Читать книгу Tuba - Emma Donoghue - Страница 2

Täna ma olen viis. Eile õhtul Kappi magama minnes olin neli, aga kui ma Voodis pimedas ärkan, olen – abrakadabra – viis. Enne seda olin kolm, siis kaks, siis üks, siis null. „Kas ma miinusnumbrid ka olin?“

„Mmm?“ Emme ringutab laialt.

„Üleval Taevas. Kas ma olin miinus üks, miinus kaks, miinus kolm…?“

„Ei, numbrid algasid alles siis, kui sa alla laskusid.“

„Katuseaknast. Sa olid hästi kurb, enne kui mina sinu kõhus juhtusin.“

„Täpselt nii.“ Emme küünitab end Voodist välja, et Lampi põlema panna, ja see lööb kõik sahh särama.

Panen täpselt õigel hetkel silmad kinni, teen siis õige pisut lahti ühe, seejärel mõlemad silmad.

„Ma nutsin, kuni mul ei olnud enam ühtegi pisarat alles jäänud,“ räägib ta mulle. „Ma lihtsalt lamasin siin ja lugesin sekundeid.“

„Kui palju sekundeid?“ küsin temalt.

„Miljoneid ja miljoneid.“

„Aga kui palju täpselt?“

„Ma kaotasin järje,“ ütleb Emme.

„Siis sa mõtlesid oma munale ja soovisid ja soovisid, kuni läksid paksuks.“

Ta naeratab laialt. „Ma tundsin, kui sa põtkisid.“

„Mida ma põtkisin?“

„Mind loomulikult.“

Selle peale hakkan ma alati naerma.

„Minu sees, põmm-põmm.“ Emme kergitab oma magamise T-särki ja paneb kõhu hüppama. „Mõtlesin: Jack on teel. Esimese asjana hommikul lipsasid sa vaibale, silmad pärani lahti.“

Ma vaatan maas olevat Vaipa, mille punased ja pruunid ja mustad siksakid on üksteisega kokku põimunud. Seal on plekk, mille ma sündides kogemata tegin. „Sa lõikasid nööri katki ja ma olin vaba,“ räägin Emmele. „Siis sai minust poiss.“

„Tegelikult sa juba olid poiss.“ Ta ronib Voodist välja ja läheb Termostaadi juurde õhku soojaks tegema.

See mees vist ei tulnud eile õhtul pärast kella üheksat, õhk on alati teistsugune, kui ta on käinud. Ma ei päri, sest Emmele ei meeldi sellest mehest rääkida.

„Räägi, härra Viiene, kas sa sooviksid oma kingitust kätte saada kohe nüüd või pärast hommikusööki?“

„Mis see on, mis see on?“

„Ma tean, et oled elevil,“ ütleb ta, „aga pea meeles, et sõrmi ei tohi näkitseda, pisikud võivad august sisse pugeda.“

„Et mind haigeks teha nagu siis, kui ma olin kolm ja ma oksendasin ja mul oli kõht lahti?“

„Veel hullem,“ ütleb Emme, „pisikute pärast võid sa ära surra.“

„Ja varakult tagasi Taevasse minna?“

„Sa ikka näkitsed.“ Ta tõmbab mu käe ära.

„Palun andeks.“ Ma istun halvale käele peale. „Ütle mulle veel härra Viiene.“

„Niisiis, härra Viiene,“ ütleb ta, „nüüd kohe või hiljem?“

Ma hüppan Kiiktooli, et Kella vaadata, ta näitab 07:14. Ma oskan Kiiktoolil rulasõitu teha, ilma et temast kinni hoiaksin, siis lendan viuhh tagasi Päevatekile ja hakkan hoopis lumelauaga sõitma. „Millal kingitusi lahti tehakse?“

„Mõlemat pidi on lõbus. Kas ma valin sinu eest?“ küsib Emme.

„Ma olen nüüd viieaastane, ma pean ise valima.“ Mu sõrm on taas suus, panen selle kaenlaauku vangi. „Ma valin… kohe praegu.“

Ta võtab midagi oma padja alt välja, arvan, et see oli seal kogu öö nähtamatult peidus. See on joonelise paberi rull, mille ümber on lilla pael nende tuhandete šokolaadikommide paki ümbert, mis me saame jõulude ajal. „Tee lahti,“ ütleb ta mulle. „Ettevaatlikult.“

Nuputan välja, kuidas sõlme lahti teha, silun paberit, ning seal on joonistus, hariliku pliiatsiga, mitte värvipliiatsiga tehtud. Ma ei tea, mis see on, siis aga pööran paberi ringi. „Mina!“ Nagu Peeglis, aga pildil on rohkem näha, minu pead ja kätt ja õlga magamise T-särgiga. „Miks minu silmad kinni on?“

„Sa magasid,“ ütleb Emme.

„Kuidas sa magades pildi tegid?“

„Mina olin ju üleval. Panin eile hommikul ja üleeile ja üle-üleeile lambi põlema ja joonistasin sind.“ Emme ei naerata enam. „Mis viga, Jack? See ei meeldi sulle?“

„Ei – siis mitte, kui sina oled sisse lülitunud, aga mina olen välja lülitunud.“

„No ma ei saanud sind siis joonistada, kui sa ärkvel olid, siis ei oleks see ju üllatus olnud, ega?“ Emme ootab. „Ma arvasin, et sulle meeldiks üllatus.“

„Ma eelistan üllatust ja selle teadmist.“

Ta naerab veidi.

Ma ronin Kiiktoolile, et võtta Riiulil olevast Karbist nöpsiku. Kui üks ära võtta, tähendab, et viiest jääb null alles. Kunagi oli neid kuus, aga üks kadus ära. Üks hoiab Kiiktooli taga kinni Lääne kunsti meistriteost nr 3: „Püha Anna, Neitsi Maarja, Jeesuslaps ja Ristija Johannes“ ja üks Vanni kõrval Lääne kunsti meistriteost nr 8: „Impressioon. Päikesetõus“ ning üks hoiab üleval sinist kaheksajalga ja üks õudse hobuse pilti, mille nimi on Lääne kunsti meistriteos nr 11: „Guernica“. Need meistriteosed tulid kaasa kaerahelvestega, aga kaheksajala joonistasin mina, see on mu märtsikuu parim töö, ta hakkab Vanni kohal olevast aurust pisut laineliseks tõmbuma. Kinnitan Emme üllatusjoonistuse Voodi kohale kõige keskmisele korkplaadile.

Ta raputab pead. „Mitte sinna.“

Ta ei taha, et Vana Pagan seda näeks. „Võib-olla Kappi, tagumise seina külge?“ küsin.

„Hea mõte.“

Kapp on puidust, seetõttu pean nöpsikule eriti kõvasti vajutama. Panen ta tobedad uksed kinni, need kägisevad alati, isegi pärast seda, kui me hingedele maisiõli panime. Vaatan läbi liistude sisse, aga seal on liiga pime. Teen ukse pisut lahti, et sisse piiluda. Salajoonistus on valge, kui väikesed hallid jooned välja arvata. Emme sinine kleit langeb pisut minu kinnistele silmadele, ma mõtlen pildil olevaid silmi, aga kleit on tegelikult ka Kapis olemas.

Tunnen Emme lõhna enda kõrval, mul on peres kõige teravam nina. „Oi, ma unustasin natuke võtta, kui üles ärkasin.“

„Pole hullu. Võiksime ehk selle mõnikord vahele jätta, nüüd kui sa viiene oled?“

„Vaevalt küll.“

Selle peale heidab ta valgele Päevatekile pikali, mina ka, ja ma võtan palju.

***

Ma loen välja sada maisihelvest, lasen midagi maha loksutamata kosena alla voolata piimal, mis on peaaegu niisama valge kui kausid, ja me täname Jeesuslast. Mina valin Sulalusika, mille valge käepide on käkras sellest korrast, kui ta kogemata keevate makaronide poti vastu läks. Emmele Sulalusikas ei meeldi, aga ta on minu lemmik, sest ta on teistsugune.

Ma silitan Laua kriime, et neid parandada, ta on täiesti valge ring, kui välja arvata hallid kriimud, mis on tekkinud toidu hakkimisest. Söömise ajal mängime „Ümisemist“, sest selle jaoks ei ole vaja suud kasutada. Ma pakun laule „Macarena“ ja „Kui sul tuju hea“ ja „Õõtsu, õrn kaarik, teel“, aga see on tegelikult „Kurjad ilmad“. Nii et mina saan kaks punkti ja kaks musi.

Mina ümisen laulu „Viska, viska vett“, Emme arvab selle kohe ära. Siis ümisen Chumbawamba lugu „Tubthumping“, tema krimpsutab nägu ja ütleb: „Ah, ma tean seda küll, see on see, milles räägitakse pikalilöömisest ja uuesti ülestõusmisest, mis see nüüd oligi?“ Lõpuks arvab ta õigesti ära. Kolmandaks valin Kylie Minogue’i laulu „Can’t Get You out of My Head“, Emmel pole aimugi, mis see on. „Sa valisid nii keerulise… Kas kuulsid seda telekast?“

„Ei, sinust.“ Ma kukun refrääni laulma, Emme ütleb, et ta on täitsa jopski.

„Totulotu.“ Annan talle kaks musi.

Viin oma tooli nõude pesemiseks Kraanikausi juurde, kaussidega pean ettevaatlik olema, aga lusikatega tohin klirr-klärr-kõll teha. Pistan keele Peegli ees suust välja. Emme on mu selja taga, ma näen oma nägu tema näo ees nagu maski, nagu see, mille tegime, kui oli kõrvitsapüha. „Joonistus võiks parem olla,“ ütleb ta, „aga vähemalt näitab see, milline sa oled.“

„Milline ma siis olen?“

Ta koputab Peeglile minu otsmiku kohale, sõrm jätab endast järele ringi. „Nagu minu suust kukkunud.“

„Miks ma sinu suust kukkunud olen?“ Ring hakkab kaduma.

„See tähendab lihtsalt, et sa näed minu moodi välja. Vist sellepärast, et sa oled minust tehtud. Samasugused pruunid silmad, samasugune suur suu, samasugune terav lõug…“

Ma vahin samal ajal meid ning meie Peeglis vahime vastu. „Nina küll samasugune pole.“

„Noh, praegu on sul lapse nina.“

Võtan sellest kinni. „Kas see kukub ära ja asemele kasvab täiskasvanu nina?“

„Ei, ei, see kasvab lihtsalt suuremaks. Samasugused šatäänid juuksed…“

„Aga minu omad ulatuvad keskkohani välja, sinu omad ainult õlgadeni.“

„Tõsi,“ ütleb Emme, sirutades käe Hambapasta poole. „Kõik sinu rakud on kaks korda rohkem elus kui minu omad.“

Ma ei teadnudki, et asjad saavad vaid pooleldi elus olla. Vaatan taas Peeglisse. Meie magamise T-särgid on ka erinevad, aluspesu ka, tema omal ei ole karupilte.

Kui ta teist korda sülitab, on minu kord Hambaharja kasutada. Ma hõõrun hoolikalt iga hammast. Emme sülg Kraanikausis ei ole üldse nagu minu suust kukkunud, minu oma ei ole ka minu nägu. Ma uhun need minema ja naeratan nagu vampiir.

„Ah!“ Emme katab oma silmad kinni. „Su hambad on nii puhtad, need pimestavad mind.“

Tema omad on üsna viletsad, sest ta unustas neid pesta, tal on sellest kahju ja enam ta ei unusta, aga need on ikkagi viletsad.

Ma panen toolid kokku ja siis Ukse kõrvale Rõivahobuse vastu. Ta nuriseb alati ja ütleb, et seal pole ruumi, aga tegelikult on küll, kui ta hästi sirgelt seisab. Ma oskan ennast ka kokku panna, aga mitte nii lamedaks, sest mul on lihased, sest ma olen elus. Uks on tehtud läikivast võlumetallist, ta teeb piip-piip pärast kella üheksat, kui mina pean Kapis välja lülitunud olema.

Jumala kollane nägu täna sisse ei paista. Emme ütleb, et tal on raske end lumest läbi pigistada.

„Mis lumest?“

„Näed,“ näitab ta sõrmega üles.

Katuseakna ülemisest otsast paistab pisut valgust, ülejäänu temast on täiesti pime. Telekas on lumi valge, aga pärislumi ei ole, veider. „Miks see meile peale ei saja?“

„Sest see on väljas.“

„Avakosmoses? Kui see oleks sees, siis ma saaksin sellega mängida.“

„Ah, aga siis sulaks see ära, sest siin on mõnus ja soe.“ Emme hakkab ümisema. Ma arvan laulu kohe ära, see on „Langeb lund“. Ma laulan teist salmi. Seejärel laulan „Talve võlumaad“ ja Emme laulab kõrgemalt kaasa.

Meil on igal hommikul sada asja teha, näiteks anname Taimele Kraanikausis tassikese vett, et midagi maha ei loksuks, siis paneme ta tagasi Kummutil olevale alustaldrikule. Kunagi elas Taim Laual, aga Jumala nägu kõrvetas tema pealt lehe ära. Tal on üheksa lehte alles, need on niisama laiad kui minu käed ja üleni karvased kui koerad, nagu ütleb Emme. Aga koerad on ainult Telekas. Mulle ei meeldi number üheksa. Leian tillukese lehe tulemas, see on nagu kümnes.

