Читать книгу Raadio - Emil Tode - Страница 6

Kui ma Tartu bussijaamas bussi pealt maha astusin ja üle bussijaama platsi hakkasin minema – see asub otse jõe kaldal ja seal on tihti tuuline, nüüd on sinna kõrvale kerkinud veel üks kõrghoone, mida Tartu­suguses madalhõreda arhitektuuriga linnas sugugi vaja pole ja mis tekitab, nagu kõik kõrghooned, oma läheduses omapäraseid aerodünaamilisi nähtusi, nagu korstnaefekt ja tuulepöörised –, viskas üks äkiline tolmupööris mulle liiva näkku, nii et ma pidin tükk aega silmi pilgutama ja ootama pisaranäärmete intensiivsemat nõret, et jälle normaalselt nägema hakata. Seejärel panin päikeseprillid ette.

Need Fila omad on mõeldud sportimiseks, näiteks jalgrattasõiduks, ning kaitsevad silmi hästi mitte ainult ultraviolettkiirguse (eriline klaas), vaid ka tolmu ja teiste võõrkehade eest. Silmavigastused on üks mu foobiaid ehk obsessiivseid hirme (veel: maod), eriti pärast laserlõikust, millega korrigeeriti mu lühinägevust (myopie). Lõikusele läksin tõenäoliselt sellepärast, et lootsin ilma prillideta olla seksuaalturul, mida eufemistlikult kutsutakse gay scene, konkurentsivõimelisem. Asi oli nimelt selles, et ma ei kannatanud kontaktläätsesid (need ärritasid silmad kohe punaseks ja valulikuks), seda ometi suurepärast leiutist, mille abil nii paljud naised, aga ka mehed, ning eriti meeshomoseksuaalid, on pääsenud prillide needusest ning paljastanud oma veetlevad (in spe) niisked alasti silmad.

Nimelt alasti, sest prillikandja silmad, kui neilt prillid eemaldatakse, tunduvad olevat alasti. Üheksakümnel juhul sajast tunnen ma need võltsteravad silmad ära isegi enne, kui märkan kontaktläätsede spetsiifilist läiget (seda kaugelt ei näe). Minu jaoks on sellised silmad potentsiaalsel partneril (ja potentsiaalsete partnerite hulk reaalsetesse tollel gei “stseenil” ehk laval suhtub umbes nagu 1000/1) pigem miinus kui pluss. Haa! Veel üks wannabe, veel üks varjaja, veel üks “mees”!

Ma usun, et kontaktläätsede ajastul on tõeliste, au naturel prillitute aktsiad pigem suhteliselt veelgi tõusnud, mitte langenud. Heade võltsingute turuletulek pigem tõstab originaalide väärtust. Sest kui tarbijad saavad endale lubada midagi peaaegu­päris (almost real), siis hakkavad nad varsti himustama ka päris asja (the real thing). Sest maik, nagu öeldakse, on suus. Mulle aga tundub ikka veel, kuigi operatsioonist on enam kui aasta (Eestis oli selle tegemine 5 korda odavam kui Prantsusmaal), mõnikord, kui magama jään, et prillid on ees ja need tuleks enne uinumist öökapile panna. Või tõstan käe, et ninal prille kohendada.

Liz Franz ei ole, loomulikult, ühtegi päeva oma elus prille kandnud (päikeseprille, neid küll). Tema lühinägelikkusest sain teada vist alles meie teisel tutvuseaastal. Või oli see siiski juba esimesel suvel, kui meie “lähedus” oli jõudnud sellisesse faasi, et ma lugesin enne magama jäämist tema kõrval voodis raamatut, prillid ninal. Solidaarsusest võttis ka tema raamatu, kuigi ta muidu kunagi raamatuid ei lugenud, ega ka ajalehti (vahel lehitses ajakirju), ning sellest, kuidas ta vajutas raamatu peaaegu vastu nägu, hakkas mulle tasapisi koitma, et ta ei näe. Ta oli vannitoas läätsed ööseks ära võtnud.

