Читать книгу Minu Indoneesia. Maailma makett - Berit Renser - Страница 6

Pikad reisid algavad enamasti segadusega. Ega sa veel kodus ei adu oma saatust, püüad lihtsalt ükshaaval to-do list’i^[1.] täita: otsida välja pass, vaja hankida viisa, kolida tühjaks kodu, otsida autole garaaž, palju ma raha vahetan?, tšau, ootan teid külla, õhkutõus-piin-maandumine, migratsiooniamet, müra ja sagimine, tere-ma-olen-Berit, minu uued sõbrad, minu uus kool, minu uus kodu. Minu uus elu.

Mul ei ole endiselt ühtki head seletust selle kohta, miks ma oma uut eluetappi just Indoneesias alustasin, ehkki olen sellele üllatust täis küsimusele pidanud korduvalt vastust otsima. Minu kandideerimine õppestipendiumile oli sama juhuslik kui minu vastuvõtt. Olin äsja lõpetanud Tartu ülikooli semiootika magistrantuuri ja läbinud etnoloogia õppekava. Mind ei hoidnud enam kinni ei Tartu linn ega koduülikool. Isegi haridus jättis mulle vabad käed – võisin saada eikellekski või kelleks tahes.

Sadade võimalike elustsenaariumite vahel valides hakkasin õppima indoneesia keelt. Tõenäoliselt oli see neist kõige irratsionaalsem. See polnud mõistuslikult seletatav otsus või tulevikuperspektiive silmas pidav kaalutlus, vaid puhas eralõbu, veel üks ootamatu oskus ühe noore, kümne tuulega kaasa jooksva inimhinge jaoks.

See tuul viis mind nüüd Jaavale, maailma tihedamalt asustatud saarele. Darmasiswa stipendiumit jagati välismaalastele rohkem kui 80 riigist, ning meid puistati suvaliselt üle arhipelaagi laiali. Oleksin võinud sattuda konservatiivsesse Padangi, kus naistel oli koolis peakatte kandmine kohustuslik; Jogjasse, kus kristlik õppejõud vale vastuse eest kriidipuru näkku puhus; või pealinna Jakartasse, kus kooli jõudmine võttis kauem aega, kui veedeti koolis. Mina saabusin Sebelas Mareti ülikooli, „Jaava hinge“ säilitavasse Solo linna. Pidasin seda suhteliselt õnnelikuks põrsaks kotis.

Sellegipoolest ma kooli lõpuks suurt ei jõudnudki. Milleks õppida keelt koos välismaalastega kinnises klassiruumis, kui terve Indoneesia oli täis vestlusvõimalusi. Oma kogemused ja keeleoskuse sain peamiselt sundolukordadest: püüdes sõlmida rahu moraalsete naabritega või seletades, et usuleigusest hoolimata pole ma kommunist. Planeeritud aasta venis sujuvalt kaheks. Boheemlaslikust tudengist sai bürokraatias siplev aktivist ja hobietnoloogist kasvas välja kohalik kirjanik. Olin tõepoolest tühi leht paberit, millele võis kirjutada mis tahes loo...

1 To-do list – soovinimekiri. (inglise k) [ ↵ ]