Ämblik on päris. Ma olen teda kaks korda näinud. Otsin teda praegu, aga Laua jala ja tema korteri vahel on ainult võrk. Laud hoiab hästi tasakaalu, see on üsna keeruline. Kui mina ühe jala peal seisan, suudan tükk aega seista, aga siis kukun alati ümber. Emmele ma Ämblikust ei räägi. Ta pühib võrgud ära, ta ütleb, et see on mustus, aga minu meelest on need nagu eriti peenikesest hõbedast tehtud. Emmele meeldivad loomad, kes ringi jooksevad ja üksteist söövad nagu need, kes elavad Telekas loodusplaneedil, aga päris loomad mitte. Kui ma olin nelja-aastane, vaatasin, kuidas sipelgad mööda Pliiti üles kõndisid, ning tema tuli ja lõi kõik lapikuks, et nad meie toitu ära ei sööks. Ühel hetkel olid nad elus ja järgmisel mustus. Ma nutsin nii, et mu silmad oleksid peaaegu ära sulanud. Ja ükskord hammustas mind öösel mingi asi, mis tegi: „Pinnnnnnnn, pinnnnnnn.“ Emme lõi ta Ukseseinal Riiuli all maha, tema oli sääsk. Selle jälg on ikka veel korgiplaadil alles, kuigi Emme nühkis seda maha. Sääsk varastas minu verd nagu tibatilluke vampiir. See on ainuke kord, kui veri on minust välja tulnud.

Emme võtab oma tableti hõbedasest pakist, kus on kakskümmend kaheksa väikest kosmoselaeva, ning mina võtan vitamiini pudelist, millel üks poiss käte peal seisab, ja Emme võtab ühe suurest pudelist, millel on Tennist mängiva naise pilt. Vitamiinid on rohud, mis ei lase haigeks jääda ja tagasi Taevasse minna. Ma ei taha sinna kunagi minna, mulle suremine ei meeldi, aga Emme ütleb, et selles pole midagi halba, kui me oleme sada ja mängimisest väsinud. Ta võtab vaigistit ka. Mõnikord võtab ta kaks, aga mitte kunagi rohkem kui kaks, sest mõni asi on meile hea, aga liiga palju on äkitselt halb.

„Kas Haige Hammas teeb liiga?“ küsin. Ta elab ülemise rea tagumises otsas, tema on kõige hullem.

Emme noogutab.

„Miks sa iga päev natsa aja tagant kaht vaigistit ei võta?“

Ta krimpsutab nägu. „Siis ma jääksin sõltuvusse.“

„Mis…?“

„Ma nagu vajaksin neid kogu aeg. Tegelikult võin neid siis aina rohkem vajada.“

„Mis vajamisel viga on?“

„Seda on raske selgitada.“

Emme teab kõike, välja arvatud neid asju, mida ta täpselt ei mäleta, ja mõne asja peale ütleb ta, et ma olen liiga noor, et seda mulle selgitada.

„Mu hambad ei valuta nii väga, kui ma nende peale ei mõtle,“ ütleb ta mulle.

„Kuidas nii?“

„Seda nimetatakse mõtlemise jõuks. Kui me mingi asja peale ei mõtle, siis me ei pane seda ka tähele.“

Kui minul mõni kehaosa valutab, siis ma panen seda alati tähele. Emme hõõrub mu õlga, aga mu õlg ei valuta. See meeldib mulle ikkagi.

Ma ei räägi talle endiselt võrgust. Veider, kui on midagi, mis on minu-aga-mitte-Emme-oma. Kõik muu kuulub meile mõlemale. Minu keha on vist minu oma ja mõtted, mis minu peas tekivad. Aga minu rakud on tema rakkudest tehtud, nii et mõnes mõttes olen ma tema oma. Ja kui ma räägin talle, mida ma mõtlen, ja tema räägib, mida tema mõtleb, hüppavad meie mõtted teise pähe, nagu siis, kui sinise rasvakriidiga kollase peale joonistades tuleb kokku roheline värv.

Kell 08:30 vajutan telekanuppu ja vaatan kolm kanalit läbi. Ma leian „Avastaja Dora“ multika, juhhuu! Emme liigutab hästi aeglaselt Jänkut, et ta oma kõrvade ja peaga pildi paremaks teeks. Ükskord, kui ma olin neljane, suri Telekas ära ja ma nutsin, aga öösel tõi Vana Pagan võlukarbi, et Telekat tagasi ellu äratada. Pärast kolme kanalit on teised täiesti hägused, neid me ei vaata, et oma silmadele mitte halba teha, aga kui sealt muusikat tuleb, paneme Teki Telekale ning lihtsalt kuulame läbi halli katte ja nõksutame puusa.

Täna panen ma sõrmed Dora pea juurde, et teda kallistada ja rääkida talle oma supervõimetest nüüd, kui olen viiene, ning ta naeratab. Tal on hiiglama suur juuksepahmakas, mis näeb välja nagu hästi pruun kiiver, millest on sakilised tükid välja lõigatud, tema pea on niisama suur kui ülejäänud keha. Ma istun vaatamiseks Voodile Emme sülle ja sätin end, kuni ma ei istu enam tema kontide otsas. Tal ei ole pehmeid kohti eriti palju, aga need on hästi pehmed.

Dora ütleb asju, mis ei ole päris keeles, vaid hispaania keeles, näiteks lo hicimos. Tal on alati Seljakott seljas ja seal sees on palju rohkem, kui väljast paistab, kõik, mida Dora vajab, näiteks labidas ja kosmoseülikond, et ta saaks tantsida ja jalgpalli mängida ja koos oma südamesõbra ahv Bootsiga seigelda. Dora ütleb alati, et ta vajab minu abi, näiteks küsib ta, kas ma suudan mõne võluasja üles leida, ning siis ootab, et ma ütleksin: „Jaa!“ Ma hüüan: „Palmipuu taga,“ ja sinine nool klõpsab otse palmi taha ja Dora ütleb: „Aitäh.“ Keegi teine telekainimene ei kuula. Kaart näitab iga kord kolme kohta, me peame minema esimese juurde, et teise ja siis kolmanda juurde jõuda. Ma kõnnin koos Dora ja Bootsiga käsikäes, laulan kõiki laule kaasa, eriti neid, mille juurde käivad hundirattad või patsilöömine või totakas Tibutants. Me peame vaatama, ega seda salakavalat Näppajat ei tule, ja hüüame kolm korda: „Näppaja, ei näppa“, nii et ta saab vihaseks, ütleb: „Nähh!“ ja jookseb minema. Ükskord tegi Näppaja puldiga juhitava robotliblika, aga tema plaan vedas viltu ning liblikas näppas ära hoopis tema maski ja kindad, see oli jube naljakas. Mõnikord me püüame tähti kinni ja paneme need Seljakoti taskusse, mina valiksin Lärmaka Tähe, kes äratab kõik üles, ja Muundaja Tähe, mis suudab ükskõik mis kuju võtta.

Teistel planeetidel on enamasti inimesed, keda mahub ekraanile sadu, ainult et mõnikord muutub üks hästi suureks ja tuleb lähedale. Neil on naha asemel riided, nende näod on roosad või kollased või pruunid või laigulised või karvased, neil on väga punased suud ja suured mustaga ääristatud silmad. Nad naeravad ja kisavad palju. Mulle meeldiks väga kogu aeg Telekat vaadata, aga see muudab meie aju pehmeks. Enne kui ma Taevast alla laskusin, lasi Emme sellel terve päev mängida ja ta muutus zombiks, kes on nagu vaim, aga kõnnib tümpstümps ringi. Nii et nüüd paneb ta alati pärast üht saadet Teleka kinni, siis saavad rakud jälle päeva jooksul paljuneda ja me saame pärast õhtusööki veel üht saadet vaadata ning magades aju juurde kasvatada.

„Ainult üks veel, sest täna on mu sünnipäev! Palun?“

Emme teeb suu lahti, seejärel paneb kinni. Siis ta ütleb: „Miks ka mitte?“ Reklaamide ajal paneb ta Teleka hääletuks, sest need teevad aju veel kiiremini pehmeks, nii et see võib hakata kõrvust välja tilkuma.

Ma vaatan mänguasju, seal on äge veoauto ja trampliin ja Lego robotid. Kaks poissi hoiavad käes Transformereid ja võitlevad, aga nad on sõbralikud, mitte nagu pahad tüübid.

Siis algab saade, see on „Käsna Kalle Kantpüks“. Ma jooksen teda puudutama ja meritäht Patrickut ka, aga kalmaar Kalmerit mitte, tema on jube. See on õudne lugu hiigelsuurest pliiatsist, ma vaatan läbi Emme sõrmede, mis on minu omadest kaks korda pikemad.

Emmet ei hirmuta miski. Võib-olla ainult Vana Pagan. Suuremalt jaolt nimetab ta teda lihtsalt temaks. Ma ei teadnudki tema nime enne, kui ma nägin multikat ühest mehest, kes tuleb öösel ja kelle nimi on Vana Pagan. Ma nimetan pärismeest ka nii, sest ta tuleb öösel, aga tema ei näe välja nagu see telekamees, kellel oli habe ja sarved ja muud asjad. Küsisin kunagi Emmelt, kas Vana Pagan on vana, ja ta ütles, et peaaegu kaks korda nii vana kui tema, mis on ikka üsna vana.

Emme tõuseb püsti kohe, kui lõputiitrid tulevad, et Telekat kinni panna.

Mu piss on vitamiinidest kollane. Ma istun kakamiseks ja ütlen sellele: „Tadaa, mine nüüd merre!“ Pärast vee tõmbamist vaatan, kuidas paak täitub ja mulks-mulks teeb. Siis ma nühin käsi, kuni tundub, nagu hakkaks mu nahk ära tulema, niimoodi ma tean, et olen neid piisavalt pesnud.

„Laua all on võrk,“ ütlen ma. Ma ei teadnud, et ma seda üldse ütlen. „See on Ämbliku oma, ta on päris. Olen teda kaks korda näinud.“

Emme naeratab, aga mitte päriselt.

„Ära pühi seda ära, eks. Sest teda pole praegu seal, aga ta võib tagasi tulla.“

Emme on käpukil ja vaatab Laua alla. Ma ei näe tema nägu enne, kui ta juuksed kõrva taha lükkab. „Tead mis, ma jätan selle siia seniks, kuni koristama hakkame, nõus?“

See juhtub teisipäeval, selleni on kolm päeva. „Nõus.“

„Tead mis?“ Ta tõuseb püsti. „Me peame kirja panema, kui pikk sa nüüd viiesena oled.“

Ma hüppan hästi kõrgele õhku.

Tavaliselt ei tohi ma Toa ega mööbli peale kirjutada. Kui ma olin kahene, kritseldasin Voodi jala peale, sellele, mis on Kapi pool, ning iga kord, kui me koristame, koputab Emme kritseldusele ja ütleb: „Vaata, me peame sellega igavesti elama.“ Aga minu sünnipäevapikkus on midagi muud, need on tillukesed numbrid Ukse kõrval, must neli, mille all on must kolm ja punane kaks – seda värvi oli meie vana Pastakas, enne kui see otsa sai – ja kõige all punane üks.

„Seisa sirgelt,“ ütleb Emme. Pastakas kõditab mu pealage.

Kui ma eemale astun, on number neljast õige pisut kõrgemal must number viis. Mulle meeldib viis kõikidest numbritest kõige rohkemasti, mul on igal käel viis sõrme ja niisama palju varbaid ning Emmel ka, me oleme teineteise suust kukkunud. Üheksa on mu kõige ebalemmikum number. „Mis mu kõrgus on?“

„Sinu pikkus. Noh, ma ei tea päris täpselt,“ ütleb ta. „Ehk võiksime mõnikord mõõdulinti küsida, pühapäevakingiks.“

Mina arvasin, et mõõdulindid on ainult Telekas. „Ei, küsime hoopis šokolaadikomme.“ Ma panen sõrme number 4 peale ja seisan, nägu selle vastas, sõrm juustel. „Seekord ma ei läinud palju pikemaks.“

„See on normaalne.“

„Mida normaalne tähendab?“

„See…“ Emme näkitseb huult. „See tähendab, et see on okei. Kõik on korras nagu Norras.“

„Aga vaata, kui suured musklid mul on.“ Ma hüppan Voodil, olen seitsmepenikoormasaabastega Hiiglasetapja Jack.

„Tohutud,“ ütleb Emme.

„Gigantsed.“

„Röögatud.“

„Hiiglasuured.“

„Üüratud,“ ütleb Emme.

„Hiiglaüüratud.“ See on sõnavõileib, kui me kaks tükki kokku pressime.

„Hästi öeldud.“

„Tead mis?“ ütlen talle. „Kui ma olen kümme, siis olen täiesti kasvanud.“

„Või nii?“

„Ma lähen suuremaks ja suuremaks ja suuremaks, kuni minust saab inimene.“

„Tegelikult sa oled juba inimene,“ ütleb Emme. „Me mõlemad oleme inimesed.“

Mina arvasin, et meie kohta käib sõna „päris“. Telekainimesed on ainult värvidest tehtud.

„Kas sa tahtsid öelda naine, mitte inimene?“

„Jah,“ ütlen, „naine, kelle kõhus munas on poiss ja tema on ka kunagi päris. Või kasvan hiiglaseks, aga toredaks, nii kõrgeks.“ Ma hüppan, et Voodiseina hästi kõrgelt puudutada, peaaegu sealt kohast, kust Katus hakkab üles kalduma.

„Kõlab hästi,“ sõnab Emme.

Tema nägu on ilmetuks muutunud, see tähendab, et ma ütlesin midagi valesti, aga ma ei tea, mida.

„Ma tungin läbi Katuseakna Avakosmosesse ja hüppan pumps-pumps planeetide vahel,“ räägin talle. „Ma külastan Dorat ja Käsna Kallet ja kõiki oma sõpru ja mul on koer, kelle nimi on Lucky.“

Emme on naeratuse tagasi saanud. Ta sätib Pastaka tagasi riiulile.

Ma küsin temalt: „Kui vanaks sina oma sünnipäeval saad?“

„Kakskümmend seitse.“

„Ossa raks.“

See vist ei parandanud tema tuju.

