Читать книгу PÜHA MAJANDUS. Raha, kink ja ühiskond üleminekuajastul - Charles Eisenstein - Страница 9

Inglismaa õitseb ja kasvab väsimatus külluslikkuses; lainetavate kollaste viljapõldudega; täis pikitud töökodade ja tehastega; 15 miljoni töölisega, keda peetakse maailma kõige tugevamateks, osavamateks ja tublimateks; need mehed on siin, nende töö vili on siin, küllusliku ja ülevoolavana; ja vaata, saabub kurjakuulutav käsklus, justnagu nõidus, mis ütleb: “Ärge seda puudutage, töölised, meistrid, logelejad; keegi teist ei tohi seda puudutada; keegi teist ei tohi sellest kasu saada; see on nõiutud vili!”

–Thomas Carlyle, Past and Present

Meil on kombeks öelda, et raha, või vähemalt armastus raha vastu, on kõige kurja juur. Kuid miks peaks olema? Lõppude lõpuks on raha otstarve lihtsalt tehinguid lihtsustada – teisisõnu, viia kokku kingitused ja vajadused. Milline loomuvastane jõud on muutnud raha vastupidise toimega nähtuseks, nappuse loojaks? Elame ju tõesti fundamentaalselt külluslikus maailmas, kus raisatakse tohutul määral toitu, energiat ja materjale. Pool maailma elanikest nälgib ja teine pool raiskab samal ajal nii palju, et sellest piisaks nälgijate toitmiseks. Kolmandas maailmas ja suurlinnade getodes tunnevad inimesed puudust toidust, peavarjust ja muust hädavajalikust, sest nad ei suuda seda osta. Samal ajal raiskame tohutuid ressursse sõjapidamisele, plastvidinatele ja teistele toodetele, mis ei aita kaasa õnnelikule elule. Ilmselgelt ei ole vaesus tingitud produktiivse suutlikkuse puudumisest. Seda ei põhjusta ka tahtmatus aidata – paljud inimesed oleksid valmis vaestele toitu pakkuma, looduse eest hoolt kandma või midagi muud mõttekat tegema, kuid ei saa seda teha, sest see ei too raha sisse. Raha ei suuda tegelikkuses üldse kingitusi ja vajadusi ühendada. Miks?

Palju aastaid jagasin üldlevinud arvamust ja uskusin, et asi on ahnuses. Miks maksavad vabrikuomanikud närust palka? Ahnusest. Miks ostavad inimesed kütust neelavaid linnamaastureid? Ahnusest. Miks jätavad farmaatsiafirmad uuringud tegemata ja müüvad teadlikult ohtlikke ravimeid? Ahnusest. Miks kasutavad troopiliste kalade püüdjad korallrahudel dünamiiti? Ahnusest. Miks lasevad tehased oma mürgised jäätmed jõgedesse? Miks rüüstavad ettevõtted töötajate pensionifonde? Ikka ja jälle ahnusest.

Lõpuks hakkas selline põhjendus ebamugav tunduma. Muu hulgas põhineb see samasugusel eraldatuse ideoloogial nagu kõik teised tsivilisatsiooni varjuküljed. See ideoloogia on sama vana, nagu on põllundusteoorias maailma jagamine kaheks eraldiseisvaks valdkonnaks: metsikuks ja kodustatuks, inimese ja looduse maailmaks, viljaks ja umbrohuks. Selle järgi on maailmas kaks vastandlikku jõudu, hea ja paha, ja me saaksime luua parema maailma, kui selle paha elimineeriksime. Maailmas on midagi paha, meis endas on midagi paha, midagi sellist, mille peaksime välja juurima, et headusel oleks maailmas turvaline.

