Читать книгу Surnud enne surma - Деон Мейер - Страница 9

Teine ametivend, kes ei olnud Mat Joubert’ist loobunud, oli detektiivseersant Benny Griessel.

Sest Griessel jõi kogu oma küünilisusest hoolimata nagu loom. Ja sai Joubert’i endassetõmbumisest täiesti hästi aru. Ta uskus, et kui detektiiv töötab mõrvade ja röövide osakonnas, kus surm on su pidev kaaslane ning sinu leiva ja või allikas, siis tal miski lihtsalt peab järele andma.

Griessel oli pisut kauem kui aasta jooksul jälginud, kuidas Joubert vajub üha sügavamale ja sügavamale masenduse ja enesehaletsuse rappa, ega pruugi ilmtingimata olema suuteline ennast sealt ise välja sikutama. Ja ta ütles endale, et pigem siiski juba see kui pudel. Sest pudeliga oli Benny Griessel tuttav. Pudel lubab surma varju unustada. Kuid ta saadab su naise ja kaks last ummisjalu põgenema sõimleva ja peksva joodiku eest, kes laupäevaõhtuti nende elu põrguks muudab. Ja pärastpoole ka veel paljudel õhtutel nädala sees.

Ei, Mat Joubert’il oli käsil parem tehing.

Griessel jõudis kuriteopaigale esimesena. Ta oli slaavlasenäo, murdunud ninaluu ja üsna pikkade mustade juustega keskmist kasvu mees. Seljas oli tal sinine kortsunud ülikond.

Joubert trügis uudishimulike pealtvaatajate summast läbi, puges läbi kollase kilelindi alt, millega mundrimehed olid sündmuspaiga eraldanud, ning kõndis teistest veidi kaugemal seistes kellegi noore heledapäise mehega kõneleva Griesseli juurde. Mundrimehed olid surnukeha tekiga katnud. See lebas vormituna terassinise BMW varjus.

„Kapten,” tervitas Griessel teda. „Härra Merryck leidis laiba ja helistas jaoskonda. Hotelli vastuvõtulauast.”

Joubert haistis Griesseli hingeõhus kangema kraami lõhna. Ta vaatas Merrycki poole ning nägi kuldraamis prille ja hõredaid vurre. Tema lõuale liibus ikka veel oksekübemeke. See laip ei saanud olla just kaunis vaatepilt.

„Härra Merryck on hotelli külaline. Ta jättis oma auto sinna eemale ja oli parajasti teel ukse poole, kui nägi surnukeha.”

„See oli üpris kohutav. Ajas südame pahaks,” ütles Merryck. „Aga me peame oma kohust täitma.”

Griessel patsutas talle õlale. „Te võite nüüd minna. Me teame, kust teid leida, kui meil peaks teid vaja minema,” lausus ta oma laitmatus inglise keeles. Ta astus koos Joubert’iga laiba juurde.

„Fotograaf on teel. Ma palusin saata kohtuarsti, eksperdi ja sõrmejälgede poisid. Ja ka suurema osa nendest teistest. Ta on valge,” ütles Griessel ja tõmbas teki pealt.

Kahe ainiti põrnitseva silma vahel paiknes veatult sümmeetrilisena kuulihaava haigutav ja irvitav verd täis valgunud järveke.

„Aga sa vaata ka seda,” ütles Griessel ja vedas tekki veelgi allapoole. Joubert nägi teist haava, mis kujutas endast verist mustpunast auku rinnas stiilse ülikonna, särgi ja lipsu keskpaigas.

„Jeesus Maarja!” sõnas Mat Joubert ja taipas, miks Merryck oksendas.

„Suure kaliibriga.”

„Nojah,” ütles Griessel. „Lausa kahur.”

„Vaata taskutesse,” lausus Joubert.

„Röövimine see ei olnud,” ütlesid nad peaaegu üheaegselt, kui nägid käel kullast Rolexit. Ja mõlemad teadsid otsekohe, et see muudab juhtumi lõpmata palju keerulisemaks.

