Читать книгу Peatumata - Брайан Олдисс - Страница 6

Roy Complainile tundus, et tema südame helid täidavad raiesmiku nagu radari lained, mis kaugetelt objektidelt tagasi oma allika juurde põrkuvad. Ta seisis, käsi vastu toa uksepiita toetatud, ning kuulas, kuidas raev arterites vasardas.

«Noh, mine siis juba välja, kui minemas oled! Sa ütlesid, et lähed!»

Selja tagant kostva Gwenny hääle lõikav sarkasm sundis Complaini raiesmikule minema. Ta virutas ukse tagasi vaatamata kinni, madal urin kurku kraapimas, ja hõõrus siis piinarikkalt käsi, püüdes end taas kontrollida. Gwennyga koos elamine tähendas eimillestki tõusvaid tülisid ja pööraseid raevupurskeid, mis rebisid teda seestpoolt nagu haigus. See polnud kunagi puhas raev; see oli midagi sogast ja isegi kõige suuremate pahameeletormide ajal teadis Complain väga hästi, et on peagi tagasi naise käest andeks palumas, end alandamas. Ta vajas oma naist.

Ärkamise perioodi nii varajasel ajal liikus ringi mitu meest; hiljem on nad oma tegemistega hõivatud. Salk mehi istus tekil ning mängis mängu «Reis üles». Complain kõndis tusaselt, käed taskus, nende juurde ning vahtis räpaste peade vahelt allapoole. Teki põrandale joonistatud mängulaud ulatus kaks korda nii kaugele kui mehe pikk väljasirutatud käsivars. Mängulaual olid laiali nupud ja sümbolid. Üks mängijatest naaldus ettepoole ja liigutas oma klotsipaari.

«Viiene tiivalthaare,» lausus ta sünge võidukusega, tõstis pilgu ning tegi Complainile vandeseltslaslikult silma.

Complain pööras pilgu ükskõikselt kõrvale. See mäng oli talle pikka aega peaaegu üleloomulikult kütkestavalt mõjunud. Ta oli mänginud seni, kuni ta nooruki liigesed ragisesid kükitamisest ning ta suutis vaevu pilku hõbedastele nuppudele fokusseerida. Ka teisi, peaaegu kõiki Greene’i hõimu liikmeid oli «Reis üles» lummanud; see andis neile ruumi ja võimu, mis neil päris elus puudus. Nüüd oli Complain nõidusest vaba ning igatses selle puudutuse järele. Oleks hea olla taas kütkestatud ükskõik millest.

Ta lonkis pahuralt mööda raiesmikku, märgates vaevu kummalgi küljel asetsevaid uksi. Selle asemel vilksatas ta pilk möödujalt möödujale, justnagu mingit signaali otsides. Ta märkas, kuidas Wantage mööda barrikaade kiirustab, vaistlikult teiste eest näo deformeerunud vasakut poolt varjates. Wantage ei mänginud kunagi pika mängulaua taga: ta ei kannatanud, kui inimesed temast kummalgi pool olid. Miks oli nõukogu talle lapsena halastanud? Greene’i hõimu sündis palju deformeerunud lapsi, kuid neid ootas ainult nuga. Poistena olid nad Wantage’it Kaksnäoks kutsunud ja teda kiusanud; kuid Wantage oli kasvanud tugevaks ja raevukaks, mistõttu olid nad otsustanud tema suhtes sallivama hoiaku võtta: nende pilked olid nüüd varjatumad.

Mõistes vaevu, et tema sihitu lonkimine on muutunud sihipäraseks, suundus ka Complain Wantage’ile järgnedes barrikaadide poole. Parimad ruumid, määratud loomulikult nõukogule, asusid seal. Üks ustest oli pärani ja sealt astus välja leitnant Greene ise, kellele järgnesid kaks ohvitseri. Kuigi Greene oli nüüdseks vana mees, oli ta endiselt kergesti ärrituv ning tema tudisevas kõnnakus oli ikka veel nooruslikku hoogsust. Leitnandi ohvitserid, Patcht ja Zilliac, kõndisid upsakalt ta kõrval, neuropüstolid vöödel nähtaval.

