Читать книгу Piknik Provence’is - Elizabeth Bard - Страница 3

Üldiselt ma end lehmadele ei tutvusta. Need aga olid tähtsad lehmad, elutähtsad. Ilma nendeta oleks me unistus Provence’is jäätist müüa juba enne sündi hingusele läinud.

„Tere, tüdrukud,” ütlesin kelmikalt ja vaatasin nende püstisi puusanukke. Ameeriklase pilgule paistsid nad hea lavendlijäätise jaoks nagu pisut liiga saledad ja elegantsed. Aga see on ju Prantsusmaa, nii et mis seal imestada, kui veisedki on seda nägu, nagu oleksid dieedil. Lehmad vaatasid täieliku ükskõiksusega, kuidas mu kontsad varakevadisse porri vajuvad. Viimaks tõstis üks lehm pilgu ja pööras mulle täies mahus tähelepanu. Mõtlikult mälus ta heinasuutäit, suured niisked silmad kaunilt mustaga ääristatud nagu Elizabeth Tayloril filmis „Kleopatra”. Ühtäkki vajus ta pea mu saabaste poole, ja uuesti üles vaadates oleks loom nagu öelnud: „Excusez-moi, madame, aga teil on nii puhtad jalanõud, kohe näha, et olete meie kandis uus. Uhiuus. Ja neile, kes on sündinud Manhattanil, me üldjuhul piima ei anna.” Kui mulle oleks pulmapäeval öeldud, et kunagi kümne aasta pärast seisan Provence’is karjamaal ja üritan lahjade lehmadega tühjast-tähjast lobiseda, oleksin viisakalt noogutanud, suuruse järgi ritta lükitud pärleid näppinud ning vastanud, et küllap ajate mind kellegagi segamini.

Hoopis ma ise oleksin eksinud.

Me ei tulnud selleks, et jääda. Meil polnud mingeid kavatsusi, välja arvatud paar päikeselist päeva ja rinnakas pudel Côtes du Rhône’i.

Céreste, mis jääb Avignonist tunnikese jagu ida poole, pole Provence’i neid paiku, mida šikiks kutsutaks. Tegu on roomlaste ehitatud vana tee äärsesse orgu pressitud külaga, kus on tuhat kolmsada elanikku; kohalikud on harjunud, et turiste satub sinna vaid läbisõidul, sihiks maalilisemad linnad – Saignon, Lourmarin –, mis asuvad ainult pisut maad eemal mäe otsas. Külas on üksainuke peatänav, kus on lihakarn, kaks boulangerie’d ning plasttoolide ja õlgkatusega terrassiga kohvik.

Kahe hetke vahele, kui apteegi plinkiva punase risti juures ringteed kaudu külla sisse ja kõrgete plaatanipuude baldahhiini alt külast välja sõita, jääb umbes kakskümmend viis sekundit. Kui peaksid sel ajal juhuslikult kummarduma ja kindalaekast tagavarapäiksekaid otsima, võib asula kahe silma vahele jääda. Ometi jõudsime pärale, üdini kurnatud prantsuse tippjuht ja tema rase ameeriklannast naine, et lihavõttepühade ajal kümneks päevaks paigale jääda.

Gwendal ja mina vedasime reisipaunu, rattakeste kolin vali nagu postitõllal, üle majutuskoha siseõue. La Belle Cour on heasoovlik maja, täis raamatuid, sügavate lohkudega diivanipatju ja kappkellade ranget tiksumist. Keerdtrepist üles meile eraldatud tuppa ronides (ei mingit pakkumist, et istu kaksiratsi selga, ma viin sind üles – oleksin selle võib-olla isegi vastu võtnud) libistasin peopesaga mööda valgeks krohvitud seinu, mis olid käe all nii jahedad. Kohevaks soputatud padjad voodil mõjusid kutsuvalt. Istusin – tegelikult küll langesin, kõht õieli – tepitud šenillvoodikattele.

Meelde tuli üks teine keerdtrepp, sedapuhku Pariisi südames, kolm trepivahet üles kitsukesse armupesakesse. Kümme aastat tagasi käisin võluva prantslasega lõunatamas … ega pöördunudki enam koju tagasi. Mu prantsuse kallim on nüüd mu prantsuse abikaasa, ja mina olen adopteeritud Parisienne. Tean, missuguses ümbruskonna pagaripoes tehakse parimaid sarvesaiu. Saan telefonifirma-mehega jutud soravalt räägitud (suurem saavutus, kui võiks arvata) ja suudan hetkegi kõhklemata lihunikult korralikult nülitud küüliku küsida.

