Читать книгу Tuba - Emma Donoghue - Страница 3

Hommikul sööme kaerahelbeputru ja ma näen jälgi. „Sul on kaela pealt must.“

Emme joob vaid veidi vett, tema nahk liigub neelatamise ajal.

Tegelikult ma ei usu, et see on mustus.

Võtan pisut kaerahelbeputru, aga see on liiga kuum ja ma sülitan selle tagasi Sulalusikale. Ma arvan, et Vana Pagan tegi need jäljed tema kaelale. Püüan rääkida, aga mitte midagi ei tule välja. Proovin uuesti. „Anna andeks, et panin Džiibi öösel alla kukkuma.“

Ma ronin toolilt maha, Emme laseb mu oma sülle. „Mida sa teha püüdsid?“ küsib ta, hääl endiselt kähe.

„Talle näidata.“

„Mida?“

„Et ma olen, ma olen, ma olen…“

„Pole midagi, Jack. Räägi aeglasemalt.“

„Aga Pult murdus katki ja sina oled minu peale täitsa vihane.“

„Kuula,“ ütleb Emme, „mul on sellest džiibist täiesti kama.“

Ma pilgutan teda vaadates silmi. „Ta oli mu kingitus.“

„Ma olen vihane selle peale,“ – tema hääl muutub valjemaks ja kärisevamaks – „et sa ta üles äratasid.“

„Džiibi?“

„Vana Pagana.“

Mind paneb võpatama see, et Emme tema nime valjusti välja ütleb.

„Sa hirmutasid teda.“

„Ta kartis mind?“

„Ta ei teadnud, et see oled sina,“ ütleb Emme. „Ta arvas, et mina ründasin teda, viskasin talle midagi rasket pähe.“

Ma panen käe suu ja nina ette, aga itsitused poevad kihinaga välja.

„See ei ole naljakas, see on risti vastupidine naljakale.“

Ma näen uuesti tema kaela, jälgi, mis tema Emme peale tegi, ning lõpetan itsitamise.

Kaerahelbepuder on endiselt liiga kuum, nii et me läheme tagasi Voodisse teineteise kaissu pugema.

Täna hommikul näitab Dorat, jippii! Ta on paadis, mis peaaegu laevaga kokku põrkab, me peame lehvitama ja hüüdma: „Ettevaatust“, aga Emme ei tee seda. Laevad on ainult Telekas ja meri ka, välja arvatud siis, kui meie kaka ja kirjad kohale jõuavad. Või lakkavad nad päriseks olemast kohe, kui nad sinna jõuavad? Alice ütleb, et kui ta on meres, siis ta saab raudruunaga koju minna, see on vanaaegne sõna rongi kohta. Metsad on Telekas ja džunglid ja kõrbed ja tänavad ja pilvelõhkujad ja autod ka. Loomad on Telekas, välja arvatud sipelgad ja Ämblik ja Hiir, aga tema on nüüd tagasi läinud. Pisikud on päris, veri ka. Poisid on Telekas, aga nad näevad nagu minu moodi välja, Peeglist paistev mina ei ole ka päris, vaid lihtsalt pilt. Mõnikord meeldib mulle oma hobusesaba lahti teha, kõik juuksed näo ette panna, keele sellest ussina läbi toppida ning siis nägu välja pista ja „õõõ“ öelda.

Täna on kolmapäev, nii et me peseme juukseid ja teeme Nõudepesuvahendi mullidest turbaneid. Ma vaatan Emme kaela poole, aga vargsi.

Ta teeb mulle vuntsid ette, see teeb liiga palju kõdi ja ma pühin selle ära. „Aga kuidas oleks siis habemega?“ küsib ta. Ta paneb kõik mullid mulle lõua otsa habemeks.

„Hoo-hoo-hoo. Kas Jõuluvana on hiiglane?“

„Ee, ta on vist jah üsna suur,“ sõnab Emme.

Ma arvan, et ta on päris, sest ta oli meile toond need miljon šokolaadikommi lilla paelaga karbis.

„Minust saab Hiiglasetapja Hiiglane Jack. Minust saab hea hiiglane ja ma otsin üles kõik pahad ja löön neil pead pauhh-lärts otsast.“

Me teeme trummid erinevaks, pannes klaasist kannudesse vett juurde või valades kosena seda pisut vähemaks. Ühest teen ma hiigelmegatrontransformermereväelase gravitatsioonipurustajaga, milleks on tegelikult Puulusikas.

Ma pööran end, et vaadata pilti „Impressioon. Päikesetõus“. Sellel on must paat kahe tillukese inimesega, Jumala kollane nägu selle kohal, hägune oranž valgus vee peal ja sinised värgid, mis on vist teised paadid, nii raske on öelda, sest see on kunst.

Kekatunniks valib Emme „Saared“, see on selline mäng, kus ma seisan Voodil ning Emme paneb padjad ja Kiiktooli ja toolid ja kokkulapitud Vaiba ja Laua ja Prügikasti üllatavatesse kohtadesse. Mina pean iga saare peal käima, aga mitte kaks korda. Kiiktool on kõige keerulisem, tema püüab mind alati maha paisata. Emme ujub ringi ja mängib Loch Nessi koletist, kes püüab mu jalgu nahka pista.

Minu kord, mina valin Padjasõja, aga Emme ütleb, et tegelikult hakkab poroloon mu padjast välja tulema, nii et parem oleks hoopis Karated teha. Me alati kummardame, et vastasele austust avaldada. Teeme hästi ägedalt „uhh“ ja „hii-jahh“. Ükskord lõin ma liiga kõvasti ja tegin Emme haigele randmele liiga, aga kogemata.

Ta on väsinud ja valib seetõttu Silmavenitamise, sest siis peab teineteise kõrval Vaibal lamama, hoides käsi külje vastas, et me mõlemad ära mahuksime. Me vaatame kaugeid asju, näiteks Katuseakent, ja siis lähedale, näiteks nina, ning peame hästi kiiresti neid kordamööda vaatama.

Samal ajal kui Emme lõunat soojendab, lennutan vaest Džiipi igale poole, sest ta ei saa enam ise kuhugi minna. Pult paneb asju pausile, ta paneb Emme nagu roboti paigale tarduma. „Nüüd sa jälle käid,“ ütlen ma.

Ta segab taas potis toitu ja ütleb: „Lobi on valmis.“

Köögiviljasupp, väkkkkkk. Ma puhun mulle, et seda lõbusamaks teha.

Ma ei ole veel uinaku tegemiseks piisavalt väsinud, seepärast võtan mõned raamatud alla. Emme teeb seda lahedat häält: „Siiiiiiiiiiiin on Dylan!“ Seejärel on vait. „Ma ei seedi Dylanit.“

Vahin talle ainiti otsa. „Ta on minu sõber.“

„Oi, Jack – ma lihtsalt ei seedi seda raamatut, olgu, ma ei… asi pole selles, et ma Dylanit ennast ei seedi.“

„Miks sa Dylani raamatut ei seedi?“

„Ma olen seda liiga palju kordi lugenud.“

„Aga kui mina midagi tahan, siis ma tahan seda alati, näiteks šokolaadikomme, ma ei ole kunagi liiga palju kordi šokolaadikomme söönud.“

„Sa võiksid seda ise lugeda,“ sõnab ta.

