal tuleb samm-sammult läbi võtta.“ Mark langetas pea – see polnud tema unistuste amet. Jälle tuimad tunnid arvuti taga, jälle maatriksid ja mudelportfellid, jälle keerukad arvutused ja ajalugu, indeksid ja turustatistika. Selle arenguetapi oli ta juba Chicago pangas edukalt läbinud.

Firmajuht jälgis mõne aja Margi sisemonoloogi ja muigas: „Tahtsid kohe ülemuseks hakata, mis?“

„Ei-ei, seda nüüd mitte,“ kogeles Mark. „Aga kui kauaks siis see analüüsivärk…“

„Sõltub sinust endast,“ tuli madala rinnahäälega vastus ja Sirje astus sammukese lähemale. Kohe tõusis noormees kõrvallaua tagant püsti ja lükkas ühe vaba tooli lähemale. Sirje noogutas lühidalt ja jätkas: „Üleüldse sõltub siin kõik sinust endast. Fondijuhiks või portfellihalduriks saad sa päeval, mil meie oleme saanud pildi sinu võimekusest ja sina ise tervikliku ülevaate finantsturgudest.“

„Ehk siis pensioniks,“ muigas Mark nukralt.

„Võimalik,“ kehitas Sirje õlgu, „aga sinu silmapaistvat ambitsioonikust arvestades ei võta see ehk nii kaua.“

Soo, ja millest see siis silma paistab, mõtles Mark endamisi ja järeldas, et selle naise tähelepaneliku pilgu eest ei jää midagi varju.

„Et su ambitsioonidele veelgi toitu anda, tutvustan meie ettevõtte töökorraldust. On sul aimu usaldusühingute ülesehitusest?“

„Mingil määral, Ameerikas on need üsna laialt levinud.“

„Just nimelt. Ja seepärast me tahamegi teha kaastöötajatest partnerid… kui nad ükskord selleks küpsed on. Meie ideaaliks on töötav firmaomanik, mitte pelgalt palgatööline, kelle jaoks ettevõtte saatus on suva.“

„Perspektiivikas väljavaade,“ naeratas Mark.

„Küllaltki,“ nõustus Sirje, „aga seda vaid teatud tingimustel. Miski pole siin kivisse kirjutatud ja inimeste õnnelikuks tegemine ei ole meie otsene eesmärk.“

„Kuidas sellest aru saada?“

„Lihtsalt. Partnerluse eeliseid, pean eelkõige silmas kasumi jaotamist, saad sa nautida seni, kui oled firmale lojaalne ehk teisisõnu, lahkudes kaotad sa õiguse osalusele.“

„Naked in, naked out,“ kordas Mark Ameerika ajast tuntud tõde.

„Jah, nii nad selle kohta ütlevad,“ sekkus Malleus, „aga praegu on sellest vara rääkida. Hetkel oleme partnerid vaid meie Sirjega, kuid juba järgmise aasta algul esitame kutse veel ühele.“

„Selge. Kas valgustaksite ehk pisut oma uue fondi loomise ja müümise plaane?“

Sirje kergitas kulme: „On sul huvi selle vastu?“

„Mul on huvi kõige vastu.“

„Kena, et on,“ naeratas Sirje. „Tegelikult oleme ettevalmistustega juba üsna kaugele jõudnud ja avapaugu anname sügisel.“

„Plaanite tutvustustuuri?“

„Ei veel. Eestis pole sellel praegu mingit mõtet, sest pärast Tallinna börsi kokkukukkumist on see seltskond täpselt nii suur, et päevaga jõuab kõik olulisemad erainvestorid läbi helistada.“

„Plats puhas?“

„Mitte päris. Pean silmas neid, kes portfellijuhtimise teenust vajaks. Väikeste jaeinvestoritega tegelevad pangad, aga nemadki kurdavad klientide vähesuse üle.“

Kõneleja suunas pilgu aknasse ja õhkõrn naeratusevine ta näol viitas väikesele nostalgiahetkele, mis ei kestnud kaua.