Viimased viis aastat olime peaaegu kogu aeg liikvel. Gwendal rajas eduka konsultatsioonifirma ja tegi teoks oma unistuse töötada filmitööstuses. Mina tegin läbi ohtlikult ebakindla moonde osaajaga ajakirjanikust täiskohaga kirjanikuks. Mu esimene raamat oli peagi tulekul, nii nagu ka meie esimene laps. Meil oli töökorras kamina ja millegi vannitaolisega korter. Kolmekümnendate eluaastate keskel, sügavalt armununa (olgugi üdini kurnatuna), hakkas kõik paika loksuma. Juba lapsena olin end siia projitseerinud; olin terve elu oodanud, et saan istuda heakorrastatud saavutustemäe otsas ja sealt avanevat vaadet imetleda. Ent hiljaaegu hakkas ligi hiilima üks teistsugune tunne. Nimetatagu seda näiteks hapnikupuuduseks. Lahinguväsimuseks. Või oli asi lihtsalt selles, et laps surus väga kõvasti mu põie peale – aga üha enam ja enam tekkis tunne, et mägi istub hoopis meie otsas.

Kui me õhtusöögiks ümber riietunult alla tulime, olid õues sepisrauast laual juba neli klaasi ja pudel roosat veini. Ilmus inglannast majaperenaine Angela, kaasas suhkurdatud ingveritükikestega kausike ja taldrik, millel olid gressin’id – saiapulgakesed, pikad ja peenikesed nagu tütarlapselikkust matkiva endisaegse moedaami sigaretipits. Angela oli pikk ja elegantne, kehahoiak nagu spetsiaalses koolis peeneid kombeid lihvinud kõrgseltskonna neiul, õlad mähkunud puuvillasesse ja kašmiiri, kõrvas hõbedased ripatsid. Varuks hoitud kiire naeratus lubas arvata, et ta on naljaarmastaja. Angela abikaasa Rod kandis pastelsete triipudega päevasärki, mis sobis ta roosade põskedega hästi kokku. Tal olid sellise inimese särasilmad, kes pulmas ja kinos hea meelega pisara poetab. Nad hakkasid meile otsekohe meeldima. „Nii et mis teid siis Céreste’i tõi?” küsis Rod Gwendali klaasi veini kallates. Ehkki rasedaid ei panda klaasikese veini eest vangi – eriti mitte Prantsusmaal –, piirdusin, olgugi kahjatsedes, klaasi mineraalveega.

Gwendal vakatas, püüdes leida vastust, mis ei kõlaks nii, nagu oleksime palverännakul. Mu abikaasa imetleb siiralt üht prantsuse luuletajat ja Teise maailmasõja aegse vastupanuliikumise juhtkuju René Chari. Teadsime, et Char elas sõja ajal Céreste’is. Et mul oli käes raseduse viimane kolmandik ja ma suhtusin lennukisõitu ettevaatusega, otsustasime teha avastusretke Luberoni, paika, millest räägivad Chari kõige kuulsamad luuletused. Kui peaks tunduma, et puhkuse sihtkoha valimiseks on see veider ettekääne, eks tule siis sellega leppida. On ju ka neid inimesi, kes käivad linde vaatlemas.

Tarvitses meil Chari nime vaid mainida, kui Angela pani klaasi käest, kadus majja ja naasis pehmekaanelise valge raamatukesega.

„Kas te seda uut raamatut olete lugenud?”

Nagu välja tuli, elas ajalugu siinsamas ümber nurga. Sõja ajal oli Charil kirglik armulugu külast pärit noorukese Marcelle Pons Sidoine’iga. Nad elasid koos ja naise perekonna maja oli paik, kust nad kohalikku vastupanuliikumise võrgustikku juhtisid. Marcelle’il oli tütar Mireille, kes oli 1940. aastal kaheksa aastat vana. „Äsja andis ta välja raamatu lapsepõlvest René Chariga,” ütles Angela. „Nad elavad siit ainult paar maja edasi. Vasakut kätt. Äkki tahate nendega tuttavaks saada?”

Gwendali silmist paistis algul elevus ja siis ujedus. Ma lausa nägin, kuidas tema prantslaseaju hammasrattakesed tiksutavad: aga mida ma sellele võhivõõrale inimesele ütlen? Et eurooplase kaasasündinud kinnisust välja ravida, ei piisa isegi kümnest ameeriklasega koos magatud aastast. Viimaks sai uudishimu kultuuritaustast siiski võitu – keeldumine ei tulnud kõne allagi.

Võeti telefonikõne, vahetati viisakussõnu. Mireille kutsus meid hea meelega mõne päeva pärast külla.

Kohtumine kokku lepitud, seadsime end sisse, et ümbruskonda uurida. Järgmise päeva hommikul, kui mina lilli täis siseõuel pooleliolevat raamatut lugesin, läks Gwendal jalutama. Viimased töökuud oli vaja endast välja kõndida. Kaks aastat tagasi sulatas ta oma pisikese firma ühe suurema üksusega kokku ja rügas edasi, töötades end kas või ribadeks (tema kuulub sellisesse üliharuldasse liiki nagu prantslasest tööhoolik). Korraga avastas ta, et enam pole tal olulistes küsimustes sõnaõigust. Tal oli tunne nagu pantomiimitegelasel, kes üritab nähtamatu kasti laeluuki seestpoolt lahti tõugata: palk oli suurepärane, ametinimetus samuti, aga ometi lõksus mis lõksus. Angela ja Rod juhatasid ta nüüd mööda kalmistutagust teerada naaberkülla Montjustini. Selge ilmaga paistavad Alpide lumised mäetipud. Gwendal naasis keskpäeval, tumedad juuksed higist ludus, saapad porised. Ehkki ta meeldib mulle ülikonna ja lipsuga ka väga, peab tunnistama, et lühikeste pükstega nägi ta välja tervelt viis aastat noorem.

