Читать книгу Parim sõber…tulevane abikaasa - Claire Baxter - Страница 5

“Palun, tee nii, et see ei oleks Tom,” pomises Della Davis mobiiltelefoni helinat kuuldes.

Ta kobas käekotis ning juhtis auto teise käega osavalt ümber nurga. Veel üht kõnet Tom Dermontilt, põrgulikult kliendilt polnud tal vaja. Della oli suurema osa päevast temale raisanud ning tal oli sellest kõrini.

Peatanud auto kõrvaltänaval, kaevus ta sügavamale suurde nahkkotti. Ta sai telefoni koti põhjast kätte ning tegi südame kõvaks, et helistaja nime vaadata. Kui see on jälle Tom, hakkab ta karjuma. Või annab lahkumis­avalduse.

Klapi avamise peale jäi helin vait. Võrratu. Ta sulges telefoni klõpsuga ning pillas selle sülle, tundes suurt kiusatust see üldse välja lülitada. Kuid ta südametunnistus ei lubaks seda teha. Ega ka lahkumisavaldust esitada. Tal oli liiga palju kaotada, sealhulgas ametikõrgendus, mille nimel ta oli nii palju tööd rüganud.

Ikkagi oli tal Tomist – parimal juhul lihtsalt kõige ebameeldivamast inimesest, kuid sellise avaliku suhete kriisi puhul nagu praegu, halvimast luupainajast – tänaseks villand.

“Meenuta mulle, miks ma oma tööd armastan,” ütles Della valjult.

Vastust ei tulnud ning ta kehitas õlgu, mis olid nii kanged, et ta nägu tõmbus krimpsu. Ta vajas lõdvestavat vanni oma lavendlilõhnalise lemmikvahuga.

Õlgadega aeglasi ringe tehes kujutles ta, kuidas ta voodisse heidab... kuid mitte magamiseks. Mitte ühegi normaalse tegevuse jaoks, mida inimesed voodis harrastavad. Pole lootustki. Ta oli tööd virnades koju kaasa vedanud ning istub nüüd üleval, kuni oma sülearvuti otsa magama vajub. Järjekordselt.

Telefoni piiksatus pani Della võpatama. Kõneposti kontrollides vallandus temast kergendusohe, kui ta oma parima sõbra reibast häält kuulis. Ta helistas Lynile kohe tagasi. See oli just see, mida Della vajas. Parim vastumürk tema praegusele meeleolule.

Lyn vastas esimese tooni peale. “Ma olen autos,” ütles ta.

Della kuulis telefonist tuttavat taustaheli, nelja-aastast Jamiet, kes täiest kõrist laulis ning kuuekuulist Cassiet, kes poisi laulust üle ulgus.

“Mul on suured uudised,” ütles Lyn.

Della pööritas silmi, kuid Lyni erutus tõi ta näole naeratuse. “Kuhu me seekord läheme?”

“Kuhu me siis läheme?”

“Mul on juba niigi palju kingi, Lynnie, nii et ma loodan, et see pole järjekordne...”

“Ei, ei. Ma ei räägi praegu allahindlusest. Luke tuleb koju. Päriseks.”

Kulus veidi aega, enne kui Lyni sõnad Dellale kohale jõudsid. Della pilgutas telefoni suunas silmi. “Mida sa ütlesid?”

“Šokk, kas pole? Aga ikkagi heas mõttes. Ma ei jõua ta saabumist ära oodata.”

Liiga rabatud, et midagi öelda, mõtles Della, millega ta on selle ära teeninud. Lisaks kõigele muule. Miks just täna.

“Šokk” oli pehmelt öeldud. Oh, ta teadis, et Luke peab ühel päeval koju tulema. Luke oli alati öelnud, et ei jää võõrsile igaveseks. Kuid Della oli arvanud, et saab enne mingisuguse eelteate. Ta vajas aega enese ettevalmistamiseks, et meest uuesti näha. Koos tema naisega.

“Dell, kullake? Oled sa seal?”

Della virgus oma transist. Olles oma tundeid aastaid Lyni eest varjanud, ei tohtinud ennast nüüd reeta.

“Tuleb koju?” Della hääl kõlas peaaegu tavaliselt. “See tähendab, et ta hakkab koos Yvonne’iga siin elama?”

“Indias elamisest sai ilmselt küllalt. Ta kolib tagasi väiksesse vanasse Adelaide’i oma armastava pere juurde.” Lyn naeris. “Võrratu, kas pole?”