Samal ajal kui vannivesi jookseb, võtab Emme Kapi otsast Labürindi ja Kindluse alla. Me oleme Labürinti teinud sellest ajast peale, kui ma olin kaheaastane, ta koosneb vetsupaberi rullidest, mis on pandud teibiga kokku tunneliteks, mis igale poole käänduvad. Põrkepallile meeldib väga Labürinti ära kaduda ja seal peidus olla, ma pean teda hüüdma, Labürinti raputama ning külili ja kummuli keerama, enne kui ta, uhh, õnneks, välja veereb. Siis ma saadan Labürinti teisi asju, näiteks maapähkli ja Sinise Rasvakriidi murdunud killu ja keetmata spagetijupi. Nad ajavad üksteist tunnelites taga ning hiilivad ligi ja hüüavad: „Õõõ!“ Ma ei näe neid, aga kuulan, kõrv papi vastas, ja saan aru, kus nad on. Hambahari tahab ka kampa lüüa, aga ma ütlen talle, et kahjuks on ta liiga pikk. Tema hüppab hoopis Kindlusesse, et torni valvata. Kindlus on tehtud purkidest ja vitamiinipudelitest, me ehitame seda suuremaks iga kord, kui midagi on tühjaks saanud. Kindlus näeb igas suunas, ta pritsib vaenlaste poole keevat õli, nad ei tea, et talle on noaga salalõiked sisse tehtud, hahaa! Ma tahaksin teda Vanni kaasa võtta, et teda saarena kasutada, aga Emme ütleb, et vesi teeks nii, et teip ei kleepuks enam.

Me teeme oma hobusesabad lahti ja laseme juustel ujuda. Ma laman Emme peal ja isegi ei räägi, mulle meeldivad tema südamelöögid. Kui ta hingab, liigume õige pisut üles ja alla. Peenis hõljub.

Kuna mul on sünnipäev, saan valida, mida me mõlemad selga paneme. Emme riided elavad Kummuti kõrgemas sahtlis ja minu omad alumises. Ma valin tema lemmikteksad, millel on punased õmblused ja mida ta kannab ainult erilistel puhkudel, sest selle põlved hakkavad hõredaks minema. Endale valin kollase dressipuusi, olen sahtliga ettevaatlik, aga parem nurk tuleb ikkagi välja ja Emme peab selle tagasi sisse taguma. Me tõmbame koos mu dressipluusi alla, see pitsitab mu nägu, aga siis tuleb lupsti üle pea.

„Mis oleks, kui ma kaeluse kolmnurka õige pisut suuremaks teeksin?“ küsib Emme.

„Vaevalt küll.“

Kekatunniks jätame sokid jalga panemata, sest paljad jalad pole nii libedad. Täna valin esimeseks Jooksu, me tõstame laua Voodile kummuli, paneme tema peale Kiiktooli ja mõlema peale Vaiba. Jooks käib Kapi juurest ümber Voodi Lambini välja, Põrandal on sellest must ctähe kujuline rada. „Kuule, vaata, ma jõuan kuueteistkümne sammuga sinna ja tagasi.“

„Oi! Kui sa olid neljane, siis suutsid seda kaheksateistkümne sammuga teha, eks ole?“ sõnab Emme. „Mis sa arvad, mitu korda sa jõuad täna edasi-tagasi joosta?“

„Viis.“

„Aga kuidas oleks viis korda viis? See oleks sinu lemmiknumber ruudus.“

Me korrutame sõrmedel, mina saan kakskümmend kuus, aga Emme ütleb kakskümmend viis, nii et ma proovin uuesti ja saan ka kakskümmend viis. Ta võtab Kella pealt aega. „Kaksteist,“ hüüab ta. „Seitseteist. Sul läheb väga hästi.“

Ma hingeldan ähh-ähh-ähh.

„Kiiremini…“

Ma liigun veel kiiremini, nagu lendav Superman.

Kui tuleb Emme kord joosta, pean joonelise paberi plokki alguse numbri ja tema lõpetamise numbri kirjutama, siis me arvutame nende vahe, et teada saada, kui kiiresti ta jooksis. Täna on tema aeg üheksa sekundit kõvem kui minu oma, see tähendab, et mina võitsin, nii et ma hüppan üles-alla ja puristan võidukalt keelega. „Jookseme korraga võidu.“

„Kõlab vahvalt, eks ole,“ ütleb ta, „aga mäletad, ükskord me proovisime seda teha ja ma lõin õla kummuti vastu ära?“

Mõnikord, kui ma asju unustan, räägib Emme mulle neist ja pärast seda tuleb mulle meelde.

Me võtame Voodilt kogu mööbli alla ja paneme Vaiba tagasi, et see Jooksurada kataks ja Vana Pagan musta c-tähe kujulist rada ei näeks.

Emme valib Trampliinil hüppamise, mina hüppan Voodil üksinda, sest Emme võib selle katki teha. Tema kommenteerib. „Hulljulge kerepööre õhus noorelt Ühendriikide tšempionilt…“

Järgmisena valin mängu „Mina ütlen“, seejärel käsib Emme „Laiba“ mängimiseks sokid tagasi jalga panna, see on selline mäng, kus me lamame nagu meritähed, löntis varbaküünte, löntis naba, löntis keele ja isegi löntis ajuga. Emmel hakkab põlveõnnal sügelema ja ta liigutab end, mina võidan taas.

Kell on 12:13, nii et võib juba lõunat süüa. Minu lemmikosa palvest on see koht, mis käib igapäevase leiva kohta. Mina olen mängukunn, aga Emme on söögikunn, näiteks ei luba ta meil helbeid hommikuks, lõunaks ja õhtuks süüa, sest me jääksime haigeks ja need saaksid siis liiga kiiresti otsa ka. Kui ma olin nulli ja ühe aastane, hakkis ja näris Emme mulle toidu peeneks, aga siis sain ma kõik kakskümmend hammast suhu ja nüüd suudan ma kõigest läbi järada. Täna on lõunasöögiks tuunikala kreekeritel, minu töö on konservipurgi kaas lahti tõmmata, sest Emme ei saa oma randmega seda teha.

Ma olen pisut rahutu, Emme teeb ettepaneku „Orkestrit“ mängida ning me jookseme ringi ja vaatame, mis helisid me suudame asjadest välja taguda. Mina trummeldan vastu Lauda ja Emme teeb Voodi jalgade vastu kopp-kopp, seejärel müts-müts vastu patju, mina teen kahvli ja lusikaga Ukse peal kill-kill ning meie varbad teevad Pliidil tümps, aga kõige rohkem meeldib mulle Prügikasti pedaalil talluda, sest siis läheb tema kaas pännn lahti. Minu parim pill on Plõnn, see on hommikuhelveste karp, millele ma kleepisin vanast kataloogist lõigatud eri värvi jalad ja kingad ja pead ning seejärel kinnitasin selle keskosa ümber kolm kummipaela. Vana Pagan ei too meile enam katalooge, kust saaksime endale riideid valida, Emme ütleb, et ta läheb aina kitsimaks.

Ma ronin Kiiktoolile, et Riiulilt raamatuid võtta, ja teen Vaibale kümnekorruselise pilvelõhkuja. „Kümme korrust ja kümme korda,“ ütleb Emme ja naerab, see ei olnud väga naljakas.

Kunagi oli meil üheksa raamatut, aga ainult neljal olid pildid sees –

„Suur lasteluuletuste raamat“

„Kaevur Dylan“

„Jooksus jänku“

Ruumiline raamat „Lennujaam“

Ja viis tükki, millel on pildid ainult kaanel –

„Hurtsik“

„Videvik“

„Kaitseingel“

„Mõrkjasmagus armastus“

„Da Vinci kood“

Emme loeb väga harva piltideta raamatuid, ainult siis, kui ta on viimases hädas. Kui ma olin neljane, küsisime Pühapäevakingiks veel ühe piltidega raamatu ja saime „Alice’i Imedemaal“, tema meeldib mulle ka, aga temas on liiga palju sõnu ja paljud neist on vanad.

Täna valin ma „Kaevur Dylani“, ta on peaaegu kuhja all ja lammutab sellepärast pilvelõhkuja maha krahhhhhh.

„Jälle Dylan.“ Emme krimpsutab nägu ja hakkab siis oma kõige valjuma häälega rääkima:

Teisel pildil on kass, kolmandal on see kivihunnikul. Kivid on rasked nagu keraamika, millest Kraanikauss ja Pott on tehtud, aga mitte nii siledad. Kassid ja kivid on ainult Telekas. Viiendal pildil kukub kass alla, aga kassidel on üheksa elu, mitte nagu minul ja Emmel, meil on mõlemal ainult üks.

Emme valib peaaegu alati „Jooksus jänku“, sest et jänkuemme püüab lõpus pisikese jänku kinni ja ütleb: „Võta üks porgand.“ Jänkud on Telekas, aga porgandid on päris, mulle meeldib nende erk värv. Minu lemmikpilt on see, kus pisike jänku muudab end mäe peal kiviks ja jänkuemme peab tema leidmiseks hästi kõrgele ronima. Mäed on liiga suured, et päris olla, ma nägin üht Telekast, mille küljes üks naine köitega rippus. Naised ei ole päris nagu Emme, tüdrukud ja poisid ka mitte. Mehed ei ole päris, ainult Vana Pagan on, ja ma ei ole tegelikult päris kindel, kas tema on päriselt päris. Võib-olla pooleldi? Ta toob toidukraami ja Pühapäevakinke ja paneb prügi kaduma, aga ta ei ole inimene nagu meie. Tema juhtub ainult öösel nagu nahkhiired. Võib-olla ajab Uks piip-piip tehes ta üles ja siis õhk muutub. Arvan, et Emmele ei meeldi temast rääkida, et ta lõpuks rohkem päris ei oleks.

Ma sean end nüüd Emme süles sisse, et vaadata oma lemmikmaali Jeesuslapsukesest, kes mängib Ristija Johannesega, kes on ühtaegu tema sõber ja suur sugulane. Maarja on ka seal, tema on oma Emme süles, kes on Jeesuslapsukese Vanaema, nagu Dora abuela. See on veider pilt, millel pole värve ning mõnda kätt või jalga, Emme ütleb, et see on pooleli. Jeesuslapsukese pani Maarja kõhus kasvama ingel, mis alla laskus, ta on nagu vaim, aga hästi äge, selline sulgedega. Maarja oli täitsa üllatunud ja ütles: „Kuidas see küll võimalik on?“ ja siis: „No olgu, las see olla nii.“ Kui Jeesuslapsuke jõulupühal tema tupest välja vupsas, pani ta lapse sõime, aga mitte selleks, et lehmad teda nosida saaksid, vaid selleks, et nad ta oma hingeõhuga üles soojendaksid, sest ta oli võlulaps.

Emme paneb nüüd lambi kustu ja me heidame pikali. Alguses ütleme karjasepalve roheliste karjamaade kohta, need on vist samasugused asjad nagu Päevatekk, aga kohevad ja rohelised, mitte valged ja lamedad. (Üle ääre ajav karikas teeb kindlasti kõik läbimärjaks.) Ma võtan nüüd pisut, paremast, sest vasakus ei ole eriti midagi. Kui ma olin kolmene, võtsin kogu aeg hästi palju rinda, aga sellest ajast peale, kui neljaseks sain, on mul igasuguste värkidega nii palju tegemist, et ma võtan ainult pisut päeval ja õhtul. Tahaksin samal ajal rääkida ja juua, aga mul on ainult üks suu.

Hakkan peaaegu välja lülituma, aga mitte päriselt. Emme vist lülitus, saan sellest tema hingamise järgi aru.

***

Pärast uinakut ütleb Emme, et ta mõtles välja, et me ei pea mõõdulinti paluma, vaid saame ise ka joonlaua teha.

Me kasutame ära Iidse Egiptuse Püramiidi küljes olevat hommikusöögihelveste karpi, Emme näitab mulle, kuidas lõigata välja tema jala pikkune riba, sellepärast seda jalaks nimetataksegi, seejärel tõmbab ta selle peale kaksteist väikest kriipsu. Ma mõõdan tema nina, see on kaks tolli pikk. Minu nina on üks toll ja veerand, kirjutan selle üles. Emme paneb Joonlaua aegluubis kukerpalle tegema mööda Ukseseina, kus minu kõrgused on kirjas, ta ütleb, et olen kolm jalga ja kolm tolli pikk.

„Kuule,“ ütlen ma, „mõõdame Toa ära.“

„Mis asja, kas tervenisti?“

„Kas meil on midagi muud teha?“

Ta vaatab mind kummaliselt. „Vist mitte.“

Ma panen kõik numbrid kirja, näiteks Ukseseina kõrgus selle jooneni, kust Katus algab, on kuus jalga ja seitse tolli. „Tead mis,“ ütlen Emmele, „Iga korgiplaat on õige pisut suurem kui Joonlaud.“

„Ähh,“ lausub ta endale vastu pead laksates, „nende mõõt on vist ruutjalg, tegin joonlaua pisut liiga lühikese. Loeme siis lihtsalt plaadid ära, nii on kergem.“

Mina hakkan Voodiseina kõrgust lugema, aga Emme ütleb, et kõik seinad on ühekõrgused. Üks reegel on ka see, et seinte laius on sama mis Põranda laius, mina loen mõlemat pidi kokku üksteist jalga, see tähendab, et Põrand on ruudukujuline. Laud on ring, see ajab mind segadusse, aga Emme mõõdab ta ära keskelt, kust ta on hästi laiem, sealt on ta kolm jalga ja üheksa tolli. Minu tool on kolm jalga ja kaks tolli pikk ja Emme oma täpselt niisama palju, see on minust üks toll vähem. Siis tüdineb Emme mõõtmisest pisut ära ja me teeme sellele lõpu.

