Читать книгу Kümme põhjust, miks otsekohe kustutada kõik oma sotsiaalmeedia kontod - Джарон Ланье - Страница 5

Maailmas toimub midagi täiesti ennenägematut. Kõigest viimase viie või kümne aasta jooksul on peaaegu kõik hakanud pidevalt kaasas kandma väikest nutitelefoni nimelist riistapuud, mis kõlbab käitumise algoritmide muutmiseks. Paljud meist kasutavad ka sellega seotud asjandusi nagu aktiivkõlarid köögiletil või auto armatuurlaual. Meid jälgitakse ja meie käitumist mõõdetakse pidevalt ning meieni jõuab kogu aeg töödeldud vastukaja. Samm-sammult hüpnotiseerivad meid meile teadmata eesmärgil tehnikud, keda me ei näe. Me kõik oleme muutunud katsejänesteks.

Iga sekund neelavad algoritmid teie kohta teavet. Millistele linkidele te klõpsate? Milliseid videoid te tavatsete vaadata? Kui kiiresti te ühe asja juurest teise juurde liigute? Kus te neid asju tehes asute? Kellega te isiklikult ja interneti teel kontakteerute? Mis nägusid te teete? Kuidas muutub erinevates olukordades teie jume? Mida te tegite vahetult enne seda, kui otsustasite midagi osta või ostmata jätta? Hääletada või hääletamata jätta?

Kõiki neid ja paljusid samasuguseid mõõtmisi võrreldakse totaalse nuhkimise abil kogutud andmetega tuhandete teiste inimeste elude kohta. Algoritmid võrdlevad teie teguviisi rõhuvale enamikule omase teguviisiga.

Algoritmid ise teid ei mõista, kuid arvudes, eriti suurtes arvudes, peitub jõud. Kui väga palju inimesi, kellele meeldivad samad toidud kui teilegi, laseb end häirida pigem roosas raamis kandidaadi pildist kui sinises raamis pildist, siis kehtib see tõenäoliselt ka teie kohta, ja kedagi ei huvita, miks. Statistika peale võib kindel olla, aga vaid nagu hullu deemoni peale.

Olete te kurb, üksik, hirmul? Rõõmus, rahul? On teil päevad? Põete parajasti ägedat hirmu, et teid peetakse luuseriks?

Niinimetatud reklaamid võivad teid tabada hetkel, mil olete ideaalselt küps, ja mõjutada teid koos muude sõnumitega, mis on toiminud ka teiste teiega samu kalduvusi ja olukordi jagavate inimeste peal.

Ütlesin „niinimetatud“, sest pole lihtsalt õige nimetada otsest manipuleerimist reklaamiks. Reklaamijate võimalused teid tabada on ikka olnud piiratud ja isegi kui tabamus on salalik või tüütu, on see mööduv. Vähe sellest, telereklaami või trükitud reklaamplakatit näevad paljud, see ei ole kohandatud konkreetsele isikule. Suurim erinevus on, et teid ei jälgita ega takseerita pikalt-laialt, et sööta teile dünaamiliselt sisse parajaks timmitud stimulante – ükskõik, kas iva või koorukese kaudu –, mis teid õnge võtaksid ja muudaksid.

Nüüd saab iga sotsiaalmeedias tegutsev isik seni, kuni ta kasutab oma nutitelefoni, vahetpidamata individualiseeritud, pidevalt uuendatavaid erguteid. Seda, mida kunagi võis nimetada reklaamiks, tuleb nüüd võtta kui grandioossete mõõtmetega lakkamatut käitumiskujundust.

Ärge palun solvuge. Jah, võib-olla ma annan ääri-veeri mõista, et te kipute õige pisut lähenema väljaõpetatud koerale või kellelegi vähem meeldivale, näiteks laborihiirele või robotile. Et õige pisut juhivad teie käitumist eemalt suurkorporatsioonide kliendid. Aga kui ma ei eksi, siis selle teadasaamine võib teid juba vabastadagi, nii et jätkem see võimalus alles, eks?

Teadusteooria nimega biheiviorism tekkis enne elektronarvutite leiutamist. Biheivioristid uurisid loomade ning inimeste dresseerimise uusi, senistest metoodilisemaid, steriilseid ja nupukaid viise.

Üks kuulus biheiviorist oli B. F. Skinner. Ta rajas metoodilise süsteemi, mida tuntakse Skinneri kastina, milles puuri suletud loom sai teatud spetsiifilise käitumise eest midagi meeldivat. Mitte keegi ei hellitanud looma ega sosistanud talle midagi, tegemist oli täiesti isoleeritud mehaanilise tegevusega – uudse ja moodsa dresseerimissüsteemiga. Paljud biheivioristid, kes genereerisid sageli üsna pahaendelise õhkkonna, rakendasid seda süsteemi ka inimeste peal. Biheivioristide strateegiad osutusid sageli edukaks, mis kõiki hirmutas ja viis lõpuks arvukate „mõttekontrolli“-teemaliste pelutavate ulmejuttude ja õudusfilmistsenaariumideni.

Õnnetu asjaolu on see, et biheivioristlike võtetega saab inimest dresseerida nii, et too seda ise ei tea. Kuni viimase ajani juhtus midagi sellist väga harva, inimeselt tuli saada kinnitus, et ta on nõus hakkama katseisikuks mõne ülikooli psühholoogiaosakonna keldris asuvas laboratooriumis. Seejärel mindi kuskile tuppa ja tehti selle isikuga katseid, keegi aga jälgis seda läbi peegelklaasi. Isegi kui inimene teadis, et tegemist on eksperimendiga, ei teadnud ta, kuidas temaga manipuleeritakse. Kuid inimene oli vähemalt andnud nõusoleku, et temaga üldse manipuleeritakse. (Tegelikult mitte alati. Tehti ka igasuguseid julmi eksperimente vangidega, vaestega ja eriti rassiliselt määratletud sihtgruppidega.)

Käesolev raamat väidab kümnel erineval moel, et see, mis on äkki normaalseks muutunud – kõikjale tungiv jälgimine ja pidev vaikne mõjutamine –, on ebaaus, julm, ohtlik ja ebainimlik.

Ohtlik? Oo jaa, sest kes meist oskab öelda, kes seda võimu kasutama hakkab ja mis eesmärgil.