Читать книгу Tütar - Джейн Шемилт - Страница 9

Dorset 2010

Aasta hiljem

Kerge hommikune sagin, mis külateel tekib, on taandunud. Hommik läheb üle tuimaks pärastlõunaks ja lein vajub ootamatult minu ümber. See möödub, kuni seisan paigal. Varem koduvisiitidel käies sain juba ukselt aru, kas patsient on haige selle järgi, kuidas ta voodis lamas. Pimesoolepõletik, lõhkenud kõhuaort, meningiit – lihased tõmbuvad jäigaks, et keha eesootava katastroofi eest kaitsta. Suvel lebasin liikumatult tundide kaupa, vaadates tolmu tantsiklemas sädelevate sammastega päikese käes, mis kordamööda erinevatest akendest sisse paistis. Tahtsin surra, aga teadsin siis, nagu tean ka praegu, et ühel päeval võin ma pilgu tõsta ja ta on seal, seisab uksel. Muidugi ei jätaks ma iialgi poisse maha ja pealegi magab Naomi koer minu köögis.

Nagu märguande peale Bertie haigutab, ronib oma asemelt välja ja vehib sabaga. Tema tumedad silmad jälgivad mind, kui lähen köögist läbi. Tema kael on mu sõrmede all soe, kui ma rihma kaelarihma külge kinnitan – paks kasukas on vanusega karedamaks muutunud. Torkan ploki ja pliiatsi taskusse. Köögi tagauks avaneb aeda, kust pääseb põllule.

Ema kinkis selle väikese maja enne surma mulle. Õnneks, sest nii on mul kuhugi peitu pugeda.

Õnneks. Õnn kaasa, see on minu õnnepäev, soovi mulle õnne. Tühi sõnakõlks kirjeldamaks nende saatuseväravate raskust, mis sinu ees sulguvad või avanevad, nagu tuules kolksuvad massiivsed uksed. Naomi ei arvanud, et tal on õnne vaja. Ta arvas, et oli õnnetähe all sündinud. Mina samuti – et me kõik oleme õnnetähe all sündinud. Kõigest aasta tagasi arvasin ma, et meil on kõik olemas.

Keeruline on tuvastada hetke, mil kõik muutuma hakkas. Mõtlen pidevalt tagasi erinevatele hetkedele, mil oleksin saanud saatust muuta. Võiksin valida suvalise hetke oma elus ja väänata selle teise vormi. Kui ma poleks otsustanud arstiks hakata, kui Ted poleks raamatukogus kunagi ammu mul raamatuid käest võtnud, kui ma poleks tol päeval tööle kiirustanud, kui mul oleks olnud rohkem aega. Aeg hakkas otsa saama, aga ma ei teadnud seda tookord.

Ronin mööda kivist teerada ja ootan, kuni Bertie kangete jalgadega mööda halli kalju serva üles hüppab. Üleval puhub tuul mulle suhu veepiisku, nagu oleks see vihm. Need imbuvad soolastena mu huultele, meenutades pigem pisaraid.

Lähen mõtteis tagasi oma arstielu sellesse pärastlõunasse, kui kell hakkas tiksuma Naomi meiega veedetud viimase päeva tunde. Tol päeval käisin ma Jade’i vaatamas, seda, kes mulle tšillit silma ajas.

Istun pingil, meri ja taevas minu ees laiumas, võtan taskust joonistusploki ja hakkan joonistama mängukaelkirjakut, hajutades karva värve, ühe kõrva serva joonistan sakiliseks. Bertie sätib end ootama, pea mu jalgadel, ja niuksub aeg-ajalt vaikselt.

Aasta tagasi teisel novembril ei teadnud ma veel, et meile on jäänud kõigest seitseteist päeva.

Bristol 2009

Seitseteist päeva varem

Vihma oli sadanud terve päeva. Patsiendid tulid kitsalt tänavalt sisse tilkuvate riiete ja märgade juustega, tuues meie väikese tupiktänava lõppu kaasa peatee sahinat ja mürinat. Meie praksis asus sadama lähedal männipuidust mööbli kaupluse ja rämpsu täis parkla vahel, kus umbrohi kasvas kõrge ja hõredana läbi asfaldipragude. Selle kandi tänavatele oli ehitatud tihedalt väikseid Victoria-stiilis ridaelamuid. Kui ma tööle sõitsin ja läbi kitsenevate tänavate trügisin, nägin vanade laohoonete vahelt tumedat vett.

Praksis oli populaarne või siis lihtsalt hea koha peal. Väike ooteruum oli alati patsiente puupüsti täis, kuigi patsiendile mõeldud mõnest minutist ei piisanud kunagi. Ettenähtud seitsme minutiga oli peaaegu võimatu pakkuda inimestele seda, mida nad vajasid. Siiski lootsin ma, et nad teavad, et me oleme nende poolel – või vähemalt arvasin ma nii tolle pärastlõunani. Mäletan päris palju, ennekõike seda lõhna.

