Читать книгу Põhjala ristisõjad - Eric Christiansen - Страница 12

Läänemeri ei ole alati olnud meri. Selle põhjamudast võib leida vaid magevees elavate napptigude (Ancylus fluviatilis) kodasid. Seitsme tuhande aasta eest oli praegune merepõhi Skandinaavia ja Kesk-Euroopa aladelt valgunud veest moodustunud järv, mida geoloogid nimetavad Antsülusjärveks. Selle kallastel laius Atlandi ookeanist Uuraliteni soine ala, kuni lõpuks võttis ookean soo läänepoolse osa enda alla — sellest tekkis Põhjameri. Seejärel valgus Antsülusjärv kaht kanalit pidi uude merre. Üht neist, mis praegu enam ei toimi, tähistavad Kesk-Rootsi suured järved, teine koosnes Taani saarte ja Skåne vahele jäävatest väinadest (Sund ja Beldid). Siis hakkas neid kanaleid pidi järve valguma soolane vesi ning tekkis meri, mida alates keskajast tuntakse Beltide järgi Balti ehk Läänemerena.

Soolasel veel ei õnnestunud siiski saavutada ülekaalu, sest lõunast ja idast toitsid merd võimsad jõed. Läänemerre suubub neli suurt jõge: Tšehhi ja Karpaadi mägedest alguse saavad Odra ja Visla ning Vene tasandikult teed alustavad Nemunas ja Väina. Põhjas, kus Läänemeri hargneb Botnia laheks (Põhjalaht) ja Soome laheks, vulisevad merre arvukad Soome ja Skandinaavia väikejõed, mis muudavad sealse vee peaaegu täiesti magedaks. Nii on kujunenud riimveega, põhiliselt maismaaga piiratud poolmeri, kus tõus ja mõõn on peaaegu tundmatud nähtused. Lahed tungivad sügavale piirkonda, kus valitsev karm kliima kaanetab eriti külmadel talvedel jääga peaaegu kogu merepinna. Siiski on meri lisanud sellele regioonile teatud omadusi, mis on mõjutanud ja osaliselt isegi määranud siinse tsivilisatsiooni arengukäiku.

Esmalt tuleb mainida, et Beltide pakutav ühendus ookeaniga on kliimat sel määral pehmendanud, et siin osutus võimalikuks elada viisil, mida me nimetame tsiviliseerituks. Kui vaadata Läänemerd poolitavat 60. laiuskraadi, jäävad sellele mujal maailmas Siber, Jakutsk, Kamtšatka, Alaska, Hudsoni laht — seega kohad, kus XIX sajandini lihtsalt ei olnud Euroopa (see tähendab Vahemeremaadele omase) kultuuri normide kohaselt võimalik ellu jääda. Mis juhtus siis, kui seda ometi prooviti, näitab skandinaavlaste Gröönimaale rajatud asunduste kurb saatus. Kuid Sundist ja Skandinaavia mägedest ida pool elasid ometi inimesed, keda juba IX sajandil tunnustati igati eurooplastena. Nende päralt oli soodus kliima, kuigi Vahemeremaade standardite järgi oli see üpris karm. Tänu merele oli võimalik maad harida, karja kasvatada ning rajada talusid ja külasid põhjapolaarjooneni välja.

Samal ajal elasid siinsed asukad äärmiselt külmas regioonis, kus loomad pidid kandma tihedat karvkatet ja suured maa-alad olid põllumajanduslikult kõlbmatud. Siin said hakkama vaid nomaadid ja kui maaviljelejad põhja poole liikusid, pidid nad külmas kliimas ellujäämiseks omandama mitmeid võtteid enne neid siia jõudnud küttidelt ja korilastelt. Läänemeri võimaldas piirkonnas suviti vabalt liikuda, kuid see oli ka kõik ja uustulnukad pidid kohalejäämiseks muutma oma seniseid harjumusi.