„Sul jäi see palagan nägemata, aga meie tegime kogu siinse tsirkuse täiega kaasa. Praegu tundub see uskumatu, kuid siis võtsid taksojuhid tões ja vaimus optsioone ning isegi kohalikul korstnapühkijal olevat väärtpaberikonto olnud.“

„Jah,“ lisas Mark varmalt, „Ameerikas on tavaks öelda, et kui juba taksojuhid aktsiaid ostavad, pole krahh enam kaugel.“

„Hea küll, räägime nüüd mõne sõna turuülevaadetest,“ läks Sirje sujuvalt järgmisele teemale, „sest siin on su tööpõld tõesti lai.“

„Jah, muidugi,“ nõustus Mark. „Nasdaqil noteeritud ettevõtted…“

„Halloo, tule maa peale tagasi,“ hõikas Sirje naerdes. „Unusta see Ameerika aktsiabörs nüüd korraks ära ja räägime parem oma koduturust, kus on ka võimalusi, ja mitte vähe.“

„Tõesti?“ Raske oli oma pettumust varjata, aga Margi protestile ei pööratud tähelepanu.

„Tegelikult on siin võimalusi hoopis rohkem,“ sekkus Malleus. „Kohalikud investorid on krahhi läbi põdenud ja tundub, et sügisel saab pulliturg ehk juba hoo üles.“

„Aga ikkagi… nii pisike turg,“ üritas Mark vastu vaielda.

„Unusta ära!“ Sirje kudrutavas rinnahääles kõlas naer, kuigi see jutt polnud naljakas. „Muidugi ei ole sel väikesel turul suurt sügavust, aga praeguste märkide järgi läheb siin peagi ralli lahti ja uute sabatähtede tõusu ei tohi me teps mitte maha magada.“

Malleus silmitses mõne hetke tumma arvutiekraani, ümises korraks üht viisijupikest ja trummeldas sõrmedega vastu lauda.

„Mis aga rakettidesse ja muusse ilutulestikku puutub, siis mul tuli veel üks mõte,“ ütles ta üle laua Marki silmitsedes. „Jänkide väärtpaberiturul on tõesti üks kauplemiskoht, millel sa võiksid silma peal hoida.“

„Ja see on?“

„Tehnoloogiabörs. Seal sünnib praegu imeasju.“

Mark võidutses: ikkagi Ameerika, tuttav ja omane Ameerika, mille turule ta oli juba raja sisse tallanud. Ja pealegi tehnoloogiabörs – hetke kuumim koht, kus mõni rahapall paisus päevadega ja tühjusest tõusid meeletud edulood, mis mitmekordistasid oma loojate varanduse uskumatult lühikese ajaga. Börsimaaklerid olid hakanud mõne tundmatu nimega aktsia ootamatut tähelendu ja hetkelist sära kapitaliturgude taevas naljatamisi raketiks kutsuma ja see nimi neile külge jäigi. Nende tõusu ja langust oli Mark juba Chicagos huviga jälginud ja nüüd … nüüd saab ta võimaluse oma meelistegevust jätkata. Tehnoloogiabörs ja raketid – sellest saab suhkrutükk, mis teeb tüütu analüütikuameti talutavaks. Braavo!

„Hakkame nüüd otsi kokku võtma,“ teatas Malleus ja tõusis toolilt. „Leppisime siis kokku nii, et alustad OMX Tallinna põhinimekirjaga. Hiljem… jah, hiljem tuleks ka Balkani turud vaatluse alla võtta. Sirje käest saad vajalike ettevõtete nimekirja, kauplemiskeskkonna juurdepääsukoodid ja paroolid.“

Ülemused lahkusid ja Mark hakkas end oma esimesel töökohal sisse seadma, kuid kahtlus hinges kasvas: on ta ikka õiges kohas? Kas ta poleks pidanud pisut rohkem pingutama ja jääma Ameerikasse, suure raha ja suurte võimaluste linna Chicagosse, kus tema stardipositsioon oleks kindlasti parem olnud? Samas meenus talle vana Kenny Evans Metropolitani õigusosakonnast, kes tavatses vidukil silmadega oma noori kolleege vaadata ja aeg-ajalt pead raputada, otsekui mõistaks ta teiste inimeste mõtteid. See komme oli talle toonud tabava hüüdnime Sokrates ja raske oli mõista, kui palju kõlas selles irooniat, kui palju tarkuse tunnustust, aga filosofeerida sellele mehele meeldis ning paaril korral oli ka Mark tema vaatevälja sattunud. Sügavam arusaam suurte süsteemide toimimisest sai selgemaks paljuski tänu Sokratese targutustele, nagu Kenny jutu kohta tavatseti öelda.

