Читать книгу Märg haud - Costello Matthew Ja Richards Neil - Страница 6

„Sinu kamp, Maddie?“ küsis Billy Leeper õieti karjudes, et teda üle muusika ja lärmaka seltskonna kuulda oleks, kui kaks laagriõlut üle baarileti libistas. Maddie heitis pilgu kandikutäiele jookidele, mille oli tellinud – pirakas arve –, ja taipas nüüd, et endale ta ei tellinudki.

„Sorri, Billy, palun mulle ka üks klaas valget veini juurde. Ükskõik millist, peaasi, et mõnusalt külm oleks!“

Ta jälgis, kuidas pubipidaja kaob teise baariotsa, ja heitis siis pilgu enda ümber. Künnimehe pubi nägi ta esimest korda nii pungil rahvast täis. See oli Cherringhami lemmik-joomaurgas: mitte nii peen kui peatänaval kaugemale jääv Ingel, kuid siiski koht, kuhu iga külasündmuse puhul koguneti. Ja täna oli siin teisigi kui kõigest tavapärane reedeõhtune seltskond. Kamp Maddie kolleege oli pärast pidu siia tulnud, et juua hästi väljateenitud pint õlut, ja mõned värskelt kooli lõpetanud õpilased lõid nendega meeleldi klaase kokku.

Ta tundis mõnes elegantses ülikonnas ja kleidis ära tuttava poisi ja tüdruku, kes kummutasid vilunult klaase, nagu teeksid seda igal nädalavahetusel.

Noh, mõtles ta, küllap teevadki.

„Palun väga,“ ütles Billy ja asetas kandikule lisaks pokaali valget veini. „Panen arvele juurde?“

„Aitäh, Billy.“

Ta võttis kandiku kätele ja pööras minekule.

„Nad on ju kõik ikka kaheksateist täis?“ küsis Billy talle järele, noogates pubis laialihajutatud õpilaste poole.

„Oi, ma usun küll,“ vastas Maddie seda päriselt uskumata, aga tegi leti äärest kiiresti minekut ja suundus pubi tagaosas paiknevate laudade poole.

Tee peal möödus ta noolemängu juures ühest rahvarikkast lauast ja märkas mõnd lõpuklassi õpilast, pindine klaas või õllepudel peos. Nemad ei ole kohe kindlasti kaheksateist täis. Kas ta peaks midagi ütlema? Seltskonnas oli Callum Brady. Ning ka Liam Norris ja Jake Pawson – tavalised kahtlusalused, nagu neid koolis kutsuti. T-särkides ja teksastes mõjusid nad isegi ainult seistes ja juues agressiivsetena ja võimelised jama kokku keerama, kui Maddie nad alaealistena Billyle üles annaks. Koolis tegid nad seda küllaga.

Mida kiiremini nad koolist kaovad, seda parem.

Jake märkas teda passimas ja siis jäi kogu kamp vait ja pööras pilgu temale. See oli nagu väljakutse, justkui tahtnuks nad öelda: ainult proovi lasta meid välja visata. Kui sul mune on.

Ta pööras pilgu ära ja jätkas kandikutäie jookidega teekonda pubi tagaossa.

Pagan, mõtles ta, olen ma vast argpüks.

Aga kui ta sihtkohta jõudis, ununes tal vastasseis noolemängu kambaga. Tema äraolekul oli seltskond paisunud. Keegi oli kolm lauda kokku lükanud.

Nüüd pidi neid olema ligi kakskümmend, nii õpetajaid kui õpilasi – kes naermas, kes kildu rebimas, kes lugusid pajatamas. Kõik rõõmsad, et kooliaasta on läbi ja ees terendab suvi, ülikool, tulevik ...

Maddie langetas kandiku lähimale lauale, kõik hõiskasid ja haarasid joogid.

Ta võttis oma veinipokaali ja viipas laudkonna keskel istuvale Timile, kes vestles ühe oivikuga oma kirjandustunnist või kuulas vähemalt tolle vintis jutuvada. Tim saatis talle paljukannatanu naeratuse ja maigutas: sorri.

Poiss oli Maddie koha hõivanud. Ta naeratas ja maigutas vastu: pole probleemi.