Kliima märkis maha piiri. Varasel keskajal ümbritses see Põhjalahte sajakonna miili kaugusel rannikust Põhja-Rootsis ja Põhja-Soomes. Lääne pool kaldus see tagasi niinimetatud keelena Norra mägede ja ookeani vahel kuni Põhja-Jäämereni välja. Idas kulges piir Laadoga järveni ja sealt edasi Vene tasandikule. Ühel pool piiri sõltus inimolu adrast ning haritavatest põldudest ja rohetavatest aasadest, teisel pool, alal, mida skandinaavlased nimetasid Finnmargiks, läksid arvesse küttide ja karjakasvatajate oskused. Seal «üleval» või õigemini «all», sest Botnia tähendas nii soomlastele kui ka rootslastele «pära, põhja», oli kõik teistmoodi: puudusid kindlad külad, puudus viljasaak, ratas, kuningriigid ja kirikud. Inimesed liikusid põhjapõtradel oma kaasaskantavate elamutega ääretutel aladel, mis ei kuulunud enne uusaega õigupoolest ühegi poliitilise üksuse koosseisu. Nad olid põhiliselt saamid, kuigi talviti liikus seal ka norralastest, rootslastest ja soomlastest kaupmeeste ja küttide salku, kes ostsid kokku nahku, sulgi ja lapsi, või ka röövisid, sest seal, Arktika piirimail, olid just lõunast tulijad inimnäoga huntideks. Viikingid teadsid samuti rändlejate olemasolust ja saagade autorid saatsid mõnigi kord oma kangelasi suuskadel üle lumeväljade kaugele põhja nomaadide või rajamaa muude lindpriidest asukatega võitlema või äri ajama. Kuid ei kangelased ega autorid tundnud end Finnmargis koduselt ning nad olid veendunud, et seal elavad nõiad, kes suudavad kontrollida ilma, muuta oma välimust ja surnuid ellu äratada. Lõunapoolsemad keskaja kirjamehed asustasid kauged põhjaalad päris kummaliste olenditega: amatsoonid, kes jäid rasedaks pelgalt vett juues ja sünnitasid koerapeaga poisslapsi, kelle klähvimine täitis Vene orjaturud, valgejuukselised metslased, keda kaitsesid hiiglaslikud hundikoerad, sadu aastaid elavad rohekad inimesed ja kannibalid. Selline oli näiteks Bremeni Adami arvamus 1070. aastail ja alles 1555. aastal, mil pagulasest rootslane Olaus Magnus avaldas Roomas oma teose «Historia de gentibus septentrionalibus» («Põhjamaiste rahvaste ajalugu»), said haritud eurooplased esimest korda usaldusväärse ülevaate saamidest.

Kliimapiir kujutas endast ka arusaamise piiri, sest selle taga elavad inimesed olid ellujäämiseks korraldanud oma elu viisil, mis tekitas teistes võõrastust. Väikesed, 100–150 hingest koosnenud perekondade rühmad asustasid «kodu» (sit), mis koosnes suve- ja talilaagri vahele jäänud teest ning selle ääres paiknenud ressurssidest. Põhjapõtrade karjatamist, metsloomade küttimist, kalastamist ja linnujahti raja ääres korraldas perekonnapeade nõukogu (naraz), iga sit’i piirid aga määrati kindlaks vastavate naraz’ide esindajate kokkusaamisel. Mõnes kalastuskohas või jahialal võis tegutseda ka enam kui üks sit, mis tekitas ühiselt toiminud perekonnarühmade vahel mõningaid täiendavaid sidemeid, kuid üldiselt jäid need suhteliselt nõrgaks. Väljaspool olijad omistasid saamidelegi kuningaid, kantse ja malevaid, kuid kindlasti kasutasid nad valesid sõnu — lihtsalt liiga raske oli midagi nii võõrast selgitada.

Siiski mõjutas rajajoone lähedal elavaid paikseid asunikke ebasõbraliku maailma lähedus. See kujutas endast pideva tulu ja ohu allikat. Tulu tärkas kauplemisest ning nomaadidelt oskusi omandanud kalameeste ja küttide oskustest loomariigiga midagi ette võtta, oht aga karmidest talvedest, mis tõid kaasa viljasaagi puudujäägi ning näljasurma, samuti karude, huntide ja muude vähemate röövloomade sagedastest rünnakutest. Need kahandasid niigi nappe varusid. Novgorodi kroonikast võime lugeda, kuidas see ohtlikule piirile liiga lähedal asuv õitsev linn pidi ikka ja jälle näljale alla vanduma. Näiteks 1128. aastal, mil pakane võttis talivilja:

See aasta oli metsik: osmiina rukist maksis grivna; ja inimesed sõid pärnalehti, kasekoort ja mõned jahvatasid puusäsi ja segasid rohu ja õlgedega; mõned sõid tulikaid, sammalt, hobuseliha; ja paljud langesid näljast kokku, laibad vedelesid tänavatel, turul ja teedel ja kõikjal; palgati igasuguseid laipu linnast välja kandma; aga servid ei tohtinud välja minna. Kõikjal valitses häda ja viletsus, isad ja emad panid oma lapsi paatidesse, et külalistele kinkida, või tapsid sootuks, ja teised läksid kaugetele maadele.^[1.]

Sama hull oli asi 1230. aastal, mil väidetavalt 3030 inimest suri nälga — seda elanikkonna puhul, keda polnud kindlasti enam kui 5000 hinge — ning kroonik annab meile teada, et

mõned lihtrahva seast tapsid elavaid inimesi ja sõid, mõned aga lõikasid surnutelt liha ja sõid, teised aga sõid hobuseliha, koeraliha ja kasse. Keda leiti nii tegevat, neist ühed põletati surnuks, teised raiuti tükkideks ja mõned poodi üles; mõned aga sõid sammalt, usse, männikoort, pärnakoort ja lehti, jalakaid, kes veel mida välja suutis mõelda...

