Читать книгу Maali mulle lootus II osa. Vennad - Erika Nessel - Страница 4

Kõndisin üksi varahommikusel tänaval. Üksi oma mõtete, mälestuste, hirmude ning ootustega. Teades kindlalt, et mul pole sentigi raha taskus ja kõik baarid on sel tunnil kinni peale „Ämbliku”. „Ämblik” töötas ööpäevarindselt, ent hetkel jäi liiga kaugele. Läheduses oli hoopis „Lonkav Ratsu” ja sealt pidin niikuinii mööduma, et siis õnnelikult Onni suunas pöörata. Mu kõri valutas ja enesetunne oli vastik, üle kõige soovisin visata hinge alla midagi kange viski taolist, et oma julgust veidike turgutada. Imelikult kõhe oli niiviisi, täiesti ootamatult Onni naasta. Mis siis, kui mind seal enam keegi ei oota? Kuhu ma siis lähen? Isegi Lance on nüüd kadunud... Ning lõppude-lõpuks oli päikesetõusuaeg, kuid mina kõndisin endiselt miniseeliku ja kerge pluusi väel. Noor Jason polnud ju taibanud mulle kohvrit pakkida enne kui turjapidi Mike´i korterist minema vedas.

Nii jõudsin „Ratsuni” ning peatusin hämmeldunult. Baar oli lahti. Mõni auto seisis ukse ees. Seest kostis summutatud muusikatümpsu. Valgus vilkus kutsuvalt. Arvasin, et nüüd peab siin toimuma küll mingi erapidu, kuid uksel polnud silti mingit, peale selle, et baar on avatud kõik 24 tundi! Rõõmsalt lükkasin tuttavat ust ja astusin sisse. Tähendab – vahepeal on muudatus tehtud. Äge! Arvasin, et kuna olen Kenzo kambast, peavad kõik mind tundma ja kummardama nagu vanasti. Ja ehk õnnestub tuttava baarmani käest ka ühe pitsi võlgu lunida.

Baar oli põhimõtteliselt tühi. Astusin leti ligi, ronisin kõrge puki otsa ja imetlesin tantsivaid paare. Need kolm paarikest kujutasidki endast kogu klientuuri. Püüdsin harjuda olukorraga, millest aasta jooksul üritasin võõrduda ning vabaneda haledusttekitavast mälestusest, mis mu tuju põhjalikult rikkus. Pöörasin pilgu laisalt baarmanile: kena noor mees igatahes, paraku mulle võõras. Mäletasin varasemast siin kahte tüütut daami, kellega polnud õieti millestki rääkida. Onu tegeles rahulikult oma asjadega. Koristas ja pühkis letti, seejärel kukkus pokaale nühkima, nagu oleks see kõik tema jaoks eriti tähtis...

„Hei, onu, kuule,” tegin lõpuks viisakalt häält, „äkki valad mulle ühe pitsi!”

„Mida soovite, preili?” baarman naeratas võluvalt. See tegi mu südame soojaks.

„Ükskõik, midagi kangemat paluks. Aga...” Ma sorisin moe pärast oma taskutes – loomulikult tuli põhi vastu, ei ühtki kõlisevat. Baarman oli otsekohe võtnud kena veini ning juba valas. Kui klaas poole peale sai, märkas mu segadust. Asetas pudeli hoolikalt tagasi riiulile.

„Kas raha jäi koju?”

Mul ei jäänud muud üle, kui tunnistada: „Paraku... jah. Aga äkki saad mulle võlgu anda? Ma maksan homme ära, ausõna! See pole ju kallis, kui tahad, toon juba täna õhtul...!”

„Vabandust, aga ma ei saa teid usaldada. Te pole siin varem käinud.” Nende sõnadega pani ta klaasi mu käeulatusest välja.

Ma mõtlesin hetke, jõllitades igatsevalt klaasis loksuvat veini. Tasapisi hakkasin närvi minema.

„Kuule, mees, ma olen siin küllalt käinud. Olin lihtsalt vahepeal ära. Tead, ma olen Kenzo kambast...” hakkasin jonnakalt selgitama, kuid närv katkes: „Noh, kurat võtku, ma tahan juua!”

„Ma tunnen Kenzo omi nägupidi. TEIE nägu ma kahjuks ei tunne. Ei tasu valetada, sest ma töötan siin juba pool aastat.” Mulle näis, et onu baarman hakkab ka vihaseks saama.

„Aga mina olin ära rohkem kui aasta!” käratasin vastu. „Kui sa mind ei usu, helista Kenzole – numbrit pead sa teadma. Ja anna see neetud vein siia!”

Baarmani-onu raputas kahjurõõmsalt irvitades pead.

„Kas arvad, et tembeldad ennast Kenzo liikmeks ja saad kohe tasuta end täis kaanida? Oled sa üldse nii vana, et tohid alkoholi osta?”

„Käi persse, tõbras!” Ma olin nii vihane, et oleksin selle leti maatasa teinud, aga ülbusest jäi väheke puudu. „Ma olen Hüdra!” karjatasin meeleheites. „Kas sa pole siis...” Mu hääl katkes äkki, kõri läks krampi, valu ja lämbumisega võideldes hakkasin köhima.

Baarman muutus tähelepanelikuks, jäi mind kõhkleva näoga vaatama.

„Sul on mingi tõbi küljes vä?”

