Читать книгу Peatumata - Брайан Олдисс - Страница 7

Jahilkäimine oli muutunud Gwenny kireks. Ühelgi naisel polnud lubatud üksinda hõimu territooriumilt lahkuda, jahilkäimine andis talle võimaluse pääseda Ahtriruumidest ning see tekitas tas elevust. Gwenny tapmisest osa ei võtnud, kuid ta hiilis rägastikus elavate loomade jälgedel nagu Complaini vari.

Vaatamata kodustatud loomade järjest kasvavale hulgale ja sellest tingitud metsikute loomade hinna langusele, polnud Ahtriruumide järjest suurenevate vajaduste rahuldamiseks piisavalt liha. Hõimu seisund oli pidevalt ebakindel; vanaisa Greene oli selle moodustanud vaid kaks põlvkonda tagasi, ning läheb veel aega, enne kui hõim end rahuldavalt majandada suudab. Tõepoolest, mõni tõsine õnnetus või tagasilöök võis hõimu purustada ja hõimu perekonnad teiste hõimude juurde saata.

Complain ja Gwenny astusid mõnda aega mööda võssakasvanud rada Ahtriruumide eesmise barrikaadi juures ning põikasid siis tihnikusse. Nad möödusid ühest või kahest kütist ning jäid üksi praksuvasse rägastikku. Complain astus ees kitsast tekitrepist üles, surudes, mitte murdes end läbi tihedate varte nii, et neist maha jääv rada oleks võimalikult vähe märgatav. Üleval jäid nad seisma, Gwenny piilus innukalt ja ärevalt üle Complaini õla.

Üksikud poonikud tungisid lühiajaliste energiliste sööstude kaupa valguse suunas, koondudes pea kohal kobarasse. Valgus tundus seetõttu haiglane, sobivam asjade ette kujutamiseks kui tegelikult nägemiseks. Sellele lisandusid veel kärbsed ja tillukeste mutukate pilved, mis triivisid lehestikus ringi nagu suits: nähtavus oli piiratud ning hallutsinatsioone tekitav. Kuid polnud kahtlustki, et üks õela pilgu ja kriitvalge laubaga mees seisis ja vaatas neid.

Mees oli neist kolm sammu eespool. Ta seisis valvsalt. Ta lai ülakeha oli paljas ning jalas olid vaid lühikesed püksid. Ta tundus vaatavat neist natuke vasakule. Kuid valgus oli nii ähmane, et mida rohkem pingutada, seda raskem oli milleski kindel olla, kui välja arvata see, et mees oli seal. Ja siis enam polnud.

«Oli see vaim?» sisistas Gwenny.

Neuropüstolit pihku libistades rühkis Complain edasi. Ta suutis end peaaegu veenda, et varjude muster oli talle vingerpussi mänginud, jälgija oli nii vaikselt kadunud. Praegu polnud temast järel ühtki märki peale maha trambitud võrsete seal, kus ta seisnud oli.

«Ärme lähme edasi,» sosistas Gwenny ärevalt. «Mõtle, kui see oli Vööriruumide mees – või väljasttulija.»

«Ära ole rumal,» vastas Complain. «Sa tead küll, et on olemas metsikuid mehi, kes on amokki jooksnud ning elavad nüüd üksinda rägastikus. Ta ei tee meile liiga. Kui ta oleks tahtnud meid lasta, oleks ta seda juba teinud.»

Sellele vaatamata Complain judises, kui mõtles, kuidas isegi praegu võis see hulkur neid läbi püssisilma vaadata või mingit muud moodi nende surma plaanida sama kindlalt ja nähtamatult, nagu ta oleks mõni haigus.

«Aga ta nägu oli nii valge,» vaidles Gwenny vastu.

Complain haaras kindlalt Gwenny käsivarrest ning talutas teda edasi. Mida rutem nad sellest kohast eemale saavad, seda parem.

Nad liikusid sigade jäljerada ületades üsna kiiresti edasi ning astusid siis külgkoridori. Seal Complain kükitas, toetas selja vastu seina ja käskis Gwennyl sama teha.

«Kuula ja vaata, ega meid ei jälitata,» käskis ta.

Poonikud vonklesid ja sahisesid ning lugematul hulgal putukaid uuristasid vaikust. Koos tekitasid nad lärmi, mis näis Complainile järjest kasvavat, kuni see tundus tal pea plahvatama panevat. Ja müra keskelt kostis hääl, mis ei oleks pidanud seal olema.