Complaini suurimaks heameeleks sattus Wantage nende ootamatu ilmumise peale nii paanikasse, et saluteeris oma ülemusele. See oli häbiväärne žest, tundus, nagu ta oleks pea käe juurde kummardanud, mitte käe kõrgemale tõstnud, ja Zilliac võttis auavalduse vastikult naeratades vastu. Kuulekust oodati kõigilt, kuigi uhkus ei lasknud seda tõsiasja tunnistada.

Kui tuli Complaini kord kolmikust mööduda, tegi ta seda tavapärasemal viisil, pööras pea eemale ja kortsutas kulmu. Keegi ei peaks arvama, nagu tema, kütt, poleks kellegagi võrdne. See oli kirjas Õpetuses: «Ükski mees ei ole teistest alam, kuni tunneb, et peab teisele austust avaldama.»

Hea tuju tagasi saanuna jõudis ta Wantage’ile järele ning laksas käega vastu viimase vasakut õlga. Wantage pöördus järsult ringi ja sihtis Complaini kõhu suunas lühikese kepiga. Wantage liikus ökonoomselt nagu mees, kes on harjunud ümbritsevate haljaste teradega. Tema kepi teravik asus täpselt Complaini nabas.

«Rahu nüüd, iludus. Kas tervitad niimoodi kõiki oma sõpru?» küsis Complain, lükates kepi teraviku eemale.

«Ma arvasin… Avardumist, kütt. Miks sa pole liha küttimas?» küsis Wantage, libistades pilgu Complainist eemale.

«Sest kõnnin koos sinuga barrikaadide juurde. Pealegi on mul pada täis ja kohustused täidetud: mul pole liha vaja.»

Nad kõndisid vaikides, Complain püüdis pääseda Wantage’i vasakule küljele, too aga põikles temast eemale. Complain jälgis hoolikalt piiri, et Wantage liiga vihaseks ei saaks ja talle kallale ei tungiks. Vägivald ja surm olid Ahtriruumides kui pandeemia, moodustades loomuliku tasakaalu kõrge sündivusega, kuid kuigi paljud olid kergesti erutuvad, olid targemad ka ettevaatlikumad.

Barrikaadide lähedal oli koridor rahvast täis; Wantage lipsas minema, pomisedes, et peab koristama. Ta kõndis seina lähedal, mõru eneseuhkusega end võimalikult sirgu hoides.

Eesmiseks barrikaadiks oli väravaga puust vahesein, mis blokeeris koridori täielikult, ja mida valvasid alati kaks meest. Seal lõppesid Ahtriruumid ning algas poonikurägastikust labürint. Kuid see barjäär oli vaid ajutine ehitis, selle asukoht muutus pidevalt.

Greene’i hõimul oli poolrändav eluviis; suutmata säilitada saagikust või elustoitu, pidid nad sageli uuele territooriumile edasi rändama. See õnnestus neil eesmise barrikaadi edasi lükkamise ja tagumiste järele toomisega. Just praegu liigutati barrikaade. Poonikute rägastikul, mida eespool rünnati ja hävitati, lasti barrikaadi taga uuesti tärgata: hõim tegi endale teed läbi lõputute koridoride nagu tõuk läbi jahuse õuna.

Barrikaadi taga töötasid mehed väsimatult, raiudes maha kõrgeid poonikuvarsi, söödav mahl nende pikkade noaterade kohal välja purskumas. Kui varred olid langetatud, keerati need tagurpidi, et säilitada mahla nii palju kui võimalik. Mahl nõrutatakse välja ning õõnsad ridvad kuivatatakse, lõigatakse standardpikkusesse ning kasutatakse erineval viisil. Vaevalt oli taim maha langenud, kui korjati kokku ka taime teised osad: lehed arstimiseks, noored võrsed delikatessideks, seemned mitmel eesmärgil: söögiks, nööpideks, Ahtriruumide tamburiiniversiooni kõrisevaks ballastiks, «Reis üles» punktide arvepidamiseks, beebide mänguasjadeks (sest olid alati kõike proovida tahtvate suude jaoks liiga suured).

Poonikute eemaldamise kõige raskem osa oli läbipõimunud juurestiku lõhkumine, mis lebas jämeda liiva all nagu metallist võrgustik, alumised väänlad sügavalt teki sisse hammustamas. Kui ühed juurestikku välja raiusid, koristasid teised huumuse labidatega kottidesse; siin oli huumus eriti sügaval, kattes tekki üle poole meetri: näidates, et see oli uurimata piirkond, kus ükski teine hõim polnud varem käinud. Täis kotid kärutati tagasi Ahtriruumidesse, kus need tühjendati, et uutes ruumides saaks uusi põlde rajada.