Noh, täitsa lõpp! Ta julgeb veel niimoodi küsida!

„Sa veel kahetsed seda, mölakas!” ähvardasin jõuetult, ise õhku ahmides ning kahe käega oma valutavat kaela masseerides. „Mul on see tõbi, et mind tunni aja eest taheti ära kägistada! Mahub see sulle pähe, igavene kõrvitsapea? Mul on ikka veel hing kinni.”

Baarman jäi mõttesse. Vaatas mind altkulmu siit- ja sealtpoolt nurgast päris tükk aega ja põhjalikult. Lõpuks küsis:

„Tõsiselt räägid või?” Ta oli ikka paras värdjas küll! Ma ei viitsinud isegi noogutada. Äkitselt lükkas ta klaasi minu nina alla.

„Oled sa tõesti Hüdra?” See kõlas juba paremini. „Võta see ära, ma maksan ise kinni.”

„Ole sa tänatud!” sosistasin õnnelikult, sest valjemat häält ma enam teha ei julgenud.

„Ma olen Hüdrast nii mõndagi kuulnud,” hakkas baarman nüüd hoopis teise tooniga pajatama.

„Mida näiteks?” Ma limpsasin veini ära ja see tegi mu olemise hulga paremaks. Pagana hea oli kah!

„Enamasti head, aga...” Vaadates mulle silma, märkas ta seal suurt küsimärki ja lisas kõhklevalt: „Kõik ei ole Hüdrast kaugeltki vaimustuses.”

„Kes? Plikad?”

„Noh...” ta kehitas õlgu ja väänas nägu, andes siiski teada, et mul on õigus.

„Stafford?”

„Jep.”

Ma vaid ohkasin selle peale. Onu jätkas: „Kuid ole mureta, üks tugevam pool ei jõua sind ära oodata. Danger käis paari päeva eest siin. Tuli purjus peaga mulle pihtima. Ta olevat Hüdra pärast täitsa arust ära.”

„Oh issand!” pahvatasin ma naerma.

„Kes sind ära kägistada tahtis?” uuris nüüd baarman, muutes järsult teemat. Ma vastasin, et oma mees, elukaaslane. Mille eest? Eks ikka selle eest, et jäin armukesega vahele.

„Kas otse teolt vä?” itsitas onu.

„Ei, aga ta teadis ammu, et kutt mul öösiti külas käib.”

„Ohoo,” tegi baarman, jätkates oma klaaside poleerimist. „Sel juhul pole legendid sinust suurustatud.”

„Mis pagana legendid?”

„Pole tähtis. Kuidas sa minema said?”

„Armuke virutas mu kaasale pudeliga. Ei tea, kas ta ellugi jäi. Ma ärkasin liftis.”

„Siis on sul uhke öö selja tga.”

„Eks ta ole. Uhke korter oli... Ja ega mehelgi väga viga olnud... Kahju, et nii läks.”

„Kahju?” Baarman puhkes valjusti naerma. „Miks sa õhtul selle peale ei mõelnud? Oleksid sa minu naine, poleks sa mingil juhul minema pääsenud.”

„Aga miks?” olin ma tõsiselt nördinud. „Kui ma tahan teisega minna, siis ma ju ei armasta enam seda vana. Kooselul pole enam mõtet. Miks ta ei võinud lasta mul lihtsalt minna?”

Baarman vajus küünarnukkidega letile, vaatas mulle lähedalt silma.

„Aga seepärast, Hüdra, et su mehel on ka olemas nii au kui ka tunded. Mitte ainult sina ei pea teise kulul uhkelt elama. Nagu ma aru saan, rügas ta sinu jaoks öösiti tööd teha. Sul pole mingit õigustust. Kas sa suudad ennast korraks tema silmade läbi vaadata? Mis tunne sul oleks, kui sa tuled väsinuna töölt koju ja teine naine on SINU kodus ja SINU mehega??”

Ma jäin mõttesse. Liigutasin ajusid. Polnudki palju vaja, et jõuda järeldusele – oleksin nad kindla peale ära tapnud.

„Oli see armuke vähemalt võõras?” päris onu baarman edasi. Ma kostsin häbelikult:

„Tema parima sõbra vend.”

„Ooh mu jumal!” hüüatas onuke vapustatult. „Seda hullem! Su vaene mees!”

„Käi kuradile!” nähvasin tusaselt. Ma ei tahtnud enam Mike´i haletseda. Oli aeg taas enda peale mõtlema hakata. Tõusin ning tahtsin juba minna, kui baarman mind veel kord peatas:

„Mis su õige nimi on, Hüdra?”

„Lorie, Lawrence Jones, kui see sind huvitab. Mis siis?”

„Mina olen Jonathan Kent.”

„Meeldiv tutvuda,” muigasin ükskõikselt vastu ja kõndisin uksest välja.

