Читать книгу Märg haud - Costello Matthew Ja Richards Neil - Страница 9

„Ema, ma ei saa seda selga panna, vaata seda.“

Sarah Edwards pööras pilgu magamistoapeeglilt ukse poole, kus ta tütar Chloe hoidis käte vahel kortsus valget pluusi.

„Alumisel korrusel on triikimislaud lahti. Pane see sinna, kullake, ja võta midagi süüa,“ ütles Sarah ja pöördus tagasi peegli poole, et soengut sättida. „Tulen hetke pärast alla ja teen korda.“

Sarah kuulis Chloet pomisedes alakorrusele kobimas. Tütar võib ju seitseteist olla, aga see pole talle veel nähtavasti kohale jõudnud, et triikimistööga võiks ta ka ise hakkama saada.

Issand, ma ei jõua semestri lõppu ära oodata, mõtles Sarah. Seda kaost ma kuigi kaua enam välja ei kannata.

Uue ja suurema, kabineti ja tõelise aiaga maja soetamine näis tollel hetkel suurepärane mõte.

Kuid nüüd, kui teda ümbritsesid avamata pappkastid kogu ta eluga, polnud ta selles enam nii veendunud.

Haaranud ühest magamistoa nurka virna laotud kastidest kootud jaki, laveeris ta ümber raamatukuhja ja suundus trepimademele.

„Daniel, kell on viis läbi!“ hõikas ta, kui poja magamistoast möödus.

„Olen üleval,“ vastas summutatud hääl.

„Parem oleks, hakkame kümne minuti pärast minema,“ teatas Sarah.

See paistis mõjuvat. Kui ta trepist alla läks, kuulis ta tuttavaid põntsatusi ja ägamist, mis tähendas, et Daniel paneb riidesse.

Eeskojas möödus ta veel mõnest kastist ja läks siis avatud kööki ja söögituppa maja tagaosas, kus märkas Chloet puhvetkapi najal kausitäit müslit söömas.

Hull spanjel Riley, kelle eest nad olid juba peaaegu aasta aega hoolitsenud, istus kannatlikult Chloe jalge ees, oodates tema suunas pudenevat toidupala.

Tegelikult oli see spanjel küll Jack Brennani koer, aga tundus nüüdseks nagu pereliige.

Ja kes võis teada, kas Jack üldse kunagi Ühendriikidest tagasi tuleb ning oma koera, oma vana elu tagasi nõuab?

Sarah läks üle köögi, laotas tütre pluusi triikimislauale ja katsus triikrauda.

Ta armastas seda tuba. Ja nüüd, suve haripunktis, voogas hommikuvalgus läbi volditavate klaasist terrassiuste, mis kogu majakülge katsid.

Päikesevalgus tundus justkui kutsuvat, et ta päeva vabaks võtaks, aias istuks, pokaali valget veini limpsiks ja jälgiks, kuidas pääsukesed end jõkke kastavad ja vee kohal liuglevad.

Aga ei, täna ei saa.

Esmalt tuli tal laste koolivedu üle elada. Kadalipp! Ja siis järjekordne pikk päev kontoriarvuti taga, et tema juhitava sügisese reklaamikampaania lõppversioon üle vaadata. Töökohal, mis oli tõotanud piisavalt sisse tuua, et kõik mängu panna ja kolida suuremasse majja Cherringhami serval.

See oligi unistuste eramaja, mida ta oli juba aastaid ihaldanud. Kui see korraga kaks kuud tagasi müüki pandi, haaras ta jalamaid võimalusest.

Tänu ühele üllatuspärandusele – tänu taevale vanatädide eest! – võiski ta seda endale napilt lubada. Ja kuigi kinnisvara laenufirma kahtles, kas üksikema suudab maksetega toime tulla, oli tehing kahe nädala eest kinnitatud.

Milline aeg koduvahetuseks! Kuu enne kooliaasta lõppu ja kõige kiiremal tööajal.