„Väike vindike suure masina sees on muidugi tähtis,“ seletas vana mees oma vaikse häälega, mis kohati kahanes sosinaks. „Aga sa võiksid mõelda ka vastupidisele võimalusele.“

„Millisele?“

„Näiteks olulisele hammasrattale väikese masina sees,“ muigas Kenny ja vaatas noormeest pikalt oma raskete laugude alt. „Kas sulle ei tundu, et sel juhul oleks su võimalused hoopis etemad?“

Mark ei teadnud, mis teda rohkem segadusse ajas – oli see Sokratese uuriv pilk või jutt, mis erines tunduvalt ameerikaliku edukultuse apologeetide suurtest sõnadest.

„Tahan sulle, noormees, seda öelda, et mõnes pisikeses butiigis võid sa kümneid kordi edukam olla kui suure, ehkki võimsa lohe kõhus.“

Selle mõttega oli esialgu raske harjuda, kuid päris kõrvale Mark seda ei heitnud, sest butiike, nagu edukaid väikefirmasid tavatseti suurtes pankades nimetada, leidus turul palju ja mitmed neist olid oma asutajad püstirikkaks teinud.

Aga siin… see varahaldusfirma, pisike pähklikoor kapitaliturgude tohutus ookeanis. Eks muidugi ole ka siin omad võimalused, aga ikkagi…

Mürafoon kasvas ja uudistavalt ringi vaadates märkas Mark, et paljud pilgud on pööratud temale. Ehkki võõrastust polnud, tundis ta end ikkagi pisut ebamugavalt. Laudade paigutus suures avatud kontoris võimaldas pea kõigi kaastöötajatega silmsidet hoida. Margi arvates polnud see kõige mõistlikum lahendus. Ta ei uskunud hästi avatud kontorite välkkiiresse infovahetusse ja küünarnukitundesse, mida seesugune ruumilahendus pidavat looma. Tema arusaamise järgi ei olnud just kõige meeldivam mängida akvaariumikala kitsas klaaskastis, kus polnud mitte mingisugust privaatsust.

Hajameelselt lülitas ta arvuti sisse, toksis aknakesse juurdepääsukoodi ja juba avanes tema ees Bloombergi terminali mitmevärviline koondtabel, mis meenutas asjasse pühendamata inimesele pigem piltmõistatust, kuid oli hea kooli läbi teinud asjatundjale selge.

Harjunud liigutusega avas ta uudiste ja uuringute akna ning alustas navigeerimist majandusharude loendis, kui tedretähnidega noormees nurgalaua tagant tõusis ja Margi ette astus.

„Minu nimi on Eero Illisson ja mina olen siinse miljonäride kooli kõige usinam õpilane. Muu hulgas pean ka Ida-Euroopa investeeringute juhi ametit,“ ütles ta firmajuht Malleuse kõnepruuki matkides ja lisas: „Aga lähme nüüd kähku, morning meeting algas ja paremad kohad võivad juba hõivatud olla.“

Üllatavat organiseeritust ilmutades maandus kogu kontorirahvas kiirelt pika nõupidamislaua taha paigutatud tosinale toolile ja kohe täitus ruum mõõduka suminaga, mis meenutas mõneti ennelõunast kohvikumelu. Kannutäis aromaatset masinakohvi valati tassidesse ja kohvikuatmosfäär täienes veelgi ühe elemendi võrra.

„Fondijuht Ingrid Vaabel,“ alustas Eero tutvustamisringi, osutades pehmete vormidega blondiinile, kes oli hetkel ametis kohvimasina täitmisega. Sellele sümpaatsele tüdrukule oli Mark juba varem tähelepanu pööranud ja nüüd vaatas ta teda varjamatu huviga. Kõik selles naises näis olevat ümar, pehme, rauge ja mõõdukas; sellest kõnelesid tema sujuvad liigutused, malbe naeratus suurte sinisilmadega armsal näol ja meloodilise kõlaga madalatämbriline hääl. „Tema on meil Balti ja Põhjamaade turgude spetsialist,“ lisas Eero, kes näis täitvat nii selle seltskonna eestkõneleja kui ka klouni osa.