Ma värvin kõik numbrid eri värvi oma viie rasvakriidiga, mul on sinine, oranž, roheline, punane ja pruun, ning kui ma valmis saan, näeb paber välja nagu Vaip, aga veel segasem, ja Emme arvab, et võiksin seda õhtusöögi ajal lauakattena kasutada.

Täna õhtul valin spagetid, meil on ka värsket brokolit, mida ma ei vali, see on meile lihtsalt hea. Ma lõikan brokoli Siksak-noaga tükkideks, vahepeal neelan paar tükki tervelt alla ka, kui Emme ei vaata, ja ta ütleb: „Oi, kuhu see suur tükk on kadunud?“, aga tegelikult ei ole ta pahane, sest toored asjad teevad meid eriti elavaks.

Emme ajab kõik kuumaks Pliidi kahel rõngal, mis lähevad punaseks. Mul ei ole lubatud nuppe katsuda, sest Emme töö on teha nii, et meil ei juhtuks kunagi sellist tulekahju, nagu Telekas näeb. Kui rõngad kunagi millegi vastu puutuvad, näiteks käteräti või isegi meie riiete vastu, hakkavad leegid kõike oma oranžide keeltega limpsima ja põletavad Toa süteks ning meie köhime ja lämbume ja kisame maailma suurima valu käes.

Mulle ei meeldi keeva brokoli lõhn, aga see pole nii hull kui rohelised oad. Köögiviljad on kõik päris, aga jäätis on Telekas, tahaksin, et ka see oleks päris. „Kas Taim on toores asi?“

„Nojah, aga mitte selline, mida süüakse.“

„Miks tal enam õisi pole?“

Emme kehitab õlgu ja segab spagette. „Ta väsis ära.“

„Ta peaks magama minema.“

„Ta on üles ärgates ikka väsinud. Võib-olla ei ole tema potis olevas mullas piisavalt toitu alles.“

„Ta võib minu brokoli endale saada.“

Emme naerab. „Mitte sellist toitu, taimede toitu.“

„Me võiksime seda Pühapäevakingiks küsida.“

„Mul on juba niigi pikk nimekiri asjadest, mida küsida.“

„Kus?“

„Lihtsalt peas,“ ütleb Emme. Ta tõmbab spagetiussi välja ja hammustab seda. „Neile meeldib vist kala.“

„Kellele?“

„Taimedele, neile meeldib halvaks läinud kala. Või olid need kalaluud?“

„Väkk.“

„Võib-olla järgmine kord, kui kalapulki sööme, võiksime tükikese Taime alla matta.“

„Mitte minu omast.“

„Olgu, tükike mõnest minu omast.“

See, miks mulle spagetid kõige rohkem meeldivad, on lihapallide laul, ma laulan seda, kui Emme meie taldrikuid täidab.

Pärast õhtusööki toimub midagi imelist – me valmistame sünnipäevakooki. Vean kihla, et see tuleb delicioso, peal niisama palju küünlaid, kui minul on vanust, ja need põlevad, mida ma pole kunagi päriselt näinud.

Mina olen parim munapuhuja, ma panen selle veniva möksi lakkamatult välja voolama. Koogi jaoks pean kolm tükki puhuma, ma kasutan nöpsikut pildilt „Impressioon. Päikesetõus“, sest hirmus hobune saaks vist vihaseks, kui ma „Guernica“ seinalt alla võtaksin, kuigi ma panen alati nöpsiku kohe tagasi. Emme arvab, et „Guernica“ on parim meistriteos, sest see on kõikse rohkem päris, aga tegelikult on see üks suur segadus: hobune kisab ja näitab suuri hambaid, sest temasse on torgatud oda, lisaks on seal üks härg ja naine, kes hoiab löntis last, kes ripub, pea alaspidi, ja silma meenutav lamp, ja kõige hullem on suur kobakas jalg pildi nurgas, ma kardan alati, et see astub mulle peale.

Ma tohin lusika puhtaks limpsida, seejärel paneb Emme koogi Pliidi kuuma kõhtu. Mina proovin munakoortega ühekorraga žongleerida. Emme püüab ühe kinni. „Väikesed nägudega Jackid?“

„Ei,“ lausun ma.

„Kas teeme neist soolataina pesad? Kui me homme peedid üles sulatame, saame mahla kasutada, et tainast lillaks värvida…“

Ma raputan pead. „Paneme need Munamaole juurde.“

Munamadu on veel pikem kui kogu Tuba ümberringi, me oleme teda teinud sellest ajast peale, kui ma olin kolmene, ta elab Voodi all keras ja kaitseb meid. Enamik tema mune on pruunid, aga mõni koht on valge, mõnele on pliiatsite või rasvakriitide või Pastakaga muster joonistatud või jahuliimiga midagi peale kleebitud – hõbepaberist kroon ja kollasest paelast vöö ning niidijupid ja salvrätitükid juusteks. Tema keeleks on nõel, mis hoiab kinni punast niiti, mis temast otse läbi jookseb. Me ei võta enam eriti Munamadu välja, sest mõnikord ta läheb sassi ja tema munad lähevad aukude juurest katki või tulevad isegi lahti ning me peame neid tükke mosaiigi tegemiseks kasutama. Täna panen tema nõela uue muna ühest august sisse ja pean muna raputama, kuni see tuleb teravana teisest august välja, see on üsna keeruline. Nüüd on ta kolm muna pikem, ma kerin ta eriti ettevaatlikult uuesti kokku, nii et ta mahub hästi Voodialusesse.

Koogi ootamiseks kulub tunde ja tunde, me hingame imehead lõhna sisse. Seejärel, kui kook jahtub, teeme asja, mille nimi on glasuur, aga see ei ole klaasist, see on vees ära sulatatud suhkur. Emme määrib seda üle terve koogi. „Nüüd võid šokolaadikommid peale panna, kuni mina käsi pesen.“

„Aga meil pole šokolaadikomme.“

„On!“ ütleb ta, hoides üleval väikest kotti ja raputades seda sahh-sahh. „Ma panin kolm nädalat tagasi paar tükki pühapäevakingist kõrvale.“

„Kaval Emme. Kus sa neid hoidsid?“

Ta tõmbab suul nagu luku kinni. „Mis siis, kui mul on mõni teine kord peidupaika vaja?“

„Ütle mulle!“

Emme ei naerata enam. „Karjumine teeb mu kõrvadele haiget.“

„Ütle mulle, kus peidukoht on.“

„Jack…“

„Mulle ei meeldi, kui siin on peidukohad.“

„Milles probleem?“

„Zombid.“

„Ahaa.“

„Või sookollid või vampiirid…“

Ta teeb Köögikapi ukse lahti ja võtab riisipaki välja. Ta osutab pimedast avast sisse. „Ma peitsin need lihtsalt siia riisi juurde. Rahul?“

„Rahul.“

„Siia ei mahuks midagi hirmsat. Sa võid iga kell üle kontrollida.“

Kotis on viis šokolaadikommi, roosa, sinine, roheline ja kaks punast. Osa värvist tuleb mu sõrmedega maha, kui ma neid koogile panen, glasuur jääb minu külge kinni ja ma lakun selle viimse raasuni ära.

Siis on aeg küünlad peale panna, aga neid ei ole.

„Sa karjud jälle,“ ütleb Emme kõrvu kinni kattes.

„Aga sa ütlesid, et see on sünnipäevakook, see ei ole sünnipäevakook, kui sellel pole viit põlevat küünalt peal.“

Emme hingab puhinal välja. „Oleksin pidanud paremini selgitama. Seda need viis šokolaadikommi ütlevadki, et sa oled viiene.“

„Ma ei taha seda kooki.“ Ma vihkan seda, kui Emme hästi vaikselt ootab. „Nõme kook.“

„Rahune maha, Jack.“

„Sa oleksid pidanud Pühapäevakingiks küünlaid küsima.“

„Noh, eelmisel nädalal oli meil valuvaigisteid vaja.“

„Minul polnud neid vaja, ainult sinul oli,“ karjun ma.

Emme vaatab mulle otsa, nagu mul oleks uus nägu, mida ta pole kunagi varem näinud. Seejärel ütleb ta: „Igal juhul, pea meeles, me peame valima asju, mida ta hõlpsasti kätte saab.“

„Aga ta saab kõike kätte.“

„Nojah,“ ütleb ta, „kui ta vaevuks…“

„Miks ta vaevub?“

„Tahan lihtsalt öelda, et võib-olla peab ta kahte või kolme poodi minema ja siis ta võib pahuraks minna. Ja mõtle, kui ta võimatut asja ei leia, siis me ei saaks tõenäoliselt üldse enam pühapäevakinki.“

„Emme.“ Ma naeran. „Ta ei käi ju poes. Poed on Telekas.“

Ta närib huult. Seejärel vaatab koogi poole. „Noh, igal juhul anna andeks, ma arvasin, et šokolaadikommid sobivad ka.“

„Rumal Emme.“

„Täitsa jopski.“ Ta laksab endale vastu pead.

„Totulotu,“ ütlen ma, aga mitte kurjalt. „Järgmisel nädalal, kui ma kuueseks saan, hangi küünlad.“

„Järgmisel aastal,“ ütleb Emme, „sa tahtsid öelda järgmisel aastal.“ Tema silmad on kinni. Need teevad vahepeal ikka nii ja ta ei ütle minut aega mitte midagi. Kui ma olin väike, arvasin, et tema patarei sai tühjaks, nagu ükskord Kellaga juhtus ja me pidime Pühapäevakingiks uut patareid paluma.

„Lubad?“

„Luban,“ ütleb ta silmi lahti lüües.

Ta lõikab mulle hiiglama suure tüki ja ma lükkan kõik viis kommi oma tükile, kui ta ei vaata, kaks punast, roosa, rohelise ja sinise, ning ta ütleb: „Oi, veel üks on ära näpatud, kuidas see küll juhtus?“

„Nüüd ei leia sa seda enam kunagi üles, hahaa,“ lausun ma nagu Näppaja, kui ta midagi Doralt näppab. Ma võtan ühe punase näppude vahele ja lennutan selle Emme suhu, ta viib selle oma esihammaste juurde, mis on vähem viletsad, ja näkitseb seda naeratades.

„Vaata,“ näitan talle, „minu koogis on augud nendes kohtades, kus šokolaadikommid alles praegu olid.“

„Nagu kraatrid,“ lausub ta. Ta pistab ühte neist näpuotsa.

„Mis asi on kraater?“

„Auk, kus midagi on juhtunud. Näiteks vulkaanipurse või plahvatus või midagi muud.“

Ma panen rohelise šokolaadikommi tagasi tema kraatrisse ja loendan: kümme, üheksa, kaheksa, seitse, kuus, viis, neli, kolm, kaks, üks, kõmm. See lendab üles Avakosmosesse ja sealt minu suhu. Minu sünnipäevakook on parim asi, mida ma olen iial söönud.

Emmel pole praegu isu. Katuseaken imeb kogu valguse ära, ta on peaaegu must. „Praegu on kevadine pööripäev,“ ütleb Emme. „Ma mäletan, et seda öeldi telekas sel hommikul, kui sa sündisid. Tol aastal oli ka veel lumi maas.“

„Mis asi on pööripäev?“

„See tähendab, et pimedust ja valgust on niisama palju.“

Koogi pärast on liiga hilja Telekat vaadata, Kell näitab 08:33. Kollane dressipluus rebib mul peaaegu pea otsast, kui Emme seda tirib. Ma panen magamise T-särgi selga ja pesen hambaid, samal ajal kui Emme seob prügikoti kinni ja paneb selle Ukse kõrvale koos meie nimekirjaga, mille mina kirjutasin. Täna seisab sellel: Palun, Makaronid, Läätsed, Tuunikala, Juust (kui pole liiga $), Apelsinimahl, Aitäh.

„Kas me tohime viinamarju paluda? Need on meile head.“

Emme kirjutab kõige alla: Viinamarjad, kui võim. (või ükskõik millised värsked või konserveeritud puuviljad).

„Kas ma unejuttu saan?“

„Ainult üks lühike. Kuidas oleks… Piparkoogi-Jackiga?

Ta jutustab seda hästi kiiresti ja naljakalt, Piparkoogi-Jack hüppab ahjuplaadilt püsti ja jookseb ja veereb ja veereb ja jookseb, nii et keegi ei suuda teda kinni püüda, ei vana naine ega vana mees ega rehepeksjad ega kündjad. Aga lõpus on ta idioot, ta laseb rebasel end üle jõe kanda ja ta pistetakse ampsti nahka.

Kui mina oleksin koogist tehtud, sööksin ennast ära, enne kui keegi teine seda teha jõuab.

Me palvetame kiiresti, käed kokku surutud, silmad kinni. Mina palvetan, et Ristija Johannes ja Jeesuslapsuke tuleksid koos Dora ja Bootsiga minu juurde mängima. Emme palvetab, et päike paistaks ja sulataks Katuseaknalt lume ära.

„Kas ma tohin pisut võtta?“

„Kohe hommikul,“ ütleb Emme, tõmmates oma T-särki alla.

„Ei, täna õhtul.“

Ta osutab üles Kella poole, mis näitab 08:57, kella üheksani on ainult kolm minutit. Seetõttu jooksen Kappi, heidan oma padjale pikali ja mässin end Tekki, mis on hall ja pehme ja punaste äärtega. Olen otse minust joonistatud pildi all, mille olemasolu seal olin unustanud. Emme pistab pea sisse. „Kolm musi?“

„Ei, härra Viiesele viis.“

Ta annab mulle viis musi ja tõmbab ukse käginaga kinni.

Liistude vahelt paistab ikka valgus sisse, nii et ma näen ennast natuke joonistusel, neid asju, mis on nagu Emmel, ja nina, mis on ainult minu moodi. Ma silitan paberit, see on täiesti siidine. Ajan end sirgu, nii et mu pea on vastu Kappi surutud, nagu jaladki. Kuulan, kuidas Emme paneb oma magamise T-särgi selga ja võtab vaigisteid, õhtuti alati kaks, sest ta ütleb, et valu on nagu vesi, see valgub laiali kohe, kui ta pikali heidab. Ta sülitab hambapastat välja. „Meie sõber Zack ütleb: too üks snäkk,“ ütleb ta.