Kahtlane, kas minust oleks erilist matkaselli olnud, isegi kui ma polnuks kuuendat kuud rase. Gwendalil, kes kasvas üles Bretagne’i metsikuvõitu rannikupiirkonnas, on loodusega märksa lähedasemad suhted kui minul. Ta armastab panoraamvaateid ja kaljudelt puhuvat tuulekest, mis sasib juukseid ja paneb kopsud kipitama nagu lakibensiin. Mina aga olen nii sünnipäralt kui ka kasvatuselt asfaldiprintsess. Mulle meeldib allmaaraudtee resti vahelt puhuv tuuleke, mis lehvitab seelikut ja kõditab reisi, nagu Marilyn Monroel. Ja vaade, mis mulle kõige rohkem meeldib, on kenasti kaetud õhtusöögilaud.

Mis söömisse puutub, siis oli tarvis poodi minna. Majutuskohas eineid ei pakutud, ja et pärastlõunati oli juba enamasti kosutavalt kakskümmend viis kraadi sooja, otsustasime piknikku pidada. Luberoni kurvikaid mägesid embavat maanteed mööda kümme miili edasi on Apti turg, Provence’i sellele kandile väga iseloomulik nähtus. Igal laupäeval vallutab turg kella kaheksast hommikul kuni poole üheni päeval terve linna, saab alguse vanalinna piiril olevast parklast ja haarab enda alla teravatipuliste kellatornidega kitsad võlvkaared, munakivisillutisega tänavad, viimse kui ühe puiestee ja placette’i – sinna tekib juustude, köögiviljade, vorstide ja kohaliku lavendlimee virvarr.

Aastatega on Prantsusmaa turgudest saanud mu loomulik elukeskkond. Õigluse huvides peab ütlema, et peaaegu kõik, mida ma oma uue kodumaa kohta olen õppinud, on õpitud autour de la table – teistega koos laua ääres istudes. Toidu ostmine, valmistamine ja üheskoos söömine on muutunud mu Prantsusmaa-elu lahutamatuks osaks, enam ei meenugi aeg New Yorgis, kui lõunasöök tähendas viitteist minutit, et oma kirjutuslaua juurest korraks Hiina salatibaaris ära käia.

Me ei jõudnud kaugemale kui esimese võlvkäiguni, kuis maasikate lõhn mind poolelt sammult peatas. Marju polnud näha, oli üksnes lõhn. Üle möödakäijate peade silmasin klapplauakest ning tumedate juustega ema ja tütart paaris sinna ridamisi laastukorvikesi sättimas. Marjad olid südamekujulised, iga maasikat kroonis korrapärastest rohelistest lehekestest tupsuke. Siinsed marjad olid pisemad ja värvuselt heledamad kui need Hispaaniast toodud veripunased monstermaasikad, mis meile tavaliselt ette juhtusid.

Meid oli hoiatatud, et lihavõtted tähendavad turismihooaja algust, ja hinnad olid kummalisel kombel tõesti suisa Pariisi väärilised, vaat et kõrgemadki. Aga neiul on ometi tarvis süüa. Enamgi veel, tarvis on süüa hooaja esimesi maasikaid, Carpentras’st toodud, tõeline kohalik privileeg. Ostsin ühe korvi meile ja teise Angelale ning palusin tumedajuukseliselt naiselt luba need mõneks ajaks hoiule jätta. Mul oli tunne, et siit koguneb veel palju oste, mida kaasa tassida.

Möödusime mehest, kes müüs vutimune, tibatillukesi ja tähnilisi, äravahetamiseni sarnaseid lihavõttemunakestega chocolatier’i vaateaknal. Hoole ja armastusega oli õlgmattidele laotatud esimeste sparglite nette kimbukesi. Vastupanu oli mõttetu. Ma kohe tundsin, et kui kenasti küsida, laenab Angela mulle nii kastruli kui ka koha pliidi ääres, kus spargleid blanšeerida.

Hommikune rahvasumm kasvas ja meie samm aeglustus. Eespool, boulangerie’ juures, oli ummik. Pagariäri ette oli seatud sepisrauast käru, New Yorgi kringlimüügikohtade elegantsem variant. Peale sarve- ja šokolaadisaiade kõrgusid sellel pärmiga kergitatud ovaalsed lamedavõitu leivad. Mõnel katteks riivitud Gruyère’i juust ja peekon, teistel karamellistatud sibulate ja anšooviste segu. Tahvlikesele oli kriidiga kirjutatud fougasse, ju oli tegu siis kohaliku focaccia’ga. Kummardusin röstitud Kreeka pähklitega üle puistatud fougasse’i kohale, millest levis nüüdsama sulatatud Roqueforti juustu vänget aroomi. Suurepärane leib tänaseks piknikuks, kerge rebida ja parajalt rasvane, nii et annab hea ettekäände sõrmi limpsida.