...meie vahel armastust enam ei olnud, vaid ainult viletsus ja õnnetus, tänavatel solvangud üksteise jaoks, majades nukrus, nähes lapsi leiba soovides nutmas, teisi aga suremas. Ja ostsime leiba grivna ja enama eest ja setverdi rukist hõbegrivna eest...^[2.]

Veel aastail 1413–1414 leidis Burgundia rändrüütel Ghillebert de Lannoy, et «talvel ei jõua Suur-Novgorodi turule ükski värske toiduaine, olgu siis kala, sealiha või lambaliha, ega ka ükski jahiloom, sest kõik on surnud ja külmunud».^[3.]

Niisama halb võis kõik olla ka teistes Põhjamaades — Läänemere kliima oli toonud maaviljelejad elama hävingu servale. Teiselt poolt oli aga tegemist piirkonnaga, mida ei jätnud kahe silma vahele ka ülejäänud Euroopa ning seda samuti tänu merele.

Läänemerre suubuvad viis suurt jõge lõid vahetu seose hiiglaslike lõuna- ja idapoolsete alade ning Kaug-Põhja vahel. Keskajal sidus Odra Läänemerega Saksimaa Brandenburgi, Meisseni ja Lausitzi marke, Poola vürstkondi, Sileesia hertsogkonda ja Moraaviat. Kontaktid olid pidevad, sest Saksi vürstidele tähendasid need laienemise ja liitude loomise võimalust. Brandenburgi markkrahv püüdis Szczecinit (Stettin) hõivata juba 1147. aastal ning rüüstas selle ümbruskonda 1190. aastatel. Saksi hertsog rajas Lübecki koloonia 1158. aastal ja pani oma kaks last paari Taani kuninga järeltulijatega. Ka Meisseni markkrahv pani 1152. aastal oma tütre mehele Taani kuningale. Moraavia piiskop asus 1147. aastal teele põhja poole, et jutlustada ristiusku Läänemere-äärsetele slaavlastele, Sileesia vürstid aga võtsid järgmisel paaril sajandil regulaarselt ette ristiretki samasse piirkonda. Jõgi kujutas endast majandussoont ning mida paremini mõni valitseja seda kontrollis, seda rikkamaks võis ta saada, mida rohkem tundis ta huvi võimu vastu jõe lähtealadel ning selle harude ääres, seda rohkem läksid talle korda ka suudmeala inimeste tegemised.

Ka Visla tõi Poola valitsejad varakult mere äärde. Juba Bolesław Vapper lootis jõe suudme X sajandi lõpuaastatel kontrolli alla saada. Sama eesmärk oli kõigil tema aktiivsematel järeltulijatel, kuigi nende võimu kese asus sadu kilomeetreid ülesvoolu, Karpaatide jalamil paiknevas Krakówis. Visla köitis ka Vene vürstiriiki Volõõniat, samuti stepiasukaid ja 1241. aastal jõudsid isegi mongolite väeüksused Preisimaa põlismetsadesse.

Nemunas omakorda tõi mere äärde Minski vürstiriigi ja leedulased, Väina Polotski ning Lovati-Volhovi-Laadoga-Neeva veetee kogu Uuraliteni laiuvad Novgorodi alad. Venemaad läbivate jõeteede peamine tähtsus seisnes selles, et tänu lisajõgede vaheliste lohistamisvõimaluste kasutamisele laienes Läänemere «haardepiirkond» üüratult, ulatudes Dvina kaudu Põhja-Jäämereni, Dnepri kaudu Musta mereni ning Volga kaudu Kaspia mereni. Kogu seda hiigelvõrgustikku pidi liikusid Läänemere kaubad mujale maailma ning Põhjalasse jõudsid siin haruldasemad kaubad, mistõttu nii vürste kui ka kaupmehi huvitas vägagi see, mis toimub seal, kus jõed lõpevad. Polotski vürst oli XII sajandil abielusidemetes Taani kuningakojaga, Smolenski vürst sõlmis 1229. aastal lepingu Riia ja Ojamaa kaupmeestega ning kui viieteistkümnendal sajandil hakkas meredest kaugel esile kerkima Moskva, tundsid selle valitsejad vastupandamatut tungi Soome ja Riia lahe poole. Olaus Magnuse sõnul oli 1555. aastal Põhjalas «moskoviitide russi keel» üks viiest käibivast suhtlemiskeelest, kõrvuti näiteks saksa keelega.

Ala, kust suured jõed alguse said, mõjutas ladina ja Bütsantsi tsivilisatsioon märksa varem kui Läänemere kaldaid ning just varasel keskajal olid ülem- ja alamjooksu asukate kultuurierinevused suurimad. Erinevust peegeldasid ka jõeti toimunud kontaktid. Neoliitikumi tagasiulatuvale kaubavahetusele, kolonistide edasiliikumisele ja juhuslikele rüüsteretkedele lisandusid katsed siinseid asukaid ekspluateerida, uude usku pöörata, vallutada või isegi assimileerida. Kõik see oli võimalik aga ainult tänu veeteedele.

