Читать книгу Piknik Provence’is - Elizabeth Bard - Страница 4

Pariis on augustis otsekui ulmefilmi võtteplats – planeet, kus puudub vähimgi elu, välja arvatud väga rasedad naised ja hulkuvad kassid. Tsiviliseeritud maailm on puhkust veetmas, kõnnib Bretagne’i supelrannas, teksased üles kääritud ja suvine kašmiirkampsik seljas, või, nojah, Provence’is, valged linased püksid jalas ja kallid päikeseprillid ninal. Aprillikuust saadik, kui me uude usku pöördusime, olime Céreste’is käinud vaid ühelainsal korral ning jäänud niikauaks, et jõudsime esialgsed dokumendid korda ajada ja hooaja esimesi valge viljalihaga virsikuid maitsta – seega oli põhjust asjad kastidesse pakkida ja minna. Iga-aastane puhkusenädal Kreekas sai tühistatud niipea, kui kuulsin sünnituse eeldatavat kuupäeva: 21. august. Väike meelespea: järgmine kord võiks rasestuda puhkuse ajal, mitte puhkuse asemel.

Viimased kolm kuud olime kolimisplaani tasahiljukesi sõpradele ja pereliikmetele tutvustanud. Sellest on ikka abi, kui oma plaane teistele inimestele selgitada. See muudab kõik reaalseks. Teiste inimeste all pean ma muidugi silmas oma ema.

Ema võtsime käsile kohe pärast esmakordset majas käimist, ise vaimustusest alles hingetud. Valisin lähenemisnurga, mis tundus kõige paljulubavam: kodukaunistamise. „No nii,” ütlesin telefoni ja tõmbasin sügavalt hinge, „mis sa arvad, kui tuleksid Provence’i ja aitaksid mul sada seitsekümmend ruutmeetrit kahhelkive välja valida?” Vaikus. Lapsepõlvekodus ei ela ma juba viieteistkümnendast eluaastast peale ning vaevalt et see oli nüüd esimene jabur mõte, mida ema mu suust kaugekõne vormis kuulda sai. Ema laskis mul terve loo otsast lõpuni ära rääkida. Taas vaikus. „Ah et kü-ü-la,” sõnas ta viimaks, venitades selle sõna vahvalt eksootiliseks, otsekui Brigadoon või saatanakummardamine. „Ja mida sa seal külas tegema hakkad?” Hea küsimus! Mida hakkab sušiarmastajast, silmadega poodlejast, muuseume mööda uitlejast linnatüdruk, kes ei oska jalgrattaga sõita ega autot juhtida, seal puude keskel küll tegema? Enamik inimesi ei kitku kogu senist elu juurtega välja, põhjuseks vaid isevärki lugu luuletajast ja õnnetoovast aiast. Aga mina usun lugusid sama hardalt nagu teised inimesed religiooni või vabaturukapitalismi. Andsin endast parima, et väljendada mõtet, mis oli pigem vaistlik tunne. Tajusime siinsetes kivimüürides mingil moel oma tulevikku. Céreste oli vastus küsimusele, mida me olime, ise seda teadmatagi, endale juba tükimat aega esitanud.

Jutt läks liikvele, reageeringud paistsid jagunevat kahte enam-vähem võrdsesse leeri, kultuurilise kuuluvuse järgi. Prantslastest sõbrad vangutasid hämmeldunult pead: kuidas te saate töölt lihtsalt ära tulla? Te olete end juba sisse seadnud. Teised noogutasid imetlevalt. Nemadki mõtlesid maale kolida – siis, kui ükskord pensionile jäävad.

Mu ameeriklastest sõbrad ütlesid otse välja: kuus kuud, siis saab teil isu otsa.

Kui sünnituseni on jäänud üksainuke kuu, tundub argisest tormamisest eemaldunud aeg väga väärtuslik. Pikemalt mõtlemata käime Gwendaliga siin oma jälgi üle: külastame vanu lemmikpaiku, himustame tuttavaid maitseid. Terve Pariis on taas üksnes meie päralt, nii nagu see mull, milles möödusid meie esimesed koos elatud kuud, kui ma polnud veel õppinud prantsuse keeles rääkima, kui me ei saanud enne keskpäeva voodist välja ning kui iga tarte au citron ja näpuotsatäis fleur de sel’i tundus veel tõeline ilmaime. Täna õhtul oleme jäätisejahil.

Gwendal ja mina olime mõlemad üliõpilased, kui me Londonis ühel akadeemilisel konverentsil teineteisega trepil kokku põrkasime (okei, mina põrkasin temaga, ja seda pisut ettekavatsetult). Olin tähele pannud, et ta istub loengusaali keskel, selline noor ja tõsine mees, kes ei hakka ilma pealgi tagumisse ritta peitu pugema. Ta oli pikk, nägus ja haritlaslikult tõsine. Kasvu ja kohutava helesinise tuulejaki põhjal otsustades võinuks ta olla sakslane. Aga kandiline lõug, tumedad juuksed ja väikesed prillid olid puhtakujuline café crème.

