Читать книгу Kümme põhjust, miks otsekohe kustutada kõik oma sotsiaalmeedia kontod - Джарон Ланье - Страница 7

Parker ütleb, et Facebook loodigi nii, et ta inimestes sõltuvust tekitaks, Palihapitiya aga räägib midagi halvast mõjust suhetele ja ühiskonnale. Milles seisneb nende kahe mea culpa vaheline seos?

Tuumprotsess, mis võimaldab sotsiaalmeedial raha teha ja mis ühtlasi kahjustab ühiskonda, on käitumise modifitseerimine. Käitumise modifitseerimine – see tähendab metoodilisi tehnikaid, mis muudavad loomade või inimeste käitumismustreid. Selle abil võib sõltuvust ravida, aga selle abil võib ka sõltuvust tekitada.

Kahju ühiskonnale tuleb sellest, et sõltuvus ajab inimesed sõgedaks. Sõltlane kaotab järk-järgult sideme päris maailma ja päris inimestega. Kui manipuleerivatest süsteemidest sõltuvusse langenud inimeste arv kasvab suureks, läheb maailm pimedaks ja hulluks.

Sõltuvus on neuroloogiline protsess, mida me täielikult ei mõista. Neurotransmitteril dopamiin on oma roll naudinguaistingus ja arvatakse, et sel on keskne koht stimuleeritud käitumismuutuse mehhanismis. Sellepärast Parker dopamiini nimetabki.

Käitumismuutus, eriti selle uusim variant, mille tõid kaasa sellised vidinad nagu nutitelefonid, kujutab endast statistilist näitajat, mis tähendab, et tegemist on küll tegeliku, kuid mitte kõikjal esineva nähtusega; terve elanikkonna puhul on selle mõju ennustatav, kuid ühegi üksikisiku kohta midagi öelda ei saa. Teataval määral olete te katsejänes biheivioristi eksperimendipuuris. Kuid tõik, et mingi nähtus on udune või umbkaudne, ei tee seda veel olematuks.

Algselt kasutati biheivioristlikes eksperimentides kõige sagedamini stiimulitena toidupalasid ja see praktika ulatub tagasi antiikaega. Neid kasutab iga dresseerija, libistades triki sooritanud koerale suhu maitsva pala. Paljud lapsevanemad teevad väikelastega samuti.

Üks esimesi biheivioriste Ivan Pavlov tõestas oma kuulsa katsega, et päris toitu ei peagi kasutama. Ta helistas iga kord kellukest, kui koera söödeti, ja lõpuks hakkas koer sülge eritama juba üksnes kellahelina peale.

Sümbolite kasutamine reaalsete hüvitiste asemel on saanud käitumismuutjate arsenali raudvaraks. Näiteks nutitelefonimängus Candy Crush tekitatakse päriskommide asemel sõltuvust säravate kompvekikujutistega. Teistes sõltuvusmängudes on võib-olla kasutusel säravad pildikesed müntidest või muust varandusest.

Ajus peituvad ahvatlevad naudingu- ja kiitusmehhanismid – seesama „väike dopamiinisüst“, millest räägib Sean Parker – moodustavad ühe osa sotsiaalmeedia köidikuist, kuid see pole kõik, sest sotsiaalmeedia kasutab ka karistust ja negatiivset stimuleerimist.

Biheivioristide laborites tuntakse väga mitmesuguseid karistusviise, mingil ajal olid väga populaarsed elektrilöögid. Kuid nagu positiivsed stiimulid, ei pea ka karistused tingimata olema tegelikud ega füüsilised. Mõnes eksperimendis jäetakse katseisikule andmata punktid või sümbolid.

Sotsiaalmeediat kasutades saate nii maiuspalade kui ka elektrilöökide asendajaid.

Enamik sotsiaalmeedia kasutajaid on kogenud tüssamist libakasutajate abil,7 põhjuseta tagasilükkamist, alandamist või ignoreerimist, otsest sadismi või kõike eelöeldut ja veel hullematki. Nii nagu piits ja präänik tegutsevad üheskoos, nii võib ka sõltuvuse ja hiiliva käitumismuutuse tekitamisel olla ebameeldiv vastukaja sama tähtis kui meeldiv.