Läksin edasi Onni poole. Päev oli algamas. Päike säras eredalt madalal majade vahel. Läksin ja nautisin äratundmisrõõmu. Imetledes tuttavaid maju, tuttavaid tänavaid ja puid, mis noortest lehekestest tulvil helerohelised. Ja isegi varblased, kes rõõmsalt säutsudes prügikastide sisu uurisid, näisid olevat tuttavad. Ja see kõik kuulub mulle! Äkki tundsin end taas vabana – tohutult vabana! Ma võiksin jälle tukkuda ükskõik millises trepikojas või lahti unustatud kuuris. Võin hullata aguli räpasel murul. Armastada ja vihata ükskõik keda. Ma ei pea enam kandma moodsaid riideid ega ennast hoolega värvima, et tänavapildis rikastele mitte jalgu jääda. Mul pole enam uhket korterit, mida ideaalselt puhtana hoida. Ja ma pole kohustatud kuhugi tagasi minema. Pole enam armukadedat meest, kes kasvatuse eesmärgil huule lõhki lööks. Nüüdsest olen erakordselt vaba!

Onn asus vaikses tänavas. Vähevõitu oli siin autosid, vähe muidu liiklejaidki. Vanad poollagunenud majad moodustasid lähima ümbruse. Pudenenud krohviga trepikojad. Õuedel pesunöörid, liivakastid seal mängivate räpaste lastega. Kodutud kassid ja koerad otsimas elatist prügikastidest, märgistades neid uriiniga päevast-päeva... See on sinu, see on minu...

Kõik see vapustas mind, meenutas, et agulielu pole siiski vaid vabadus. Tekitas vastikust ja haletsust. Ma olin tõsiselt sellisest elust võõrdunud. Möödudes järjekordsest trepikojast õhkas näkku selget roojahaisu. Missugune kontrast Michaeli helesinise elutoaga – viietoalise uhkemastuhkema korteriga! Steriilse puhtusega! Kas veel kunagi oma näruses elus õnnestub mul ainsatki ööd veeta ligilähedaseski atmosfääris? Pugeda õhtu saabudes lõhnavate linade vahele. Vaevalt. Nüüdsest pean ma langema nende tasemele, kes peksavad pudeleid vastu seina puruks ja roojavad otse oma trepikoja nurka.

Vastukaaluks vabaduse rõõmule pidin jälle mõistma, missuguse kaotuse pean läbi elama. Millest olen end ise ilma jätnud. Ainult sellepärast, et tahtsin nautida meeletuid öid. Ainult Lance Jasoni pärast. Selle nolgi pärast, kes ehk enam kunagi ei mõtlegi minu peale. Neetud!

Sisenesin väravast. Onni ümber oli poollagunenud võrkaed. Onn ise aga madal majake, võssakasvanud aiaga, paari üksiku lillepeenraga, mis tegelikult sellesse võssa sugugi ei sobinud. Ma teadsin, et plikad üritavad aeda veidikenegi korrastada, aga poistele ei lähe see üldse korda. Nii kaunistavadki endiselt majaesist poolkuivanud puuhiiglased, olles olnud kunagi tituleeritud õunapuudeks ja mis iialgi vilja ei kanna.

Astusin kõhklevalt lävele, lükkasin ust. See oli lahti nii nagu alati oli olnud. Mitte midagi polnud siin Onnis muutunud. Elutoast paistis nõrk öölambi valgus. Tuhat mälestust oli seotud selle valgusega. Ligi kahe aasta tagused mälestused olid need – nii head kui halvad. Näis, et Onn oli täiesti tühi, välja arvatud see üks isik, kes lesis elutoa suures voodis.

Jäin arglikult ukse vahele seisma, ei julgenudki edasi minna. See seal oli loomulikult vana Funkie! Ja ta ei maganud, oli vist muidu tukkunud, sest niipea, kui ma vastu uksepiita õrnalt koputasin, hüppas ta järsult istukile. Unesegaste silmadega vahtis mulle otsa.

„Hüdra? Mida sina siin teed?”

„Miks sa üksi oled, Danny?” küsisin tasa. Vastu ootusi tundsin rõõmu asemel äkki ängistust. Onn oli mulle vahepeal võõraks jäänud. Ma ei osanud enam siin käituda ega olla. Midagi oli valesti.

„Aga miks sa siin oled? Kas juhtus midagi?” käis Danny peale.

Ma tulin ja istusin laua taha, kus Slipiga sai niipalju kaarte mängitud. Ma olin ette kujutanud kohtumist oma sõpradega kuidagi teisiti. Funkie ehmunud – imestunud ilme näitas mulle, et olen siin võõras. Mind ei oodanud keegi... Aga kuidas ma saangi äkitselt tulla kui kontvõõras ja jääda? Olnud ära rohkem kui aasta, loodan ikka, et mind pole unustatud? Ma tahtsin selle peale nutta.

„Sa vaatad mind nii, nagu poleks Onnis enam Hüdrale kohta,” laususin vaikselt, julgemata Funkie poolegi vaadata.

„Oh, anna andeks. Muidugi on!” hüüatas Danny ning kargas ruttu voodist välja. Tuli ja kükitas mu ette, võttis mul kahe käega pihast ja vaatas alt-üles mulle silma nagu truu sõber.

„Räägi mulle, mis juhtus?”

Ma naeratasin sunnitult.

„Ma tulin tagasi. Võtas sa mind tagasi, Funkie?”

„Loomulikult! Mitte keegi ei lükka sind ära! Kas sa seda kardadki?”

Ma kehitasin häbelikult õlgu, tundes nüüd ise piinlikkust oma arvamuse pärast. Ja siis rääkisin talle, kuidas olukord kujunes. Kuidas Mike hulluks läks ja Lance mu lõpuks ära lohistas.