Mõni kuu ja üks õndsalikult pooltoores biifsteek hiljem meelitas Gwendal mind oma tibatillukesse Pariisi-korterisse, ahvatiseks lubadus pakkuda kannuke tulikuuma münditeed. Tollal oli tema elukohta viiv Saint-Martini kanali äärne rada täis tahma ja grafitit, munakivisillutisega kaidel paistis aeg-ajalt mõni üksik koeraga jalutav papy. Kümme aastat hiljem on penskarid asendunud lapsekäru lükkavate hipsteritega, läbimurde künnisel stsenaristidega ja sellistel suveõhtutel nagu täna tervete hordide üliõpilastega, kes siin piknikku peavad, kaasas veinipudelid, baguette’id ja Franprix’st ostetud kahvaturoosad singiviilud. Grafitit näeb endiselt, aga nüüd on selle näol tegu pigem auahnete kunstnike loomingu ning šikkide uute galeriide ja boutique’ide agressiivse turundusvõttega.

Tolle esimese Pariisi-nädalavahetuse kohta on mul kõik viimseni meeles. Oli detsembri algus, hirmus külm ja niiske ilm, tänase sumeda augustiõhtu täielik vastand. Pariisi väike räpane saladus: siin on täpselt sama ilm mis Londonis. Aga paigad, kuhu varjuda – oo, aga paigad, kuhu varjuda!

Istusime uduseks tõmbunud akendega kohvikutes, kus lauad on nii pisikesed, et lihtsalt tuleb teineteisel käest kinni hoida. Kudrutasime Louvre’i eraldatumates nurgakestes. Gwendal viis mind vaatama üht näitust, mille teemaks oli surm, sealt ei puudunud ka väikeseks krimpsunud inimpead. Mõtlesin, et vastarmunult nõuab teatavat enesekindlust, et kaaslast niisugusele näitusele kutsuda, ja peale selle ka omajagu empaatiat, et mõista, kui suurt rõõmu ma sellisest asjast tunneksin.

Enamjaolt me aga sõime. Gwendal lipsas hommikul välja ja naasis kortsus vahapaberist kotikestega, milles olid chouquette’id – suhkruga üle puistatud tuuletaskud. Käisime söögikohtades, mis kuulusid kategooriasse „auk seina sees”, ja veetsime aega, ees maffé, maapähklivõiga paksendatud Lääne-Aafrika hautis, valgest pakkepaberist laudlina küünarnukkide all kortsu kiskumas.

Gwendaliga tuttavaks saades oli mul vägagi selge ettekujutus, milliseks mu elu peaks kujunema: olin alustanud magistriõpinguid kunstiajaloos, edasi pidid tulema doktoriõpe ja mingi unelmate töökoht, näiteks Pierpont Morgani raamatukogu peakuraatorina. Kõrvalekalleteks kuigi palju ruumi ei olnud. Gwendal oli minusuguse ülipürgija silmis otsekui vasturääkivuste kogum. Tal oli käeulatuses doktorikraad arvutiteaduses ning samal ajal töötas ta täiskohaga üleriigilises tele- ja raadioarhiivis, ent magas põrandale laotatud madratsil ja lipsu tal ka ei olnud. Ta oli nutikas ja palju lugenud, samas tajusin temas sisemist nohkarlikkust (pisut aega enne meie tutvumist oli ta hakanud stepptantsutunnis käima). Paistis, et ta on hea meelega valmis taluma minu veel veidramaid Ameerika neuroose: rahalise kindlustatuse, sotsiaalse seisundi ja lõppematu ülespoole liikumisega seotud kinnismõtteid.

Mõningaid meeldivamaid ameerikalikke omadusi maiustas ta otsekui suhkruterakesi mu huultelt: minu enesekindlust, optimismi, tunnet, et võimalustel pole piire. Ta mõistis, et kui ma piisavalt kauaks Prantsusmaale jään, võib plaanis olevate asjade lõputus nimestikus, mida ma rahakoti vahel hoian, esikohale nihkuda meeldetuletus ole õnnelik. Pariis ja Gwendal lihtsalt mõjusid mulle niimoodi.