Barrikaadi ees töötas veel üks meestesalk ja neid jälgis Complain erilise huviga. Neil oli kõrgem auaste kui teistel kohalviibijatel; nad olid valvurid, keda värvati vaid küttide seast ning oli võimalus, et ühel päeval, õnne või soosingu tõttu, võib Complain sellesse kadestamisväärsesse klassi tõusta.

Kui peaaegu müürina läbimatu poonikurägastik oli tagasi tõrjutud, tulid nähtavale uksed, esitledes pealtvaatajale oma musti nägusid. Toad uste taga hoidsid saladusi: tuhandeid kummalisi asju, kasulikke, kasutuid või mõttetuid, mis olid kunagi kuulunud hiiglaste haihtunud rassile. Valvurite ülesandeks oli murda lahti iidsed hauakambrid ning hinnata, kas see, mis seal peitub, tuleb hõimule, see tähendab, neile endale kasuks. Õigel hetkel röövsaak jagatakse või hävitatakse, vastavalt sellele, mida nõukogu otsustab. Paljusid asju, mis sellisel moel Ahtriruumidesse sattusid, pidasid võimud ohtlikuks ning need põletati.

Uste avamisega kaasnes alati oht, kui mitte tõeline, siis kujuteldav. Ahtriruumides levisid kuulujutud, et mõned teised väikesed hõimud, kes samuti rägastiku keerdkäikudes ellu jääda püüdsid, olid pärast selliste uste avamist vaikselt haihtunud.

Complain polnud enam ainus, kes oli haaratud töötavate inimeste vaatamisest. Mitu naist, kõik lastekarjast ümbritsetud, seisid barrikaadi juures, olles huumuse ja poonikute kandjatel jalus. Kärbeste pidevale pininale, millest Ahtriruumides iialgi puudust ei tulnud, lisandus väikeste suukeste sädin: ja selle saatel lõhkusid valvurid maha järgmise ukse. Hetkeks saabus vaikus, mil isegi töölised seisatasid, et avausest pooleldi hirmunult sisse vaadata.

Uus tuba oli pettumus. Seal polnud isegi hiiglase luukeret, mis oleks tekitanud õudu ja põnevust. See oli kõigest väike pood, mille seinu ääristasid väikesi kotte täis laotud riiulid. Need väikesed kotid olid täidetud eri värvi pulbriga. Erkkollane ja tulipunane kukkusid ning läksid katki, tekitades tekile kaks lehvikukujulist laiku ja õhku kaks segunevat pilve. Harva värve näinud laste rõõmuhüüded panid valvureid järsult käske haugatama ja leide minema tassima, moodustades barrikaadi taga asuva veokini elava keti.

Pettumust valmistavat lõppu tunnetades triivis Complain eemale. Võib-olla ta siiski läheb jahile.

«Aga miks on rägastikus valgus, kui seal pole kedagi, kel seda vaja läheks?»

Küsimus jõudis Complainini läbi üldise sagina. Ta pööras ringi ja nägi, et küsijaks oli üks väikeste poiste hulgast, kes koondusid nende keskel kükitava suure mehe ümber. Üks või kaks ema seisid nende juures, leplikult naeratades, käed laisalt kärbseid eemale lehvitamas.

«Poonikute kasvamiseks peab olema valgust, täpselt nagu sa isegi ei saaks pimedas elada,» tuli poisile vastus. Complain nägi, et vastajaks oli Bob Fermour, aeglane sell, kes sobis töötama vaid põllutubades. Ta oli sõbralik – üsnagi palju rohkem kui Õpetus seda heaks kiitis – ja seetõttu laste seas populaarne. Complainile meenus, et Fermouri tunti kui lugude vestjat ning tundis järsku, et soovib meelt lahutada. Raevu lahtumine oli jätnud tühja koha.

«Mis seal enne poonikuid oli?» nõudis üks väike tüdruk. Oma oskamatul moel püüdsid lapsed Fermourilt juttu välja meelitada.

