Читать книгу Parim sõber…tulevane abikaasa - Claire Baxter - Страница 6

“Kas sa tulid tõesti päriselt koju?” küsis Poppy salatit täis suuga.

Luke vaatas oma väikesele õele otsa. Tal oli raske uskuda, et Poppy oli pärast nende viimast kohtumist nii täiskasvanuks muutunud. “Mitu korda ma seda ütlema pean?” ütles Luke teeseldud meeleheitlikkusega.

“Jaa, ma tean, aga kas päriselt?” küsis Poppy. “Kas sul igav ei hakka?”

Luke kehitas õlgu. “Ma ei usu.”

“Kuid siinkandis pole ühtegi sõda. Adelaide’is ei juhtu kunagi midagi halba.”

“Jumal tänatud,” ütles Dawn. “Meil veab, et elame maailma ühes turvalisemas linnas. Ma usun, et Luke on küllalt sõda, vaesust ja sellesarnast näinud. Kui tal on kaasasündinud arukus alles, hoiab ta kõigest sellest hoolega eemale.”

Luke naeratas emale. Dawn kasutas iga võimalust, et pojale meenutada, kui hullumeelseks ta Luke’i kodukohavalikut peab. Kuid ta polnud poega ka eales kritiseerinud. Kuigi ta ei mõistnud Luke’i valikuid kunagi, austas ta poja õigust ise otsustada.

See kehtis mõlema vanema kohta. Luke’i pilk pöördus isale. Tema hallikas juus oli nüüd juba peaaegu täiesti valge. Luke lootis, et polnud isale aastate jooksul liiga palju muret valmistanud.

Isa kõrval istus Luke’i õde Megan, kes vestles tõsiselt nende õemehe Patrickuga. Paistis, et Lyni abielu polnud mitte ainult püsima jäänud, vaid ka edasi arenenud. Luke’i pilk rändas Lynile, kellel oli beebi süles ning poeg kõrval istumas. Luke’i õetütar ja õepoeg. Nüüd oli tal aega, et neid tundma õppida, mida ta kavatses ka siiralt teha.

Lahja Lynnie, nagu ta oma õde alati kutsunud oli, oli kaalus juurde võtnud. See sobis talle. Lyn püüdis venna pilgu ning kinkis talle ninaka silmapilgutuse. Luke muigas. Vanuselt teineteisele nii lähedal, olid nad olnud pigem parimad sõbrad kui vend ja õde. Tegelikult kehtis see kõigi kolme kohta. Luke’i pilk liikus Dellale, väikese kamba kolmandale liikmele.

Kui Luke leidis, et ta õed on muutunud, siis Della arengut ei osanud ta iseloomustada. Ta oli ikka väike ja sale, kuid enesekindlam. Usaldas rohkem nii ennast kui oma veetlust. Ta näis... häirimatu. Justkui ei suudaks miski teda raputada. Ja tast kiirgas naiselikkust. Ta väga lühike kaunilt lõigatud soeng paljastas kenad põsesarnad ning Luke’ile meeldis naise jaki kraest tõusev kaelakumerus. Kunagi olid seda peitnud pikad tumedad juuksed, mis tihti langesid ka Della näole. Kaitsekilbina tema ja maailma vahel.

Ta oli ilmselt oma ujedusest välja kasvanud, et sellise soengu teha lasi. Või tegelikult polnud see kunagi päris ujedus. Pigem piinlikkus selle pärast, kes ta oli ning kust tuli.

Della tõstis pea, et Lynile otsa vaadata ning ta silmad andsid Luke’ile hoobi. Suured, tumedad ja natuke kaldus. Della oli silmade kuju meigiga rõhutanud ning Luke pidi möönma, et naise silmad olid segavate pikkade juusteta rabavad.

Luke jätkas Della silmitsemist ega suutnud pilku ära pöörata. Della naeratas Lyniga rääkides, muretses Jamie pärast, õrritas Poppyt. Aga naise silmad... olid tõsised. Luke peaaegu uskus, et naine on kurb. Kuid miks, kui kõik paistis tal hästi minevat?

Kindlasti ei leinanud ta ju oma vanemaid? Nad ei väärinud seda vaeva. Luke’i sisikond tõmbus kokku. Mälestuste­jõgi pääses üle tammi. Muuhulgas see, kui Dawn oli Della arsti juurde viinud ning hiljem rääkinud, et Della väikeses kasvus on süüdi alatoitumus varases lapsepõlves.

Viimasel ajal oli ta näinud palju alatoitumuse all kannatavaid lapsi ning mõte, et Della oli seda pidanud kannatama siin Austraalias, ühes külluslikumas riigis maailmas, pani ta vere keema. Ta teadis, et ta enda vanemad olid kaalunud adopteerimist, kuid midagi oli ilmselt valesti läinud. Nad oleks ta lapsendanud, kui see oleks võimalik olnud.

Samal ajal, kui Luke Dellat vaatas, naeratas naine Jamiele. Kui naise huuled paotusid ning ta neid keeleotsaga niisutas, tundis Luke sisemuses kerget võbelust. See meenutas väga seksuaalset külgetõmmet, kuid asi ei võinud selles olla.

“Mida sa siis plaanid ette võtta, poeg?”

Luke rebis pilgu Dellalt, toetas end seljatoele ning koondas pilgu isale. “Mille suhtes?”

“Töö suhtes.”

Luke naeratas. “Mulle tehti pakkumine.”

“Tõesti?” Frank tõmbas salvrätiga üle suu.

Luke noogutas. “See on heategevusorganisatsioonilt, mille heaks ma Indias töötasin.”

“Ja töökoht asub siin, Adelaide’is?”

“Jah.”

Kolina peale viis Luke pilgu taas Dellale ning nägi, kuidas too õhetavate põskedega põrandalt kahvlit korjas.

“Töökohtadest rääkides, Könn, millal sa kavatsed vaenlase poolelt üle tulla?”

Puna Della põskedel tugevnes. “Vaenlase?”

“Olgu, vaenlane on pisut rängalt öeldud.” Luke kehitas õlgu. “Kuid teie, avalike suhete korraldajad olete väravavahid, kes takistavad minusugustel tööd rügavatel ajakirjanikel asjade tuumani pääseda.”