„Istu siia, Maddie,“ kostis hääl laua otsast. Ta pööras vaatama – see oli Josh Owen. Õpetaja, keda noored lausa jumaldasid. Tema kõrval oli vaba koht.

Kas ta peaks?

Saatnud kiire pilgu Timile, läks ta ümber kohalike, kes olid kiilutud õpilaste vahele, ja ukerdas suure laua tagant selle teise otsa.

„Tahaksin öelda, et hoidsin sulle kohta, aga siis valetaksin,“ vabandas Josh.

„Sina juba oskad tütarlast meelitada. Kuidas sulle siis sinu esimene Cherringhami lõpupidu meeldis?“

„Päris lõbus, mis?“ arvas Josh. „Selles lennus olid mõned väga head õpilased, kahju kohe, et nad ära lähevad. Toredad noored.“

„Sooviks, et nad kõik oleksid toredad.“

„Seda ei juhtu vist kunagi.“

Maddie võttis lonksu veini. „Oled juba uue direktoriga rääkinud?“

„Täna mitte,“ vastas Josh poolihääli, „polnud sobiv hetk.“

„Aga kandideerid asedirektori kohale?“

„Kindlasti. Paljutki tuleks muuta, ja selle põhjal, mida seni kuulnud olen, tunduvad ta plaanid mõistlikud.“

„Loodan vaid, et mina ka ta plaanidesse mahun,“ avaldas Maddie lootust.

„Küll mahud, kuni minul sellega midagi pistmist on.“

Maddie naeris.

„Kuula vaid teid, härra asedirektor, juba valmis värbama ja vallandama.“

„Selge see. Vaadake ette, kuidas te istute ja astute, õpetaja Brookes.“

„Alati ...“ lubas naine naerdes.

Talle meeldis Joshi narrida ja temaga lõõpida. Mehes oli lusti, nagu oskaks ta elada.

Erinevalt ...

Maddie ei suutnud hoiduda kiikamast laua kaugemas otsas istuva Timi poole, kes oli endiselt süvenenud pikka vestlusse.

Tema peigmees. Kuidas ta seda sõna ei sallinud. Appike, ka Maddie ise on peaaegu kolmekümnene.

Äkki peaks hakkama Timi elukaaslaseks nimetama? Aga kas ma seda üldse tahan?

Mu kavaler?

Kuigi me pole veel ametlikult kihlatud ...

Keegi kandis lauda järjekordse kandikutäie jooke ja kõik krahmasid värske pindi või pokaali järele.

Kui Maddie ainiti Timi poole vaatas, vastas Tim ta pilgule. Ta naeratas. Maddie naeratas vastu.

Ja mõtles ... Mis siis oleks, kui Timi polekski?

***

Ootamatult on koht Timi kõrval tühi.

Timi noogutuse peale tüüris Maddie Joshist eemale.

„Seal sa oledki!“ tervitas teda Tim. „Ma just rääkisin, et tahaksin sel suvel korralikult telkima minna. Korraliku matka ette võtta, jalgsiretke, kas tead?“

Maddie noogutas.

Ta märkas, et Tim teda äraootavalt vaatab. „Kuidas kõlab?“

Naeratus. „Jah, see aitaks kooliaasta taaka maha raputada. Kõlab suurepäraselt.“ Seepeale naeratas ka Tim ja pöördus tagasi seltskonna poole.

Silmanurgast märkas Maddie, et teises lauaotsas tõuseb Josh püsti.

Ta nägi hetkeks segaduses välja.

Maddie nägi teda leti poole suundumas ja mõtles: veider ...

Aga siis haaras tedagi elevus suveplaanide ja selle õndsa aja üle, mil õnnestub lastest ja koolist eemal olla.

***

Maddie naeratas pundile tüdrukutele, kes olid nüüd ühte nurka surutud ning lobisesid eksamitest ja hinnetest ja kui täiega lahe oleks eelistatud ülikooli sisse saada.

Ta nägi Joshi nurgalaua taga. Mees kulistas järgmist õlut – mitmendat juba? mõtles Maddie, samal ajal kui pilguga ruumi kammis.