«Jutusta neile maailmalugu, Bob!» pakkus üks emadest.

Fermour vaatas küsivalt Complaini poole.

«Ära mind tähele pane,» lausus Complain. «Ma märkan teoretiseerimist vähem kui kärbseid.» Hõimu võimud laitsid teoretiseerimist või ükskõik millist mõtteliini, mis polnud äärmiselt praktiline; sellest ka Fermouri kõhklus.

«Noh, see on kõik ainult oletus, sest meil pole ülestähendusi selle kohta, mis juhtus maailmas enne Greene’i hõimu algust,» lausus Fermour. «Või kui me ka leiame ürikuid, ei ole need kuigi arusaadavad.» Ta saatis kuulavatele täiskasvanutele terava pilgu, enne kui kiirelt lisas: «Sest on tähtsamaid asju teha kui vanade legendide üle mõtiskleda.»

«Mis see maailma lugu on, Bob? On see põnev?» küsis üks poiss kannatamatult.

Fermour lükkas tuka poisi silmist eemale ja vastas ausalt; «See on kõige põnevam lugu, mis üldse olemas on, sest see puudutab meid kõiki ja seda, kuidas me elame. Maailm on imeline paik. See koosneb kihtide kaupa tekkidest nagu see, ja need kihid on lõputud, sest lõpuks pööravad nad ringiga tagasi. Nii et sa võiksid käia lõpmatuseni aina edasi ja edasi, ilma et jõuaksid maailma lõppu. Ja kõik need kihid on täis müstilisi paiku, mõned häid, mõned halbu; ja kõiki koridore tõkestavad poonikud.»

«Aga kuidas on Vööriruumide rahvaga?» küsis poiss. «On neil rohelised näod?»

«Me jõuame nendeni,» vastas Fermour, tasandades häält nii, et noor publik lähemale trügis. «Ma olen teile jutustanud, mis juhtub, kui hoiate maailma kõrvalharudesse. Aga kui te jõuate peakoridori, siis viib see teid otse maailma kaugematesse osadesse. Ja siis võite sattuda Vööriruumide territooriumile.»

«Kas neil kõigil on päriselt ka kaks pead?» küsis väike tüdruk.

«Muidugi mitte,» vastas Fermour. «Nad on tsiviliseeritumad kui meie väike hõim,» – ta uuris taas oma täiskasvanud kuulajaid – «kuid me teame nende kohta vähe, sest meie ja nende maa vahel on palju takistusi. Teie kohus on suureks saades meie maailma kohta rohkem välja uurida. Ärge unustage, on palju, mida me ei tea, ja meie maailmast väljaspool võib olla teisi maailmu, mida me praegu kujutledagi ei oska.»

Lastele näis see muljet avaldavat, kuid üks naistest naeris ja ütles: «Mis kasu neil sellest on, kui nad püüavad kujutleda midagi, mille kohta keegi midagi ei tea.»

Mõttes nõustus Complain naisega, kui minema kõndis. Praegu liikus palju sedasorti teooriaid, kõik erinevad, kõik rahutukstegevad, ning võimud ei kiitnud ühtki neist heaks. Ta mõtles, kas lugupidamine tema vastu tõuseks, kui ta Fermouri peale kaebaks; kuid kahjuks eirasid kõik Fermouri: ta oli liiga aeglane. Alles eelmise ärkamise ajal oli teda põlluruumis laisklemise pärast avalikult piitsutatud.

Complaini pakilisemaks küsimuseks oli, kas ta peaks minema jahile? Talle meenus ootamatult, kui sageli ta viimasel ajal rahutult barrikaadi vahet kõndis. Ta pigistas käed rusikasse. Aeg möödus, polnud võimalusi ja alati oli midagi puudu, puudu. Taas – nagu ta seda lapsest saadik teinud oli – tuhnis Complain raevukalt oma ajus, otsides tegurit, mis justkui oleks pidanud seal olema, kuid polnud, mitte kunagi. Ta tundis ähmaselt, et valmistub – sugugi mitte vabatahtlikult – kriisiolukorraks. Tundus, nagu oleks kohe palavik tõusmas, kuid see saab olema hullem kui palavik.

