Читать книгу Põhjala ristisõjad - Eric Christiansen - Страница 10

Ristisõjad Pühale Maale on päris hästi tuntud või vähemalt ollakse neist kuulnud. Albilastest hereetikute ja Hispaania moslemite vastu peetud ristisõdadest teavad vähemalt need, kes on keskaega tudeerinud. Ent Kirde-Euroopa ristisõjad on ingliskeelses maailmas peaaegu tundmatud. Kui neist üldse kuigivõrd teatakse, siis Sergei Eisensteini natsionalistlikust propagandast õhkuva filmi «Aleksander Nevski» kaudu. Väidetavalt olevatki ta niisuguse teema valinud seepärast, et selle vähese tuntuse tõttu ei saanud faktid tema mõttelendu segada.

Käesolev raamat püüab kirjeldada Läänemere kallastel XII–XVI sajandini kristluse nimel peetud võitlusi ja teatud määral selgitada, millist osa mängisid need samal ajal Põhjala ühiskonna muutumises. Läänemere-äärsete riikide üldist ajalugu puudutatakse ainult niivõrd, kuivõrd see on vahetult seotud ristisõdadega. Skandinaavia kuningriikide, Ida-Euroopa vürstiriikide ja Hansa Liidu tõusu ja languse, kalakaubanduse, saksa idakolonisatsiooni ning linnade, religiooni ja laevanduse arengu kohta tuleb aga lugejatel endil lisamaterjali otsida.

Me alustame viikingiaja lõpust, mil Skandinaavia valitsejad kaotasid oma varasemad meretagused vallutatud alad ja seisid silmitsi uue, slaavi rahvaste ohuga omaenda vetes. Pärast ülevaadet Põhjalast 1100. aasta paiku vaatleme, mis seal edasi toimus. Keskendume ennekõike ristisõdadega seotud piirkondadele ja perioodidele, alustades Läänemere edelarannikult 1147. aastast, mil paavst andis esmakordselt loa pidada püha sõda Põhjala paganate vastu, ning lõpetades Venemaa piiril 1505. aasta paiku, mil Rooma andis välja viimase Põhjala ristisõtta kutsunud bulla. Selles ajavahemikus olid ristisõdijate vallutatud maad peaaegu tundmatuseni muutunud nii elanikkonna, keele, kultuuri, majanduse kui ka valitsemise poolest. Poleks päris täpne öelda, et need alad selle ajaga tsiviliseeriti ja katoliseeriti, kuid vähemalt osaliselt väljendavad need terminid asjade käiku — selles osas, mis puudutab keskaja kultuuri põhiosiste saabumist siia piirkonda nende hällidest Prantsusmaal, Itaalias ja Reinimaal, samuti kaubanduse arengut ja kohapealsete ressursside kasutuselevõtmist imporditud oskuste baasil. Selle protsessi põhjalik kirjeldus eeldaks siiski märksa teistlaadsemat raamatut. Tähelepanu koondamine üpris kitsale ristisõdade temaatikale ei võimalda selgitada paljutki, mida oleks tegelikult vaja. Seepärast autor vabandab lünkade pärast ja loodab, et lugeja saab isegi kõige hämaramate lõikude juures aru, et sellel on omad põhjused.

Põhikavandist kinnihoidmiseks tuleb korraga rääkida vähemalt kolmel teemal: ristiretkede kirjeldus, ideoloogiline areng ja põgus ülevaade poliitilisest ajaloost. Nii on ristisõdu võimalik mõista ainult tsistertslaste liikumise, paavsti ülemvõimutaotluste, kerjusmunkade tegevuse, mongolite sissetungi, Leedu ja Moskva suurvürstiriigi kasvu ning XV sajandi kirikukogude tundmise raames. Kõigi nende suurte teemade napp puudutamine ja sidumine Euroopa kaugete aladega pole sugugi lihtne ja lugeja võib küsida, kas sel on üldse mõtet.