See on rumal, ma võiksin neid kõiki ise lugeda, isegi Alice’it, kus on vanamoelised sõnad. „Mulle meeldib, kui sina loed.“

Tema pilk on hästi karm ja silmad läigivad. Seejärel lööb ta taas raamatu lahti. „Siiiiiiiiiiiin on Dylan!“

Kuna ta on pahur, lasen tal „Jooksus jänkut“ lugeda ja siis pisut „Alice’it“. Minu kõige lemmikum laul on „Õhtune supp“, vean kihla, et see ei ole köögiviljasupp. Alice on muudkui ühes hallis, kus on palju uksi, üks on tibatilluke, ja kui ta selle kuldse võtmega lahti teeb, on selle taga aed kirevate lillede ja jahedate purskkaevudega, aga Alice on kogu aeg vale suurusega. Kui ta viimaks aeda pääseb, tuleb välja, et roosid on lihtsalt maalitud, mitte päris, ning ta peab flamingode ja siilidega kroketit mängima.

Me heidame Päevatekile pikali. Ma võtan palju rinda. Mõtlen, et Hiir tuleb ehk tagasi, kui me oleme hästi vaikselt, aga ta ei tule, Emme toppis vist iga viimse kui augu täis. Ta ei ole kuri, aga mõnikord teeb ta kurje asju.

Kui me üles tõuseme, mängime „Karjet“, mina löön potikaasi nagu taldrikuid kokku. „Karje“ kestab terve igaviku, sest iga kord, kui ma lõpetama hakkan, kisab Emme natuke edasi, nii et tal läheb peaaegu hääl ära. Jäljed tema kaelal on sellised, nagu tulevad siis, kui mina peedimahlaga maalin. Need on vist Vana Pagana sõrmejäljed.

Pärast mängin tualettpaberi rullidega telefoni, mulle meeldib, kuidas sõnad kõmisevad, kui ma ühe priske rulli sisse räägin. Tavaliselt teeb Emme kõiki hääli, aga sel pärastlõunal on tal vaja pikali olla ja lugeda. Ta loeb „Da Vinci koodi“, millel ühe naise silmad välja piiluvad, ta näeb välja nagu Jeesuslapsukese Emme.

Ma helistan Bootsile ja Patrickule ja Jeesuslapsukesele, räägin neile kõik oma uute võimete kohta, nüüd, kui olen viiene. „Ma suudan nähtamatu olla,“ sosistan telefoni, „oskan keelt pahupidi keerata ja nagu rakett Avakosmosesse söösta.“

Emme silmalaud on kinni – kuidas ta näeb läbi nende lugeda?

Mängin Klaviatuuri, see käib nii, et ma seisan Ukse kõrval oma toolil ja tavaliselt ütleb Emme mulle numbreid ette, aga täna pean need ise välja mõtlema. Vajutan neid hästi kiiresti Klaviatuuril, ühtegi viga ei tohi teha. Numbrid ei pani Ust piiksudes avanema, aga mulle meeldivad need vaiksed klõpsatused, kui ma nuppe vajutan.

Kostüümimäng on vaikne mäng. Panen pähe kuningakrooni, milleks on pisut kuldset paberit ja natuke hõbepaberit ja kõige all on piimapakist saadud papp. Leiutan Emmele kahest tema kokkuseotud sokist käeketi, üks on valge, teine roheline.

Võtan Mängude Karbi Riiulilt alla. Mõõdan Joonlauaga, iga doomino on peaaegu ühe tolli pikkune ja kabenupud pool tolli. Teen oma sõrmedest püha Peetruse ja püha Pauluse, nad kummardavad kõigepealt teineteisele ja hakkavad pärast iga korda lendama.

Emme silmad on jälle lahti. Viin talle sokkidest käeketi, ta ütleb, et see on imeilus, ja paneb selle kohe randme ümber.

„Kas me võiksime „Linnade põletamist“ mängida?“

„Anna mulle hetk aega,“ sõnab ta. Ta läheb Kraanikausi juurde ja peseb näo ära, ma ei tea, miks, sest see ei olnud must, aga võib-olla olid seal pisikud peal.

Tema peab üks kord kaardid üles võtma ja mina kaks korda, ma vihkan kaotamist. Siis mängime džinni ja „Merd“, mina enamasti võidan. Siis mängime lihtsalt kaartidega, tantsime ja võitleme ja värki. Minu lemmik on Ruutu Poiss ja tema sõbrad, teised poisid.

„Vaata.“ Ma osutan Kellale. „05:01, võime õhtust süüa.“

Täna saame mõlemad ühe hot dog’i, nämma.

Lähen Teleka vaatamiseks Kiiktooli, aga Emme istub Komplektiga Voodile, ta õmbleb oma pruunil roosade laigukestega kleidil serva kinni. Vaatame meditsiiniplaneeti, kus arstid ja õed lõikavad inimestesse auke, et pisikuid välja võtta. Need inimesed magavad, mitte ei ole surnud. Arstid ei hammusta niiti läbi nagu Emme, nemad kasutavad superteravaid pistodasid ja siis õmblevad inimesed kokku nagu Frankenstein.

Kui reklaamid tulevad, palub Emme mul Teleka juurde minna ja heli välja lülitada. Seal on üks kollase kiivriga, kes puurib tänavasse auku, ta hoiab peast kinni ja krimpsutab nägu. „Kas tal on valus?“ küsin ma.

Emme tõstab õmblustöölt pilgu. „Tal on vist sellest lärmakast puurimisest peavalu.“

Meie puurimist ei kuule, sest häält ei ole. Telekamees on kraanikausi juures ja võtab tabletti, järgmisel hetkel ta naeratab ja viskab üht poissi palliga. „Emme, emme.“

„Mis on?“ Ta teeb sõlme.

„See on meie pudel. Kas sa vaatasid? Kas sa vaatasid seda peavaluga meest?“

„Ei.“

„See pudel, kust ta tabletti võttis, see on täpselt samasugune nagu meil, vaigistite oma.“

Emme põrnitseb Telekat, aga seal näidatakse nüüd üht autot, mis ümber mäe kihutab.

„Ei, enne,“ ütlen ma. „Tal oli meie vaigistite pudel.“

„Noh, võib-olla oli see sama sorti mis meil, aga see ei ole meie oma.“

„On jah.“

„Ei, neid on palju.“

„Kus?“

Emme vaatab mulle otsa, seejärel uuesti oma kleiti, ta sikutab selle servaõmblust. „Noh, meie pudel on siinsamas riiulil ja ülejäänud on…“

„Telekas?“ küsin ma.

Ta põrnitseb niite ja kerib neid väikeste papitükkide ümber, et neid tagasi Komplekti panna.