“See...” Della keel jäi suulakke kinni. Ta üritas uuesti. “Millal?”

“Sa tead ju mu venda,” ütles Lyn. “Ta armastab üllatusi, eks? Ta helistas Melbourne’ist, kui ootas järgmisele lennukile ümberistumist. Ema tahab, et sa täna nende juurde õhtusöögile tuleks.”

“Täna...” Della sattus segadusse ega osanud midagi öelda.

“Ma olen praegu teel ema juurde. Täpselt pool kaheksa. Eks?”

“Aga...” Della heitis pilgu digitaalkellale armatuurlaual. “Ma ei jõua vahepeal kodus ära käia.”

“Tule otse meile. Mul on siinsamas kõrvalistmel natuke margaritasegu ja tekiilat. Kui sa saabud, siis jook juba ootab. Ma tean, kui stressis sa pärast tööpäeva oled.”

“Mitte iga päev,” pomises Della, samal ajal keeldumist kaaludes. Ta ei suudaks. Lyni ema oli talle rohkem ema eest olnud kui ta enese oma. Ta polnud veel ühestki Dawni kutsest keeldunud ning ei kavatsenud seda ka nüüd teha.

Aga. Luke. Tuleb. Sinna.

“Oh, jessuke. Ma unustasin,” ütles Lyn. “Mina siin aina vatran ja...” Ta toon muutus pehmemaks. “Sa käisid täna vastuvõtul, eks?”

Kaastunne Lyni hääles pani Della kurgu kipitama.

“Jah,” surus ta huulte vahelt.

Ning pärast seda polnud talle jäänud hetkegi haavade lakkumiseks. Ta töökoormus ei lubanud sellist enese poputamist.

“Dell, kullake, mida arst ütles?”

Teadmine oli alles liiga toores. “Veel mitte,” ütles ta. “Ma räägin sulle hiljem.”

Della kõrv täitus hetkeks Jamie häälest, siis ütles Lyn: “Ma teen siis suure margarita.”

Della lülitas telefoni välja ja poetas selle kotti. Ta vajas tõesti seda jooki. Tom Dermont. Doktor Morgan. Nüüd Luke ja Yvonne. On vast päev.

Ta pidi ennast kokku võtma. Oli vedamine, et tal oli seljas üks ta parimaid tööülikondi ning käekotis pisut meiki. Vähemalt näeb ta esinduslik välja. Ning Luke’il polnud aimugi, mis tunded tal mehe suhtes olid. Della polnud end tema ees eales lolliks teinud ega kavatsenud seda ka täna teha.

Ta sirutas käe süütevõtme suunas, kuid lõi siis kõhklema ning pures oma huult. Ta ei suutnud seda teha. Puperdus tõusis ta rinnust kurguni.

Ei. Ta ei allu ärevusele.

Ta suudab seda teha. Ta oli kriisiekspert – inimene, kellelt firma ootas kaose ohjamist. Ta ei tohtinud lihtsalt oma tõelisi tundeid näidata.

Täpselt nagu siis, kui ta viimase kümne aasta jooksul või nii oli Luke’i külaskäikude puhul nende pool käinud.

Täpselt nagu siis, kui Luke oli oma uue pruudi perekonnale tutvustamiseks paari aasta eest koju toonud. Della oli naeratanud ning meest õnnitlenud, justkui ei tunneks ta tema suhtes tõesti muud peale õeliku kiindumuse.

Tookord oli Della nad ära petnud, ta suudab seda ka sel korral.

Kui tal vaid oleks olnud rohkem aega harjuda mõttega, et ta näeb neid kahte siinsamas koos elamas.

Ta pööras auto ümber ning suundus itta. Lyni vanemad elasid samas esinduslikus majas samal lehtpuudega tänaval samas prestiižikas linnaäärses rajoonis, kus Lyn ja Luke olid üles kasvanud. Täielik vastand Della lapsepõlvekodule, mis polnud küll päris agul, aga oli sellest vaid ühe astme jagu kõrgemal.

Della vanemad kuulusid sinikraelisesse töölisklassi. Aeg-ajalt. Enamasti olid nad laisad logardid ning Della suutis vaevu uskuda, et kannab nende geene. Nad vihkasid Della sõprust Lyniga ning “uhkeid mõtteid,” mida see talle andis. Mis oli ülikooli minekus ning tasuva töö leidmises nii vastuvõetamatut? Ta oli neile igatahes näidanud, eks?

Ta ohkas. Isegi nüüd, kus vanemad olid ta elust igaveseks lahkunud, tundis ta ikkagi, et peab midagi tõestama – ta lihtsalt ei teadnud, mida täpselt.