Mulle tuleb ka üks lause pähe. „Meie sõber Zah ütleb pähh-pähhpähh.“

„Meie sõber Ebeneezer elab autos, mil sees on diisel.“

„Meie sõber Dora pani pähe loor-a.“

„See on peturiim,“ ütleb Emme.

„Nähh!“ oigan nagu Näppaja. „Meie sõber Jeesuslaps… sõi, kuni oli paks.“

„Meie sõber Lusikas laulis kuule laulu rusikast.“

Kuu on Jumala hõbedane nägu, mis ilmub välja ainult erilistel puhkudel.

Ma tõusen istukile ja surun näo liistude vastu, näen killukest Telekast, mis on välja lülitatud, Potti, Vanni, oma sinise kaheksajala pilti, mis on laineliseks minemas, Emmet, kes paneb meie riideid tagasi Kummutisse. „Emme?“

„Mhm?“

„Miks ma olen ära peidetud nagu šokolaadikommid?“

Ta vist istub Voodil. Ta räägib nii vaikselt, et kuulen teda vaevu. „Ma lihtsalt ei taha, et ta sind vaatab. Isegi kui sa beebi olid, mähkisin su alati Teki sisse, enne kui ta sisse tuli.“

„Kas see teeks haiget?“

„Mis teeks haiget?“

„Kui ta mind näeks?“

„Ei, ei. Jää nüüd magama,“ ütleb Emme mulle.

„Ütle seda lutikate asja.“

„Head ööd, head und, ära lase lutikatel pureda end.“

Lutikad on nähtamatud, aga ma räägin nendega ja mõnikord loen neid üle, eelmine kord jõudsin kolmesaja neljakümne seitsmeni. Ma kuulen lüliti klõpsatust ja valgus kaob samal sekundil. Emme ronib Päevateki alla.

Ma olen mõnel õhtul Vana Paganat läbi liistude näinud, aga mitte kunagi tervenisti ja lähedalt. Tema juustes on natuke valget ja need on lühemad kui tema kõrvad. Võib-olla muudab tema pilk mind kiviks. Zombid hammustavad lapsi, et neid elavaks surnuks muuta, vampiirid imevad neid, kuni nad lonti vajuvad, sookollid riputavad neid jalgupidi üles ja mugivad ära. Hiiglased võivad niisama halvad olla, „Olgu elus või olgu surnd, jahvatan ta kondid ja saab tast leib mul’“, aga Jack jooksis kuldmune muneva kanaga minema ja libistas end hästi kiiresti mööda Oavart alla. Hiiglane ronis talle järele, kuid Jack hüüdis oma Emmet, et too kirve tooks, see on selline asi nagu meie noad, aga suurem, ning tema Emme oli liiga hirmul, et ise Oavart maha raiuda, ja kui Jack maha jõudis, tegid nad seda koos ja Hiiglane kukkus kõmaki maha, nii et kogu tema sisikond tuli välja, hahaa. Siis sai Jackist Hiiglasetapja Jack.

Huvitav, kas Emme on juba välja lülitunud.

Ma püüan alati Kapis silmad hästi tugevasti kinni pigistada ja kiiresti välja lülituda, et ma ei kuuleks Vana Pagana tulekut. Siis ma ärkan üles ja on juba hommik, mina olen Emmega Voodis ja võtan natuke rinda ja kõik on korras. Aga täna olen ma ikka sisse lülitunud, kook kihiseb mu kõhus. Ma loendan keelega ülemisi hambaid paremalt vasakule, kuni saan kokku kümme, seejärel alumisi hambaid vasakult paremale ja teistpidi tagasi, pean iga kord kümme kokku saama, kaks korda kümme on kakskümmend, nii palju hambaid mul ongi.

Piip-piip’i ei kosta, nüüd peab kell juba palju üle üheksa olema. Loen uuesti oma hambad üle ja saan üheksateist. Tegin vist midagi valesti või on üks kadunud. Ma näkitsen õige pisut sõrme ja siis veel natuke. Ma ootan tunde. „Emme?“ sosistan ma. „Kas ta tuleb või ei?“

„Tundub, et mitte. Tule siia.“

Ma kargan püsti, tõukan Kapi ukse lahti ja olen kahe sekundiga Voodis. Päevateki all on eriti kuum, ma pean jalad välja pistma, et need ära ei kõrbeks. Ma võtan palju, kõigepealt vasakult, siis paremalt. Ma ei taha magama jääda, sest siis ei ole enam minu sünnipäev.

***

Mind tabavad valgussähvatused, need torgivad mu silmi. Vaatan kissitades Päevateki alt välja. Emme seisab Lambi kõrval ja kõik on ere, seejärel kostab klõps ja kõik on taas pime. Jälle valge, ta laseb sellel kolm sekundit niimoodi olla, siis pime, siis sekundiks valge. Emme vahib üles Katuseakna poole. Jälle pime. See vist aitab tal uuesti magama jääda.

Ma ootan, kuni Lamp on lõplikult välja lülitatud. Sosistan pimeduses: „Kas said valmis?“

„Anna andeks, et su üles ajasin,“ ütleb ta.

„Pole midagi.“

Ta ronib tagasi Voodisse, külmem kui mina, ma põimin käed ümber tema keskkoha.

***

Nüüd ma olen viis aastat ja üks päev vana.

Rumal Peenis seisab kogu aeg hommikul püsti, ma surun ta alla.

Kui me pärast pissimist käsi nühime, laulan laulu „On kogu maailm Tema käes“, rohkem kätelaule mulle meelde ei tule, aga näpulindude laul on sõrmedest.

Minu kaks sõrme tuhisevad läbi Toa ja peaaegu põrkavad õhus kokku.

„Tule tagasi, Peetrus, tule tagasi, Paulus.“

„Ma arvan, et tegelikult on nad inglid,“ lausub Emme.

„Mis?“

„Oi ei, anna andeks, pühakud.“

„Mis on pühakud?“

„Eriti pühad inimesed. Nagu tiibadeta inglid.“

Olen segaduses. „Kuidas nad siis õhku saavad tõusta?“

„Ei, nemad on näpulinnud, nemad oskavad küll lennata. Ma tahtsin lihtsalt öelda, et neile on pandud nimed püha Peetruse ja püha Pauluse, kahe Jeesuslapse sõbra järgi.“

Ma ei teadnud, et tal on veel sõpru peale Ristija Johannese.

„Tegelikult istus püha Peetrus ükskord vangis…“

Ma naeran. „Beebid ei istu vangis.“

„See juhtus siis, kui nad olid täiskasvanuks saanud.“

Ma ei teadnudki, et Jeesuslaps suureks kasvab. „Kas püha Peetrus on paha?“

„Ei, ei, ta pandi eksikombel vangi, pahad politseinikud panid ta sinna. Aga ta muudkui palvetas, et ta välja saaks, ja tead mis? Üks ingel laskus alla ja lõi ukse lahti.“

„Lahe,“ lausun ma. Aga mulle meeldib rohkem, kui nad on lapsed ja jooksevad koos paljalt ringi.

Kostab naljakat kopsimist ja kraaps-kraaps. Katuseaknast tuleb valgus sisse, tume lumi on peaaegu kadunud. Emme vaatab ka üles, ta naeratab pisut, palve vist toimis.

„Kas praegu on ikka veel see võrdne asi?“

„Ah et pööripäev?“ küsib ta. „Ei, nüüd hakkab valgus tasahaaval võitjaks jääma.“

Ta lubab mul hommikuks kooki süüa, seda pole ma kunagi varem saanud. See on krõbedam, aga ikka hea.

Telekast tuleb üsna uduselt multikas „Lemmikloomad!“, Emme muudkui liigutab Jänkut, aga too ei tee neid eriti teravamaks. Ma teen lillast paelast tema traadist kõrva külge lipsu. Soovin, et „Tagahoovi sõbrad“ oleksid Telekas, ma pole nendega juba ammu kokku saanud. Pühapäevakink ei ole veel kohal, sest Vana Pagan ei tulnud eile õhtul, tegelikult oli see parim osa minu sünnipäevast. Me ei palunud nagunii midagi põnevat, palusime uusi pükse, sest mu mustadel pükstel on põlvede kohal augud. Minul pole aukude vastu midagi, aga Emme ütleb, et ma näen nendega välja nagu kodutu, aga ta ei oska selgitada, mida see sõna tähendab.

Pärast vanni mängin riietega. Emme roosa seelik on täna hommikul madu, ta tülitseb minu valge sokiga. „Mina olen Jacki parim sõber.“

„Ei, mina olen Jacki parim sõber.“

„Ma virutasin sulle.“

„Ma panin sulle nätaka ära.“

„Ma panen sulle oma lendava laskelennukipumbaga tou kirja.“

„Aga minul on hiigelsuur megatransformerirelv…“

„Kuule,“ ütleb Emme, „kas mängime palli?“

„Meil ei ole enam Rannapalli,“ tuletan talle meelde. Ta läks kogemata pauguga katki, kui ma ta jalaga hästi kiiresti vastu Köögikappi lõin. Ma tahtsin nõmedate pükste asemel hoopis uut palli küsida.

Aga Emme ütleb, et me võime ise palli teha, ning me kägardame kokku kõik lehed, millel ma olen kirjutamist harjutanud, paneme need poekotti ja pigistame seda, kuni see meenutab pisut palli, seejärel joonistame sellele hirmsa kolme silmaga näo. Sõnapall ei lenda nii kõrgele kui Rannapall, aga iga kord, kui me ta kinni püüame, teeb ta valjusti kraps. Emme oskab kõige paremini palli kinni püüda, aga mõnikord teeb see tema haigele randmele haiget, ning mina oskan kõige paremini visata.

Kuna hommikusöögiks oli kook, sööme pühapäevaseid pannkooke hoopis lõunaks. Pannkoogijahu ei ole eriti palju alles, nii et koogid on õhukesed ja suured, mulle see meeldib. Mina saan neid kokku lappida, mõni murdub pooleks. Moosi on vähe, nii et me segame ka selle sisse vett.

Minu pannkoogi nurgast tilgub moosi, emme nühib Käsnaga Põrandat. „Kork hakkab ära kuluma,“ ütleb ta läbi hammaste, „kuidas me seda puhtana peaksime hoidma?“

„Kus?“

„Siin, kus meie jalad on.“

Ma ronin laua alla, Põrandas on auk, mille põhjas on pruun värk, mis tundub mu küüne all kõva.

„Ära tee seda hullemaks, Jack.“

„Ma ei teegi, ma lihtsalt vaatan sõrmega.“ See on nagu tilluke kraater.

Me nihutame Laua Vanni kõrvale, et saaksime päevitada Vaibal otse Katuseakna all, kus on eriti soe. Ma laulan laulu „Kui päike kaob metsade taha“, Emme lugu „Täis päikest maa“, mina valin laulu „Täis päikest on su naeratus“. Seejärel tahan ma natuke võtta, vasak on täna pärastlõunal eriti koore moodi.

Jumala kollane nägu muudab silmalaud seestpoolt vaadates punaseks. Kui ma silmad lahti teen, on kõik vaatamiseks liiga ere. Mu sõrmed teevad Vaibal varje, väikesi ja kokkusurutuid.

Emme tukastab.

Ma kuulen mingit heli ning tõusen teda äratamata püsti. Pliidi juurest kostab õrn kraapiv hääl.

Elus asi, üks loom, täitsa päris, mitte Telekast. See on Põrandal ja sööb midagi, võib-olla pannkoogipuru. Sellel on saba, ma arvan, et see on… see on hiir.

Lähen lähemale ning see kaob viuhh Pliidi alla, nii et vaevalt näen seda. Ma ei teadnudki, et miski võib nii kiiresti liikuda. „Oo Hiir,“ sosistan, et teda mitte hirmutada. Niimoodi tulebki hiirega rääkida, „Alice’is“ öeldi nii, aga tema räägib kogemata oma kassist Dinah’st ning hiir läheb närviliseks ja ujub minema. Ma panen nüüd käed palveks kokku: „Oo Hiir, tule tagasi, palun, palun, palun…“

Ma ootan tunde, aga ta ei tule.

Emme magab kindlasti.

Ma teen külmkapi lahti, tema sisemuses ei ole väga palju asju. Hiirtele meeldib juust, aga meil pole juustu alles. Võtan leiva välja, pudistan pisut taldrikule ja panen selle maha sinna kohta, kus Hiir oli. Ma teen end kükitades hästi pisikeseks ning ootan veel tunde ja tunde.

Seejärel juhtub kõige imelisem asi, Hiir pistab nina välja, see on terava otsaga. Ma hüppaksin peaaegu õhku, aga ei hüppa siiski, olen hoopis hästi vagusi. Ta tuleb puru juurde ja nuusutab. Ma olen vaid umbes kahe jala kaugusel, tahaksin, et mul oleks mõõtmiseks Joonlaud käepärast, aga tema on Voodialusesse Karpi ära pandud ning ma ei taha end liigutada ja Hiirt ehmatada. Ma vaatan tema käsi, vurre ja keerdus saba. Ta on päriselt elus, ta on kõige suurem elus asi, mida ma olen iial näinud, miljoneid kordi suurem kui sipelgad või Ämblik.

Siis prantsatab miski Pliidile nätaki. Ma karjun ja astun kogemata taldrikule peale, Hiir on läinud; kuhu ta läks? Kas raamat tegi ta katki? See on ruumiline raamat „Lennujaam“, ma vaatan kõikide lehtede vahele, aga teda pole seal. Pagasi kättesaamise ala on rebenenud ega tõuse enam püsti.