Ka Gwenny kuulis seda.

«Me hakkame teise hõimu lähedusse jõudma,» sosistas ta. «Selle käigu lõpus on üks.»

Hääl, mis nad kuulsid, oli vastuvaidlematult beebide nutt ja hüüded, mis kuulutas hõimu olemasolu ammu enne seda, kui jõuti nende barrikaadideni, isegi enne seda, kui hõimu oli lõhnast tunda. Vaid mõned ärkamised tagasi oli see ala olnud suur territoorium, mis tähendas, et hõim pidi olema tulnud mõnelt teiselt tasandilt ning lähenes aeglaselt Greene’i hõimu jahimaadele.

«Me teatame sellest, kui tagasi jõuame,» lausus Complain ja juhatas Gwennyt teises suunas.

Complain liikus kiiresti, lugedes pöördeid, et mitte ära eksida. Kui neist vasakule ilmus madal võlvkäik, läbisid nad selle ning avastasid sea jäljed. Seda ala tunti Ahtritrepi nime all, kus suur mägi viis alla madalamatele tasanditele. Ahtritrepi mademe tagant kostis kukkumishelisid, millele järgnes eksimatult huilgamist. Siga!

Complain andis Gwennyle käega märku jääda sinna, kus ta oli, mäe tippu, ning alustas laskumist, vibu nobedalt õlalt libistades ja noolt paika sättides. Kütiveri temas kees ning ta liikus nagu vaim, unustanud kõik mured. Gwenny saatis talle märkamatult julgustava pilgu.

Madalama tasandi poonikud, mis said ometi kord piisavalt ruumi, et võimalikult pikaks sirguda, olid võrsunud peenikesteks, pea kohal kaardunud puudeks. Complain lipsas mademe servale ja piilus läbi kõrgete poonikute. Seal all liikus rahulolevalt tuhnides mingi loom; pesakonda Complain ei näinud, kuigi oli kuulnud väikesi loomi meenutavaid huilgeid.

Ümbritsevasse rägastikku takerdudes laskus ta servalt ettevaatlikult alla, tundes hetkeks kahetsusesööstu elu pärast, mida võtmas oli. Sea elu! Ta lämmatas kahetsuse kohe; Õpetus ei kiitnud «pehmust» heaks.

Emise kõrval oli kolm põrsast. Kaks olid mustad ja üks pruun: haardevõimeliste kärssade ja kulbikujuliste lõugadega, hunte meenutavad, karvased, pikkade jalgadega olendid. Emis keeras vastutulelikult külje laskevalmis noole suunas. Ta tõstis kahtlustavalt pea ja puuris oma väikeste silmade pilgu ümbritsevate noorte puude vahelt läbi.

«Roy! Roy! Appi…»

Ülevalt kostis verd tarretama panev karjatus: see oli Gwenny hääl, hirmust läbilõikav.

Seapere pani kohe plehku, joostes raginal kiirelt läbi poonikuvarte, pojad kindlameelselt emaga sammu pidamas. Nende tekitatud müra ei summutanud küti pea kohal toimuva rüseluse helisid.

Complain ei kõhelnud. Gwenny esimesest karjatusest ehmudes oli ta noole maha pillanud. Püüdmata seda üles korjata, heitis ta vibu kiirelt õlale, tõmbas välja neuropüstoli ja sööstis Ahtritrepi nõlvast üles. Kuid mäest üles kulgev rägastik ei ole jooksmiseks sobiv pinnas. Kui ta üles jõudis, oli Gwenny kadunud.

Vasakult kostis kukkumise heli ja ta jooksis sinnapoole. Ta jooksis küürakil, muutes ennast võimalikult väikeseks sihtmärgiks, ning jõudis näha, kuidas kaks habemes meest Gwennyt minema tassisid. Gwenny ei rabelenud; ilmselt oli meelemärkuseta.

Kolmas mees, keda Complain ei näinud, oli see, kes ta peaaegu manalasse saatis. Too oli oma kahest kaaslasest maha jäänud ja astunud tagasi rägastikku, et nende minekut turvata. Nüüd saatis ta koridoris teele vihiseva noole. See vuhises Complaini kõrvast mööda. Ta viskas instinktiivselt pikali, vältides teist noolt, ning roomas ruttu mööda teed tagasi. Kui oled surnud, ei aita see kedagi.