„Tead mis?“ Ma hüplen. „Tead, mida see tähendab? Ta läheb Telekasse.“ Meditsiiniplaneet tuli tagasi, aga ma isegi ei vaata seda. „Vana Pagan,“ ütlen ma, et Emme ei arvaks, et pean silmas kollase kiivriga meest. „Kui ta siin ei ole, päevasel ajal, siis tead mis? Ta läheb Telekasse. Sealt ta saigi poest meile vaigistid ja on need siia toond.“

„Tõi,“ lausub Emme püsti tõustes. „Tõi, mitte on toond. On aeg voodisse minna.“ Ta hakkab laulma lugu „Ma ihkan koju“, aga mina ei löö kaasa.

Ta vist ei mõista, kui imeline see on. Ma mõtlen sellele terve see aeg, kui ma panen magamise T-särki selga ja pesen hambaid ja isegi siis, kui ma pisut Voodis võtan. Ma lausun: „Miks me teda kunagi Telekas ei näe?“

Emme haigutab ja tõuseb istukile.

„Kõik need korrad, kui me Telekat vaatame, me ei ole teda kunagi näinud, miks nii?“

„Teda pole seal.“

„Aga pudel, kuidas ta selle sai?“

„Ma ei tea.“

See, kuidas ta seda ütleb, on veider. Ma arvan, et ta teeskleb. „Sa pead teadma. Sa tead kõike.“

„Kuule, sel ei ole tõesti tähtsust.“

„See on tähtis, ja ma tahan teada.“ Ma peaaegu karjun.

„Jack…“

Mis Jack? Mida Jack tähendab?

Emme nõjatub vastu patju. „Seda on väga raske selgitada.“

Mina arvan, et ta oskab seda selgitada, aga lihtsalt ei selgita. „Sa võid seda teha, sest ma olen nüüd viieaastane.“

Tema nägu on Ukse poole pööratud. „Seal, kus meie tabletipurk kunagi oli, eks ole, seal on pood, sealt ta need saigi ja tõi siis pühapäevakingiks meile.“

„Telekapoest?“ Ma vaatan üles Riiulile, et kontrollida, kas pudel on seal. „Aga vaigistid on päris…“

„See on päris pood.“ Emme hõõrub silma.

„Kuidas…?“

„Olgu, olgu, olgu.“

Miks ta karjub?

„Kuula. See, mida me telekast näeme, on… need on pildid päris asjadest.“

See on kõige hämmastavam asi, mida ma iial kuulnud olen.

Emme hoiab kätt suul.

„Kas Dora on päriselt ka päris?“

Ta võtab käe ära. „Ei, anna andeks. Palju telekas olevaid asju on väljamõeldud pildid – näiteks Dora on lihtsalt joonistus –, aga teised inimesed, need, kelle näod on nagu sinul ja minul, nemad on päris.“

„Päris inimesed?“

Ta noogutab. „Ja kohad on ka päris, näiteks talud ja metsad ja lennukid ja linnad…“

„Ei.“ Miks ta püüab mind ninapidi vedada? „Kuhu nad ära mahuksid?“

„Sinna,“ ütleb Emme. „Väljapoole.“ Ta osutab peanõksatusega tahapoole.

„Väljapoole Voodiseina?“ Ma vahin seda ainiti.

„Väljapoole Tuba.“ Ta näitab nüüd teisele poole, Pliidiseina suunas, ja tema sõrm teeb ringi.

„Poed ja metsad lendavad Avakosmoses ringi?“

„Ei, unusta ära, Jack, ma ei oleks pidanud…“

„Aga peaksid.“ Ma raputan teda kõvasti põlvest ning ütlen: „Räägi mulle.“

„Täna õhtul mitte, mulle ei tule oma mõtete väljendamiseks õigeid sõnu pähe.“

Alice ütleb, et ta ei saa ennast väljendada, sest ta pole ju tema ise, ta teab, kes ta oli hommikul, aga ta on sellest ajast mitu korda muutunud.

Emme tõuseb äkitselt püsti ja võtab vaigistid Riiulilt alla, ta vist kontrollib, kas need on needsamad mis Telekas, aga ta teeb pudeli lahti ning sööb ühe ja seejärel veel ühe tableti ära.

„Kas sa homme leiad sõnu?“

„Kell on kaheksa nelikümmend üheksa, Jack, kas sa võiksid lihtsalt voodisse minna?“ Ta seob prügikoti kinni ja paneb selle Ukse kõrvale.

Mina leban Kapis, aga olen täiesti ärkvel.

***

Täna on üks neist päevadest, mil Emme on Ära.

Ta ei ärka korralikult üles. Ta on siin, aga mitte päriselt. Ta jääb Voodisse, padjad pea peal.

Rumal Peenis seisab püsti, ma surun teda alla.

Ma söön oma sada hommikuhelvest ära ja seisan toolile püsti, et kaussi ja Sulalusikat ära pesta. Kõik on hästi vaikne, kui ma vee kinni keeran. Huvitav, kas Vana Pagan käis öösel? Vist mitte, sest prügikott on endiselt Ukse juures, aga võib-olla ta käis ja ei võtnud lihtsalt prügi kaasa? Võib-olla Emme ei ole lihtsalt Ära. Võib-olla ta pigistas Emme kaela veel tugevamini ja nüüd ta on…

Ma lähen hästi lähedale ja kuulan, kuni kuulen tema hingamist. Olen vaid ühe tolli kaugusel, minu juuksed puutuvad vastu Emme nina ning ta tõstab käe näole, nii et ma astun sammukese tagasi.

Üksinda ma vanni ei lähe, panen end lihtsalt riidesse.

Tunnid aina mööduvad ja mööduvad, neid on sadu.

Emme ärkab üles, et pissida, aga ta ei räägi, tema ilme on täiesti tühi. Ma panin juba veeklaasi Voodi kõrvale, aga tema ronib lihtsalt tagasi Päevateki alla.

Ma vihkan seda, kui ta on Ära, aga mulle meeldib see, et saan terve päev Telekat vaadata. Panen selle alguses hästi vaikselt mängima ning siis keeran selle iga korraga pisut valjemaks. Liiga palju Telekat võib mind zombiks muuta, aga ka Emme on täna nagu zombi, kuigi tema isegi ei vaata Telekat. Sealt tuleb „Ehitaja Bob“ ja „Lemmikloomad!“ ja „Barney“. Lähen igaühe juurde, et puudutades tere öelda. Barney ja tema sõbrad kallistavad palju, ma jooksen nende juurde, et keskele pugeda, aga mõnikord jään hiljaks. Täna räägitakse haldjast, kes hiilib öösiti sisse ja muudab vanad hambad rahaks. Ma tahan Dorat, aga tema ei tule.

Neljapäev tähendab pesupäeva, aga ma ei suuda seda kõike ise ära teha ja Emme lamab nagunii linade peal.

Kui mul kõht jälle tühjaks läheb, vaatan Kella, aga tema näitab alles 09:47. Multikad on läbi, nii et vaatan jalgpalli ja seda planeeti, kus inimesed auhindu võidavad. Puhvis juustega naine istub oma punasel diivanil ja räägib mehega, kes oli kunagi golfitäht. On veel üks planeet, kus naised näitavad kaelakeesid ja ütlevad, kui oivalised need on. „Eh, naiivitarid,“ ütleb Emme alati, kui ta seda planeeti näeb. Täna ei ütle ta midagi, ta ei märka, et ma muudkui vaatan ja vaatan ja mu aju hakkab haisema.