See toob meid Läänemere kultuuri määrava kolmanda merelise konstandi juurde. Mageda ja soolase vee segunemine suures, kõigest muust peaaegu eraldatud «tiigis» lõi väga soodsad tingimused nii kaladele kui ka kaluritele. Kevadeti muutub Läänemeri mereasukatele ahvatlevaks planktonisupiks. Mööda põhja jõuab siia Põhjamere vesi ning ühes sellega makrellid. Keskajal lisandusid neile veel hülged, mitmed suuremad kalad ja aeg-ajalt isegi vaalad. Hollandi ja Saksa lauskmaalt valgus selle kihi kohale magevesi, milles sai liikuda heeringas. XV sajandini saabus heeringas kudemiseks kohale aprillis või mais ning jäi merre novembrini. Ülakihi moodustav Läänemere riimvesi meelitas jõgedest ligi lõhet ja angerjat, mereäärsete maade järved ja muud veekogud aga olid toona täis kõikvõimalikke mageveekalu ahvenatest haugideni. Olaus Magnus pühendas oma teosest terve raamatu kaladele ning lisaks veel ühe raamatu veekoletistele. Kõigi nende vee-elukate püüdmine, töötlemine, kauplemine ja söömine etendas kogu keskajal äärmiselt suurt ja aina kasvavat osa Põhjamaade inimeste elus, mõjutades tugevasti nii majandust kui ka poliitikat.

Knytlinga saaga kohaselt (28. peatükk) oli karm Taani kuningas Knud IV (vt. lk. 68) juba enne 1086. aastat^[1.] taltsutanud oma tõrksad Skåne alamad ähvardusega võtta neilt kalastusõigus väinades. Seepeale olid skoonelased sunnitud rahunema, sest ilma heeringata ei osanud nad oma elu ette kujutada. Aasta 1250 paiku, mil lugu kirja pandi, tundus see kõigile igati usutav. Samas annab arheoloogia tunnistust suhteliselt vähesest kalatarbimisest Läänemere kallastel viikingiajal (eriti võrrelduna sama aja Norraga) ning arvukatele konksudele ja võrkudele vaatamata puuduvad tõendid «kalurikogukondade» kohta. See muutus alates XII sajandist, mil Läänemere läänepoolsed kaldad täitusid suviti kõikvõimalike telkide ja muude ajutiste peavarjudega, moodustades omamoodi suvelaagreid (fiskelejer), kus kalurid, kalatöötlejad, kaupmehed ja kuninga maksuametnikud kokku said ning äri ajasid. Kuulsaimad sellistest ajutistest asulatest paiknesid Skåne edelatipus Skanöri ja Falsterbo vahel, kujutades endast XIII–XV sajandini sisuliselt sõltumatut ühendust, kus valitsesid oma tavad ja kombed, ning mis tõmbas ligi ostjaid peaaegu kogu Euroopast. Taani kuningas ja peapiiskop võtsid muidugi oma osa, kuid jätsid ülejäänus kaluritele ja kaupmeestele üsna vabad käed. Sel ajal suundus heeringas kevaditi Sundi kaudu lõunasse nii massiliselt, et vahel olevat olnud kõige lihtsam püügimeetod kala lihtsalt ämbriga merest ammutada.

Muud kalastamismeetodid aga muutsid kohati jõesuudmete ja rannikualade ilmetki. Skandinaavia poolsaare kallastel asusid «angerjahoovid» ehk vaiaread, millele toetatud platvormidelt võisid angerjapüüdjad oma võrke sättida, ning «heeringahoidlad» ehk vaiadega piiratud alad, mida sai sulgeda võrkude või vitspunutistega (seda võib seniajani näha Kappelnis). Slaavlaste aladel asuvate suurte jõgede suudmetesse olid rajatud kalatarad (jazy), mis muu hulgas takistasid 1160. ja 1170. aastatel rüüsteretkedele saabunud taanlaste laevu ja mille need siis hävitasid. Taani ja Rootsi jõgedel võis näha aga V-kujulisi lõhepüüniseid (laxakar).

Kalanduse korraldamine ja arendamine käis juba poliitika alla. See tähendas konkurentsi veeressursside ja inimtööjõu kasutamisel, mis pakkus huvi ka vürstidele ja maaomanikele. Juba XII sajandil valitses randades, jõgedel ja järvedel omamoodi senjöörisüsteem ehk piscatura, mispuhul veekogusid kaitsti kiivalt röövpüüdjate eest. Samuti kaitsti kalavarusid mõnel määral ülepüüdmise eest, keelates teatud tüüpi võrgud. Kala kujutas endast võimu sümbolit ning see võis olla ka andami või kümnise objekt. Nii oli Rootsi kagurannikul asuva Ölandi saare ainus märk allumisest Uppsalas resideerivale kuningale iga-aastane heeringaandam ja 1170. aastatel laskis Roskilde piiskop Absalon Rügeni saare slaavlastel annetada endale üheainsa kala, millega slaavlased ühtlasi tunnustasid piiskopi merepatrulle, kes võimaldasid neil ohutult kala püüda. Kui Poola kuninga sõjamehed jõudsid 1107. aastal Pommeri rannikule, laulsid nad oma vallutusretke tähistuseks nii:

Kalu soolatuid ja haisvaid varem meile võõrad tõid

Nüüd neid värskeid ja visklevaid omad poisid toovad!^[4.]