Complain hakkas jooksma. Juuksed, pikad ja sügavmustad, rippusid üle ta suurte silmade. Ta ilme muutus rahutuks. Tavaliselt oli ta noor nägu kergelt ümarate, kuid tugevate ja nägusate näojoontega. Lõuajoon andis edasi siirust, suu kangelaslikkust. Kuid ta näoilme oli kibestunud; ja see meeleheide oli tavaline peaaegu terve hõimu nägudel. Tark oli see Õpetuse osa, kus seisis, et ei tohi otse silma vaadata.

Complain jooksis peaaegu pimesi, higi laubalt voolamas. Olgu magamis- või ärkamisaeg, Ahtriruumides oli pidevalt soe ja higi hakkas kiirelt voolama. Mitte keegi, kellest ta möödus, ei tundnud ta vastu huvi: hõimus joosti sageli mõttetult ringi, paljud mehed põgenesid sisemiste fantoomide eest. Complain teadis vaid, et peab Gwenny juurde tagasi jõudma. Naistes peitus unustuse maagiline palsam.

Gwenny seisis liikumatult, käes teetass, kui Complain nende tuppa sööstis. Gwenny teeskles, et ei näe teda, kuid kogu ta olek muutus ning peened jooned ta näol pingestusid. Gwenny oli tugeva kehaehitusega, ta jässakas keha moodustas kitsa näoga kontrasti. Tema tugevus näis nüüd esile tõusvat, justnagu valmistuks ta füüsiliseks rünnakuks.

«Ära ole selline, Gwenny. Ma ei ole ju su vaenlane.» Complain polnud tahtnud seda öelda, ta hääl polnud piisavalt rahulik, kuid naise nägemine muutis ka tema vihasemaks.

«Jah, oled küll mu vaenlane!» vastas Gwenny selgelt, endiselt eemale vaadates. «Pole kedagi teist, keda ma rohkem vihkaksin.»

«Anna siis mulle lonksu oma teest ja loodame mõlemad, et see mind mürgitab.»

«Ma soovin, et mürgitakski,» vastas Gwenny salvavalt, tassi Complainile ulatades.

Complain tundis Gwennyt piisavalt. Naise raevuhood ei olnud nagu tema enda omad; Complaini omad taandusid aeglaselt; Gwenny omad olid ühel hetkel kohal, teisel kadunud: hetk pärast kõrvakiilu andmist ta juba armatses Complainiga. Ja just siis armatses ta kõige kirglikumalt.

«Ära nüüd pahanda,» lausus mees. «Sa tead, et tülitseme ei millegi pärast nagu tavaliselt.»

«Ei millegi pärast! Kas Lidya on siis eimiski? Lihtsalt sellepärast, et ta suri sündides… meie ainus väike lapsuke ja sina nimetad teda eimiskiks.»

«Parem nimetada teda eimiskiks, kui kasutada teda relvana meie lahkuajamiseks, või mis?» Kui Gwenny tassi tagasi võttis, libistas Complain käega piki tütarlapse käsivart üles ning pistis sõrmed osavalt ta pluusikaelusest sisse.

«Lõpeta!» hüüdis Gwenny rabeledes. «Ära ole jälk! Kas sa ei suuda mõelda millestki muust isegi siis, kui sinuga räägin? Lase mind lahti, sa vastik elukas.»

Kuid Complain ei lasknud tast lahti. Selle asemel pani ta teise käe ümber Gwenny piha ning tõmbas naise endale lähemale. Gwenny püüdis teda jalaga lüüa. Complain puksis õrnalt põlvedega vastu Gwenny põlveõnarusi ja nad kukkusid koos põrandale. Kui Complain tütarlapse kohale kummardus, püüdis Gwenny teda ninast hammustada.

«Võta käed ära!» ahmis Gwenny õhku.

«Gwenny… Gwenny, jäta ometi, kullakene,» keelitas Complain.

Gwenny käitumine muutus järsult. Ta kurnatud ettevaatlik ilme uppus unelusse.

«Kas võtad mind pärast endaga jahile kaasa?»

«Jah,» vastas Complain. «Teen kõike, mida ütled.»