Jalakäijatele mõeldud peatänava rahvasumm hakkas juba meenutama Times Square’i rahvahulka vana-aastaõhtul, liiguti lühikese lohiseva sammuga, küünarnukk vastu naabri küünarnukki. Kilekotid lõikusid randmesse ja tundusid korraga rasked, ning nii torkasid mangoldi kõrval müüdavate erksavärviliste õlgkorvide voorused paremini silma. Põikasime kõrvaltänavasse, möödusime müügilettidest, kuhu oli kuhjatud erksavärvilisi kangarulle ja sädelevate roheliste oliividega kausse, ning sattusime pisikesele platsile. Vaatasin hommikuse saagi üle. Puudu oli vaid üks prantslase seisukohast hädavajalik toidurühm: charcuterie. Astusin reklaamkirjata valge kaubiku juurde, sellise, millesse ema hoiatas jalga tõstmast. Kaubiku külg oli avatud, tuues nähtavale roostevabast terasest säravpuhta leti ja väikese vitriini. See oli tuubil täis pakse sealihaviilakaid, ürtidest täpilisi värskeid vorste, ei puudunud isegi boudin noir maison ehk kodune verivorst (pikniku seisukohast ehk mitte kuigi praktiline, aga kohe sugenes ahvatlev plaan, kuidas ma mõne jupi kohvrisse sokutan ja Pariisi viin). Valik langes värske tüümiani ja musta pipraga maitsestatud hobuserauakujulisele vorstile saucisse sèche au thym’ile. Üsna kindel, et Gwendalil oli meeles isa taskunuga kaasa võtta.

Prantsusmaal teeb toidu ostmine mind iga kord näljaseks. Mitme päeva toiduvaruga relvastatud, olime nüüd lõunaeineks enam kui valmis.

Järgmise nädala teisipäeval olime täpselt kell kolm kohal, et Chari sõjaaegse armastatu tütre Mireillega kohvi juua. Ta võttis meid oma maja uksel vastu: seitsmekümnendates eluaastates tumedajuukseline naine, jalas mõistlikud kingad, seljas villane seelik ja puuvillane roosa pluus, kaelas sobivas toonis sall. Kõndisime seitsmeteistkümnendast sajandist pärit ja hoolikalt renoveeritud postijaama kivivõlvide all, peale Mireille elasid majas ka tema abikaasa ja ema Marcelle, nüüdseks üheksakümne nelja aastane. Olime esimesel korrusel, kunagise postijaama köögis. Kamina kivikolle oli nii suur, et peaaegu oleksin võinud sisse astuda. Kerge oli manada vaimusilma ette madalal süte kohal rippuvat hiigelsuurt kastrulit liha-köögiviljahautise või soupe d’épeautre’iga, valmis vastu võtma rändureid, kes teevad hobuste jootmiseks postijaamas vahepeatuse ja lahkuvad kohe, kui väljas hahetama hakkab.

Laud oli kaetud ainukese akna juurde. Valgel tärgeldatud laudlinal olid puupinal ja paar nahkkattega kõrvaklappe, küljes väsinud väljanägemisega traadipundar. Need paistsid otsekui mõne vanamoelise mustkunstietenduse rekvisiidid. Ma ei osanud arvata, mis nüüd saama hakkab. Kuni selle hetkeni oli René Char mulle pigem nimi raamatuseljalt, mitte palju enamat.

Kui abiellud välismaalasega – kui sina ise oled välismaalane –, haigutab üks kõige laiemaid kuristikke just kultuuritaustast tulenevate erinevuste vahel. Gwendal ja mina kummardasime erinevaid kultuurialtareid. Kui me tuttavaks saime, polnud tema näinud ainsatki osa seriaalist „Hommikusöögiklubi”, mina omakorda polnud näinud „400 lööki”. Minu elu esimene aeglane tants toimus ansambli Wham! muusika saatel, temal oli mingi itaalia poptäht, kellest ma polnud kuulnudki. Minu noorpõlveängi (niivõrd, kui seda üldse oli) küttis John Donne. Gwendal eelistas Rimbaud’d. Ei hakka rääkima, mis veel siis juhtus, kui proovisin teda esimest korda Twinkiet sööma meelitada. Pean ennast võrdlemisi hea lugemusega inglise keele magistriks, kui aga Gwendali ette loetud nipped-nopped välja arvata, olid René Chari luule ja elulugu mulle midagi uut.