Vannituba, millesse ta sulgus tihti tundideks (vähemalt mulle tundus, et tundideks), on üldse omaette peatükk. Ma ei teadnud kunagi, mis ta seal teeb. See ajas mind seesmiselt raevu. Sel ajal võib­olla vihkasin ma Liz Franzi kõige kirglikumalt. Võib­olla. Aga siis ükskord ma võtsin julguse kokku ja küsisin tema nägemise kohta. Ta ei häbenenud põrmugi oma läätsesid ja muretses varsti ka mulle ühed. Aga mulle, nagu öeldud, need ei sobinud ja ma panin need silma vaid oma baariretkedel. Suitsuse õhuga ruumis on nad eriti piinavad. Raske öelda, kas ma olen saanud mõne seksuaalpartneri tänu kontaktläätsedele. Kindlasti mitte tänu laserlõikusele, sest sellest saadik ei ole mul olnud mitte ühtegi seksuaalpartnerit, vähemalt selles tähenduses, mis sellele sõnale antakse. Fantaasiapartneritest muidugi pole olnud puudust (vahel tüütavad needki kõik viimseni ära) ja tihti on nad isegi palju tõhusamad kui mõni reaalpartner. Kuid rangelt võttes olen ma viimased poolteist aastat olnud peamiselt home ja eranditult dry, nagu laulab Neil Tennant duo Pet Shop Boys uuel albumil “Release”. See pala, “Home and Dry”, tuli nimelt teekonnal Tallinnast Tartusse bussijuhi raadiost, mis vaikselt mängis (istusin eesotsas). “Release’i” promotsioon paistab siinsetes raadiojaamades üldse toimuvat küllaltki edukalt. Ma ei usu, et keegi raadiokuulajatest ning kohvikukülastajatest (tihti mängib kohvikutes ja baarides taustamuusikaks mõni raadiojaam, kust tuleb vahepeal ka uudiseid ja reklaami) eriti mõtleks selle nn. diskohiti sõnumile.

Eesti, nagu ilmselt kõik Kesk­ ja Ida­Euroopa riigid, on küllaltki traditsionalistlik maa, eriti mis puutub seksuaalsusesse ja inimsuhteideaalidesse. Home and dry olla pole siin veel kindlasti aktsepteeritud seisund, kuigi see on kahtlemata ka siinsete meeste ja naiste statistiliselt aina enam levinud olukord. Kui mõelda näiteks üksikemadele ja lahutatud naistele, kes üksi oma last või lapsi kasvatavad ja kelle osatähtsus elanikkonnas ei lakka kasvamast. (Ma näen, et mu keelde hakkavad ilmuma tobedad prantsuspärasused ehk gallitsismid: ei lakka kasvamast on kahtlemata ne cesse pas d’augmenter, eesti keeles oleks normaalne: “kasvab lakkamatult”; kuid mul pole ka erilist huvi nende sissetungi vastu võidelda, see võtaks liialt tähelepanu ning juhiks mind peaasjalt kõrvale.)

Üksikemadel on regulaarset seksuaalpartnerit leida keskmiselt keerulisem kui isegi kõige madalamasse tuludetsiili kuuluvatel meestel, kes millegipärast pole (veel) abielus või ei ela koos “naisterahvaga”. Üldiselt on heteroseksuaalne mees siiski kaup, mille nõudmine ületab tunduvalt pakkumise, nii et mingi naispartneri (keda vanasti nimetati tabavalt “küljesoojendajaks” – réchauffeuse?) leiab sellesse kategooriasse kuuluv isik suhteliselt hõlpsasti ka hoolimata oma turupositsiooni nõrkustest, nagu vaesus, väiksem puue (invalidité, débilité), inetus, halvad harjumused (alkoholism). Aga võib­olla on see mul ka mõnevõrra vananenud arusaam, mis ei kehti enam täiel määral isegi siirdemajandusega riikides, kus naised muutuvad aina otsustavamaks ja iseseisvamaks tarbijagrupiks ning kus nad aina vähem saavad ohverdada oma professionaalset karjääri isikliku õnne huvides.

Siiski näib siirdemajanduse tingimustes olevat välja kujunenud ka üks uus siirdeabielu tüüp, mille näiteid ma olen oma kodumaal ja isegi oma tuttavate hulgas kohanud silmatorkavalt tihti. Selle abielutüübi nimeks olen ma tinglikult pannud “lamav mees”.