Kui mu jutt Gwendalist sai tunnetest nõretav, siis sellepärast, et nii ongi. Ja sellepärast ka, et saan aru, kui napilt läks, et ma kõike kihva ei keeranud. Mul kulus kaks aastat, et nõustuda temaga koos elama, kuus kuud, et tema abieluettepanek vastu võtta. Pariis oli lummav, aga mul polnud seal pereliikmeid ega sõpru, ma ei osanud peaaegu üldse prantsuse keelt, ja muidugi polnud mul ka töökohta. Raske oli ette kujutada, et see sarvesaiakeseküttel fantaasia võikski olla minu tegelik elu. Lõpuks võtsin hoogu ja istusin oma kahtlustevirna otsa, nii nagu tehakse liiga täis topitud kohvriga, mis ei taha muidu kuidagi kinni minna. See oli õige otsus. Nüüd tunnen iga päev, et elan elu, millest ma oleksin äärepealt ilma jäänud, ja see teeb tänulikuks.

Kui Gwendal ja mina République’i väljakul Marianne’i hiiglaslikust kujust möödume ja Marais’ kitsaid tänavaid pidi edasi kõnnime, hakkab kesksuvine päevavalgus kahvatuma ja pilvi ääristab maheroosa palistus. Pariisis ei kõnni ma kunagi eriti kiiresti; kiikan endiselt väravavõlvide alla, imetlen siseõuesid ja salaaedu. Sepisrauast rõdupiirete ekstravagantsed kriksadullid ja puidust välisuste oiglev raskus on minu sünnilinna New Yorgi utilitaarse sümmeetria täielik vastand.

Läheme Marie silla kaudu keset Seine’i asuvale Île Saint-Louis’le, jämedate laetaladega aristokraatlikke häärbereid täis tillukesele saarekesele. Sihikule on võetud Pariisi kõige kuulsama jäätisevalmistaja La Maison Berthilloni eelpost – müügikoht, mis on meie tõeline lemmik. See pereettevõte alustas tegevust 1950. aastatel ning Prantsusmaa (ja eriti veel jäätisetootmise) mõõdupuu järgi on nad tõesti edukad, sest müüvad teistele kohvikutele ja restoranidele ning võtavad endale terve suve jagu puhkust.

Ääretult oluline on valida enda jaoks see õige Berthilloni kiosk. Neid on saarel mitu, igaühel oma sortiment ja kassa ees pikk järjekord, mis koosneb turistidest ja püsikundedest. Meie läheme alati saare idaserva, Jumalaema kirikust nii kaugele, kui vähegi võimalik, ilma et jõkke ei kukuks. Täna õhtul sabatab meie ees kõigest neli-viis inimest. Täpipealt paras hulk, jõuan selle ajaga jäätisevariandid mõttes läbi võtta.

Berthilloni jäätis on tihke ja koorene – täielikus vastavuses prantslasliku mõõdukuse reeglitega serveeritakse seda golfipallisuuruste kuulikestena. Peaks olema ülim purist, et tellida simple (hääldub sämp-lö). Mina tellin tavaliselt double (hääldub duub-lö). Minu eelistuste nimekirja tipus on Menthe (värske mündi), Créole (rummi-rosina) ja nougat-miel (pumatimee). Ent olgu jäätised nii head kui tahes, Berthilloni tõeliselt silmapaistvad saavutused on sorbetid.

Peaaegu alati tellin ma sorbeti cacao amer, mõrušokolaadiga sorbeti, mis on nii tume, et näib peaaegu must. Teine kuulike oleneb hooajast: pirni, meloni või rabarbri, või framboise à la rose’i (vaarikas roosinüansiga).

Tihti saab aga harjumus võitu ja esikohale tuleb mu ammune lemmik fraise des bois (metsmaasikas). Need tibatillukesed kalliskivisarnased marjad on otsekui maasikamaailma granaadid, nende maitse on nii kontsentreeritud ja mõrkjas, et taandab kõik teised eales maitstud maasikad mullinätsu tasemele.

Võtame oma jäätisetorbikud, mis on lihtsalt ühekordse pabersalvräti sisse keeratud, ja jalutame mööda jõekallast. On just parajalt hämar, et saaksin harrastada oma lemmikajaviidet Pariisis: vaadata sisse uhkete hôtel particulier’ide viieteist jala kõrgustest akendest. Mulle meeldib kujutleda end sinna puittahveldisega raamatukogusaali või juurelda, milline Saudi Araabia prints võis lasta selle või tolle toretseva lühtri üles riputada.

Möödume dresside ja siidise hommikumantliga – küllap peaks selle kohta smoking ütlema – pikajuukselisest teismelisest, kes on bichon frisé’ga jalutamas. Nooruki kahusesse lainesse sätitud juuksed, kotkanina ning muretult kühmus kehahoiak (smokingist rääkimata) annavad ilmselgelt tunnistust, et ta kuulub aristokraatliku klassi hulka. „Vene valgekaartlaste järeltulija,” pakub Gwendal rõhutatult. See on üks me lemmikmänge. Kui ma esimest korda Pariisis viibisin, jalutasime tundide kaupa tänavaid mööda ringi ja mõtlesime tee peal nähtud inimestele elusid välja. „Sacha-Eugène,” nurrub Gwendal, matkides poisi ema peenikest häält. „Ülemteenril on täna vaba õhtu. Ole kallis ja käi kutsaga jalutamas ära, chéri.”