Ja kuigi Maddie tema poole vaatas, ei teinud Josh teda pealtnäha märkama.

Vaatas lihtsalt üle täistuubitud pubi. Otsides ... mida?

Või vahest midagi nähes?

Tim tuli leti äärest tema juurde. Pannud käe talle õlgade ümber, suunas ta Maddie tüdrukutekambast eemale.

„Issand, aitäh, Tim. Kui pean veel üht eksamilugu kuulama ...“

Kuid Timi ilme oli murelik. „Kas Joshiga on midagi lahti?“ küsis ta ja nookas üle ruumi. Maddie pööras vaatama.

„Ma ei tea.“

„Ta seisab seal niimoodi juba tükk aega.“

„Ma ei pannud tähelegi.“

„Huvitav, kas ta on liiga palju joonud? Lähen parem vaatan, kuidas tal on.“

Maddie jälgis, kuidas mees teise juurde astus. Pani käe Joshi õlale ning too noogutas tervituseks. Siis aga raputas Josh pead. Tim patsutas talle korra veel kiirelt õlale ja tuli siis tagasi naise juurde.

„Midagi pahasti?“ küsis too.

„Vist on lihtsalt joogiga üle pingutanud.“

„Veider ... kuidas ta kõiki vahib.“

„Hoian tal silma peal,“ lubas Tim. „Vähemalt ei tulnud ta siia autoga. Küllap on temaga ikka kombes.“ Maddie noogutas ja järgnes Timile õpetajate seltskonna juurde.

***

Maddie vaatas kella.

Peaaegu üksteist. Ta oli viimase tunni vee peal olnud, valmis minema hakkama. Ta vaatas seltskonnas ringi: Tim ja teised olid vestlusse süvenenud.

Ent Joshi ta ei silmanud.

Äkki lahkus varakult, mõtles ta. Siis aga märkas ta meest baarileti ääres Billyga rääkimas või pigem küll vaidlemas: Billy raputas pead ja Josh nägi välja, noh, sültjas. Ta tuikus, kui käega letile lajatas. Nagu keegi, kes nõuab järgmist drinki, kuid seda ei taheta valada. Siis läks ta leti juurest tühjade kätega minema ja tundus, et ta vaatas rahvast täis pubi, nagu poleks tal aimugi, kuidas ta sinna sattus ja mis üldse toimub.

Maddie mõtles: Peaks tema juurde minema, paar sõna vahetama.

Aga siis sammus Josh endiselt ebakindlal sammul otse tema poole, justkui oleks teda esimest korda märganud. Ta taarus kergelt ja haaras möödudes lauaservadest, et oma joobnu kõnnakut talitseda, kuni istutas end otse Maddie ette nagu tormis kõikuv puu.

„Tim, Maddie,“ ütles ta, „niivõrd tor...“

Viimane sõna jäi toppama nagu ka Joshi pilk, mis takerdus kuhugi kaugusse.

„Josh, kas sinuga on ...“ Kuid Tim sekkus:

„Josh. Hakkad kodu poole minema? Hea mõte, semu. Kõva õhtu, mis?“

Maddie vaatas Joshile silma. Klaasistunud. Joobes. Või oli seal muudki?

Tore, et ta kodu poole asutab.

„Pole ... viga. Küll alles lärmavad. Oma mõtteid pole ka kuulda. Aga jaa ... ee... igatahes.“ Ta vaatas käekella, nagu poleks ta seda kunagi varem näinud. „Jätan teid parem omavahele. Vaja ... pisut värsket õhku ... ja ...“

Sõnad katkesid taas. Josh naeratas Maddiele poole suuga, nukralt, segaduses. Maddie, kes mõtles, et keegi peaks Joshi tegelikult koduukseni saatma, vaatas, kuidas Josh veel kord naeratab, siis ukseni ja sellest välja purjetab.

Tal pole vähemalt kaugele minna, mõtles ta, küll ta välja veab.

Pealegi poleks ta saanud lihtsalt Timi ja teisi sinnapaika jätta. See pole tal kindlasti esimene kord end täis juua. Vähemalt nii Maddie endale kinnitas.