Emmel on veider nägu ees. „Sa hirmutasid ta ära,“ karjun tema peale.

Tal on Prügikühvel käes ning ta pühib taldrikukilde kokku. „Mida see põrandal tegi? Nüüd on meil kaks suurt taldrikut ja üks väike järele jäänud, see on kõik…“

Kokk „Alice’is“ loobib imikut taldrikute ja kastruliga, mis lapsel peaaegu nina peast viib.

„Hiirele meeldis puru.“

„Jack!“

„Ta oli päris, ma nägin teda.“

Emme sikutab Pliidi välja, Ukseseina alumises osas on pisike pragu, ta võtab hunniku hõbepaberit ja hakkab sellest tehtud kuulikesi prakku toppima.

„Ära tee. Palun.“

„Anna andeks. Aga kus on üks, seal on ka kümme.“

Selline matemaatika on pöörane.

Emme paneb hõbepaberi käest ja hoiab mul tugevasti õlgadest kinni. „Kui me laseme tal siia jääda, haaravad varsti võimu tema pojad. Varastavad meie toitu, toovad oma räpaste käppadega pisikuid sisse…“

„Nad võivad minu toitu süüa, mul ei ole kõht tühi.“

Emme ei kuula. Ta lükkab Pliidi tagasi Ukseseina vastu.

Pärast kasutame pisut teipi, et „Lennujaama“ raamatu Angaari lehekülg paremini püsti seisaks, aga Pagasi kättesaamise ala on parandamiseks liiga katki.

Me istume keras Kiiktoolis ning Emme loeb mulle kolm korda „Kaevur Dylanit“, see tähendab, et tal on kahju. „Küsime Pühapäevakingiks ühe uue raamatu,“ ütlen ma.

Ta tõmbab suu kõveraks. „Ma küsisin juba, paar nädalat tagasi. Tahtsin sulle seda sünnipäevaks kinkida. Aga tema ütles, et ma ei tüütaks teda; kas meil ei ole neid juba terve riiul täis?“

Ma vaatan üle tema pea Riiuli poole. Sinna mahuks veel sadu raamatuid, kui me paneksime mõned teised asjad Voodialusesse Munamao kõrvale. Või Kapi otsa… aga seal elavad Kindlus ja Labürint. Nii keeruline on välja mõelda, kus kõikide asjade kodu on, Emme ütleb mõnikord, et me peame asju ära viskama, aga mina leian neile tavaliselt koha.

„Ta arvab, et me peaksime lihtsalt kogu aeg telekat vaatama.“

See kõlab toredasti.

„Siis läheks meie aju pehmeks nagu temal,“ ütleb Emme. Ta kummardab ettepoole, et võtta „Suur lasteluuletuste raamat“. Ta loeb mulle ette need, mis mina igalt lehelt välja valin. Minu lemmikumad on Jacki omad, näiteks „Jack Sprat“ või „Väike Jack Horner“.

Ta vist tahtis näha, kas ta suudab hamet mitte põlema panna. Telekas on kõigil hoopis pidžaamad, tüdrukutel öösärgid. Minu magamise T-särk on mu suurim, selle õla kohal on auk, kust mulle meeldib sõrme sisse pista ja end kõditada, kui ma olen välja lülitumas. Siis on veel „Jackie Wackie puding ja pirukas“, aga kui ma lugemise selgeks sain, nägin, et tegelikult on selle pealkiri „Georgie Porgie“. Emme muutis selle minu jaoks ära, see ei ole valetamine, see on lihtsalt teesklemine. Sama lugu oli sellega:

Tegelikult on raamatus kirjas Tom, aga Jack kõlab paremini. Varastamine on see, kui poiss võtab midagi, mis kuulub mõnele teisele poisile, sest raamatutes ja Telekas on kõigil inimestel asjad, mis on ainult nende omad – see on keeruline.

Kell on 05:39, nii et me võime õhtust süüa, täna on kiirnuudlid. Kuni need kuumas vees on, otsib Emme piimapakilt raskeid sõnu, et mind proovile panna, näiteks „toiteväärtus“, mis tähendab seda, mis toidu sees on, ja „pastöriseeritud“, see tähendab, et laserkiired on pisikud ära lõhkunud. Ma tahan veel kooki süüa, aga Emme ütleb, et kõigepealt mõnusalt mahlased peedikuubikud. Siis saan kooki, nüüdseks on see üsna krõbe, ja Emme sööb ka veidi.

Ma ronin Kiiktoolile, et otsida Riiuli kaugemast otsast üles Mängude Karp, täna valin Kabe ja mina mängin punaste nuppudega. Nupud on nagu väikesed šokolaadikommid, aga ma olen neid palju kordi limpsinud ja nad ei maitse millegi moodi. Nad jäävad magneti võluga laua külge kinni. Emmele meeldib kõige rohkem Male, aga see paneb mul pea valutama.

Telekaajal valib ta loodusplaneedi, seal matavad kilpkonnad oma mune liiva sisse. Kui Alice seent süües pikaks kasvab, saab Tuvi vihaseks, sest ta arvab, et Alice on vastik uss, kes tahab tema tuvimune nahka pista. Nüüd tulevad kilpkonnabeebid koortest välja, aga kilpkonnaemad on juba läinud – see on veider. Huvitav, kas nad kunagi meres kohtuvad ka – emad ja beebid –, kas nad tunnevad üksteist ära või äkki ujuvad nad üksteisest lihtsalt mööda.

Loodus saab liiga kiiresti läbi ning ma vajutan kahe mehe peale, kellel on jalas vaid lühikesed püksid ja tossud ja kes leemendavad higist. „Oi, lüüa ei tohi,“ ütlen neile. „Jeesuslapsuke saab pahaseks.“

Kollaste pükstega mees virutab karvasele mehele vastu nägu.

Emme oigab, nagu tal oleks valus. „Kas me peame seda vaatama?“

Ma ütlen talle: „Kohe tuleb politsei viiiiiu-viiiiiu-viiiiiu-viiiiiu ja pistab need halvad tüübid vangi luku taha.“

„Tegelikult on poks… vastik, aga see on mäng, see on lubatud, kui neil on need erilised kindad käes. Aeg on nüüd läbi.“

„Üks Papagoi mäng, see on sõnavarale kasulik.“

„Olgu peale.“ Ta läheb Teleka juurde ja paneb selle punase diivani planeedi peale, kus puhvis soenguga naine, kes on boss, esitab teistele inimestele küsimusi ja sajad teised inimesed plaksutavad.

Ma kuulan eriti hoolikalt, ta räägib ühe jalaga mehega. Teise jala kaotas ta vist sõjas.

„Papagoi,“ hüüab Emme ja teeb nad nupu abil tummaks.

„Ma arvan, et kõige liigutavam aspekt teie läbielamiste juures, see, mis kõigis meie vaatajates suurimat härdust tekitas…“ Mul said sõnad otsa.

„Hea hääldus,“ ütleb Emme. „„Liigutav“ tähendab kurba.“

„Uuesti.“

„Sama saade?“

„Ei, mõni teine.“

Ta leiab ühe uudistesaate, mis on veel raskem. „Papagoi.“ Ta paneb heli taas ära.

„Noh, mis puudutab kogu seda vaidlust tööstuse üle, mis tervishoiureformile kohe järgneb, ning pidades loomulikult silmas vahevalimisi…“

„Veel?“ Emme ootab. „Jälle tubli. Aga see sõna oli „tööseadus“, mitte „tööstus“.“

„Mis vahe neil on?“

„„Tööstus“ on nagu see, kus asju tehakse, ja „tööseadus“…

Ma haigutan laialt.

„Vahet pole.“ Emme naeratab ja lülitab Teleka välja.

Ma vihkan seda, kui pildid kaovad ja ekraan on jälle lihtsalt hall. Tahan siis alati mõne hetke nutta.

Ma ronin Kiiktooli Emme sülle, nii et meie jalad on täitsa sõlmes. Tema on võlur, kes on end hiigelkalmaariks muutnud, ja mina olen prints JackerJack ning pääsen lõpuks põgenema. Me mängime „Kõdimängu“ ja „Põrklemist“ ja teeme Voodiseinale sakilisi varje.

Seejärel küsin Jänkuonu JackerJacki mängu, ta veab alati seda Rebaseonu kavalalt ninapidi. Ta heidab teele pikali ja teeskleb surnut ning Rebaseonu nuusib teda ja ütleb: „Ma ei hakka teda koju viima, ta haiseb…“ Emme nuusutab mind üle kere, teeb hirmsaid nägusid ja mina püüan mitte naerma hakata, et Rebaseonu ei saaks aru, et ma olen tegelikult elus, aga hakkan alati ikkagi naerma.

Lauluks tahan midagi naljakat ning ta alustab: „Ussid poevad sisse, ussid poevad välja…“

„Nad söövad su sooli, et kustutada nälga…“ laulan ma.

„Nad söövad su silmi, nad söövad su nina…“

„Nad söövad soppa, mille varbavahesse korjand sina…“

Ma võtan Voodis palju, aga mu suu on unine. Emme kannab mu Kappi, topib Teki mulle kurgu ümber, mina tõmban selle lõdvemale. Mu sõrmed mängivad mööda tema punast joont tšuhh-tšuhh rongi.

Piip-piip teeb Uks. Emme kargab püsti ja toob kuuldavale mingisuguse heli, ta lõi vist pea ära. Ta paneb Kapi ukse kõvasti kinni.

Õhk, mis sisse tuleb, on jääkülm, see on vist osake Avakosmosest, see lõhnab nämmalt. Uks teeb mürts nagu ikka, see tähendab, et Vana Pagan on nüüd sees. Ma ei ole enam unine. Ajan end põlvedele püsti ning vaatan liistude vahelt välja, aga näen vaid Kummutit ja Vanni ja Laua kumerat äärt.

„Paistab maitsev.“ Vana Pagana hääl on eriti madal.

„Ah, see on lihtsalt viimane tükike sünnipäevakoogist,“ ütleb Emme.

„Oleksid pidanud mulle meelde tuletama, oleksin talle midagi toonud. Mis ta nüüd ongi, neljane?“

Ma ootan, et Emme ütleks, aga ta ei ütle. „Viiene.“ Ma sosistan seda.

Aga Emme vist kuulis, sest ta tuleb Kapi juurde ja sõnab vihase häälega: „Jack.“

Vana Pagan naerab, ma ei teadnudki, et ta naerda oskab. „See räägib.“

Miks ta ütleb „see“, mitte „ta“?

„Kas tahad välja tulla ja oma uusi teksapükse jalga proovida?“

Ta ei ütle seda Emmele, vaid mulle. Mu rinnus hakkab miski kloppadi-klopp tegema.

„Ta peaaegu magab juba,“ ütleb Emme.

Ei maga. Tahaksin, et ma ei oleks „viiene“ sosistanud ja ta poleks mind kuulnud, tahaksin, et ma ei oleks mitte midagi teinud.

Veel midagi, mida ma hästi ei kuule…

„Olgu, olgu,“ lausub Vana Pagan. „Kas ma ka tükikese saan?“

„See on kuivanud. Kui sa tõesti tahad…“

„Ei, unusta ära, sina oled boss.“

Emme ei kosta midagi.

„Mina olen lihtsalt toidukraami tooja, prügi väljaviija, lasteriiete vahekäigus tiirutaja, redelist ronija, et su katuseakent jääst puhastada, teie teenistuses, proua…“

Ta teeb vist sarkasmi, öeldes vastupidist asja häälega, mis on veider.

„Suur tänu selle eest.“ Emme ei ole oma häälega. „Nüüd on olemine palju valgem.“

„Noh, ei võtnud ju tükki küljest ära, mis?“

„Anna andeks. Suur aitäh.“

„Mõnikord peab tänu nagu tangidega välja tirima,“ ütleb Vana Pagan.

„Ja aitäh toidukraami ja teksapükste eest.“

„Pole tänu väärt.“

„Näe, ma toon sulle taldriku, võib-olla keskmine osa pole nii hull.“

Midagi kõlksub, Emme annab talle vist kooki. Minu kooki.

Minuti pärast hakkab Vana Pagan segaselt rääkima. „Jah, üsna kuiv.“

Tema suu on minu kooki täis.

Lamp läheb klõps kustu, heli paneb mind võpatama. Mul ei ole midagi pimeduse vastu, aga mulle ei meeldi, kui see mind üllatab. Heidan Teki alla pikali ja ootan.

Kui Vana Pagan Voodi kriuksuma paneb, ma kuulan ja loen sõrmedel viiehaaval kordi kokku, täna tuleb kakssada seitseteist kriuksu. Ma pean alati neid lugema, kuni ta seda kähisevat häält teeb ja lõpetab. Ma ei tea, mis juhtuks, kui ma kriukse ei loendaks, sest loendan alati.

Aga need õhtud, kui ma magan?

Ma ei tea, äkki Emme loendab ise.

Pärast kahesaja seitsmeteistkümnendat korda jääb kõik vaikseks.

Kuulen, kuidas Telekas käima pannakse, sealt näidatakse vaid uudisteplaneeti, ma näen läbi liistude natuke tanke – see ei ole eriti huvitav. Panen pea Teki alla. Emme ja Vana Pagan vestlevad pisut, aga ma ei kuula neid.

***

Ma ärkan Voodis ja vihma sajab, siis on Katuseaken hästi hägune. Emme annab mulle pisut rinda ning laulab hästi vaikselt „Lauldes vihmas“.