„Sorri, emps, ma unustasin, et tegin sulle ju teed,“ ütles Chloe, kukutas müslikausi valamusse ja tõi tassi Sarah’le.

„Aitäh, kullake,“ ütles Sarah, võttis lonksu teed ja palus: „Tee Rileyga aias kiire tiir, eks?“

„Olgu,“ vastas Chloe ja avas terrassiukse. Chloe armastas seda koera.

Kohe, kui koer nägi ust avanevat, sööstis ta välja ja otse aeda. Vähemalt tema saab seda nautida.

Sarah vaatas, kuidas loom soojas suveõhus ringi tuiskab.

„Kas sa mu lõunakarpi oled näinud?“ küsis Daniel ta selja tagant.

Sarah pööras end vaatama koolivormis, kuid kingadeta poega, kes oma sagris pead kratsides ukse najale toetus.

Mitte päris valmis.

„Su kotis vist,“ pakkus Sarah.

„Hmm, hea mõte,“ arvas Daniel, otsis oma koti üles ja viis siis lõunakarbi külmkapi juurde. Sarah jälgis, kuidas ta seal ringi tuuseldab.

„Kas ma seda juustu võin võtta?“ küsis ta.

„Ainult siis, kui salatit ka võtad.“

„Salat on saatana kätetöö,“ ütles Daniel ja ajas suu kõrvuni.

„Ebatõenäoline,“ ühmas Sarah ja sättis pluusi tooli seljatoele. „Arvan, et saatanal on selletagi käed-jalad tööd täis.“

„Hmm, mis tööd saatan siis teeb? Koosta sellest kuni viiesajasõnaline kirjand.“

„Triikisin su pluusi ära, Chloe!“ hõikas Sarah maja sisemusse ja läks Danielile külmkapi juurde järele. „Näe, võta see mõnus pirukas, eks? Ja mõned tomatid.“

Daniel toppis toidu plastkarpi ja sulges kaane. Karp nägi päris räpane välja.

„Kas pesid ka seda?“

„Pole vaja,“ ütles poiss ja toppis karbi koolikotti. „Eile ei haisenud see liiga halvasti.“

„Kas nad ei õpeta sulle bioloogias midagi? Hallitus? Bakterid?“

„Mul pole bioloogiat.“

„Kahju. Ja bioloogiast rääkides – su jalanõud on diivani all. Nendega on poole mugavam käia.“

Daniel muigas ja loivas elutuppa kingi otsima.

Tema kasvab ka nii kiiresti. Ongi nii, nagu räägitakse ... Justkui üks silmapilk. Aga kui selles parajasti elad, ei pane seda tähelegi.

Välja arvatud täna, sellel hommikul, kui ta pani.

Sarah jõi tee lõpuni, korjas ülejäänud nõud kokku, pistis need nõudepesumasinasse ja avas tagaukse, et Riley tuppa lasta. Nüüd juba kiirustades täitis ta koera veekausi, lukustas tagaukse, kontrollis kiiresti, kas Daniel sulges ikka külmkapiukse, haaras käekoti ja autovõtmed ja viuh oligi ta esikusse teel.

„Kaks minutit, kutid, või muidu jääme kindlasti hiljaks!“ Siis hakkas mobiil helisema ja ta vaatas ekraani: Tony Standish.

Miks just nüüd!

Tony, nii kallis peresõber ja advokaat, kes oli mõne aasta eest Sarah’t toetanud, kui too puhtjuhuslikult poole kohaga eradetektiiviks hakkas, aga oli ka rohkem kui ühel puhul palganud tema ja Jacki mõnd juhtumit uurima.

Kiire või mitte, aga Tony kõne tuleb vastu võtta. „Tony.“

„Sarah, mu armas, kuidas sul läheb? Uue kodu ja kõige sellega? Kindlasti paras hullumaja!“

Tony hääl oli nii vanamoodne nagu mõnel tohtril viiekümnendate filmist.