„Su Mike sai vist vähe parki, seda asja võiks parandada. Aga sul vedas hullupööra,” kiitis Funkie ning puges voodisse tagasi. Kutsus mind kaasa. Mõtlesin, et olen tegelikult jube väsinud ning heitsin ta kõrvale. Pealegi tuba oli üpris külm. Ütlesin möödaminnes, et jätku see Mike rahule. Ta pole seda väärt. Dan Disby tõmbas meile kahele teki peale ning võttis mind hellalt oma kaissu. Ta oli suur, tugev ja soe. Panin pea tema käsivarrele ja küsisin, kuhu teised kõik on jäänud?

„Need jobud läksid öösel varemetesse. Tead küll seda vana koolimaja, seal pidavat kummitama. Horror tahab ühe kogemuse võrra rikkamaks saada.”

„Ja sina ei läinud?”

„Ma ei usu mingeid vaime!” turtsatas Funkie. „Ma tahan magada!”

Ma naersin vaikselt tema üle. See vist Funkie'le eriti ei meeldinud, sest ta surus mind kahtlaselt tugevasti enese vastu ning varasemast tuntud püsimatud käed libisesid ähvardavalt piki mu keha. Tegin rangelt ühepoolse kokkuleppe, et mul on tänaseks meestest kõriauguni ning ma tulin siia ainult magama! Vastuvaidlematult, ainult korra alandlikult ohates, jättis Funkie mind rahule. Selles suhtes oli ta vähemalt mõistlik tüüp.

Magus uni katkes väga ruttu. Tuhandehäälne sammude müdin ja jutukõmin ajasid mu vägisi üles. Olin Michael Senna juures harjunud õndsa vaikusega. Ränk pettumus sai mulle osaks, kui leidsin end jälle sellest räpasest agulist. Onnist. Kadunud oli muinasjutt ning noahoobina jõudis mulle pärale, et Mike'i luksuskorteris elamine oligi vaid üks pikk ja ilus unenägu. Või äkki polnudki üldse toda Sennat olemas, ammugi mitte tema korterit ega ka Lance Jasonit? Kelle või mille eest ma siis põgenesin? Võib-olla ma lihtsalt nägin seda unes? Onn on täpipealt samasugune kui varem ja Funkie mu käte vahel pole sugugi muutunud...

Keerasin end laisalt selili ja kohtasin tervelt kuute jõllitavat nägu.

„Hüdra?” karjatas Kera, lüües käed plaksuga kokku. „Jestas, kust sa siia said?”

„Meie Hüdra!” ahhetas Horror.

Aga Frankie Stafford, ise pooleldi naerdes, käratas mulle:

„Neetud Hüdra, juba oled sa jälle minu Funkie kaisus!”

Ma ajasin end väga uimasena istukile ja tegin siis teatavaks:

„Teate, kodanikud, ma lootsin natuke magada!”

Ka Funkie hakkas end liigutama, ajas silmadki jälle pärani.

„Noh, loomulikult, ega ma muud oodanudki,” irvitas Slipp, kes laua serval istudes jalgu kõlgutas. „Ma mäletan, et vanasti Hüdra oli aina talveunes ja suveunes ja...”

„Jää vait!” nähvasin Slipile ning saatsin teda väga ropusti. Selsamal hetkel aga kohtasin Dangeri pilku. Pikk neegrivolask laiutas ukse juures, hiiglasest Kenzo selja taga ja naeratas tummalt. Ta lausa säras rõõmust, ent tegi seda salaja, jäädes kõigi teiste varju. Siis võttis Kenzo tooli, istus sellele kaksiratsi, asetades käed seljatoele kokku, küsis minult tõsiselt:

„Kas abielu sai läbi või tulid muidu külla?”

„Sai läbi, päriselt.”

„Miks nii?”

Teised jäid nüüd kõik vait, lootes kuulda mu kaelamurdvatest seiklustest. Eks nii ütlesingi, et mul taheti kael murda. Rääkisin, et mul oli armuke ja armukesel juhtus olema sünnipäev. Tähistasime seda, aga Mike, va tõbras, tuli varem koju kui tarvis. Tahtis Lance'le noaga susata ja pärast mind ära kägistada, aga lõpuks sai hoopis ise pudeliga pähe.

Plikad olid sellisest seiklusest vaimustuses. Mõni ei tahtnud uskudagi. Horror oli eriti uudishimulik. Uuris, kas too armuke ka kena on? Ma naersin selle peale südamest, ütlesin, et täielik kompu ja et jutule veel vürtsi lisada, kiitsin veidi tema võimeid.

„Äge!” arvas sellest asjast Stafford. „Niisugust kutti tuleks üle kontrollida!”

„Ega ma temasse päris asjata ka ei armunud,” tegin tagasihoidliku märkuse.

Aga Funkie surus mu kõrval läbi hammaste:

„Kui ta siia oma nägu näitab, löön tal hambad kurku!”

„Pea nüüd hoogu, Funkie,” itsitas Kera. „Tulgu või maailma lõpp, sina oled meie südameis ikka esikohal!”

„Ta ei tule siia, ole muretu, Danny,” lohutasin meie rüütlit ja samas ohkasin tahtmatult. „Tema käib oma radu.”

„Jättis su maha?” imestas Kenzo.

Ma kehitasin vaid õlgu.