Kuidas saavad Telekas olla pildid päris asjadest?

Ma mõtlen, kuidas nad kõik teisel pool seinu Avakosmoses ringi hõljuvad, diivan ja kaelakeed ja leib ja vaigistid ja lennukid ja kõik need naised ja mehed, poksijad ja ühe jalaga mees ja puhvis juustega naine, nad kõik hõljuvad Katuseaknast mööda. Ma lehvitan neile, aga seal on ka pilvelõhkujad ja lehmad ja laevad ja veoautod, seal väljas on täitsa kitsas, loen kokku kõik asjad, mis võivad Tuppa kukkuda. Ma ei suuda õigesti hingata, pean hoopis hambad üle lugema, ülemised vasakult paremale, seejärel alumised paremalt vasakule ning siis tagurpidi tagasi, saan iga kord kokku kakskümmend, aga arvan ikkagi, et võibolla loen valesti.

Kui kell on 12:04, võib lõunat süüa, nii et ma lõikan lahti hautatud ubade purgi, olen ettevaatlik. Huvitav, kas Emme ärkaks üles, kui ma kätte lõikaksin ja appi karjuksin? Ma ei ole kunagi varem külmi ube söönud. Söön ära üheksa tükki, siis mul pole enam kõht tühi. Panen ülejäänud kaaneta karpi, et midagi raisku ei läheks. Mõned oad on purgi põhja kinni jäänud, valan sinna vee sisse. Võib-olla ärkab Emme hiljem üles ja peseb selle puhtaks. Võib-olla on tal kõht tühi ja ta ütleb: „Oh, Jack, kui armas sinust, et sa mulle oad karpi jätsid.“

Mõõdan veel Joonlauaga asju, aga üksinda on raske numbreid kokku liita. Ma pööran ta uperkuuti ja temast saab tsirkuseakrobaat. Mängin Puldiga, sihin temaga Emme poole ja sosistan: „Ärka üles“, aga ta ei ärka. Õhupall on hästi vetruv, ta läheb Ploomimahla Pudelil Katuseakna lähedale ratsutama, nad muudavad õhu pruunilt sädelevaks. Nad kardavad Pulti tema terava otsa pärast, nii et ma panen tema Kappi ja tõmban ukse kinni. Ütlen kõikidele asjadele, et kõik on korras, sest homme on Emme tagasi. Loen viit raamatut täitsa ise, aga Alice’ist ainult killukesi. Enamalt jaolt ma lihtsalt istun.

„Karjet“ ma ei mängi, sest see häiriks Emmet. Arvan, et arvatavasti pole sellest midagi, kui üks päev vahele jätta.

Seejärel panen Teleka taas mängima ja keerutan Jänkut, tema muudab planeedid pisut vähem häguseks, aga ainult natuke. Näidatakse võidusõiduautosid, mulle meeldib vaadata, kuidas nad superkiiresti sõidavad, aga see ei ole eriti huvitav, kui nad umbes sada korda ümber üht ja sama ovaali sõidavad. Tahan Emmet üles äratada ja pärida Väljapoole kohta, kus päris inimesed ja asjad ringi lendavad, aga ta saaks pahaseks. Aga võib-olla ei lülituks ta üldse sisse, isegi kui teda raputan. Nii et ma ei tee seda. Lähen hästi lähedale, pool tema näost ja kael on näha. Jäljed on nüüd lillad.

Ma annan Vanale Paganale jalaga, kuni tal pepu lõhki löön. Ma teen Puldiga Ukse lahti ja tuiskan Avakosmosesse ja toon päris poodidest kõik asjad siia Emmele.

Ma nutan pisut, aga hääletult.

Vaatan saadet ilmast ja üht, milles vaenlased kindlust vallutavad ja head tüübid ehitavad barrikaadi, et ust ei saaks lahti teha. Ma näkitsen sõrme, Emme ei saa mulle öelda, et jätku järele. Huvitav, kui palju mu ajust on juba lödiks läinud ja kui palju veel korras on. Ma vist võin oksendama hakata nagu siis, kui ma olin kolmene ja mul oli kõht ka lahti. Mis siis, kui ma Vaibale oksendan, kuidas ma ta ise puhtaks pesen?

Vaatan oma sündimise plekki. Ma põlvitan ja silitan seda, see tundub soe ja kare nagu ülejäänud Vaipki, üldse mitte teistsugune.

Emme ei ole kunagi Ära rohkem kui üks päev. Ma ei tea, mida ma teen siis, kui homme üles ärkan ja ta on ikka Ära.

Siis läheb mul kõht tühjaks, söön banaani, kuigi see on veel roheline.

Dora on joonistus Telekas, aga ta on mu päris sõber – see ajab segadusse. Džiip on tegelikult ka päris, ma tunnen teda oma sõrmedega. Superman on ainult Telekas. Puud on Telekas, aga Taim on päris, oi, ma unustasin teda kasta. Viin ta Kummutilt Kraanikausi juurde ja kastan otsekohe. Huvitav, kas ta sõi Emme kalatüki ära.

Rulad on Telekas ning poisid ja tüdrukud ka, ainult et Emme ütleb, et nad on päris, kuidas nad saavad päris olla, kui nad on nii lamedad? Ma võiksin koos Emmega barrikaadi teha, võiksime Voodi Ukse vastu lükata, et seda lahti ei saaks teha, oleks see vast šokk, hahaa. „Laske mind sisse,“ hüüaks ta, või: „Ma puhun ja puhun ja teen teie maja pikali.“ Muru on Telekas ja tuli samuti, aga see võib päriselt ka Tuppa tulla, kui ma soojendan ube ja puna kargab mulle varrukasse ja ajab mind tuliseks. Ma tahaksin seda näha, aga mitte seda, et see juhtuks. Õhk on päris ning vesi ainult Vannis ja Kraanikausis, jõed ja järved on Telekas, mere kohta ma ei tea, sest kui see Väljaspool ringi tuiskaks, teeks see kõik märjaks. Ma tahan Emmet raputada ja küsida, kas meri on päris. Tuba on päriselt päris, aga võib-olla on Väljaspool ka, ainult et tal on nähtamatuks tegev keep ümber nagu prints JackerJackil selles loos? Jeesuslapsuke on vist Telekas, ainult et ta on ka pildil oma Emme ja sugulase ja Vanaemaga, aga Jumal on päris ning vaatab oma kollase näoga Katuseaknast sisse, ainult et täna mitte, kõik on lihtsalt hall.

Ma tahan olla Emmega Voodis. Selle asemel istun Vaibale, käsi ainult sellel kühmul, mille tema jalg Päevateki all teeb. Minu käsivars väsib ära, nii et ma lasen sellel natukeseks ajaks alla langeda ning tõstan selle taas üles. Ma rullin Vaiba otsa üles ja lasen tal taas lahti vajuda, teen seda sadu kordi.