Vahvlitorbiku teravat tippu näkitsedes astume käsikäes trepist alla kai peale – päris järsk laskumine, kui võtta arvesse, et olen üheksandat kuud rase ega näe õieti oma varbaidki. Seine’i veepinnast paar jalga ülalpool on kuulda lainete laksumist. Surume end bongotrummidega poistest mööda, lehvitame mööduvatele paatidele, mille kohta öeldakse bateaux mouches. Läheme päris saare tippu välja, kõlgutame jalgu üle ääre. Siit näeme Conciergerie koonusekujulisi muinasjututorne ja Eiffeli torni prožektori valgusvihku, kui kell lööb kümme. Oleme siin kahekesi tosinaid kordi käinud, aga see kallihinnaline kuu enne lapse sündi on otsekui viimane esimene kohtamine. Algamas on teistlaadi romantiline lugu. Enam kunagi ei ole me terves maailmas üksnes omavahel. Olen olnud noorem, jumal ise näeb, et ka kergem, aga veel kunagi pole ma olnud nii õnnelik. Sünnituseni on kaks nädalat, ja korraga hakkan end tundma nagu lõhestunud isiksus: doktor Jekyll ja proua Tulgu-köögis-või-aatomiplahvatusaga-siit-voodist-mina-välja-ei-tule.

Eile olin täitsa kurnatud, ei jaksanud end niipaljukestki kokku võtta, et toidupoes ära käia. Mulle öeldi, et mu toidusedel peaks rohkem rauda sisaldama. Seega leidsin end külmiku sisemust jõllitamas, tuiutasin jooksva nädala nipet-näpet.

Algul, kui ma Pariisi elama tulin, sattus Gwendal mulle tihti peale, kui ma avatud külmiku ees mediteerisin, olgu siis ülemaailmse rahu teemal või meie alles sündimata lastele lisanimesid välja nuputades. Kulinaarsete varude tuiutamine näikse olevat ainuüksi ameeriklastele iseloomulik harjumus. Prantslane ei ava külmikut ilma pealgi lihtsalt möödaminnes ega hakka kontrollima, kas kõik on olemas. Minus endas tekitab selline külmikuvaatlus õdusa tunde – olen nagu oma valdusi üle vaatav kuningas.

Kui aus olla, siis oli mul nii mõndagi, mille üle juurelda. Inimese kasvatamine on joovastav tegevus.

Gwendal oli minuga kannatlik olnud. Prantslased saavad üsna varakult perekonnainimesteks. Tema oli valmis lapsi saama juba siis, kui me tuttavaks saime, võib-olla päevake varemgi. Mina muudkui ootasin, et millal see tunne siis ükskord tuleb, no see, et tänaval võõraid lapsukesi nähes lähevad silmad veekalkvele ja munasarjad hakkavad kergelt tõmblema. Aga seda ei tulnudki. Mina ja ema oleme väga lähedased ja ma teadsin, et tahan ise ka emaks saada, aga ikka paistis, nagu ei oleks selleks veel õige aeg. Teise riiki kolimine viis iseseisvustunde mitu pügalat madalamale, keeras kella tagasi. Mul läks aastaid, et Pariisiga harjuda; ja korraga juhtuski nii, et ärkasin üles ja olin kolmkümmend viis. Prantsuse keeles öeldakse üsna otse: tic toc.

Tõsisemalt hakkasime asja arutama kahe aasta eest. Tookord oli väga tegevusrohke aeg. Pühendasin end ihust ja (mõnevõrra kaotsiläinud) hingest sellele, et aidata Gwendalil digitaalkino valdkonnas konsultatsioonifirmat asutada. Gwendal oli edukas ja rahul – tsipake ehk ülbegi. Ühesõnaga täpselt selline, milliseks ma lootsin teda saavat. Esimesel jaanuaril teatas ta lähikonna kohvikus espressotassi taga lustlikult: „Uus aasta on käes. Mina olen järgmiseks eluetapiks valmis – saame nüüd lapse.” Mina puhkesin nutma. Ei osanud muud teha. „Kuidas ma saaks kellegi ema olla,” kõõksusin nutmise vahele, „kui mõnikord tuleb tunne, et mind ei ole siin üldse olemaski.”