Üsna mitu head põhjust lubavad vastata sellele küsimusele jaatavalt. Esiteks on Põhjala ristiretked osa laiemast Lääne ristisõjaliikumisest, ja kui neid juba uurida, tuleks seda teha täies mahus, käsitledes neid ka kõige kaugemates ja tundmatumates paikades ning kõige ebaharilikumates vormides. Püha sõjaga Vahemeremaades käisid kaasas ulatuslikud vallutused ja pikaajalised kired, kuid lõpuks tähendasid need siiski vaid aja, raha ja inimelude asjatut raiskamist. Pärast kahesaja-aastast võitlust, kolonisatsiooni, suurriikide loomise katseid, misjonitööd ja majandusarengut jäi Püha Maa ometi kristluse haardeulatusest välja. Selle heitluse võitsid saratseenid. Kaks usku jäid endiselt lepitamatult antagonistlikeks. Kui kultuurid ka segunesid, siis mitte sellepärast, et kristlased olid üritanud Lähis-Ida vallutada, vaid sellepärast, et kontakte oli teistsuguseidki — märksa püsivamaid ja vähem vastuolulisi.

Põhjala ristisõjad ei olnud nii suureulatuslikud ja kallid, kuid nendega kaasnenud muutused püsisid märksa kauem, kohati on need säilinud veel tänapäevalgi. Läänemere lõunakaldal elavad seniajani Odrani välja sakslased ja sellest ajast, kui eestlaste, lätlaste ja leedulaste maalt kadusid saksa asukate viimased jäljed (et asenduda uute peremeeste omadega), ei ole möödas veel kuut aastakümmetki. Läänekristlus on Läänemere idakaldal seniajani valdav, soomlased aga kasutavad nii Lääne institutsioonilisi tavasid kui ka elavad rahumeeli kõrvuti oma rootsikeelse vähemusega. Taas iseseisvuse saavutanud Eesti, Läti ja Leedu vaatavad abi ja toetust otsides läände. Seitse sajandit olid Läänemere idakaldal koloniaalalad, kuhu keskaegsed vallutajad — kes iganes neid parajasti annekteerida või muuta püüdis — jätsid oma sügava jälje. Kui ristisõdadel on üldse olnud püsivaid tagajärgi, avalduvad need just siin ja Hispaanias.

Teiseks sidusid Põhjala ristisõjad selle piirkonna Lääne-Euroopaga, tuues Põhjala ühise «ladina» tsivilisatsiooni rüppe. See ei olnud õigupoolest lihtsalt side, vaid purunematu seos, mida ei saa kuidagi eirata. Uus katoliiklik ühiskond rajati vaenulikule ja võõrale territooriumile. Küsimus, kuidas sellist ühiskonda valitseda, hoida ja arendada, puudutas nii keskajal kui hiljemgi kõiki Euroopa piirialasid, mistõttu siinsed kogemused pakuvad huvi mujalgi. Suured kesksed institutsioonid — kirikud, mõisad, linnused, läänid, gildid, esinduskogud — ning feodaalseadused ja kanooniline õigus olid paisatud külma, pimedasse ja elamiseks vähekõlbulikku maailma, kus nad pidid kohanema ja edenema või siis alla jääma ja hääbuma. See ei olnud tõotatud maa, mis oleks peibutanud Hispaania või Palestiina ahvatlustega: võidud, majanduslik kasu ja hingede kogumine käisid siin käsikäes vaevalise võitlusega erakordselt ebasoodsa keskkonnaga. Mainitud institutsioone on nende sünnipaikades või normaalsema kliimaga kolooniates üsna korralikult uuritud, kuid vähemalt sama palju võib nende kohta teada saada, kui vaadata, millisel moel suutsid nad toime tulla Põhjala karmides oludes. Siinsete ristisõdade lugu võibki olla üks niisugune pilguheit, mis teeb vahest ka keskaegse kultuuri meile arusaadavamaks.