Võitlus kurjaga on tunginud kõikidesse meie ühiskonna institutsioonidesse. Põllumajanduses näeme, kuidas tapetakse hunte, hävitatakse glüfosaadiga umbrohtu, võideldakse taimekahjuritega. Meditsiinis käib sõda pisikutega, pidev võitlus vaenuliku maailmaga. Religioonis võideldakse patuga, egoga, uskmatuse või kahtlusega või siis neid kehastava kuradi või uskmatuga. Valitseb mõtteviis, mis eeldab puhastumist ja puhastustuld, eneseparandust ja -alistamist, loodusest ja ihadest ülemaks saamist, eneseohverdust heakssaamise nimel. See on eelkõige vaoshoidmise mõtteviis.

See ütleb meile, et kui kord kurjuse üle võit saavutatakse, jõuame paradiisi. Kui elimineerime kõik terroristid või ümbritseme end nende jaoks läbimatu kaitsevalliga, oleme turvatud. Kui loome kõikjal toimiva antibiootikumi ja suudame füsioloogilisi protsesse kunstlikult reguleerida, saame täiusliku tervise. Kui muudame kuritegevuse võimatuks ja reguleerime iga sammu seadusega, saame täiusliku ühiskonna. Kui suudad üle saada oma laiskusest, sundmõtetest ja sõltuvustest, saavutad täiusliku elu. Aga seni tuleb lihtsalt rohkem vaeva näha.

Samamoodi on majanduse suurimaks probleemiks väidetavalt ahnus, nii meie ümber elavate ahnete inimeste näol kui ka meie enda sisemuses elavate hoiakute näol. Me kipume arvama, et me ise polegi nii ahned. Võib-olla meis on ahneid impulsse, kuid suudame neid kontrolli all hoida. Erinevalt mõnest teisest! Mõni inimene lihtsalt ei suuda oma ahnust talitseda. Neis puudub midagi olulist, mis on olemas sinul ja minul, puudub elementaarne sündsustunne või headus. Ühesõnaga, nad on pahad. Kui nad ei suuda oma soove taltsutada ega vähemaga hakkama saada, peame neid selleks sundima.

Ahnuse paradigmaga käib ilmselgelt kaasas teiste süüdistamine, kuid ka enesekriitika. Meie ennastõigustavas vihas ja sallimatuses ahnete vastu peitub varjatud hirm, et oleme ise samasugused. Silmakirjalikud inimesed on kõige agaramad kurjust hukka mõistma. Vaenlase kuju loomine aitab väljendada oma klaarimata vihatunnet. Teatud mõttes on see möödapääsmatu: sellise tunde endas hoidmine või sissepoole suunamine võib tuua hävitavaid tagajärgi. Kuid minu elus saabus hetk, mil ma ei tahtnud enam vihata, sõdida iseendaga, võidelda heaks saamise nimel, teeselda, et olen teistest parem. Ma usun, et kogu inimkond on jõudmas samasuguse arusaamiseni. Tegelikult on ahnus eksijäreldus, sügavamale ulatuva probleemi sümptom, mitte põhjustaja. Kui süüdistame ahnust ja püüame sellest enesekontrolli suurendamise abil vabaneda, toob see kaasa üksnes ägedama sõja iseenesega, mis väljendab vaid järjekordset lahingut loodusega ja kõige muuga, millel meie tsivilisatsiooni kriis põhineb.

Nappuse taustal on ahnus mõistetav. Meie valitsev ideoloogia eeldabki seda, see on meie iseduse loosse sisse kirjutatud. Eraldiseisev isiksus on vaenulike ja ükskõiksete jõudude juhitavas universumis alati väljasuremise äärel; ta tunneb end kindlalt ainult siis, kui suudab neid jõudusid ohjeldada. Kui meid heidetakse meist eraldi objektiivselt eksisteerivasse universumisse, peame üksteisega piiratud ressursside pärast võistlema hakkama. Eraldiseisvast isedusest lähtudes on nii bioloogid kui ka majandusteadlased ahnuse olemasolu aksioomiks kuulutanud. Bioloogias on selleks geen, mis püüab omakasu nimel ennast maksimaalselt taastoota; majanduses on ratsionaalne tegija, kes püüdleb suurima rahalise omakasu poole. Aga milline on olukord siis, kui nappuse eeldamine osutub vääraks, kui see peegeldab meie ideoloogiat, mitte tegelikkust? Sellisel juhul pole ahnus meile bioloogiliselt omane, vaid on üksnes nappuse tajumise sümptom.