Kevad lõi täies hoos õitsele. Ühel päeval olid äkki toomingad õisi täis ja ööbikud laksutasid otse keset linna. Lõhnad ulatusid Onnini, sest naabruses oli paar võssakasvanud krunti, mis põhimõtteliselt olidki vaid toomingavõpsikut täis.

Igatsus luksuse järele ununes ruttu. See näiski nüüd tõesti vaid unenäona. Uskusin, et ma polegi üldse ära olnud. Kummalisel kombel polnud aega isegi Lance'i peale mõelda, kuigi varem olin ju nii pööraselt armunud. Siin, oma sõprade seltsis oli tegevust rohkem kui küllalt. Elu koosnes jälle igapäevasest joomisest, lõbust, kõrtsidest ja sexist. Kuigi jah, häbi tunnistada, ent nüüd tundus mulle isegi Funkie üpris mageda vennikesena. Mälestus Lance Jasonist rikkus vahel ära mu parimad hetked, tegi ettevaatamatult tujukaks ja nukraks. Ma küll ei mõelnud temast eriti, aga süda mäletas siiski.

Aga üldiselt oli mul hea meel, et luksuskorterist minema sain. Olin nüüd jälle noor ja vaba ning kellestki sõltumatu. Mu sõbrad hoolitsesid selle eest, et ma hetkekski üksi ei jääks, et mul oleks alati lõbus ning ma lausa imestasin, kui hästi ma esialgu plikadega läbi sain.

Kuid mu oreool tuhmus pikkamööda ning varsti ei pidanud keegi mind enam eriliseks. Olin varsti täpselt teistega ühel pulgal ja see oli jällegi veidi kurb.

Kuu aega sai läbi. Jaanipäev oli ukse ees. Minu suhted Karpoidiga halvenesid iga päevaga. Dangerit vaatasin sellise pilguga, nagu ikka vaadatakse tüütuks muutunud austajat ning Funkie hakkas mind valima oma halbade päevade täidiseks – seega praktiseerima minu peal oma norimis – mõnitustehnikat. Harva möödus mõni päev nii, et ma poleks ühega neist kolmest riidu kiskunud.

Niisiis, kui Kenzo mulle oma lubadust meelde tuletades korterit pakkus, haarasin kahe käega kinni võimalusest Onnist kibekiiresti jalga lasta.

Sain endale korteri, üldjoontes Dangeri omaga sarnase, ent veel hulga-hulga räpasema. Minu pettumust märgates sõnas Kenzo filosoofiliselt:

„Mine tööle. Õpid ameti selgeks ja teenid raha. Kui sellega hakkama saad, võid selle rämpsu isegi ära osta. Ma aitan sind rahaga. Aga kui sa tahad siin lihtsalt elada, siis teed juba nädalaga sellest endale paradiisi. Eksisteerimise jaoks, ma arvan, polegi korterit vaja.”

See oli ühetoaline korter. Rämpsu, tolmu, vanu ajakirju ja pudeleid täis. Näis, et siinsed elanikud sisustasid oma öid ja päevi intiimse mõtiskeluga elu keerdkäikudest, hoides alati pudelit kaisus.

Kaks päeva ma ainult koristasin. Esimese päeva lõpuks olin täiesti ahastuses. Kylie tuli mu uut elamist vaatama ning hakanud mind haletsema, pakkus ennast kohe appi. Tuli hommikul koos Eileeniga ning kolme peale lakkusime korterihakatise nii puhtaks, et lausa lust vaadata.

Peremees ise olevat ära... Sel õhtul tuli ta kohale, viskas ülbe pilgu meie tehtud tööle ja teatas üüri hinna. Ma ehmatasin end lubivalgeks. Horror pistis otsekohe lõugama, et sellise sita eest on patt kolme krossigi nõuda! Aga sellest jäi väheks. Alles siis, kui Kera rahulikult välja pakkus, et OK., plikad, lähme ja toome prügikastist kogu selle pasa tagasi, laotame mööda tuba laiali ja teeme ise varvast – alles siis oli peremees äkki nõus hinda alandama. Lõpuks leppisime kokku poole peale. Sedagi oli minu jaoks hiiglama palju, kuid ma tahtsin endale kindlat pelgupaika. Pealegi lähemal vaatlusel polnudki sel uberikul viga midagi.

Üür näitas seda, et ma nüüdsest pidin tööle minema. Valikut polnud. Kenzo aitas korterit leida, kuid maksma pean ju ise. Tema arvates olime me niigi kõik liialt ära hellitatud.

Üllatavalt ruttu leidsin endale hea töökoha. Olin nüüd suveniiripoes müüjaks. Mulle meeldis see töö, aga parimaks põhjuseks oli ikkagi see, et mul oli päris oma kodu, mida tuli kümne küünega endale hoida. Ma võisin seal olla üksi, õhtul tulla puhkama, teades et keegi ei roni mu teki alla, keegi ei sega sõimlemisega mu und. See oli kauaoodatud rahu. Uskusin siiralt, et nüüd läheb kõik hästi, et jään kasvõi aastateks sinna tööle ja ostan oma palga eest kõike, mida tahan ja... Uhke tunne oli – ma ju tõusin teiste kõrvalt arenguredelil ühe astme võrra: ma saan nüüdsest ISE oma eluga hakkama! Vapustavalt tore oli taas kord sellest igavesti nääklevast ahvikarjast eemal olla.