Joubert’i pihk liikus kiiresti üle elutute silmade ja tõmbas laud alla. Ta nägi seda surnute kaitsetust – seda eksimatult äratuntavat ja haavatavat viisi, kuidas kõik laibad lamavad, käsivarred ja käed lõplikult vaheliti, et enam mitte kunagi kaitsta nägu kui elu vitriinakent. Ta sundis ennast oma ajule tööd andma.

Selja tagant kostsid teretavad hääled. Teised valvesalga detektiivid. Joubert ajas ennast sirgu. Nad tulid surnukeha vaatama. Kui nad hakkasid tänavalaternate nõrka valgust varjama, ajas Griessel nad eemale.

„Alustage sealt. Käige kogu ümbruskond läbi. Viimne kui üks sentimeeter.”

Algas tavaline oigamine, kuid nad kuulasid sõna, sest teadsid, kui tähtis on nende esimene otsing. Griessel võttis ettevaatlikult läbi koolnu taskud. Seejärel ta tõusis tšekiraamatu ümbriskaasi ja autovõtmeid käes hoides püsti. Ta viskas võtmed veebel Basie Louwile.

„BMW omad. Tee sellega katset.”

Griessel avas tšekiraamatu halli nahkümbrise. „Nimi on meil olemas,” ütles ta. „J. J. Wallace. Ja aadress. Constantia, Oxford Street üheksakümmend kuus.”

„Võti sobib,” ütles Louw ja võttis selle ettevaatlikult lukust välja, et hoiduda autole sõrmejälgi jätmast.

„Rikas vennike,” lausus Griessel. „Me satume jälle uudistesse.”

Poolenisti ühe lähedase auto alla peitunud padrunikesta leidis nooruke konstaabel Gerrit Snyman. „Kapten,” hüüdis ta, olles ikka veel liiga väheste kogemustega, et mitte jalamaid elevile minna. Joubert ja Griessel hakkasid tema poole minema. Snyman valgustas tühja padrunikesta taskulambiga. Joubert võttis selle maast ja tõstis valguse kätte. Griessel tuli lähemale ja luges padruni alumisele otsale kirjutatud numbreid.

„Seitse koma kolmkümmend kuus.”

„Võimatu. Ta on ju lühike. Püstolipadrun.”

„Vaata siia. Loe ise. Seitse koma kuus … ja kolm. Paistab olevat. Võib­olla on halvasti kirjutatud.”

„Tõenäoliselt kuus koma kaks.”

Benny Griessel vaatas Joubert’i poole. „Peab olema. Ja see tähendab ainult üht asja.”

„Tokarev,” ohkas Joubert.

„Azania rahvavabastusarmee,” ohkas Benny. „Kuradima poliitika.”

Joubert sammus oma ametiauto juurde. „Ma teatan raadio teel kolonelile.”

„De Witile? Ta ei tee ju muud, kui ainult öögib endal oma kuradima südame rinnust välja,” ütles Benny tänavalaterna paistel hõbedasena näiva irvitusega.

Joubert oli viivuks unustanud, et Willie Theal ei külasta enam kunagi ühtki mõrvapaika. Ta tundis, kuidas masendus kerkis temas üles nagu rõhuv rõskus.

Oxford Streeti maja number 96 oli lahmakal krundil paiknev suur ühekorruseline ehitis. Aed kujutas endast isegi selles hämaruses muljetavaldavat ohjatud lopsakust.

Kusagil maja sisemuses tirises uksekell, mis summutas üürikeseks hetkeks telesaate helid. Sekundid tiksusid mööda. Muretu aeg seal sees jääb üha napimaks, mõtles Joubert. Surmainglid on uksel. See sõnum imeb nagu nugiline neist välja elu, rõõmu ja rahu.

Ukse avas ärritunud ja kergelt kulmu kortsutav naine. Pikad ja tihedad kuldpruunid juuksed rippusid ühele õlale, kattes kinni osa kollasemustrilisest põllest ja juhtides nende pilgu eemale tema silmadest.

Naise hääl oli meloodiline ja pahane. „Kas ma saan teid millegagi aidata?”

„Kas teie olete proua Wallace?” küsis Joubert. Siis nägi ta naise silmi. Ja neid nägi ka Griessel. Need olid erinevad – üks oli helesinine ja säras, teine aga mitmes eri varjundis pruun ning jäi kuhugi heleda ja tumeda vahepeale. Joubert püüdis hoiduda silmi vahtima jäämast.