Uute kalastamis- ja säilitamismeetodite juurutamine ning rahvusvahelise turu nõudluse tõusud ja mõõnad muutusid seeläbi Põhjamaade asukatele elu ja surma küsimuseks, oli siis tegu laplaste, soomlaste, Baltikumi elanike, hiljem ka sakslaste või skandinaavlaste ja slaavlastega.

Põhjala looduslike iseärasuste juures tasub veel ära märkida ka transpordi- ja sidevõimalusi, mis antud juhul tähendavad peamiselt veesõidukeid.

Isegi tollal oli Kirde-Euroopas võimalik liikuda ka maitsi, kuid teede vähesus ja kehvus muutis sellise liikumisviisi aeglaseks ning nii või teisiti jäid suured maa-alad läbimatuteks. 1070. aastal mõõtis Bremeni Adam maismaateekonna pikkuseks Hamburgist Wollini ühe nädala, kilomeetrites oli seda veidi üle kolmesaja. Meritsi oli Oldenburgist Novgorodi viis korda rohkem maad, kuid aega kulus üldjuhul vaid kaks korda enam. Taanist Ida-Rootsis asuvasse Sigtunasse minnes kulus maismaad pidi umbes neli nädalat, meritsi viis päeva. Talvel sõltus erinevus sellest, kui sügav oli lumi, sest jõgede ja järvede jää kandmise korral võis vahemaad lühendada, eriti kui rännumees oli varustatud suuskade või kelguga. Enamasti aga ei reisinud talvel keegi, kui selleks just erilist vajadust ei olnud, näiteks soovi lõigata kasu rüüste- või jahiretkel. Liikumiseks sobivad kuud olid maist oktoobrini ning sellal oli üldiselt mõistlikum reisida pigem mööda merd kui mööda maad.

Kui jää oli sulanud, võis merel üpris hõlpsalt navigeerida. Tänapäeval jäätuvad Taani rannikuveed keskeltläbi ainult igal kolmandal talvel ja ka siis mitte kauemaks kui kolmeks kuuks. Läänemere lõunaosa sadamates ulatub jääkatte keskmine püsimine kolmest päevast Flensburgis kolme nädalani Stralsundis. Riia ja Peterburi sadamad on jääs ligi kuus kuud, Eesti sadamad umbes neli kuud, nagu ka Põhjalahe rannik. Heade ilmade alates puhuvad aprillist kesksuveni valdavalt ida- ja juulist septembrini läänetuuled. Meresõitja võib siis ületada üsna pikki vahemaid, sattumata ometi kunagi kaldast kaugemale kui ligikaudu kolmsada kilomeetrit. Pealegi aitavad teda arvukad saared ja ankrupaigad madalikel.

Laevasõidukunst kujutaski endast püsimist ranniku nägemiskauguses, mere- ja maamärkide tundmist ning pidevat loodimist leetseljakute vältimiseks, ennekõike aga oskust ennustada taeva järgi ilma. Kompasse hakati Läänemerel kasutama alles XVI sajandil. Nende järele ei olnudki erilist vajadust, kui tegemist ei olnud just võõrastega, sest eelnenud kolmesaja aasta vältel olid rannikud täis külvatud kõrgeid torne ja riste, mida võis merelt eristada juba kümne miili kauguselt, samuti olid ohtlikumad laevasõiduteed tähistatud «poomide» ja toodritega. Ohtu kujutasid endast tihe udu, äkilised pagid ja mereröövlid, kuid võimalus varju pääseda aitas vähemalt kaht esimest märksa kergemini vältida kui näiteks Põhjamerel, Inglise kanalis või Vahemerel.