Gwendal ei ole tundetu inimene. Küll aga astub ta elus muretult üle otsuste ukseläve, samal ajal kui mind tuleb tihti uksest sisse nügida, ma klammerdun piitade külge, sõrmenukid pingutusest valged. Sellest hetkest alates mõistsin, et kui tahan, et mu elu (rääkimata abielust) Prantsusmaal üldse edeneks, pole mul valikuvõimalust, pean endale midagi rajama, ja kiiremas korras. Olin Pariisis siit-sealt natuke tööd vaadanud – kirjutasin ajakirjadele ja ajalehtedele kunstiteemalisi artikleid, juhatasin muuseumis ekskursioone –, aga ei midagi sellist, mis vastanuks mu ettekujutusele ametialasest karjäärist. Olen meisterlik edasilükkaja; mõistsin, et kui laps tuleb enne tööelu kordasaamist, võib juhtuda, et mingit karjääri ei tulegi. Nägin juba vaimusilmas, kuidas hakkan last ettekäändeks tooma, et ma ilmaski midagi tehtud ei saa – ja ei hakkagi saama. Mõni kuu pärast seda esimese jaanuari jutuajamist alustasin oma esimese raamatu kirjutamist … ja viskasin rasestumisvastased tabletid minema. Enne, kui hakata teist inimest looma, pean looma midagi iseendale.

Kui ma viimaks rasestusin, võtsin silmapilk vastu otsuse mitte ainsatki rasedusteemalist raamatut lugeda. Ma tunnen ennast, loomupärane paranoilisus ei vaja tagantutsitamist. Lapseootel olles ei taha ma ette teada, mis toimuma hakkab. Tahan öösiti und saada.

Algul mõtlesin, et teen seda nii, nagu tehakse Ameerikas. Tahtsin arsti, eelistatavalt uhke teaduskraadi ja mobiiltelefoniga, kuhu saaksin talle kas või keset ööd helistada. Kedagi, kes saadaks mind sünnitustuppa ja kelle alluvad läkitaksid lapse sünnipäevaks õnnitluskaardi. Andsin endast parima: iga kuu esimesel kuupäeval ilmusin kohusetundlikult haiglasse ning sain iga kord kuulda, et mu arst on kas suusapuhkusel või konverentsil või et tal ei ole ainsatki vaba vastuvõtuaega. Miks ma ei läinud selle asemel parem sage-femme’i, ämmaemanda juurde? Prantsusmaal on arstid nagu tehnilised töötajad. Ei räägi eriti midagi. Vaatavad analüüside vastuseid ja vangutavad pead. Just nagu automehaanikud, asuvad nad tegutsema alles siis, kui peab midagi ära remontima. Neil paaril korral, kui mul õnnestus arsti vastuvõtule pääseda, piirdus tohter kõõrdpilguga või jäi mind ainiti silmitsema, kahtlemata juureldes, mis põhjusel ma õigupoolest tulin. Prantsusmaal käiakse arsti juures siis, kui tervisel on midagi häda. Minul polnud midagi häda. Olin lihtviisiliselt rase.

Mitte et elu poleks mind hoiatanud. Niipea, kui pulga peale pissitud, helistasin perekonnasõbrale, vanemale mehele, kes töötas Bretagne’is Belle-Île’i saarel perearstina. „Ma olen nüüd hästi ettevaatlik,” lubasin. „Tooli peale enam ei roni.”

„Attention,” tõreles ta naljatamisi, „tu n’es pas malade.” Sa ei ole ju haige.

Pärast sõnaahtrate tohtrite viis kuud kestnud vaikivaid noogutusi jõudsin arusaamisele, et kui soovin päriselt nõuandeid hemorroidide kohta või et keegi tunneks huvi, kuidas ma end tunnen, tuleb läheneda rasedusele à la française. Seega otsustasin end Süsteemi hoolde anda. Prantslased on süsteemide asjus väga tublid. Rongid käivad täpselt. Inimesel tarvitseb end vaid õigesse kohta paigutada ja oodata, et süsteem ta endasse imeks otsekui pneumaatilises torus vuhiseva kirja. Panin endale haiglas, kus mul oli plaanis sünnitada, ühe sage-femme’i juurde aja kinni. Sage-femme tähendab sõna-sõnalt „tark naine”, ja nüüd mõistan, miks. Ühtäkki paistis kogu protsess märksa inimlikum. Nad küsisid minult, kuidas ma magada saan ja mida ma söön, ning tõrelesid leebelt, kui olin ettenähtust rohkem kaalus juurde võtnud. Ma ei teadnud, kes neist ämmaemandatest mu sünnituse juurde satub; kõik nad sulandusid üheks manillakaantega kausta ja roosa vormiriietusega kindlustsisendavaks inimkujuks.