Tegemist on igati normaalse heteroseksuaalse mehega, kes aga ei täida leibkonnas (ménage) traditsioonilist majanduslikku rolli. Tema naine käib tööl ja tagab pere majandusliku toimetuleku, sealjuures tihti väga edukalt. Mees on kas kaotanud töö või pole ennast professionaalses vallas veel leidnud. Mõnikord on tal loomingulised ambitsioonid. Ta kavatseb hakata ajalehele arvamuslugusid (opinions) kirjutama, kuid piirdub esialgu osalemisega interneti kommentaarilehekülgedel, kus ta avaldab küllaltki ebakorrektseid seisukohti nii “mustade” (kes Eestis praktiliselt puuduvad), venelaste (peamine minoriteet), homode, naiste, poliitikute kui ka teiste sotsiaalsete kategooriate ning nähtuste kohta. Jututoas (chat) võtab ta endale pseudonüümiks X­rays või Mahho (onomatopöa sõnast macho) ning osaleb selle all aktiivselt ühiskondlikus diskussioonis. Selleks on loomulikult vaja, et tema elukaaslane teeniks piisavalt hästi, et võimaldada koduarvutit ning interneti püsiühendust. Peab aga ütlema, et Eesti on internetiseerituselt Prantsusmaast tunduvalt ees, hoolimata prantslaste hiljutistest edusammudest, ning püsiühendust pakutakse vaba konkurentsimajanduse tingimustes lausa kadedakstegevate hindadega (3­4 korda odavamalt kui Prantsusmaal).

Suure osa päevast veedab ülalkirjeldatud mees diivanil (sellest ka kooselukonfiguratsiooni tinglik nimetus), tarbides päeva jooksul varieeruva hulga liitreid õlut. Külmkapi varustamine õllepudelitega on tema peamine ülesanne kodutööde vallas. Õllekastid on rasked ning neid autost korterisse tassides tunneb ta mehelikku uhkust ning rahulolu füüsilisest tegevusest. Reeglina on tal aga, just kehalise koormuse puudumise tõttu, depressioon. Hilisõhtul maandub diivanil mõne populaarse talkshow’ ees ka väsinud töönarkomaanist naine. Nad tülitsevad regulaarselt. Mees iriseb naise kallal ja annab mõista, et on ka nooremaid ja ilusamaid. Vähemalt seni, kuni mehe depressioon ei kahjusta tema potentsi, sujub see kooselumudel üldiselt hästi. Ja ma tunnen selle sisemist mehhanismi nii hästi sellepärast, et teatud mõttes olen ka mina olnud Liz Franzi “lamav mees”. Ma usun, et ühiskonnas hetkel valdavate rollikäitumiste läbimängimist, olgu siis mis tahes vormis, ei saa me kuidagi vältida. Me mängime neid, keda mängivad ka teised meie ümber.

Liz Franzi päris mees ei “lama” aga kunagi. Tema nimi on Umberto Riviera ja ma ei hakka temastki kirjutama minevikuvormis, kuigi ta kadus mu silmapiirilt samal hetkel kui Liz Franz. Kuid põhimõtteliselt ei peagi ta olema mu silmapiiril, mul pole iial olnud tema isiklikku mobiilinumbrit või muud säärast. Meid ühendas ainult Liz Franz ja on loomulik, et selle ühendusliini äralangemine katkestas ka ühenduse. Võimalik, et Umberto Riviera elab rahulikult edasi kuskil oma Roomas või Milanos, sest kinnisvaraärimehena võib ta alati valida endale uusi kortereid ja maju otse oma omandi hulgast. Võimalik, et tema juures elab edasi ka Liz Franz. Või vähemalt teab Umberto Riviera Liz Franzi asukohta. Või tema saatust.

Minul pole teda, hoolimata mitmestki niidiotsast, igatahes tabada õnnestunud. Samas, nii palju kui ma tean, teda ei otsita (nagu ei otsita ka Liz Franzi). Pole isegi võimatu, et Umberto Riviera (et Liz Franz, seda pean ma siiski ebatõenäoseks) viibib praegusel hetkel Tallinnas. Ta on nimelt siia väikest viisi investeerinud, peamiselt kinnisvarasse, mille hinnad olid pärast NSV Liidu lagunemisega kaasnenud majanduskollapsit häbematult madalad. Ta on tegutsenud vaikselt, mitte nagu Ernesto Preatoni, ja Preatonist sõltumatult, nii et sealtkaudu ei saaks ma ka midagi teada.

