Читать книгу Minu Indoneesia. Maailma makett - Berit Renser - Страница 7

Helsingis Indoneesia suursaatkonnas kohtasin diplomaat Andyt. Vaatamata oma äärmuslikule sõbralikkusele oli tema kõnes teatav väsimus. Alles hiljem palus ta vabandust – moslemina ei tohtinud ta süüa ega juua enne päikeseloojangut, kuid kurivaim, siin PõhjaEuroopa suves ei loojunud päike ju peaaegu kunagi. Andy ootas pikisilmi pimedaid öid.

Kui ma Indoneesiasse saabusin, oli endiselt ramadaan. Millegipärast olin selle kahe silma vahele jätnud. Ausalt öeldes olin täiesti mööda vaadanud asjaolust, et kolisin aastaks õppima maailma suurimasse islamiriiki. Kui ma veel Eestis olles elu Indoneesias ette kujutasin, kuulusid selle hulka rannad ja mäed, palmid ja riisipõllud, veidi müstikat ja võõraid usundeid, aga mitte kordagi ei mõelnud ma sellele, et ühes troopilises Aasia arhipelaagis võiks just islam olla see, mis nii tugevalt igapäevaelu dikteerib.

Kui ma lõpuks kohale jõudsin, tabas see mind korraliku hoobina. Ramadaani ajal oli kogu religioosne elu tavapärasest veelgi võimsamad pöörded võtnud. Mošeed karjusid kõvemini ja sagedamini, varahommikul kõlas ühest ruuporist lastelaul, teisest ruuporist noomivad sõnad, kolmandast mõni uinutav mantra. Igal õhtul möödus minust paraad valgesse riietatud inimesi, kes kottpimedatel tänavatel telefonivalguses justkui tondid pühakoja poole hiilisid. „Head ramadaani!“ – tervitused resoneerisid üle poodide, kodude ja koolide.

Samas päevasel ajal elu justkui seisis. Ainsad liigutused toimusid kui aegluubis. Muidu nii ülerahvastatud Jaava saar kajas tühjusest. Tänavad olid võrdlemisi lagedad ja kõledad ning keset kõige kuumemat päeva ei olnud vahel hingelistki näha. Ainsad moslemid, kelle toel kristlaste toiduärid veel püsti seisid, olid paastust vabastatud menstrueerivad naised. Need, kes näljased, sõid nüüd vaikselt oma kodus, peitudes avalikkuse hukkamõistvate pilkude eest. Öised toiduputkad olid nagu teod kogu oma elamisega päevaks haihtunud ja päevased endast ööseks vaid tühja koja maha jätnud. Kõik peale jumala on siin ajutine – seda õpetas Indoneesia ruttu.

Isegi proua Tikat oli vastasmaja kõige-poes neil päevil harva näha – kliente ju peaaegu polnud. Igal teisel hommikul saabus tema valduste ette aga auto. Sellest hüppas välja mees, kes tõstis kastist suure kilekoti auravat jääd ja jättis selle poe katuse alla varju. Väljas oli siis 35 kleepuvat kraadi. Paarkümmend minutit hiljem ilmus välja väike proua Tika. Ta vaatas esmalt paremale, siis vasakule ja lõpuks murdis endale tüki jääd. Kuna vett juua ei tohtinud, tupsutas ta kuubikuga oma kaela ja otsaesist ning kui keegi märkama ei juhtunud, tõmbas jääga ruttu üle huulte.

Kui jää oli kohal, võisin tulla ka mina, sest proua Tikalt sain ma oma igapäevase jääkohvi. Ma olin vist ta ainuke klient, kes keset päeva midagi peale pesupulbri ostis, ning minu ostlemise edukus olenes täielikult kellaajast. Näiteks vahetult enne keskpäeva kohvi soovides võis proua Tika mulle rõõmsalt otsa vaadata ja vabandamata öelda: „Kõigepealt palvus, siis kohv.“

See tähendas, et proua Tika tõmbas spetsiaalsest ridikülist välja valge läikiva hõlsti ja viskas selle minu ees üle oma riiete. Riieteks olid tal, muide, mõmmidega pidžaamad, teinekord aga T-särk kirjaga „Look like Barbie, Smoke like Marley“^[1.]. Seejärel istus ta roomatile ja suudles omaette pomisedes korduvalt põrandat. Silmitsesin pingsalt ramadaani palvusaegade kalendrit seinal ning püüdsin ette kujutada elu uskumuste kella järgi.