Teismelisena oli ta iga vaba minuti Lyni majas veetnud. Ta jumaldas seda õnnelikku kodu. Mitte ainult selle pärast, et Brayfordidel oli raha, vaid kuna Dawn ja Frank Brayford olid oma lastest siiralt huvitatud. Ning nad olid Dellat kohelnud kui üht nendest. Ta oli Brayfordidelt saanud rohkem toetust ja julgustust kui eales oma vanematelt.

Parkinud auto Brayfordide kodu ette tänavale, jäi Della hetkeks istuma, et oma kilpi üles seada. Luke pole kindlasti veel siia jõudnud, nii et midagi pole karta. Ta ei kardagi Luke’i. Della enese emotsioonid hirmutasid teda.

Kolmteist aastat. Kas tõesti oli nii palju aega möödunud sellest, kui Luke Adelaide’ist oma unelmatekarjääri nimel lahkus? Miks polnud Della tunded selle aja jooksul ­hääbunud? Ta oli eeldanud, et saab mehest üle. See oli tal plaanis olnud. Kuid nüüd, kolmteist aastat hiljem tundis ta, kuidas mõte Luke’i taasnägemisest tal kõhus keerama pani.

Oli raske uskuda, et mees tuleb jäädavalt koju. Paikseks jäämine ei kuulunud tema loomuse juurde või vähemalt polnud varem kuulunud. Võib-olla oli see ta naise teene, kuigi Yvonne ei tundunud olevat seda tüüpi, kes tahaks mehe vanemaid oma ellu sekkuma.

Della juurdles, kas Lyn mitte ei saanud Luke’ist valesti aru. Võib-olla oli Dawn oma suures erutuses Luke’i sõnadest enamat välja lugenud, kui mees ütles? See oli ikkagi lihtsalt järjekordne külaskäik, eks?

Kuid siis turgatas Dellale pähe, et Luke ja ta naine võivad plaanida perekonna loomist. See mõte pani ta sisikonna pöörlema. Ta kõht üritas talle kurku ronida.

Ta katsus hingata. Sügavate, aeglaste hingetõmmetega.

Sellisel juhul polnud kolimist raske mõista. Adelaide oli perekonna loomiseks ideaalne koht. Ning kui selgub, et Dellal on õigus, peab ta lihtsalt edasi elama. Ta oleks selleks suuteline, kuigi sisemiselt rebiks see ta lõhki.

Pisut rahulikumana ronis ta Mercedese sportautost välja ja pani ukse lukku, kuigi selles ümbruskonnas ei paistnud auto silma. Luksusautod olid siin pigem normiks, kui erandiks.

Kuigi ta polnud kapriisidele aldis ja oli uhke oma kaalutlemisvõime üle, oli see auto teda üllatanud. Üks pilguheit, üks puudutus ning ta oli sellesse kiindunud.

Kibeda naeratusega möönis ta, et Luke’iga olid samad lood olnud, siis ajas ta selja sirgu ning astus aeda.

Lyn avas ukse. “Sa peaks praegu kööki nägema,” ütles ta pead vangutades. “Ema üritab korraga kõiki Luke’i lemmikroogi valmistada. Loomulikult on võrratu teda taas näha, aga tõsiselt...”

Kui Della oli majja sisenenud, viipas Lyn pöidlaga uksele ruumikas fuajees. “Tule puhketuppa. Ma tegin sulle joogi, nagu lubasin.”

“Ehk peaks ma Dawnile abi pakkuma?” Della heitis köögiuksele ebakindla pilgu.

“Ja-jah.” Lyn sikutas teda käest. “Ta üritab oma lemmik­poega ära hellitada ning meil ei jää muud üle, kui lasta tal seda rahus teha.”

Della lasi Lynil end mugavasse salongi tirida. Kui ta oli diivanil istet võtnud, ulatas Lyn talle hiigelmargarita.

“Kust sa sellise klaasi leidsid? Oled sa kindel, et see pole vaas?”

Lyn kehitas õlgu. “Kui ongi, siis kuulub see sellega ühte komplekti.” Ta võttis laualt teise samasuguse kokteili ning rüüpas sõõmu. “Mmm. Ma teen üpris kanget margaritat, kas pole?”

Della võttis väikese lonksu ning pidi nõustuma. Täpselt nii palju laimit, et ta keel pingule tõmbuks ja küllaga tekiilat.