Teised oma kindlusest isegi ei unistanud. Nad olid rahul sellega, mis neil oli. Nende koduks oli Onn, nagu ikka suure tähega. Puntras magamine oli nende lõbuks ja nääklemine kuulus töökohustuste hulka. Vahel ma tundsin ennast nende kõrval ebardina.

Räägiti, et Funkie'l olevat kusagil korter olemas. Isa oli talle selle kunagi kinkinud, kuid ta ei teadnud isegi, kas see vahepeal mitte maha müüdud ei ole. Sest tookord, kui see nõndanimetatud isa viimati Onni üles leidis ning korterivõtmed üle andis, ei vaevunud Dan isegi aadressi uurima ning võtmed virutas kohe pärast isa lahkumis prügikasti. Nii jäigi kõigile mõistatuseks, mida nimelt oli isa Funkie'le kinkinud... Danny ise aga olevat sellest külaskäigust täiesti hulluks läinud. Märatsenud ja laamendanud. Oli nii vihane ja endast väljas nagu ta iialgi muidu ei ole. Dan oli hingepõhjani vapustatud, et ta vanamees oli üldse julgenud teda üles otsida ja veel enam – tema ette pugema tulla! Vandus, et tema kodu on Onnis ja muud pole talle vaja! Ja enne teeb ta endale otsa peale kui võtab vanamehelt kingitusi vastu! See ISA oli end näidanud viimati kuue aasta eest. Rohkem ei teatud temast midagi ning näis, et Funkie oli selle võrra rahulikum.

Vahel pärast tööd hakkas mul kodus igav ja kui ma just liiga väsinud ei olnud, suundusin oma kambajõmme otsima. Mul polnud telefoni ega moblat ja automaadi peale ei raatsinud alati raha raisata. Seega läksin lihtsalt Onni või siis otsisin läbi kõik baarid, kust neid hulle vähegi leida võis.

Sel õhtul näiteks peatusin „Ämblikus”. Oli parasjagu nädalalõpp, raha peaaegu otsas, üür äsja makstud. Võtsin ühe martini ning ootasin juhust, mis mõnda Kenzo hälbinud kasvandikest ka minu juurde tooks. Nii juhtus tihti, et jäin lihtsalt ootama. Viis baari järjest läbi käia ning viisakusest igaühes veel ka pitsikese hinge alla panna – see käib tööinimesele siiski üle jõu. Vahel juhtus, et sisetunne vedas mind alt ning ma jäingi terveks tunniks üksi, kuni tüdimus tuli peale ja ma sama targalt koju tagasi läksin.

Seekord mul vedas, tõsiselt. Nad ilmusid baari kolmekesi: Kera, Horror ja nende vahel Funkie, käed nagu alati tüdrukute õlgade ümber, tähistades justkui eraomandit. Kylie lõkerdas naerda, võib-olla Horrori jutu peale, kes lõbusalt neile kahele midagi selgitas.

Märgates mind, jättis Funkie oma sõbratarid sinnapaika ning tuli otse minu juurde. Vandudes võrdselt Funkie't ja Hüdrat, kõndisid plikad ära võtma viimast tühja lauda, mis veel vabana püsis.

Danny toetas peopesad kahel pool mind vastu letti, liibudes ise rinnaga mu selja vastu.

„Oi-oi, Hüdrake, juba jälle sa jood...” kudrutas ta tobedalt mulle kõrva. „Miks sa seda küll teed? Mind tõsiselt piinab see küsimus.”

„Et sinusuguseid väärakaid hetkekski unustada!” õhkasin meelitavalt vastu.

Dan pani põse hellalt mu põse vastu.

„Aga... kas sa vahel sööd ka midagi või toitud ainult armastusest, mu kallis?”

„Raha on otsas, hetkel pean dieeti.”

„Aga miks sa ei püüa mind ära võluda nagu teised?” soigus Funk õrnalt. „Miks sa iial ise mu käte vahele ei kipu?”

„Kui tuleb tuju, küll siis kipun! Ma ei pea ometi pingutama selleks, et sulle muljet avaldada, sa tahad ju mind niikuinii!”

Danny võttis mu nina alt täis pitsi ja jõi selle lihtsalt põhjani. Limpsas keelt ja irvitas:

„Õige vastus, Hüdra, su tige turtsumine köidab mind rohkem kui Staffordi paljad tissid!”

„Kas sa siis ei armastagi teda?” imestasin siiralt.

„Ma ei armasta kedagi! See on Kenzo seadus, kui sa veel ei tea,” meenutas mulle Funkie, istus mu kõrval olevale pukile ning tellis uue martini. „See on puhtalt tema mure, kui ta minusse armunud on.” Ta süütas suitsu, pakkus teise mulle, andis tuld. Baarman Miles, paks nagu maapirn, viskas möödaminnes hooletult meile tuhatoosi.

Tuli välja, et Dan Disbyl polnudki täna enam midagi tarka rääkida. Tegime koos suitsu ja unistasime.

„Millest sa koguaeg mõtled?” küsis Funkie ootamatult, nii et ma võpatasin. Olin vahepeal ta olemasolu hoopis unustanud.

„Lance'st,” vastasin ausalt.