Parempoolne ei ole nämma. Ma tõusen istukile, sest mulle meenub miski. „Miks sa talle enne ei öelnud, et mul tuleb sünnipäev?“

Emme ei naerata enam. „Sa peaksid magama, kui ta siin on.“

„Aga kui sa oleksid talle öelnud, oleks ta mulle midagi toond.“

„Midagi toonud,“ ütleb ta. „Nii ta väidab.“

„Aga mida?“ Ma ootan. „Sa oleksid pidanud talle meenutama.“

Emme sirutab käed pea kohale. „Ma ei taha, et ta sulle asju tooks.“

„Aga Pühapäevakink…“

„See on teine asi, Jack, ma palun temalt asju, mida meil on vaja.“ Ta osutab Kummuti poole, seal on midagi sinist kokku lapatud. „Muide, seal on sinu uued teksapüksid.“

Ta läheb pissima.

„Sa võiksid temalt mulle kingitust küsida. Ma pole kunagi elus kingitust saanud.“

„Sa ju said minult kingituse, mäletad? Selle joonistuse.“

„Ma ei taha seda lollakat joonistust.“ Ma nutan.

Emme kuivatab käed ja tuleb mind kallistama. „Pole midagi.“

„Võib-olla on see…“

„Räägi, mis viga.“

„Võib-olla on see koer.“

„Mis asi?“

Ma pean läbi nutu rääkima. „Kingitus. Võib-olla on see koer, kes on nüüd päris, ja me võiksime talle Lucky nimeks panna.“

Emme pühib oma peopesadega mu silmi. „Sa ju tead, et meil ei ole ruumi.“

„On jah.“

„Koertega peab jalutama.“

„Me jalutamegi.“

„Aga koer…“

„Me jookseme Jooksurajal hirmus pika tee maha, Lucky saaks meie kõrval joosta. Vean kihla, et ta oleks sinust kiirem.“

„Jack. Koer ajaks meid hulluks.“

„Ei ajaks.“

„Ajaks küll. Oleksime siin kõik pead-jalad koos, ta hauguks ja kraabiks…“

„Lucky ei kraabiks.“

Emme pööritab silmi. Ta läheb Köögikapi juurde, et hommikusöögihelbeid välja võtta, ning valab need meie kaussidesse, ilma et ta oleks neid isegi üle lugenud.

Ma teen möirgava lõvi nägu. „Öösel, kui sa magad, olen mina üleval ja tõmban kõik hõbepaberid aukudest välja, et Hiir tagasi tuleks.“

„Ära räägi rumalusi.“

„Mina ei ole rumal, sina oled rumal totulotu.“

„Kuule, ma saan aru…“

„Hiir ja Lucky on mu sõbrad.“ Ma hakkan uuesti nutma.

„Mingit Luckyt ei ole olemas.“ Emme räägib läbi hammaste.

„On jah ja ma armastan teda.“

„Sa mõtlesid ta lihtsalt välja.“

„Ja Hiir on ka olemas, tema on mu päris sõber ja sina ajasid ta minema.“

„Jah,“ karjub Emme, „et ta öösel üle su näo ei jookseks ja sind ei hammustaks.“

Ma nutan nii väga, et kõõksun. Ma ei teadnudki, et Hiir mind näost hammustaks, arvasin, et seda teevad ainult vampiirid.

Emme viskub Päevatekile ega liiguta end.

Minuti pärast lähen tema kõrvale ja heidan pikali. Tõstan tema T-särgi üles, et pisut rinda võtta, aga vahepeal pean nina pühkima. Vasakpoolne on hea, aga seal ei ole palju.

Hiljem proovin oma uusi teksapükse jalga. Nad vajuvad muudkui alla.

Emme sikutab väljaturritavat niiti.

„Ära tee.“

„See oli juba lahti. Odav…“ Ta ei ütle, mis.

„Teksariie,“ ütlen talle, „teksapüksid on teksariidest tehtud.“ Panen niidi Köögikappi Käsitöökaussi.

Emme võtab Komplekti alla, et vöökohta sisse võtta, pärast seda püsivad teksapüksid üleval.

Meil on üsna toimekas hommik. Kõigepealt võtame koost lahti Piraadilaeva, mille me eelmisel nädalal meisterdasime, ja muudame selle Tankiks. Õhupall on juht, kunagi oli ta niisama suur kui Emme pea ja paks, nüüd on ta väike nagu minu rusikas, ainult et punane ja kortsus. Me puhume ainult iga kuu esimesel päeval ühe täis, nii et me ei saa Õhupallile õde teha enne, kui aprill tuleb. Emme mängib ka Tankiga, aga mitte nii kaua. Ta tüdineb asjadest kiiresti – see tuleb täiskasvanuks olemisest.

Esmaspäev on pesupäev, me ronime Vanni koos sokkide, aluspesu, minu ketšupipritsemetega hallide pükste, linade ja köögirätikutega ning pigistame kogu mustuse välja. Emme ajab kuivatamiseks Termostaadiga õhu hästi kuumaks, ta võtab Ukse kõrvalt Rõivahobuse, teeb ta lahti ja ma ütlen talle, et ta tugev oleks. Mulle meeldiks väga tema seljas ratsutada, nagu beebina, aga nüüd olen ma nii hiigelsuur, et võin tal selja murda. Nii lahe oleks mõnikord uuesti väikeseks ja mõnikord suuremaks minna nagu Alice. Kui me oleme kõigest vee välja väänanud ja üles riputanud, peame Emmega T-särgid seljast rebima ja kordamööda end Külmkappi pistma, et maha jahtuda.

Lõunasöögiks on oasalat, minu teine mittelemmik. Pärast uinakut mängime iga päev „Karjet“, aga laupäeviti ja pühapäeviti mitte. Me köhime hääle puhtaks, ronime Lauale, et Katuseaknale lähemal olla, ja hoiame teineteisel käest kinni, et me ei kukuks. Ütleme: „Tähelepanu, valmis olla, läks“, seejärel ajame hambad hästi laiali lahti ja teeme karjumise üürgamise huilgamise kriiskamise kisendamise kiljumise kisa nii kõvasti kui võimalik. Täna olen kõige valjem, sest mu kopsud on viieaastaseks olemisest veninud.

Siis paneme sõrme huultele ja oleme kuss. Ükskord ma küsisin Emmelt, mida me kuulame, ja ta ütles, et lihtsalt igaks petteks, sest ei või kunagi teada.

Siis ma hõõrun kahvlit ja Kammi ja purgikaasi ja oma teksapükste külgi. Jooneline paber on hõõrumiseks kõige siledam, aga tualettpaberi peale on hea teha joonistusi, mis lähevad terve igaviku edasi, näiteks täna joonistan üksteise järel enda ja kassi ja papagoi ja iguaani ja pesukaru ja Jõuluvana ja sipelga ja Lucky ja kõik oma telekasõbrad, ning mina olen Kuningas Jack. Kui ma olen lõpetanud, rullin paberi jälle kokku, et saaksime seda oma pepu peal kasutada. Ma võtan järgmisest rullist puhta tüki, et Dorale kirja kirjutada. Pean punast pliiatsit Sileda Noaga teritama. Pigistan pliiatsit kõvasti, sest see on nii lühikeseks kahanenud, et seda peaaegu ei olegi enam olemas. Ma kirjutan täiuslikult, ainult et mõnikord kukuvad tähed tagurpidi välja. Ma saan üleeile viis, sa võid viimase koogitüki endale saada, aga küünlaid sellel pole, head aega armastusega Jack. Sõna „tüki“ juures paber pisut rebeneb. „Millal ta selle kätte saab?“

„Noh,“ ütleb Emme, „kujutan ette, et mereni jõudmiseks kulub sellel paar tundi, siis uhutakse see kusagil rannale…“

Ta räägib naljakalt, sest lutsutab Haige Hamba pärast jääkuubikut. Rannad ja meri on Telekas, aga ma arvan, et kui me kirja ära saadame, on need natuke aega päris. Kaka vajub põhja, aga tähed hõljuvad lainetel. „Kes selle leiab? Diego?“

„Tõenäoliselt. Ja ta viib selle oma sugulasele Dorale…“

„Oma safaridžiibis. Vrrrõnn-vrõnn läbi džungli.“

„Nii et ma pakun, et homme hommikul. Hiljemalt lõuna ajal.“

Jääkuubik ei tee enam Emme põsele sellist kühmu. „Kas vaatame?“

Ta pistab selle oma keelega suust välja.

„Mul on vist ka üks haige hammas.“

Emme oigab: „Oi, Jack.“

„Päriselt päriselt ka. Ai-ai-ai.“

Emme ilme muutub. „Sa võid jääkuubikut lutsutada, kui tahad, sul ei pea selleks hammas valutama.“

„Lahe.“

„Ära mind niimoodi hirmuta.“

Ma ei teadnudki, et suudan teda hirmutada. „Võib-olla hakkab see valutama, kui ma olen kuus.“

Ta puhiseb, võttes kuubikuid Sügavkülmast välja. „Väike valevorst.“

Aga ma ei valetanud, ma ainult teesklesin.

Kogu pärastlõuna sajab, Jumal ei vaata üldse sisse. Me laulame laule „Kurjad ilmad“ ja „Sajab mehi“ ja seda, milles räägitakse sellest, kuidas kõrb tunneb vihmast puudust.

Õhtusöögiks on kalapulgad riisiga, mina tohin pigistada mahla sidrunist, mis ei ole päris, vaid plastist. Ükskord meil oli päris sidrun, aga see tõmbus liiga ruttu krimpsu. Emme paneb tükikese oma kalapulgast Taime alla mulla sisse.

Multikaplaneeti õhtuti ei tule, võib-olla sellepärast, et väljas on pime ja neil seal ei ole lampe. Täna õhtul valin kokaplaneedi, seal pole üldse nagu päris toit, neil ei ole ühtegi konservipurki. Siis naine ja mees naeratavad teineteisele ja teevad liha, mille peal on pirukas, ning panevad rohelised asjad teiste kimpu pandud roheliste asjade ümber. Seejärel lülitan trenniplaneedi peale, kus aluspesus inimesed peavad igasuguste masinatega liigutusi üha uuesti ja uuesti tegema, nad on vist sinna kinni jäänud. See saab varsti läbi ning algavad lammutajad, nemad annavad majadele igasuguseid kujusid ja värvivad miljoni eri värviga mitte ainult pilte, vaid kõike. Majad on sellised, nagu oleks hästi palju Tube kokku pandud, telekainimesed on suuremalt jaolt majades, aga mõnikord lähevad nad välja ja nende ümber on siis ilm.

„Kuidas oleks, kui me voodi sinna paneksime?“ küsib Emme.

Ma vahin talle otsa ning seejärel vaatan sinna, kuhu ta näitab. „See on ju Telekasein.“

„Meie lihtsalt kutsume seda nii,“ ütleb ta, „aga voodi arvatavasti mahuks sinna, poti ja kapi vahele… kapi peaksime siis natuke eemale nihutama. Siis oleks voodi asemel siin kummut ja telekas selle peal.“

Ma raputan hästi energiliselt pead. „Siis me ei näeks.“

„Näeksime küll, me istuksime siinsamas kiiktoolis.“

„Halb mõte.“

„Olgu peale, unusta see.“ Emme paneb käed jonnakalt rinnal risti.

Telekanaine nutab, sest tema maja on nüüd kollane. „Kas talle meeldis see pruunina rohkem?“ küsin ma.

„Ei,“ sõnab Emme, „ta on nii õnnelik, et see ajab teda nutma.“

See on veider. „Kas ta on rõõmuskurb nagu sina, kui Telekast tuleb ilusat muusikat?“

„Ei, tema on lihtsalt idioot. Paneme nüüd teleka kinni.“

„Viis minutit veel? Palun?“

Ta raputab pead.

„Ma mängin Papagoid, olen selles juba palju osavam.“ Ma kuulan tähelepanelikult telekanaist. Ütlen: „Täitunud unistus, pean sulle ütlema, Darren, et see ületab minu metsikumadki kujutluspildid, need karniisid…“

Emme lülitab Teleka välja. Tahan temalt küsida, mis on karniisid, aga arvan, et ta on endiselt mööbli ümbertõstmise pärast pahur – see oli hullumeelne plaan.

Kapis peaksin ma magama jääma, aga ma loen tülisid kokku. Meil on kolme päeva jooksul kolm tüli olnud, üks kord küünalde ja üks Hiire ja üks Lucky pärast. Ma oleksin parema meelega jälle neljane, kui viieseks olemine tähendab seda, et iga päev tülitsetakse.

„Head ööd, Tuba,“ ütlen väga vaikselt. „Head ööd, Lamp ja Õhupall.“

„Head ööd, pliit,“ ütleb Emme, „ja head ööd, laud.“

Ma naeratan laialt. „Head ööd, Sõnapall. Head ööd, Kindlus. Head ööd, Vaip.“

„Head ööd, õhk,“ ütleb Emme.

„Head ööd, igasugused helid.“

„Head ööd, Jack.“

„Head ööd, Emme. Ja Lutikad, ära unusta Lutikaid.“

„Head ööd, head und,“ lausub ta, „ära lase lutikatel pureda end.“

***

Kui ma üles ärkan, on Katuseakna klaas täiesti sinine, lund ei ole üldse alles jäänud, isegi nurkades mitte. Emme istub oma toolil ja hoiab põsest kinni – see tähendab valu. Ta vaatab midagi Laual, kaht asja.

Ma kargan püsti ja haaran need endale. „See on džiip. Puldiga džiip!“ Ma teen, nagu see tuhiseks läbi õhu, see on punane, niisama suur kui minu käsi. Pult on hõbedane ja ristkülikukujuline; kui ma üht nuppu pöidlaga liigutan, hakkavad džiibi rattad zzummm ringi käima.

„See on hiline sünnipäevakink.“

Ma tean, kes selle oli toond, see oli Vana Pagan, aga Emme ei ütle seda.

Ma ei taha oma hommikusöögihelbeid süüa, aga Emme ütleb, et saan kohe pärast söömist jälle džiibiga mängida. Ma söön kakskümmend üheksa tükki ära, siis mul ei ole enam kõht tühi. Emme ütleb, et see on raiskamine, ja sööb seetõttu ülejäänud ise ära.