Teadsin, et kahe maailmasõja vahelisel ajal Pariisis, intellektuaalse elu ristteel, olid Chari sõpradeks Braque, Picasso ja André Breton. Teise maailmasõja ajal oli ta Prantsuse vastupanuliikumise juhte, võttis vastu relvasaadetisi Londonist ning peitis relvi, põgenikke ja noori prantslasi, kes keeldusid service du travail obligatoire’ist, kohustuslikust tööteenistusest Saksamaal. 1944. aastal siirdus ta Algeri departemangu, et aidata de Gaulle’il Lõuna-Prantsusmaa vabastamist ette valmistada. Kui olime laua ääres istet võtnud, saime ruttu aru, et mitte avaliku elu tegelane pole see mees, kellest Mireille meile jutustada tahab. „Char oli mulle isa eest,” lausus naine ja näitas meile Chari kirjutatud kirja. Käekiri oli ühtlaselt kaldus, pisut uhkeldav: iga suure L-i jalamil ehiskonksuke. Mireille avas Chari pragunenud puupinali ja puudutas vanamoodsa puust sulepea tumedaks tõmbunud metallsulge. Ehkki sündmused, millest jutt käis, toimusid kõigest seitsmekümne aasta eest, kohtles ta neid esemeid otsekui iidseid reliikviaid.

Kulgesime tõelises Provence’i vaimus laisalt läbi pärastlõuna: tassike kohvi, siis veel üks, klaasike konjakit, siis teinegi. Mireille jutustas lugusid võltsitud dokumentidest, sakslastega koostööd teinud külaelanikest ja sellest, kuidas Char aitas tal ahjus küdeva halutule valgel õppetükke teha. Mireille näoilmes vaheldus leebe nostalgia kohalike paysan’ide sünge pragmatismiga. „Ta sundis mind pähe õppima „Maréchal, nous voilà”, seda Vichy valitsuse hümni, ja koolis sihilikult valjusti laulma, et kellelgi ei tuleks pähe kahtlustada, mida me tegelikult teeme,” rääkis ta.

„Äkki on teil küsimusi?” päris Mireille, kui me tühjade espressotassikeste taga selga sirutasime. Gwendal selitas köhatusega kurku. „Lugesin, et kuigi Char keeldus Saksa okupatsiooni ajal midagi avaldamast, kirjutas ta ometi terve sõjaaja jooksul edasi. Öeldavasti mattis ta käsikirjad oma tollase elukoha keldrisse ja tuli pärast sõda neid ära tooma.” Tõsi, pärast Prantsusmaa vabanemist kaevas Char kaustikud üles ja saatis Pariisi kuulsasse Gallimardi kirjastusse, kus neid märkas tulevane Nobeli preemia laureaat Albert Camus. 1946. aastal pealkirja „Feuillets d’Hypnos” all avaldatud luuletused jäävad Chari meistritööks. „Me käsime ringi ja vaatasime terve küla läbi,” ütles Gwendal. „Kus on siis see kuulus auk põrandas?” – prantslase kombel kõigepealt ümbernurgajuttu veeretanud, asus ta viimaks asja kallale.

„Seda on teile lihtne näidata,” vastas Mireille. „See maja on ju ikka veel meie oma.”

Järgmisel hommikul leidsimegi end sinnapoole kõndimas, möödusime keskaegse château’ varemetest ja jõudsime vieux village’i südamesse. Küla vanemas osas seisid majad tihedalt kõrvuti, peaaegu üksteise otsas nagu klotsid, raske öelda, kus üks elamu lõpeb ja teine algab. Purskkaevu ja suurte kastanipuudega Marronniersi platsi juures tegime järsu pöörde vasakule ja läksime kitsast paeplaatidega sillutatud tänavat mööda La Maison Ponsi juurde.

Mireille tegi sepisrauast värava lukust lahti ja juhatas meid väravakatuse alt läbi, siseõue. Kivist seina najal seisis puidust vankriratas, mis ulatus mulle õlani. „Mon grandpère.” Mireille seletas, et ta isapoolne vanaisa oli carrossier.

Kummardusime ja läksime järgmisest uksest sisse. Mireille kannul trepist alla veinikeldrisse ronides pidime Gwendaliga end peaaegu kahekorra käänama, et pead vastu rohmakaid kive mitte ära lüüa. Mireille tõstis mõne tühja pudeli kõrvale ja osutas muldpõrandast umbes jala kõrgusele, kus asus madal puidust riiul. „Le voilà. Siia Char oma käsikirja mattiski,” ütles ta. „Vana langevarju sisse mässitult.”

Gwendal vaatas alla. Vaat see on mees, keda ma armastan, mõtlesin mina. Mees, keda silmanähtavalt liigutab auk mullas.

„Tol ajal peitsime siin sealiha,” rääkis Mireille edasi, võttes äkki üles praktilisema teema. „Tollal sõime mida tahes. Kallasime lihatükkidele rasva peale, siis liha seisis, ja vajadusel kaevasime välja.” Minema hakates trampis ta kõval muldpõrandal korraks jalgu. „Minu onu – ta oli sõja ajal Chari autojuht – rääkis enne surma, et relvad on ehk senini siin mulla all peidus. Ei tea, pole vaadanud.”