Nii rahustav.

„Oh, lähen kohe lapsi kooli viima, tead ju, kuidas sellega on, Tony.“

Kuigi Sarah teadis, et Tony ja ta pikaaegne elukaaslane polnud kunagi pidanud lapsi kooli vahet vedama.

Huvitav, mis tundeid see temas tekitas, kaosega või ilma?

„Oh taevake, andestust halva ajastuse pärast,“ vabandas Tony. „Teen siis väga lühidalt. Lõunasöök täna minu kabinetis? Ütleme kella ühe paiku?“ „Issake, noh, ma ...“

„Kohutavalt lühikese etteteatamisega, ma tean, aga noh, mul oleks su abi vaja, Sarah.“

„Muidugi,“ vastas Sarah, kuna keeldumine ei tulnud kõne allagi. See oli ikkagi Tony. „Jään lõunat ootama.“

„Suurepärane,“ rõõmustas Tony, „nägemist seniks.“

Sarah klõpsas telefoni kinni ja kukutas selle käekotti.

Ta nägi, et lapsed ootasid teda juba kannatlikult vanas Rav4-s, mis kruusatatud sissesõiduteel seisis.

„Hiljem näeme, Riley!“ hüüdis ta harjumusest tühja majja. Siis lukustas ta enda järel välisukse, ronis autosse, käivitas mootori ja kiirendas Cherringhami viivale teele. Mõeldes ...

Tony Standish vajab abi? Vanasti sai see vaid ühte asja tähendada. Mingisugust probleemi. Ja vahest ka uut juhtumit.

Aga siis mõtles ta: ma ei tegele enam sellega.

***

Sarah sulges kontoriukse, laskus kolm astet kõnniteele ja hakkas endale turistide vahelt mööda peatänavat teed rajama.

Juuli alguses polnud Cherringhamis veel tipphooaeg käes, aga vahi, juba ilmusid reisibussid välja nagu kellavärk nii hommikul kui ka pärastlõunal ja vedasid üle maailma kohale sõitnud külastajaid Cotswoldi tuuridele.

Sarah ei kaevelnud selle üle kunagi. Rahvahulgad tulid kaubandusele ja lõppkokkuvõttes ka ta firmale kasuks.

Ta möödus vanast viktoriaanlikust rahvamajast ja seisatas siis Huffingtoni kohviku ees, et rühm Jaapani turiste mööda lasta.

Mis siis, kui Tonyl ongi mulle juhtum pakkuda? mõtles ta.

Kas ma ikka olen sellega lõpparve teinud? Või saaksin sellega omal käel hakkama?

Sellest peale, kui Jack aasta varem ootamatult Los Angelesse kolis, pühendus Sarah veebiärile ja leppis teadmisega, et nende väike eradetektiiviseiklus oli lõppenud.

Ja oh sa jutt, nagu Jack oleks öelnud, kuidas ta seda igatses.

Ta ootas, kuni turistid olid giidi sabas edasi küla poole tuterdanud, ja läks siis üle tänava.

Tony Standishi kontor hõivas ühe nägusa 18. sajandi maja vaatega Cherringhami keskväljakule: kõrged aknad, maitsekad hallid toonid ja diskreetne messingtahvel soliidse valgeks võõbatud tammepuust välisukse kõrval.

Ta vajutas uksekella ja Tony sekretär Mary, kes oli peaaegu sama vana kui Tony ja Cherringhami jaoks samasugune alussammas, avas ukse.

„Tere, Mary,“ tervitas Sarah.

„Aa, Ms Edwards,“ sõnas naine, kui Sarah tuppa lasi ja ta järel vaikselt ukse sulges. „Mister Standish on külalisega teise korruse koosolekuruumis, palun minge otse üles.“

Külalisega? Tony polnud mingit külalist maininud.

Ja Sarah pidi möönma, et see tekitas temas huvi, vahest isegi elevust. Mida iganes, küll ta kohe teada saab.