Ma nuputan välja, kuidas Džiipi ainult puldi abil liigutada. Sellel on peenike hõbedane antenn, saan seda hästi pikaks või hästi lühikeseks teha. Üks nupp paneb Džiibi edasi ja tagasi liikuma ja teine ühelt küljelt teisele. Kui ma mõlemat samal ajal liigutan, tardub džiip paigale, nagu teda oleks mürginool tabanud, ja ütleb: rrrrrrr.

Emme ütleb, et ta hakkab koristama, sest täna on teisipäev. „Ettevaatlikult,“ ütleb ta, „pea meeles, et see võib katki minna.“

Ma tean seda juba, kõik asjad võivad katki minna.

„Ja kui lased sellel kaua aega töötada, lähevad patareid tühjaks ja varupatareisid meil ei ole.“

Ma oskan Džiipi mööda Tuba ringi sõitma panna, see on lihtne, kui Vaiba serv välja arvata, tema läheb Džiibi rataste all krussi. Pult on boss, tema ütleb: „Mine nüüd, sa venivillemist Džiip. Kaks korda ümber selle Laua, hops-hops. Lase neil ratastel pöörelda.“ Mõnikord on Džiip väsinud, Pult paneb ta rattad krrrrrrr pöörlema. See ulakas Džiip peidab end Kappi, aga Pult leiab ta võlukombel üles ning paneb teda edasi-tagasi sööstma, nii et ta vastu liiste põrkab.

Teisipäevad ja reeded lõhnavad alati äädika järele. Emme küürib Laua all kaltsuga, mis oli kunagi üks minu mähe üheaastaseni. Vean kihla, et ta pühib Ämbliku võrku ära, aga ma ei hooli sellest eriti. Seejärel võtab ta kätte Tolmuimeja, kes teeb kõik unnn-unnn-unnn lärmakaks ja tolmuseks.

Džiip hiilib Voodialusesse ära. „Tule tagasi, mu Džiibike,“ ütleb Pult. „Kui sa saad jões elavaks kalaks, olen mina kalamees ja püüan su oma võrguga kinni.“ Aga too kaval Džiip püsib vagusi, kuni Pult teeb väikese uinaku, antenn täiesti alla lükatud, siis hiilib Džiip talle selja taha ja võtab tal patareid välja, hahaa.

Ma mängin Džiibi ja Puldiga terve päev, välja arvatud siis, kui ma olen Vannis, siis peavad nad Laual parkima, et nad rooste ei läheks. Kui me „Karjet“ mängime, lükkan nad Katuseaknale hästi lähedale ning Džiip teeb ratastega vrnnn-vrnnn nii valjusti, kui suudab.

Emme heidab taas pikali, hoides kätt põsel. Vahetevahel hingab ta valjusti välja-välja-välja.

„Miks sa nii kaua sisistad?“

„Püüan sellest üle olla.“

Ma lähen tema pea juurde istuma ning lükkan tal juuksed silmade eest ära, tema laup on libe. Ta haarab mul käest ja hoiab sellest kõvasti kinni. „Kõik on korras.“

Ei tundu küll niimoodi. „Kas tahad Džiibi ja Puldi ja minuga mängida?“

„Võib-olla hiljem.“

„Kui sa mängid, siis sa ei mõtle ja ei pane ennast tähele.“

Ta üritab naeratada, aga järgmine kord hingab ta välja valjusti, otsekui oiates.

Kell 05:57 ütlen ma: „Emme, kell on peaaegu kuus“, siis tõuseb ta püsti, et õhtusööki teha, aga ise ei söö ta midagi. Džiip ja Pult ootavad Vannis, sest see on nüüd kuiv, see on nende salakoobas. „Tegelikult suri Džiip ära ja läks Taevasse,“ lausun ma, süües oma kanatükke hästi kiiresti.

„Või nii?“

„Aga öösel, kui Jumal magas, hiilis Džiip välja ja libistas end mööda Oavart Tuppa, et mulle külla tulla.“

„Vaat kui kaval.“

Ma söön ära kolm aeduba, joon suure klaasi piima, siis veel kolm uba, nad lähevad kolmekaupa pisut kiiremini alla. Viis läheks veel kiiremini, aga sellega ei saa ma hakkama, mul jääks kõri kinni. Ükskord, kui ma olin nelja-aastane, kirjutas Emme ostunimekirja: aedoad/muud külmut. rohelised köögiviljad, aga mina tõmbasin aedoad oranži pliiatsiga maha ja ta arvas, et see on naljakas. Kõige lõpus söön pehmet saia, sest mulle meeldib seda nagu patja oma suus hoida. „Aitäh, Jeesuslapsuke, eriti kanatükkide eest,“ ütlen ma, „ja palun, tee nii, et aedube ei peaks nüüd tükk aega sööma. Kuule, miks me täname Jeesuslapsukest, mitte teda?“

„Teda?“

Ma osutan peaga Ukse suunas.

Emme vajub näost ära, kuigi ma ei öelnud tema nime. „Miks me teda tänama peaksime?“

„Tol õhtul sa tänasid, toidukraami ja lume rookimise ja pükste eest.“

„Sa ei tohiks kuulata.“ Mõnikord, kui ta on hästi vihane, ei lähe tema suu üldse lahti. „See oli võlts tänulikkus.“

„Miks…?“

Emme ei lase mul rääkida. „Tema on ainult tooja. Ta ei pane tegelikult vilja põllul kasvama.“

„Millisel põllul?“

„Tema ei saa panna päikest sellele paistma ega vihma sadama ega midagi.“

„Aga, Emme, leib ei tule põllult.“

Emme surub käe suule.

„Miks sa ütlesid…?“

„On vist aeg telekat vaadata,“ ütleb ta kiiresti.

Sealt tulevad videod, ma armastan neid. Emme teeb enamasti minuga liigutusi kaasa, aga täna õhtul mitte. Ma hüppan Voodil ning õpetan Džiibile ja Puldile, kuidas peput liigutada. Telekast tuleb Rihanna ja T. I. Ja Lady Gaga ja Kanye West. „Miks räpparitel isegi öösel päikeseprillid ees on?“ küsin Emmelt: „Kas neil on silmamunad hellad?“

„Ei, nad tahavad lihtsalt lahedad välja näha. Ja et fännid ei vahiks neile kogu aeg näkku, sest nad on nii kuulsad.“

Ma olen segaduses. „Miks fännid kuulsad on?“

„Ei, staarid on.“

„Ja nad ei taha olla?“

„No vist ikka tahavad,“ ütleb Emme, tõustes püsti, et Telekat välja lülitada, „aga nad tahavad natuke privaatsust ka.“

Kui ma natuke rinda võtan, ei luba Emme mul Džiipi ja Pulti Voodisse kaasa võtta, kuigi nad on mu sõbrad. Ja siis ütleb ta, et nad peavad

Riiulile minema, kuni ma magan. „Muidu hakkavad nad sind öösel torkima.“

„Ei hakka, nad lubavad.“

„Kuule, paneme su džiibi ära, siis võid koos puldiga magada, sest see on väiksem, peaasi, et antenn on sisse lükatud. Oleme kokku leppinud?“

„Oleme kokku leppinud.“

Kui ma Kapis olen, vestleme läbi liistude. „Jumal õnnistagu Jacki,“ ütleb ta.

„Jumal õnnistagu Emmet ja las ta võlub tema hambad paremaks. Jumal õnnistagu Džiipi ja Pulti.“

„Jumal õnnistagu raamatuid.“

„Jumal õnnistagu kõike, mis on siin ja Avakosmoses ka ja Džiipi ka. Emme?“

„Jah.“

„Kus me siis oleme, kui me magame?“

Ma kuulen, et ta haigutab. „Siinsamas.“

„Aga unenäod.“ Ma ootan. „Kas nemad on Telekas?“ Ta on endiselt vait. „Kas me läheme une nägemiseks Telekasse?“

„Ei. Me ei ole kunagi kusagil mujal kui siin.“ Tema hääl oleks nagu kusagil hästi kaugel ära.

Ma leban keras ja puudutan sõrmedega nuppe. Sosistan: „Kas te ei saa magada, väikesed nupud? Pole hullu, võtke pisut.“ Ma tõstan nad oma nibude juurde, nad söövad kordamööda. Ma peaaegu magan, aga mitte täiesti.

Piip-piip. See on Uks.

Ma kuulatan hästi teraselt. Külm õhk tuleb sisse. Kui mul oleks pea Kapist välja pistetud, näeksin Ust lahti minemas, ja ma vean kihla, et ma näeksin tähti ja kosmoselaevu ja planeete ja kõiki tulnukaid UFOdes ringi tuhisemas. Tahaksin hirmsasti, et ma seda näeksin.

Mürts, seda teeb sulguv Uks, seejärel ütleb Vana Pagan Emmele, et mingit asja ei olnud ja mingi teine asi oli nagunii naeruväärse hinnaga.

Huvitav, kas ta vaatas üles Riiulile ja nägi Džiipi. Jah, ta oli selle mulle toond, aga ma ei usu, et ta sellega mänginud on. Ta ei tea, kuidas Džiip äkki liikuma hakkab, kui ma Puldi tööle panen, vrrõmmm.

Ta räägib täna õhtul Emmega ainult natukene. Lamp läheb klõps kinni ja Vana Pagan kriuksutab voodit. Mõnikord ma loendan ühekaupa, mitte viiekaupa, et lihtsalt teistmoodi oleks. Aga mul läheb kogu aeg sassi, seetõttu hakkan loendama viiekaupa, mis on kiirem, saan kokku kolmsada seitsekümmend kaheksa.

Kõik on vaikne. Ta vist magab. Kas Emme lülitub välja, kui tema on välja lülitunud, või püsib Emme ärkvel ja ootab, et ta kaoks? Võibolla on nad mõlemad välja lülitunud ja mina olen sees – see on veider. Ma võiksin istukile tõusta ja Kapist välja roomata, nad ei saaks sellest üldse teadagi. Võiksin neist Voodis kas või pildi joonistada. Huvitav, kas nad on teineteise kõrval või eri poolel.

Siis tuleb mulle pähe kohutav mõte: mis siis, kui Vana Pagan natuke võtab? Kas Emme lubaks tal natuke võtta või ütleks ta: Vaevalt küll, see on ainult Jacki jaoks?

Kui ta natuke võtaks, oleks ta võib-olla varsti rohkem päris.

Ma tahan püsti karata ja karjuda.

Leian Puldi sisselülitamise nupu ja teen tulukese roheliseks. Kas poleks naljakas, kui tema supervõimed paneksid Riiulil seisva Džiibi rattad pöörlema? Vana Pagan ärkaks täiesti üllatunult üles, hahaa.

Katsetan edasiliikumise nupuga, mitte midagi ei juhtu. Oeh, ma unustasin antenni välja tõmmata. Teen selle nii pikaks, kui saab, ja proovin uuesti, aga Pult ei tööta ikka veel. Pistan tema antenni liistude vahelt läbi, see on väljas ja mina samal ajal sees. Klõpsutan nuppu. Ma kuulen vaikset heli, mis on vist Džiibi rattad, mis ellu ärkavad, ja siis…

KÕMMMMMMMMM.

Vana Pagan möirgab, nagu ma pole teda kunagi möirgamas kuulnud, midagi Jeesusest, aga seda ei teinud ju Jeesuslaps, vaid mina. Lamp pannakse põlema, valgus tungib läbi liistude minuni, ma pigistan silmad kinni. Poen tahapoole ja tõmban Teki üle näo.

Ta karjub: „Mida sa püüad korraldada?“

Emme räägib hästi väriseva häälega, ta ütleb: „Mis, mis? Kas sa nägid halba und?“

Ma hammustan Tekki, see on minu suus pehme nagu hall sai.

„Kas sa püüdsid midagi teha? Kas püüdsid?“ Tema hääl vajub madalamaks. „Sest ma olen sulle öelnud, ise oled süüdi, kui…“

„Ma magasin.“ Emme räägib lämbuva, vaikse häälega. „Palun… vaata, vaata, see nõme džiip veeres riiulilt maha.“

Džiip ei ole nõme.

„Anna andeks,“ ütleb Emme. „Mul on nii kahju, oleksin pidanud selle panema kuhugi, kust see maha ei kuku. Mul on tõesti nii-nii…“

„Olgu peale.“

„Kuule, paneme tule kustu…“

„Ei,“ ütleb Vana Pagan, „mulle aitab.“

Mitte keegi ei ütle midagi, ma loendan: „Üks mississippi, kaks mississippi, kolm mississippi…“

Piip-piip, Uks avaneb ja sulgub mürts. Ta on läinud.

Lamp läheb taas klõpsatusega pimedaks.

Ma otsin kobamisi Kapi põrandalt Pulti ja avastan midagi kohutavat. Tema antenn on lühike, see oli vist liistude vahel pooleks murdunud.

„Emme,“ sosistan ma.

Vastust ei tule.

„Pult läks katki.“

„Jää magama.“ Emme hääl on nii kähe ja õudne, et ma arvan, et see ei ole tema.

Ma loen oma hambad viis korda üle, saan iga kord kakskümmend, aga pean neid ikkagi uuesti üle lugema. Ükski neist ei valuta veel, aga nad võivad valutama hakata, kui ma kuueseks saan.

Ma vist magan, aga ei tea seda, sest siis ma ärkan üles.

Ma olen endiselt Kapis, kõik on pime. Emme ei ole mind veel Voodisse viinud. Miks ta mind sisse ei tõstnud?

Ma lükkan uksi ja kuulan tema hingamist. Ta magab, magades ta ei saa ju vihane olla, ega?

Rooman Päevateki alla. Ma leban Emme lähedal tema vastu puutumata, tema ümber on kõik kuum.