Kui pimedaks läheb, püüan veel pisut hautatud ube süüa, aga nad on vastikud. Võtan hoopis pisut saia ja maapähklivõid. Ma teen Sügavkülma lahti ning panen pea herne ja spinati ja kohutavate aedubade kottide vahele, hoian seda seal, kuni isegi mu silmalaud on tuimad. Seejärel ma kargan välja, löön ukse kinni ja hõõrun põski, et neid üles soojendada. Ma tunnen neid kätega, aga ei tunne, et nad tunneksid mu käsi nende peal – see on veider.

Katuseaknas on nüüd kõik pime, loodan, et Jumal pistab oma hõbedase näo sisse.

Panen magamise T-särgi selga. Mõtlen, et kas ma olen must, sest ma ei käinud Vannis, püüan end nuusutada. Kapis heidan ma Teki sees pikali, aga mul on külm. Unustasin täna Termostaati üles ajada, sellepärast, see tuli mulle alles praegu meelde, aga nüüd ma ei saa seda teha, sest on öö.

Tahan väga natuke rinda võtta, ma ei saanud seda terve päev. Võtaks isegi paremast, aga ma eelistaksin vasakut. Kui ma saaksin Emme juurde pugeda ja pisut võtta – aga ta võib mind eemale lükata ja see oleks veel hullem.

Mis siis, kui ma olen tema juures Voodis ja Vana Pagan tuleb? Ma ei tea, kas kell on juba üheksa, Kella nägemiseks on liiga pime.

Ma hiilin Voodisse eriti aeglaselt, et Emme ei märkaks. Laman lihtsalt tema lähedal. Kui ma piip-piip’i kuulen, saan hästi kähku tagasi Kappi hüpata.

Mis siis, kui ta tuleb, aga Emme ei ärka üles, kas ta saab siis veel pahasemaks? Kas ta teeb talle hullemad jäljed peale?

Püsin ärkvel, et kuuleksin teda tulemas.

Teda ei tule, aga ma olen ikkagi ärkvel.

***

Prügikott on endiselt Ukse kõrval. Emme tõusis täna hommikul enne mind üles, sidus selle sõlmest lahti ja pani sinna oad, mis ta purgist välja kraapis. Kui prügikott on endiselt seal, siis see vist tähendab, et ta ei tulnud, see teeb kaks ööd, mil ta ei tulnud, jippiii!

Reede on Madratsipäev. Me keerame teda ühelt poolt teisele ja külgede peale ka, et ta kühmuliseks ei läheks. Ta on nii raske, et pean kõiki oma muskleid kasutama, ja kui ta maha potsatab, paiskab ta mu Vaibale. Ma näen Madratsil pruuni jälge sellest, kui ma esimene kord Emme kõhust välja tulin. Järgmisena korraldame tolmupühkimise võistluse, tolm on meie naha tillukesed nähtamatud tükid, mida me enam ei vaja, sest meile kasvab uus nahk nagu madudel. Emme aevastab hästi kõrge häälega nagu ooperitäht, keda me üks kord Telekas kuulsime.

Me koostame toidupoe nimekirja ega suuda Pühapäevakingi suhtes midagi otsustada. „Küsime kommi,“ ütlen ma. „Isegi mitte šokolaadikommi. Mingisugust kommi, mida me pole kunagi varem söönud.“

„Midagi hästi kleepuvat, et sul oleksid lõpuks samasugused hambad nagu mul?“

Mulle ei meeldi, kui Emme sarkasmi teeb.

Nüüd me loeme lauseid piltideta raamatutest, see on „Hurtsik“, kus on hirmus maja ja täiesti valge lumi. „Sellest ajast peale,“ loen ma, „oleme me, nagu noored neil päevil ütlevad, niisama hänginud ja kohvi joonud – mina tegelikult chai’d, eriti kuuma, sojapiimaga.“

„Suurepärane,“ ütleb Emme, „ainult et „soja“ riimub sõnaga „poja“.“

Inimesed raamatutes ja Telekas on alati janused, nad joovad õlut ja mahla ja šampust ja latte’sid ja kõiksugu vedelikke, mõnikord löövad nad klaase kõlksuga üksteise klaasi vastu, kui nad on õnnelikud, aga nad ei tee klaase katki. Ma loen seda lauset uuesti, see on endiselt segane. „Kes see „tema“ ja „mina“ on, kas nemad ongi need noored?“

„Hmm,“ lausub Emme üle minu õla lugedes, „„noored“ tähendab vist noori üldiselt.“

„Mis tähendab „üldiselt“?“

„Paljusid noori.“

Ma püüan neid ette kujutada, tervet karja, kõik koos mängimas. „Päris inimesi?“

Emme ei ütle minuti jooksul mitte midagi ning lausub seejärel väga vaikselt: „Jah.“ Nii et see oli tõsi, kõik, mis ta rääkis.

Tal on endiselt jäljed kaelal, huvitav, kas need kunagi ära ka lähevad.

***

Ta vilgutab öösel, see äratab mu Voodis üles. Lamp põlema, loen viieni. Lamp kustu, loen üheni. Lamp põlema, loen kaheni. Lamp kustu, loen kaheni. Ma oigan.

„Ainult natukene veel.“ Ta vaatab endiselt Katuseakna poole, mis on üleni must.

Prügikotti Ukse juures ei ole, see tähendab, et ta käis siin, kui ma magasin. „Palun, Emme.“

„Kohe.“

„See teeb mu silmadele haiget.“

Ta kummardub Voodi kohale, suudleb mind suu juurde ja paneb mulle Päevateki üle näo. Valgus vilgub ikka, aga tumedamalt.

Mõne aja pärast tuleb ta tagasi Voodisse ja annab mulle natuke rinda, et ma uuesti magama jääksin.

***

Laupäeval punub Emme mulle vahelduseks kolm patsi, need tunduvad naljakad. Ma raputan pead, et ennast nendega lüüa.

Täna hommikul ma oma multikaplaneeti ei vaata, ma valin natuke aiandust ja trenni ja uudiseid ning küsin kõige kohta, mida näen: „Emme, kas see on päris?“ ja tema ütleb, et jah, ainult et see koht, kus räägitakse libahuntidega filmist ja üks naine nagu õhupall lõhki läheb, need on lihtsalt eriefektid, arvutis tehtud joonistused.

Lõunaks on purk kikerhernekarrit ja riisi ka.

Ma tahaksin eriti valjusti „Karjet“ mängida, aga nädalavahetuseti me ei tohi.

Suurem osa pärastlõunast mängime „Kassikanga kudumist“, me oskame teha Küünalt ja Teemanti ja Sõime ja Kudumisvardaid ja harjutame Skorpioni, ainult et Emme sõrmed jäävad alati lõpuks kinni.

Õhtusöögiks on minipitsad, mõlemale üks ja lisaks üks kahe peale. Seejärel vaatame ühte planeeti, kus inimesed kannavad hästi satsilisi riideid ja neil on tohutult puhvis valged juuksed. Emme ütleb, et nad on päris, aga teesklevad, et on inimesed, kes surid sadu aastaid tagasi. See on nagu mingi mäng, aga eriti lõbusalt see küll ei kõla.