„Tollest rikkast nolgist?” imestas Funkie. Näis, et talle ei mahu kuidagi pähe, kuidas võib maailmas olla veel mõni mees peale tema enese, kelle peale on võimalik mõelda. Et ta polegi ainus selline, noh...

Ma vastasin ükskõikselt:

„Jeah, ta on kadunud...”

„Sa polegi teda rohkem näinud?”

Ma raputasin pead.

Dan ütles:

„Äkki on midagi juhtunud?”

„Ei tea, Funkie, ma ei tahaks sellele nii mõelda.”

„On ta siis tõesti seda väärt, et sa tema järele ikka veel igatsed?”

„On küll.”

Nii me konutasime veel natuke aega koos, kuni Funkie'l teine suits otsa lõppes. Siis ta tõusis, lõi mulle oma raske käe õlale ning ütles:

„Tule meie hulka!” Ja kõndis minema.

Istusin edasi, põrnitsedes oma poolikut pitsi. Väsimus kippus peale ja koos sellega ka uni. Hommikul tuleb vara tõusta, mis siis, et homme on laupäev. Mul polnud tahtmist kuulata plikade loba. Pealegi ei lase nad siis mind enam niipea minema. Mõtlesin just, et lähen õige vaikselt ära, nii et teised ei märkakski mu lahkumist. Siis vähemal ei süüdistata mind soigumises. Kuna ma tõusta ei viitsinud, pidin tükk aega selleks hoogu võtma.

Mu juhm olesklemine katkes äkki, kui kuulsin enese kõrvalt tuttavat häält, mis parasjagu andis baarmanile veel tuttavamat kirjeldust:

„Liiguta oma ajusid, mees! - heledad juuksed, pikk tukk, 17-aastane lontrus, lühemat kasvu pilbas. Oled siin sellist näinud?”

„Ma ei usu. Päris võõraid käib siin vähe, selline oleks ehk meelde jäänud,” vabandas Miles ettevaatlikult.

Ma tõstsin pea, et vaadata meest, kes seisis minust kahe kliendi kaugusel.

„Tore,” sõnas tüüp ähvardavalt. „Aga tead, vana, ma ei usu sind kah! Tal on siin piirkonnas tutvusi, ta peab siin käima. Tuleta hästi meelde, ätt, ma võin öelda isegi nime: Lance Jason, kurat võtaks!”

„Täiesti võõras nimi,” jäi Miles endale kindlaks. „Pole iialgi kuulnud.”

„Sa valetad!” arvas pikajuukseline blondiin ja rabas järsku baarmanil rinnust. „Ma tean, et sa valetad ja ma lööksin heameelega sul hambad sisse selle eest, et sa mulle valetad! See poiss peab siin kusagil elutsema ja sa kindlasti tunned teda!”

„Ei, ausõna, härra, ma vannun teile – ma ei tea, kellest te räägite!” hüüatas paks Miles kahvatades.

Liiga tuttav mees, et oleksin saanud varjata tema äratundmist, lasi baarmani särgiesise lahti ja Miles põrkus hirmunult eemale. Blond, sihvakas võõras näis olevat äärmiselt tüdinud ja vihane.

„Ma räägin Lance Jasonist!” urises ta, püüdes kõigest väest säilitada taasleitud enesevalitsust. „Kas siin pole kedagi, kes teda võiks tunda?”

„Pole aimugi, härra,” iitsatas Miles vastu ning teenis hävitava pilgu ärritatud võõra käest.

Mul hakkas Milesist kahju, ajasin end sirgu ja hüüdsin üle meeste peade:

„Steve! Mina tunnen Lance'i!”

Välkkiirelt vaatas ta minu poole.

„Lorie!?” hüüatas õhku ahmides ning unustas korrapealt baarmani. Astus minu juurde. „Ma ei tundnud sind ära. Miks sa sellises urkas käid?”

„Elu viib meid vahel sinna, kuhu muidu asja ei oleks,” vastasin filosoofiliselt.

Steven Jasoni naeratus oli nüüd lai ja ülimalt sõbralik.

„Äkki tuleksid autosse, ma viin su koju ja... tee peal räägime...”

Ma kõhklesin veidi, enne kui jõudsin ainsa loogilise otsuseni:

„Ei, sa võid oma autoga kuu peale sõita! Ma ei tule sinuga. Räägi oma mured siin ära ja kao kus kurat, eks ole.”

„Miks nii julmalt?” irvitas Jason. Siis ta mõtles natuke ja jätkas sealt, kust Milesiga jutt pooleli jäi: „Nagu sa kuulsid, ma otsin Lance'i. Sa oled vist ainus inimene, kes teab, kus ta on.”

„Ma pole grammigi targem kui sina,” vastasin rahulikult.

„Te põgenesite ju koos Senna juurest. Kuhu ta jäi, kui ta sinuga kaasa ei tulnud? Mul on tõesti vaja teda leida. Ütle, Lorie, kus ta on?”

Ma urgitsesin rahumeelselt oma küünealuseid.

„Sellest on kaks kuud möödas, kui me põgenesime. Sul võtab alles tublisti aega enne, kui oma väikevenna kadumist märkad! Jah, ma võin sulle näidata kohta, kus me tookord lahku läksime, aga jälg on ammu jahtunud. Rohkem pole ma teda näinud.”

Steve tõmbas peoga läbi juuste, urises vihast. Ma polnud iial teda nii närvilisena näinud.