Lõpuks tuleb öelda, et see lugu puudutab Inglismaad rohkem kui paljusid muid riike. Vaatamata normannide vallutusele ja Inglise kuningate hõivatusele Prantsusmaa asjadega oli Inglismaa alati Läänemerega seotud ning pärast 1200. aastat need sidemed ainult tugevnesid, olgu siis tegemist kaubanduse, poliitiliste alliansside või ristisõjaliikumisega. 1230. aastatel andis Henry III Ojamaa kaupmeeste ühendusele erilise eesõiguse. Ta abistas Preisimaad vallutama asunud Saksa Ordut ka rahaliselt. Samal ajal õhutas inglasest piiskop rootslasi Kesk-Soome rahvaid ristima ja anastama. Ajavahemikus 1329–1408 teenis mitusada inglast Saksa Ordu huve Leedu vastu peetud ristisõdades, 1399. aastal tõusis üks neist ristisõdijatest, Henry Bolingbroke, isegi Inglismaa kuningaks (Henry IV). Inglise kuningate, Hansa Liidu, Saksa Ordu Preisimaa haru ning Skandinaavia valitsejate tülid ja lepingud olid XV sajandil tavapärased. Alates 1340. aastatest oli aga riidekaupmehest inglane igapäevane külaline Läänemerel, kuhu teda meelitasid tõrv, vaha, karusnahad, teravili, vibud ja puit. See, mis sealses kauges maailmas toimus, läks korda ka Inglismaale ja nii läksid Inglismaale korda ka Põhjala ristisõjad.

Juba ainuüksi neil põhjustel väärib Põhjala ristisõdade lugu selgitamist. On üsna vähe teemasid, mida mandri-Euroopa ajaloolased, ennekõike sakslased, oleksid viimase 150 aasta jooksul rohkem käsitlenud. Ja on väga vähe teemasid, mis saksa keelt mitteoskavale inglasele oleksid veel tundmatumad. Suuremalt jaolt on käesolevas raamatus õigupoolest tegemist pisikeste kivikestega Saksa ja Skandinaavia hiiglasliku Ostforschung’i mäe nõlvadelt, millele on lisatud pudemeid Venemaalt, Poolast, Soomest ja vabanenud Baltimaadest. Lugeja peaks aga arvestama, et autor ei ole mitte tingimata tähelepanu pööranud oma allikmaterjalide hinnangutele ja üldjäreldustele. See võib jätta eksliku mulje, nagu poleks käesolev teema tänapäeval enam kuigi aktuaalne, samas kui keskaja Baltikumi ajalugu ja selle uurimist iseloomustab just seos kaasajaga.