Praegu, kui öeldud tärminini on jäänud kaks nädalat, lajatan külmkapi ukse kinni. Külmikus polnud kohe mitte kui midagi. Niisiis asusin jahtima punaste läätsede kotikest, mis sai minu meelest paar kuud tagasi kapisügavustesse surutud. Raua ja võitlusmoraali nimel tuli tahtmine valmistada külm läätsesalat krehvtise apelsini-ingveri-vinegretikastme, terve kuhja hakitud maitsetaimede ning valge viljalihaga virsiku viiludega. (Lillakasrohekad Puy läätsed, mis on Prantsusmaal tavalisemad kui punased läätsed, tundusid suvise salati jaoks lihtsalt liiga sünget värvi.) Pööranud pool kööki pahupidi, kusjuures selleks sai oma parema äranägemise vastaselt ka toolile ronitud, õnnestus punaste läätsede asemel lagedale tuua kollased poolitatud herned. Eks tuli siis nendega läbi ajada.

Need poolitatud herned olid seal juba mõnda aega peidus püsinud – olen üsna kindel, et ostsin need pärast reisi Pugliasse, kus meile pakuti poolitatud hernestest valmistatud sooja püreed, millele oli piserdatud imelist pudelrohelist oliiviõli ja raputatud värskelt jahvatatud pipart. Endiselt külma salatit ihaldades proovisin herneid niimoodi keeta, et nad jääksid al dente ehk pisut krõmpsuks nagu läätsed, kuid poole tunni pärast, kui läätsed olnuks laitmatud, sai poolitatud hernestest kriitjas tärkliserohke mass. Ma ei tunnistanud end lööduks, vaid otsustasin, et keedan edasi ja muundan salati samasuguseks siidjaks püreeks, mida sai Itaalias nii himukalt söödud.

Kui herned olid õrnpehmed ja vedelik peaaegu imendunud, võtsin välja elektrilised köögiriistad. Armastan väga oma kannmikserit – sarimõrvari mootorsaekiindumuse elegantsem variant. Apelsini-ingverikaste oli juba valmis tehtud, kallasin sisse. Retseptis ette nähtus oliiviõlikogus saab siit natuke särtsu juurde.

Tulemuseks oli soe kuldne püree, milles oli just parasjagu tsitrusviljamaitset, et klassikalisest variandist pisut erineda. Röstisin mõne viilu pain Poilâne’i, määrisin hernepüreed peale ja hakkisin kõige peale veel värsket tilli. Tartine’idel jäi päikest napiks, seega panin kaunistuseks viilukese valgeihulist virsikut. Lõunasöök oli hõrgutav, aga sellega tuli rohkem vaeva näha, kui oleksin osanud arvata. Ja oligi lõunauinaku aeg käes.

Üritan rööprähelda, teen pastis’iga küülikut ja pakin haiglakotti. Aniisimaitseline pastis on Provence’i universaalne aperitiiv, lõunapiirkonna sümbol, leebe meeldetuletus, mis elu meid ees ootab. Ausalt, minu meelest blokeerivad rasedusega kaasnevad hormoonid mõnevõrra võimet oma otsuse tagajärgi mõista. Lisaks veel see, et enne lapse tulekut on tarvis nii palju ära teha.

Saan aru, et mõte küülikut süüa tekitab enamikus ameeriklastes soovi koju lipata ja lihavõttejänkut kallistada. Esimest korda Prantsusmaal olles võttis pisut aega, et lihapoe aknale seatud väikeste nülitud peadega harjuda, kuid aastatega sai küülikuhautisest ühepajatoit number üks – huvitavam kui kana, piisavalt peen ka pidulikumaks õhtusöögiks ja samas küllalt lihtne, nii et sobib ka argipäeva õhtusöögiks, kusjuures ülejäägi võib järgmise päeva lõunaks üles soojendada.

Sel ajal kui küülik pruunistus, lõikasin imikuriietelt silte küljest. Silma hakkas häiriv asjaolu. Prantsusmaalt ostetud lasteasju ema saadetud Ameerika titeriietega kohakuti ladudes oli näha, et Ameerika rõivad on umbes paari tolli jagu laiemad – mitte pikemad, aga just laiemad – kui Prantsuse omad. Siin oleks ainest raamatuks „Prantsuse imikud ei lähe paksuks”.

Beebiriiete erinevus oli üks paljudest asjadest, mida ma raseduse ajal tähele panin, iseäranis mis puudutas kaalu. Arstid ja ämmaemandad, nii nagu ka riiklikult üllitatud ametlik käsiraamat (otse loomulikult on olemas ka ametlik käsiraamat) soovitavad igal raseduskuul juurde võtta ühe kilo (tsipake rohkem kui kaks naela) – kokku siis kakskümmend kuni kakskümmend kaks naela. Algul, kui ma seda lugesin, mõtlesin, et tegu on trükiveaga. Kakskümmend kaks naela – see pole rasedus, vaid vistrik! Tõsi ta on, et prantslannad oskavad lapsi saada sama elegantselt nagu salli siduda: näilise kergusega, ilma et jõupingutused ja aastatepikkune kultuurimõjutus teravalt silma torkaksid. Prantslanna rasedusest saab tegelikult aru vaid pluusi all pungitava jalgpallisuuruse kõhukese järgi. Selja tagant ei paista vähimatki: endiselt kannavad nad kõrge kontsaga kingi ja nappi kampsikut või siis valget triikpluusi, mille juurde kuuluvad madala vöökohaga teksased ja imepuhtakesed baleriinad, mille kohalt paistavad paistetamist otsusekindlalt vältivad pahkluud.