„Jah,” kostis naine ja taipas, et siin ei püüta talle midagi maha müüa. Hirm liikus varjuna üle tema näo.

„Asi on Jamesis, eks ole?”

Tema selja taha ilmus ligikaudu kümnene poiss. „Emme, mis on?”

Naine vaatas murelikult üle õla. „Jeremy, palun mine oma tuppa.” Tema hääl oli küll vaikne, kuid nõudlik. Poiss pöördus minekule.

Proua Wallace vaatas uuesti detektiivide poole.

„Me oleme politseist,” ütles Joubert.

„Tulge parem sisse,” lausus naine, lükkas ukse valla ja võttis põlle eest.

Proua Margaret Wallace nuttis abitu leinaja täieliku ohjeldamatusega, käed süles ja õlad pisut norgus. Pisarad takerdusid suvekampsuni kollase villa külge ja sätendasid elutoa kandelaaberlambi valgel.

Joubert ja Griessel silmitsesid ainiti vaipa.

Joubert keskendus diivanilaua jala kerale ja käpale. Ta oleks tahtnud olla omaenda kodus omaenda toolil, raamat süles ja õllepurk peos.

Mööda koridori tuli lähemale poiss. Tema taga oli kaheksa kuni kümne aasta vanune tüdruk.

„Emme?” Poisi hääl oli nõrk ja hirmunud.

Margaret Wallace ajas õlad sirgu ja tõmbas peoga üle näo. Ta tõusis väärikalt jalule. „Palun vabandust.” Ta võttis lastel käest kinni ja viis nad piki koridori minema. Sulgus üks uks. Vaikus oli kurdistav. Kostis karjatus. Seejärel saabus taas vaikus.

Nad ei vaadanud teineteise poole, sest muidu oleksid nad selle endasse lasknud.

Viimaks tuli naine tagasi. Tema õlad olid ikka veel vapralt püsti, otsekui oleks ta suutnud oma tundeid füüsiliselt vaos hoida. Aga nad teadsid küll, kuidas sellega on.

„Ma pean oma emale helistama. Ta elab Tokais. Ta saab mulle laste juures abiks olla. Ma olen kindel, et teil on mulle palju küsimusi.” Naise hääl oli tundetu nagu kuutõbisel.

Joubert oleks tahtnud talle öelda, et nad tulevad hiljem tagasi ja jätavad ta oma valuga üksi. Aga ta ei saanud seda öelda.

Naine naasis mõne minuti pärast. „Ema tuleb siia. Ta on tugev. Minu isa… Ma palusin teenijatüdrukul meile teed keeta. Ma usun, et te joote teed?”

„Me täname teid, kuid…” Joubert’i hääl kähises kergelt. Ta köhatas.

„Kui te lubate, siis ma olen kuni ema saabumiseni laste juures.” Proua Wallace ei jäänud vastust ootama ja kõndis mööda hämaralt valgustatud koridori minema.

Raadiosaatja Joubert’i taskus piiksatas. Ta vaatas sõnumit vedelkristallekraanil: HELISTA VBL LOUWILE. Sellele oli lisatud telefoninumber.

Ta oli Louwi ja veel kolm detektiivi hotelli saatnud, sest sealsete numbritubade aknad vaatasid parkimisplatsi poole. See juhtus pärast seda, kui kohtuarst oli oma pominad laiba kohal pomisenud. Ja enne seda, kui Bart de Wit platsi ilmus ja korraldas pressikonverentsi seoses mõrvaga, mille kohta neil puudus igasugune informatsioon. Ta põgenes koos Bennyga Oxford Streetile vahetult enne pressikonverentsi algust.

„See mees on kloun,” ütles Benny tee peal. „Teda ei ole meil pikalt.” Joubert oleks tahtnud teada, kas ülem kutsus ka kõik allohvitserid ükshaaval enda juurde. Ja kas de Wit on Griesseli hädast kangema kraamiga informeeritud.

„Basie tahab mind,” ütles ta muserdavat vaikust purustades ja tõusis toolilt. Ta kõndis sellesse tuppa, kus Margaret Wallace oli helistamas käinud. Ta kuulis, kuidas teenijatüdruk köögis portselannõudega kõlistab.