Ühel meie ühisel õhtusöögil nende Rooma korteris, mille telefon enam ei vasta, tuli Preatoni jutuks, sest millest meil kolmekesi ikka nii väga rääkida oli. Umberto räägib puhtalt prantsuse keelt, ta on Pariisis õppinud. Liz Franzi mees (mul pole nende tsiviilvahekorrast täit selgust, kuid ma oletan, et nad on ametlikult abielus) ei suhtunud Preatonisse sugugi halvasti. Ta ütles, et tema kohtuasjad Itaalias on liiga segased, et otsustada, kellel seal õigus on. Umberto Riviera, muide, vihkas Itaalia administratsiooni ja onupojapoliitikat, eelistades prantsuse vabariiklikku puhtust ja eriti briti fair play’d. Ta rääkis Preatonist pigem kui suurest romantikust, absoluudihullust, kes tahtis Itaalias teha oma panga. Pangaga läks tal halvasti, lisas Umberto Riviera muiates, nüüd proovib ta ühe maaga. Et teha endale oma maa, oma käe järgi üks maa, või nii ma umbes aru sain.

Eile lugesin ajalehest, et Preatoni tõmbab siin oma investeeringuid koomale. Ma ei tunne asja, aga ma kahtlustan, et see on halb märk. Aimab ta poliitilist ebastabiilsust, või vastupidi, ülistabiilsust, mingit hiilivat diktatuuri, mis rikuks ära tema siiani nii vaba mängumaa? Võimalik ka, et see oli ainult pettemanööver, mille ta kohalikule ajakirjandusele ette söötis, kavandades samal ajal hoopis mingit mastaapsemat “ülevõtmist”.

Ka Umberto Rivieral oli Tallinna vanalinnas XVI sajandil ehitatud majas väike kontor, kus istus üks alati igavlev sekretär, Hedde (võibolla ka Hede, perekonnanime ei tea ja välimust mäletan halvasti). Selle kontori telefon ei vasta ja mul pole õnnestunud sinna trepikotta pääseda (kogu maja kuulub Riviera Holdingsile, aga korterid on välismaalastele üüritud või midagi sellist, seal ei käi kunagi kedagi), et kontrollida, on nende postkast täis või tühi. Peaks passima postiljoni, kui ta seal üldse käib. Jah, mul tuleb meelde, neil oli peapostkontoris oma kast. Nii et trepikoja postkasti pole mõtet uurida.

Muuseas kuulub ka see korter, kus ma praegu istun ja neid märkmeid teen, Weitzenbegi 6–12, Riviera Holdingsile, aga selle hooldamisega ja maksete kasseerimisega tegeleb kohalik majahooldusfirma. See korter on üüritud Liz Franzi ema nimele, aga arved, nii palju kui ma tean, tasus Liz Franz. Ja arved, uurisin järele, on siiani korralikult makstud. Seda korterit pidas Liz Franz väidetavalt oma “Tallinna tagalana”, põhiliselt on siin elanud, küllap suitsukatteks (Umbertole, kellele tegelikult kõik oli teada, aga sellest hoolimata tuleb inimsuhetes säilitada mingi sünnis fassaad) üks Liz Franzi kauge sugulane, üliõpilane, kes alati, kui mina või Liz Franz või meie mõlemad (eri suundadest, muidugi) Tallinna tulime, vaikselt kadus. Ma pole teda kunagi näinud, olen temaga ainult telefoni teel rääkinud (talle oma tulekust ette teatades) ja ma tean, et ta ei tea midagi. Mina ei tea selle tüdruku nimegi. Liz Franz ütles tema kohta alati lihtsalt “tüdruk” ja peale selle me kutsusime teda omavahel kokkuleppeliselt Susannaks ja korterit “Susanna juurde minekuks”. Minu meelest oli see konspiratsioon naeruväärne ja ma põlgasin Liz Franzi tema valelikkuse pärast. Alles nüüd ma hakkan aru saama, kui meisterlikult tal kõik korraldatud oli, kogu elu.