Tõsiasja, et ahnus peegeldab pigem tajumist kui tegelikkust, näeme muu hulgas sellest, et rikkad inimesed kipuvad olema kitsimad kui vaesed. Olen kogenud, et vaesed inimesed laenavad või kingivad tihti üksteisele summasid, mis on suhteliselt sama suured kui pool rikka inimese kogu varandusest. Minu tähelepanekut kinnitavad ka ulatuslikud uuringud. Mittetulundusliku uurimisorganisatsiooni Independent Sector 2002. aastal läbi viidud uurimuse põhjal selgus, et alla 25 000 dollarise aastapalgaga ameeriklased annetasid oma sissetulekust heategevuseks keskmiselt 4,2 protsenti, üle 100 000 dollarise palgaga inimesed aga ainult 2,7 protsenti. Hiljutise California Ülikooli Berkeleys sotsiaalpsühholoogi Paul Piffi uurimuse järgi on madalama sissetulekuga inimesed teiste suhtes heldemad, heatahtlikumad, usaldavamad ja abivalmimad.^[1] Piff andis uurimuses osalejatele raha, et nad jagaksid selle anonüümselt partneriga, kes ei saa andja isikut teada. Ta avastas, et inimeste heldus oli pöördvõrdelises sõltuvuses nende sotsiaalmajandusliku staatusega.^[2]

Kuigi meil võiks tekkida kiusatus järeldada, et ahned inimesed saavad rikkaks, on sama usutav tõlgendada seda nii, et rikkus muudab inimesed ahneks. Miks peaks nii olema? Külluse keskel tundub ahnus tobe, see on ratsionaalne üksnes nappuse korral. Rikkad tajuvad nappust ka seal, kus seda pole. Nad muretsevad ka raha pärast rohkem kui teised. Kas see võiks olla nii, et raha ise ongi nappuse tajumise põhjus? Kas on võimalik, et raha, mis on peaaegu turvatunde sünonüüm, tekitab, irooniline küll, hoopis vastupidise seisundi? Mõlemale küsimusele võib vastata jaatavalt. Kui vaatleme individuaalset tasandit, siis rikkad inimesed on oma raha saamisse rohkem panustanud ega suuda sellest nii lihtsalt lahti lasta. Vaevata lahtilaskmine peegeldab küllusest lähtuvat hoiakut. Ka süsteemi tasandil on nappus rahasse sisse kodeeritud, see on raha loomis- ja ringlusviisi otsene tulemus.

Nappuse eeldamine on üks kahest kesksest majandusaksioomist. (Teine aksioom ütleb, et inimesed püüdlevad loomupäraselt maksimaalse ratsionaalse omakasu poole.) Kumbki aksioom ei kehti. Õigemini on need tõesed ainult väga kitsas piirkonnas; maailmas, kus me konnana kaevupõhjas arvame, et see ongi kogu tegelikkus. Seda juhtub tihti, et miski, mida peame objektiivseks tõeks, on tegelikult vaid meie enda loodud objektiivse maailma projektsioon. Oleme nappuse ideest nii hõlmatud, et peame seda tegelikkuse loomuse juurde kuuluvaks. Kuid tegelikult elame külluslikus maailmas. Meie kogetav kõikehõlmav nappus on tehislik. Selle on loonud meie rahasüsteem, poliitika ja taju.

Nagu peagi näeme, peegeldab meie raha- ja omandisüsteem ning üldine majandussüsteem samasugust fundamentaalset iseduse ideed, mis kajastub nappuse tajumises. Meie eraldiseisev isedus, kartesiaanlik mina, on psühholoogiline mull, mis on ükskõiksesse universumisse üksi jäetud ning püüab omandada, hallata ja valitseda nii palju varandust kui võimalik, kuid tema püüdlused on juba ette nurjumisele määratud seetõttu, et tema side küllastamatuse kogemisega on katkenud.