Õhtupoolikul haises mu kabinet vastikult. Higi, veri ja liisunud alkohol. Nahk oli kõleda laelambi valguses rohekas. Ruloo oli akna ette tõmmatud, et tänavat mitte näha ja siin oli tunne, nagu poleks muud maailma olemas. Oli palav. Lelud oli põrandal laiali. Nurgas olev kraanikauss oli täis verist metalli, see kõik oli kaetud sinise kattepaberiga.

Ma olin väsinud. Proua Bartletti läbivaatus oli olnud keeruline – veritsuse tõttu oli emakakaela polüüpi keeruline näha ja ta vajas homseks kliinikusse saatekirja. Vaatasin ekraanil olevat nimekirja ja kraanikaussi ning mõtlesin käsi pestes järgmisele patsiendile. Ajutine elanik. Yoska Jones. Poolakas? Ma haigutasin, vaadates väiksesse peeglisse kraanikausi kohal. Juuksed olid lõksu alt valla pääsenud ja mu näo ümber metsikult krussis. Ripsmetušš oli taas laiali. Kissitasin peeglisse vaadates silmi, lootes, et mehe kaebused pole midagi tõsist, et saaksin kaotatud aega tasa teha. Kutsusin ta sisse. Kahekümnene. Kõrged põsesarnad, päevitunud nahk. Nägin kohe, et ta pole haige. Sellega läheb kiiresti.

„Kuidas saan abiks olla?”

„Seljavalu, suguvõsaviga.” Kõmri aktsent. Tema tugevad ja parkunud käed lebasid laual minu omade lähedal. Panin käed sülle.

„Mis seda põhjustada võis?”

„Noorema õe seljas tassimine.” Mehe hääles kõlas vaenulik noot. „Talle meeldib mu õlgadel istuda, aga ta on raskeks muutunud.”

„Laste tassimine ei tule neile kasuks.” Ehkki see oli ahvatlev. Mina tassisin Naomit kõikjale kaua pärast seda, kui ta ise kõndida oskas. Mulle meeldis tema keha raskus, tema nägu minu oma vastas. „Laske tal parem iseseisvalt kõndida.”

Märkasin tema pilgus vilksatamas viha, ent seitsme minuti puhul on nõuanded tähtsamad kui osavõtlikkus ja ma pidin tema selja läbi vaatama. Selja sirutajalihased kummalgi pool selgroogu olid siledad ja jämedad nagu kaks madu, aga kui ta selili heitis, võpatas ta, kui ma ta jalgu kergitasin. Ishias. Refleksid ja aistingud olid normaalsed. Ütlesin, milliseid harjutusi ta tegema peab ja kirjutasin välja valuvaigistite retsepti. Mees naeratas ja surus mu kätt. Kätega puudutamine oli mõjunud – tema vaenulikkus oli kadunud. Ta lahkus nõuandelehekese ja retseptiga, tõukas jalaga kogemata ühte lelu. See keerles läbi ruumi ja põrkas vastu seina. Võtsin selle ukse sulgudes üles. See oli väike kummipart tuhmunud oranži nokaga, mida oli nii tihti näritud, et sellest olid järel pehmed ogad ja tiib oli puhtalt küljest ära tulnud, jättes alles terava serva. Kui part metallkasti põhja kukkus, kõlas vaikne plõnn. Ma kutsusin sisse järgmise patsiendi.

Teadsin, et Jade on kümnene, ehkki ta tundus palju noorem. Ta seisis liikumatuna, kui ema tal parka, koolikampsuni ja seeliku seljast võttis. Tema näol, kätel ja jalgadel olid sinikad. Peale sinikate paistis kõik korras olevat, ent tema kena nägu oli ilmetu. Ta silmitses mind hoolega, surudes räbaldunud sametkaelkirjakut vastu rinda. Olin temaga sel aastal kohtunud vähemalt neli korda – väsimus, teadmata põhjustel kõhuvalu, kehv söögiisu ja nüüd ka köha. Varem polnud miski mulle silma hakanud, ehkki olin pannud tähele tema määrdunud riideid ja hõbedaste nööridena rippuvaid vanunud juukseid. Olin andnud nõu ja püüdnud murelikku ema rahustada. Seekord oli teisiti. Sinikad olid värsked. Naeratasin Jade’ile, aga ruum tema ümber muutus nagu pimedamaks.

Tema kohevas kunstkarusnahast kasukas ema rääkis kiiresti ja valjusti, jätmata sõnade vahele pause. Pausid olid vihjeks, aga tema sõnad pudenesid pideva jadana.

„Hoiab meid oma neetud köhaga ikka öösiti üleval.”

Naise kalkide roheliste silmade pilk jälgis mind.

„Midagi on veel.”

Paksult meigitud nägu nihkus lähemale ja kõvastunud ripsmetuši tükid värisesid, kui ta silmi pilgutas. Tema sõrmed pigistasid tugevasti tütre õlgu.