Siin on palvetamine nii tähtis elu osa, et väikeseid tubasid võib palvuse läbiviimiseks leida igal nurgal. Need pisikesed tühjad ruumid vaibaga põrandal on nii koolimajades, büroohoonetes, ostukeskustes kui ka isegi maanteeäärsetes bensiinijaamades. Ühtegi Indoneesia püha meest ei paista see solvavat, kuid mulle tundus kummaline, et sildid musholla^[2.] ja WC alati samasse kohta juhatavad. Ju on see siis nurk, kus toimuvad loomulikud eluks vajalikud tegevused.

Kümmekond minutit hiljem ilmus proua Tika peanupp uuesti leti tagant välja. Veidi nõrkenud ja kahvatu näoga tegi ta kohvipulbrist, kondenspiimast, kuumast veest ja jäätükkidest mulle kohvi. See maitses kohutavalt läägena isegi siis, kui olin palunud suhkrukogust enam kui poole võrra vähendada. Suhkur meeldis siin nii inimestele kui ka sipelgatele, kes kõige väiksemalegi terale terve trobikonnaga peale lendasid.

Need paar nädalat ramadaani osutusid tõeliseks kulinaarseks katsumuseks. Solosse alles kolinuna ei olnud mul köögis pliidirauda. Ei olnud ka mootorratast, millega seda ostma minna. Ei olnud isegi arusaadavat aadressi, kuhu taksot kutsuda, ega ka mingit aimust, kas kesklinnas oli elu sama surnud kui siin linna äärealadel. Olid ainult suletud poed ja kinnised toidukohad ja pidevalt kõhtu kriipiv nälg.

„Ega preili meie kandist süüa ei saagi. Meil kõik paastuvad,“ ütles proua Tika, kui talle oma muret kurtsin. „Aga lähedal elavad hiinlased, äkki nemad on avatud?“ pakkus ta seejärel.

Hiinlased pole enamasti moslemid ja seetõttu kehtivad neile teised reeglid. Üldse on hiina kogukond jaavalaste silmis kahtlane kamp lõtvade elukommetega tüssavaid kaupmehi. Hiinlased küpsetavad koeralihatoite ja hiina „maffia“ käib selleks kristlaste tagant koeri varastamas. Kui midagi siin linnas veidrat toimub, siis on selle taga kindlasti hiinlased. Nagu näiteks too kahtlane toidukoht kesklinna tagatänaval, kus olevat üks suur ümmarguste aukudega laud ja kast selle all. Kui käib kõva kolin ja august ilmub välja karvane kuppel, tõmbab kokk matšeetega siuhti! ning avanenud kaane alt ilmub tuksuv limane ollus. Nii söövad hiinlased elavate ahvide ajusid. Ainult hiinlased suudavad midagi nii brutaalset korraldada, kommenteeriks mõni indoneeslane selle peale.

Võtsin südame rindu ja uurisin, kus need hiinlased siis ikkagi on. Äkki on neil koera ja ahvi kõrval ka mõni põrsas pakkuda. Proua Tika vaatas mind jälestust täis pilguga. Põrsas on ühele moslemile vähemalt sama halb valik kui need teised kaks.

„Kirikust mööda ja paremale,“ jäi ta siiski viisakaks.

Ma polnud siin ühtegi kirikut tähele pannud.

„Preili ei tea, kus on kirik? Kas preili polegi veel kirikus käinud? Preili polegi siis kristlane?“ ei suutnud proua Tika oma imestust varjata. Ta jätkas oma küsimuste tulistamisega: „Aga kes siis preili üldse on? Budist? Välistudengid on tihti budistid. Ah nii, et ei ole ka budist? Ega preili siis juhuslikult moslem pole? Kui preili on moslem, siis teab preili kindlasti, kuidas mošee juurde saada?... Aga kui preili on moslem, siis miks ta keset päeva süüa otsib? Ahaa, preilil on siis päevad! Siis on preilil kindlasti raske olla, tuleb midagi hamba alla pista.“

Imetlesin hiljemgi väikese õudusega seda, kuidas jaavalased suutsid tillukesest infokillust terve muinasjutu kokku vesta.