Mõnikord kutsub väide, et elame külluslikus maailmas, esile peaaegu vaenuliku emotsionaalse reaktsiooni. Nii reageerivad lugejad, kes usuvad, et inimese harmooniline kooseksisteerimine ülejäänud eluvormidega on võimatu, kui maailma rahvastik oluliselt ei vähene. Nad räägivad naftatarbimise tipust ja ressursside ammendumisest, globaalsest soojenemisest, põllumaa kurnamisest ja ökoloogilisest jalajäljest, mis annavad tunnistust asjaolust, et maakera ei suuda praeguse rahvaarvu juures tööstusliku tsivilisatsiooni arengule kaua vastu pidada.

Selles raamatus kirjeldatud püha majanduse mõtteviis pakub vastuse ka neile muredele. Mis veelgi olulisem – see otsib vastust ka küsimusele kuidas, näidates teed, kuidas eesmärgini jõuda. Annan praegu osalise vastuse, mis tekitab lootust.

Inimtegevus on tõepoolest maakera üle koormanud. Muret tekitava kiirusega ammenduvad nii fossiilsed kütused, põhjaveevarud, huumusekiht, reostuse neutraliseerimise võime kui ka biosfääri elujõulisust tagav ökosüsteemide terviklikkus. Ükski planeeritav abinõu pole piisav ega õigeaegne.

Teisest küljest on suur osa inimtegevusest inimese õnne silmas pidades tarbetu või kahjulik. Näiteks relvade tootmisele ja sõjapidamisele kulub aastas umbes kaks triljonit dollarit. See nõuab tohutut teaduspanust ning miljonite noorte inimeste elusid või tervist. See kõik rahuldab vajadust, mille oleme ise tekitanud.

Näiteks USA elamuehitust on viimasel paarikümnel aastal iseloomustanud hiigelsuured villad, mille järele pole mingit tegelikku vajadust. Mõnes teises riigis elaks sellise suurusega majas 50 inimest. Lõppkokkuvõttes ei kasuta kõledaid elutube keegi, sest inimesed tunnevad ennast seal ebamugavalt ja tõmbuvad pigem varjule näiteks hubasemasse kööginurka. Sellistele koletistele kulunud materjalid, energia ja ülalpidamine raiskavad ainult ressursse. Eeslinnad on aga võib-olla isegi veel suuremad raiskajad, mis soodustavad meeletute vahemaade läbisõitmist, sest ühistransporti pole võimalik kasutada.

Toiduainetööstus raiskab tohutuid koguseid igal etapil. Valitsuse uuringu järgi läheb teel tootjalt kauplusse kaduma umbes neli protsenti, poest tarbijani umbes 12 protsenti ja tarbija kodus umbes 29 protsenti toiduainetest.^[3] Peale selle kasutatakse suurt osa põllumaast biokütuse tootmiseks ning mehhaniseerimine on kõrvale tõrjunud töömahuka mitme kultuuri samaaegse kasvatamise ja teised meetodid, mis võiksid tootlikkust suurendada.^[4]

Need arvud näitavad, et isegi seitsme miljardi inimese jaoks on küllus saavutatav. Samas tähendab see, et inimesed kulutaksid toidu kasvatamisele palju rohkem aega. Viimase 200 aasta trend muudaks oma suunda. Vähesed mõistavad, et orgaaniline põllumajandus võib olla tavapärasest kolm korda produktiivsem, kuid seda hektari, mitte töötunni kohta.^[5] Intensiivne aiandus on veelgi produktiivsem ja töömahukam. See on hea uudis neile, kellele meeldib aias tegutseda ja kes usuvad, et maalähedus mõjub inimestele hästi. Äärelinna aias sajaruutmeetrisel põllulapil saab ka mõne tunniga nädalas perele vajaliku juurvilja kasvatada, kaks korda rohkem panustades võib ka põhitoiduainetega hakkama saada, näiteks kartuli, bataadi või kõrvitsaga. Kas tõesti vajame ulatuslikku transpordisüsteemi, mis California salatit ja porgandit üle kogu riigi laiali veab? Kas see muudab elu mingil moel paremaks?