Emme paneb Teleka kinni ja nuhutab õhku. „Ma tunnen siiani seda lõunaks söödud karri lõhna.“

„Mina ka.“

„See maitses hästi, aga vastik, kuidas see lõhn ära ei lähe.“

„Minu oma maitses ka vastikult,“ ütlen talle.

Ta naerab. Jäljed tema kaelal hakkavad kokku tõmbama, nad on rohekad ja kollakad.

„Kas ma saaksin ühe loo?“

„Millise?“

„Sellise, mida sa pole mulle kunagi varem rääkinud.“

Emme naeratab mulle. „Nüüdseks tead sa vist juba kõike, mida minagi tean. „Krahv Monte-Cristo“?“

„Seda olen ma miljoneid kordi kuulnud.“

„„GulliJack Lilliputtide maal“?“

„Mustmiljoneid kordi.“

„„Nelson Robbeni saarel“?“

„Siis pärast kahtekümmend seitset aastat sai ta vangist välja ja temast sai valitsus.“

„„Kolm karu“?“

„Liiga õudne.“

„Karud ainult urisevad tema peale,“ ütleb Emme.

„Ikkagi.“

„„Printsess Diana“?“

„Oleks pidanud turvavööd kasutama.“

„Näed, sa tead neid kõiki.“ Emme hingab puhinal välja. „Oota, on üks lugu merineitsist…“

„„Väike merineitsi“.“

„Ei, üks teine. See merineitsi istub ühel õhtul kaljudel ja kammib juukseid, kui üks kalur talle ligi hiilib ja ta oma võrguga kinni püüab.“

„Et teda õhtusöögiks ära praadida?“

„Ei, ei, ta toob merineitsi oma majakesse ja merineitsi peab temaga abielluma,“ ütleb Emme. „Kalur võtab tema võlukammi ära, nii et ta ei saa enam kunagi tagasi merre minna. Ja mõne aja pärast sünnib merineitsile laps…“

„…kelle nimi on JackerJack,“ ütlen talle.

„Just nii. Aga alati, kui kalur kalu käib püüdmas, vaatab merineitsi majakeses ringi ning ühel päeval näeb ta, kuhu kalur on tema kammi peitnud…“

„Hahaa.“

„Ja ta jookseb kaljude poole ning lipsab merre.“

„Ei.“

Emme vaatab mind teraselt. „Kas sulle ei meeldi see lugu?“

„Ta ei tohiks ära minna.“

„Pole midagi.“ Ta võtab sõrmega minu silmast pisara ära. „Ma unustasin öelda, et loomulikult võtab ta oma lapse JackerJacki ka endaga kaasa, tema on ema juustesse seotud. Ja kui kalur tagasi tuleb, on majake tühi ja ta ei näe neid enam kunagi.“

„Kas ta upub ära?“

„Kalur?“

„Ei, JackerJack, vee all.“

„Oh, ära muretse,“ ütleb Emme, „ta on ju pooleldi meripoiss, mäletad? Ta suudab nii maal kui ka vees hingata.“ Emme läheb Kella vaatama, see on 08:27.

Ma laman terve igaviku Kapis, aga ei jää uniseks. Me laulame ja lausume palveid. „Ainult üks lasteluuletus veel,“ lausun ma, „palun.“ Ma valin luuletuse „Jacki maja“, sest see on kõige pikem.

Emme hääles on kuulda haigutust. „See on räbaldunud, katkistes riietes mees…“

„Kes suudles neiut, kel üksindus sees…“

„Kes lüpsis lehma, kel sarv lömmis ees…“

Ma varastan kiiruga paar rida. „Mis andis hoobi koerale, kellel kass seisis teel, kes murdis maha roti, kes…“

Piip-piip.

Ma pigistan suu kõvasti kinni.

Ma ei kuule, mida Vana Pagan esimesena ütleb.

„Mhmhm, anna andeks,“ ütleb Emme, „me sõime karrit. Tegelikult ma mõtlesin siin, et ehk on võimalik…“ Tema hääl on hästi kõrge. „Ehk on võimalik kunagi siia mingisugust õhupuhastit paigaldada?“

Vana Pagan ei kosta midagi. Nad vist istuvad Voodil.

„Lihtsalt üks väike õhupuhasti,“ ütleb Emme.

„Jajah, on see vast hea mõte,“ lausub Vana Pagan. „Teeme nii, et kõik naabrid hakkaksid imestama, miks ma oma aiakuuris midagi vürtsikat keedan.“

See on vist jälle sarkasm.

„Oi. Anna andeks,“ ütleb Emme, „ma ei mõelnud…“

„Võiksin siis kohe katusele neoonvärvides vilkuva noole ka paigaldada.“

Huvitav, kuidas nool vilgub.

„Anna tõesti andeks,“ ütleb Emme, „ma ei mõelnud, et lõhn, et see, et õhupuhasti viiks…“

„Sa vist ei oska hinnata seda, kui hea elu sul siin on,“ lausub Vana Pagan. „Ega?“

Emme ei ütle midagi.

„Maa peal, loomulik päevavalgus, ventilatsioonisüsteem, see on ikka mõnest teisest kohast peajagu üle, seda võin sulle küll öelda. Värsked puuviljad, tualett-tarbed, mida kõike veel, nipsuta vaid sõrmi ja kõik tuuakse kohale. Paljud tüdrukud tänaksid õnne, kui neil oleks selline elamispind olemas, niisama kindel nagu maja. Eriti kui sul on laps…“

Kas see olen mina?

„Pole vaja muretseda mingite purjus autojuhtide pärast,“ ütleb ta, „narkodiilerite, pervertide…“

Emme segab hästi kiiresti vahele. „Ma ei oleks tohtinud õhupuhastit paluda, see oli minust rumal, kõik on korras.“

„Olgu peale siis.“

Mitte keegi ei ütle veidi aega midagi.

Ma loendan hambaid, mul läheb kogu aeg segi, kõigepealt saan üheksateist, siis kakskümmend, siis jälle üheksateist. Ma hammustan keelde, kuni mul hakkab valus.

„Loomulikult kõik kulub ajaga, see on arusaadav.“ Vana Pagana hääl tuleb mujalt, ta on vist nüüd Vanni juures. „See liitekoht on paisunud, pean sellest liivapaberiga üle käima ja niiskustõkke uuesti peale panema. Ja näed, siin paistab aluskate läbi.“

„Me oleme ettevaatlikud,“ lausub Emme väga vaikselt.

„Mitte piisavalt. Kork ei ole mõeldud ringitraavimise jaoks, ma plaanisin, et seda hakkab kasutama üks istuva eluviisiga inimene.“

„Kas sa tuled voodisse?“ küsib Emme selle naljaka peenikese häälega.

„Las ma võtan kingad jalast.“ Kostab mingisugune urahtus, ma kuulen midagi Põrandale kukkumas. „Sina ju hakkad mulle remondiga pinda käima, enne kui olen jõudnud vaevalt kaks minutit siin olla…“

Lamp läheb kustu.