Majas oli terve labürint pisikesi lubjatud seintega toakesi. Ükski polnud teisega samal tasapinnal; ühest toast teise minemiseks tuli liikuda paar astet üles- või allapoole. Söögitoas, kus lõhnas ikka veel kergelt suitsu järele, olid avatud koldega kamin ja tumedad laetalad. Poole trepi jagu ülalpool oli tuba, kus oli maganud Char. Vaatasin aknast välja, sellesama akna all oli seisnud tema kirjutuslaud. Paistis vaid killuke tänavat, aga ilmselt jätkus siis sellestki, et luuletaja märkaks Saksa sõdurisaabastesse kängitsetud kaunite jalgadega tütarlast. Ülemisel korrusel oli veel kolm magamistuba ja kaks vannituba. Pererahva magamistuba, kaldlaega pööningukamber, oli tulvil hommikupäikest. „Siia me riputasime vanasti ikka singid üles,” rääkis Mireille. Oli ilmne, et kuhu ta ka poleks vaadanud, igal pool nägi ta korraga kaht maailma, toonast ja praegust. Tema, nii nagu ta emagi, oli selles majas sündinud. Libistasin peoga üle tala. Talasse oli nikerdatud aastaarv 1753.

Enne lahkumist käisime aias, avaral kahetasandilisel kiviterrassil, kust avanes vaade ümberkaudsetele väljadele. Põlvest põlve pärandatud roosipõõsa jalamile olid kuhjunud värsked mündivõrsed. Kevadpüha oli tulekul ja maikellukesed õitsesid. Mireille noppis ühe lille ja surus mulle pihku. Tibatillukesed kellukesed värelesid varre küljes nagu kõlakellad hommikuse tuulega. „C’est un porte bonheur – talisman,” sõnas ta, „lapsele.”

Ma ei teadnud, mida öelda. Ehkki aega oli jäänud ainult neli kuud, oli emadus minu jaoks siiani abstraktne mõiste. Laps on muidu ju ikka kõhus, aga minul lõi see rohkem nagu pähe. Gwendal tundis end juba isana. No mina end küll kellegi emana ei tundnud. Veel mitte. Surusin lille vastu kõhtu ja mõtlesin, et ei tea, võib-olla tunneb laps läbi mu naha kevade lõhna. Trepist üles minnes sattus pilk tellistest väliahjule, tuhast ahjusuud katsid ämblikuvõrgud. Kissitasin hommikupäikese käes silmi; vaevu suutis pilk eristada siinsamas mäenõlval kaht hobust, pead rohu sees nookumas.

Mina pole nende killast, kes teaks rääkida rahulolust; pigem on mu vaikimisi määratud seadeteks pürglemine ja kerge paanika. Aga paiga soojus oli joobnustav: naabermajade vahele surutud aia kõrge müür, häirimatult kivide vahel kasvavad pisikesed sõnajalaviiulid. „Ma tean, et tookord oli ohtlik ja hirmus aeg,” ütlesin Mireillele, „aga on tunda, et teie pere oli siin õnnelik.”

„Oli jah.” Mireille naeratas põgusalt. „Aga praegu olen kurb. Kinkisin maja oma tütrele, arvasin, et ehk tulevad kogu perega maale elama. Aga tema tahab maja hoopis maha müüa.”

„Aa.”

Need, kes mind tunnevad, võivad öelda, et ma ei lase peaaegu kunagi reaalsusel head lugu ära rikkuda. Suurema osa oma elust olen seetõttu olnud unistaja, diletant, koguni – olgu või ainult omaenda mõtetes – läbikukkuja. Aeg-ajalt aga haarame oma unistustest kinni ja viime need täide. Mu elu parimad otsused ongi tehtud just niimoodi: äkilise tunde ajel, millele järgneb tohutu hüpe tundmatusse. Ma ei kahetse neid otsuseid ilmaski, ehkki vahepeal jõuan end ogaraks muretseda. Minu arvates sooviks enamik inimesi olla pigem suurema kui väiksema riskiisuga. Gwendal ja mina ei vahetanud seejuures pilkugi. Ma tunnen oma abikaasat. Me mõtlesime mõlemad täpipealt ühte ja sama.

Tagasi jalutasime mööda Céreste’i ümbritsevat kruusateed. Ühel pool kobardusid majad, teisele poole jäid jõgi ja avarad väljad. Väikesest künkast üles kodu poole minnes hakkas Mireille kergelt hingeldama. Ühtäkki ta peatus, just nagu oleks midagi tähtsat äärepealt meelest läinud. „Majutuskohas süüa ei pakuta,” ütles ta ja kortsutas murelikult kulmu. „Kust te süüa saate?”

„Laupäeval ostsime üht-teist Apti turult,” vastasin. „Käime muudkui aga piknikul.”

„C’est bien,” noogutas ta heakskiitvalt. „Piknikul käimine on hea. Meie käisime kogu aeg.”

Võimatu on täpselt määratleda, mis meid õigupoolest liigutas. Mingi erutav kombinatsioon – minevikusündmused, laps –, rääkimata neist esimestest maasikatest. Kulus vaid hetk, et absurdsest mõttest saaks silmanähtav tegelikkus. Just siin elame me oma elu järgmise peatüki. Just see on see paik, kus meist saavad lapsevanemad. Gwendal ja mina veetsime Exceli tabeli ees unetu öö, läksime järgmisel hommikul tagasi ja küsisime, kas tohime maja ära osta.