“Ma tean, et sa ei taha praegu arstilkäigust rääkida,” ütles Lyn, jook käes, vastas asuval diivanil ettevaatlikult istet võttes. “Aga ma olen sinu jaoks olemas, kui sa valmis oled. Ükskõik millal. Päeval või öösel. Ma olen tavaliselt Cassie pärast nagunii ärkvel.”

“Ma tean ja ma räägin sulle sellest, aga mul läheb veel aega, et seda seedida. Kui läheks sel nädalal välja? Me võime õhtust süüa ja vestelda.”

“Suurepärane idee. Ma uurin, millal Patrickul on võima­lik lapsi valvata. Ma katsun seda homme õhtuks korraldada.” Ta nägu tõmbus murest kortsu. “Kas see on liiga vara?”

Della raputas pead. Loodetavasti leiab ta järgmise kahekümne nelja tunni jooksul paar minutit iseenda jaoks. Rahuliku hetke mõtlemiseks. Leppimiseks.

Nende kõrvu jõudis kellegi ulg. “Jama,” ütles Lyn ohkega. “Cassie ärkas täpselt parajal hetkel. Ma lootsin, et ta magab kogu õhtusöögi aja.”

“Kus Jamie on?”

“Koos isaga tema urus ja vaatab mudellennukeid. Ma lähen ja vaatan Cassiet.”

Della saatis Lyni pilguga ning asetas oma klaasi siis otsalauale ning kasutas avanenud võimalust lähimasse vannituppa lipsamiseks. Oma meiki kohendades mõtles ta jälle, kuidas tal Lyni suguse sõbraga vedanud on. Ta oli alati nii tundnud. Alates tollest päevast mere ääres, mil nad olid neljateistkümneaastased ning Lyn oli talle päästva käe ulatanud, kui Della avastas, et tal pole raha tellitud kala ning friikartulite eest maksmiseks. Piinlikkusest kivistununa vaatas Della kõrvalt, kuidas Lyn vahele astus, tema tellimuse eest maksis, Dellale külma joogi ostis ning ülejäänud päeva temaga koos veetis.

Della raputas pead. Too päev oli tal nii selgelt meeles, justkui oleks see alles eile olnud. Küllap oli Lyn selle juba unustanud.

Enne uuest sõbrast lahkumist oli Della ta aadressi hoolikalt üles märkinud, kavatsedes talle esimesel võimalusel tagasi maksta. Kuid kui summa lõpuks koos oli, seisis ta sepistatud raudvärava ees ning oli liiga hirmul, et rasket linki puudutada.

Siis saabus Luke. Dellale oli ta tundunud palju vanem kui vaid üks aasta. Juba siis oli ta kehaehitus selline. Jalgpalli mängimisest musklis. Pikk. Della ise oli nii pisike. Luke kõrgus ta kohal ning oleks teda hirmutanud, kui noormehe näol poleks olnud naeratust. Seda hinge kinni löövat, põlvi nõrgaks tegevat naeratust.

Della ohkas ja viskas meikimistarbed kotti. Vannitoast väljudes kuulis ta eesukse juures saginat.

“Takso tuli. Need on nemad!”

Della tundis häälest ära Lyni noorema õe Megani, “Poppy”, perekonna kahekümne viie aastase pesamuna, kui too oma ema hüüdis ning Dawni erutunud hääl vestlu­sega liitus.

Della ei liitunud nendega. See aeg kuulus perekonnale. Tõelisele perekonnale. Hoolimata sellest, kui omaksvõtvad nad alati olnud olid, ei kuulunud Della nende perre. Della naasis salongi, võttis laualt oma klaasi ning suundus klaasuste poole, mis avanesid avarale verandale. Ta nõjatus pihakõrgusele balustraadile ning rüüpas iluaeda vaadates oma jooki. Tihe põõsastik eraldas aeda naabritest ning madalamad taimed ümbritsesid lillepeenraid. Ta oli seda aeda alati jumaldanud. See oli nii erinev tema vanemate majaesisest murust, mida rikkus umbrohi ning roostetav traataed. Ta ahmis enesesse rahu, mida aed pakkus. Tal oli seda praegu rohkem vaja kui kunagi varem.

“Seal sa oledki, Könn.”

Della võpatas tugevalt ning läigatas allpool olevale murule margaritat. Luke’i madal ning õrritav hääletoon oli äravahetamatu. See mõjus talle samamoodi nagu alati, tõmmates ta närvid pingule, et mehe igale provokatiivsele sõnale reageerida. Della pööras ringi.