„Ei ole ka moslem,“ raputasin pead.

Proua Tika vaatas mind pikalt ja mõtlikult. Teeviidad muutusid korraga tühiseks probleemiks ja tema silmis kerkis üles palju olulisem küsimus.

„Aga mis usku siis preili on kah?“

„Mul ei olegi usku, proua Tika.“

„Ei olegi usku? Aga kuidas siis preili teab, mis on elus moraalne ja mis amoraalne?“

Hiljem sain teada, et sellised vestlused on siin saarel üsna tavapärased. Keset kuuma lõõskavat keskpäeva, ise näljast nõrkemas, pidin nüüd hakkama vastasmaja poemüüjaga arutlema selle üle, kuidas ma teadsin, milliste reeglite järgi oma päevi mööda saata. Aga tookord tabas see küsimus mind nii ootamatult, et vastuseks antud paar pealiskaudset lauset ei olnud ei mulle ega talle ammendavad. Niisiis puuris rahulolematu proua Tika edasi: „Aga dokumentidel, kuhu preili seal risti tõmbab?“

Olin alles äsja kooli- ja viisadokumente allkirjastamas käinud ning tõepoolest ei teadnud, kuhu toda usuristikest igal lehel tõmmata. Kuid see oli alles algus. Üks rist pidi hakkama sind saatma kogu ülejäänud eluteel. See rist aitas otsustada, kus kandis oleks parem elada, millises koolis kasulikum käia, kelle seast endale peigmeest valida, millal aastavahetust tähistada, milliseid tseremooniaid tulevikus pidada, kellega äritehinguid teha, ja veel tuhat pisiasja.

„Aga preili KTP, see ju ometi ütleb, mis usku preili on?“

KTP on siinne ID-kaardi ekvivalent. Ka preili KTP ei öelnud usu kohta sõnagi ja proua Tika ei suutnud oma kasvavat hämmingut tagasi hoida. Tema enda KTP, mille ta kiiruga rahakotist välja tõmbas, nimetas päris selgelt, et tegemist oli 40aastase moslemi usku koduperenaisega, kes oli 1,56 sentimeetrit pikk.

Jõudsime mõlemad järeldusele, et ühe uskmatu elu on Indoneesias keeruline. Usk on Indoneesias nii a ja o, et ilma usuta jääb toitumisahel katki, enne kui esimese ampsu haugata jõuad. Kui pole usku, ei saa KTPd. Kui pole KTPd, ei saa autot ega mootorratast, tööd ega arstiabi. Usu mitteomamine on siin nii sotsiaalne kui ka majanduslik enesetapp.

„Palju lihtsam oleks ju uskuda,“ leidis proua Tika.

„Palju lihtsam oleks mitte kõike usuga siduda,“ leidsin mina.

Proua Tika ütles lõpuks, et kui ma kirikut ja mošeed ei tea, mingu ma sel juhul mäest alla, keeraku itta, võtku järgmine tee lõuna poole ja selle põhjapoolseimas otsas võin hiinlased leida. Minu minekut jäi saatma tema kaastundlik pilk.

Kui Indoneesia esimene president Sukarno Pancasila rahvusfilosoofiaks nimetas, pidi Indoneesiast saama religioosselt mitmekesine sekulaarne riik. Religioonidena tunnistati selle kohaselt aga vaid selliseid usundeid, millel oli ainult üks jumal ja oma püha raamat. Nendele tingimustele vastasid peale islami, katoliikluse ja protestantluse üllatuslikult ka budism, hinduism ja konfutsianism.

Hoolimata näilisest vabadusest endale ise religioon valida on Indoneesiast nüüdseks saanud maailma suurima moslemikogukonnaga riik. Islami tõid siia araabia kaupmehed, kes esmalt end Malaka väinades sisse seadsid, aga peagi juba üle arhipelaagi kanda kinnitasid. Nagu ülejäänud maailmas, kasvas ka Indoneesias islami populaarsus just 1970ndatel, mil islamist sai päästerõngas modernse maailma ulgumeres.