Nüüd jäi kõik vaikseks, kostis vaid tavapärast taimede hullumeelse kasvamise sahinat. Elus olemine ei aidanud samuti kedagi. Tõsiasjad jõudsid talle ükshaaval kohale ja siis kõik korraga. Ta oli kaotanud sead; ta oli kaotanud Gwenny; ta peab nõukoguga silmitsi seisma ja neile aru andma, miks oli neil nüüd üks naine vähem. Šokk varjutas hetkeks ilmselget tõsiasja: ta oli kaotanud Gwenny. Complain ei armastanud teda, sageli ta vihkas tütarlast; kuid Gwenny oli tema oma, tal oli teda vaja.

Viha tõusis lohutavalt ta meeltesse, uputades teised tunded. Viha! See oli palsam, mida Õpetus pakkus. Kiskudes üles peotäite kaupa juurestikuga seotud pinnast, pildus ta seda endast eemale, väänutades nägu, õhutades viha, ajades seda vahule nagu kausi sees tainast. Meeletu, meeletu, meeletu… ta heitis end maha, pekstes vandudes ja vääneldes pinnast. Kuid alati vaikselt.

Viimaks raevuhoog rauges ja jättis ta seest tühjaks. Pikka aega Complain lihtsalt istus, pea kätel, aju uhutud tühjaks nagu mudalaviini järel. Nüüd polnud teha muud, kui tõusta püsti ja minna tagasi Ahtriruumidesse. Ta pidi aru andma. Ta peas keerlesid väsinud mõtted.

Ma võiksin siin igavesti istuda. Õhuvool nii õrn, iialgi temperatuuri muutmata, valgus vaid harva kustunud. Poonikud mu ümber tõusmas ja langemas, kõdunemas. Minuga ei juhtuks muud halba kui vaid surm…

Ainult siis, kui jään ellu, saan otsida seda, mille järele igatsen, suurt miskit. Midagi, mida endale lapsena lubasin. Võib-olla nüüd ei leia ma seda kunagi või oleks Gwenny selle minu jaoks leidnud… ei, ta poleks seda teha saanud: tema oli selle aseaine, tunnista seda. Võib-olla pole seda olemas. Aga kui millelgi nii suurel on mitteolemine, siis juba iseenesest see on olemine. Auk. Müür. Nagu preester ütleb, on juhtunud õnnetus.

Ma suudan midagi peaaegu ette kujutada. See on suur. Suur nagu… ei saa olla olemas midagi suuremat kui maailm, sest siis see olekski maailm. Maailm, laev, maa, planeet… teiste inimeste teooriad pole minu mure: teooriad ei lahenda midagi. Tühipaljad õnnetud pominad, mõminad, nurinad.

Tõuse püsti, sa nõrk lollpea.

Ta ajas end püsti. Kuigi polnud mingit põhjust Ahtriruumidesse naasta, polnud ka mingit põhjust siin istuda. Tõenäoliselt viivitas tema tagasipöördumist teadmine ükskõiksusest, mida Ahtriruumides harrastati: ohjatud pilgu kõrvale pööramine, muie Gwenny tõenäolise saatuse peale, karistus tema kaotuse eest. Complain suundus aeglaselt läbi rägastiku tagasi Ahtriruumidesse.

Complain vilistas enne, kui barrikaadi ette lagedale väljale astus, tema isik tehti kindlaks ja ta sisenes Ahtriruumidesse. Tema lühikese äraoleku jooksul oli toimunud rabav muutus; isegi oma tuimas olekus ei jäänud tal see märkamata.

Seda, et Greene’i hõimus oli riideid napilt saada, näitas selgelt riiete lai varieeruvus. Polnud kaht inimest, kes oleks ühtmoodi riides olnud, seda pigem vajadusest kui omast valikust, individuaalsust ei toetatud. Riideid kanti hõimus mitte nii väga keha soojas hoidmiseks, vaid et olla nagu kahe näoga Janus: tagasihoidlikkuse valvur ning uhkeldamise käsilane; ja sotsiaalse seisuse näitamiseks. Ainult eliit, valvurid, kütid ja inimesed nagu hindaja said tavaliselt midagi vormilaadset kokku. Ülejäänud ajasid läbi erinevate kangaste ja nahkadega.

Kuid nüüd olid vanad riideräbalad säravad nagu uued. Kõige madalamast seisusest töölised kepsutasid ringi lõõmavate roheliste kaltsudega!

«Mis kurat siin toimub, Butch?» küsis Complain mööduvalt mehelt.