Oh taevas, ta nägi võrratu välja. Kui ta meest viimati nägi, olid ta tumeblondid juuksed lühikesed, kuid mees oli töökohta vahetanud ning ta juuksed ulatusid nüüd kraest madalamale. Ta sarnanes rohkem noore Luke’iga. Ta paistis nii sundimatum välja. Della arvas, et välimus polnud mehe jaoks nüüd, kus ta enam televisioonis ei töötanud, nii tähtis.

Luke’i naeratus laienes, kui ta nägi klaasi, mida Della käes hoidis. Della käsi tõmbus pingule ning kõht samuti. See tappev naeratus oli meest kahtlemata hästi teeninud. Isegi karm, relva kandev mässuline ei suudaks sellise naeratuse peale intervjuust keelduda.

Mehe soojad hallid silmad välgatasid, kui ta pilgu Della näole tõstis. “Sul on vist janu,” ütles ta.

Soovi mehele kaela langeda alla surudes kehitas Della õlgu. “Maandan stressi,” ütles ta, sõnu kohe pärast väljaütlemist kahetsedes. Ning veel rohkem, kui mees kulmu kortsutas.

“Raske tööpäev,” ütles Della kähku.

Luke’i nägu tõsines veelgi. “Kas sulle ei meeldi su töö?”

“Muidugi meeldib. Sa ei pea mulle rääkima, et töö võib stressirikas olla, ehkki see sulle väga meeldib.”

Luke ise pidi seda kõige paremini teadma. Olles kümme aastat väliskorrespondendina töötanud, oli ta käinud maailma kriisikolletes, peamiselt Aasias, ja edastanud uudiseid konfliktidest ning katastroofidest. Luke oli olnud sooloajakirjanduse pioneeriks, töötanud täiesti üksi, rännanud ja raporteerinud ilma meeskonnata, kaasas seljakott digitaalse varustusega filmimiseks, kirjutamiseks, monteerimiseks ning multimeediaraportite edastamiseks. Ta ei jahtinud kõmu ega osalenud karjaajakirjanduses, vaid keskendus selliste uudislugude otsimisele, mida peavoolu uudistekanalid ei edastanud ning esitas neid inimliku pilgu läbi.

Della tõstis klaasi ja neelas suure lonksu margaritat. Liiga suure. Kui ta oli suutnud selle alla neelata, küsis ta: “Ja kuidas sinul läheb?”

“Hästi.” Mees vaatas teda hetke. “Ja kuhu jääb mu suudlus? Kallistus? Kõigilt teistelt olen ma need juba saanud. Ma pole muide ammu siin käinud, kui sa juhuslikult märganud pole.”

“Oh. Muidugi.” End ettepoole kallutades kinkis ta mehele kentsaka, ühe käega kallistuse, teise käega klaasi hoolega eemale hoides.

Luke kallistas teda vastu, tugevamalt kui tarvis. Della tundis läbi mehe särgi tema kehasoojust ning ta enese keha läbis teistlaadi kuumus. See meenutas talle, mida tähendab mehesse kiindunud olla, mis tunne on mehesse kiindunud olla. Siis suudles Luke teda põsele. Della tõmbus kähku eemale.

Mehe naeratus jättis mulje, justkui teaks ta, miks. Kuid ta ei võinud teada. Nende vahel polnud eales midagi füüsilist olnud. Mitte kunagi. Isegi mitte vihjet külgetõmbele. Luke ei võinud mitte kuidagi teada.

Della libistas pilgu üle mehe näo. Ta nina keskel oli siiani lohk tollest korrast, mil Lyn oli õhutanud teda rulaga mööda käsipuud alla sõitma. Lyn oli ennast süüdistanud, kui Luke näoli betoonastmetele sadas. Ta oleks pidanud piisavalt tark olema, et mitte Luke’ile väljakutset esitada. Luke ei taganenud ühestki väljakutsest. Ei tookord ega ka hiljem.

Mees püüdis Della pilgu ning jäi seda hoidma. “Sa näed suurepärane välja, Könn. Sa ei ole sestsaadik, mil ma ära läksin, päevagi vananenud.”

Della ei saanud tema kohta sama öelda. Ohtlik elu ning töö lageda taeva all olid ta silmade ümber küllaga jooni lisanud. Jooni, mis muutusid sügavateks kortsudeks, kui mees naeratas. Kuid selles polnud midagi halba. Vanus oli lisanud iseloomu näole, mida Della oli kunagi täiuslikuks pidanud.