Praeguseks on ametlike paberite järgi lausa 90% siinsetest elanikest moslemid, suurem osa neist sunniidid. Islami koolide ja mošeede finantseerimisele on käe alla pannud ka Saudi Araabia, kelle soovil õpetatakse mitmes institutsioonis islamit Lähis-Ida mudeli järgi. Islami rangemat sõnumit aitab kehtestada ka isehakanud islamihuvirühm FPI, kes hoiab kätt riigi moraalipulsil. Selle repertuaari kuulusid nii Lady Gaga kontserdi kui ka LGBT-filmifestivali takistamine Jakartas, Miss Worldi ärajätmine Balil ja Playboy peatoimetaja vahistamine ajakirja väljaandmise eest. Playboy Indoneesia versioonis seejuures alastipildid puudusid.

Tegelikkuses oli olukord muidugi teistsugune ja tõeliste usuvendade seas leidus palju neidki, kes end lõbusalt KTP-moslemiks kutsusid. Ehk siis paberil käis ristike islami usu ette, sest islam tegi elu lihtsaks, kuid südant see ristike kontrollida ei saanud.

Meie, välistudengite üks tuutor oli Lola. Ta oli 50aastane naine, kes käitus nagu väike tüdruk. Värvilised Hello Kitty kleepekad ja võltssmaragdid katsid tema telefoni, mille ta igal võimalikul hetkel fotolootuses välja tõmbas. Lola välismaalasega Eestist, Lola välismaalasega Rumeeniast, Lola sõbrannadega, Lola sõbrannad välismaalasega, näitas ta mulle oma kollektsiooni.

Lola pidi aitama mul eluaset leida. Mind oli Eestist peale saatnud kujutluspilt, milline mu maja siin olema pidi. Selles elasid üheskoos välistudengid ja kohalikud, kõik hingelt kunstnikud, kes palmidega aias terrassil kitarri mängivad, luulet deklameerivad ja unistades tähti vaatavad...

Lola versioon oli palju vähem romantiline: „Tüdrukute ühiselamu!“

Ma olin elus korra ühiselamus elanud. See oli Venemaa Voroneži ülikooli haiglasiniste seintega räämas maja, mille köök uppus prahi alla, mille tualetiuksed katsid vaevu vaid keha keskosa ja mille ühisdušid asusid külmas ja jäledas keldris, kust seenhaigusi üles korjata. Nii et ühiselamu oli minu jaoks välistatud.

Kuid Lolale oli ühiselamu ohutu koht, kus ükski noorhärra ei tülita, kus tüdrukud saavad teha tüdrukute asju, riisikoogiküpsetamisi nädalavahetusel ja koosõppimisi nädala keskel. Ka uksed pandi siin ööseks ilusti lukku, et mõni meeltesegaduses preili õue kolistama ei läheks ja oma habrast elu ohtu ei seaks.

Mainisin moka otsast, et ma ei suuda aasta otsa ainult tüdrukutega kinniste uste taga elada, ja sellest alates suhtus Lola minusse teatud skepsisega. Juba järgmisel päeval sain temalt sõnumi: „Homme, kolmapäeval kell 7.30 hommikul toimub ülikoolis kampaania „Say no to free sex!“. Tule ja astu vastu amoraalsele abieluvälisele suguühtele! Soovitan eriti sulle.“

Ühel õhtul, mil Lola mind oma teadmistega abistada oli lubanud, kohtusime ühes tavapärases tänavaputkas. Need kannavad siin warung’i nimetust. Enamasti on need ehitatud kõnniteedele või mõne maja garaaži. Autoteest eraldab neid suur vinüülkardin, millele on trükitud kohalik menüü.

Härra Dwi Warung

Praeriis

Praeriis kanaga

Praeriis munaga

Praenuudel

Soe tee

Jäätee

Soe sidrunivesi

Jääga sidrunivesi

Vinüülkardina taga otse kõnniteel käib kokkamine. Gaasiballoonil seisab hiiglaslik vokkpann, millele sattuvad toiduained kõik jäägitult õlisse uputatakse. Ilma suhkru, õli ja riisita ei möödu siin riigis ükski söögikord. Siinsamas tänaval leidub ämber veega, milles taldrikuid pestakse, ja väike prügihunnik, milles närilised maiustamas käivad. Mõni väiksem warung tegutseb küünlavalgel, mõnes suuremas leidub isegi televiisor, mis on hiigelpika tolkneva juhtme abil naabermaja elektrivõrku lülitatud.