Nojah, tuleb kohe ära öelda, et mina ei ole prantslannalik haldjake. Pärit olen ma vintskest Vene talurahvatõust; mul on, nagu mu vanaema viisakalt väljenduks, „tublid tissid”, ja puusad on mõeldud selleks, et põllul kartulivagude vahel lapsi ilmale tuua. Ameerika rõivasuuruste süsteemi järgi olen number 10, igaks juhuks võib anda vihje, et ega suuremaid rõivaid Prantsuse boutique’idest ei leiagi. Seni aga (pean pöialt ja kõike muud) paistab, et olen rase prantsuse moodi. Ausalt, ma ei suuda ettegi kujutada, et võiksin veel rohkem juurde võtta. Niigi libistan iga päev sõrmedega üle kõhu ja otsin nuppu, kust saaks õhku välja lasta. Tassin kõhus nuumkalkuni mõõtu kandamit.

Segasin küülikutükke, lisasin tubli sortsu pastis’i. Lõpetuseks panin tassitäie värskeid aedherneid ja veerand tassi crème fraîche’i.

Prantsuse köögikunstis pole kohe kindlasti midagi loomupäraselt tõhusat. Ja ehkki ma olen kindel, et raseda naise ideaalkaalu pole olemas, veendun üha kindlamalt, et pariislaslikud söömisharjumused aitavad asju rahulikult, ütleksin isegi hõrgutavalt korras hoida. Ega ma ennast päriselt usaldada ei saa. Oleksin ma praegu kodus, Ameerikas, vohmiksin kindla peale plastmasslusikaga otse karbist Pillsbury vanillijäätist. Isu ületaks tegeliku vajaduse. Miks prantslannad juba mõni nädal pärast sünnitust jälle teksastesse mahuvad – eks ikka samal põhjusel, miks nad võivad igal suvel suuremate sekeldusteta bikiinidesse pugeda: prantslanna kannab hoolt, et ta ilmaski üle paari naela juurde ei võtaks.

Ju on veel teinegi põhjus, miks ma prantsuse kaaluretseptist nii kõvasti kinni pean: ma ei taha, et oleks enne ja pärast. Mul kulus nii palju aega, et endale Prantsusmaal elu välja töötada. Jõudsin alles nüüdsama hakata Pariisis tiibu sirutama, seda nii era- kui ka tööelus, ja paratamatult hakkan juurdlema, kuidas emadus mu identiteeti muudab. Ei taha, et täna kuulun naiste ja homme juba mammide hõimu.

Ja veel midagi. Ise olen ma ainuke laps; küsimus, kas mul on oma emaga lähedased suhted, oleks umbes sama, kui kasutada Angela lemmikkõnekäändu ja küsida, kas paavst on katoliiklane. Ema ja minu läbisaamist kirjeldaks prantsuse psühhoanalüütik sõnaga fusionnelle – aga see ühtesulamine on umbes nagu tuumareaktsioon. Üks kahest: kas siis täielik sünergia või katastroofiline plahvatus. Kui ema tahab teatada, et on minu üle uhke (ja mul on õnn öelda, et seda tuleb ette päris tihti), ütleb ta nii: „Sina oled parim asi, mille ma elu jooksul teinud olen.” Sellest ajast saadik, kui ma rasedaks jäin, on see lause hakanud mind painama, pean silmas seda, et ärkan öösiti üles ja saan võimaluse lage jõllitada.

Kui aus olla, ei tea ma ühtki tütart, kes ei elaks kas või natukegi oma emalt varastatud elu. Läksin Cornelli, sest see oli hea kool ja elukohta arvestades kasulik, osalt aga sellepärast, et emal oli omal ajal võimalus seal õppima asuda ja tal jäi minemata. Kõiki mu jaburaid (ja minimaalse rahalise kindlustatusega) kutsevalikuid on ta toetanud osaliselt seetõttu, et tema enda vanemad keeldusid päevases õppes juuraõpingute eest maksmast, sest ta oli tüdruk. Mu emal oli New Yorgi linna haridusametis turvaline ametialane karjäär, kohati talle seal päris meeldis. Tal oli esimest tüüpi diabeedi tarvis tervisekindlustus ja väga hea pensionikava, vastukaaluks endisele abikaasale, kes vahetevahel ei suutnud töökohta pidada ega lapsele elatisraha maksta. Ma pole kindel, kui suur osa ema elust just selliseks kujunes, nagu ta ise oli plaaninud, mina välja arvatud. Ja see ajab mulle hullumoodi hirmu nahka. See tundub nii lõplik, otsekui kanduksid kõik mu tulevikuunistused sellele tibatillukesele olevusele üle. Tahan, et mu elu oleks täis ja lausa tulvil asju, mille peale ma pole veel mõeldagi jõudnud. Mul on aimdus, et ühel päeval võin ka teisiti tunda. Aga praegusel hetkel ei oska ma küll kindlalt öelda, kas ma tahan, et mu laps oleks parim asi, mille ma elu jooksul teinud olen.