Tuba nägi kabineti moodi välja. Selle keskel seisis arvuti ja telefoniga kirjutuslaud. Tagaseina vastas paikneval riiulil olid kõvade kaantega aktimapid, mõned äritegevust käsitlevad raamatud ja käputäis ülepakutud kunstnahkköites Reader’s Digesti raamatute lühiväljaandeid. Ukse kõrvale jääv sein oli kaetud fotode ja diplomitega. Seal oli ka ühe kohaliku karikaturisti suur sarž. Sellel võis näha tihedate mustade juuste, lopsakate vurrude ja kergelt pungis põskedega James Wallace’it. Ta kandis saržil elegantseid rõivaid. Ühes käes oli tal diplomaadikohver logoga wallace’i kiirpost. Teise käe kaenla alla oli surutud kriketikurikas, selle peos oli aga lipp kirjaga LP KRIKET.

Joubert valis numbri. See kuulus hotellile. Ta palus Basiet ja ootas mõne hetke.

„Kapten?”

„Jah, Basie.”

„Kapten, me leidsime kellegi. Naissoost ja blondi. Ta väidab, et Wallace viibis tema numbris. Aga rohkem me teda küsitlema ei hakanud. Me ootame sind.”

„Kas sa saad tema juurde jääda? Benny ja mina oleme veel mõnda aega siin.”

„Milles küsimus, kapten.” Louw’ häälest kostis indu. „Ah jaa, ja üks tühi padrunikest oli veel. Laiba all.”

Kabinetist väljudes heitis Joubert uuesti pilgu seinal rippuvale saržile. Ja mõistis, et elu tähtsusetus on sama kurb kui surma lõplikkus.

„Ta hakkas oma käe peal äri ajama,” ütles Margaret Wallace. Ta istus käsi süles hoides suure ja mugava tooli serval ning tema hääl oli rahulik, ühetooniline ja vaoshoitud.

„Ta sai kommunaalarvete kojutoimetamise lepingu. Esialgu oli see raske ülesanne. Ta oli sunnitud tooma Ühendriikidest aadresslipikute kleepimise masina ja arvuti, kuid tollal tuli kõik kirjad veel ükshaaval ümbrikusse pista ja siis ümbrikud kinni kleepida. Ma aitasin teda. Me töötasime öö läbi. Sageli. Kaks aastat tagasi ta küll müüs seitsekümmend protsenti aktsiaid Promail Internationalile, aga nad jätsid firma esialgse nimetuse alles. Ta on senimaani juhatuse liige ja töötab nõustajana.”

Joubert pani tähele, et naine kasutab oma abikaasast kõneldes ikka veel olevikku. Kuid ta teadis, et see muutub järgmisel päeval, kui öö on mööda saanud.

„Kas teie abikaasa tegeles poliitikaga?”

„Poliitikaga?” lausus Margaret Wallace täielikus mõistmatuses.

„Kas härra Wallace kuulus mõnda poliitilisse parteisse?” küsis Griessel.

„Ei, ta…” Naise hääl murdus. Nad ootasid.

„Ta oli… apoliitiline. Ta ei käinud isegi valimas. Tema väitel on kõik poliitikud ühesugused. Nad tahavad ainult võimu. Inimestest nad tegelikult ei hooli.” Kortsud tema laubal süvenesid.

„Kas ta oli seotud mustanahaliste kogukondadega? Heategevusega?”

„Ei olnud.”

„Aga tema firma?”

„Ei olnud.”

Joubert tegi katset uue suunaga. „Kas tal oli teie teada viimasel ajal tööl mingisuguseid pingeid?”

Naine raputas põgusalt pead ja tema kuldpruunid juuksed liikusid.

„Ei olnud.”

Eri värvi silmapaar pilkus. Joubert mõistis, et Margaret Wallace püüab end vaevaga ohjes hoida. Ta läks naisele appi: „Proua Wallace, me oleme kindlad, et sellisel kohutaval sündmusel peab olema mingisugune loogiline selgitus.”