«Su ego avardugu, sõber. Valvurid leidsid värvide tagavara. Mine ja lase enda riideid ka leotada! Varsti läheb peoks.»

Eespool kogunes rahvahulk, kes omavahel elevalt lobisesid. Piki tekki oli seatud rida pliite; nende peal podisesid nagu nõiakatlad kõige suuremad anumad, mis saada olid. Kollane, tulipunane, roosa, kahvatulilla, must, meresinine, taevasinine, roheline ja vaskne vedelik kees, mullitas ja auras eraldi pottides ning nende ümber keerlesid inimesed, pistes ühe rõiva sinna, teise tänna. Läbi tiheda auru kõlasid nende ebatavaliselt elavad kriisked.

See polnud värvide ainus kasutusviis. Kui oli otsustatud, et nõukogul pole värviga midagi peale hakata, olid valvurid värvikotid välja visanud ning neid võisid võtta kõik, kes tahtsid. Paljud kotid olid lahti lõigatud ja nende sisu vastu seinu või põrandat visatud. Nüüd oli terve küla kaunistatud eredate ümmarguste laikude, kriipsude või lehvikutega.

Tants oli alanud. Veel märgades riietes naised ja mehed võtsid kätest kinni ning alustasid lagedatel platsidel keerutamist, jättes enda järele vikerkaari, mis pruunideks lompideks kokku voolasid. Üks kütt hüppas kasti otsa ning hakkas laulma. Kollases rüüs naine hüppas tema juurde ning plaksutas käsi. Veel keegi kõristas tamburiini. Veel ja veel inimesi ühinesid rüsinal, lauldes, katelde ümber ringi trampides, liikudes üles tekile ning pööreldes hingetult, kuid rõõmsalt ringi. Nad olid värvist joobunud: suurem osa neist oli varem vaevu vaid mõnda näinud.

Nüüd ühinesid nendega ka käsitöömeistrid ja mõned valvurid, alguses küll reserveeritult, suutmata vastu panna tantsijaid vallutanud elevusele. Inimesi voolas kohale põlluruumidest, hiilis sisse erinevatelt barrikaadidelt, soovides innukalt lõbust osa saada.

Complain silmitses seda kõike süngelt, pööras kanna pealt ringi ja läks ohvitserkonna ette aru andma.

Ohvitser kuulas ta juttu vaikides ning käsutas ta järsult leitnant Greene’i enda juurde.

Naise kaotamine võis olla väga tõsine asi. Greene’i hõim koosnes umbes üheksasajast hingest, kellest pea pool olid alaealised ja ainult sada kolmkümmend olid naised. Ahtriruumides olid naised kõige sagedasemaks kahevõitluste põhjuseks.

Ta saadeti leitnandi ette. Vana mees istus iidse laua taga, kummalgi pool valvurid, heites valvsa pilgu puhmas kulmude alt. Ilma vähimagi liigutuse või märgita andis leitnant edasi rahulolematust.

«Teie ego avardugu,» alustas Complain aupaklikult.

«Sinu arvelt,» tuli tavapärane vastus. Ja seejärel leitnant urahtas: «Kuidas õnnestus sul oma naine kaotada, Kütt Roy Complain?»

Complain selgitas katkendlikult, kuidas Gwenny oli Ahtritrepil kinni püütud. «See võis olla Vööriruumide rahva töö,» pakkus ta.

«Ära hakka seda tondijuttu siin rääkima,» haugatas Zilliac, üks Greene’i saatja. «Me oleme varemgi superrassidest jutte kuulnud ega usu neid. Greene’i hõim on kõige haldaja siinpool Ummikteid.»

Sellal kui Complain oma lugu jutustas, muutus leitnant järjest vihasemaks. Ta jäsemed hakkasid värisema; silmad täitusid pisaratega; suu väändus, kuni lõug sädeles ilast; ninasõõrmed täitusid limaga. Laud hakkas leitnandi raevuga ühes rütmis liikuma. Ta urises end kiigutades ning ta pulstis valgete karvade all muutus nahk kahvatult kastanpruuniks. Ehmunud Complain oli sunnitud tunnistama, et see oli hiilgav ja hirmuäratav etteaste.

See jõudis haripunkti, kui leitnant raevust värisedes ootamatult põrandale kukkus, vibreerides nagu kasvav poonikuladvik, ja jäi vaikselt lebama. Kohe seisid Zilliac ja ta paarimees Patcht tema kohal, neuropüstolid valmis, näod tõmblemas vastastikusest vihast.