Provence’i piknikuretseptid

ESIMESED SPARGLID TAHINI-JOGURTIKASTMEGA

Asperges, sauce yaourt au tahini

Angela laenaski mulle kastruli, mille sees spargleid blanšeerida, ja tulemus on siin. Traditsioonilisest Hollandi kastmest palju heledamat tahini-jogurtikastet kasutan nüüd nii aurutatud köögivilja, pošeeritud lõhe kui ka isegi improviseeritud kanasalati kõrvale.

450 g peenikesi sparglivõrseid

2 supilusikatäit tumedat (täistera-seesamiseemnetest) tahini-pastat 3 supilusikatäit pluss veel 2 teelusikatäit värsket sidrunimahla 1¼ tassi maitsestamata Kreeka jogurtit (kõige parem on täispiimast) pisike näpuotsatäis peenikest meresoola sutsuke värskelt jahvatatud musta pipart

Pese sparglivõrsed puhtaks, lõika kõvad otsad maha ja auruta võrseid 3–5 minutit (olenevalt jämedusest) suure keevaveekastruli kohal. Sparglit oleks patt üle kuumutada (siis lähevad võrsed pehmeks ja hakkavad haisema), nii et jälgi hoolega ja võta välja, kui nad on alles ererohelised ja tahkevõitu.

Salatikastme valmistamiseks sega keskmise suurusega klaaskausis (või mõnest muust mittereageerivast materjalist nõus) tahini-pasta ja sidrunimahl ühtlaseks massiks. Lisa jogurt ja näpuotsatäis soola ning sega läbi. Jahvata hulka pipar.

Serveeri sparglit soojalt või toatemperatuuril; paku kõrvale kastet.

Eel- või kõrvalroana 4 portsjonit

KIKERHERNESALAT KAUNPIPRA JA ÜRTIDEGA

Salade de pois chiche aux herbes fraîches

Kikerherneid kasvab Provence’is külluses ning neid kasutatakse kõikjal, alates kohalikust hummusest (poischichade) ja lõpetades Aixi traditsiooniliste kikerhernejahust kreppidega (socca). Soe ja värviküllane salat sobib hästi reisile kaasa võtta. Imeline lisand grillitud kana- või lambaliha juurde.

1 punane kaunpipar, õhukeselt viilutatud

1 kollane kaunpipar, õhukeselt viilutatud

1 kollane sibul, õhukeselt viilutatud

1 punane sibul, õhukeselt viilutatud näpuotsatäis kaneeli

1 teelusikatäis jahvatatud Hispaania ñora-pipart või kvaliteetset suitsutatud paprikapulbrit

½ teelusikatäit vürtsköömneid

½ teelusikatäit harissat (Põhja-Aafrika vürtsikat piprapastat) või üks-kaks näpuotsatäit vürtsikaid piprahelbeid, maitse järgi

½ tassi oliiviõli

3 tassi kikerherneid (kaks 420-grammist purki), nõrutatud

musta pipart

tubli näpuotsatäis jämedat meresoola

1 (kinni vajutatud) tass harilikku peterselli koos vartega, peeneks hakitud

1 (kinni vajutatud) teelusikatäis värsket münti, peeneks hakitud

kaunistamiseks sidruniviile

Kuumuta praeahi 175 ºC-ni.

Pane suurde ahjuvormi kaunpiprad, sibulad ja vürtsid (peterselli ja münti ära pane – need lisa lõpus). Kui soovid, et salat jääks tsipake vürtsikam, võid harissapastat või tšillihelbeid poole rohkem panna – retseptis antud kogus pigem maitsestab kui vürtsitab. Vala oliiviõli peale, sega. Rösti tund aega praeahjus, selle aja jooksul sega kaks korda läbi.

Vahepeal loputa kikerherneid kuuma veega. Hõõru vahajad kestad maha ja viska minema, ehkki see võtab pisut aega.

Võta kaunpiprad ja sibulad praeahjust välja – ahjuvormi põhjas on kiht mõnusalt vürtsikat oliiviõli – ja sega kikerherned hulka. Jahvata peale tubli kogus musta pipart ja pane maitse järgi näpuotsatäis soola. Lase 5–10 minutit tõmmata, seejärel sega hulka petersell ja münt. Serveeri soojalt või toatemperatuuril; paku kõrvale viiluke sidrunit, millest saab salatile mahla peale pigistada. Salati võib vabalt juba eelmisel päeval valmis teha – nii tulevadki maitsevarjundid paremini esile.

6 portsjonit

KARAMELLISTATUD SIBULA JA ANŠOOVISE LAPIKLEIB

Pissaladière

See on Provence’i Rootsi laudade ja apéritif’ide klassika. Mõneti lausa täiuslik toit: magus, soolane, tainast tehtud ja hea kaasa võtta – no mida veel tahta!

Krõbeda kooriku saamiseks kasutavad prantslased värsket pärmi, mida müüakse boulangerie’s kuubikutena.

Uurimaks, kuidas kuivpärmi abil lihtsat tainast valmistada, võtsin kätte raamatu „Artisan Bread in Five Minutes a Day”, autoriteks Jeff Hertzberg ja Zoë François (Thomas Dunne Books, 2007).