Della turtsatas vaikselt. “Kas seal, kus sa elanud oled, pole üldse silmaarste?”

Mees ei teinud ta küsimusest välja. “Mulle meeldib su soeng. Lühikesed juuksed sobivad sulle. Sa näed nendega peen välja.”

“Könni kohta?”

“Kui ma viimati siin käisin, ei olnud need lühikesed, eks?”

“Ei, ma lasin nad hiljuti lühikeseks lõigata.” Nagu Luke oleks võinud tolle kolme aasta taguse külaskäigu ajal seda märgata, mõtles Della. Mehel oli silmi jätkunud vaid oma naise jaoks. Della kahtles, kas Luke oli ta kohalolu üldse märganud.

Mees polnud habet ajanud, ilmselt pika lennu tõttu. See muutis ta välimuse pigem seksikaks kui kasimatuks. Della närvitipud tõmblesid jälle. Ta reaktsioon Luke’ile oli tugevas kontrastis vastumeelsusega, mida ta oli tundnud meeste suhtes, kellega ta viimase paari aasta jooksul kohtamas oli käinud. Ta oli end pidanud peaaegu sundima, et füüsilist huvi tunda ning oli hakanud juurdlema, kas ta selleks üldse suuteline on. Praegu oli halb aeg teada saada, et on.

Ta tundis end Luke’i rebenenud teksade kõrval oma ametiülikonnas liiga üleslööduna, ning järsku läksid ta silmad suureks. “Kas see on sama jakk, mida sa siis kandsid, kui me lapsed olime?”

Mees noogutas. “Ma mõtlesingi, et kas sa tunned selle ära.”

“Su töö pole vist eriti tasuv, kui sul ei jätku isegi viisakate riiete jaoks raha.” Kuna Luke oli ajakirjandusega lõpparve teinud ning hakanud lastekodu juhatama, oletas Della, et mehe sissetulek oli kõvasti langenud. Kuid Luke ei saanud olla vaene. Ta vanaisa oli jätnud talle usaldusfondi, mis teda toetaks.

Mees kehitas õlgu. “Ma ei viskaks seda jakki eales ära. Sellel on sentimentaalne väärtus.”

Della heitis talle umbuskliku pilgu ning mees naeris. “Lisaks sellele on see mugav.”

“Ja mugavus on sinu puhul kindlasti tähtsal kohal. Miks sa muidu läbi Afganistani mägede matkaks?”

“Kuule Luke, sa ei kiusa Dellat, eks?”

Della pöördus Dawni poole, kes nendega verandal liitus.

“Me oleme selliseid mänge lastena küllalt näinud.”

“Kusjuures, ma tegin ta uuele soengustiilile komplimendi.” Ta pani käe ümber oma ema piha ning tõmbas ta enda kõrvale. “Aga ta ei usu, et näeb oivaline välja.”

Dawn naeratas Luke’ile. “Pole ka ime, arvestades seda, kuidas sa teda piinasid. Kuid see on tõesti kena, kas pole?” Ta pööras pead, et Dellat uurida. “Ma arvan, et ta näeb nii välja nagu Audrey Hepburn.”

“Vaevalt.” Della naeris. “Sa näed pettekujutlusi, Dawn. Ja sina Luke oled viimane inimene, keda ma usuks.”

Della oli enese üle uhke. Ta hääletoon oli rahulik ning kontrollitud. Keegi poleks arvanud, et ta tunnetega olid täiesti vastupidised lood. Keegi ei kujutaks ette, et ta on enam kui poole oma elust veetnud kõiki mehi sellega siin võrreldes ning kõik nad eemale tõuganud, kuna nad ei küündinud ideaalile lähedalegi.

“Ma arvasin, et sa võtad Yvonne’i kaasa,” ütles Dawn Luke’ile. “Sa ei jätnud teda ju Indiasse maha?”

Luke’i pilk libises korraks kaugusesse. Kui see naasis, oli ta ilme tühi.

“Jah, niipalju kui mina tean on ta siiani seal. Ma selgitan siis, kui me kõik koos oleme.”

Dawni silmades süttis uudishimu. “Lähme nüüd sööma,” ütles ta. “Tulge söögituppa.”

Kui nad suure tammepuust söögilaua ääres oma kohti võtsid, soovis Della, et ta kuuluks tõesti sellesse perekonda. Ta oli oma lastele alati soovinud kodu, mida täidab soojus ning naer.

Ta laotas linase salvräti endale sülle ning võitles kipitusega silmis.

Enam ei tulnud see kõne allagi.