Kuid Gwenny ütlemistel või ütlematajätmistel polnud edaspidistele sündmustele mingit mõju. Kaks tüdrukut, Ansa ja Daise, Complaini kauged sugulased Gwennyga abiellumise kaudu, saabusid hingetuna, et teatada Gwenny isa, Ozbert Bergassi tervise halvenemisest ning et too küsib Gwenny järele. Bergass oli üks magamine-ärkamine tagasi ronimädanikku haigestunud ja Gwenny oli tal juba korra tema kauges elamises külas käinud. Arvati, et ta varsti sureb: inimesed, kes Ahtriruumides haigeks jäid, elasid harva kaua.

«Ma pean tema juurde minema,» lausus Gwenny. Nõue, et lapsed pidid oma vanematest eemale hoidma, leevendus selliste äärmuslike olukordade ajal; seadus lubas haigeid vaatamas käia.

«Ta oli hõimus auväärne mees,» lausus Complain nukralt. Ozbert Bergass oli palju magamisi-ärkamisi vanemteejuht olnud ja tema kaotus annaks tunda. Sellele vaatamata ei pakkunud Complain, et läheb äia vaatama; sentimentaalsus oli üks nõrkusi, mida Greene’i hõim püüdis välja juurida. Selle asemel läks Complain, kui Gwenny läinud oli, turule Ern Roffery, Hindaja juurde, et pärida liha hetkehinna järele.

Oma teel möödus ta tarandikest. Need olid rohkem kui kunagi varem koduloomi täis, tervemaid ja õrnema lihaga kui metsikud loomad, keda kütid jahtisid. Roy Complain polnud eriline mõtleja, kuid talle tundus selles peituvat paradoks, mida ta endale selgitada ei osanud. Mitte kunagi varem polnud hõim olnud nii õitsval järjel ning farmid nii elujõulised; isegi kõige madalamal pulgal olevad töölised said korra nelja magamiseärkamise tsükli jooksul liha maitsta. Kuid Complain ise elas vähem külluslikku elu kui enne. Ta käis jahil rohkem, kuid küttis vähem ja sai saagi eest vähem. Paljud teised kütid, kes sama kogesid, olid juba küttimisega lõpu teinud ning teisele tööle asunud.

Complaini meelest oli järjest halvenevas olukorras süüdi Hindaja Roffery vimm, mida too küttide klanni vastu pidas. Complain ei mõistnud, et koduloomi oli palju ja sellepärast määras Roffery metsloomade lihale madalama hinna.

Seetõttu trügis ta läbi turulolijate summa ning tervitas hapult hindajat.

«Su ego avardugu,» ütles ta vastumeelselt.

«Sinu arvelt,» vastas Hindaja sõbralikult, tõstes pilgu tohutult nimekirjalt, mida ta vaevaliselt koostas. «Metslooma liha maksab täna vähe. Kuue leivapätsi teenimiseks on vaja korralikus suuruses keret.»

«Kirevase päralt! Sa ütlesid mulle viimasel korral, kui sinu juures käisin, et nisu maksab vähe, igavene petis.»

«Olgem viisakad, Complain: sinu enda kere pole mulle leivapurugi väärt. Jah, ma ütlesin sulle, et nisu maksab vähe. See maksabki vähe – kuid metsiku looma liha maksab veel vähem.»

Hindaja silus rahulolevalt oma suuri vuntse ja purskas naerma. Mitu meest, kes läheduses logelesid, naersid kaasa. Üks neist, tüse, haisev sell nimega Cheap, kandis ümmarguste plekk-karpide kuhja, mida lootis turul vahetuskaubana kasutada. Metsiku jalalöögiga saatis Complain plekk-karbid lendu. Raevust möirates sööstis Cheap neid kokku korjama, võideldes, et neid tagasi saada teistelt, kes neid juba endale krabasid. Selle peale naeris Roffery veelgi kõvemini, kuid nüüd polnud nali enam Complaini kulul.

«Sul võiks hulleminigi minna, kui elaksid Vööriruumides,» lausus ta lohutavalt. «Nemad teevad imesid. Loovad hingeõhust loomi, püüavad neid õhust, just nii nad teevad. Neil pole üldse kütte vaja.» Ta lõi tugevalt kärbest, kes talle kaela peale maandus. «Ja nad on jagu saanud lendavate putukate needusest.»

«Lollus!» sõnas läheduses seisev vanamees.

«Ära vaidle mulle vastu, Eff,» lausus Hindaja. «Mitte siis, kui pead oma vanaduspõlve sõnnikust kallimaks.»