„Kes oleks võinud säärast asja teha? Kas meil ei ole siin maal siis juba piisavalt palju surma ja hävingut olnud? James ei olnud küll täiuslik, kuid…”

„Proua Wallace, see ei saanud olla õnnetusjuhtum. Ega röövimine. Harilikult on niisuguste asjade ajendiks raha,” ütles Griessel.

Või seks, mõtles Joubert. Aga sellega tuli oodata.

„Kas te teate, kas keegi oli teie abikaasale raha võlgu? Ükskõik millises muus äriettevõttes või tehingus…”

Naine vangutas taas pead. „James käis rahaga ringi väga vastutustundlikult. Ta ei mänginud isegi hasartmänge. Me käisime eelmisel aastal koos Promaili inimestega Sun Citys puhkamas. Ta võttis kaasa 5000 randi ja ütles, et kui need on läbi, siis ta jätab järele. Ja jättiski. Tänu issandale ei ole majal hüpoteeki…”

Griessel köhatas. „Te olite õnnelikult abielus.” See oli nending.

Margaret Wallace vaatas Griesseli poole ja kortsutas kulmu. „Jah, mulle meeldiks nii arvata. Meil olid küll need harilikud nääklused. James armastab kriketit. Ja mõnikord tuleb ta pärast poiste seltsis veedetud õhtut koju pisut napsisena. Ja mõnikord olen ka mina selle suhtes ülearu tundlik. Ma võin vist tujukas olla. Aga meie abielu toimib omaenda kummalisel viisil. Lapsed… tänapäeval keerleb meie olemine laste ümber.” Ta heitis pilgu magamistoa suunas, kus tema ema pidi nüüdsest trööstija ülesannet täitma hakkama.

Vaikus pikenes. Siis hakkas Joubert kõnelema. Ta arvas, et tema hääl kõlab tehtult ja üleliia kaastundlikult. „Proua Wallace, seadus nõuab, et te tuvastaksite surnukambris oma abikaasa isiku…”

„Ma ei suuda seda teha.” Naise hääl oli summutatud ja pisarad ei olnud kaugel.

„Kas on olemas mõni teine inimene, kes saaks seda teha?”

„Seda peab tegema keegi tema töökohast. Walter Schutte. Tegevjuht.” Ta ütles telefoninumbri ja Joubert pani selle kirja.

„Ma helistan talle.”

Nad tõusid püsti. Ka naine tõusis, kuid vastumeelselt, sest teadis, et ees ootab öö.

„Kui on midagi sellist, mida me saaksime teha…” ütles Griessel ja tema hääl kõlas siiralt.

„Me tuleme toime,” sõnas Margaret Wallace ja hakkas uuesti kibedasti nutma.

Blondiin istus ühe hotellinumbri magamistoas toolil. Tema nimi oli Elizabeth Daphne van der Merwe.

Teisel toolil istus Joubert. Griessel, Louw ja O’Grady olid sättinud ennast suure kaheinimesevoodi servale, käed rinnal vaheliti nagu kohtunikel.

Naise juuksed olid õlgkollaseks värvitud. Nägu oli pikk ja kõhn, pikkade ripsmetega silmad olid suured ja pruunid ning nina pisike ja peenike. Pisarad olid vedanud põskedele ripsmetuši triipe. Kuid muude asjadega sobimatu suu tõttu oli Lizzie van der Merwe tõelisest ilust ilma jäänud. Tema esihambad olid pisut jänesehammaste moodi ning alahuul liiga väike ja nõrgale lõuale liiga lähedal. Keha oli pikk ja sihvakas, valge pluus varjas väikesi kõrgeid rindu. Puusaluud olid nurgelised ja ta kandis musta värvi seelikut, mis paljastas koorvalgetes sukkades ja elegantsete kõrge kontsaga kingadega lõppevaid jalgu ülearu palju.

„Kus te kadunuga tuttavaks saite?” Nüüd polnud Joubert’i hääles põrmugi kaastunnet ja sõnavalik oli teadlikult kaalutud.

„Ma kohtusin temaga täna pärast lõunat.” Neiu lõi kõhklema ja tõstis pilgu. Kõik detektiivid vaatasid teda ainiti ja ükskõikse näoga. Pikad ripsmed tantsisklesid põskedel. Kuid keegi ei reageerinud sellele.