Mingil arusaamatul põhjusel meeldis mulle see, et võisin siin nii räpastes kohtades süüa. Eriti tegi mulle nalja, kui tuli istuda kõnniteel jalamatil – sealsamas, kus jooksid pöidlasuurused prussakad ja kassisuurused rotid – ja suruda oma sidrunivees loputatud näpud valgesse pehmesse riisi. See on vist steriilse eurooplase fetiš: olla lubamatult räpases kohas, mille võikus aga hoopis kummalist rahuldust pakub.

Warung oli õhtusel kellaajal rahvast puupüsti täis. Madalate laudade kohal rippusid kilekotid veega. Vesi pidi valgust ja liikumist reflekteerima, et seeläbi kärbseid eemale peletada. Minu meelest ei lasknud kärbsed end neist kottidest vähimalgi määral häirida ja tiirlesid meie ümber, kui Lolaga hämaras kilest punutud mattidel istet võtsime.

Lola oli moraalne naine ja see on siin oluline. Ta kandis juukseid katvat jilbab’i^[3.], mis ühes tükis üle pea tõmmati ja mille kummaline väike nokats alati veidi totakalt rollerikiivri alt paistma jäi. Lola rääkis rahulikult ja aeglaselt nagu ühele korralikule naisele kombeks ning kattis mõõdukalt naerdes oma suu käega. Mulle tundus vastuoluline, et lapsemeelsed indoneeslased allutavad end niivõrd rangetele islamiseadustele.

„Lola, miks sa pearätti kannad?“ ei suutnud ma küsimata jätta, kui olime endale vähemalt lauatäie toitu tellinud ja veidi piinlikus vaikuses istunud. Linnapildis paistis mulle, et jilbab’i kandjaid ja mittekandjaid oli enam-vähem pooleks. Mulle tundus see hirmus isikliku küsimusena, eestlane ei ole ju harjunud usust avalikult rääkima, nii et veerisin selle vaikselt ja ettevaatlikult üle oma huulte. Indoneeslased aga, vastupidi, räägivad sellistest asjadest ilma igasuguse häbita.

„Aga see on ju ilus! Ja naine – see tähendab olla ilus!“

„Ma arvasin just, et pearäti eesmärk on mitte paista ilus?“

„Ilus võib olla, aga seksikas ei tohi!“ oli Lolal vastus olemas. „Kujuta ette, et oled mees tänaval ja su ees looklevad pikad läikivad juuksed. Kas pole seksikas? On küll! Juustel on psühholoogiline mõju. Aga jilbab – see on lihtsalt kaunis.“

Jilbab’id on siin nagu väike moeröögatus. Hiiglaslikke mosleminaistele spetsialiseerunud poode, mis pakuvad uuemaid ja kuumemaid jilbab’e, leiab igast väiksemastki linnast. Mudeleid on igasuguseid: nii sporditüdrukule kui ka linnavurlele, nii kiiresti pähe tõmmatavaid kui ka kaua sätitavaid. Võib osta spetsiaalselt jilbab’idele disainitud prosse või külastada pearätikandjale mõeldud juuksurit.

Uskumatu, kui palju arvamusi ja eelarvamusi võib üks lihtne rätik ühes eurooplases tekitada. Radikaalne islam, naiste õiguste piiramine, patriarhaalne ühiskond, eneseväljendusvabaduse äravõtmine, konservatiivsus, igavus, tagurlikkus. Lola naeris, sest ta polnud mitte ühegi mu arusaamaga nõus.

„Kui sa näeksid kakskümmend aastat vanu fotosid, siis kannan seal seelikuid ja juuksed on valla. Olin laulja ja käisin tihti õhtuti esinemas. Kõik teadsid, et olen abielus, ja minu välimus ei tekitanud probleeme. Aga kui mu abikaasa suri, hakkasid õhtuti mehed ligi tikkuma. Lõpuks tõmbasin pähe jilbab’i, et anda signaal – mina nõuan endaga viisakat käitumist.“