Vana Pagan kriuksutab Voodit, ma loen üheksakümne seitsmeni, seejärel arvan, et mul jäi üks vahele, ja mul läheb järg sassi.

Ma laman ärkvel ja kuulan isegi siis, kui midagi kuulda ei ole.

***

Pühapäeval sööme õhtusöögiks rõngassaia, mis on hästi nätske, moosi ja maapähklivõiga ka. Emme võtab saia suust välja ja sellest turritab välja mingisugune terava otsaga asi. „Viimaks ometi,“ ütleb ta.

Ma võtan selle kätte, see on üleni kollane, pruunide laikudega. „Haige Hammas?“

Emme noogutab. Ta topib näpud kurku.

See on nii veider. „Võiksime ta tagasi pista, võib-olla jahuliimiga?“

Ta raputab laialt naeratades pead. „Mul on hea meel, et see ära tuli, nüüd ei saa see enam valu teha.“

Minuti eest oli see osa temast, aga nüüd enam mitte. See on lihtsalt asi. „Kuule, tead mis, kui sa ta padja alla paned, tuleb öösel nähtamatult üks haldjas sisse ja muudab ta rahaks.“

„Siin kahjuks mitte,“ ütleb Emme.

„Miks mitte?“

„Hambahaldjas ei tea Toast.“ Tema silmad vaatavad seinast läbi.

Väljaspool on kõik olemas. Kui ma nüüd mõnele asjale mõtlen, näiteks suuskadele või ilutulestikule või saartele või liftidele või jojoodele, pean alati meeles pidama, et need on päris, Väljaspool on nad kõik olemas. See väsitab mu pead. Ja inimesed ka, tuletõrjujad õpetajad murdvargad beebid pühakud jalgpallurid ja igasugused muud inimesed, nad kõik on päriselt Väljaspool olemas. Aga mind seal ei ole, mind ja Emmet, meie oleme ainukesed, keda seal ei ole. Kas me oleme ikka päris?

Pärast õhtusööki jutustab Emme mulle „Hansu ja Gretet“ ja „Kuidas langes Berliini müür“ ja „Rumpelstiltskinit“. Mulle meeldib see koht, kui kuninganna peab väikese mehikese nime ära arvama, muidu võtab too tema lapse ära. „Kas lood on tõelised?“

„Millised?“

„Merineitsist ema ja Hans ja Grete ja nad kõik.“

„Noh,“ ütleb Emme, „mitte täht-tähelt.“

„Mis…“

„Need on võlulood, need ei räägi päris inimestest, kes täna ringi kõnnivad.“

„Nii et need on valed?“

„Ei, ei. Lood on teistmoodi tõelised.“

Minu nägu läheb täiesti krimpsu, kui ma püüan seda mõista. „Kas Berliini müür on tõeline?“

„Noh, see müür oli olemas, aga enam mitte.“

Ma olen niivõrd väsinud, et olen pooleks kärisemas, nagu juhtus Rumpelstiltskiniga loo lõpus.

„Head ööd, head und,“ ütleb Emme Kapi ust sulgedes, „ära lase lutikatel pureda end.“

***

Ma ei saanud aru, et olen välja lülitunud, aga siis ühtäkki on Vana Pagan valjusti lõuates Toas.

„Aga vitamiinid…“ ütleb Emme.

„Täielik röövimine.“

„Kas tahad, et me haigeks jääksime?“

„See on täielik petukaup,“ ütleb Vana Pagan. „Ma nägin selle kohta kord dokumentaalfilmi, lõpuks läheb kõik potist alla.“

Kes läheb Potist alla?

„Lihtsalt kui me paremini toituksime…“

„Oh, hakkab pihta. Viu ja ving…“ Ma näen teda läbi liistude, ta istub Vanni serval.

Emme hääl on nüüd pahane. „Vean kihla, et meid on odavam pidada kui koera. Meil pole isegi kingi vaja.“

„Sul pole aimugi, mis maailmas toimub. Kust ma sinu arvates raha saan?“

Keegi ei ütle midagi. Seejärel hakkab Emme rääkima. „Mida sa silmas pead? Üldises mõttes raha või…?“

„Pool aastat.“ Tema käsivarred on rinnal risti, need on hiigelsuured. „Ma olen kuus kuud koondatud olnud, aga kas sina oled pidanud oma kena väikest peakest sellega vaevama?“

Ma näen Emmet ka läbi liistude, ta on peaaegu Vana Pagana kõrval. „Mis juhtus?“

„Nagu see midagi muudaks.“

„Kas sa otsid uut töökohta?“

Nad põrnitsevad teineteisele otsa.

„Kas sul on võlad?“ küsib Emme. „Kuidas sa kavatsed…?“

„Suu kinni!“

Ma ei taha häält teha, aga ma kardan nii väga, et ta teeb jälle Emmele haiget, et see heli lihtsalt tuleb iseenesest.

Vana Pagan vaatab otse minu poole, ta astub sammu, veel ühe ja siis veel ühe ning koputab liistudele. Ma näen tema käe varju. „Hei, sina seal.“

Ta räägib minuga. Minu rinnus teeb miski kloppadi-klopp. Haaran põlvedest ja surun hambaid kokku. Ma tahan Teki alla pugeda, aga ei suuda, ma ei suuda mitte midagi teha.

„Ta magab.“ Seda ütleb Emme.

„Kas ta hoiab sind nii ööl kui päeval kapis?“

See sina olen mina. Ma ootan, et Emme ütleks „ei“, aga ta ei ütle.

„See ei ole minu meelest loomulik.“ Ma näen tema silmi, need on hästi heledad. Kas tema mind ka näeb, kas ma muutun kiviks? Mis siis, kui ta ukse lahti teeb? Ma võin …

„Tal on vist midagi viga,“ ütleb Vana Pagan Emmele. „Sa ei ole lasknud mul teda kordagi korralikult vaadata sellest päevast alates, kui ta sündis. Kas vaesel väiksel värdjal on kaks pead või mis?“

Miks ta nii ütles? Ma tahan peaaegu oma ühe pea Kapist välja pista, et lihtsalt talle näidata.

Emme seisab liistude ees, ma näen tema abaluude kühme T-särgi all. „Ta on lihtsalt häbelik.“

„Tal ei ole mingisugust põhjust mind häbeneda,“ lausub Vana Pagan. „Ma pole teda kunagi näpuotsagagi puudutanud.“

Miks ta peaks mind näpuotsaga puudutama?

„Tõin talle ju selle uhke džiibi, eks ole? Ma tunnen poisse, olin ise ka kunagi poiss. Tule, Jack…“

Ta ütles mu nime.

„Tule aga välja ja võta oma pulgakomm.“

Pulgakomm!

„Lähme voodisse.“ Emme hääl on veider.

Vana Pagan toob kuuldavale midagi naerutaolist. „Küll mina tean, mida sina vajad, preili.“

Mida Emme vajab? Kas see on ka poenimekirjas olemas?

„Tule nüüd,“ ütleb Emme uuesti.

„Kas ema ei õpetanud sulle kunagi kombeid?“

Lamp läheb kustu.

Aga Emmel ei ole ju ema.