Varaseimad meresõitjad olid Läänemerel arvatavasti soome hõimud, kes kasutasid oma nahkpaatidel masti ja purjede asemel lehes kasepuud. Germaanlased võtsid kasutusele aeru ja purje kombinatsiooni, kuni lõpuks muutus kogu Põhja-Euroopa meretranspordis nii kaupade kui ka sõjameeste edasitoimetamisel domineerivaks niinimetatud viikingilaev. See, kes kontrollis mehi, kes teadis, kuidas selliseid aluseid ehitada ja juhtida, selle päralt oli jõukus ja võim. IX–XI sajandini kaldusid viikingite juhid seda põhimõtet rakendama just nendes piirkondades, kus jõukust ja võimu juba oli palju: Briti saartel, Lääne-Euroopas ning Venemaa veeteedel. 1100. aastaks olid võimalused märgatavalt kokku kuivanud, kuid vähemalt Läänemerel endal käisid võim ja sõjalaev endiselt käsikäes ja valitseja mõju olenes oluliselt tema laevastiku suurusest. Taanlaste ja rootslaste kuningad püüdsid endale võimalikult palju laevu hankida, kehtestades oma võimsamatele alamatele sõjateenistuse kohustuse. Erilist edu nad selles ei saavutanud ning neil jäi üle loota oma rüüstelaevastike meeskondadele. Alates umbes aastast 1170 jagasid Taani kuningad kaitseotstarbeliste laevastike moodustamiseks maa laevapiirkondadeks ja nõudsid alamailt laevade mehitamist. Selleks koguti üle kuningriigi umbes 860 laeva. Tegelikult ei suudetud üle 250 laeva üheks retkeks kokku saada.^[5.]

Laevatüüpe oli siiski üsna palju. Nende tähendus omanikele ja meeskonnale võis olla üpriski erinev, samuti nende mõju ühiskonna organiseeritusele. Sõjalaevad jagunesid kaheks suuremaks klassiks: võimsad kuuekümne aeruga «draakonid» (skeišr), mida eelistasid norralased ja mille süvis oli enamasti liiga suur, et seda rannavees ja jõgedel tõhusalt kasutada, ning tavaline, neljakümne aeruga sõjalaev, mis taanlastel kandis nimetust snekke ja roostlastel snekkja ning mis slaavlaste käte all valminuna oli üldjuhul kergem ja madalam kui skandinaavlastel. Need laevad vajasid meeskonnaks väljaõppinud sõdalasi, suutsid mahutada ülemereretkeks vajalikku provianti ning nende ehitamine ja hooldamine eeldas korralikke spetsialiste. Seetõttu pidid neid kontrollivad kuningad ja pealikud olema maaomanikud, arvukate alamate senjöörid, suurte kogukondade isandad. Laevadel jagus ruumi orjadele, kariloomadele ja röövsaagile, kuid mõistagi mitte lõputult, sest see piiras meeskonna liikumisvabadust. Kui asi puutus kauplemisse, kasutati samuti pikka, kuid laia ja keskelt sügavat alust, kus aerumehi oli vähe või polnud üldse, ja mis tugines liikumisel ennekõike tuulele. Laev kandis nimetust byrthing. Sellel oli kaks või rohkem omanikku, kes panid oma ressursid ühte ning võtsid ühiselt kanda riski laevahuku või mereröövlite rünnaku ees. XII sajandil hakkasid sellised ühendused ilmselt moodustama gilde ja kompaniisid, et kaitsta end vaenuliku maailma ohtude vastu. Ojamaalased või vähemalt need nende seast, kes olid kaubandusega rikkusi kokku ajanud, juhtisid tervet saart sarnase ühenduse kaudu, milles Rootsi kuningal sõnaõigust polnud. 1150. aastatel kaitsesid Sjællandi maaomanikud ja kaupmehed end mereröövlite vastu väikese laevastikuga, mida juhtis nende palgatud kaaper Wedeman. Byrthing’i haavatavus muutis enesekaitse hädavajalikuks vähemalt seni, kuni vürstid ei olnud suutelised endale võtma vastutust selle ohutuse tagamise eest.

Peale selle oli veel arvukalt erinevat tüüpi väiksemaid aluseid, mida perekonnad või naabrite ühendused kasutasid retkedeks, kaubaveoks, kalapüügiks ja mis tahes transpordiks: taanlastel nelja- kuni viieteistaeruline skude, juba kiiluga alus, mis võis saata sõjalaevu, kanda vibumehi, jõgedel luuret teha või iseseisvalt väiksemaid rüüsteretki ette võtta; slaavlastel lamedapõhjaline praam soode ja järvede ületamiseks, mille kohta küll varasemast ajast andmed puuduvad, kuid mis levis väga kiiresti kogu Läänemere piirkonnas; kiire ja Põhjalahte voolavates jõgedes toimetulev haapar,> mida hoidsid koos taimejuured, paplivitsad ja hirvekõõlused; Vene jõgedel olid kasutusel strug ja uškui; Peene jõel aga toimetasid kaupu edasi bolskip, skute ja kane. Igale Kirde-Euroopa jõekalda või mereranniku elanikule oli paat oluline osa kogu elust ning muutused paadiehituses ja merevõimu kaldumises ühe või teise jõu kasuks avaldasid neile vahetut mõju.