„Ja see aitas?“

„Muidugi! Sa peaksid nägema, kui erinevalt mehed sinuga räägivad, olenevalt sellest, kas oled rätiga või ilma. Minu sõbrannadega teevad nad rõvedaid nalju, aga kui tulevad minu juurde, siis küsivad hästi vaikselt ja tasaselt: „Proua Lola, kas tohib paluda luba vestelda?““

„Nii et rätti kantakse selleks, et saada meestelt lugupidamist?“

„Noh, mitte alati muidugi. Eks moslemeid on ka igasuguseid. Mõni on näiteks prostituut, aga kannab jilbab’i, sest nii saab ta naabrite eest oma tööd varjata. Mõned noored on pandud islamikooli õppima ja seal on jilbab kohustuslik, aga kui õhtul šoppama lähevad, on juuksed ikka lahti. Ütlevad, et neid tuleb ka tuulutada. Mõni kannab jälle teksade all stringe, mis kummardades kõigile paistavad, endal rätt peas. Tead, kuidas me neid kutsume? Britney Spearsi moslemiteks. Kõige imelikum oli kord, kui mu noor sõbranna tahtis baaris suitsu teha. Ta tõmbas jilbab’i peast ära, tegi suitsu lõpuni, võttis paar lonksu õlut ja pani siis rätiku pähe tagasi. Mõni usub, et kui räti pähe tõmbad, siis on kõik patud ka korraga kadunud.“

Märkasin, et kuigi Lola püüdis ladusalt jutustada, oli ta näost kaame. Ta manas suule naeratuse, kuigi see valmistas talle raskusi. Nälg võttis võimust. Kui tugev peab olema usk, et kuumas kliimas oma keha üleni katta või end kord aastas kuu aega näljutada, mõtlesin endamisi. Aga vaikselt hakkasin taipama, et Indoneesias on cool olla moslem, ja nagu trendidega ikka, tuleb seda uhkelt välja näidata.

Püha kuu ajal tehakse igast elu tahust ramadaaniversioon. Coca-Cola asemel juuakse Mecca Colat ja kiirtoidukett müüb McÖöd. Hotellide tõmbenumbriks on luksuslikud ramadaanipaketid rikastele, kelle teenrid lähevad pühade ajaks koju. Turismifirmad lasevad liugu tuusikutel ei kuhugi mujale kui Saudi Araabiasse. Unustage Pariis ja Eiffeli torn, New York ja Statue of Liberty, unustage isegi Disneyland – õige indoneeslase unistus number üks on kord elus puudutada Araabia poolsaare tulist liiva palverännakul pühasse Mekasse.

Indoneesias on peaaegu igal populaarkultuuri harul islamistlik väljund. Noortekultuuris on oma niši turul leidnud nasyid-bändid, mis mängivad islami sõnumeid kandvaid pop- või reggae-laule. Tavaliste filmide kõrval eksisteerib moraliseeriv islamikino, kus head tegelased kannavad pearätte ja halvad lahtiseid juukseid. Kallimates kaubanduskeskustes müüakse eriti peent halal-toitu. Sealsamas toimuvad islamiriiete moesõud ja šampoonireklaamid müüvad kaetud peaga naistele moslemite juuksehooldussarja. Naised õhkavad võlutult, kui televiisoris sammub sätendava kella ja uhke mobiiliga mees mošee poole. Erilised seltskonnahinged on need, kes õhtuti sõbrad külla kutsuvad, et palvus nõnda üheskoos läbi viia. Motikatel on läikivad kleepekad „Allahu Akbar“^[4.] ja „Jumal on oma jope“. Omaette telesõud on islamijutlustajatel, kellest on saanud rahvuslikud staarid. Tuntumad neist laiendavad oma ampluaad kirjastamisele, sõnumiteenustele või huvikoolidele. Alla võib laadida tuhandeid mobiilirakendusi, mis meenutavad igapäevaselt, kuidas olla hea moslem, või lisavad Facebooki-fotodele kalligraafias kirjutatud koraanitsitaate. Sotsiaalmeedia on korraga täitunud jilbab’idega poseerivate naiste ja songkok’e^[5.] kandvate meestega. Kommentaaride all leidub tuhandeid inspireerivaid sõnumeid pühaduse ja kõlbluse vallast. Islam ei ole siin pelgalt usk, vaid ka ihaldusväärne elustiil.