Voodi teeb valju häält, Vana Pagan ronib sängi.

Ma tõmban Teki üle pea ja surun käed kõrvadele, et mitte kuulda. Ma ei taha kriukse loendada, aga loendan neid ikkagi.

***

Kui ma üles ärkan, olen endiselt Kapis ja kõik on täiesti pime.

Huvitav, kas Vana Pagan on ikka veel siin. Ja pulgakomm?

Reegel on selline, et ma pean Kapis püsima, kuni Emme mulle järele tuleb.

Huvitav, mis värvi see pulgakomm on. Kas pimedas on asjad värvilised?

Ma püüan uuesti välja lülituda, aga olen ikka sisse lülitatud.

Võiksin pea välja pista, et lihtsalt…

Ma lükkan uksed hästi aeglaselt ja vaikselt lahti. Kuulen vaid Külmkapi üminat. Tõusen püsti, astun ühe sammu, teise sammu, kolmanda. Ma löön varba millegi vastu ära, aiaaaaaaaa. Võtan selle kätte ja näen, et see on king, jube suur king. Ma vaatan Voodi poole, seal ta ongi, Vana Pagan, tema nägu on vist kivist tehtud. Sirutan sõrme välja, et seda peaaegu, mitte päriselt puudutada.

Tema silmad lähevad lahti, silmavalged välguvad. Ma kargan tahapoole ja lasen kingal maha kukkuda. Kardan, et ta pistab möirgama, aga ta irvitab suuri läikivaid hambaid näidates ning lausub: „Hei, pojake.“

Ma ei tea, mida see…

Seejärel röögib Emme valjemini, kui ma olen teda iial kuulnud isegi „Karjet“ mängimas. „Kao eemale, kao temast eemale!“

Ma torman tagasi Kappi ja löön pea ära, aiaaaa, Emme muudkui kriiskab: „Kao temast eemale!“

„Suu kinni!“ ütleb Vana Pagan. „Suu kinni!“ Ta nimetab Emmet sõnadega, mida ma läbi kisa ei kuule. Seejärel läheb Emme hääl hästi kähedaks. „Ära kisa,“ ütleb Vana Pagan.

Emme ütleb sõnade asemel mhmhm. Ma hoian kätt selle koha peal, mille ära lõin, panen sellele kaks kätt peale.

„Sa oled täiesti segane, kas tead?“

„Ma oskan vait olla,“ ütleb Emme peaaegu sosistades, ma kuulen, kuidas ta hästi kähinal hingab. „Sa ju tead, kui vaikne ma oskan olla, kui sa vaid tema rahule jätad. Muud pole ma iial palunud.“

Vana Pagan turtsatab. „Sa küsid midagi iga kord, kui ma ukse lahti teen.“

„See kõik on Jackile.“

„No ära unusta, kust sa ta said.“

Ma kuulan hästi teraselt, aga Emme ei ütle midagi.

Helid. Kas Vana Pagan paneb riidesse? Kingad, ta vist paneb kingi jalga.

Ma ei maga pärast seda, kui ta on läinud. Olen terve öö Kapis sisse lülitunud. Ma ootan sadu tunde, aga Emme ei tule mulle järele.

***

Ma vaatan Katuse poole, kui see äkitselt üles kerkib ning taevas sööstab sisse ja raketid ja lehmad ja puud kukuvad mulle pähe…

Ei, ma olen Voodis, Katuseaknast hakkab valgust sisse kallama, ju vist on hommik käes.

„See oli lihtsalt halb unenägu,“ ütleb Emme mu põske silitades.

Ma võtan nämmast vasakust pisut, aga mitte palju.

Seejärel tuleb mulle kõik meelde ja ma ajan end Voodis istukile, et kontrollida, ega Emmel uusi jälgi pole, aga ma ei näe ühtegi. „Palun andeks, et ma öösel Kapist välja tulin.“

„Olgu peale,“ ütleb Emme.

Kas see on sama mis andestamine? Mulle tuleb veel asju meelde. „Mis asi on väike värdjas?“

„Oi, Jack.“

„Miks ta ütles, et mul on midagi viga?“

Emme oigab. „Sul ei ole mitte midagi viga, sinuga on kõik kõige paremas korras.“ Ta annab mu ninale musi.

„Aga miks ta seda ütles?“

„Ta püüab mind lihtsalt hulluks ajada.“

„Miks ta…“

„Tead küll, kuidas sulle meeldib autode ja õhupallide ja muude asjadega mängida? Noh, talle meeldib minu peaga mängida.“ Emme koputab endale vastu pead.

Mina ei tea, kuidas peadega mängitakse. „Kas „koondatud“ on nagu koonuks muudetud?“

„Ei, see tähendab, et ta kaotas töö,“ ütleb Emme.

Mina arvasin, et ainult asjad saavad kaotsi minna, nagu üks meie kuuest nöpsikust. Väljaspool on kõik vist teisiti. „Miks ta ütles, et sa ei tohi unustada, kust sa mu said?“

„No jää nüüd kas või minutiks vait, eks.“

Ma loen tummalt numbreid: üks mississippi, kaks mississippi. Kõigi kuuekümne sekundi jooksul põrklevad küsimused minu peas üles-alla.

Emme valab endale piima klaasi, mulle ta ei vala. Ta vahib Külmkappi, seal ei hakka tuli põlema – see on veider. Ta paneb ukse jälle kinni.

Minut saab läbi. „Miks ta ütles, et sa ei tohi unustada, kust sa mu said? Kas sa ei saanudki mind Taevast?“

Emme klõpsib Lambi lülitit, aga tema ka ei ärka üles. „Ta pidas silmas… kellele sa kuulud.“

„Ma kuulun sulle.“

Emme naeratab mulle.

„Kas Lambi pirn on otsa saanud?“

„Ma ei usu, et asi on selles.“ Ta väriseb ja läheb Termostaati vaatama.

„Miks ta ütles sulle, et sa ei tohi unustada?“

„No tegelikult on ta kõigest valesti aru saanud, ta arvab, et sa kuulud talle.“

Haa! „Ta on totulotu.“

Emme vahib Termostaati. „Voolukatkestus.“

„Mis asi see on?“

„Praegu pole milleski voolu.“

On aga veider päev.

Me sööme hommikusöögihelbeid ja peseme hambaid ja paneme riidesse ja kastame Taime. Me püüame Vanni vett täis lasta, aga pärast esimest juga tuleb välja täiesti jääkülm vesi, nii et me peseme lihtsalt pesulappidega. Katuseaknast hakkab rohkem valgust paistma, aga mitte väga palju. Telekas ei tööta ka, ma igatsen oma sõprade järele. Teesklen, et nad ilmuvad ekraanile, patsutan neid sõrmedega. Emme ütleb, et paneme soojasaamiseks mõlemad veel ühe särgi selga ja püksid jalga, isegi kaks sokki mõlema jala otsa. Me jookseme mööda Jooksurada miilide viisi, et sooja saada, seejärel lubab Emme mul pealmised sokid ära võtta, sest mu varbad on täitsa kokku surutud. „Mu kõrvad valutavad,“ ütlen talle.