„Kas ta ei öelnud sulle näiteks, et kaob linnast?” pahvatas ta tüdinult.

Ma raputasin pead.

„Ei, ta arvas, et võib-olla kohtume veel.”

„Väga vaimukas!” hüüatas Steven Jason mõnitavalt. „Ma olen pool ilma läbi tuuseldanud, kõik tema tuttavad läbi käinud...! Mitte midagi! Kus pagan ta ennast siis peidab?”

„Miks sul teda nii äkki vaja on?”

„Pole sinu mure, Lawrence. Küllap siis on vaja. Ma ei jäta enne, kui olen ta üles leidnud.”

„Ja lööd ta jälle mättasse?” küsisin õelalt.

Steve vakatas nii järsku, et suu jäi lahti. Vaatas mulle kurjalt ning tähelepanelikult silma.

„Ma pole seda öelnud.”

„Ma tunnen su kombeid, Steve. Ma tean su meetodit, kuidas sa lööd kõhtu, et sinikad välja ei paistaks. Mina istusin tema voodi serval ja hoolitsesin tema eest! Sina ei näinud, kuidas ta valudes oigas ja vähkres. Ta vajas kiirabi, aga ei lubanud mul kutsuda, sest ta kartis sind!”

„Pea nüüd hoogu, mida sa ajad?” läks Steve uuesti närvi.

Mu hääl paisus iga silbiga. Lõpuks ma juba karjusin tema peale:

„See oli tookord, kui te Michaeliga koos teda vaeseomaks peksite! Ta tuli minu juurde ja lahkus hommikul! Ja mina olin see, kes teda kolme päeva pärast uuesti vastu võttis! Ta oli poolsurnud ja sinikaid täis, täiega ära külmunud! Ma ei tea, kust ta tuli! Ma ei tea, kus ta need kolm päeva oli... ja lumetorm oli väljas! Mäletad, Steve? Lörtsi ja lund sadas alla ja kohutav tuul! Sul oli pohui, mis su vennast saab! Las ta külmub lumehange, las põeb üksi oma sinikaid! Siis polnud sulle teda vaja! Kas tead, kuidas ma teda üles soojendasin? Ma võtsin hilbud seljast ja soojendasin oma kehaga! See polnud mõnus, ei, sest ta oli kümem kui laip!”

Steve haaras mul õlast, püüdes mind rahustada, kuid ma hüppasin eemale, talumata tema puudutust. Olles tabanud võimaluse oma viha maandada, jätkasin Jasoni sõimamist. Tema silmad vilasid siia-sinna nagu vargal. Kindlasti ei meeldinud talle, et selliseid patte otse täistuubitud baaris talle näkku paisatakse.

Siis äkki märkasin enese ümber tuttavaid nägusid. Funkie astus mu kõrvale, jäädes poole sammu võrra minu selja taha. Horror ja kera ilmusid teisele poole. Olles sellest tublisti julgust saanud, muigasin kahjurõõmsalt. Steve sattus täiesti segadusse.

„Lorie,” pomises ta kuidagi kõhklevalt, „mul ei ole kavas teda lööma hakata. Tookord oli hoopis teine situatsioon, ta ise oli süüdi. Kas Mike ei rääkinud sulle...?”

„Mis siin toimub?” küsis Funkie minu käest.

Ma ei pööranud tema küsimusele tähelepanu, ma tahtsin ise võitjaks tulla.

„Ka mina tahaksin teada, kus ta on,” laususin nüüd rahulikult. „Aga kui ma seda teada saan, kui ma teda kusagil kohtan... Sea mulle siis aegsasti piinapink valmis, sest olles terve mõistuse juures, ei anna ma teda mingi hinna eest sulle välja!”

Steven puhkes närviliselt naerma, kõõritades silmanurgast Funkie poole, kes rusikad rullis, meie vestlust pealt kuulas.

„See pole ju mingi sõjaolukord, Lorie, ma lihtsalt otsin oma venda. On see keelatud?”

Nüüd lõpuks sai Funkie kannatus otsa. Kulm rangelt kortsus, nähvas ta ülbelt:

„Kuule noormees, paned ehk oma lõuad kinni ja astud oma teed, ah? Näe, uks on seal! Jäta meie Hüdra nüüd rahule!”

Steve ajas end korraks puhevile nagu tige kukk, nähvas vastu:

„Ükski kõrtsijoodik ei tule mind käsutama!”

Selle peale naeratas Funk muhedalt, pöördus baarmani poole ja tõstes hooletult käe, tegi sõrmedega nipsu:

„Miles, semu, kui ma selle tatiga hakkama ei saa, viska üks täring Dangerile!” Siis vaatas lahkelt Jasonile silma. „Esialgu ma andestan sulle. Mine rahus mu poeg, aga ära enam teist korda „Ämblikusse” oma jalga tõsta!”

„Mine, Steve!” käskisin omalt poolt tungivalt. „Mine ära, enne kui kogu mu kamp sulle kallale tuleb!”

„OK., Lorie,” Steve taganes kõhklevalt. „OK., sa veel ükskord kahetsed seda! Ma leian selle tatika niikuinii üles. Ta ei pääse mu eest kuhugi. Ja sina veel kahetsed oma ülbust!” Siis keeras ta end kannal ringi ja läks uksest välja – nagu ikka uhkelt, püstipäi.