«Litteraria» sari. Minu koolipõlve Tallinn 1916-1922

Оглавление

Elsbet Parek. «Litteraria» sari. Minu koolipõlve Tallinn 1916-1922

SAATEKS

Sõjasuvel 1916…

Nimeregister

Отрывок из книги

Käesoleva väljaandega jätkab Eesti Kirjandusmuuseum EKLA fondides säilitatavate Elsbet Pareki (1902-1985) mälestuste avaldamist. Seni on eraldi raamatutena ilmunud “Mälestusi aastaist 1931-1949” I osa kirjastuse Perona väljaandel 1991. a ja “Tartu - minu ülikoolilinn 1922-1926” kirjastuse Virgela väljaandel Kirjandusmuuseumi sarjas “Litteraria” 1998. a. Viimati nimetatu on käsitletava aja mõttes otseseks järjeks käesolevale raamatule. Lähemat infot Pareki lühemate trükis ilmunud kirjutiste, samuti tema käsikirjade ja kirjade kohta EKLAs leiab huviline “Litteraria” 14. vihiku saatesõnast.

Siinse raamatu aluseks olev käsikiri (EKM EKLA, f 169, m155:5) on dateeritud 17. 10. 1966. Paratamatult hakkab kaasa kõnelema ka kirjutamise aeg: mõned nüansid sõnakasutuses ( kodanlik vabariikjts), ehk ka mõni sisuline rõhuasetus tulenevad eeldatavasti tollasest ühiskondlikust kontekstist. Kirjeldades Tallinna tänavaid, ehitisi ja üldist miljööd, kõrvutab autor pidevalt oma koolipõlveaegset linnapilti kirjutamisaegsega. Et mälestuste kirjapanemisest on möödunud enam kui kolm aastakümmet, on aeg siingi teinud korrektiive: osa tänavaid ja väljakuid kannab taas endisi nimesid, nii mõnelgi hoonel on muutunud omandivorm ja kasutusviis, lisandunud on palju uut. Nõukogudeaegse linnapildi kirjelduste kommenteerimine tänase päeva vaatevinklist pole praegu ehk siiski veel vajalik, kuid tulevikus võib see sedalaadi tekstide avaldamisel möödapääsmatuks osutuda.

.....

Konka.

Tagapool kujutas Kadriorg enesest täiesti metsikut parki, kus puudusid isegi kõnniteed, kus istuti murul ja nopiti metsikuid lilli. Mere ääres olid viimased hooned “Russalkast” veidi edasi: mõned puust villad. “Russalkast” linna pool olid pukkidel supelonnid, milleni pääses puust sillakestel. Tol ajal supeldi veel Kadriorus, kuna Tallinna lahe vesi oli palju puhtam praegusest. Pirita läks märksa hiljem moodi ja arenes tallinlaste peamiseks supelpaigaks. Mööda mere veert viis tee Marienborgi mõisani, kus kaunite pergolatega maalilised kivitrepid alla mereni laskusid. Sellelt kõrge asendiga arhitektuuriliselt ansamblilt avanes tore vaade Tallinnale. Hundikuristiku ja praeguse lauluväljaku ümbrus oli päris metsik. Seda Lasnamäe osa kutsuti Suhkrumäeks. Üldiselt olid Lasnamäel heinamaad ja kivimurrud.

.....