„Ta tuleb koju sinikais. Ütleb, et kukub tihti. Me arvame, et teised lapsed kiusavad teda.”

„Miks nad seda teevad?”

„Kust mina tean.”

Avasin Jade’i sõrmed ja panin stetoskoobi terasest ringi tema väiksesse pihku, et selle külmus rinna vastas teda ei ehmataks.

„Kas ma tohin su kõhtu kuulata?”

Hele pea noogutas korraks.

Panin esmalt stetoskoobi tema vesti peale, et ta mind usaldama hakkaks. Tema juuksed vajusid mu käe peale ja ma nägin midagi musta tema peanaha poole sibamas. Kui ta enam hinge kinni ei hoidnud, tõstsin vesti üles, et kuulata ja nägin, et kühmuline väike rinnakorv oli sinikais – selgrool oli samuti sinikaid. Kuulsin, et ema hääl muutus mind jälgides kiiremaks ja valjemaks, aga ma ei kuulanud teda enam. Talitsesin oma näoilmet, katsudes roietel olevaid kergeid kühmusid. Rinnas oli kuulda vaikseid krabisevaid hääli. Vaatasin ta põhjalikult läbi. Kui nägin sinikaid ka tema reite sisekülgedel, hakkasid häirekellad peas helisema.

Kirjutasin antibiootikumide ostmiseks retsepti, kuni ema Jade’ile riideid selga tagasi toppis. Kui ma täisid mainin, ei pruugi ta tagasi tulla.

„See peaks köha leevendama. Kolm korda päevas üks lusikatäis. Pean ta uuesti läbi vaatama, nii et kas saate ta kahe päeva pärast tagasi tuua?”

Naine noogutas, põrnitses retsepti ja pöördus minekule, tirides Jade’i endaga kaasa.

Läksin meie praksise meditsiiniõe Lynni jutule. Ta oli oma toas ja ümises vaikselt, sättides alusele juurde pudelikesi ja süstlaid. Kui ma talle Jade’ist rääkisin, tõmbusid tema pruunid silmad murelikult kissi.

„Jade pole vaktsineerimas käinud. Ta käis eelmisel suvel asendusõe juures. Oli kukkunud, käed olid kriimustatud.” Tema hoolitsetud käed libisesid üle klaviatuuri. „Isa oli mõni nädal tagasi samuti siin, tema kätt oli õmmeldud. Ta oli tol päeval purjus.” Lynn vaatas mind mureliku ilmega. „Mulle tundus, et ta võib iga hetk vägivaldseks muutuda.”

Olin EMO-s praktikal viibides näinud laupäeva õhtuti lahtise peahaavaga purjus mehi küll ja veel. Mäletasin rõvedaid ähvardusi, rusikatega vehkimisi, samal ajal, kui mina värisevate sõrmedega nahka kokku õmblesin.

Jade’i isa on selline inimene.

„Mida sa emast arvad, Lynn?”

„Ma ei tea.” Lynn kummardus ekraani poole. „Ta ei käi meil. Siin on kirjas, et ta oli eelmisel aastal depressiooniga Franki juures ja talle kirjutati antidepressante, aga tagasi ta ei tulnud.”

Seda kuulates hakkasid pusletükid vähehaaval oma kohale liikuma.

„Tänan, Lynn. Kas on võimalus, et sa saaksid emaga vaktsineerimise osas ühendust võtta ja...”

„Ja kasutada võimalust neile koju minna? Loomulikult.”

Helistasin sotsiaaltöötajale ja jätsin sõnumi. Kooliõe leidmisega läks kauem aega. Tal polnud tööpäev, aga kool andis mulle tema töömobiili numbri. Ta vastas teisel katsel.

„Jade Price? Jah, ma tean Jade’i. Vaikne väike tüdruk. Ta ei ole rõõmus laps.”

„Miks?”

„Teda eiratakse. Teised lapsed kohtlevad teda nagu pidalitõbist.”

Kähe hääl soovis klatšida. Ma tegin lühidalt.

„Kas ta kakleb teistega? Tema ema ütles...”

„Nagu öeldud, ei lähe teised lapsed talle lähedalegi, ta on liiga vaikne. Täid ei tule ka asjale kasuks. Isa käib tal vahel koolis järel, täis nagu tarakan, tige pealekauba.”

Järjekordne pusletükk langes oma kohale. Lastearsti polnud hetkel kohal ja ma kavatsesin pärast uuesti helistada. Sellest oli vaja Franki teavitada, aga see peab homseni ootama. Ma olin omadega jännis. Patsiendid ootavad, huuled torus, ja vaatavad kella. Häirekellad olid vaikinud, jättes alles kerge paanika. Kui mobiil taskus vibreerima hakkas, võtsin selle välja ja heitsin pilgu ekraanile. Ed. Pean lastele meelde tuletama, et nad mulle siia ei helistaks. Mul polnud aega nendega rääkida. Kutsusin järgmise patsiendi sisse.