Raiskamisele on orienteeritud ka paljude tarbekaupade vilets konstruktsioon ja neile ette nähtud lühike eluiga. Praegu puuduvad majanduslikud stiimulid, et valmistada selliseid tooteid, mis peavad kaua vastu ja mida saab parandada. Pigem vastupidi. Seega on tihti odavam osta uus, kui vana parandada. Ka see on meie rahasüsteemi toimimise tagajärg ning püha majanduse korral olukord muutuks.

Minu kodutänaval on igal perel muruniitja, mida kasutatakse võib-olla kümme tundi suve jooksul. Igas köögis on mikser, mida kasutatakse kõige rohkem 15 minutit nädalas. Mis tahes hetkel seisavad umbes pooled autod pargituna. Paljudes peredes on hekilõikajad, elektritööriistad, trenažöörid. Kõik need asjad seisavad suurema osa ajast jõude, seega on nad ülearused. Meie elukvaliteet ei muutuks halvemaks, kui meil oleks poole vähem autosid, kümme korda vähem muruniitjaid ja paar trenažööri naabruskonna kohta. Õieti see paraneks, sest saaksime võimaluse suhelda ja asju jagada.^[6] Isegi meie praeguse mõttetu tarbimistaseme juures seisab umbes 40 protsenti maailma tööstuslikust potentsiaalist jõude. See näitaja võiks tõusta rohkem kui kahekordseks, ilma et muutuksime vähem õnnelikuks. Vabaneksime ainult tülikast ja saastavast tootmisest. Selge see, et kaotaksime ka palju “töökohti”, kuid kuna need niikuinii ei tooda suuremat heaolu, võime vabanevad inimesed panna kas või auke kaevama ja neid siis jälle kinni ajama. Veelgi parem oleks, kui suudaksime nad rakendada mõnes tarvilikus valdkonnas, mille jaoks praegu raha ei jätku, näiteks permakultuuri alal, haigete ja vanurite hoolduses või loodushoius.

Maailm ei jää vaesemaks, kui sealt kaovad relvad, äärelinnade villad, tarbetud pakendihunnikud, mehhaniseeritud ühekultuurifarmid, hiigelkülmlettidega poed, elektroonilised reklaamtahvlid, äravisatavad kaubad ja mittevajalike asjade ületarbimine. Ma pole nõus keskkonnaaktivistidega, kes ütlevad, et peame õppima vähemaga toime tulema. Vastupidi, meil hakkaks olema palju rohkem – rohkem ilu, rohkem kogukondlikkust, rohkem rahulolu, rohkem kunsti, rohkem muusikat, aga vähem asju, mis aga oleksid nii funktsionaalselt kui ka esteetiliselt nauditavad. Rohkearvuline odav träni meie kodudes saab elu ainult odavamaks muuta.

Osa püha majanduse tervendavast mõjust puudutab lõhet, mille oleme loonud vaimu ja mateeria vahele. Lähtudes kõikide asjade pühadusest, pooldan ma materialismi omaksvõtmist, mitte selle tõrjumist. Ma usun, et me hakkame oma asju rohkem armastama. Me hakkame oma omandit kalliks pidama ning selle algupära ja saatust vääriliselt hindama. Inimesed, kellel on hoolega hoitud pesapallikinnas või õngeritv, saavad minust aru. Võib-olla on sinu vanaisal lemmikpuutööriistad, mida ta on juba 50 aastat ideaalses korras hoidnud. Me austame selliseid asju. Kujutle, milline oleks maailm, kui suhtuksime samasuguse hoolimise ja hoolitsusega kõikidesse asjadesse. Kui iga insener paneks oma loomingusse sama palju armastust. Praegu on selline hoiak ebaökonoomne. asjade pühaks pidamine ei ole õieti kellegi huvides. Me võime alati osta uue pesapallikinda või õngeridva; miks hoida vanu tööriistu, kui uued on nii odavad. Odavus on osalt süüdi selles, et meie asjad on väärtusetud; meid ümbritseb odav maailm, kus kõik on isikupäratu ja asendatav.