„Ja rootsi keelt oskab ta ka,“ ütles pikakasvuline blond noormees laua otsast, „ja sahistatakse, et temal olevat santsu peagi partneriks saada.“ Kaastöötajad muigasid, Ingrid punastas ja Mark registreeris endamisi teatava annuse kadedust, millest seegi noorte inimeste seltskond vaba polnud.

„Kui juba firmaomanikest juttu, siis paluks pilgud pöörata meie taibu, publiku lemmiku ja muidu ilusa inimese poole. Saa tuttavaks, Imre Paal! Tema on portfellihaldur ja meie toreda firma peaaegu juuniorpartner.“ Kostis naer ja hõre aplaus, Imre kummardas teatraalselt ja millegipärast oli kõigil lõbus, kuid Margile ei antud aega selle nähtuse üle juurdlemiseks. Tutvustamisring jätkus ja ta pingutas korralikult, et kõik nimed kohe mällu jääksid.

„Aga peale selle on meil veel Peep Buldooser,“ teadustas Eero lõpuks ja kogu ruum turtsatas naerma. Naeris ka Mark, sest see nali ei vajanud äraseletamist. Nende firmajuhi võimukas olek, jõuline käitumine ja vali hääl ei jätnud selle nime kuuluvuse kohta vähimatki kahtlust, kinnitades tuntud tõde, et rahva looming on alati täpne ning tabav.

„Aga Sirje… mis tema nimi on?“ küsis Mark.

„Sirje on Sirje ja muid nimesid temal pole, sest sellega on kõik öeldud,“ lausus tutvustaja ja lisas: „Aga vaata temaga ette. Ta on ilus kui ingel, aga tark kui kurat, kes ükskord su hinge järele tuleb, et su konte põrgutulel pisut pruunistada.“

Mark võttis selle uudise vastu vaikides, sest see kattus täielikult tema esmamuljega. Muidugi on ta ilus, kindla peale kõige ilusam naine siin kontoris, aga ta pole enam noor ja romantilised mõtted võis tema puhul kõrvale jätta.

„Aga nüüd sina ise. Mida sul on enese kaitseks öelda?“ küsis Eero karmil toonil ja jälle sai Mark esitada oma lühikese eluloo, mis oli mitmekordsest ülerääkimisest juba ammu pähe kulunud.

Kohvitund lõppes ja inimesed kiirustasid tõusma. Märkimisväärselt täienenud teadmistega oma uutest kolleegidest naasis Mark töölaua taha ning logis end taas IB kauplemiskeskkonda, plaanides selle päeva eredamad tähed üle vaadata.

„Raketiteadusega tegeled,“ kostis minuti pärast madal naisehääl ta selja tagant ja kohe võttis Sirje koha sisse tühjal toolil tema kõrval.

„Mõtlesin jah… et vaatan, mis toimub,“ kogeles Mark.

„Nii-nii, mis imevägi sind kogu aeg tehnoloogiabörsi poole kisub?“

„Mis ikka, kuum sektor… meeletud tõusud, võimsad edulood.“

„Mis sa arvad, miks seal nüüd nii kuumaks on läinud – mis selle põhjus on? Oled sa sellele mõelnud?“

„Arvutivärk, infotehnoloogia – uus ja kuum kaup, mis iga päevaga uueneb.“

„Ainult see?“

„Ma ei tea, aga mis siis veel?“

Sirje vaatas noormeest vidukil silmadega ja raputas aeglaselt pead: „Raketid on sümptom, haige turu tunnusmärk, millel on komme tõusta taevasse just börsibuumi viimases faasis.“

„Seda küll, aga kuumenemine on seal juba pikalt kestnud ja hulk inimesi võib veel enne mulli lõhkemist püstirikkaks saada.“

„Võimalik, aga enamik läheb vastu kindlale hävingule.“

„Miks nii karmilt?“

„Sest tegemist on hullusega. Paljud kogenematud investorid kaotavad pea ja pumpavad kiire kasumi ootuses neisse aktsiatesse tohutu hulga spekulatiivset raha.“

Turustrateeg vangutas pead ja näis, et kauge mandri meeletused häirivad teda tõsiselt: „Seda protsessi pole võimalik peatada, sest inimese ahnus on piiritu, kuid viib ta lõpuks ikkagi välja vääramatu krahhini. Parim, mida me praegu teha saame, on oma sõrmed sealt võimalikult kaugel hoida.“

„Aga … kas siis on vaja seda analüüsi üldse teha?“

„Seda on väga vaja, sest nii saame detailse ülevaate arengutest buumi eri etappidel. Ja see annab meile ettekujutuse, kuidas analoogsetes olukordades käituda.“

Mark kuulas ja uuris nüüd lähemalt oma kauni vestluskaaslase välimust, üritades tema vanust kindlaks määrata, kuid see polnud kerge. Püüdlikult ja puhtalt jumestatud näonahk ei reetnud oma vanust ega andnud vähimatki vihjet kulumise või väsimuse kohta. See oli eatu naine, kelle vanus võis vabalt olla kolmkümmend viis, aga sama hästi ka viiskümmend.