Lola näitas mulle oma laste pilte. Tema kaheksa-aastane tütar edvistas neil nagu väike superstaar: kontsaga kingad jalas, kleepekaid täis telefon käes ja pearätt peas.

„Kuidas tema pearätini jõudis?“ küsisin.

„Paar aastat tagasi pakkusin talle kandmiseks, treenimise eesmärgil,“ seletas Lola. „Siis ei tule see sel ajal, kui ta jilbab’i kandma peab hakkama, enam nii raskelt.“

„Ja sinu abikaasa seisukoht?“

„Tema ei puutu asjasse. See on üldiselt emade ja tütarde vestlus. Mu abikaasa hindab, et ma kannan jilbab’i, kuid ei alaväärista meie teist tütart, kes seda ei tee. Paljud mehed otsivadki tüdruksõpru lahtiste juustega, aga tõelist abielumaterjali jilbab’iga.“

Kuid mida peab tooma tulevik? Kas tõeliseks moslemiks olemine tähendab samm-sammult aina paksema kangakihi alla varjumist? Lola vaatas mind hetkeks tõsisel pilgul. Islami fundamentalism oli Solo linnas palju ärevust tekitanud. Kohalikud teadsid, kus oli siinsete äärmuslaste kogunemispaik, ning seda piirkonda kardeti ärevalt. Pärast 2002. aasta pommitamisi Bali ööklubis oli islamiradikaalide küsimus eriti tundlik ja üleni kaetud naised võisid saada sama hukkamõistvaid pilke kui mõni end liiga paljastav näitsik.

„Need ninja’d^[6.] on islamist sama valesti aru saanud kui britneyspearsid,“ ütles Lola pahaselt.

Ta oli sellest vestlusest ilmselgelt väsinud, märkasin teda aina pingsamalt toidulauda jõllitamas. Suur kuhi valget riisi seisis rohelises plastist sõelas otse meie ees. Kolm rasvast tilkuvat kanakoiba lebasid kohe seal kõrval ühel väetil kapsalehel. Oli kuhi õlisse uputatud tofukuubikuid ja õlist niretavaid baklažaane. Olid sojaubadest tempe-kotletid ja sinine plasttaldrik punase kastmega, mis lõhnas nagu tulevane lõke suus. Ettekandja tööl lõppu ei paistnud. Veel kaks sõelatäit riisi, veel kaheksa kana, veel üks mägi tofut. Veel, veel, veel. Olime warung’is istunud juba pool tundi, kuid polnud veel midagi hamba alla pistnud. Toidumägedest hoolimata ei tohtinud Lola veel süüa ja mina piinlesin solidaarselt koos Lolaga näljas.

Küsisin veel lõpetuseks, mida arvab Lola neist, kes peavad jilbab’i naiste õiguste rikkumiseks. Lola näitas selle peale oma keskmist sõrme: „Fuck you! Ma olen vaba, vaba kandma jilbab’i!“

Noorhärra kõrvallauast vaatas selle peale pahaselt Lola poole. Mees pani sigareti huultele, kuid tõstis selle siis tagasi lauale. Üks silm jõllitas pingsalt meid, teine jälgis saalis sahisevat telerit. Ta asetas sigareti taas suule, siis tagasi lauale, nihutas enda ette kana, vaatas teleri poole, lükkas kana tagasi, vaatas nutitelefoni ja nuusutas tofukuubikuid. Kalender, mis näitas päikese loojumise ehk paastu lõppemise kellaaega olenevalt nädalapäevast, oli mehel sõrmede vahel kortsu rullitud.

Kogu restoran niheles samas rütmis. Ka Lola tõstis riisikausist suure portsjoni taldrikule ja vaatas närviliselt kella.

Ja siis see lõpuks juhtus. Ekraanile ilmus viimaks ometi helgeid sõnumeid toov mees, kes pärast pikka sissejuhatust lausus need ammu oodatud sõnad. „4... 3... 2... 1... 0 – head isu!“ hüüdis ta.

Lolal ei läinud poolt sekunditki, et üks kanakints kurgust alla toppida. Kogu warung lõi korraga kihama. Justkui vana-aastaööl läks lahti suitsumeeste ilutulestik ja õgardite esimene söömaaeg. Kõik, mida ei saanud päeval teha, tehti õhtul vähemalt kolmekordselt tasa. Nii kui toimus buka puasa – igaõhtune paastu lõpetamine –, algas õgimine, šoping ja lõbutsemine.