Ülikülluslikus maailmas elavad isegi rikaste riikide inimesed pidevas ängistuses, püüeldes “materiaalse kindlustatuse” poole ja tõrjudes nappust. Teeme oma otsuseid (isegi rahasse mittepuutuvaid) sellest lähtudes, mida saame endale lubada, ning seostame vabadust tihti rikkusega. Kuid mida lähemale me majandusliku sõltumatuse paradiisile jõuame, seda enam tundub ta miraažina, mis järjest kaugemale nihkub. Selle püüdmine ei vabasta, vaid orjastab. Ärevus ei kao, nappuse võib tekitada üksainus katastroof. Sellist tagaajamist me nimetamegi ahnuseks. Tegelikult on see reaktsioon sellele, et tajume nappust.

Tahan esitada veel ühe näite, mis annab meie nappusekogemuse illusoorse tehislikkuse kohta pigem vihje kui lahenduse. Õpikus öeldakse, et majandusteadus uurib inimkäitumist nappuse tingimustes. Mida enam majandus teistesse valdkondadesse tungib, seda enam tekitab ta nappuse ka neil elualadel, kus varem valitses küllus. Majanduslik käitumine, eelkõige raha vahetamine kaupade vastu, on tänapäeval jõudnud valdkondadesse, kus ei olnud kunagi varem raharinglust eksisteerinud. Näiteks oli viimasel kümnendil üks suurima kasvuga valdkondi pudelivee müük. Vesi on vara, mida on külluses peaaegu kõikjal, nüüd aga sai sellest defitsiitne kaup, toode, mille eest maksame raha.

Minu eluajal on ka muu hulgas lapsehoidmisest saanud kiiresti kasvav äri. Kui ma noor olin, ei teinud sõbrad või naabrid üksteise laste järele vaatamisest probleemi, see oli omamoodi jäänuk küla- või kogukonnaelu aegadest, mil lapsed vabalt ringi jooksid. Minu endine abikaasa Patsy jutustab liigutavaid lugusid oma Taiwani külas veedetud lapsepõlvest, kus lapsed võisid alati lõuna paiku mõne naabri uksele koputada ning alati anti neile kausike riisi. Kogukond hoolitses oma laste eest. Teisisõnu, laste eest hoolitsemine väljendas küllust. Laste päevakeskuse avamine oleks mõeldamatu olnud.

Selleks, et midagi äri objektiks muuta, tuleb see kõigepealt defitsiitseks teha. Kui majandus kasvab, siis vastavalt tema definitsioonile liigub ka üha suurem osa inimtegevusest raha võimkonda, kaupade ja teenuste maailma. Tavaliselt seostame majanduskasvu jõukuse kasvuga, kuid võime vaadelda seda ka kui vaesumist, nappuse suurenemist. Me peame maksma asjade eest, mille ostmist me poleks kunagi varem suutnud ette kujutada. Millega me maksame? Loomulikult rahaga, mille saamise nimel me vaeva näeme ja ohvreid toome. Kui miski on napp, siis kindlasti raha. Suuremal osal minu tuttavatest tekitab hirm rahapuuduse ees pidevat väiksemat või suuremat ärevustunnet. Teame, et sellist ärevust tunnevad ka rikkad, seega ei ole ükski rahahulk piisav.