Sellel on oma põhjused: XIX sajandil selles piirkonnas domineerinud poliitilised jõud kaldusid oma tegevust õigustama mineviku ümberkirjutamisega ja samastama end ristisõdijate või nende vaenlastega. Suuresti Johannes Voigti teadustöö ja Treitschke publitsistisule tõttu hakati Saksa Ordut pidama Preisi monarhia, Teise Reich’i ja saksa nn. kultuurikandjate ettekuulutajaks. «Meis äratab vaimustust,» kirjutas Treitschke, «see riiki ülimaks väärtuseks seadev kõikehõlmav doktriin, mida Saksa Ordu kuulutas vahest valjemini ja selgemini kui ükski muu Saksamaa minevikust meieni kostev hääl.» Ta rõhutas: «Üks võitlushüüd tõuseb pinnast, mis on läbi imbunud õilsaima saksa verega.» Samal ajal tegid Saksa imperialismi vastased ordurüütleid igati maha ning ülistasid Novgorodi ja Poola valitsejaid kui slaavi natsionalismi eest võitlejaid. Näiteks võib tuua kuulsa poola ajaloouurija Joachim Leleweli, kes kirjutas Saksa Ordu kohta: «Nad lõid vaimuliku riigi, mis kujutas endast näkkusülitamist nii inimsusele kui ka moraalile.» Kui natsionalism levis ka Eestis, Lätis ja Leedus, muutus poleemika teravamaks ning kõike nende maade kaugemas minevikus juhtunut hakati pidama kuriteoks inimsuse vastu või siis anti sellele hoopis aupaiste kui «tohutult muljetavaldavale ja mõjusale nähtusele». Kuigi ajaloolased ei pruukinud poleemikaga kaasa minna, ei saanud nemadki mööda vaadata ajastu vaimust. 1914. aastal kasutas Hindenburg Vene armeede rünnaku tõrjumisel Ida-Preisimaal Tannenbergi nime, seostades seda otseselt «kättemaksuga» Saksa Ordu lüüasaamise eest 1410. aastal. Hiljem asutas Himmler SS-i otsekui ordu taaskehastusena, mis näitas selgelt, et ajalugu hoiab tänapäeva võimsalt oma kütkes. Paljud nõukogudeaegsed Balti ajaloolased kirjutasid selges XIX sajandi panslavismi vaimus, millele oli lisatud vaid kohustuslik dialektiline materialism. Tänapäeva teadlaste aus ja usin töö mineviku uurimisel on avaldanud üsna vähe mõju sellele, kuidas Baltikumi ajalugu on laiemalt levitatud ja teadvustatud.

See kõik on mõistetav. Läänemere ida- ja lõunakaldal tuli XX sajandil liigagi palju häda ja õnnetust taluda. Uue aja võimsad jõud — fašism, kommunism, totaalne sõda ja industrialiseerimine — on vähemalt korra iga põlvkonna jooksul pühkinud üle kõigist linnadest, alates Kielist kuni põhjapolaarjooneni, ja hävitanud nii oma vastaseid kui ka poolehoidjaid sellise masendava põhjalikkusega, mille kõrval keskaja sõjad tunduvad vaid ilusa muinasjutuna. Ajavahemikus 1939–1950 pidi enam kui viis miljonit inimest neilt randadelt põgenema ja vähesed neist jõudsid koju tagasi. Seejärel muutus Läänemeri poliitiliselt rahulikuks. Selle hinnaks olid aga sõnul seletamatu tühjus nende hinges, kes sunniti kodumaalt lahkuma, ja järjepidevad kuriteod nende miljonite kallal, kes otsustasid isade maale paigale jääda. Sellises õhustikus ei saagi vanad haavad kinni kasvada ega ammused tülid ununeda — isegi mitte ajaloolaste seas. Kristluse ja paganluse, Lääne katoliikluse ja Ida õigeusu, sakslaste, baltlaste ja slaavlaste vahel aset leidnud konfliktide tõlgendamine kutsub ka pärast külma sõja lõppu esile võimsaid kirgi.

Käesoleva raamatu esimene trükk valmis enam kui paarikümne aasta eest kiirustamisi. Pärast seda on autoril olnud aega parandada paljusid selles esinenud vigu ja väärtõlgendusi. Läänemere regiooni ja Põhjala keskaja uurimise võimas areng pärast raamatu esimest trükki on muutnud hädavajalikuks mitte ainult vigade parandamise, vaid sundinud üle vaatama ja korrigeerima pea iga teoses esinevat järeldust. Juba mõiste «ristisõda» on sellisel kujul, nagu seda kasutati 1970. aastatel, suuresti käibelt kadunud ning Leedu ja Põhja-Venemaa ajaloo hämaramatesse nurkadesse lisandub pidevalt uusi kirkaid lahvatusi. Osaliselt võib seda arengut näha märksa mahukamas täiendavas lugemisvaras, kuigi tuleb nentida, et inglise või prantsuse keeles on selle teema kohta seniajani suhteliselt vähe lugeda.