«See ongi lollus,» ütles Complain. «Kes oleks nii rumal, et kujutleks mõnda kohta ilma kärbesteta?»

«Mina suudan ette kujutada kohta ilma Complainideta,» möirgas Cheap, kes oli karbid kokku kogunud ja raevunult Complaini juurde tuli. Nad seisid teineteisega vastamisi, valmis pahandusteks.

«Lase käia, äsa talle,» hüüdis Hindaja Cheapile. «Näita talle, et ma ei taha mingeid kütte siia minu äri segama.»

«Mis ajast on prügi seest plekk-karpide otsija Ahtriruumides tähtsam kui kütt?» küsis vanamees nimega Eff kõigilt teistelt. «Ma hoiatan teid, halvad ajad on siia hõimu saabumas. Ma olen ainult tänulik, et mind pole nende saabudes enam siin.»

Kõikjalt tõusis vanamehe ütluse peale mõnitavaid pahameeleurinad. Järsku seltskonnast tüdinud, nihkus Complain eemale ning lahkus. Ta märkas, et vanamees järgneb talle, ning noogutas viimasele ettevaatlikult.

«Ma näen seda kõike,» lausus Eff, kibeledes ilmselgelt oma süngeid sõnumeid kellegagi jagama. «Me muutume aina pehmemaks. Peagi ei vaevu keegi enam Ahtriruumidest lahkuma ega poonikuid eemaldama. Pole enam midagi ergutavat. Ühtki vaprat meest ei jää alles – on ainult sööjad ja mängijad. Tulevad tõved ja surm ja teiste hõimude rünnakud; ma näen seda sama selgelt, nagu ma näen sind. Peagi on siin, kus kunagi oli Greene’i hõim, järel vaid rägastik.»

«Ma olen kuulnud, et Vööriruumide rahvas on hea,» ütles Complain jutuvoolu sisse lõigates. «Et nad on targad, mitte võlurid.»

«Sa oled siis seda Fermouri-tüüpi kuulamas käinud,» vastas Eff pahuralt, «või mõnda temasugust. Mõned inimesed püüavad meie eest tõelisi vaenlasi varjata. Ma nimetan neid inimesteks, kuid nad pole inimesed, nad on – väljasttulijad. Just need nad on, kütt, väljasttulijad: üleloomulikud olendid. Mina laseks nad tappa, kui oma tahtmist saaksin. Ma korraldaks nõiajahi. Jah, korraldaksin küll. Kuid meil ei peeta siin enam nõiajahte. Kui ma laps olin, peeti neid sageli. Ma räägin sulle, terve hõim on muutumas pehmeks, pehmeks. Kui ma saaksin oma tahtmist…»

Ta hingetu hääl vaikis, ehk kujutles ta mõnda vana suurusehullustuse tekitatud veresauna. Complain liikus temast peaaegu märkamatult eemale: ta nägi Gwennyt üle raiesmiku lähenemas.

«Su isa?» küsis ta Gwennylt.

Gwenny viipas kergelt käega, viidates ei millelegi.

«Tead küll ronimädanikku,» vastas ta ilmetult. «Ta läheb Pikale Teekonnale enne, kui veel üks magamine-ärkamine möödas on.»

«Elu keskel elame surmas,» lausus Complain pühalikult. Bergass oli austatud mees.

«Ja Pikk Teekond on juba alanud,» vastas Gwenny, lõpetades Complaini eest tsitaadi Litaaniast. «Sinna pole midagi parata. Aga mu isa armastab mind ja sina lubasid mind jahile viia. Läheme kohe, Roy. Vii mind endaga koos poonikusse – palun.»

«Vaba liha maksab vähe, kuus pätsi kere kohta,» vastas mees. «See pole minemist väärt, Gwenny.»

«Ühe pätsi eest saab palju. Näiteks anuma mu isa pealuu jaoks.»

«See kuulub su kasuema kohustuste hulka.»

«Ma tahan koos sinuga jahile minna.»

Complain teadis küll, mida see toon Gwenny hääles tähendab. Ta keeras vihaselt kanna pealt ringi ning hakkas sõnagi lausumata eesmise barrikaadi poole liikuma, Gwenny järgnes talle rõhutatud tagasihoidlikkusega.