Nädal on raske. Sõna otseses mõttes. Alles ma siin olin endaga rahul, et olen rase prantslannade moodi, ja eile selgus sage-femme’i juures kontrollis käies, et olen viimase kümne päevaga tervelt üksteist naela juurde võtnud – paistab, et enamik sellest läks otse varvastesse. Sünnituseni on veel kümme päeva, selle aja peale olen vett täis nagu akvaarium.

Varem olid mul hästi pikad ja kõhnad varbad, aga nüüd näevad nad välja nagu vorstikesed. Tainaümbriseta viineripirukad. Masendav ja ebamugav. Võtab õlgu võdistama, kui meelde turgatab see jalafetišistist noormees, kellega ma pärast kolledžit kohtamas käisin. Ta põgeneks õudusega.

Ühtlasi on see nädal kantud prantsuse vaimust – pean silmas seda, et jälle sai selle maa kohta avastatud midagi nõmedat ja naeruväärset, millega tuleb lihtsalt leppida. Asi on mu perekonnanimes. Või õigemini mu lapse perekonnanimes.

Ainsa lapsena olen ma viimane, kes kannab perekonnanime Bard, ja ma tunnen tungivat soovi seda edasi anda. Prantsusmaal aga paistab olevat ebaseaduslik ema neiupõlvenime lapsele lisanimeks panna. Olgu, no mitte just ebaseaduslik, küll aga probleemne. Prantsuse riigis on kohtunik, kes vaatab kõikide Prantsusmaal sündinud laste nimed üle, et vanemad ei saaks oma lapsi rumala (Caca Rhubarbe) või solvava (Hitler) nimega koormata. Ameerikas tagab Ühendriikide konstitutsiooni esimene parandus meile muidugi võimaluse olla nii rumalad või solvavad, kui ise tahame.

Ilmselt ei anna see kohtunik mõnikord luba ema neiupõlvenime lapsele lisanimeks panna, sest tema arvates peaks see olema hoopis perekonnanime osa. Mis veel absurdsem – nüüd on uus seadus, et kui soovid lapse perekonnanimeks nii enda kui ka abikaasa perekonnanime, siis ei piisa kirjapildis enam ühest sidekriipsust, vaid tuleb kasutada topelt sidekriipsu (-). Minu meelest võeti see seadus vastu selleks, et meiesugust pööblit juba sündides aristokraatlikult kaheraudse perekonnanime saanud inimestest eristada. Selline absurdsus võib viia vaid kirjavigade ja administratiivsete õnnetusteni, mis saadavad last terve edaspidise elu. Kujutan ette, kuidas mu kuueteistaastane poeg läbib jfk lennujaamas teistkordse passikontrolli purgatooriumi, püüdes tuima näoga ametnikule selgitada: ei, see ei ole trükiviga, ei, ma ei ole terrorist, ma olen lihtsalt … prantslane.

Püüan võtta kogu asja filosoofilise rahuga. Ühel päeval õnnestub, teisel mitte. Kes oleks osanud arvata, et siia elama kolides vahetasin vabatahtlikult oma kodanikuõigused priske ahjupasteediviilaka vastu!

Ehkki ilm on väga palav, oli vaja asjad keemilisest puhastusest ära tuua, niisiis otsisin välja plätud, mis paistes varbaid ei vaeva. Ust avades kuulsin koridori teisest servast võtmekilinat ja panin ukse silmapilk kinni tagasi. Non, merci. Ma lihtsalt ei suutnud temaga silmitsi seista. Meie vastaskorteris elas mu õiglane karistus või pigem platooniline naiselikkuse ideaal, mu naaber Juliette.

Olgem ausad, iga naise elus on mõni selline inimene. Võib-olla see pilatesetrenniga vormitud keskkooliaegne sõbranna, kellega sa toidupoes alati ainult siis kokku juhtud, kui sul on pea pesemata. Võib-olla see ülim energiapomm, kes Starbucksis iga päev sinu ees järjekorras seisab. Naine, kes tekitab sinus tunde, et peaksid koopasse peitu pugema ja oma lauvärvi tõsiselt ümber hindama.