Sellest vaatevinklist peaksime ehk talitsema oma nördimust näiteks selle üle, et üle kahe miljardi inimese elab vähema kui kahe dollariga päevas. Väike rahaline sissetulek võib tähendada seda, et inimese vajadused rahuldatakse väljaspool rahamajandust, näiteks traditsiooniliste vastastikuse abi võrgustike või kingituste abil. Arenguabi suurendab inimeste sissetulekuid, kuid muudab mitterahalise majandustegevuse kaupade ja teenuste pakkumiseks. See omakorda toob kaasa nappuse mõtteviisi, konkurentsi ja ängistuse, mis on läänemaailmas igaühele tuttav, kuid täiesti võõras rahata elanud küttidele-korilastele ja naturaalmajanduslikele põllumeestele.

Järgmistes peatükkides kirjeldan sajandeid kestnud elu ja maailma muundumist rahaks, üha kiirenevat kõige kaubastumist; selgitan selle protsessi olemust ja tähendust. Kui kõik on rahale allutatud, nakatab rahale iseloomulik nappus ka kõike muud, kaasa arvatud inimese elu ja õnne aluseid. Sellises maailmas elavad orjad, kelle tegevust dikteerib vajadus ellu jääda.

Võib-olla kõige ilmekamalt näitab meie orjust aja monetariseerimine. See on nähtus, mis ulatub sügavamale kui meie rahasüsteem, sest rajaneb sellele eelnenud aja kvantiteetväärtuseks muutumisele. Loomadel ja lastel on aega lõpmatult. Sama kehtis nähtavasti kiviaja inimeste kohta, kellel puudus kindel aja mõiste ja põhjus kiirustamiseks. Primitiivsetes keeltes puudusid tihti ajavormid, mõnikord ka sõnad “eile” ja “homme”. Meie ammuste eellaste võrdlemisi muretu suhtumine aega on tänapäeval säilinud neis paigus, kus elatakse traditsioonilisel viisil. Suurlinnades on elu kiirem, sest aega napib ja kiirustame alati kuhugi. Minevikus kogesime aga ajaküllust.

Mida monetariseerunum on ühiskond, seda rahutumad ja kärsitumad on seal elavad inimesed. Maades, mis pole rahamajandusest veel päris haaratud, kus on säilinud naturaalmajandus ning naabrid üksteist aitavad, on elutempo aeglasem ja rahulikum. Mehhiko maapiirkondades öeldakse iga asja kohta mañana. Helena Norberg-Hodge’i filmis “Ancient Futures” kirjeldab India Ladakhi talunaine oma linnas elava õe elu järgmiselt: “Tal on riisikeetja, auto ja telefon; kõikvõimalikud aega säästvad abivahendid. Sellest hoolimata on tal alati kiire ja kui ma talle külla lähen, on meil vaevu aega rääkida.”.

Looma, lapse või küti-korilase jaoks on aeg oma loomult lõpmatu. Tänapäeva monetariseeritud aeg on sarnaselt kõige muuga allutatud nappuse ideoloogiale. Aeg on elu. Kui kogeme aega defitsiitsena, kogeme oma elu lühikese ja vaesena.

Kui sündisid enne seda, kui täiskasvanute ajakavad lapsepõlve ründasid ja laste tegevust hakati tagant kiirustama, siis ehk mäletad, kui igavene tundus lapsepõlv, kui lõputu võis olla üksainus pärastlõuna. See oli ajatu vabadus enne kalendri ja kella türannia pealetungi. John Zerzan kirjutab: “Kellad muudavad aja napiks ja elu lühikeseks.” Aeg, mis on kvantifitseeritud, saab müüdavaks ja ostetavaks. Sarnaselt kõigi teiste rahaga seotud kaupadega saab ka ajale osaks nappus. Öeldakse ju “aeg on raha” või “ma ei saa aega raisata”.