Aeglaselt, väga aeglaselt ja värisedes ronis leitnant tagasi oma tooli, vajalikust rituaalist kurnatud. «Ta veel tapab end ühel päeval seda tehes,» lausus Complain iseendale. See mõte andis talle veidi sooja.

«Nüüd tuleb su karistus seaduse järgi paika panna,» ütles vana mees kähiseval häälel. Ta heitis ruumis abitult pilke siiasinna.

«Gwenny ei olnud hõimu jaoks hea naine, vaatamata tema hiilgavale isale,» lausus Complain huuli niisutades. «Ta ei suutnud lapsi ilmale tuua, härra leitnant. Meil oli üks tütar, kes suri enne rinnast võõrutamist. Tal polnud võimalik enam rohkem lapsi saada, härra leitnant – preester Marapper ütles nii.»

«Marapper on lollpea!» hüüatas Zilliac.

«Sinu Gwenny oli hea figuuriga tütarlaps,» lausus Patcht. «Kenade kehavormidega. Üsnagi magatatav tütarlaps.»

«Sa tead, mida seadused ette näevad, noormees,» sõnas leitnant. «Mu vanaisa sõnastas need, kui hõimu moodustas. Need on tähtsuselt Õpetuse järel teisel kohal meie… meie eludes. Mis lärm see küll väljas on? Jah, ta oli suur mees, minu vanaisa. Ma mäletan, et päeval, kui ta suri, saatis ta minu järele…»

Hirmunäärmed töötasid Complainis endiselt hoolega, kuid ootamatus kaugenemishetkes nägi ta neid nelja, igaüks neist järgimas omaenda olemise tabamatut rada, olles teadlik teistest vaid kui omaenese hirmu tõlgendusest või ilmingust. Nad olid isoleeritud ja iga mehe käsi oli tõstetud oma naabri vastu.

«Mis karistuseks saab?» urahtas Zilliac, katkestades leitnandi meenutused.

«Oh, noh, las ma mõtlen. See, et kaotasid oma naise, on sulle juba karistus, Complain. Praegusel hetkel ei ole sulle ühtki vaba naist. Mis kära see küll väljast kostab?»

«Teda tuleb karistada või muidu jääb mulje, et sa ei saa enam asjadega hakkama,» lausus Patcht oskuslikult.

«Oh, jah, seda küll; ma kavatsesingi teda karistada. Sinu ettepanek polnud vajalik, Patcht. Kütt – ee, hm, Complain, sa saad järgmise kuue ärkamise jooksul enne magamaminekut kuus piitsahoopi, mille annab valvurite kapten. Väga hea. Võid minna. Ja, Zilliac, issa päralt, mine ja vaata, miks nad lärmavad.»

Nii avastas Complain end taas väljast. Lärm ja värvid tervitasid teda. Kõik tundusid kohal olevat, tantsimas meeletult rõõmuorgias. Tavaliselt oleks ta ise ka sellesse sukeldunud, olles sama innukas nagu iga teinegi elu rõhuvat rutiini ült heitma; kuid oma praeguses tujus hiilis ta ringi ümber rahvasumma, vältides nende pilku.

Siiski ei kiirustanud ta oma tuppa. (Nüüd kolitakse ta sealt välja: üksikutel meestel ei olnud isiklikku tuba.) Ta viivitas arglikult rõõmupeo juures, meel eesootavast karistusest raske, sellal kui kirev tants temast mööda keerutas. Mitmed rühmad, põhigrupist eemale hargnenud, tantsisid ekstaatiliselt keelpillihelide järgi. Lärm oli lakkamatu ja tantsijate pööraste liigutuste pärast – pead nõksumas, sõrmed tõmblemas – oleks mõni pealtvaataja võinud muretsema hakata. Kuid oli vähe neid, kes osa ei võtnud. Pikka kasvu sünge doktor Lindsey oli üks; Fermour teine – nemad olid keerutamiseks liiga aeglased; lisaks Wantage, kes pööras oma vigastatud näo rahvatungist eemale; ning Avalik Piitsutaja niisamuti. Viimasel oli vaja kellaaegadest kinni pidada ning ta ilmus täpselt õigel ajal valvurite eskordiga Complaini ette. Complainil tõmmati hoolimatult selg paljaks ning esimene osa karistusest viidi täide.