See on ülilihtne oliiviõliga tainas, mida ei pea sõtkuma – tainas peab küll kaks tundi kerkima, ent aktiivsele küpsetamistegevusele läheb väga vähe aega.

Tainas

6½ tassi tavalist jahu

1½ supilusikatäit granuleeritud pärmi (mina kasutan pärmi Red Star)

1½ supilusikatäit koššersoola või jämedat meresoola

1 supilusikatäis suhkrut

¼ tassi külmpressitud oliiviõli

2¾ tassi leiget vett

Kate

¼ tassi oliiviõli, lisaks veel üks supilusikatäis küpsetusplaadi määrimiseks

1¼ kg mahemagusaid kollaseid sibulaid, poolitatud ja viilutatud

1 teelusikatäis Provence’i ürdisegu (herbes de Provence)

1½ teelusikatäit suhkrut

1 küüslauguküüs, hakitud

näpuotsatäis jämedat meresoola

20–30 anšoovist

20–25 musta oliivi soolvees

Taina valmistamine. Mõõda jahu keskmise suurusega kaussi. Kõige suuremasse (umbes 5-liitrisesse) kaussi, mis sul leidub, pane pärm, sool, suhkur, õli ja vesi ning klopi; siis lisa korraga kogu jahu ja sega puulusikaga korralikult läbi. Kui tahad tainast siiski käsitsi viimistleda, kalla pihku tubli sorts oliiviõli, siis ei hakka tainas käte külge. Retsept sõtkumist ette ei näe, kanna vaid hoolt, et jahu täiesti ühtlaselt seguneks. Laota kausile puhas rätik peale ja jäta tainas kaheks tunniks kerkima. Kahe tunni pärast võid taina kohe kasutusele võtta, aga mõnda aega külmikus hoitud tainast on kergem käsitseda (kaetult seisab tainas mitu päeva).

Vahepeal valmista ette sibul. Kuumuta praeahi 175 ºC-ni. Aja veerand tassi oliiviõli keskmise suurusega malmist hautamispotis või kuumakindla kaanega puljongikastrulis särisevkuumaks ning sega siis sisse sibul, Provence’i ürdisegu, suhkur, küüslauk ja näpuotsatäis meresoola. Prae aeg-ajalt segades 10 minutit keskmisel kuumusel pliidiplaadil, kuni sibul muutub klaasjaks.

Kata sibulanõu kaanega ja pane üheks tunniks praeahju. Eesmärk on sibulatest vesi välja aurutada, ilma et sibulad pruunistuksid – see juhtub siis, kui nad pitsa peale laotada. Nii taina kui ka sibulasegu võib paar päeva varem valmis teha.

Eelkuumuta praeahi 260 ºC-ni (küpsetus-, mitte grillimisrežiimil). Pissaladière’i valmistamiseks läheb vaja ainult poolt tainakogust, seega rebi tainatükk pooleks, vormi järele jäänud pool pallikeseks ja pane külmikusse, sellest on nädala sees hea pitsat teha. (Ei tahaks teemast kõrvale kalduda, aga minu perele maitseb soolasingi, viigimarjade ja Gorgonzola juustuga …)

Vooderda oma kõige suurem küpsetusplaat pärgamentpaberiga (mina kasutan 35 × 45 cm suurust ahjuplaati). Määri kogu pärgamentpaber, kaasa arvatud servad, ühe supilusikatäie oliiviõliga. Kuna sõtkuda polnud vaja, vormi tainas lihtsalt pallikeseks – selleks venita tainaservad igast küljest põhja alla kokku. Venita tainapall küpsetusplaadil suureks (umbes visketaldriku mõõtu) kettaks ja pööra ümber, nii et tainaketas saaks mõlemalt poolt üleni õliseks. Suru ketas sõrmedega ristkülikukujuliseks tainaleheks, nii et see katab terve küpsetusplaadi. Vajuta taina sisse kahvli kumera poolega (või sõrmeotstega) palju sügavaid lohke (siiski mitte päris auke).

Et vedelikku võimalikult vähe kaasa tuleks, võta vahulusikas ja jaota sibulasegu võimalikult ühtlaselt üle kogu tainapinna laiali, servad kaasa arvatud (sibulakatte alt peaks kohati pisut paljast tainast paistma jääma). Sibulakatte pinnale moodusta anšoovistest rombimuster, rombid kaunista korrapäraselt paigutatud oliividega. Kata toidukilega ja lase 20 minutit tõmmata. Eemalda toidukile ja küpseta 12–15 minutit praeahjus, kuni tainaservad tõmbuvad kuldpruuniks, piilu ka katte alla. Küpsetusaja pikkus oleneb küpsetusplaadi suurusest ja taina paksusest.

Lõika ruudukesteks; serveeri soojalt või toatemperatuuril.

Suupistena 8 portsjonit

Nõuanne: kui sa ei taha tainast ise teha (minul oli pärmi ees päris suur hirm), võid taina asendada kvaliteetse valmis pitsapõhja või focaccia-tainaga ja küpsetada tootja juhtnööride järgi.