Kui materiaalne maailm on oma olemuselt külluslik, siis seda enam külluslik on vaimne maailm, inimvaimu looming – laulud, lood, filmid, ideed ja kõik muu, mida nimetame intellektuaalseks varaks. Et digitaalajastul ei kaasne loomingu paljundamise ja levitamisega praktiliselt mingeid kulusid, tuleb selle nappus kunstlikult tekitada, et mitte lubada tal rahamaailmast välja murda. Ettevõtted ja valitsused kasutavad nappuse alalhoidmiseks autoriõigusi, patente ja krüptimisstandardeid, et omanikud saaksid oma varalt kasu teenida.

Seega on nappus valdavalt illusioon, meie kultuuri looming. Et me aga elamegi enam-vähem täielikult kultuuri kujundatud maailmas, kogeme nappust täiesti reaalsena. Reaalne on see, et maailmas elab ligi miljard alatoidetud inimest ning päevas sureb näljast põhjustatud haigustesse umbes viis tuhat last. Et meie reaktsioon nappusele väljendub ängistuses ja ahnuses, on seega täiesti mõistetav. Külluslikult saadaolevat on igaüks valmis jagama. Me elame külluslikus maailmas, mille on teistsuguseks muutnud meie taju, kultuur ja sügavaleulatuvad varjatud lood. Meie nappusetaju on isetäituv ennustus. Nappuseillusiooni tõeks saamisel on kesksel kohal raha.

Raha, mis muudab külluse nappuseks, kutsub esile ahnuse. Kuid asi pole rahas kui sellises, vaid selles rahas, mida me praegu kasutame; rahas, mis kehastab meie kultuurilist enesetajumist, teadvustamata müüte ja vastuolulisi suhteid loodusega. Kõik see on muutumas. Uurime siis nüüd, kuidas juhtus, et raha meie hinge ja tegude üle sellise võimu sai, ning püüame ette kujutada, kuidas rahasüsteem koos nendega võiks muutuda.

[1]Warner, “The Charitable-Giving Divide”

[2]Piff et al., “Having Less, Giving More”

[3]Buzby et al., “Supermarket Loss Estimates”

[4]Ettekujutuse põllumajanduse kasutamata potentsiaalist annab 1911. aastal ilmunud F. H. Kingi raamat “Farmers of Forty Centuries, or Permanent Agriculture in China, Korea and Japan”, kus kirjeldatakse, kuidas piiratud alal toideti aastatuhandeid ära hiigelsuured rahvamassid ilma mehhaniseerimise, pestitsiidide ja kunstväetisteta. Kasutusel oli läbimõeldud külvikord, vaheldumisi külvamine ning harmooniline ökoloogiline suhe taimede, loomade ja inimeste vahel. Mitte midagi ei läinud raisku, isegi mitte inimese väljaheited. Põllundus oli erakordselt töömahukas, kuigi kuninga väitel käis töö rahulikus tempos. Aastal 1907 suutis Jaapan oma 50 miljonit elanikku peaaegu ise ära toita. Hiinas hankisid kohati 40–50-liikmelised klannid oma toidu kolmeaakriselt maatükilt. Hiina rahvastik oli 1790. aastal sama arvukas nagu USA oma praegu.

[5]LaSalle et al., “The Organic Green Revolution, 4” esitatab arvukalt seda väidet toetavaid uuringuid. Vastupidine mulje võib olla tekkinud selliste uuringute põhjal, mille teostajatel puuduvad orgaanilise viljeluse kogemused ning katsed on tehtud aastakümnete jooksul kemikaalidega kurnatud pinnasel. Orgaanilise viljeluse tulemuste kohta on keerukas usaldusväärseid järeldusi teha, sest see eeldab pikaajalist suhet maa ja selle harija vahel ning tulemused saavad nähtavaks alles aastakümnetega.

[6]Kahjuks on paljud meist nii rikutud, et eelistame mitte suhelda ja mitte jagada; tõmbume oma eraldatusse ja naudime viimase võimaluseni oma sõltumatuse illusiooni. Kui tekib üha rohkem kriise, mis inimesi üha rohkem mõjutavad, annab see tõuke ka kogukonna taasloomiseks.