„Ma töötan Zeus Computersis. Johannesburgis. Ma helistasin eelmisel nädalal. Meil on uusi tooteid… James… ee… härra Wallace… Mind suunati tema juurde. Ta on nende nõustaja arvutite alal.

Ja nii ma siis lendasingi täna hommikul siia. Kohtumine oli kokku lepitud kella üheteistkümneks. Seejärel viis ta mu lõunat sööma.”

Tema pilk liikus palgelt palgele, otsides sellist nägu, millelt paistab kaastunnet.

Nad ootasid vaikides. Ripsmed tantsisklesid jälle. Alahuul hakkas värisema ja rõhutas veel rohkem neid kaht hammast, mida ta püüdis varjata. Joubert’il oli temast kahju.

„Ja siis?” päris ta leebelt. Lizzie tajus tema hääletooni ja koondas oma suurte silmade pilgu talle.

„Ta… Me jõime veini. Palju veini. Ja me ajasime juttu. Ta ütles, et ta on oma abielus väga õnnetu… Tema naine ei saa temast aru. Meie vahel oli midagi. Ta mõistis mind nii hästi. Ta oli Jäär. Mina olen Neitsi.”

Joubert’i laubale ilmusid kortsud.

„Need on tähtkujud…”

Kulmukortsutus kadus.

„Siis me tulime siia. Mul on hotellis number, sest ma jään siia ööbima. Mul on homme teine kohtumine. Ühe inimesega teisest firmast. Ta läks ära pärast kella kuut. Ma ei ole kellaajas kindel. Ja see oligi mul viimane kord teda näha.”

Ripsmed võbelesid taas ja tušitriibud laienesid.

Basie Louw köhatas. „Mis siin juhtus? Selles toas?”

Lizzie nuttis kõvemini.

Nad ootasid.

Ta tõusis ja läks vannituppa. Nad kuulsid, kuidas ta seal nuuskas. Kraanist voolas vett. Vaikus. Siis nuusati uuesti nina. Ta tuli tagasi ja võttis istet. Ripsmetuši triibud olid kadunud.

„Te ju teate, mis juhtus. Siin.”

Nad vaatasid ootavalt tema poole.

„Me magasime teineteisega.” Ta hakkas uuesti nutma. „Ta oli minu vastu nii hell…”

„Preili, kas te tunnete Kaplinnas kedagi?” päris Mat Joubert.

Lizzie võttis oma valge pluusi varrukast taskurätiku ja nuuskas jälle nina. „Mul on siin sõpru. Aga ma ei ole nendega sajandeid kohtunud.”

„Kas siin on keegi, kes oleks… õnnetu, kui te teiste meestega magaksite?”

Pea nõksatas üles. „Ma ei maga teiste meestega…”

Kolme detektiivi kulmud kerkisid ühiselt nagu käsu peale.

„Kas te siis aru ei saa? Meil oli tõmme. Me… me olime… See oli nii ilus.”

Joubert küsis uuesti: „Preili, me tahame teada, kas te olete seotud mõne sellise inimesega, kes paneks pahaks, et teie ja kadunuke teineteisega magasite.”

„Oi, te peate silmas seda, et… Ei, ei ole. Ei ole kunagi olnud. Mul ei olegi mingisugust püsisuhet.”

„Preili van der Merwe, kas te olete mõne poliitilise partei või rühmituse liige?”

„Olen küll.”

„Millise?”

„Ma kuulun demokraatlikku parteisse. Aga mida on sellel…”

Griessel ei andnud talle võimalust jätkata. „Kas teil on olnud kunagi mingisuguseid sidemeid panafrikanistliku kongressiga?”

Neiu raputas pead.

„Aga Azania rahvavabastusarmeega?”

„Ei ole, ma…”

„Kas te tunnete kedagi, kes kuulub nendesse rühmitustesse?”

„Ei tunne.”

„Mida kadunu siit lahkudes ütles? Kas tal oli ees veel mõni kokkulepitud kohtumine?” küsis Griessel.

„Ta ütles, et peab koju laste juurde minema. Ta on… oli hea inimene…” Lizzie pea vajus norgu. „Meil oli tõmme. Nii ilus,” ütles ta.

Mat Joubert ohkas ja tõusis püsti.