Õigupoolest ei ole merevõim siin kohane mõiste. Tänapäeval tähendab see riigi laevastikust sõltuvat hegemooniat, kuid keskaegses Põhjalas oli tegemist pigem laeva- või paadivõimuga ehk mis tahes inimüksuse — olgu üksikisiku või kaupmeeste seltsi või kuninga — suutlikkusega saavutada vajalikku tüüpi aluseid omades või kontrollides mitmesuguseid, parajasti aktuaalseid sihte. Suured sõjalaevad üksi ei suutnud kuidagi hoida kontrolli all kõiki Põhjala veeteid. Parimal juhul kõlbasid need teatud piirkondade, marsruutide ja sadamate kontrollimiseks. Näiteks toimisid nii Knud Suur ja Valdemar Suur, kelle võimu all olid sel moel Taani veed. Selline merevõim oli aga erakordne ja ajutine. Enamasti arendasid piraadi-, sõja-, orja-, kauba-, kala- ja jõealused oma mitmekesist tegevust ettevaatlikult üksteise kõrval, jätmata mõistagi vajadusel või juhuse tekkimisel kasutamata võimalust lüüa lahinguid või äri ajada. 1070. aastail saavutasid Taani kuningad kokkuleppe Suur-Belti hirmu all hoidnud mereröövlitega: kuningas võttis nende röövsaagilt oma mati ja pigistas silmad hirmutegude ees kinni. XIV sajandiks polnud asjad kuigipalju pararanenud: Taani kuninganna alustas avalikult sõda Põhja-Saksamaal asunud mereröövlite, niinimetatud vitaalivendade vastu, kuid Taani, Rootsi ja Mecklenburgi maaomanikud olid mereröövlitega mestis ning ajasid nendega äri. Keegi ei suutnud merel valitseda, kui ta ei olnud võimeline laiendama oma võimu vahetust rannikust ja jõesuudmetest kaugemale.

Mõõduka mere ning maismaaliiklust takistavate põlismetsade, mägede ja soode, pehmete suvede ja karmide talvede ning nomaadide ja põlluharijate kokkupuude andis Läänemere ümbrusele ja kogu Kirde-Euroopale varasel keskajal omalaadse ilme, mis eristas seda selgelt muudest piirkondadest ja ajendas siin elavaid inimesi mõneti sarnaselt toituma, võitlema ja isegi mõtlema. Seda omaette maailma lahutas ülejäänust hulk looduslikke tõkkeid, kuigi isegi äärmiselt karmi kliima piirjoon ei olnud mõistagi takistuseks neile, kes teadsid, kuidas siin liikuda ning kuidas siia pääseb ja uuesti välja saab. Erinevalt põhjasuunast oli pääs lõunasse, itta ja läände mõistetavalt mõnevõrra hõlpsam, kuid sugugi mitte nii kerge ning on ilmne, et sissetungijate vältimiseks üritasid kohalikud asukad raskustega liialdada.

Nii näiteks lõhestasid Põhja-Saksa tasandiku rannikuala suured jõed, rääkimata juba arvukatest väiksematest jõekestest ja ojadest, mis voolasid liigniisketelt viljatutelt platoodelt — Mecklenburgi ja Masuuria järved, Ees-Pommeri sood — otse merre. Just siin püüdsid taanlased 1171. aastal läbida «tohutut takistavat ja lehkavat sood» põhja pool Demminit, mida kirjeldas Saxo Grammaticus:

Selle pealispinda kattis õhuke turbakiht, mis suutis küll kanda rohukatet, kuid jalgu enda peal hoida ei suutnud, tõmmates enda sisse paljud, kes sinna astusid. Tõesti, täiesti mutta vajudes kadusid nad aeglaselt lehkavatesse ja räpastesse haisvatesse aukudesse...

Siis ratsamehed vigastuste ja väsimuse vältimiseks võtsid endalt raskust vähemaks ja hakkasid hobuseid eest juhtima. Kui mõni hobune liiga sügavale sisse vajus, toetati teda, ja kui loomi juhtivad mehed ise vajuma hakkasid, leidsid nad tuge hobuselakkadest.

Samuti ületasid nad äärmiselt sageli nende teele sattuvaid ojasid kokkuseotud taimedest punutud purdeid mööda... Kuid hobused, kes sisse vajudes ägedalt uuesti ülespoole rabelesid, surusid mõnikord kapjadega oma juhte mutta. Kuningas ise, keda kaks sõjameest õlul kandsid ja kes oli ära heitnud kõik peale ihule lähima särgi, pääses hädavaevu püdela muda käest. Harva on Taani voorus rohkem higi valama pidanud!^[6.]