„Kui oled isu täis vaadanud, siis asuksime ehk asja juurde.“ Öeldus polnud irooniat, ent Mark tundis, et ta on relvitu. See naine mõistab kõike, teab ja tajub kõike, aga ta ei kasuta oma teadmist kurjalt, olles ikka sama siiras ja otsekohene nagu alati.

„Võtame nüüd Balti turu lahti,“ jätkas naine sama sõbralik-joviaalse tooniga ja naaldus tooli seljatoele, oodates, kuni noormees kergelt värisevate kätega end OMX-grupi platvormile sisse logib.

„Ära muretse, see polegi nii hull, kui sulle esialgu võib tunduda,“ lohutas Sirje noormehe näoilmet jälgides. „Leiame siit oma seitsekümmend aktsiat ja päris mitmed neist pälvivad tõsist tähelepanu.“

„On see ikka hea idee?“ üritas Mark vastu vaielda. „Väikesed, vähelikviidsed ettevõtted, mis võivad kaugemas tulevikus küll mingi tulemuse anda, aga kui jälle peaks midagi… juhtuma, on neid positsioone pea võimatu müüa. Kas poleks õigem…“

„Tubli-tubli,“ sekkus Sirje. „See mõttekäik tundub igati loogiline ja su kartused on kindlasti põhjendatud, aga just seepärast ma seda juttu räägingi. Kõik, mida ma sinult tahan, on Balti pangaaktsiate põhjalik analüüs, kus sa prognoosid meile kenakesti nii tõusu- kui ka mõõnatsükli.“

„Aga… miks just pangaaktsiad?“

„Sest väga paljud Rootsi pangajuhid on hakanud viimasel ajal meie krediidiasutuste uksi kulutama.“

„Sa siis arvad, et…“

„Ma ei arva midagi, aga kui neil on siinsete pankade vastu elav huvi tärganud, võiks see meilgi olemas olla.“

Mark noogutas sõnatult. Ilmselt on turustrateegi valvas pilk märganud liikumist, millele teised pole veel pihta saanud, ja kui svenssonid tõesti ülevõtmist plaanivad, võib see sektor vägagi kuumaks minna.

„Jäta meelde: Hansapank, Ühispank ja muudki Balti pangad on nüüdsest sinu lemmikud,“ lausus turustrateeg lühidalt ja tõusis. „Oleme siis kokku leppinud,“ lisas ta laua juurest lahkudes.

Nostalgianoodiga hinges avas vastne turuanalüütik Hansapanga kodulehe, mille tutvustav osa meenutas nii mõndagi. Ta oli juba koolipõlves imetlenud seda toimekat rahandusasutust, mis sööstis sädemeid pilduva komeedina taasiseseisvunud Eesti majandustaevasse ja hakkas seal peagi päiksena särama.

Mida sügavamale ta uuritava ettevõtte käekäiku kaevus, seda ilmekamaks muutus lähiajalugu, mis oli kokku viinud üheksa andekat ja aktiivset inimest. Seda eredamalt joonistus välja uskumatult edukas tähelend, millist pikalt vaesuses virelenud Ida-Euroopa polnud varem näinudki. Seda selgemaks sai võimaluste, proovikivide ja ahvatluste maailm, kuhu need üheksa meest olid ukse avanud, ergutades kõiki edumeelseid ja energilisi inimesi, kel hinges igatsus parema elu järele või juba silmis säramas ehe rikastumissoov, sama tegema. Nemad sisendasid usku, et nüüd on kõik teed valla; et miski pole võimatu. Tarvitseb vaid tahta ja haarata sabast oma sinilinnul, kes kannab su helgesse tulevikku, kuhu edujumalanna Fortuna on sulle aseme teinud.