Lola ahmis sisse kõike, mis ette jäi, ja pani teise osa käekotti.

„Siis saan öösel ka süüa,“ seletas ta.

„Kell kümme tuleb tavaliselt uuesti nälg. Kell neli hommikul on viimane võimalus süüa, enne kui päike tõuseb. Vahel ärkan ka kell kaksteist ja kell kaks ja pistan midagi suhu,“ loetles Lola oma öiseid toidukordasid.

Lola ei kuulunud nende moslemite hulka, kes nälga kannatada ei suutnud ja perekonna eest varjudes linna teises otsas salaja söömas käisid. Lola kuulus nende hulka, kes võttis asja väga tõsiselt.

„Sa peaksid ka paastumist proovima,“ ütles ta. „See on kehale väga kasulik!“

Olin ta väite suhtes siiski üsna skeptiline, sest paastu ja orgia vaheldumise tagajärjel on haiglad puupüsti täis. Päeval kaebavad inimesed dehüdratsiooni, minestuste ja ülekuumenemise üle, öösel aga liigsöömisest tingitud kõhuvalu. Tarbimine ei lakka kunagi. Ramadaan, mis pidavat päeval puhastama keha ja vaimu mürkidest, sunnib öösel kõike uuesti sisse ahmima. See on tarbimise hiilgeaeg.

Jalutasin minagi öö hakul jilbab’i-poodi ja mõtlesin, kas võiksin ühe sellisega ringi käia. Poemüüja arvas, et muidugi võiksin. Minu valitud rätik on ometi nii ilus! See oli roheline siidine sall, mille ääri palistasid väikesed kivikesed. Müüja otsis sinna juurde ühe mütsi ja väikese vatipadja. Padi pandi mulle nööridega kaela ümber ja kummiga ümber pea. See pidi jilbab’i all paistma pikkade krunni seotud juustena. Siis pani ta mulle pähe pitsist mütsi, mis mu otsaesist varjas, ning alles seejärel rätiku, mis kauniks olemise köögipoole kinni kattis.

Samal ajal kui mina end padja, mütsi ja salliga 35kraadises kuumuses äärmiselt ebamugavalt tundsin, kiitis müüjanna kaunist tulemust. Enda meelest nägin oma ümara näoga välja nagu pakendatud kõrvits. See oli esimest ja viimast korda, kui tolle mitmetähendusliku räti pähe tõmbasin.

Ühel õhtul, kui naabrinaise juurest süüa ostma läksin, ilmus minu juurde väike tüdruk. Ta haaras mul käest ja vedas endaga mošeesse.

„Aga mul pole õigeid riideid!“ pomisesin kohmetult. Olin õlgu paljastavas pluusis ja põlvini seelikus vaid korraks õue hiilinud. Ma ei saanud siiani täpselt aru, mil määral islami reeglid välistudengitele kehtivad, sest siinsed noored kristlased võivad isegi vahel lühikestes pükstes vastu kalpsata. Kuid väike tüdruk lõi käega – minu riietus polnud talle tollel pühal päeval üldse oluline.

Ramadaani lõppemist tähistav lebaran on moslemitele sama tähtis püha nagu kristlastele jõulud. See tähendab suuri pidustusi, nende tarvis ohtralt šoppamist, lebaran’i-riiete ostmist, lebaran’i-allahindluseid, lebaran’i-dekoratsioone, lebaran’i-muusikat, lebaran’i-sööminguid ja lebaran’i-palgatšekki. Aeg oli viimaseks palvuseks enne massilist väljarännet linnadest kodukohtadesse. Tänavad kajasid palvustest nii valjult ja kakofooniliselt, et oma mõttedki muutusid häguseks. Hääl tuli vasakult, paremalt, kusagilt kaugelt ja siitsamast lähedalt. Laste nõiduslik halin kajas läbi ruuporite kummituslikul moel, justkui oleks piinatud hinged üle linna tänavate abi järele karjunud. Massid jalutasid kindlameelselt, palvevaip õlal ja valged hõlstid seljas, mošeede poole. Linna peal oli kuulda, et Idul Fitri