Neist soodest ning Taga-Pommeri kõnnumaast lõuna pool laius liivaste metsade ja nõmmede vöönd, mida samuti lõhestasid raskesti läbitavad järved ja sood. See vöönd ulatus Põhjamerest Vislani, trotsides kuni uusajani kõiki maaviljelejaid. Teel rannikule läbis misjonär Bambergi Otto selle kahel korral — 1124. ja 1127. aastal. Esimene kord Poznańist Pyrzycesse minnes oli misjonäri õpilase Herbordi väitel

teed sama raske kirjeldada kui seda käia. Ükski surelik ei olnud kuni viimaste aastateni välja suutnud sellest laanest läbi minna... [Poola] hertsog oli pannud endale ja oma sõjaväele raja maha puid laasides ja märgistades. Me järgisime tema märke, kuid ometi kulus meil kuus päeva laane läbimiseks, enne kui saime puhata Pommeri piiril voolava jõe kallastel, ja see oli väga ränk reis, kus me kohtasime mitmesuguseid madusid ja tohutuid metselajaid ja veel hädakuulutavaid kurgi, kes tegid puu otsa pesa ja piinasid meid oma kurguhäälte ja nokaplaginaga, ja veel soiseid kohti, kus meie vankrid kippusid kinni jääma.^[7.]

Kuue päevaga poolteistsada kilomeetrit. 1127. aastal kulus Ottol Havelburgi ja Müritzi järve vahelise 55 kilomeetri läbimiseks viis päeva. Pole siis imestada, et enamik reisijaid liikus mööda jõekaldaid või, veel parem, mõne veesõidukiga.

See oli slaavlaste maa, mille läänepiiri märkis vähemalt IX sajandist 1140. aastateni väga selgelt Limes Saxonicus, tiheda metsaga kaetud eikellegimaa, mis laius sajakonnal kilomeetril Kieli fjordi ja Elbel asuva Lauenburgi vahel. Nõrgemaid lõike sai mehitada lähedalasuvate külade meestega, mis hoidis rüüstajad eemal. Kui kaupmehed ja sõjaväed suutsidki piiritsooni läbida, ei olnud see vähemalt seni, kuni oli tegemist ka poliitilise barjääriga, sugugi turvaline retk.

Maitsi oli läänes samuti muistne tee Saksimaalt Limfjordini Jüütimaa põhjaosas — niinimetatud ochsenweg ehk Hœrvej, mida ikka ja jälle kasutasid need, kes püüdsid Põhjalat lõuna poolt vallutama asuda. Alates VIII sajandist tõkestas nende teed aga Schleswigist läände suunduv muldvall, kus tee ahenes väga kitsaks ja kontrollitavaks. Pärast seda, kui Heinrich Lõvi võttis 1157. aastal Saksi väega ette põgusa rüüsteretke, asus Taani kuningas Valdemar kaitserajatist tugevdama, ehitades sinna võimsa tellismüüri, ning sajandi lõpuks olid tema pojad suutnud oma kontrolli alla võtta kõik vallini kulgevad teed Hamburgi ja Lübeckini välja.

Läänepoolset mereteed (Skagerrak, Kattegat, Beldid ja Sund) ei saanud küll sulgeda, kuigi Valdemar püüdis seda mõneti teha Nyborgi, Sprogø ja Kopenhaageni linnuseid rajades, kuid Põhjamere õudused ja Jüütimaa põhjaranniku reeturlikud liivakud hoidsid varasel keskajal enamiku inglise, flaami ja prantsuse meresõitjaid eemal. Pigem eelistasid nad ankrusse jääda Jüütimaa läänerannikul Ribes või Hollingstedtis Eideri jõel. Norra meremehed olid seiklusjanulisemad ning nende laevad olid Läänemerel ammust aega tavalised, aga taanlaste kuningad võtsid endale südameasjaks lõpetada norralasi viikingiajal rikastanud röövretked Taani saartele ning XII sajandiks see neil ka õnnestus.

Idas olid peamiseks takistuseks põlislaaned, mis katsid tuhandeid ruutkilomeetreid Visla ja Soome lahe vahel ega lasknud ligi enda taga laiuvatele avarustele. Rootslased olid tunginud sinna jõgesid ära kasutades ja rajanud kuni stepialadeni ulatunud kolooniate ja andamikohuslastest hõimude võrgustiku, millest hiljem kujunesid Vene linnriigid. Umbes aastaks 1100 oli Vana-Vene blokeerinud skandinaavlastele ittapääsu, kui nad ei olnud just kaupmehed või palgasõdurid, ja asunud ise ette võtma retki, mis võisid ulatuda Läänemere kaldale. Vene kaupmehed jõudsid Ojamaale, Wollinisse ja Schleswigisse, kuid sajandeid kestnud suhtlus üle vee ei toonud siiski kaasa erilist sisserännet idast.

Nii kujutas loodus endast mitmeti korralikku takistust siia maailma tungida soovijatele. Takistused ei olnud ületamatud, kuid nende võitmiseks oli vaja vaeva ja organiseeritust ning veel XII sajandi alguses ei olnud ükski võõramaine sissetungija või asunik suutnud end siin püsivamalt kindlustada. Alates Rooma riigi aegadest oli Läänemere piirkond olnud pigem inimeste eksportija kui importija.

1 Siin ja allpool vt. tõlkija märkused lk. 404 [ ↵ ]